2006 – Kreeka: Asklepiose juures

Kõige kuulsam tervendaja

Ilmunud Kodutohtris, nr 1, 2007

Oktoober pole Kreekas reisimiseks just kõige parem aeg. Vihmad ja tuuleiilid kipuvad juba oma jõudu näitama. Aga sel hommikul, kui Loutrakist Epidaurose poole sõitma asutasime, oli tuul vaibunud, päikegi paistis ja korraks ilmus taevalaotusele vikerkaar. Sõitsime sinna, kus oli tegutsenud Asklepios, Kreeka kõige kuulsam tervendaja. Inimene, kellest sai jumal.

Sündinud keisrilõikega
Asklepios oli kreeka valgusejumala Apolloni poeg, kelle ema oli surelik Koronis. Juba last ootav Koronis aga ei püsinud Apollonile truu, vaid hakkas semmima ühe tavalise mehega. Valgusejumal sai sellest teada rongalt (mõnes tõlkevariandis ka vareselt), kes kandnud tol ajal veel lumivalget sulestikku. Apollon vihastas halva teate toonud linnu peale ja muutis selle mustaks. Karistuseta ei jäänud ka Koronis, kelle tappis kas Apollon ise või tema õde Artemis. Nähes Koronist põlemas, otsustas valgusjumal siiski oma lapse päästa. Poiss, kellele hiljem pandi nimeks Asklepios, päästeti keisrilõikega, ema põles tuhaks. Arvatavasti oli see üks esimesi, kui mitte päris esimene keisrilõige maa peal.

Kentauri õpilane
Asklepiose kasvatajaks ja õpetajaks sai vana tark kentaur Cheiron, kes õpetas talle hästi põhjalikult ravimise kunsti. Cheiron valdas arstimite kasutamist, loitsimist ja manamist valude vastu ja võlu- ning armujookide valmistamist. Asklepios osutus heaks õpilaseks, kes peagi oma õpetajast kaugemale jõudis. Temast räägiti, et ta oskab ravida kõiki tõbesid. Lauludes kiideti, et Asklepios peletab piina, võtab valud põdejatelt, jagab rõõmu kuldset tervist andes.
Jumalanna Athena olevat andnud Asklepiosele gorgo verd, millel olevat olnud kahesugused omadused: see võis olla väga tappev mürk või tuua surnud tagasi elavate hulka.
Mida Asklepiose nimi tähendab, pole teada. Mõned allikad väidavad, et see tähendab “tükkideks lõikajat” ja et sellest nimest on tulenenud ka sõna “skalpell”. Asklepiose aegadel osati teha koljuavamisi, parandada luid ja haavu. Asklepios osales koos poegade Machaoni ja Podaleiriosega Trooja sõjas, kus tema pojad olid Homerose sõnul andekad ravitsejad.
Asklepios abiellus Salusega (keda ka Epioneks on nimetatud) ja tal oli kuus tütart – Aceso, Iaso, Panakeia, Aglaea, Meditrine ja Hygieia, ning kolm poega – lisaks juba nimetatutele ka Telesphoros.
Pühendunud tervendaja kõige kuulsam ravila ehk Asklepieion asus Epidauroses.

Kivide kõne
Teel Asklepieionisse avanevad väga ilusad vaated. Võib kujutleda, kuidas kunagi ammustel aegadel siia rutanud abivajajad seda ilu vaadates rahunesid, sest teadsid, et siin kaharate mändide all osoonirikkas laululindude ja metsloomade paradiisis võtab neid vastu parim kõikidest ravijatest. Ka meie, bussitäie Eesti turistide meeles rahuneb midagi. Tundub, et siia tahaks jääda tükiks ajaks ja peagi selgub, et see tunne ei peta.
Kõigepealt läheme Asklepiose templi juurde. Alguses olnud see tegelikult tema isale Apollonile pühendatud tempel, mida hiljem hakati aga kasutama poja enese ülistuskohana. Asklepieioni väljakaevamised on võtnud väga palju aega ja tööd, sest tegemist oli mulla alla mattunud laiaulatusliku alaga. Ehitisi pole järel, on kivid, kivid, kivid ning vaid aimata võib, milline on olnud hoonete põhiplaan ja kus miski seisis.
Templi juurde kuulus lahutamatu osana tolos (tholos ehk thybele), mida praegu taastatakse. Selle ümmarguse sakraalhoone tähendus ja otstarve pole selge. Ühed uurijad on veendunud, et selles hoiti madusid, keda Asklepios kasutas ravimisel. Teised seostavad tolose otstarvet labürindiga, mis kaevamistel välja tuli. Siinses muuseumis on aga näha, et tolose põrandal oli suurejooneliselt kujutatud heliotsentrilist maailmasüsteemi, millega kaasnes arvude sümboolika.
Eemale puude taha jääb kunagise staadioni koht. Liikumist peeti väga tervislikuks. Ka gümnaasium oli kehaliste harjutuste koht. Lisaks veel veeprotseduuride võimalused.
Lähedal on ka katagogeion – kunagise kahekorruselise võõrastemaja varemed. Võõrastemajja mahtus vähemalt 167 haiget, võib-olla ka rohkem, sest ei teata täpselt, mitu inimest tollal ühes ruumis ööbis.

Kõlavaim antiikteater
Asklepieionis lähtuti põhimõttest, et inimene on tervik. Seetõttu rajati siia ka antiikteater. Enamik turiste sõidabki Epidaurosesse just seda maailmakuulsat ehitist vaatama. Aga giidi arvates on Asklepiose-huvilisi iga aastaga järjest juurde tulnud ja küllap tuleb rohkemgi, sedamööda kuidas ravikompleksi restaureerimine edeneb. Epidaurose antiikteatri akustika on maailmas parimaid. Kuidas see on saavutatud, on tänini suur saladus.
Esialgu mahtus teatrisse 6000 pealtvaatajat, kui aga kõlalistel kaalutlustel ehitati teatri ülaossa istmeridu juurde, hakkas see mahutama 12 000 – 15 000 inimest. Laval toimuv on kuulda ka kõige kaugemates ja kõrgemates kohtades. Seda efekti, mis eriti tugev on lava keskel, püüavad turistid alati tabada. Kes viskab keskel münte maha ja küsib, kas ka ülemistes ridades nende kukkumist kuuldakse; kes loeb Homerose värsse või lihtsalt mõnda lorisalmikest; kes sosistab või plaksutab käsi. Kõige sagedamini lauldakse – üksinda, ansamblis või kooris, nii kuidas kellegi hääl võtab. Paljudes, paljudes keeltes. Imeilusti kõlavad Epidaurose antiikteatris ka eesti laulud.
Aegajalt toimuvad siin klassikaliste draamade etendused. Dekoratsioone need ei vaja, sest mis võiks olla kaunim taust lavasündmustele kui teatriistmetelt avanevad vaated kaugustesse, päikeseloojangule või taevatähtede siramisele. Müramuusika kontserte pole pühapaika lastud, küll aga meenutatakse, kuidas 1958. aastal laulis siin ooperidiiva Maria Callas, kelle laul ajas laiali pilved ja tõi välja Kuu. Callas oli sellest esinemisest ja ülisuurest kuulajaskonnast väga liigutatud. On arvatud, et tal oli üle 40 000 kuulaja – kõik puudki olnud publikut täis. Callas on Epidaurose antiikteatris esinenud mitu korda ja isegi üks Kreekas väljaantud postmark kujutab teda just selle teatri taustal.
1988. aastast on Asklepieioni varemed ja Epidaurose antiikteater UNESCO maailmapärandi nimekirjas.

Ravikunsti sümbol
Iidsetel aegadel levis kogu Kreekas kuuldus arstist, kes inimesed ära kuulab ja nendega haiguse põhjuseid arutab. Asklepios ravis väga palju usu ja sõna abil. Hing puhastus, keha paranes. Tuju tõusis.
Asklepios kasutas raviks maa mõju, lähtudes Maaema Gaia kultusest. Kurtjad pandi maa peale magama ja öösel roomasid nendel mürgita maod. See olevat kutsunud esile rahulikke unenägusid, kus ilmutas end keegi jumalatest. Pärast arutasid haiged Asklepiosega läbi, mida nähti, kuidas nähti, mida see tähendas, ja probleem lahenes. Väga mõjuv oli see raviviis psüühikahaiguste puhul. Aga võib-olla kasutas tohter madusid ka kuidagi teisiti, sest uurijad pole selles osas üksmeelel. Kindlalt väidetakse vaid, et ussid olid Asklepiose pühad teenijad. Seos ravimisega tulenevat mao võimest ajada nahka, mis teeb temast uuenemise ja taassünni võrdkuju.
Asklepiost kujutati kõige sagedamini kepi või sauaga, mille ümber on keerdunud madu. Sellest on välja kujunenud meditsiini sümbol – madu mürgikarikaga. Mõnes sümboleid käsitlevas raamatus (näiteks Varraku vahendusel ilmunud “Kogu maailma märgid ja sümbolid”) räägitakse Asklepiose vitsast, mille ümber põimunud madu olevat kreeka meditsiinijumala embleem ja sümbol. Tegemist pole siiski mitte vitsaga, vaid toeka ja auväärse kepiga, mis on käes ka Asklepiose kujul Asklepieioni muuseumis. Muide, nii see kui ka teised kujud muuseumis on koopiad, sest raidkujude originaalid on hoiul ja kindla valve all Ateenas rahvusmuuseumis.
Mõningatel juhtudel kasutati raviks rohtusid ja sidemeid. Vahendid olid sarnased praegustele – pintsetid ja nõelad, mis samuti on muuseumis näha.

Surematus
Asklepiose meisterlikkus võimaldas tal äratada surnud ellu, kuid kui ta seda ükskord tegi, sattus ta Zeusi viha alla ja peajumal tappis Asklepiose oma välgunoolega. Mõistes aga, kui tähtis oli Asklepios olnud inimestele, võttis Zeus ta tervistusjumalana Olümposele ja tõstis Maokandja tähtkujuna taevavõlvile.
Asklepiosele ohverdati suuri loomi ja millegipärast ka kukkesid. Isegi Sokrates ütles surmamõistetult, et vaja on Asklepiosele kukk ohverdada. Miks selline traditsioon oli, selle kohta on vähe teada.
Veel sadu aastaid pärast Asklepiose surma käisid abivajajad Epidaurose Asklepieionis abi otsimas. Nüüd ilmus neile unenägudes sageli tervistusjumal ise – nende hea arst – ja andis nõu, mida nad tegema peaksid.
Asklepiost pidas oma suguvõsa esiisaks vana arstiperekond, kust sirgus kuulus tohter Hippokrates, kes rajas Kosi saarele samuti asklepieioni tüüpi ravila ja Asklepiose templi. Praeguseks on need maavärina tagajärjel ja aegade kulus ammugi hävinud.
Kosi Hippokratesele omistatud kirjutiste hulgas on säilinud Apolloni, tema poja Asklepiose ja pojatütarde Hygieia ja Panakeia nimel antud vande tekst, mis sisaldab arstikutse kõlbelisi põhialuseid – nn Hippokratese vanne. Hygieiast on tulenenud hügieeni mõiste. Tervislike eluviiside jumalannana kandis ta hoolt selle eest, et inimesed haigustest hoiduksid. Isa jälgedes käis ka Hygieia õde Panakeia, kes valmistas imepäraseid ravimeid – “panatsea” tähendabki imerohtu kõikide haiguste ja pahede vastu. Asklepiose poega Telesphorost seostatakse aga haigete kosumisega ja nende jõu taastamisega. Tütar Meditrine nimest lähtub meditsiini mõiste.
Kreekas tundus, et Asklepiose kuulsus on taas tõusuteel. Kui moodsamatest asjadest rääkida, siis kõlbab Asklepieion eeskujuks nii tänapäeva ravi- ja tervistusasutustele kui ka spaadele.
Ja lõpetuseks: selles kirjatükis on lisaks Kreeka reisil nähtule ja kuuldule kasutatud “Antiigileksikoni”, E. Hamiltoni “Antiikmütoloogiat”, muid tarku raamatuid ja internetimaterjale.

Reisikaaslase fotod, ajakirjas ilmunud.

2006 – Kreeka: õpetajatest

Kreeka õpetajate streik kestab nädalaid

Ilmunud Õpetajate Lehes, 20. oktoobril 2006

Kui Eesti õpetajad on oma palgasoove esitades jäänud aastate vältel suhteliselt tagasihoidlikeks ja nende streik oli samuti väga lühike, siis Kreeka õpetajad on suutnud oma suurstreigiga jõuda Euroopa kõigi suuremate väljaannete uudistesse. Seda ka põhjusega.
Kreeka õpetajad streigivad juba alates 18. septembrist, seega üsna kooliaasta algusest. Streigiti ka rahvusvahelisel õpetajate päeval. Mõneks ajaks ühinesid meeleavaldajatega kõrgkoolide õppejõud ja üliõpilased. Sügisesed streigilained on haaranud ka riigiametnikke ja transporditöötajaid, aeg-ajalt tuleb streike ette isegi riiklike pankade töötajate hulgas. Kõik see kokku on kohalikele elanikele üsna raske taluda, kuid lootused et streikijate ja meeleavaldajate nõudmised täidetakse, on Kreekas suured.
11. oktoobril nägin Ateenas õpetajate streigi mõjukust oma silmadega. Nimelt teatas meie giid, et Akropoli juurde peame jõudma hommikul hiljemalt kella poole kümneks, sest seejärel sulgeb politsei kesklinna liikluse õpetajate streigi rongkäikude tõttu. Nõnda on see olnud juba üle kolme nädala päevast päeva, sest meeleavaldajaid on tuhandeid ja nad liiguvad oma loosungitega just Ateena kesklinnas. Nädal varem olid Eesti turistid oodanud liiklustropis mitu tundi edasipääsu. Meil läks paremini, Akropoli juurde jõudsime politsei poolt soovitatud ajaks hoolimata juba tekkima hakkavatest ummikutest ja tohutust autodehulgast. Mõne tunni pärast tagasiteel aga sattusime tänavale, kus streikivate õpetajate rongkäik nagu tõusulaine meile otse vastu liikus ja kätega agaralt vehkiv liikluspolitseinik meid kibekähku ära pöörama sundis. Sõit hotellini võttis liiklustakistuste ja -ummikute tõttu ettenähtust hulga rohkem aega.
Kesklinn oli täis sõna otseses mõttes sentimeetrihaaval edasi liikuvaid autosid ja jalakäijaid, kes kilomeetritepikkuseid vahemaid jalgsi pidid läbima, sest parasjagu oli ka metrootöötajate neljatunnine streik ning kuuldavasti ühinesid sellega veel nii mõnegi liini bussijuhid. Nii et miljonilinna liikluses valitses tõeline kaos. Kuigi ateenlased on streiginädalate jooksul juba harjunud, et õpetajate streigi massiliste rongkäikude jaoks kesklinn autoliikluseks suletakse, põhjustab see suuri ebameeldivusi ju kõikidele, mitte ainult turistidele.
Esialgu streikisid põhiliselt lasteaedade ja algkoolide õpetajad, hiljem ühinesid nendega ka gümnaasiumiõpetajad ja Kreeka 304 ülikooli õppejõud. Ateena ülikooli peahoone juures nägime omavalmistatud loosungitega tudengeid veel pärast õpetajate streigi rongkäikugi. Mõnel päeval on nõudmistega väljas 5000, mõnel koguni 10 000 marssijat. Politsei on aeg-ajalt tekkivate ägedamate hetkede puhul kasutanud meeleavaldajate vastu isegi pisargaasi.
Õpetajad nõuavad palgakõrgendust ja kõrgkoolide tudengid tasuta haridust. Streikida on otsustatud nii kaua, kui nõudmised täidetakse ja 2007. aasta eelarves oleks õpetajate palgakõrgendus märgatav. Peame vastu vähemalt jõuludeni, kui nii on vaja, on öelnud Ateena õpetajate streigist osavõtjad.
Kreeka õpetajate töötasu on Euroopas üks madalamaid. Kui Kreeka õpetaja teenib aastas ligikaudu 12 555 eurot, saab tema kolleeg Saksamaal 37 350, Suurbritannias 19 401 ja Itaalias 17 528 eurot. Eesti õpetajate palku ei hakka ma siinkohal võrdluseks tooma. Nüüd soovivad Kreeka õpetajad senise 950-eurose kuupalga tõstmist 1400 euroni. Kui nad samas vaimus jätkavad, võib see isegi õnnestuda. Tõsiasi on aga see, et vastukaja nende tegevusele hakkab maailmas nüüd vaibuma, sest turismihooaeg Kreekas on lõppemas, sageli sajab vihma, puhuvad tugevad tuuled ja selle maa antiiksed võlud ei suuda enam kohale meelitada nii palju turiste kui suvel.

unud

2006 – Kreeka

Oraaklid, mungad ja piraadilaev

Ilmunud Õpetajate Lehes, 22. detsembril 2006

Kreeka – antiikaja varemed kutsuvad paljusid, aga lisaks nendele on siin veel tohutult võimalusi mõtelda olnust ja olevast, igavikust kui oleviku hällist.

Saatus ja moodne oraakel
Enam kui 2500 aastat tagasi suundusid antiikaja kuulsaima oraakli asupaika Delfis palverändurid üle kogu maa. Praegu on Kreeka autoteede ääres väga palju mälestuskabeleid, väikeseid palvelaid, kuhu mahub küünal, vahel ka ikoon, lilled ja mõnikord foto – need on liikluses hukkunute mälestuseks. Neid vaadates tuleb mõte sellele, kui palju inimene ise oma saatust kujundab. Kui Eestis oleks niisugune teedel toimunud õnnestuste mälestamistraditsioon, võib-olla oleks siis ka avariides hukkunuid ning kannatanuid vähem, sest ristide hulk teede ääres ehmataks kihutajad ära.
Palju on Kreeka teede ääres ka päris palvekohti – õigeusukabeleid. Need hakkavad silma näiteks vabrikute ja töökodade hoovides. Tunned vajadust, sisene, pane küünal. Rahusta hinge.
Delfist avaneb ümbrusele väga ilus vaade, kullaläikelised mäeveerud on väärt seda, et neid Apolloni kuldseteks juusteks kutsutakse. Muuseumikülastus maksab 9 eurot, kuid pole iseenesest midagi erilist, seejärel läheme vaatame varemeid: tempel, kus oraakel istus, antiikteater, üleval on ka staadion.
Delfi oraakel olevat n-ö töötanud vaid mõned päevad kuus ja sedagi soojal ajal. Kuid tema amet oli tõeliselt raske, sest lisaks seltsiliseks olnud suure mao talumisele tuli tal iga kord nägemuste tekkimiseks ka maast tulevaid uimastavaid mürgiaure sisse hingata. Aga Delfi oraakli ajad on möödas. Nüüd ennustatakse hoopis moodsamalt. Kui ühel oma teekonnal Korintose kanali juures peatuse tegime, et seda kõrget ja kitsast tehisimet vaadata, siis oli sealsamas ka tänapäevane elektrooniline oraakel. Kivist lõvipea, ekraanil õpetused vilkumas: paned parema käe lõvisuhu, viskad pilusse ühe euro ja saad väljaprinditud ennustuse. Huvitav, kui mitme inimese järel ennustused korduma hakkavad?

Kloostrite lummus
Kreeka eriline turismimagnet on Meteora kloostrid – kotkapesadena kaljusammastel asuvad pühapaigad Kalambaka linna lähistel. Meteora esimene klooster rajati juba 14 saj. 16 saj keskel oli kloostrite kõrgaeg – sel ajal asus peaaegu igal siinsel kaljul oma klooster. Kaljumägesid on aga 24. 1988. aastast on Meteora kloostrid UNESCO maailmapärandi nimistus. Praegu on tegevkloostreid kuus – neli munkadele, kaks nunnadele.
Käisime suurimas, Megalo Meteoro kloostris. Ronisime mööda treppe esialgu alla orgu ja siis 115 astet üles, et pääseda kaljutipus külitavasse kloostrisse. Imeline vaade. Legend räägib, et esimesed mungad tulnud siia kotkatiivul. “Meteoro” tähendavat “õhus lendlevat”. Viirukilõhnaline vana kaunite freskodega kirik jätab iseäraliku tunde. Siis käime veel kohalikus muuseumitoas, kus pildid munkade tegevusest ja palju vanu käsikirju; vanas köögis, kus ripuvad sibula- ja küüslauguvanikud ning on rohkesti metallnõusid; kloostriõuel, kus peesitavad Kreeka vist kõige popimad koduloomad – rohked kassid. Kloostri seinaavast on näha sahvritaolist kohta, kus säilitatakse siinsete kunagiste munkade kolpasid. Õõvastav vaatepilt, kolbad riiulitel – kes teab, mis mõtteid need pead kunagi mõtlesid.
Meie grupis olev ehitusekspert mõtiskleb valjusti, kas peaks munkadele ütlema, et juba esimeste tugevamate lumesadude puhul võib juhtuda, et kiriku puust talad lumekoormusele vastu ei pea. Õhtul kuuleme Kalambakas kloostrikirikute kellade kuma. Eriti ilus ja pidulik olevat see jõuluajal.

Naistele täiesti keelatud
Chalkidiki poolsaart kutsutakse Poseidoni kolmhargiks, sest ta jaguneb omakorda kolmeks poolsaareks – Kassandra, Sithonia ja Athos. Kahel esimesel asuvad moodsad kuurordid kõrvuti juba vaseajast pärinevate küladega. Egeuse mere kaunid liivarannad on puhkajatele mõnusad.
Athose poolsaare tipus tõuseb 2033 meetri kõrgusele püha Athose mägi (Agion Oros), mille asukateks on vaid mungad ja meessoost palverändurid. Seetõttu on saare põhirajatised mungakloostrid, kus parematel aegadel on elanud kuni 40 000 munka, nüüd ainult 1500.
Athosel on 20 kloostrit, neist 8 läänekaldal (neid nägime oma laevareisil 500 m kauguselt, sest lähemale naisi ei lubata), 8 idakaldal ja 4 keskosas. 17 kloostrit on kreeka õigeusu omad, 1 bulgaaria, 1 vene ja 1 serbia klooster. Kõik need kokku on maailma ainus mungavabariik. Siinne esimene seadus pärineb 933. aastast ja sätestab munkade elunormid. Näiteks kloostrite ööpäeva jaotus: igas ööpäevas on kolm osa, kõik 8-tunnised: palvetamine, töötunnid, puhkus. Päikeseloojang on neile 0-tund, nagu meile kesköö. Üks klooster aga alustab erandlikult oma ööpäeva päikesetõusust kui 0-tunnist.. Munkade tööks on peale korrashoiu ja majandamise põhiliselt ikoonimaalimine ja käsitöö.
Teine seadus 1046. aastal keelas rangelt sissepääsu Athose mäe ümbrusse naistele, lastele ja isegi emastele koduloomadele. Giidid interpreteerivad seda vabalt: Athosele ei saa naine, eunuhh ja habemeta mees. Kui naised hiilivad salaja, siis on Kreeka seaduste järgi neile garanteeritud vangistus 2–12 kuud Koos teise seaduse väljaandmisega ehitati ka müür, mis lahutab Athost Chalkidikist. Seda müüri näeb nn piirilinna Ouranoupolisesse sõites.
Praegu antakse viisasid päevas sajale õigeusklikule ja kümnele mitteõigeusklikule palverändurile. Üheks ööks on peavari palverändurile tasuta, järgnevate ööde eest peab ta südametunnistusele vastavalt tööd tegema.
Kui Thessaloniki alad omal ajal langesid türklaste alla, siis tunnustas ka Türgi sultan Athose mungavabariigi staatust. Vaidlusi on see põhjustanud aga tänapäeval Euroopa Liidus, sest leitakse, et selle vabariigi alleshoidmisega diskrimineerib Kreeka naisi ja üldse inimesi, kes sinna ei pääse.
Oktoobris viibis Athose mungavabariigis ühe ööpäeva esimest korda ka eestlane. Ta lendas koos meiega Eestisse tagasi ja tema muljetest jäi meelde vaimustus vene kloostri munkade koorilaulust ja kaheksa tundi kestnud palvetest.

Piraadilaevaga Egeuse merel
Athose kloostrite merelt vaatamine on omamoodi turismiatraktsioon. Sithonia poolsaarel ootab meid piraadilaev “Maria Menia 2”. See on kolme tekiga päris ilus laevuke, kuid kuigi mastid on olemas, ei tõmmata üles purjeid, vaid asume teele mootori popsudes. Varsti tuleb piraat püstoliga ja hakkab naisi krabama ning mehi hirmutama, kusjuures fotograaf seda kõike pildistab. See on väga naljakas. Pilt maksab 4 eurot ja kui Athose kalda äärest tagasi sõidame, siis selgub, et fotod on päris andekad ja kogu selle fiilingu pärast me muidugi need ka ostame.
500 m kauguselt nähtud 8 kloostrist on vene oma kõige värvikam oma roheliste kuplitega. Ühe kloostri sadamas põleb lõke. Muide, tundub, et mungad vaatavad meie laeva sama suure huviga kui meie nende kloostreid, sest neil on praegu tööaeg ja õues askeldajatele oleme näha. Need laevad ei käi iga päev ja kuna turismihooaeg hakkab lõppema, võib tegemist olla üpris harvade reisidega.
Ouranoupolis on kahe suurema tänavaga asula, tõeline turistilõks: ühel tänaval on kõikvõimalikud restoranid, teisel kaubandus. Enamasti söövad turistid siin grillitud kaheksajalgu, mis kuidagi kummimaitselised tundusid.
Tagasisõidul Sithonia poolsaarele kõlab buzuki, lauljad laulavad, piraat koos neiuga tantsib. Võtab siis publiku hulgast tantsijaid juurde, naerutab ennast ja meid nende kulul. Kogu esinemine meenutab sundimatut Kreeka rahvapidu.

Sisseelanud tulnukad
Kassandra poolsaarel elasime väga mõnusas suvituskohas Haniotis. Siin oli hästi näha, kui lähedale olid linnakesele jõudnud augustis Chalkidikil möllanud metsatulekahjud. Suuremast õnnetusest lahutas Hanioti maju ainult maantee ja kohati jõudis tuli sellest isegi üle. Mõnel hoovil on puud ära põlenud, kuid maja imekombel puutumatuks jäänud. Siin võis ikka päris jube olla, sest oht ähvardas nii inimeste elu kui töökohti. Kohalikud ei tea seniajani, miks need tulekahjud tekkisid. Arvatakse, et tegemist oli süütamisega kinnisvarameeste huvides. Mõnda kohta, kus varem männimets kasvas, olevat juba kopp maasse löödud.
Meie ilusa ja suure hotelli kogu personal rääkis vabalt vene keelt. Niisamuti sai vene keeles suhelda ka bussijuht Kostasega, kes meid sadu kilomeetreid läbi Kreeka sõidutas. Asi on selles, et kümmekond aastat tagasi, pärast NLiidu lagunemist tuli Gruusiast (ja ka Krimmist) palju kreeklasi emamaale tagasi. Need aastad on olnud enamasti enese ülestöötamise raske aeg. Aga meie hotell oli küll imetlusväärselt hea ja tundus, et selle rajamine on nõudnud mitte ainult kõva tööd, vaid ka suurt algkapitali.
Tulnukatest kreeklased ja nende pereliikmed, kelle hulgas on nii venelasi kui grusiinlasi, jälgivad huviga praegu Gruusias toimuvat. Aga tagasi nad sinna ei tahaks. Kreekas on parem ja kogu turismimajandus paljutõotav.
Viimane hommik. Päikesetõus. Seisan merekaldal, minuga koos on kolm kohalikku sõbralikku koera, kes müravad veidi omavahel ja siis istuvad mu ette ritta, justkui päikesetõusu pidulikkust tajudes. Tunnen ennast selle maa ja merega, mägede ja päikesega kokkukasvanuna. See on vaid hetkeks, aga see on ilus. Võib-olla ilusamaid hetki mööduvast aastast.