Teed

Mõned mu teekonnad

1975 – Taani, Norra

1975 – Taani-Norra-Rootsi-Soome. Skandinaaviamaade kruiis “Baltikal”.

Lapid lendavalt vaibalt
© Linda Järve
Ilmunud “Noorte Hääles” nr 290, 13. dets 1975.

/Märkus: Et see lugu on ühe korraga blogisse panemiseks liiga pikk ja hõlmab erinevaid riike, siis olen selle jaganud osadeks. Kuna 1975. aastal tehtud ja ajalehes avaldatud minu fotod on halva kvaliteediga ja ka kaotsi läinud, siis kasutan nende osade illustreerimiseks kaasa toodud postkaarte ja reklaammaterjale.

IV OSA – TAANI ja NORRA. Valutav kivi/

Valutav kivi

“Ma tahaksin, et minu süda oleks kui kivi, naeratav ja suur, millest kihutaks mööda aeg. Kuid ta ei ole selline, ei ole. Teda pitsitab vaev, ta juuri murrab mure ning talle on tuttav põrgupärane rõõm.” (Väino Aaltonen oma pojale Mattile 1924. aastal)

Too reis osutus kunstiküllaseks, seostudes igas paigas järjest uute ja uute nimedega, mille taha üksteisest väga erinevaid muljeid ja teadmisi kogunes. Bornholm ja Zahrtmann. Kopenhaagen ja Thorvaldsen. Oslo ja Vigeland ning Munch. Stokholm ja Milles. Turu ja Aaltonen. Helsingi ja Gallen-Kallela. Need olid peamised, kelle loominguga kohtumine ajaliselt kõige pikemaid vahemikke täitis. Lisaks võiks loetleda kümneid teis, suurusjärgult küll ehk väiksemaid, kelle töödest nii mõnigi meeli köitis ning kelle eluloo hetked huvitavaks teabeks said.

Thorvaldsen: Varssavi jaoks loodud Mikolaj Koperniku kuju.

Kui Millesi looming kaunistab Stokholmi, kui Vigeland sai oma käsutusse Oslos tohutu pargi, siis Thorvaldsen pole nüüdis-Kopenhaagenis esimesel pilgul märgatavgi. Veidi rohkem kui sada aastat tagasi olnud teisiti. Vähemalt kirjutas niimoodi vene kirjanik Dmitri Grigorovitš, kes väitis, et “jalutades Kopenhaagenis tajute te kõiges Thorvaldseni juuresolekut. Lausa hämmastav, kuidas mõnikord võib geniaalne isik täita endaga terve hiigellinna. Raffaeli vaim pole praeguses Roomas sugugi nii tugev kui Thorvaldseni hingus Kopenhaagenis.”

Bertel Thorvaldsen sündis 13. novembril 1768. aastal ning sestsaadik iseloomustati teda suureandelise, kehaliselt ja vaimselt tähelepanuväärselt terve mehena. Kui need omadused on olemas ja lisandub veel hoogne töötahe, on kuulsus kiire tulema. Kui ta 1781. aastal Kuninglikku Kunstiakadeemiasse läks, soosis teda nn akadeemia tähelepanuväärseima õppejõu Nikolaj Abildgaardi näol, kes noore kunstniku tulevikku tõsiselt südamesse võttis. 1794. aastal pälvis Thorvaldsen kunstiakadeemialt suure kuldauraha ning kolmeaastase välisreisi. Malta saar – Palermo – Napoli – Rooma: niisugusel marsruudil tegi ta tõeks küllap eelkõige kunstnike käibesõnad kõikidest teedest, mis viivad Rooma. Temagi, nagu paljud enne ja pärast teda, innustus antiikmütoloogiast. Kolme aasta asemel hoidis Itaalia Thorvaldsenit eneses kinni tunduvalt kauem. Millised tulemused sel olid, võib näha Kopenhaageni Jumalaema kirikus. Kui seda linna vanimat ja tähtsaimat kirikut uuesti ehitama hakati, usaldati Thorvaldsenile skulptuurilise osa restaureerimine ja uuendamine. Valmisid tema Kristus ja 12 apostlit, kelle lähedus Giotto di Bondone ja Raffaeli kunstile on ilmne.

Iga kuju on kaunis ja ainulaadne just tema jaoks ette nähtud kohas. Seepärast ongi kahju, et suure kujuri looming tema kodumaal põhiliselt muuseumiseinte vahel asub. Välismaal on hulk tema töid läbi elanud nii muutliku saatuse, et neist seikluskirjanduse sarjadele üsna mitu köidet võiks kirjutada. Varssavi jaoks lõi Thorvaldsen Mikolaj Koperniku ja vürst Józef Poniatowski kujud. Koperniku kuju seati üles 1830. aastal. Teise maailmasõja päevil vedasid hitlerlased selle, kui iga kogu suurepärase täienduse Saksamaale. Kuju tagastati Varssavile alles 1950. aastal. Veel keerukamaid rännuteid tuli läbida pronks-Poniatowskil, mis püstitati

Thorvaldsen: Varssavi jaoks loodud Poniatowski kuju.

Varssavis 1832. aastal. Poolakate karistamiseks ülestõusu eest omastas Nikolai I suure meistri loodud kuju ning kinkis selle mässu mahasurujale. Viimane arvas, et kõige sobivamaks kohaks pronksvüsrstile on tema mõis Gomeli lähistel. Nõukogude Venemaa kinkis Poniatowski kuju 1923. aastal taas selle seaduslikule valdajale Poolale, mille pealinnas sel siis õnnestus seista kuni 1944. aasta detsembri keskpaigani. Taganevad fašistid purustasid tolle kunstiteose mõttetult. Aga praegu seisab pronksvürst ometi Varssavis, kaunistades Lazienki parki. Thorvaldseni muuseumis säilitatava kipsmudeli järgi sündis uus Poniatowski kuju, mille Kopenhaageni linnaisad 1952. aastal pidulikult Varssavile kinkisid. Nõnda on ühe kunstiteose eluloos rohkem seiklusi, kui õnnestub läbi teha mõne perekonna mitmetel põlvedel. Thorvaldseni loomingut võib kohata Münchenis ja Napolis, Stuttgartis (Schiller) ja Cambridge’is (Byron), Pisas ja Milaanos.

Küllap leidis Thorvaldsen oma töörütmile vaheldust mitmesuguseid kogusid korraldades. Ta olnud  kirglik kollektsionäär. Seda võib täiesti uskuda, sest arhitekt M. G. Bindesbölli jooniste järgi püstitatud Thorvaldseni muuseumis on mitte ainult tema skulptuuride originaalid ja rikkalikult joonistusi, vaid ka rohkesti mitmesuguseid vanarahasid, vaase, antiikseid marmor- ja klaasesemeid. Siin on tema kaasaegsete kunstnike tööd (H. E. Freund, H.W. Bissen, J. A. Jerichau), näidates, kuidas suurvaim on võinud ja osanud järelpõlvede jaoks talletada mitte ainult enda, vaid ka kolleegide loomingut. Aga Thorvaldseni teosed võivad Kopenhaagenis käijale ka üldse mitte meeldida, nagu nad ei meeldinud teisele kuulsale Taanimaa skulptorile Kaj Nielsenile. Herluf Bidstrup, kes Nielseniga tuttav oli, on selle kohta arvanud, et Thorvaldseni loomingut armastades oleks Nielsenil olnud raske jääda iseendaks. Eneseks jäämine aga tegi temast oma kodulinna südamlikema skulptori.

Vigeland: vaade elusambale Oslo Frognerpargis. - Vigelandi loomingu fotod on tema pargi reklaamvoldikust 1975. a.

Suuresti erinev nii Thorvaldsenist, kellele pole jätkunud aukohta linna väljakuil, kui ka Millesist, kelle teosed enamasti hoogusromantilised on, oli meie muljete järgi Gustav Vigeland. Oslo Frognerpargis, mis on rajatud Vigelandi idee järgi ja mida seepärast tihti ka Vigelandi pargiks kutsustakse, ei jätnud meid maha tunne, et kivi võib noor olla, kasvada, armuda, vananeda ja valutada. Kui Thorvaldsen oli suuresti ülikute kunstnik, siis Vigelandi puhul, kes sündis 101 aastat pärast taani skulptorit, võiks võrdlusjooni tõmmata Nordahl Griegi värsidega:

„Üle künnimaa, sealt kus mägede piir,
käivad tuuled kurjad.
Vaesuses hütte kerkis siin,
Kühmu jäid turjad.“

Igal loomingulisel natuuril on oma kogumisaeg, küpsemine ja viljakandmine. Gustav Vigeland kogus oskusi Kopenhaagenis professor Bisseni juures, hiljem käis ta Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal ja Inglismaal. Pärast 1902. aastat töötas ta põhiliselt Norras, tehes nähtavaks eneses talletunut. Tema kolm aastakümmet kestnud suurt tööd – tuultele, vihmadele ja päikesele avatud vabaõhumuuseumi loomist toetas rahaliselt Oslo linnavalitsus, kes usaldas talle oma suure pargi.

Vigeland: eluõhtule jõudjad.

Siin on nüüd sajad skulptuurid treppidel ning sillal, siin on omapärased väravad, siin on tardunud, kuid ometi järjest ülespoole pürgivad 121 keha koondunud 17 meetri kõrguseks graniitmonoliidiks, mis sümboliseerib nii muret kui rõõmu, nii edasipüüdlikkust kui allaheitlikkust, nii viljatut elamiskihku kui viljakat loomejõudu – täpselt nii, kuidas iga vaataja seda enese jaoks lahti mõtestab. Siin pole midagi fantastilist, vaid kõik on nõnda nagu eluski, vahel ehk isegi liiga rängalt esile toodud.

Vigeland: Isarõõm.

Pronksi valatud või kivvi raiutud on lapsepõlv ja emaõnn, armastus, vanadus, surm, mehisus, lõbu, kurbus, isarõõm, võitlus, väsimus ja sõprus – kõik, millest eluratas rikas on.

Ja seesama elurataski on loodud: igavene liikumine, igavene edasipüüe, iga inimese oma Vargamäe harimine. Iga kuju üksikult on omaette tervik, kuid kõikide kujude, kõige siinseisva summa ühes sileda veepeegliga, ühes langevate lehtedega, ühes lehehunnikuis mängivate lastega ja tuulega, mis laiadel teeradadel uitab, muudab kogu pargi ühtseks kunstiliseks ansambliks. Mõned skulptuurid on eemaletõukavad oma karmuses, metsikuses, tooruses, teised hämmastavad vaatajat sellega, et raske kivi väljendab haruldase täpsusega õrnuse- või kergendustunde ülipeeni varjundeid.

Ja lahkudes Vigelandi pargist, säilitad eneses imetluse inimvõimete piiramatusest, töökusest, mis ande toetusel suudab kivi valutama panna.

——
Märkus: Siinkohal lõpetan selle teksti taasavaldamise. Viimane lühiosa „Kiitus“, mida ma siia ei pane, rääkis meie toonase noortegrupi 1975. aasta Skandinaaviamaade kruiisi laevast „Baltika“ (laeva pildi olen siia blogisse juba varem pannud ning täna täiendasin seda ka ülevaatega “Baltika” ajaloost).

Minu „Noorte Hääles“ avaldatud fotodel olid väike Norra tüdruk Sandra, Thor Heyerdahli „Kon-Tiki“ muuseum ja ehitis, kus oli leidnud oma püsikodu „Fram“,  mis tänu Fridtjof Nansenile sai aukoha polaaruurimiste ajaloos.  Kui ehk nende piltide originaalid kunagi üles leidma peaksin, saan need siiagi panna.

Advertisements

Written by L.

13/03/2011 kell 20:50

%d bloggers like this: