Teed

Mõned mu teekonnad

Posts Tagged ‘Taani

1975 – Taani, Norra

1975 – Taani-Norra-Rootsi-Soome. Skandinaaviamaade kruiis “Baltikal”.

Lapid lendavalt vaibalt
© Linda Järve
Ilmunud “Noorte Hääles” nr 290, 13. dets 1975.

/Märkus: Et see lugu on ühe korraga blogisse panemiseks liiga pikk ja hõlmab erinevaid riike, siis olen selle jaganud osadeks. Kuna 1975. aastal tehtud ja ajalehes avaldatud minu fotod on halva kvaliteediga ja ka kaotsi läinud, siis kasutan nende osade illustreerimiseks kaasa toodud postkaarte ja reklaammaterjale.

IV OSA – TAANI ja NORRA. Valutav kivi/

Valutav kivi

“Ma tahaksin, et minu süda oleks kui kivi, naeratav ja suur, millest kihutaks mööda aeg. Kuid ta ei ole selline, ei ole. Teda pitsitab vaev, ta juuri murrab mure ning talle on tuttav põrgupärane rõõm.” (Väino Aaltonen oma pojale Mattile 1924. aastal)

Too reis osutus kunstiküllaseks, seostudes igas paigas järjest uute ja uute nimedega, mille taha üksteisest väga erinevaid muljeid ja teadmisi kogunes. Bornholm ja Zahrtmann. Kopenhaagen ja Thorvaldsen. Oslo ja Vigeland ning Munch. Stokholm ja Milles. Turu ja Aaltonen. Helsingi ja Gallen-Kallela. Need olid peamised, kelle loominguga kohtumine ajaliselt kõige pikemaid vahemikke täitis. Lisaks võiks loetleda kümneid teis, suurusjärgult küll ehk väiksemaid, kelle töödest nii mõnigi meeli köitis ning kelle eluloo hetked huvitavaks teabeks said.

Thorvaldsen: Varssavi jaoks loodud Mikolaj Koperniku kuju.

Kui Millesi looming kaunistab Stokholmi, kui Vigeland sai oma käsutusse Oslos tohutu pargi, siis Thorvaldsen pole nüüdis-Kopenhaagenis esimesel pilgul märgatavgi. Veidi rohkem kui sada aastat tagasi olnud teisiti. Vähemalt kirjutas niimoodi vene kirjanik Dmitri Grigorovitš, kes väitis, et “jalutades Kopenhaagenis tajute te kõiges Thorvaldseni juuresolekut. Lausa hämmastav, kuidas mõnikord võib geniaalne isik täita endaga terve hiigellinna. Raffaeli vaim pole praeguses Roomas sugugi nii tugev kui Thorvaldseni hingus Kopenhaagenis.”

Bertel Thorvaldsen sündis 13. novembril 1768. aastal ning sestsaadik iseloomustati teda suureandelise, kehaliselt ja vaimselt tähelepanuväärselt terve mehena. Kui need omadused on olemas ja lisandub veel hoogne töötahe, on kuulsus kiire tulema. Kui ta 1781. aastal Kuninglikku Kunstiakadeemiasse läks, soosis teda nn akadeemia tähelepanuväärseima õppejõu Nikolaj Abildgaardi näol, kes noore kunstniku tulevikku tõsiselt südamesse võttis. 1794. aastal pälvis Thorvaldsen kunstiakadeemialt suure kuldauraha ning kolmeaastase välisreisi. Malta saar – Palermo – Napoli – Rooma: niisugusel marsruudil tegi ta tõeks küllap eelkõige kunstnike käibesõnad kõikidest teedest, mis viivad Rooma. Temagi, nagu paljud enne ja pärast teda, innustus antiikmütoloogiast. Kolme aasta asemel hoidis Itaalia Thorvaldsenit eneses kinni tunduvalt kauem. Millised tulemused sel olid, võib näha Kopenhaageni Jumalaema kirikus. Kui seda linna vanimat ja tähtsaimat kirikut uuesti ehitama hakati, usaldati Thorvaldsenile skulptuurilise osa restaureerimine ja uuendamine. Valmisid tema Kristus ja 12 apostlit, kelle lähedus Giotto di Bondone ja Raffaeli kunstile on ilmne.

Iga kuju on kaunis ja ainulaadne just tema jaoks ette nähtud kohas. Seepärast ongi kahju, et suure kujuri looming tema kodumaal põhiliselt muuseumiseinte vahel asub. Välismaal on hulk tema töid läbi elanud nii muutliku saatuse, et neist seikluskirjanduse sarjadele üsna mitu köidet võiks kirjutada. Varssavi jaoks lõi Thorvaldsen Mikolaj Koperniku ja vürst Józef Poniatowski kujud. Koperniku kuju seati üles 1830. aastal. Teise maailmasõja päevil vedasid hitlerlased selle, kui iga kogu suurepärase täienduse Saksamaale. Kuju tagastati Varssavile alles 1950. aastal. Veel keerukamaid rännuteid tuli läbida pronks-Poniatowskil, mis püstitati

Thorvaldsen: Varssavi jaoks loodud Poniatowski kuju.

Varssavis 1832. aastal. Poolakate karistamiseks ülestõusu eest omastas Nikolai I suure meistri loodud kuju ning kinkis selle mässu mahasurujale. Viimane arvas, et kõige sobivamaks kohaks pronksvüsrstile on tema mõis Gomeli lähistel. Nõukogude Venemaa kinkis Poniatowski kuju 1923. aastal taas selle seaduslikule valdajale Poolale, mille pealinnas sel siis õnnestus seista kuni 1944. aasta detsembri keskpaigani. Taganevad fašistid purustasid tolle kunstiteose mõttetult. Aga praegu seisab pronksvürst ometi Varssavis, kaunistades Lazienki parki. Thorvaldseni muuseumis säilitatava kipsmudeli järgi sündis uus Poniatowski kuju, mille Kopenhaageni linnaisad 1952. aastal pidulikult Varssavile kinkisid. Nõnda on ühe kunstiteose eluloos rohkem seiklusi, kui õnnestub läbi teha mõne perekonna mitmetel põlvedel. Thorvaldseni loomingut võib kohata Münchenis ja Napolis, Stuttgartis (Schiller) ja Cambridge’is (Byron), Pisas ja Milaanos.

Küllap leidis Thorvaldsen oma töörütmile vaheldust mitmesuguseid kogusid korraldades. Ta olnud  kirglik kollektsionäär. Seda võib täiesti uskuda, sest arhitekt M. G. Bindesbölli jooniste järgi püstitatud Thorvaldseni muuseumis on mitte ainult tema skulptuuride originaalid ja rikkalikult joonistusi, vaid ka rohkesti mitmesuguseid vanarahasid, vaase, antiikseid marmor- ja klaasesemeid. Siin on tema kaasaegsete kunstnike tööd (H. E. Freund, H.W. Bissen, J. A. Jerichau), näidates, kuidas suurvaim on võinud ja osanud järelpõlvede jaoks talletada mitte ainult enda, vaid ka kolleegide loomingut. Aga Thorvaldseni teosed võivad Kopenhaagenis käijale ka üldse mitte meeldida, nagu nad ei meeldinud teisele kuulsale Taanimaa skulptorile Kaj Nielsenile. Herluf Bidstrup, kes Nielseniga tuttav oli, on selle kohta arvanud, et Thorvaldseni loomingut armastades oleks Nielsenil olnud raske jääda iseendaks. Eneseks jäämine aga tegi temast oma kodulinna südamlikema skulptori.

Vigeland: vaade elusambale Oslo Frognerpargis. - Vigelandi loomingu fotod on tema pargi reklaamvoldikust 1975. a.

Suuresti erinev nii Thorvaldsenist, kellele pole jätkunud aukohta linna väljakuil, kui ka Millesist, kelle teosed enamasti hoogusromantilised on, oli meie muljete järgi Gustav Vigeland. Oslo Frognerpargis, mis on rajatud Vigelandi idee järgi ja mida seepärast tihti ka Vigelandi pargiks kutsustakse, ei jätnud meid maha tunne, et kivi võib noor olla, kasvada, armuda, vananeda ja valutada. Kui Thorvaldsen oli suuresti ülikute kunstnik, siis Vigelandi puhul, kes sündis 101 aastat pärast taani skulptorit, võiks võrdlusjooni tõmmata Nordahl Griegi värsidega:

„Üle künnimaa, sealt kus mägede piir,
käivad tuuled kurjad.
Vaesuses hütte kerkis siin,
Kühmu jäid turjad.“

Igal loomingulisel natuuril on oma kogumisaeg, küpsemine ja viljakandmine. Gustav Vigeland kogus oskusi Kopenhaagenis professor Bisseni juures, hiljem käis ta Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal ja Inglismaal. Pärast 1902. aastat töötas ta põhiliselt Norras, tehes nähtavaks eneses talletunut. Tema kolm aastakümmet kestnud suurt tööd – tuultele, vihmadele ja päikesele avatud vabaõhumuuseumi loomist toetas rahaliselt Oslo linnavalitsus, kes usaldas talle oma suure pargi.

Vigeland: eluõhtule jõudjad.

Siin on nüüd sajad skulptuurid treppidel ning sillal, siin on omapärased väravad, siin on tardunud, kuid ometi järjest ülespoole pürgivad 121 keha koondunud 17 meetri kõrguseks graniitmonoliidiks, mis sümboliseerib nii muret kui rõõmu, nii edasipüüdlikkust kui allaheitlikkust, nii viljatut elamiskihku kui viljakat loomejõudu – täpselt nii, kuidas iga vaataja seda enese jaoks lahti mõtestab. Siin pole midagi fantastilist, vaid kõik on nõnda nagu eluski, vahel ehk isegi liiga rängalt esile toodud.

Vigeland: Isarõõm.

Pronksi valatud või kivvi raiutud on lapsepõlv ja emaõnn, armastus, vanadus, surm, mehisus, lõbu, kurbus, isarõõm, võitlus, väsimus ja sõprus – kõik, millest eluratas rikas on.

Ja seesama elurataski on loodud: igavene liikumine, igavene edasipüüe, iga inimese oma Vargamäe harimine. Iga kuju üksikult on omaette tervik, kuid kõikide kujude, kõige siinseisva summa ühes sileda veepeegliga, ühes langevate lehtedega, ühes lehehunnikuis mängivate lastega ja tuulega, mis laiadel teeradadel uitab, muudab kogu pargi ühtseks kunstiliseks ansambliks. Mõned skulptuurid on eemaletõukavad oma karmuses, metsikuses, tooruses, teised hämmastavad vaatajat sellega, et raske kivi väljendab haruldase täpsusega õrnuse- või kergendustunde ülipeeni varjundeid.

Ja lahkudes Vigelandi pargist, säilitad eneses imetluse inimvõimete piiramatusest, töökusest, mis ande toetusel suudab kivi valutama panna.

——
Märkus: Siinkohal lõpetan selle teksti taasavaldamise. Viimane lühiosa „Kiitus“, mida ma siia ei pane, rääkis meie toonase noortegrupi 1975. aasta Skandinaaviamaade kruiisi laevast „Baltika“ (laeva pildi olen siia blogisse juba varem pannud ning täna täiendasin seda ka ülevaatega “Baltika” ajaloost).

Minu „Noorte Hääles“ avaldatud fotodel olid väike Norra tüdruk Sandra, Thor Heyerdahli „Kon-Tiki“ muuseum ja ehitis, kus oli leidnud oma püsikodu „Fram“,  mis tänu Fridtjof Nansenile sai aukoha polaaruurimiste ajaloos.  Kui ehk nende piltide originaalid kunagi üles leidma peaksin, saan need siiagi panna.

Advertisements

Written by L.

13/03/2011 at 20:50

1975 – Taani

1975  –  Taani-Norra-Rootsi-Soome. Skandinaaviamaade kruiis “Baltikal”.

Lapid lendavalt vaibalt
© Linda Järve
Ilmunud “Noorte Hääles” nr 290, 13. dets 1975.

/Märkus: Et see lugu on ühe korraga blogisse panemiseks liiga pikk ja hõlmab erinevaid riike, siis olen selle jaganud osadeks. Kuna 1975. aastal tehtud ja ajalehes avaldatud minu fotod on halva kvaliteediga ja ka kaotsi läinud, siis kasutan nende osade illustreerimiseks kaasa toodud postkaarte ja reklaammaterjale.

II OSA –  TAANI, Helsingör/

Helsingöri lossist mul pilti pole. Küll aga sobivad siia vaated Kopenhaagenist, kus ka Anderseni väike merineitsi mõtiskleb. Postkaart (1975) minu kogust.

 

Lossikeldris magaja

“Mu kallid sõbrad, jätan teid jumalaga õhtuni. Olete Helsingöris teretulnud.” (W. Shakespeare)

Hea tahtmisega võisime sellel vihmasajusel lossiõuel silme ette manada kõigehullema-kõigetargema Taani printsi või õrnukese Ophelia, salaliku Claudiuse või õe eest seisva Laertese. Võis kujutleda kõiki neid taas siin elavat, siis aga tuli meelde, et pole neid siin olnudki, et sama hästi kui Helsingöris võiks ehk Hamleti lossiks nimetada ka “Hamleti” filmimiseks Rannamõisa püstitatud ehitist, kui see veel alles oleks. Isekeskis ühendaksid neid siis eelkõige mõlema õue peal “Hamletis” mänginud kuulsad näitlejad: Helsingöris Lawrence Olivier ja paljud teised, Rannamõisas Innokenti Smoktunovski. Taanlastele teeb aga Kronborgi lossi tähtsaks mitte niivõrd Hamleti hiilgus, mis, tõsi küll, võimaldab turismist tulusid koguda, kui keegi, kes pärimuste järgi tollesama Hamleti lossi keldris magab.

Tol päeval, kui meie Helsingöris käisime, oli pääs lossikeldrisse laudadega kinni löödud: kellegi ettevaatamatu küünal oli keldris pahandust teinud. Nõnda pidime leppima üksipäini teadmisega, et sügaval maa-aluses, kuhu keegi ei vaata, istub sõjarüüs Taani Holger, toetades väsinud pea võimsatele kätele. Ta on maganud nii kaua, et tema pikk habe on kinni kasvanud laua marmorkattesse. Unes näeb ta kõike, mis sünnib Taanis. Kuni tema maad ei ähvarda mingisugune tõsine oht, võib Holger rahulikult magada, aga kui peaks saabuma hirmuäratav minut, ärkab vägilane kaitsmaks kodumaad.

Helsingöri loss oli mõistagi parim paik sündmuste keskpunktiks olemiseks, järelikult ka parim paik, kus meieni Hans Christian Anderseni muinasjuttude kaudu jõudnud Taani Holger rahus puhata võis. XV sajandil seisis siin võimas Kroni kindlus. Tollal ja sajandeid hiljem valvasid Helsingör ning vastaskaldal asuv Hälsingborg kõiki meresõitjaid, kes Sundi läbisid ning kogusid oma kindlate seinte taha maksumiljoneid. Praegu on mõlemad linnad laevatekil seisjale lihtsalt ühe omapärase vaate lahutamatud koostisosad ning reis läbi Sundi ning Kattegati oma tormise mere ja siis jälle saabuva kauni ilmaga ühtekokku meeliülendav elamus.

/Järgneb.
Järgmine osa on: Rootsi. Looja käsi. /

Written by L.

10/03/2011 at 10:01

1975 – Taani

1975  –  Taani-Norra-Rootsi-Soome. Skandinaaviamaade kruiis “Baltikal”.

Lapid lendavalt vaibalt
© Linda Järve
Ilmunud “Noorte Hääles” nr 290, 13. dets 1975.

/Märkus: Et see lugu on ühe korraga blogisse panemiseks liiga pikk ja hõlmab erinevaid riike, siis olen selle jaganud osadeks. Kuna 1975. aastal tehtud ja ajalehes avaldatud minu fotod on halva kvaliteediga ja ka kaotsi läinud, siis kasutan nende osade illustreerimiseks kaasa toodud postkaarte ja reklaammaterjale.

I OSA –  Sissejuhatus ja TAANI, Bornholmi saar./

Tihti juhtub midagi fotoaparaadiga. Ilmast ilma juhtub see midagi just siis, kui jäädvustamist ootab mõni eriline kodukauge hetk. Siiski talletub üht-teist filmilindile, ühtteist mällu. Mäluhetkedest põimuvatele, vahel vaid põgusatele meenutustele ja kujutlustele lisavad sügavust ja laiust loetust ning kuuldust korjuvad teadmised. Nõndaviisi saame iselaadse lendava vaiba, mis võib silmapilguga tagasi kanda kordkäidud maade kordnähtud paikadesse.
Järgnevad lapid ongi sellesügiseselt (1975 – minu märkus) lendavalt vaibalt, mis sai kokku õmmeldud pärast laevareisi Skandinaaviariikide pealinnadesse ning mõnda vähemteada kohta kah.

Pelle saar

“Pelle ajal oli soolaheeringas bornholmlaste tähtsaim toidus. Kõigis ühiskonnakihtides oli ta alatiseks hommikueineks, alamkihi juures valitses ta ka õhtulaudu – ja tuli vahetevahel pisut muudetud kujul isegi lõunalauale. “Siin toidetakse kehvalt, ” ütles rahvas ühe või teise talu kohta pilgates, “heeringat saab ainult 21 korda nädalas”… Maamehed veeresid oma mahukaimate vankritega linna või kaluriküla poole ja heeringakaupmees sõiti kogu maa hurtsikust hurtsikuni läbi oma setukaga, kes oli nii vilets, et kihuta talle kas või otsemat teed kuul pähe.” /Martin Andersen Nexø  “Vallutaja Pelle”./

Siinse postkaardi kinkisid mulle meie noored giidid Selma ja Mide, kes kaardi taha kirjutasid oma keeles kõikidele tuntud kolm sõna.

Saarte elurütm öeldakse mandrite omast alati mõnevõrra maha jäävat, muutused ja nihked on siin aeglasemad. Kui Anderseni pere pisut vähem kui 100 aastat tagasi Bornholmile tuli, sattus ta maailma, mis seljataha jäänud mandrist omakorda tervelt sajandi taga oli, õppis tundma ebavõrdsust eri klasside vahel. Terase poisikese Martin Anderseni huviküllane ja rahutu naaber Bornholmil oli eelkõige meri oma tormide ja meremeeste karmi eluga.

Nagu Pelle-aegu, nii tulevad bornholmlased nüüdki vastu saarele saabujatele, tulid meilegi, kui laev Gudhjemi lähistel ankru heitis. Kui kaater meid randa oli toimetanud, tervitasid kalurid meid sõbralikult. Rønne tehnikakooli õpilased, vähesed vene keele oskajad saarel, olid meile giidideks.

Hobuseid me suurt ei näinud; ainult kahe venna ühisfarmis Vestergårdis, kus pilgukese Taani põllumajandusele saime heita, vedasid nad hoonete vahel hädatarvilikku. Saare asfaltteedel kihutasid viisakate juhtidega tehnikasajandi sõidukid. Heeringaid suitsutatakse hooajal küllalt nii kohalikuks tarbeks kui väljaveoks. Heeringatest ning Martin Andersenist, kes oma poisiealinnakesele Nexøle hiilgust toonud maailmakuulsa kirjanikunimega Nexø, räägitakse igale saare külalisele kõigepealt.

Bornholm. Nexø sadam. Postkaart (1975) minu kogust.

Meile öeldi, et oleme Bornholmil esimesed Nõukogude turistid. Nagu võidupüha ajal saarel käinud Nõukogude sõjaveteranide delegatsiooni, nii ka meie külaskäik (tegemist oli noorte kruiisilaevaga -minu märkus. ) oli määratud tähistama Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 30.  aastapäeva. Sel puhul korraldas Taani-Nõukogude sõprusühingu Bornholmi osakond Rønne tehnikakooli saalis saare ajalugu käsitleva õhtu. Põhiosa sellest täitis meenutus, kuidas Nõukogude sõjamehed 1945. aasta mai algul Bornholmi vabastasid. Allingesse on maetud selles võitluses langenud. Austasime nende mälestust leinaseisakuga.

Bornholm on valdavas osas graniidisaar, millel rohkesti niite ja pöögimetsi. Saare linnakeste ja kalurikülade elanike tulualad on kalapüük ja põllumajandus. Rohkesti hakkas silma kireva välisilmega pansione. Suvekuudel toovad suurema osa tulust turistid. Talvel on saar ligi sada korda inimtühjem, tükk maad igavamgi, nagu meie noored giidid, tehnikakooli teisel kursusel matemaatikat õppivad Selma ja Mide kurtsid.  Küllap peitub siingi jämedamates joontes üks põhjus, miks noored saarelt lahkuma kipuvad, enamasti Själlandi linnadesse, kõige sagedamini vabade elukommetega Kopenhaagenisse, kus saarekarmusele vaheldust ja teistmoodi maailmanägemist loodetakse leida.

Bornholmilt jälle tulevad vaheldust ja uusi muljeid otsima paljud kunstnikud, kirjanikud ning näitlejad, keda ilmakära väsitanud on ja kellele meremüha uut loomerõõmu pakub. Tulevad need, kes huvitunud kunstnik Christian Zahrtmanni loomingust, mida saab näha Rønne ajaloomuuseumi kunstikorrusel ning Zahrtmanni toas jurist Erichseni majas. Viimane oli mees, kes rohkem kui sajand tagasi saarel esimese raamatukaupluse ja raamatukogu asutas. Rønne tänases moodsas raamatukogus on üle 100 000 raamatu ja 40 000 heliplaadi. Aga kui saare vaatamisväärsustest täielikumat pilti tahetakse saada, siis ei tohi sellest puududa Hammershusi linnus, Põhja-Euroopa omaaegseid võimsamaid kindlusi, mille suurim ulatus lõunast põhja on 235 meetrit ning läänest itta 135 meetrit. Kes valdas kindlust, oli ühtlasi saare peremees. Müürid, millel paljust pajatada, olid juba üsna lagunenud, kui umbes seitsme aasta eest nende rekonstrueerimisega peale hakati. Et väikesemahulise tööga siin hakkama ei saa, selles võisime veenduda oma silmaga.

/Järgneb.
Järgmine osa on: Taani. Lossikeldris magaja./

Written by L.

09/03/2011 at 19:43