Teed

Mõned mu teekonnad

Posts Tagged ‘Wales

2008 – Wales ja Cornwalli poolsaar

Kui elust saab missioon

Ilmunud Elukirjas, nr 1, jaanuar 2009

Istuta puu, vähemalt üks. Kirjuta raamat, vähemalt üks. Ehita maja. Siis oled eesmärgiga elanud. Nii on ajast aega öeldud ja nende sõnade järgi ka käia proovitud. Istutatud palju puid, kirjutatud mustmiljon raamatut, ehitatud tuhandeid maju. Ikka järelpõlvede jaoks.
Hiljuti levis Eesti blogides moodne meem, mis vist ühest Soome ajakirjast laenatud. Kolmkümmend asja, mida peaks elu jooksul vähemalt korra tegema. Näiteks kallis kaubamajas riideid proovima, massööri juures käima ja muud iseenesest üsna ebaolulist ja küllalt tarbijalikku tegevust. Mida ei peakski tingimata tegema, sest sellest ei muutu midagi.
Tarbimise kõrval kiputakse tihti ära unustama kõlavat sõna “missioon”. Mis see on, milleks ma elan; mis see on, mille tahan tulevikule jätta? Samas on järjest rohkem neid, kes siis, kui endal raha juba natuke üle jääma hakkab, ka teiste peale mõtlevad. Midagi loovad, rajavad, asutavad, osalevad sõprade seltsides või heategevuslikes ettevõtmistes.
Eestis on läbi aegade missioonitundega inimesi palju olnud. Praegune maksupoliitika ja majandusraskused, ettevõtjatele ja maksumaksjatele ebasoodus kliima missioonitunnet ei soosi – kutsub rohkem tagavaru soetama ja sääste koguma. Aga sellistest läbi aegade missioonitundlikest nimetaksin siin kahte. Veidrikuna kuulsust kogunud ja kummaliste kivirajatistega pargi teinud von Glehni, kellest sai Nõmme linna asutaja. Ja Rocca al Mare koolipapat Hannes Tamjärve, kelle loodud koolist juba palju lapsi ellu suundub. Seda nimekirja saab küllap pikendada paljude linnade ja maakondade missioonitundeliste inimeste võrra, keda kuigi laialt paraku ei tunta. Kuigi võiks ja peaks. Näiteks Suurbritannia on selle poolest huvitav maa, et seal osatakse oma missioonitundega inimeste tööd tunnustada ja eksponeerida.

portmeirion3Ühe loodusehoidja missioon
Nii näiteks on Walesis Portmeirion, sir Clough William-Ellise 1925.-1973. aastal rajatud rohkete aedadega küla. Läbi elu kestnud missioon. Sir soovis seda rajades näidata kogu maailmale, kuidas saab inimliku keskkonna luua ilma loodust kahjustamata. Meri, mets, järvekesed, puud, loomad, linnud, matkarajad, eklektikat vana-Rooma ja -Kreeka ainetel, üle 50 mitmesuguses stiilis ehitise, mõnusaid poekesi, söögikohti, hotelle, peo- ja pildistamiskohti pruutpaaridele. Mida kõike veel…
Portmeirioni ja üldse kogu Walesi üpris subtroopilise kliima uhkus on lilled. Nii lopsakaid, kirevaid ja kauneid hortensiaid pole ma näinud kuskil mujal. Briti aiad ja aiakesed, ees- ja tagaõued on üldse huvitavad juba kuningas George´i aegadest. Nagu ka nende heki- ja murupügamise kunst. Aga hortensiaid näikse sealmaalased kõige rohkem armastavat. Portmeirion on soositud pulmapidamisekoht. Tähelepanuväärne oli, et siinsetesse aedadesse pildistama tulnud pruutide pruutneitsid ja muu saatjaskond kandsid üldpilti hästi sobivaid, hortensialiku värvigammaga rõivaid.
Sir Clough William-Ellis oli tõenäoliselt kõigesööja. Ta lõpetas Portmeirioniga tegelemise 1976. aastal, kui oli juba üle 90 aasta vana. Kõik tema loodu on nüüdseks n-ö konserveeritud ja sellisena alles, nagu ta kavandas ja rajas. Kõrvuti kreeka ja rooma jumalatega, Buddha jt-ga on siin paiga leidnud ka Kristus, keda sümboliseerival lambatallel on Walesi jaoks eriline tähendus – nii palju lambaid kui siin pole vist kuskil mujal.
Matkaradu on Portmeirionis palju nii metsa kui mere ääres. Igasuguse pikkusega. Veetsime neil mõne tunni. Neilt võib leida igatsetud rahu, looduse võimsust, kõike seda, mida imelise küla ja aedade rajaja nimetas “selleks inimhinge kummaliseks vajaduseks”. Kaasaarvatud igatsus nostalgia järele.
Portmeirioni majandamisega tegelevad praegu sir´i järeltulijad, tema 9 lapselapse juhitav kompanii. Portmeirionit on võrreldud Itaalia kuulsa rikaste suvituskoha Portofinoga. Aga sir William-Ellis ütles seda luues, et kuigi Vahemere-äärne Portofino talle väga meeldib, tahtis ta siiski luua täiesti omanäolise koha. See õnnestuski.

meri2Ühe teatrisõbra missioon
Teine omanäoline missioonitundest kantud paik on Minacki teater, mis Cornwalli poolsaarel Penzance´is, nelja miili kaugusel Lands´ Endist, seega päris maa lõpu lähedal.Teatri asutas miss Rowena Cade. Õigem on öelda, et ehitas, sest just selle võttis ta oma missiooniks läbi elu. Vahetevahel arvavad turistid praegu, et selle vabaõhuteatri on loonud vanad roomlased…
1893. aasta augustis sündinud Rowena tahtis lapsena näitlejaks saada ja mängis 8-aastaselt rõõmsalt kaasa ema kirjutatud näitemängus, mille aluseks oli “Alice Imedemaal”. Selle lasteetenduse pealtvaatajatest keegi ei osanud arvata, et Rowena jõuab kunagi teatriajalukku.
1920. aastal ostis ta 100 naela eest Minacki, rajas siia kodu endale ja oma emale, hiljem ka õele. Seltsis külaelanikega. 1929. aastal lavastas külarahvas Shakespeare´i “Suveöö unenäo”. Järgmisel aastal etendust korrati ja teatritegemist taheti traditsiooniks muuta. Esimestel etendustel tegi Rowena kostüüme ja dekoratsioone, õmbles kauneid haldjarõivaid. Pärast “Suveöö unenägu” taheti lavastada “Tormi”, aga ei leitud selleks sobivat kohta.Minac1
Rowena pakkus välja oma õue, järsult merekaldale laskuvate kaljudega. “Minack” tähendabki “kaljust kohta”. Etenduse-eelsel talvel tegi ta koos aednikuga palju tööd, et sinna rajada lihtne lava ja istmeread. 1932. aastal toimus Minacki teatris esimene etendus ja see oli väga meeldejääv tänu merele kui erakordselt ainulaadsele dekoratsioonile ja näitemängus osalejale.
Rowena jätkas teatriehitamist koos kahe abilisega. Mehed valmistasid ja panid paika graniitkividest istmed, Rowena lõi töös kogu aeg kaasa ja ei andnud endale armu, sest tahtis oma ideed kiiremini kehastumas näha. Muide, ühe abilise, Billy Rawlingsi mälestuseks on teatris tema nimeline istepink.
Kui külaelanikud algul vaatasid, et mida tühja veider miss rabab, siis tasapisi tulid ka nemad appi. Igal suvel mängiti hulk etendusi, sõja-aastatel jäi paik tühjaks, kuid Rowena käis seda ikka korras hoidmas, rohtu niitmas, istmeid puhastamas. 1944. aastal filmiti seal tol ajal populaaarne film “Armastuse lugu”, 1955. aastal ehitati lava juurde riietusruumid. 1976. aastast tegutseb Minacki teater suvekuudel juunist septembrini täie hooga ja seal on lisaks asjaarmastajate truppidele Suurbritanniast ja USA-st esinenud ka kutselised näitlejad, näiteks meile teleekraanilt “Midsomeri mõrvalugudest” hea tuttav John Nettles. Enamasti mängitakse siin Shakespeare´i lavatükke. Minac2Pealtvaatajaid saab istuda 750. See tähendab et, paika on tulnud panna vähemalt 750 istekohta, lisaks rajada teed ja muu vajalik. Tohutu töö ühe naisolevuse jaoks! Kes pealegi vähemasti fotode järgi otsustades oli nägus ja habras.
Külakogukond on teatrit toetanud heategevuslikult, nüüd tegutseb laiemalt Minacki teatri sõprade selts. Kui etendused on, saab sisse nende piletiga, muul ajal on turistidel ja muidu uudishimulikel võimalik käia teatripaika uudistamas ja tutvuda ühes väiksemas hoones ka Rowena Cade´i panusega selle rajamisel.
Rowena Cade suri 1983. aasta augustis 89-aastasena. Küllap olid ta viimsedki mõtted oma teatrist, sest temast jäid järele eskiisid, kuidas teater katta, et vihm, mida sealkandis tihti sajab, etendusi ei segaks. Need plaanid on siiski seni ellu viimata.

Written by Lin

27/08/2009 at 15:04

2008 – Wales ja Cornwalli poolsaar

Roheline maa

31. juuli – 7. aug 2008

Walesi teekonna algus
Sel kevadel tundsin erilist igatsust veel rohelisema roheluse järele, kui seda Eestimaa võimaldab. Sestap sai reisisihtidest välja valitud Wales ja Cornwalli poolsaar. Tõeliselt lopsakas, pidevas vihma ja päikese vaheldumises elav roheline maa.
31. juulil startisime Estonian Airiga Tallinnast. Ma polnudki veel meie lennujaama suuremaks ehitatuna näinud. Päris mugav. Lennukis istusin akna all ja õhuavarustes hakkas silma lennukite edasi-tagasi sebimine. Liiklus Euroopa kohal on väga tihe. Juba kell 17.15 kohaliku aja järgi olime Gatwickis.
albertdockSealt, ilma Londonisse põikamata, võtsime bussiga suuna Liverpoolile. Hilisõhtul jõudsime vihmarabinas Beatles´ite-linna.
1. augusti varahommikul saime Liverpooli keskuses ka veidi jalutada. Meie hotell oli otse kuulsate Alberti dokkide vastas. Need on rajatud kuninganna Victoria ajal ja kujutavad endast 1972. aastast alates kultuuri- ja meelelahutuskeskust, kus muude hulgas ka Beatles´ite muuseum on. Meremuuseum ja orjanduse muuseum samuti.
Beatles´ite bussituuri tegemiseks pole meil aega, ees ootab sõit piki Walesi põhjarannikut.
Taustal kõrguvad Snowdonia mäed. Veel ei tea me, et ettenähtud rongisõit Snowdoni mäe tippu jääb ilmastikuolude tõttu ära. Kogu teenindav personal lihtsalt kutsutakse mäest alla ja külalisi sinna ei viida. Seda juhtuvat turismihooajal äärmiselt harva. Nii tugevat vihma ja tormi ei osanud me oodata.
Vaatame Conwys Edward I lossidest kõige suurejoonelisemat. On just täieliku päikesevarjutuse aeg. Siis külastame Walesi tuntuimat klassikalist kindlust Caernarfoni, kus kuningakoja vanimaid poegi on ajast-aega kroonitud Walesi printsideks.
Caernarfoni suveniiripoes hakkasid silma klaasist rõngasristid, mis väga Tallinnas püstitatavat vabadusemonument meelde tuletavad. Hiljem näeme teekonnal taolisi riste igasugusest materjalist, mitmesuguses suuruses ja kõikvõimalikes kohtades sageli – nii sageli, et hakkab kindla peale tunduma, et meie mälestussamba kavandajad on oma ideed Walesist laenanud.

Snowdonia1Snowdonia
Mae hi´n bwrw glaw.
Sajab.
Mae hi´n wyntog.
On tuuline.

Nii palju siis kõmri keelt.
Romantilise nimega Snowdonia ei võtnud meid kuigi lahkelt vastu. Eelmises postituses juba kirjutasin, et kavas olnud sõit Snowdoni mäetippu jäi ära. Tegelikult kahel põhjusel. Rohkem kui saja-aastane raudteeliin on Britannias ainulaadne, sest kasutab Šveitsi mägedes sõitvaid ronge. Aga praegu juba teist suve ei saa rongiga mäetippu, vaid ainult kolmveerandkõrgusele, sest mäetipp, siiski vist tipu hoonestik, olevat remondis. Ilmaolude tõttu ei pääsenud meie kuhugile, sest rong lihtsalt ei sõitnud.
Vaatasime mägedes vana kõmri surnuaeda, Walesile iseloomulikke omapäraseid kiviaedu, lambakarju ümbruses, siinset elujärge…
Õhtupoolikul tegime uue katse ja sõitsime Llanberi raudteejaama kohale. Llanberi peatuse töötubades ja söetöötlushoonetes on alal hoitud Victoria-ajastule omast õhkkonda. Kohalesõidust aga polnud kasu – veendusime lihtsalt oma silmaga, et igasugune rongiliiklus mägedesse on lõpetatud. Selleks päevaks. Aga järgmisel päeval olime juba teistel teedel…

koskPortmeirioni hortensiad
Ööbisime B&B-s väga romantilise nimega “Pääsukese kose võõrastemaja”. Kose kohin oli öö läbi saatjaks. Jõe äärde olid rajatud vaateplatsid ja matkarada, nii saime enne magamaheitmist ilusate elamuste ja veepritsmete osaliseks.
2. augustil tundus, et tuleb taas vihmamöllune ilm, aga päev selgis. Käisime Portmeirionis, sir Clough William-Ellise 1925-1973 aastal rajatud rohkete aedadega külas. Sir soovis seda rajades näidata kogu maailmale, kuidas saab inimliku keskkonna luua ilma loodust kahjustamata. Meri, mets, järvekesed, puud, loomad, linnud, matkarajad, eklektikat vana-Rooma ja -Kreeka ainetel, üle 50 mitmesuguses stiilis ehitise, mõnusaid poekesi, söögikohti, pildistamiskohti pruutpaaridele… Mida kõike veel.
Portmeirioni ja üldse kogu Walesi üpris subtroopilise kliima uhkus on lilled. Nii lopsakaid, kirevaid ja kauneid hortensiaid pole ma näinud kuskil mujal. Briti aiad ja aiakesed, ees- ja tagaõued on üldse huvitavad juba kuningas George´i aegadest. Nagu ka nende heki- ja murupügamise kunst. Aga hortensiaid näikse sealmaalased kõige rohkem armastavat.
Tähelepanuväärne oli, et Portmeirioni aedadesse pildistama tulnud pruutide pruutneitsid ja muu saatjaskond kandsid sellesse üldpilti hästi sobivaid, hortensialiku värvigammaga rõivaid.
rtmeirion1Clough William-Ellis oli tõenäoliselt kõigesööja. Ta lõpetas Portmeirioniga tegelemise 1976. aastal, kui oli juba üle 90 aasta vana. Kõik tema loodu on nüüdseks n-ö konserveeritud ja sellisena alles, nagu ta kavandas ja rajas. Kõrvuti kreeka ja rooma jumalatega, Buddha jt-ga on siin paiga leidnud ka Kristus, keda sümboliseerival lambatallel on Walesi jaoks eriline tähendus – nii palju lambaid kui siin pole vist kuskil mujal.
Matkaradu on Portmeirionis palju nii metsa kui mere ääres. Igasuguse pikkusega. Veetsime neil mõne tunni. Neilt võib leida igatsetud rahu, looduse võimsust, kõike seda, mida imelise küla ja aedade rajaja nimetas “selleks inimhinge kummaliseks vajaduseks”.

Cardiff, draakonid ja Briti poissmehed
Croeso i Gaerdydd, Prifddinas Cymru!
Welcome to Cardiff, Capital of Wales!

Cardiffisse, Walesi pealinna jõudsime pidustuste alguses. Millenniumikeskuse juures polnud seda veel märgata. Seal saime rahus vaadata linnavalitsuse hoonet, muid põnevaid ehitisi ja üles otsida Cardiffile mitmesugustes ulmefilmides tuntust toonud tehniliselt põneva voolava vee torni.
Aga tornist täies eheduses pilti ei saanud, sest pidustuste tõttu olid tornile maalitud maasikad. Kummaline maitse…
Cardiffis elustati alates 2. augustist kolmkümmend aastat soikus olnud Walesi rahvuspüha Eisteddfodi traditsiooni, oli ka Cardiffi festival, mille sümboliks need maasikad olidki.
Millenniumikeskuse juurest ja rannast kesklinna kindluse juurde sõites jäime oma pika, Walesi ja Cornwalli teedele üsna sobimatu bussiga tänavate kinnipaneku tõttu ummikusse. Kohemaid olid abiks briti poissmehed. Nad näitasid bussijuhtidele, kuhu manööverdada, ja demonstreerisid kõigiti oma lõbusust. Neid oli ümberringi tohutu palju, põhiliseks pidurõivaks valge särk, aga oli ka lühikestes võimlemisdressides balletiseelikutega ja muid veidraid isendeid. Kui kohalikud neiud samuti üpris kummalistes kostüümides lähemale tulid, siis suundus noormeeste tähelepanu küll nendele. Kõigest oli näha, et end seati pidusse.
cardiff3Cardiffi kindlus oli just suletud, aga me “rääkisime ennast siiski sisse”, lahke kindlusevalvur laskis meid kindluseõuele.  Sellel pildil  on Walesi lipu- ja vapiloom draakon. Tingimata punane. Üsna sõbraliku olemisega teine.
Edasi läksime vaatama linnasüdames toimuvat Cardiffi Admirali nädalalõppu. Ajalooliste hoonete kõrval mürtsus muusika, kihutas lõbustuspargi kila-kola, läbustati niisama, haisutati välipeldikutes, tunti end vabalt vaatamata nahavärvile, vanusele ja kõiksugu muudele tunnustele, mis rahvast sedapuhku rohkem liitsid kui lahutasid. Ansambel laulis nii kõmri kui inglise keeles, päris tore oli. Üks Cardiffi ingel on siin.
Cardiffi festivali ja Eisteddfodi pidustused jätkusid kuni 9. augustini.
Ööbisime Cardiffi külje all, järgmisel päeval suundusime Cornwalli poolsaarele.
Da boch chi – Nägemiseni, Wales!

EDIT// Lugu “Siin talvitus ravijumal” Stonehenge´ist, Bathist jm koos piltidega ilmus Kodutohtris sept. 2008, internetis ei ole.
Lugu “Uut ja vana Cornwallist” Eedeni aedadest ja Blenheimi lossist ilmus ÕpL-is, 29. aug 2008.

Minu selle suve suurim õis
Minu sel suvel nähtud rohketest õitest suurim, kahjuks küll veel lahti puhkemata, kasvas Eedeni aias. No mitte just seal, kust Aadam ja Eeva välja aeti, aga igati huvitavas paigas, kus ka mao salakavalust karta ei tulnud.
Eedeni aiad asuvad Suurbritannias Cornwalli poolsaarel. Neljandat korda oli Eden Projecti hooldaja Tim Grigg suutnud kasvatada haiseva laibalille Amorphophallus titanumi peatse õieavamiseni. See Sumatra vihmametsade taim avab õie ainult 48 tunniks ja kütkestab putukaid oma lehaga. Praeguseks tõenäoliselt on ta juba ära õitsenud, sest mina nägin teda augusti alguses. Sellisenagi oli ta aukartust äratavalt suur.
indoneesiaEedeni aiad ehk Eden Project on üks Suurbritannia Millenniumi-projektidest, mis viidi ellu looduse kurja kasutamist meenutavas vanas kaoliinikarjääris St Blazey küla ja St Austelli linna lähedal. Siia rajati mitu kasvuhoonet maailma eri paikade taimestikuga. Üks neist kasvuhoonetest, vihmametsade taimestikuga, on maailma suurim. Rajatised kujutavad endast nn bioome, tehniliselt ja välimuse poolest väga moodsalt, geodeetiliselt ehitatud plastikpoolkerasid. Neid on ilus vaadata, tundub, nagu oleksid kuhugi fantaasiamaailma saabunud.
Vihmametsade bioomis on õhk üliniiske, isegi pildistada on raske, sest paksus niiskuses hajuvad teravad kontuurid ja fotokat tuleb tihti kuivatada. Seepärast on seal tehtud, nii laibalille kui ka teised pildid niiskusudused. Siin näiteks pole mitte päris Indoneesia küla, vaid osake troopikabioomi väljapanekust. Nagu oleks kaugele maale sattunud…

EDIT// Lugu Eedeni aedadest ilmus ÕpL-is, 29. aug 2008

See tekst on minu blogist Kruusatee, kus see ilmus mitme postitusena ja kus on ka veel fotosid.

Written by Lin

27/08/2009 at 15:01

Posted in 2008, Pilti kah

Tagged with , ,

2008 – Wales ja Cornwalli poolsaar

leave a comment »

Siin talvitus ravijumal

Ilmunud Kodutohtris, nr 9, september 2008

Augustialguse Walesi ja Cornwalli poolsaare reisi tipptunniks minu jaoks kujunes Stonehenge. Salisbury tasandikul Wiltshire krahvkonnas paikneva Stonehenge´i kivimonoliidid on Euroopa kõige kuulsam eelajalooline monument, mille vanim osa pärineb arvatavasti ajast umbes 3500 aastat e.m.a. Müstiline paik, mille kohta antud erinevatel nii maise kui kosmilise päritoluga tõlgendustel ja käsitlustel, kas tegemist oli observatooriumi, ohvripaiga või pühakojaga, ma siinkohal pikemalt ei peatuks. Räägin paiga seosest tervisega.

kivid2Legendaarne Hüperborea?
Huvitav on Oxfordi ülikooli arheoloogi Anthony Johnsoni väide, et Stonehenge´i ehitajad tundsid geomeetriat vähemalt sama hästi kui Pythagoras, aga seda juba 2000 aastat varem.
Üks viimaseid teooriaid Bournemouthi ülikooli arheoloog Timothy Darvillilt väidab, et Stonehenge on tervise- ja ravijumala koda, kusjuures tervisejumal on ekvivalent Rooma Apollole ja Kreeka Apollonile, seega ka valguse- ja päikesejumalale. Talvel rännanud Apollon Hyboriani (Hüperboreasse), mille asukohaks peetakse (Eesti ja Skandinaavia kõrval) Briti saari, enamasti Stonehenge´t. Talle järgnenud kummardajad püstitanudki siinsed kummalised kivihiiglased. Tervisejumala kultust on Darvilli arvates niimoodi alles hoitud mitu tuhat aastat. Siit edasi mõeldes on Stonehenge´il seos ka kreeklaste ravijatega, eriti kuulsa tervistusjumala Asklepiosega, kes ju uskumuste alusel olevat Apolloni poeg, aga nende seoste otsimine jäägu juba vastavate spetsialistide alaks.
Pikka aega on arvatud, et Stonehenge on eriti oluline suvisel pööripäeval, kuid Darvilli nägemuse kohaselt on tähtsam talvine pööripäev.

Tervist otsima tullakse kaugelt
Usutakse, et kõik Stonehenge´i kivid on tervistavad. Isegi veel 18. sajandil murti suuri kivitükke, et neid kaela riputada ja kaasa võtta ning peeti tervistavaks ka murdekohtadest nirisevat vett.
Raamatus “Stonehenge: The Biography of a Landscape” kirjutab Darvill, et tõenäoliselt ravisid ennast siin mitte ainult kohalikud, vaid ka mujalt, Walesist, Iirimaalt ja Kesk-Inglismaalt tulnud inimesed, lähedases matusepaigas on leitud veelgi kaugema päritoluga, tõenäoliselt Šveitsist, aga võib-olla hoopis Prantsusmaalt või Hispaaniast pärit skelette.
Stonehenge´i lähedal on leitud ka selle arvatavate ehitajate asula. See on hinnanguliselt kõige suurem vanaküla Suurbritannias.Leitud on kaheksa ehitist, kuid arheoloogide arvates on neid veel vähemalt 25.
Kivid nagu elavad. Päris ringkäigu algul saab neid vaadata lähemalt, siis teha kaugemalt nende ümber ringi, soovi korral kõrv kikkis kuulamas audiogiidi selgitusi. Mõned inimesed seisavad neile teadaolevates ravi- või energiaga laadimise kohtades kaua. Üks noormees ütles mulle, et teatud punktides tuleks end laadida veerand tundi, et kivide mõju täpsemalt tunnetada ja nendega kontakti saavutada. Meil nii kaua aega ei olnud, aga erilisi tundmusi tekitas Stonehenge küllaga.

Turismile mõeldes
Stonehenge´i lähipiirkonnas.on tihti ka müstilisi viljaringe leitud. Arvatakse, et need on seotud kivimonoliitide kummalise mõjuga ja ebatavalise, meile teadmata ülesandega.
Druiidid peavad siinseid kivihiiglasi oma uskumustega ja tarkustega seostuvateks ja Stonehenge on nende jaoks pühapaik.
Praegu on külastajate sissepääs Stonehengesse üsna näotu ja justkui ei sobi selle koha olemusega. Kuid kavas on see korrastada, paari miili kaugusesse on kavas ehitada Stonehenge külastajatekeskus, kus hakatakse korraldama näitusi, kultuuri- ja haridusüritusi Stonehenge´iga seoses.Sealt tuuakse külastajad kivihiiglaste juurde väikerongiga. Ka on kavas viia autoteed Stonehenge´ist eemale, osaliselt tunnelisse, et vabastada kivide kogemine kõigest segavast

Walesis on palju matkaradu
Väga populaarne on Walesis matkamine Snowdonia rahvuspargis. Kuigi Snowdoni mäe kolmveerandkõrgusele pääseb eaka rongiga (varem pääses tippu, aga praegu on seal remont), eelistavad paljud matkaradu. Meil ei vedanud, vihma ja tugeva tuule tõttu jäi rongisõit üles ära, sest kõik teenindajad toodi sealt ohutuse tõttu alla. Seda pidavat turismihooajal juhtuma harukordselt harva.
Väga korralikud matkarajad olid ka näiteks Portmeironis, kus ühe tunniajase metsas ja ranna ääres läbisime. Samuti Cheddari kuristikus, mille koobastes käisime ja maitsesime ka sealset kuulsat juustu. Inimesed elasid Cheddari koobastes juba 40 000 aastat tagasi ning siit pärineb maailmakuulus Cheddari-mees – vanim tervena säilinud inimskelett Britannias.

elulaulBath – sead ja Jane Austen
Põhjalikuma ringkäigu tegime Bathis, supeluse- ja terviseasutuste keskuses. Bathi kutsutakse nii “kuldseks linnaks” kui ka “Inglismaa Firenzeks”. Tänu huvitavale arhitektuurile kuningas George`i ajastust on linn kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Mõistagi ei saanud me rohkete lilledega kaunistatud spaadest pildistamata mööda. Siin on ka suplusasutuste muuseum. Iidsed tervisemajad kuumade vannidega, ka kuninga ja kuninganna jaoks. Ja palju sigade kujusid, mida linnale on kinkinud kunstnikud. Siga võib Bathi sümboliks pidada, sest linn asutatud koos rohkete tervistuskohtadega sellesse paika just seepärast, et nähti, kui tugevad ja terved on sealsed notsud pärast mudas püherdamist.
Bathi meie jaoks kuulsaim kirjanik on muidugi Jane Austen. Siin on tema keskus: muuseum väga rikkaliku raamatupoega, kus kirjaneitsi teoseid kõiksugusel kujul osta saab, lisaks ka igasuguseid meeneid. Välisukse juures seisis Austeni vahakuju, mille juures mr Darcy külastajaid meelitas ja kenamatele naisterahvastele silma tegi. Mr Darcy küll päris ei vastanud meie ettekujutusele “Uhkuse ja eelarvamuse” peategelasest, aga ju siis britid teda niisuguseks peavad.

Suvitusala Torquay
Kui Bathis saab puhata ja tervist parandada väga hästi talvekuudelgi, siis suvel eelistati Inglise Rivierat, kus asub kuulus suvituslinn Torquay. Nüüd on suved läinud mõnevõrra vihmasemaks ja kodumaine puhkus kallimaks, nii sõidavad ka britid sagedamini välismaale puhkama. Majandussurutise tõttu olervat nad küll nüüd oma tavalise sihtkoha Hispaania vahetanud Türgi ja ka Kreeka odavama puhkemajanduse vastu.
Torquays oli meie sealviibimise ajal vihmane tõusulainega õhtu. Rannas polnud ujumisluba. Hotelliakendest paistsid õhtusööki pruukivad vanahärrad ja –prouad. Sõbralikult lehvitasid nad meilegi. Suvituslinn olevat just vanematele inimestele rõõmsaks tutvumiskohaks kujunenud. Küllap räägitakse väikse flirdi ajal siin sageli ka kuurordi endisaegadest ja parematest päevadest.

Eedeni aiad
St. Austelli lähedal käisime Eedeni aedades. See nn Edeni projekt on unikaalseim kaasaegne botaanikaaed maailmas, kus on ligi 10 000 taimeliiki erinevatest maailma nurkadest. Huvitavates “mullihoonetes” paiknevad hiiglaslikud troopikaaed ja Vahemereäärse taimestiku aed. Palju on õpetussõnu ja hoiatusi looduse säästliku kasutamise ja loodusehoiu kohta. Saab näha, millist pahandust võib looduse rikkusele valmistada jäätmete rohkus, kõik see kila-kola, mis inimtegevusele omane on.
Eedeni aiad on käputäie vabatahtlike poolt endisetesse kaoliinikarjääridesse rajatud ja suureks ettevõtmiseks kasvanud projekt, mida sõidetakse vaatama maailma eri paigust. Põhimõte on, et koostöös võime Maale tagada parema tuleviku. Kui Maa on terve, siis on terve ka inimene. Igati hariv paik.

Tervisestatistikat
Suurbritannia meeste keskmine eluiga oli 20. sajandi alguses 45 aastat, 2006. aastal 77 aastat. Naiste puhul olid need arvud 49 ja 82. Cornwallis, kus me põhiliselt ringi liikusime, on need arvud veidi väiksemad.
Üldiselt tunnevad britid end üsna tervetena. Tensi Reiside giidilt saadud statistilise teabe kohaselt on 85% kuni 15-aastastel noormeestel tervis hea. Meestest 68% on hea tervisega, 23% üsna hea ja 9% mehi pole oma tervisega rahul.
Naistest on hea tervisega 66%, üsna hea 23% ja ebarahuldavaga 11%.

Britid kaaluvad liiga palju
Kui varem olid esikohal südame- ja veresoonkonnahaigused, siis nüüd on asemele astunud ülekaalulisus. Suurbritannias on tohutu palju ülekaalulisi noori. Riiklik terviseprogramm peab senisest rohkem hoolt kandma, et nad normi ja vormi saaksid. Nii kõneleski meie sealoleku ajal üks eesrindlik koolidirektor hommikuses telesaates, et koolis oli kevadel tavaks, et kõik õpilased liigutasid end hommikuti enne koolipäeva algust 20 minutit muruplatsil. Sellest loodetakse abi.
Muide, kehakaalu mõõdetakse kivides: massiühik 1 stone on 6,35 kg.
Tõuseb tuberkuloosi haigestumise hulk, suured on alkoholi- ja suitsetamisprobleemid. Enamikus avalikest kohtadest on suitsetamiskeeld, seoses suitsetamise ebamugavustega on paljud suitsetamisest loobunud. Sigaretid on üldiselt kallid, kuid palju on liikvel valesigarette.
Vähihaigustest on naistel kõige enam rinnavähki, meestel eesnäärmevähki.
10% 5-16-aastastel noortel (kooliealistel) on diagnoositud kliinilisi vaimseid häireid.nende puhul on põhilised probleemid ülekaalulisus või emotsionaalne pinge nii koolis kui ka kodus.
Seksuaaltervise valdkonnas on kasvanud mitmesuguste haiguste arv. Aidsi oli 2006. aasta andmetel nakatunud 73 000 inimest. Aastas on ligi 8000 uut aidsi.

Raske pääs eriarsti juurde
Kuigi ka haiglajärjekorrad on pikad – umbes 20 nädalat – on tervisega seoses kõige suurem probleem pikad järjekorrad eriarsti juurde. Sellest on viimasel ajal palju juttu nii trükiajakirjanduses kui ka televisioonis, sest sellega ei olda üldse rahul.
Sotsiaaltoetusteks kulutati Suurbritannias 2006-2007. aastal 134 miljardit naela ehk kaks korda rohkem kui kümme aastat varem. 43% sellest läheb eakatele, 25% lastele ja peredele. Väga suur osa lastetoetusest saadakse heategevusfondidest. Lastele järgnevad heategevusfondidest saadava toetuse poolest vähihaiged, puuetega inimesed, vaimse tervise häiretega inimesed, eakad, haiged, pimedad, kurdid ja väga väike osa läheb aidsihaigetele.

Written by Lin

26/08/2009 at 22:28