Teed

Mõned mu teekonnad

2006 – Kreeka

Oraaklid, mungad ja piraadilaev

Ilmunud Õpetajate Lehes, 22. detsembril 2006

Kreeka – antiikaja varemed kutsuvad paljusid, aga lisaks nendele on siin veel tohutult võimalusi mõtelda olnust ja olevast, igavikust kui oleviku hällist.

Saatus ja moodne oraakel
Enam kui 2500 aastat tagasi suundusid antiikaja kuulsaima oraakli asupaika Delfis palverändurid üle kogu maa. Praegu on Kreeka autoteede ääres väga palju mälestuskabeleid, väikeseid palvelaid, kuhu mahub küünal, vahel ka ikoon, lilled ja mõnikord foto – need on liikluses hukkunute mälestuseks. Neid vaadates tuleb mõte sellele, kui palju inimene ise oma saatust kujundab. Kui Eestis oleks niisugune teedel toimunud õnnestuste mälestamistraditsioon, võib-olla oleks siis ka avariides hukkunuid ning kannatanuid vähem, sest ristide hulk teede ääres ehmataks kihutajad ära.
Palju on Kreeka teede ääres ka päris palvekohti – õigeusukabeleid. Need hakkavad silma näiteks vabrikute ja töökodade hoovides. Tunned vajadust, sisene, pane küünal. Rahusta hinge.
Delfist avaneb ümbrusele väga ilus vaade, kullaläikelised mäeveerud on väärt seda, et neid Apolloni kuldseteks juusteks kutsutakse. Muuseumikülastus maksab 9 eurot, kuid pole iseenesest midagi erilist, seejärel läheme vaatame varemeid: tempel, kus oraakel istus, antiikteater, üleval on ka staadion.
Delfi oraakel olevat n-ö töötanud vaid mõned päevad kuus ja sedagi soojal ajal. Kuid tema amet oli tõeliselt raske, sest lisaks seltsiliseks olnud suure mao talumisele tuli tal iga kord nägemuste tekkimiseks ka maast tulevaid uimastavaid mürgiaure sisse hingata. Aga Delfi oraakli ajad on möödas. Nüüd ennustatakse hoopis moodsamalt. Kui ühel oma teekonnal Korintose kanali juures peatuse tegime, et seda kõrget ja kitsast tehisimet vaadata, siis oli sealsamas ka tänapäevane elektrooniline oraakel. Kivist lõvipea, ekraanil õpetused vilkumas: paned parema käe lõvisuhu, viskad pilusse ühe euro ja saad väljaprinditud ennustuse. Huvitav, kui mitme inimese järel ennustused korduma hakkavad?

Kloostrite lummus
Kreeka eriline turismimagnet on Meteora kloostrid – kotkapesadena kaljusammastel asuvad pühapaigad Kalambaka linna lähistel. Meteora esimene klooster rajati juba 14 saj. 16 saj keskel oli kloostrite kõrgaeg – sel ajal asus peaaegu igal siinsel kaljul oma klooster. Kaljumägesid on aga 24. 1988. aastast on Meteora kloostrid UNESCO maailmapärandi nimistus. Praegu on tegevkloostreid kuus – neli munkadele, kaks nunnadele.
Käisime suurimas, Megalo Meteoro kloostris. Ronisime mööda treppe esialgu alla orgu ja siis 115 astet üles, et pääseda kaljutipus külitavasse kloostrisse. Imeline vaade. Legend räägib, et esimesed mungad tulnud siia kotkatiivul. “Meteoro” tähendavat “õhus lendlevat”. Viirukilõhnaline vana kaunite freskodega kirik jätab iseäraliku tunde. Siis käime veel kohalikus muuseumitoas, kus pildid munkade tegevusest ja palju vanu käsikirju; vanas köögis, kus ripuvad sibula- ja küüslauguvanikud ning on rohkesti metallnõusid; kloostriõuel, kus peesitavad Kreeka vist kõige popimad koduloomad – rohked kassid. Kloostri seinaavast on näha sahvritaolist kohta, kus säilitatakse siinsete kunagiste munkade kolpasid. Õõvastav vaatepilt, kolbad riiulitel – kes teab, mis mõtteid need pead kunagi mõtlesid.
Meie grupis olev ehitusekspert mõtiskleb valjusti, kas peaks munkadele ütlema, et juba esimeste tugevamate lumesadude puhul võib juhtuda, et kiriku puust talad lumekoormusele vastu ei pea. Õhtul kuuleme Kalambakas kloostrikirikute kellade kuma. Eriti ilus ja pidulik olevat see jõuluajal.

Naistele täiesti keelatud
Chalkidiki poolsaart kutsutakse Poseidoni kolmhargiks, sest ta jaguneb omakorda kolmeks poolsaareks – Kassandra, Sithonia ja Athos. Kahel esimesel asuvad moodsad kuurordid kõrvuti juba vaseajast pärinevate küladega. Egeuse mere kaunid liivarannad on puhkajatele mõnusad.
Athose poolsaare tipus tõuseb 2033 meetri kõrgusele püha Athose mägi (Agion Oros), mille asukateks on vaid mungad ja meessoost palverändurid. Seetõttu on saare põhirajatised mungakloostrid, kus parematel aegadel on elanud kuni 40 000 munka, nüüd ainult 1500.
Athosel on 20 kloostrit, neist 8 läänekaldal (neid nägime oma laevareisil 500 m kauguselt, sest lähemale naisi ei lubata), 8 idakaldal ja 4 keskosas. 17 kloostrit on kreeka õigeusu omad, 1 bulgaaria, 1 vene ja 1 serbia klooster. Kõik need kokku on maailma ainus mungavabariik. Siinne esimene seadus pärineb 933. aastast ja sätestab munkade elunormid. Näiteks kloostrite ööpäeva jaotus: igas ööpäevas on kolm osa, kõik 8-tunnised: palvetamine, töötunnid, puhkus. Päikeseloojang on neile 0-tund, nagu meile kesköö. Üks klooster aga alustab erandlikult oma ööpäeva päikesetõusust kui 0-tunnist.. Munkade tööks on peale korrashoiu ja majandamise põhiliselt ikoonimaalimine ja käsitöö.
Teine seadus 1046. aastal keelas rangelt sissepääsu Athose mäe ümbrusse naistele, lastele ja isegi emastele koduloomadele. Giidid interpreteerivad seda vabalt: Athosele ei saa naine, eunuhh ja habemeta mees. Kui naised hiilivad salaja, siis on Kreeka seaduste järgi neile garanteeritud vangistus 2–12 kuud Koos teise seaduse väljaandmisega ehitati ka müür, mis lahutab Athost Chalkidikist. Seda müüri näeb nn piirilinna Ouranoupolisesse sõites.
Praegu antakse viisasid päevas sajale õigeusklikule ja kümnele mitteõigeusklikule palverändurile. Üheks ööks on peavari palverändurile tasuta, järgnevate ööde eest peab ta südametunnistusele vastavalt tööd tegema.
Kui Thessaloniki alad omal ajal langesid türklaste alla, siis tunnustas ka Türgi sultan Athose mungavabariigi staatust. Vaidlusi on see põhjustanud aga tänapäeval Euroopa Liidus, sest leitakse, et selle vabariigi alleshoidmisega diskrimineerib Kreeka naisi ja üldse inimesi, kes sinna ei pääse.
Oktoobris viibis Athose mungavabariigis ühe ööpäeva esimest korda ka eestlane. Ta lendas koos meiega Eestisse tagasi ja tema muljetest jäi meelde vaimustus vene kloostri munkade koorilaulust ja kaheksa tundi kestnud palvetest.

Piraadilaevaga Egeuse merel
Athose kloostrite merelt vaatamine on omamoodi turismiatraktsioon. Sithonia poolsaarel ootab meid piraadilaev “Maria Menia 2”. See on kolme tekiga päris ilus laevuke, kuid kuigi mastid on olemas, ei tõmmata üles purjeid, vaid asume teele mootori popsudes. Varsti tuleb piraat püstoliga ja hakkab naisi krabama ning mehi hirmutama, kusjuures fotograaf seda kõike pildistab. See on väga naljakas. Pilt maksab 4 eurot ja kui Athose kalda äärest tagasi sõidame, siis selgub, et fotod on päris andekad ja kogu selle fiilingu pärast me muidugi need ka ostame.
500 m kauguselt nähtud 8 kloostrist on vene oma kõige värvikam oma roheliste kuplitega. Ühe kloostri sadamas põleb lõke. Muide, tundub, et mungad vaatavad meie laeva sama suure huviga kui meie nende kloostreid, sest neil on praegu tööaeg ja õues askeldajatele oleme näha. Need laevad ei käi iga päev ja kuna turismihooaeg hakkab lõppema, võib tegemist olla üpris harvade reisidega.
Ouranoupolis on kahe suurema tänavaga asula, tõeline turistilõks: ühel tänaval on kõikvõimalikud restoranid, teisel kaubandus. Enamasti söövad turistid siin grillitud kaheksajalgu, mis kuidagi kummimaitselised tundusid.
Tagasisõidul Sithonia poolsaarele kõlab buzuki, lauljad laulavad, piraat koos neiuga tantsib. Võtab siis publiku hulgast tantsijaid juurde, naerutab ennast ja meid nende kulul. Kogu esinemine meenutab sundimatut Kreeka rahvapidu.

Sisseelanud tulnukad
Kassandra poolsaarel elasime väga mõnusas suvituskohas Haniotis. Siin oli hästi näha, kui lähedale olid linnakesele jõudnud augustis Chalkidikil möllanud metsatulekahjud. Suuremast õnnetusest lahutas Hanioti maju ainult maantee ja kohati jõudis tuli sellest isegi üle. Mõnel hoovil on puud ära põlenud, kuid maja imekombel puutumatuks jäänud. Siin võis ikka päris jube olla, sest oht ähvardas nii inimeste elu kui töökohti. Kohalikud ei tea seniajani, miks need tulekahjud tekkisid. Arvatakse, et tegemist oli süütamisega kinnisvarameeste huvides. Mõnda kohta, kus varem männimets kasvas, olevat juba kopp maasse löödud.
Meie ilusa ja suure hotelli kogu personal rääkis vabalt vene keelt. Niisamuti sai vene keeles suhelda ka bussijuht Kostasega, kes meid sadu kilomeetreid läbi Kreeka sõidutas. Asi on selles, et kümmekond aastat tagasi, pärast NLiidu lagunemist tuli Gruusiast (ja ka Krimmist) palju kreeklasi emamaale tagasi. Need aastad on olnud enamasti enese ülestöötamise raske aeg. Aga meie hotell oli küll imetlusväärselt hea ja tundus, et selle rajamine on nõudnud mitte ainult kõva tööd, vaid ka suurt algkapitali.
Tulnukatest kreeklased ja nende pereliikmed, kelle hulgas on nii venelasi kui grusiinlasi, jälgivad huviga praegu Gruusias toimuvat. Aga tagasi nad sinna ei tahaks. Kreekas on parem ja kogu turismimajandus paljutõotav.
Viimane hommik. Päikesetõus. Seisan merekaldal, minuga koos on kolm kohalikku sõbralikku koera, kes müravad veidi omavahel ja siis istuvad mu ette ritta, justkui päikesetõusu pidulikkust tajudes. Tunnen ennast selle maa ja merega, mägede ja päikesega kokkukasvanuna. See on vaid hetkeks, aga see on ilus. Võib-olla ilusamaid hetki mööduvast aastast.

Advertisements

Written by L.

25/08/2009 kell 18:41

%d bloggers like this: