Teed

Mõned mu teekonnad

Archive for the ‘Kodutohter’ Category

2008 – Wales ja Cornwalli poolsaar

leave a comment »

Siin talvitus ravijumal

Ilmunud Kodutohtris, nr 9, september 2008

Augustialguse Walesi ja Cornwalli poolsaare reisi tipptunniks minu jaoks kujunes Stonehenge. Salisbury tasandikul Wiltshire krahvkonnas paikneva Stonehenge´i kivimonoliidid on Euroopa kõige kuulsam eelajalooline monument, mille vanim osa pärineb arvatavasti ajast umbes 3500 aastat e.m.a. Müstiline paik, mille kohta antud erinevatel nii maise kui kosmilise päritoluga tõlgendustel ja käsitlustel, kas tegemist oli observatooriumi, ohvripaiga või pühakojaga, ma siinkohal pikemalt ei peatuks. Räägin paiga seosest tervisega.

kivid2Legendaarne Hüperborea?
Huvitav on Oxfordi ülikooli arheoloogi Anthony Johnsoni väide, et Stonehenge´i ehitajad tundsid geomeetriat vähemalt sama hästi kui Pythagoras, aga seda juba 2000 aastat varem.
Üks viimaseid teooriaid Bournemouthi ülikooli arheoloog Timothy Darvillilt väidab, et Stonehenge on tervise- ja ravijumala koda, kusjuures tervisejumal on ekvivalent Rooma Apollole ja Kreeka Apollonile, seega ka valguse- ja päikesejumalale. Talvel rännanud Apollon Hyboriani (Hüperboreasse), mille asukohaks peetakse (Eesti ja Skandinaavia kõrval) Briti saari, enamasti Stonehenge´t. Talle järgnenud kummardajad püstitanudki siinsed kummalised kivihiiglased. Tervisejumala kultust on Darvilli arvates niimoodi alles hoitud mitu tuhat aastat. Siit edasi mõeldes on Stonehenge´il seos ka kreeklaste ravijatega, eriti kuulsa tervistusjumala Asklepiosega, kes ju uskumuste alusel olevat Apolloni poeg, aga nende seoste otsimine jäägu juba vastavate spetsialistide alaks.
Pikka aega on arvatud, et Stonehenge on eriti oluline suvisel pööripäeval, kuid Darvilli nägemuse kohaselt on tähtsam talvine pööripäev.

Tervist otsima tullakse kaugelt
Usutakse, et kõik Stonehenge´i kivid on tervistavad. Isegi veel 18. sajandil murti suuri kivitükke, et neid kaela riputada ja kaasa võtta ning peeti tervistavaks ka murdekohtadest nirisevat vett.
Raamatus “Stonehenge: The Biography of a Landscape” kirjutab Darvill, et tõenäoliselt ravisid ennast siin mitte ainult kohalikud, vaid ka mujalt, Walesist, Iirimaalt ja Kesk-Inglismaalt tulnud inimesed, lähedases matusepaigas on leitud veelgi kaugema päritoluga, tõenäoliselt Šveitsist, aga võib-olla hoopis Prantsusmaalt või Hispaaniast pärit skelette.
Stonehenge´i lähedal on leitud ka selle arvatavate ehitajate asula. See on hinnanguliselt kõige suurem vanaküla Suurbritannias.Leitud on kaheksa ehitist, kuid arheoloogide arvates on neid veel vähemalt 25.
Kivid nagu elavad. Päris ringkäigu algul saab neid vaadata lähemalt, siis teha kaugemalt nende ümber ringi, soovi korral kõrv kikkis kuulamas audiogiidi selgitusi. Mõned inimesed seisavad neile teadaolevates ravi- või energiaga laadimise kohtades kaua. Üks noormees ütles mulle, et teatud punktides tuleks end laadida veerand tundi, et kivide mõju täpsemalt tunnetada ja nendega kontakti saavutada. Meil nii kaua aega ei olnud, aga erilisi tundmusi tekitas Stonehenge küllaga.

Turismile mõeldes
Stonehenge´i lähipiirkonnas.on tihti ka müstilisi viljaringe leitud. Arvatakse, et need on seotud kivimonoliitide kummalise mõjuga ja ebatavalise, meile teadmata ülesandega.
Druiidid peavad siinseid kivihiiglasi oma uskumustega ja tarkustega seostuvateks ja Stonehenge on nende jaoks pühapaik.
Praegu on külastajate sissepääs Stonehengesse üsna näotu ja justkui ei sobi selle koha olemusega. Kuid kavas on see korrastada, paari miili kaugusesse on kavas ehitada Stonehenge külastajatekeskus, kus hakatakse korraldama näitusi, kultuuri- ja haridusüritusi Stonehenge´iga seoses.Sealt tuuakse külastajad kivihiiglaste juurde väikerongiga. Ka on kavas viia autoteed Stonehenge´ist eemale, osaliselt tunnelisse, et vabastada kivide kogemine kõigest segavast

Walesis on palju matkaradu
Väga populaarne on Walesis matkamine Snowdonia rahvuspargis. Kuigi Snowdoni mäe kolmveerandkõrgusele pääseb eaka rongiga (varem pääses tippu, aga praegu on seal remont), eelistavad paljud matkaradu. Meil ei vedanud, vihma ja tugeva tuule tõttu jäi rongisõit üles ära, sest kõik teenindajad toodi sealt ohutuse tõttu alla. Seda pidavat turismihooajal juhtuma harukordselt harva.
Väga korralikud matkarajad olid ka näiteks Portmeironis, kus ühe tunniajase metsas ja ranna ääres läbisime. Samuti Cheddari kuristikus, mille koobastes käisime ja maitsesime ka sealset kuulsat juustu. Inimesed elasid Cheddari koobastes juba 40 000 aastat tagasi ning siit pärineb maailmakuulus Cheddari-mees – vanim tervena säilinud inimskelett Britannias.

elulaulBath – sead ja Jane Austen
Põhjalikuma ringkäigu tegime Bathis, supeluse- ja terviseasutuste keskuses. Bathi kutsutakse nii “kuldseks linnaks” kui ka “Inglismaa Firenzeks”. Tänu huvitavale arhitektuurile kuningas George`i ajastust on linn kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Mõistagi ei saanud me rohkete lilledega kaunistatud spaadest pildistamata mööda. Siin on ka suplusasutuste muuseum. Iidsed tervisemajad kuumade vannidega, ka kuninga ja kuninganna jaoks. Ja palju sigade kujusid, mida linnale on kinkinud kunstnikud. Siga võib Bathi sümboliks pidada, sest linn asutatud koos rohkete tervistuskohtadega sellesse paika just seepärast, et nähti, kui tugevad ja terved on sealsed notsud pärast mudas püherdamist.
Bathi meie jaoks kuulsaim kirjanik on muidugi Jane Austen. Siin on tema keskus: muuseum väga rikkaliku raamatupoega, kus kirjaneitsi teoseid kõiksugusel kujul osta saab, lisaks ka igasuguseid meeneid. Välisukse juures seisis Austeni vahakuju, mille juures mr Darcy külastajaid meelitas ja kenamatele naisterahvastele silma tegi. Mr Darcy küll päris ei vastanud meie ettekujutusele “Uhkuse ja eelarvamuse” peategelasest, aga ju siis britid teda niisuguseks peavad.

Suvitusala Torquay
Kui Bathis saab puhata ja tervist parandada väga hästi talvekuudelgi, siis suvel eelistati Inglise Rivierat, kus asub kuulus suvituslinn Torquay. Nüüd on suved läinud mõnevõrra vihmasemaks ja kodumaine puhkus kallimaks, nii sõidavad ka britid sagedamini välismaale puhkama. Majandussurutise tõttu olervat nad küll nüüd oma tavalise sihtkoha Hispaania vahetanud Türgi ja ka Kreeka odavama puhkemajanduse vastu.
Torquays oli meie sealviibimise ajal vihmane tõusulainega õhtu. Rannas polnud ujumisluba. Hotelliakendest paistsid õhtusööki pruukivad vanahärrad ja –prouad. Sõbralikult lehvitasid nad meilegi. Suvituslinn olevat just vanematele inimestele rõõmsaks tutvumiskohaks kujunenud. Küllap räägitakse väikse flirdi ajal siin sageli ka kuurordi endisaegadest ja parematest päevadest.

Eedeni aiad
St. Austelli lähedal käisime Eedeni aedades. See nn Edeni projekt on unikaalseim kaasaegne botaanikaaed maailmas, kus on ligi 10 000 taimeliiki erinevatest maailma nurkadest. Huvitavates “mullihoonetes” paiknevad hiiglaslikud troopikaaed ja Vahemereäärse taimestiku aed. Palju on õpetussõnu ja hoiatusi looduse säästliku kasutamise ja loodusehoiu kohta. Saab näha, millist pahandust võib looduse rikkusele valmistada jäätmete rohkus, kõik see kila-kola, mis inimtegevusele omane on.
Eedeni aiad on käputäie vabatahtlike poolt endisetesse kaoliinikarjääridesse rajatud ja suureks ettevõtmiseks kasvanud projekt, mida sõidetakse vaatama maailma eri paigust. Põhimõte on, et koostöös võime Maale tagada parema tuleviku. Kui Maa on terve, siis on terve ka inimene. Igati hariv paik.

Tervisestatistikat
Suurbritannia meeste keskmine eluiga oli 20. sajandi alguses 45 aastat, 2006. aastal 77 aastat. Naiste puhul olid need arvud 49 ja 82. Cornwallis, kus me põhiliselt ringi liikusime, on need arvud veidi väiksemad.
Üldiselt tunnevad britid end üsna tervetena. Tensi Reiside giidilt saadud statistilise teabe kohaselt on 85% kuni 15-aastastel noormeestel tervis hea. Meestest 68% on hea tervisega, 23% üsna hea ja 9% mehi pole oma tervisega rahul.
Naistest on hea tervisega 66%, üsna hea 23% ja ebarahuldavaga 11%.

Britid kaaluvad liiga palju
Kui varem olid esikohal südame- ja veresoonkonnahaigused, siis nüüd on asemele astunud ülekaalulisus. Suurbritannias on tohutu palju ülekaalulisi noori. Riiklik terviseprogramm peab senisest rohkem hoolt kandma, et nad normi ja vormi saaksid. Nii kõneleski meie sealoleku ajal üks eesrindlik koolidirektor hommikuses telesaates, et koolis oli kevadel tavaks, et kõik õpilased liigutasid end hommikuti enne koolipäeva algust 20 minutit muruplatsil. Sellest loodetakse abi.
Muide, kehakaalu mõõdetakse kivides: massiühik 1 stone on 6,35 kg.
Tõuseb tuberkuloosi haigestumise hulk, suured on alkoholi- ja suitsetamisprobleemid. Enamikus avalikest kohtadest on suitsetamiskeeld, seoses suitsetamise ebamugavustega on paljud suitsetamisest loobunud. Sigaretid on üldiselt kallid, kuid palju on liikvel valesigarette.
Vähihaigustest on naistel kõige enam rinnavähki, meestel eesnäärmevähki.
10% 5-16-aastastel noortel (kooliealistel) on diagnoositud kliinilisi vaimseid häireid.nende puhul on põhilised probleemid ülekaalulisus või emotsionaalne pinge nii koolis kui ka kodus.
Seksuaaltervise valdkonnas on kasvanud mitmesuguste haiguste arv. Aidsi oli 2006. aasta andmetel nakatunud 73 000 inimest. Aastas on ligi 8000 uut aidsi.

Raske pääs eriarsti juurde
Kuigi ka haiglajärjekorrad on pikad – umbes 20 nädalat – on tervisega seoses kõige suurem probleem pikad järjekorrad eriarsti juurde. Sellest on viimasel ajal palju juttu nii trükiajakirjanduses kui ka televisioonis, sest sellega ei olda üldse rahul.
Sotsiaaltoetusteks kulutati Suurbritannias 2006-2007. aastal 134 miljardit naela ehk kaks korda rohkem kui kümme aastat varem. 43% sellest läheb eakatele, 25% lastele ja peredele. Väga suur osa lastetoetusest saadakse heategevusfondidest. Lastele järgnevad heategevusfondidest saadava toetuse poolest vähihaiged, puuetega inimesed, vaimse tervise häiretega inimesed, eakad, haiged, pimedad, kurdid ja väga väike osa läheb aidsihaigetele.

Written by Lin

26/08/2009 at 22:28

2007 – Tuneesia

Tuneesia päikeses ja varjus

Kodutohtris, sept 2007  ilmunud lühendatult

Tuneesias käib eestlasi järjest rohkem nii puhkamas kui ka reisimas. Siinsed visandid ja meeleolud on pärit Tensi Reiside korraldatud Tuneesia ringsõidult 11.-18. mail 2007. Sousse – Kairouan – Sufetula – Tozeur – Douz – Matmata – Chenini – Ksar Ouled Soltane – El Jem – Tunis – Kartaago – Sidi Bou Said – Sousse.

Argielu
Sousse`i vana mošeed saame vaadata ainult siseõuelt, sest uskmatuid ehk mittemoslemeid sinna ei lasta. Muhameedlastel on päevas viis palvetuskorda. Range nõue on, et palvetades peab olema kaine ja rituaalselt puhas. Reedeti on palvusepäev, mil siia tullakse kokku kogu linnast. Samuti on Tuneesias reedeti keelatud igasugune alkoholimüük ja kõikide poodide viinaosakonnad on kinni.
Sousse´i eramuuseumis saab pildi, kuidas elas 19. saj Sousse´i rikas ametnik oma perega. Päikeselisest valge marmoriga sillutatud siseõuest viivad uksed esimese naise magamistuppa, teise naise magamistuppa, lastetuppa, peremehe tuppa ja külalistetuppa. Huvitavad voodid, kõrged nagu Versailles´is Prantsuse kuningatel, ühe lastevoodi juures on kirjas, et selle juures pildil kujutatud kalad tagavad üle tun310-aastaste laste õnne. Huvitav pesuruum suure marmorvanniga, loputus- ja lõhnavee kannudega. Ilusad elutoad oma väga erinevate mustrite kogumises ja kokkusobimises. Tikitud kuldsed suurad – ringikujulised laused koraanist tumedal põhjal, needki kurja silma vastu. Kaunid vaibad, mosaiigid ja nikerdused. Riiulitel on kalliskividega dekoreeritud lõhnaõlipudelid. Teisel korrusel asub väikene köök puuküttega pliidiga, mida kasutati ainult tee ja kohvi valmistamiseks. Suures köögis on kolm suurt pliiti ning hiigelsuured potid ja savikannud vee ja toiduõli jaoks. Eesruumis on rakkekaev vee ammutamiseks. Teenijate toad on kuskil siinsamas, samuti perekonna palvela.
Muuseumist väljudes on meie ümber järsku palju erinevas vanuses lapsi, palju kisa-kära. Koolitunnid on lõppenud ja kõik tumedapäised elavasilmsed poisid/tüdrukud korraga välja pääsenud ja saadud vabadusest vaimustuses. Tuneesias on üldine koolikohustus 6.-16. eluaastani. Poisid ja tüdrukud käivad koos koolis, on ka eraldi koole, aga üldiselt on vastassugupooled harjunud juba lastena vabalt suhtlema. Suguküpseks saanud tüdrukud kannavad sageli rätikut, nägu ja keha varjatakse siiski vaid lõuna pool või väga usklikes perekondades. Vanemad naised kannavad rätikuid ja mitmesuguseid varjavaid maani kehakatteid rohkesti, mõnikord on need täiesti valged, mõnikord mustad või mustriliste ääristega. Niisugused katvad riided ja kõikvõimalikud rätikud on täiesti põhjendatud, sest neid läheb eriti lõunas vaja mitte ainult naiseilu varjamiseks kurja silma või võõraste meeste eest, vaid ka kaitseks päikese või liivaterade vastu. Mul pole kunagi tekkinud tõrget, kui mosleminaised Euroopas oma rätikuid kannavad – kui nad ennast neis hästi tunnevad, las käia.

Söögid
Tavaliselt küsitakse turistidelt, kas söök oli hea. Jah, juba esimesel hommikul avastasime, et Tuneesia söök on hea. Erilised on datlid – Eestis müügil olevatest Iraani omadest heledamad, pikemad ja palju magusamad. Palju on igal söögikorral kapsast ja tomatit sisaldavaid salateid, hommikuks pakuti rootsi lauas neile lisaks vorsti, juustu, apelsini- ja sidrunimahla, teed, kohvi, saiu ja saiakesi – kõike suures koguses.
Sousse´is oli õhtusöögiks sellele kõigele lisaks väga hea pilaff. Jook tuleb juurde osta. Paljud tellivad vee, hiljem väidavad, et see olnud lihtsalt pudelisse pandud kraanivesi, mida siin ühe dinaari eest müüakse. Äri seegi. Tuneesia kraanivesi kõlbab meie giidi sõnul hästi juua iseäranis neile, kes ka kodus kraanivett joovad. Mineraalvett, fantat ja teisi karastusjooke müüakse igal pool nii poodides kui tänaval, enamasti saab pudeli dinaari või pooleteisega. Hotelli õhtusöögil on ka suur valik magustoite. Kõige paremad olid pärast palavat kõrbepäeva arbuusi mahlakad viilud.
Lõunasööki meil reisiprogrammis polnud, seda ostsime oma raha eest – kolm rooga, hind enamasti 7-8 dinaari. Euroopalike variantide puhul võib saada alustuseks spagetid tomatikastmega, siis küpsetatud kalkuniliha friikartuliga ja lõpetuseks näiteks banaanijogurtit. Kalkuniliha on lambaliha kõrval üks tuneeslaste lemmiktoite.
Ühel õhtul otsustasime maitsta tuntud Mornagi veini, pudel maksis 10 dinaari. Punased veinid olevat Tuneesias paremad kui valged ja Mornag on kuulus viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamise piirkond..
Berberi mägiküla Tamazreti lähedalt teemajast saime selle reisi parimat teed. Tuneesiale iseloomulikult on see kange magus siirup, aga siin on selle sees mandlid. Väga huvitav kooslus. Kohvisõbrad oma kohvi kuskil eriti ei kiitnud.
Reisi lõpupoole avastasime, et bensiinijaamas sai teed ja kohvi mitte ühe dinaari, vaid 225 milliimi, ligi viis korda vähema eest. Nojah, tegemist on kohalikele mõeldud kohaga. Turisti jaoks algavad siin maal hinnad ikka dinaarist, mis sisaldab tuhandet milliimi.
Matmata küla koobasrestoranis saime oma parima lõuna. Alustuseks punast tšillipiprast harissat, mida Tuneesias ongi tavaks kõige enne süüa. Harissa on välimuselt paksu tomatikastme moodi, aga väga tugev ja kibedavõitu, sellele lisatakse veidi oliiviõli ja siis torgatakse selle sisse sai. Turistidele harissat tavaliselt ei pakuta, sest enamik peab seda liiga kangeks, kui aga küsida, siis tuuakse alati. Seejärel tuuakse tohutul hulgal salatit, mille põhilised koostisosad on tomat, kurk, kapsas, oliivid jm. Siis on kuskussi kord – siin on see tõesti maitsev, lisandiks meie ühepajatoidu moodi valmistatud kartulid, porgandid, jälle kapsas jm ning igaühele ka suur tükk lambaliha. Kõike kokku on nii palju, et meist jääb toitu veel lademes järele. Söök maksis 7 dinaari.
Tataouine`i huvitava arhitektuuriga hotellis sai hommikusöögiga nalja. Nimelt on restoranis ühel laual palju mune, kõrval suur keedunõu. Mõtlen, et ju on munad just keedetud ja välja tõstetud. Aga toiduvalik on nii suur, et ma muna ei võta, vaid valin muud head, eelkõige lambaliha, mida tuneeslased väga hästi valmistavad. Jällegi tuleb öelda, et need on hiigelportsud, mida inimesed siin oma taldrikutele tõstavad. Üks meie vanematest daamidest ei jaksa oma kanamuna ära süüa. Soovitan tal selle kaasa võtta, sest meil on ees terve päev bussisõitu ja ta võib selle ju igal ajal ära süüa. Valges kostüümis daam tahab muna omale taskusse panna, mina ütlen, et taskusse vist ei tasu, määrib ehk riided ära (arvates endiselt, et tegu on keedetud munaga). Võtab siis muna kätte ja hiljem, kui juba bussis istume, tuleb mu juurde, et tahtvat minuga riielda. Milles asi? Ta otsustanud muna toas hommikul ikkagi ära süüa, aga see olnud toores. Nojah, tagantjärele mõeldes saab ju aru, et ju oleks iga restoranikülastaja pidanud oma muna ise soovitud ajaks keema panema — ja alusel olid toored munad. Sellega munanaljad veel ei piirdunud, sest mune olid kaasa võtnud paljud meie inimesed, kes siis terve päeva jooksul ühel või teisel kombel nende tooroleku avastasid.
Tunise suures hotellis maitsen baaris Tuneesia thibarine`i, mida mõned allikad datlilikööriks nimetavad. Sellel on kange köharohu üsna pealetükkiv maitse. Tegelikult on thibarine vist küll rohkem igasugustest maarohtudest ja viigimarjadest palsam, mis ehk ka datleid sisaldab. Päris datlilikööri – sarabi – nägime müügil ainult Monastiri lennujaama tax-free kaupluses.

Kaubitsemine
Esimesed kaubitsemiskogemused saime Kairouanis ühe kindluse juures. Mustad noormehed ja poisikesed pakuvad sisenemisel südamekujulise ripatsiga kaelaehet, öeldes, et see on present for you – kingitus. Kui kingituse vastu võtad, kätte või, veel hullem kaela paned, siis käivad nad takjana järel, nõudes algul kaht ja kauplemise tulemusena üht dinaari.
Kairouani vanalinna äritänaval on müüjad pealetükkivad. Kui tingima hakata, võib hind sekundipealt kukkuda. Lõpuks on müüja vägagi rahul. Kaupa on siin tohutult palju, kõige huvitavamad mitmesugused nahkkotid igasuguses suuruses, nahkkingad ja plätud, rätikud ja sallid, metallesemed, ehted – kindlasti on nende hulgas ka ehtsast väärismetallist asju, maalitud lauanõud peente ornamentidega.
Tunise medina kaubatänavad, kitsad soukid on temaatilised, ühel tänaval pudi-padi, teisel ehted, kolmandal nahatooted, neljandal jalatsid ja riided, edasi keraamika ja metallikohrutused…. Siit vist ei puudu miski, mis inimesel vaja on. Üks kauplus on tänavale riputanud hulgaliselt korvikesi, mis oma kujult pulmatordiga sarnanevad ja õhulistest riidematerjalidest tehtud on. Giid Erki selgitab, et need on pulmakorvid – abiellumise eel ostab peigmees nende sisse pruudile kõikvõimalikke ehteid ja lõhnu.
Abiellumine on Tuneesias meestele kohustuslik, kui nad just nõrgamõistuslikud pole. Seaduslik on pidada üht naist. Enne abiellumist peab mees suutma muretseda koha, kus elada ja olema suuteline peret üleval pidama. Muide, ka sõjaväes käimine on meestele kohustuslik ja seda mitte teinud meesterahvast ei lastavat riigist väljagi, kuid paljud mehed siiski ostvat end ajateenistusest vabaks.
Tunise soukides tungeldes peab ettevaatlik olema. Siinsetel varastel on kombeks naiste käekotte katki lõigata. Meie grupis juhtus nii kahel naisel, õnneks ei pudenenud nende kotist varga jaoks midagi meelepärast maha.

Ori
Kairouani vanalinnas viib Erki meid kohta, mida esimesel pilgul kohvikuks peame. Trepist üles teisele korrusele tõustes vaatab vastu suur värvikireva sadulaga kaameli topis. Siis märkame, et see on elus kaamel! Järgnev hakkab igale loomakaitsja hingega inimesele vastu. See kaamel on sõna otseses mõttes ori. Turistidel soovitatakse jääda seisma kitsastesse aknaorvadesse, kust saab toimuvat pildistada. Siis kaetakse kaameli silmad ja ta hakkab käima ringiratast, pumbates vett. Silmad on kaetud arvatavasti seepärast, et fotoaparaatide välgud teda ei pimestaks. Töö on raske, kaamel teeb mõned vaevalised ringid. Siis jäetakse ta seisma ja kõnnitaja küsib turistidelt vaatamise eest tasu – ikka dinaar inimese kohta. Kaamel hõõrub vastu oma rakendust silmade pealt kaltsu ära, sest see on talle ilmselt ebamugav. Seda turistilõksu kutsutakse Bir Baroutaks. Ukse kohal olevatelt fotodelt saab näha, kuidas kaamel on trepist üles ja alla käinud.

tun6Varemed
Kesk-Tuneesias Sbeitlas asuvad hästi säilinud roomaaegse linna Sufetula varemed. Sufetula asutati 1. saj m.a.j ja muutus jõukaks tänu oliivikasvatusele. Varemete ala on tunduvalt suurem, kui arvasin, ja ei jää kuigi palju alla eelmisel aastal Kreekas nähtud varemealadele. Huvitavad on vanaaegne õlipress, termid, termide keeruline põrandaalune küttesüsteem, milletaolist enam ei osata ehitada, tänavasillutis ja kohatised hoonetes säilinud mosaiigid. Päris uuena mõjub ristimisvann, põhjas kalasid kujutav mosaiik. Eriti uhked on aga kolm suurt templit: keskmine Jupiterile, selle kõrval Juno ja Minerva templid. Miks neid kolm on, seda ei teata. Tavaline oli ju, et ehitati tempel ühele jumalale.

Enne reisi lugesin üle Gustave Flauberti “Salambo”. Noorpõlves vaimustas see mind kui kirgliku armastuse draama, nüüd mõjusid Kartaago tunnetemöllu ja julmade lahingute lopsakad kirjeldused kuidagi ehmatavatena. Tunise lähedal Kartaagos näitas Erki meile esimesena kohta, kus olevat ohverdatud esmasündinud poegi. Kartaagolaste jumal oli verejanuline. Künkal, mille serval on palju hauatombe, kasvavad punased moonid ja kollased saialilled. Flaubert kirjeldas poiste ohvriks toomist põhjalikult. Nende hulgas võinuks olla ka valitseja Hamilkari poeg Hannibal, hiljem kuulus väejuht.
Sõidame Antoniuse termide juurde. Giidid hoiatavad, et mingil juhul ei tohi pildistada kõrval asuvat president Ben Ali residentsi, millel lehvib Tuneesia lipp. Selline pildistamine võib lõppeda mitte ainult filmi läbivalgustamisega ja aparaadi ära võtmisega, vaid veel halvemini. Näeme eemalt ka snaipereid, kes presidenti valvavad.
Antoniuse termid, õigemini see, mis nendest säilinud on, asuvad Tunise lahe ääres. Meri on siin imetlusväärsetes värvitoonides. Maketilt paistab, et tegemist on olnud märksa uhkema kompleksiga kui tänapäeva suured spaad. Tervis, puhtus ja mõnu käisid siin käsikäes.

tun1Vesi
Kuigi turism Tuneesiale tulu toob, pole kõrbeelanikud sellega rahul, et turistid oaasides käivad – turistidele kulub liiga palju vett ja vee hulk oaasides väheneb. Vesi on siin aga elutähtis. Kuidas seda dilemmat lahendada, seda veel ei teata. Võib karta, et saja aasta pärast on siinsed lopsakad oaasid kuivamas, kui mitte juba kuivanud, veepuuduse tõttu. Tuneesia parimate datlite piirkonna Jeridi keskuse Tozeuri ümber on Tuneesia suuruselt teine oaas, kus üle 200 allika annab vett 200 000 datlipalmile.
Oaaside hotellid on omapärased, väga puhtad, korraliku suure basseiniga ja nii duši kui vannitoa võimalusega.
Douzi oaas 400 000 palmiga on Tuneesias suurim. Palmid kasvavad siin enamasti ridades, tõenäoliselt on nad kõik istutatud. Kuid nende vanust on meil raske hinnata, sest palmid kasvavad väga vanaks. Ka ei oska me ütelda midagi nende sordi kohta – datlipalme olevat maailmas üle 5000 sordi. Igatahes on need tugevad lopsakad puud. Üks meie reisilistest ütleb: “Küll siin on lopsakas vesi!”.

tozeurPunane sisalik
Tozeuri lähistelt viib bei rong Lezard Rouge (Punane sisalik) meid Seldja kuristikku. Bei kasutanud rongi pealinna Tunise ja oma suvepalee vahet sõitmiseks. Vanaaegsete vagunite lauad ja istmed on kallist poleeritud ja nikerdatud puust. Alates 1995.aastast on Lezard Rouge turistide teenistuses ja sõidud toimuvad ainult hommikupoolikuti ning mitte iga päev. Muul ajal on 1906. a ehitatud raudtee fosforiidikaevanduse käsutuses. Edasi-tagasi rongisõit kestab poolteist tundi. Seisan kogu selle aja vaguniesisel lahtisel sillakesel. Siin on mõnus, tuul puhub ja kõik on hästi näha. Samas seisavad paar prantslast ja vagunisaatjaneiu oma mundris. Või on ta hoopis liikluspolitseinik, raske ütelda. Rongis on temasuguseid (kuid mehi) palju ja mõned neist käivad kogu aeg temaga juttu ajamas. Meestel on relvad. Üks, üllataval kombel heledapäisem lokkis peaga pikem mees “piirab” neiut kogu aeg. Tore on nende suhtlemist jälgida. Araablanna oskab nii ilusti võrgutavalt mehele silma vaadata, et ajab vist selle pea päris segi. Ka on tal ilus naeratus, pärlvalged hambad, mis tõmmukast näost kaunitena mõjuvad.
Maastik on huvitav, kuidagi ebareaalne. Punakad-kollakad kivimoodustised, nõlvad, orud, erksinine taevas, ühes sügavas kuristikus pulbitsev veenire, millelt tahaks küsida, kuidas ta siia sai.

Sahara Viagra
Kui bussiga teetammil üle Tuneesia suurima soolajärve el-Jeridi sõidame, siis on vasakul kallas lähedal, paremal kuskil lõputusse hajuv. Maad ja vett katab valge soolakiht, kohati on see justkui läikiv, ükski lind ei lenda, kõik on elutult sile ja tundub aurumise tõttu taevaga ühte sulavat. Kaugemal kaldal või järvel on mingi suur, kummaline must masin – üks mees küsib, mis seal lendab, sest arvab seda taevas olevat. Võib-olla ongi see meile lubatud miraaž.
Üle järve saanud, teeme peatuse müügimeeste juures. Põhiliselt müüakse siin suurtes hunnikutes soolaliivaroose. Meeles tuleb pidada, et soolaliivaroos tahab aeg-ajalt niisutamist – muidu võib aja möödudes juhtuda, et tema asemel on laua iluks hunnik soola ja hunnik liiva.
Üks mees müüb datleid mitmesugustes karpides. Ise hüüab aeg-ajalt kõva häälega reklaamiks: “Sahara Viagra! Sahara Viagra!”. Vist kogu meie bussitäis ostab talt datleid. Reisi lõpus mõtlen, et tegelikult oli see kõige andekam müügimees, keda sel maal nägime; oma väljamõeldud ja kandva turundustaktikaga.

Matmata
Matmata on kõlalt eestipärane külanimi ja seda annab tõlgendada nii, et siin elatakse maa all, kuid ollakse matmata. Sadu aastaid tagasi rajatud küla on püsinud muutumatuna tänini. Uus, kaasaegsem Matmata asub mõniteist kilomeetrit eemal. Kaitseks kuumuse või talvekülma eest on elamud ehitatud mäenõlvakutele liivakivist koobastesse. Suur osa “Tähtede sõdade” filmide stseene olevat siin filmitud. Võhikusilmale on koopad väljaspoolt peaaegu märkamatud – see oli sõdade korral ka kaitseks vallutajate eest.
Käime ühes berberite perekonna koobaselamus. See on vist mõeldudki turistidele näitamiseks, igatahes on seda kujutatud nii postkaartidel kui ka sellest palju kirjutatud. Siin pidavat elama ema Fatima, kes aga meie sealkäigu ajal kohal pole, sest olevat haige, ja tema kaks tütart. Koopaukse kohal on kujutatud kalad, kaitseks kurja silma vastu. Läbi maa-aluse käigu siseneme siseõuele, kust lähevad koopaavad kööki ja tubadesse. Kõik on puhas ja väga korras. Kalleid vaipu silma ei hakka, küll aga on palju meie kaltsuvaipade taolisi põrandakatteid. Samas on ka panipaigad. Õuel hakkavad silma 1942. aastast pärit saksa sõjaväekatelde kaaned jm, mis tuletab meelde, et siin käisid Teise maailmasõja ajal lahingud. (Nendest on põhjalikumalt juttu tšehhide Hanzelka ja Zikmundi “Aafrika” raamatu esimeses köites.) Üks õdedest valmistab meile köögikoopas teed, teine istub siseõuele laotatud tekkidele ja näitab, kuidas kahe käsikivi vahel kuskussi valmistatakse. Saame maitsta ka sellest kuskussist küpsetatud sooja saia lavašši.
Lähedal koobasrestorani juures on palju kaubitsejaid. Siin pole nad nii pealetükkivad kui suurtes linnades. Eriti hästi läheb lambanahkade müüjal, sest kust mujalt ikka saaks umbes 10-15 dinaari maksva pehme lambanaha. Meie bussi ostetakse vist oma 15 lambanahka. Kui ära sõidame, paneb mees oma nahad kokku, laob kõik mootorrattale ja… on meie järgmises peatuskohas, vaateplatvormi juures, juba enne meie bussi. Kauplemine jätkub senikaua, kuni kõik nahad on otsas.

Maantee
Riigi olulisim on Tunise-Tataouine´i maantee, mis läheb edasi üle piiri kuni Liibüa pealinna Tripolini. Tuneesia suurepärane teedevõrk on peamiselt rajatud prantslaste poolt, enamasti pärast fosforiidilademete avastamist 1881. a. Giidide sõnul on päris hea ühendus iga külakesegagi, erinevalt Eestist, kus paljudesse kohtadesse enam buss ei jõua.
Tee ääres hakkavad silma võrdlemisi räpased putkad, mis on ümbritsetud igas suuruses bensiinikanistritega ja -vaatidega. Tuneesia mehed müüvad Liibüa odavat naftat – sisuliselt on see salakütus, kuid riik laseb müügil toimuda, sest loodetakse, et nii suudavad müüjad ennast ja oma peret elatada ja mingil hetkel ehk leiavad endale ka parema töö.
Teeääred on väga täis igasugust prahti. Seoses turismi eelisarendamisega on küll sageli tehtud ühiskorrastustöid, kuid praht on visa taanduma. Selle mustuse taustal on imeks pandav, et näiteks linnades oma kodumaja või poekese esist tänavat lausa pestakse. Majad on enamasti väljaspoolt väga tagasihoidlikud, sageli isegi koledad, kuid sees valitseb puhtus ja ruumikus.
Selle piirkonna linnades, kust läbi sõidame, tundub olevat laada- või turupäev. See olevat igas linnas teatud kindlal nädalapäeval. Näiteks sõitsime Sousse´ist ära just turupäeval, mil oli näha, kus müüakse kanu- ja kukkesid, kus köögivilja jne.
Tänavakohvikud on igal pool täis mehi. Enamasti joovad nad siirupimaitselist kanget teed ja arutavad maailma asju. Või kõnelevad hoopis jalgpallist, mis on Tuneesias populaarne. Naisi näeb kohvikulaua taga üliharva. Selle istujaterohkuse põhjal võiks arvata, et Tuneesias muudkui laiseldakse. Tegelikult näeme väga palju tööd tegevaid inimesi, olgu päike kui tahes kõrgel või madalal. Piirkonniti soositakse käsitöö tegemist ja paljud endised usukoolid medresseed on muudetud käsitöö- või kutsekoolideks vastavalt sellele, missugune ala kuskil oluline on.
Liibüa on Tuneesiast palju rikkam, kuid näiteks eraravile tullakse sealt sagedamini Tuneesiasse, kus eraarstindus on väga heal järjel. Tullakse isegi Euroopast, tunnevad tuneeslased uhkust. Veel on Liibüa naftarikkuritel tavaks käia puhkamas Tuneesia kaunites suvitus- ja turismilinnades, sest neis võib kohtuda nägusate eurooplannadega. Mõni niisugune kohtumine lõpeb naisevõtuga. Pealegi on elu liberaalses Tuneesias vabam kui usukommete poolest karmimas Liibüas.

tun4Imeline koht
Ksar Ouled Soltane on traditsiooniline berberite kindlustatud viljahoidla, kus hõimud hoidsid oma viljatagavarasid. Sõna ksar tähendabki viljahoidlat. Kogu süsteemi sisse viib kindlustatud värav. Siseõue ümbritsevad kolme- ja neljakorruselised kitsad hoidlad, mis on ehitatud liivakivist koobastesse. Neis hoidlates oli aastaringi madal ühtlane temperatuur. Ülemistel korrustel hoiti teravilja, peamiselt nisu ja otra, maa-alustesse hoidlatesse paigutati oliiviõli vaadid. Hoidla võti oli kõige usaldusväärsema uskliku käes.
Kogu hoidlatesüsteem meenutab üksteise peale ehitatud pääsukesepesi, ainult et mitu korda suurematena. Mõne avause juurde viivad väga järsud trepid, mõne juurest on need hävinud ja jääb selgusetuks, kuidas nii kõrgele on võimalik ronida

Varbad
Tunise kesklinnast umbes 20 minuti sõidu kaugusel endises beide lossis asub Bardo Muuseum. Uhked saalid, puust nikerdatud ja ülekullatud kuppellaed, võlvkaared ja trepistik. Kõikjal on põrandatel ja seintel sadu suuri roomaaegseid omapärase tehnoloogiaga valmistatud mosaiike. Värvid on pehmed, looduslikud, palju pruuni, halli ja rohelist. Kujutatakse mitmesuguseid müütilisi ja elu-olu stseene. Kui neid mosaiike uskuda, siis on Tuneesia alade loodus olnud rikas väga huvitavatest loomadest ja siin on juhtunud kõiksuguseid imesid, kohtutud jumaluste ja hiiglastega, kuuldud sireenide laule. See olevat maailma suurim mosaiikide kogu. Kumb oli enne – mosaiik või vaip, sest idamaistes vaipades on nii palju nende mosaiikide sarnast ja mosaiigid omakorda meenutavad kaugemalt vaadates suuri vaipu?
Veel paeluvad mu tähelepanu ilusad voogava rüüstikuga roomaaegsed kujud. Ja siis teen huvitava avastuse: Kartaago jumalate ja ülikute kujudel on teine varvas pikem kui suur varvas. Ja kohe päris tugevasti pikem. Järgmises saalis jälle. Et mul endal ka niisugused varbad on, hakkab mul väga huvitav.
Hiljem, Kartaago muuseumis, on ühes vitriinis väljas luustik. Seda vaatamata ütlen reisikaaslasele, et kui teine varvas on suurvarbast pikem, siis on tegu originaaliga, muidu on lihtsalt mingi poest ostetud skelett. Teine varvas ongi pikem. Huvitav, üllatav ja naljakas tähelepanek.
Kodus uurin varvaste asja veel. Üks esoteeriaraamat väidab, et inimesed, kellel teine varvas on suurest varbast pikem, on pärit kas Marsilt või tähtedelt. Pikem teine varvas seostuvat mingite südame omadustega, tule energia voogamisega.
Rahvasuu ütleb, et naine, kellel on teine varvas suurest varbast pikem, on mehest üle. Kunstnike plastilise anatoomia õpikus on kirjas, et vanad kreeklased pidasid klassikaliseks just jala niisugust kuju, et teine varvas on kõige pikem.
Teaduslikult kutsutakse sellist varvast Mortoni varbaks – USA ortopeedi Dudley Joy Mortoni järgi, kes selle nähtuse uurimisega tegeles. Praegu esineb pikemat teist varvast vähem kui 10 protsendil maailmas elavatest inimestest. Kuid näiteks ainude (Jaapan) puhul on see 90 protsenti. Huvipakkuv on Mortoni varvas nii antropoloogilisest kui etnilisest vaatevinklist. Skulptorid ja kingameistrid kutsuvad selliste varvastega jalga Kreeka jalaks (vastandades seda nn Egiptuse jalale, mille suur varvas on kõige pikem.) Mortoni varvas on sage Kreeka skulptuuridel ideaalse jala puhul, pikem teine varvas kujunes esteetiliseks standardiks ka Rooma ja renessanssi ajastul. USA tuntud Vabadusesambal olevat naisekujul samuti pikemad teised varbad.
Prantslased on pikema teise varbaga jalga nimetanud ka neandertaallase jalaks, kuid peavad seda märgiks intelligentsusest. Mortoni varbad olnud ka Kleopatral, tänu kellele see nähtus kujunenud ilu etaloniks. Veel on pikema teise varbaga jalga nimetatud kelti jalaks, vastandina saksi jalale. Uurija John Kirkup aga on täheldanud, et pikema teise varbaga jalgu võib palju leida Leonardo da Vinci ja Vesaliuse loomingus.
Müüdid ja kunst on ortopeedide jaoks üldse huvitavad. Nimetagem näiteks Achilleuse kõõlust või ristilöödud Jeesuse vermetes jalgu.

Reisikaaslase fotod, osa ajakirjas ilmunud.

Written by Lin

26/08/2009 at 17:40

2006 – Kreeka: Asklepiose juures

Kõige kuulsam tervendaja

Ilmunud Kodutohtris, nr 1, 2007

Oktoober pole Kreekas reisimiseks just kõige parem aeg. Vihmad ja tuuleiilid kipuvad juba oma jõudu näitama. Aga sel hommikul, kui Loutrakist Epidaurose poole sõitma asutasime, oli tuul vaibunud, päikegi paistis ja korraks ilmus taevalaotusele vikerkaar. Sõitsime sinna, kus oli tegutsenud Asklepios, Kreeka kõige kuulsam tervendaja. Inimene, kellest sai jumal.

Sündinud keisrilõikega
Asklepios oli kreeka valgusejumala Apolloni poeg, kelle ema oli surelik Koronis. Juba last ootav Koronis aga ei püsinud Apollonile truu, vaid hakkas semmima ühe tavalise mehega. Valgusejumal sai sellest teada rongalt (mõnes tõlkevariandis ka vareselt), kes kandnud tol ajal veel lumivalget sulestikku. Apollon vihastas halva teate toonud linnu peale ja muutis selle mustaks. Karistuseta ei jäänud ka Koronis, kelle tappis kas Apollon ise või tema õde Artemis. Nähes Koronist põlemas, otsustas valgusjumal siiski oma lapse päästa. Poiss, kellele hiljem pandi nimeks Asklepios, päästeti keisrilõikega, ema põles tuhaks. Arvatavasti oli see üks esimesi, kui mitte päris esimene keisrilõige maa peal.

Kentauri õpilane
Asklepiose kasvatajaks ja õpetajaks sai vana tark kentaur Cheiron, kes õpetas talle hästi põhjalikult ravimise kunsti. Cheiron valdas arstimite kasutamist, loitsimist ja manamist valude vastu ja võlu- ning armujookide valmistamist. Asklepios osutus heaks õpilaseks, kes peagi oma õpetajast kaugemale jõudis. Temast räägiti, et ta oskab ravida kõiki tõbesid. Lauludes kiideti, et Asklepios peletab piina, võtab valud põdejatelt, jagab rõõmu kuldset tervist andes.
Jumalanna Athena olevat andnud Asklepiosele gorgo verd, millel olevat olnud kahesugused omadused: see võis olla väga tappev mürk või tuua surnud tagasi elavate hulka.
Mida Asklepiose nimi tähendab, pole teada. Mõned allikad väidavad, et see tähendab “tükkideks lõikajat” ja et sellest nimest on tulenenud ka sõna “skalpell”. Asklepiose aegadel osati teha koljuavamisi, parandada luid ja haavu. Asklepios osales koos poegade Machaoni ja Podaleiriosega Trooja sõjas, kus tema pojad olid Homerose sõnul andekad ravitsejad.
Asklepios abiellus Salusega (keda ka Epioneks on nimetatud) ja tal oli kuus tütart – Aceso, Iaso, Panakeia, Aglaea, Meditrine ja Hygieia, ning kolm poega – lisaks juba nimetatutele ka Telesphoros.
Pühendunud tervendaja kõige kuulsam ravila ehk Asklepieion asus Epidauroses.

Kivide kõne
Teel Asklepieionisse avanevad väga ilusad vaated. Võib kujutleda, kuidas kunagi ammustel aegadel siia rutanud abivajajad seda ilu vaadates rahunesid, sest teadsid, et siin kaharate mändide all osoonirikkas laululindude ja metsloomade paradiisis võtab neid vastu parim kõikidest ravijatest. Ka meie, bussitäie Eesti turistide meeles rahuneb midagi. Tundub, et siia tahaks jääda tükiks ajaks ja peagi selgub, et see tunne ei peta.
Asklepiose haiglaKõigepealt läheme Asklepiose templi juurde. Alguses olnud see tegelikult tema isale Apollonile pühendatud tempel, mida hiljem hakati aga kasutama poja enese ülistuskohana. Asklepieioni väljakaevamised on võtnud väga palju aega ja tööd, sest tegemist oli mulla alla mattunud laiaulatusliku alaga. Ehitisi pole järel, on kivid, kivid, kivid ning vaid aimata võib, milline on olnud hoonete põhiplaan ja kus miski seisis.
Templi juurde kuulus lahutamatu osana tolos (tholos ehk thybele), mida praegu taastatakse. Selle ümmarguse sakraalhoone tähendus ja otstarve pole selge. Ühed uurijad on veendunud, et selles hoiti madusid, keda Asklepios kasutas ravimisel. Teised seostavad tolose otstarvet labürindiga, mis kaevamistel välja tuli. Siinses muuseumis on aga näha, et tolose põrandal oli suurejooneliselt kujutatud heliotsentrilist maailmasüsteemi, millega kaasnes arvude sümboolika.
Eemale puude taha jääb kunagise staadioni koht. Liikumist peeti väga tervislikuks. Ka gümnaasium oli kehaliste harjutuste koht. Lisaks veel veeprotseduuride võimalused.
Lähedal on ka katagogeion – kunagise kahekorruselise võõrastemaja varemed. Võõrastemajja mahtus vähemalt 167 haiget, võib-olla ka rohkem, sest ei teata täpselt, mitu inimest tollal ühes ruumis ööbis.

Epidaurose antiikteaterKõlavaim antiikteater
Asklepieionis lähtuti põhimõttest, et inimene on tervik. Seetõttu rajati siia ka antiikteater. Enamik turiste sõidabki Epidaurosesse just seda maailmakuulsat ehitist vaatama. Aga giidi arvates on Asklepiose-huvilisi iga aastaga järjest juurde tulnud ja küllap tuleb rohkemgi, sedamööda kuidas ravikompleksi restaureerimine edeneb. Epidaurose antiikteatri akustika on maailmas parimaid. Kuidas see on saavutatud, on tänini suur saladus.
Esialgu mahtus teatrisse 6000 pealtvaatajat, kui aga kõlalistel kaalutlustel ehitati teatri ülaossa istmeridu juurde, hakkas see mahutama 12 000 – 15 000 inimest. Laval toimuv on kuulda ka kõige kaugemates ja kõrgemates kohtades. Seda efekti, mis eriti tugev on lava keskel, püüavad turistid alati tabada. Kes viskab keskel münte maha ja küsib, kas ka ülemistes ridades nende kukkumist kuuldakse; kes loeb Homerose värsse või lihtsalt mõnda lorisalmikest; kes sosistab või plaksutab käsi. Kõige sagedamini lauldakse – üksinda, ansamblis või kooris, nii kuidas kellegi hääl võtab. Paljudes, paljudes keeltes. Imeilusti kõlavad Epidaurose antiikteatris ka eesti laulud.
Aegajalt toimuvad siin klassikaliste draamade etendused. Dekoratsioone need ei vaja, sest mis võiks olla kaunim taust lavasündmustele kui teatriistmetelt avanevad vaated kaugustesse, päikeseloojangule või taevatähtede siramisele. Müramuusika kontserte pole pühapaika lastud, küll aga meenutatakse, kuidas 1958. aastal laulis siin ooperidiiva Maria Callas, kelle laul ajas laiali pilved ja tõi välja Kuu. Callas oli sellest esinemisest ja ülisuurest kuulajaskonnast väga liigutatud. On arvatud, et tal oli üle 40 000 kuulaja – kõik puudki olnud publikut täis. Callas on Epidaurose antiikteatris esinenud mitu korda ja isegi üks Kreekas väljaantud postmark kujutab teda just selle teatri taustal.
1988. aastast on Asklepieioni varemed ja Epidaurose antiikteater UNESCO maailmapärandi nimekirjas.

Ravikunsti sümbol
Iidsetel aegadel levis kogu Kreekas kuuldus arstist, kes inimesed ära kuulab ja nendega haiguse põhjuseid arutab. Asklepios ravis väga palju usu ja sõna abil. Hing puhastus, keha paranes. Tuju tõusis.
Asklepios kasutas raviks maa mõju, lähtudes Maaema Gaia kultusest. Kurtjad pandi maa peale magama ja öösel roomasid nendel mürgita maod. See olevat kutsunud esile rahulikke unenägusid, kus ilmutas end keegi jumalatest. Pärast arutasid haiged Asklepiosega läbi, mida nähti, kuidas nähti, mida see tähendas, ja probleem lahenes. Väga mõjuv oli see raviviis psüühikahaiguste puhul. Aga võib-olla kasutas tohter madusid ka kuidagi teisiti, sest uurijad pole selles osas üksmeelel. Kindlalt väidetakse vaid, et ussid olid Asklepiose pühad teenijad. Seos ravimisega tulenevat mao võimest ajada nahka, mis teeb temast uuenemise ja taassünni võrdkuju.
AsklepiosAsklepiost kujutati kõige sagedamini kepi või sauaga, mille ümber on keerdunud madu. Sellest on välja kujunenud meditsiini sümbol – madu mürgikarikaga. Mõnes sümboleid käsitlevas raamatus (näiteks Varraku vahendusel ilmunud “Kogu maailma märgid ja sümbolid”) räägitakse Asklepiose vitsast, mille ümber põimunud madu olevat kreeka meditsiinijumala embleem ja sümbol. Tegemist pole siiski mitte vitsaga, vaid toeka ja auväärse kepiga, mis on käes ka Asklepiose kujul Asklepieioni muuseumis. Muide, nii see kui ka teised kujud muuseumis on koopiad, sest raidkujude originaalid on hoiul ja kindla valve all Ateenas rahvusmuuseumis.
Mõningatel juhtudel kasutati raviks rohtusid ja sidemeid. Vahendid olid sarnased praegustele – pintsetid ja nõelad, mis samuti on muuseumis näha.

Surematus
Asklepiose meisterlikkus võimaldas tal äratada surnud ellu, kuid kui ta seda ükskord tegi, sattus ta Zeusi viha alla ja peajumal tappis Asklepiose oma välgunoolega. Mõistes aga, kui tähtis oli Asklepios olnud inimestele, võttis Zeus ta tervistusjumalana Olümposele ja tõstis Maokandja tähtkujuna taevavõlvile.
Asklepiosele ohverdati suuri loomi ja millegipärast ka kukkesid. Isegi Sokrates ütles surmamõistetult, et vaja on Asklepiosele kukk ohverdada. Miks selline traditsioon oli, selle kohta on vähe teada.
Veel sadu aastaid pärast Asklepiose surma käisid abivajajad Epidaurose Asklepieionis abi otsimas. Nüüd ilmus neile unenägudes sageli tervistusjumal ise – nende hea arst – ja andis nõu, mida nad tegema peaksid.
Asklepiost pidas oma suguvõsa esiisaks vana arstiperekond, kust sirgus kuulus tohter Hippokrates, kes rajas Kosi saarele samuti asklepieioni tüüpi ravila ja Asklepiose templi. Praeguseks on need maavärina tagajärjel ja aegade kulus ammugi hävinud.
Kosi Hippokratesele omistatud kirjutiste hulgas on säilinud Apolloni, tema poja Asklepiose ja pojatütarde Hygieia ja Panakeia nimel antud vande tekst, mis sisaldab arstikutse kõlbelisi põhialuseid – nn Hippokratese vanne. Hygieiast on tulenenud hügieeni mõiste. Tervislike eluviiside jumalannana kandis ta hoolt selle eest, et inimesed haigustest hoiduksid. Isa jälgedes käis ka Hygieia õde Panakeia, kes valmistas imepäraseid ravimeid – “panatsea” tähendabki imerohtu kõikide haiguste ja pahede vastu. Asklepiose poega Telesphorost seostatakse aga haigete kosumisega ja nende jõu taastamisega. Tütar Meditrine nimest lähtub meditsiini mõiste.
Kreekas tundus, et Asklepiose kuulsus on taas tõusuteel. Kui moodsamatest asjadest rääkida, siis kõlbab Asklepieion eeskujuks nii tänapäeva ravi- ja tervistusasutustele kui ka spaadele.
Ja lõpetuseks: selles kirjatükis on lisaks Kreeka reisil nähtule ja kuuldule kasutatud “Antiigileksikoni”, E. Hamiltoni “Antiikmütoloogiat”, muid tarku raamatuid ja internetimaterjale.

Reisikaaslase fotod, ajakirjas ilmunud.


Written by Lin

25/08/2009 at 22:15

2005 – Portugal

Ookeani ääremaal

Ilmunud Kodutohtris, nr 9, september 2005

port2Cabo da Roca –Euroopa mandriosa kõige läänepoolsem punkt – võttis meid 31. mail vastu imeilusa ilmaga. Sellel Atlandi ookeani kõrgel kaldal olevat alati jahe ja tuuline. Ka meie portugallasest bussijuht ütles, et pole kordagi nii kenal päeval siia sattunud. Tähendab meil vedas harukordselt.

Majakas, mõned majad, mälestussammas, millele on kirjutatud Portugali kuulsaima poeedi Camõesi luuleread algavast maast ja lõppevast merest. Ookean on sini-sinine, taevaga kokku sulanud. Eriline kohin kutsub lõputult kaugele.

Olin kujutlenud, et siin on rohumaa, kuhu saab istuda, aga tegelikkuses on üle kogu kaldakalju roninud paksuvarreline kollaste õitega lillevaip. Keegi ütleb, et need olevat kivirikud. Võib-olla.

Soovijad võivad turismiinfopunktist osta 5 või 10 euro eest tunnistuse Euroopa läänetipus viibimise kohta. Enamasti peetakse seda kalliks ja lihtsalt pildistatakse. Põhiliselt ennast ookeani taustal. Palju on jaapani turiste ja muidugi ei saa ka nemad pildistamata. Veel liigub siin ringi Euroopa kõige läänepoolsem koer ja otsib uudistajatega sõbralikku kontakti. Võib-olla tunnetas just siin ookeani nõiduslikku mõju Vasco da Gama enne, kui läks oma suurtele avastusretkedele?

Mõned tunnid hiljem oleme tagasi Lissabonis ja käime Belémi linnaosas Dos Jerónimose kloostris, kus on Vasco da Gama ja Camõesi sarkofaagid. Mõlema kivikujud lebavad selili, käed palveks kokku pandud – kaks meest, kes Portugalile rohket kuulsust toonud. Kloostri lähedal on meresõitjate mälestusmärk ja selle juures uhke kividest maakaart portugallaste avastustega.

Muljete karussellil
Meie teekond Portugali algas Madridist, kus siinkirjutaja jaoks oli väga põnev Almudena katedraalis avatud suur näitus “Inmaculada” – neitsi Maarja kujutamisest Hispaania kunstis. Näitus on avatud ainult tänavu maist oktoobrini ja teiste hulgas on sellel väljas El Greco, Ribera, Zurbaráni, Murillo ja Velázquezi tööd.

Mai lõpu ja juuni alguse Hispaania on üllatavalt roheline. Möödunud aastal käisin seal juulis, kui maa oli kuumaks kõrbenud, seetõttu nautisin nüüd bussiaknast paistvat rohelust ja lopsakaid kollaseõielisi põõsaid teede ääres. Mida lähemale jõudsime Portugalile, seda mitmekesisemaks loodus muutus. Kindlasti on selle üheks põhjuseks Tajo [taho] jõgi, mida portugallased Tejoks [težo] kutsuvad.

port3Lissaboni vanalinnas ronisime ühelt künkalt teisele nagu noored (kuid hingeldama kippuvad) kitsed. Lissaboni vanema osa seitse küngast on tegelikult nagu seitse Toompead. Neist ühe otsas on ka suur São Jorge (Püha Jüri) kindlus. Enamik vanalinna kõnniteesid on tehtud pisikestest ja tundub, et libedatest kiviplaadikestest. Selle mosaiigi ladumine võib olla tohutu töö. Palju väikeseid treppe, ilusaid terrasse, kauneid vaateid. Huvitavad tüübid. Turistirestoranide pealetükkivad kelnerid. Ilusad väikesed trammid: kollased sõidavad mööda tavaliine, punane on turistide jaoks. Korra kasutame ka tõstuktrammi, mille ühe otsa hind on 1.20 eurot. Pole just odav, aga vähendab ronimise vaeva tunduvalt.

Lissaboni ühel suuremal, Praça de Comercio väljakul lehvis teiste Euroopa Liidu riikide lippude hulgas ka Eesti lipp – paraku tagurpidi. Küllap võtavad lissabonlased sinist värvi merena, musta rannaribana ja valget neile nii omase heleda taevana.

Lisaks põhjalikule tutvumisele Lissaboni vanalinnaga käisime ka hiiglasliku Cristo Rei juures ja linnalähedases Queluzi palees, mis on päris kena rokokoo-stiilis kuningaloss. Meiega ühel ajal oli selles muuseumis mitu rühma lapsi, kelle ekskursioonijuhid  kandsid lossiga sobivaid ajastukostüüme. Tumedapäised suurte silmadega lapsed olid nende seletusi kuulates täis ehedat vaimustust.

Meis äratas vaimustust Lissaboni okeanaarium, mis asub 1998. aasta EXPO eel ehitatud uues piirkonnas ja olevat üks suuremaid Euroopas. Hiigelakvaariumi ümber kõndides on aega kõike põhjalikult vaadata. Siin võib lausa põrandale kauaks maha istuda ja tunda ennast nagu merepõhjas kõiksugu imeelukate seas. Eriti sümpaatsetena näivad kaks laisavõitu merisaarmast. Lisaks kõikvõimalike teadmiste saamisele võib siin ka merehaigust kogeda, kui akvaariumile liiga lähedale minna, tajub ootamatult üks meie reisikaaslane.

Lakkamatu tipptund
Lissabonis on kehv liiklus ja palju liiklusummikuid, nagu oleks linnas lakkamatu tipptund. Mõneti põhjustab seda sildade vähesus – üle Tejo viib ainult kaks, kuid väga suurt silda. Parkimiskohti on peaaegu võimatu leida: et parkimisplatsi saada, sõitvat ametnikud tööle kell kuus, pargivad, tukastavad veel autoski, kuni kell 9 tööle lähevad. Inimene harjub ilmselt kõigega – nägime oma silmaga, kuidas juhid liiklusummikus sentimeetrihaaval edasinihkuvas autos otse rooli taga ajalehte loevad.

Meie giid ütles, et kuu lõpul on autosid tänavatel tunduvalt vähem, sest tuhanded pealinlased on ülepea võlgades ja neil ei jätku siis raha bensiini jaoks. Autod on moekad ja enamasti uued.

Portugalis hakkab silma, et ilmselt saadakse palju euroraha teedeehituseks.

Pikkadel lõikudel on väljas on ühekorraga nii torudepanijad kui teekattetegijad, tsemendivalmistajad ja plaadipanijad, rohked masinad kõigele krooniks. See kõige korraga tegemine on väga huvitav vaatepilt, kuid segab liiklust tuntavalt. Tulevikuväljavaated on see-eest meelitavad.

port4Lossid, kloostrid, kirikud…
Cabo da Rocast sõitsime Sintrasse Peña lossi. Hiljem ütlevad paljud, ka siinsete fotode autor, radioloog, SA TÜ Kliinikumi radioloogiateenistuse Kesklinna osakonna juhataja Sulev Ulp, et see on tõeline lapsepõlves loetud muinasjutuloss, nii asukohalt, ehituslikult kui sisustuselt. Nagu Portugalis tavaline, on palee kõrgel mäel, kust avanevad jällegi sõnulseletamatult kaunid vaated. Ja kogu see suur värvikirev hoonekogum on täis rohkeid huvitavaid pisiasju, mida kuninglikud isikud oma elu-olus on kasutanud.

Üks kaunimaid vaatamisväärsusi oli Batalhas asuv Santa Maria da Vitória klooster, mille kabelis on kuningas João I (1357 – 1433) ja kuninganna Filipa de Lancastre sarkofaagid, seinaorvades nende poegade puhkepaigad. Tuleb aga öelda, et üsna lootusetu on nii lühikesel reisil jätta meelde kõike, mida giid kõneleb Portugali (ja Hispaania) rikkalikust ajaloost. Seda ajalugu on lihtsalt ülipalju.  Batalha kloostris on ka tänapäevane tundmatu sõduri haud, mille juures kaks ajateenijat valves. Hauas puhkab tinglikult kaks põrmu, üks langenud Prantsusmaal ja teine Mosambiigis 1921. a. Niipea kui meie grupp on lõpetanud pildistamise ja lahkub, hakkavad valves olnud sõdurid tembutama ja itsitama. Märkavad siis, et me neid ikka veel vaatame, ja tõmbuvad uuesti valveseisangusse. Noorte meeste asi.

Pääsukeste vidin kajab ristikäikude nikerdatud sammaste vahel, segunedes kloostriõuel hekkide vahel mängivate laste kilgetega. Kloostri kõrval väljakul peavad lapsed lastekaitsepäeva: joonistavad, laulavad, tulevad järjest uute rühmadena. See on meeleolukas vaatepilt.

Ümberringi on suveniiripoekesed, hinnad langevad kloostri juurest kaugemates müügikohtades. Portugali raamat maksab kloostri juures 14 eurot ja paarsada meetrit eemal juba 8.50.

port5Bragas käisime kõrgel mäel Bom Jesus do Monte kiriku juures. Vaatamisväärsuseks on siinsed suured trepid, mida mööda ronivat paljud palverändurid põlvili, et läbida esimene astmestik – Kolgata tee ja seejärel astmestikud, mis on pühendatud viiele meelele ja kolmele voorusele (usk, lootus, ligimesearmastus). Trepiservadel on purskkaevud, raidkujud ja kabelid, kus kujutatakse Jeesust Kolgata teel. Meie sõitsime üles bussiga ja läheme treppe mööda alla. Palverändajaid pole näha. Iga veerand tunni järel kostab kellamängu, täistunnil pikemalt, aga see tuleb vist lindilt, sest kirikukellad ei liigu.

Portvein, kassid ja kalalõhn
Erilise mulje jättis Porto – läbi aegade Lissaboni kui pealinna konkurent, üle Douro jõe viivate rohkete sildade linn. Üks neist sildadest on Eiffeli projekteeritud ja praegu restaureerimisel. Seda on nimetatud ka Eiffeli torniks horisontaalis. Taas kohtusime ookeaniga.

Käisime Sandemani portveinikeldris, kus esimestena hakkasid silma M. Schumacheri ja jalgpallur Figo autogrammidega veinivaadid. Vaadid pole siiski nende omad, vaid nad lihtsalt külastasid veinikeldrit 2003. a UNICEF-i  Allstars Game`i ajal.

Kolme värvi veinid: valge, punane, kollakaspruun, kõigil oma valmimissaladused. Meie saame maitsta esimest ja viimast. Suurte tõrte taustal tehakse meist kõigist ühispilti. Hiljem selgub, et see on üsna tume ja maksab 5 eurot. Jääb ära! Küll ostetakse rohkesti kaasa veini. Sandemani portveinide sümbol on Sandemani dom (don). Mehe keep sümboliseerib portveini, kübar aga Sandemani šerrit.

port6Porto vanalinn on keskpäeval täis kalalõhna – seda tuleb igast aknast, sest parasjagu valmistatakse lõunat ja enamasti kalatoite. Näiteks turska, mida küll peaasjalikult Norrast tuuakse, osatakse teha vähemalt 365 erineval moel. Sestap on kitsastel tänavatel hästi palju kasse. On palav päev, kuid tuul tasandab kuumuse. Kära. Kuldsete altaritega kirikud. Värvilised kitsad majad. Omapärased azulejod Porto raudteevaksalis. Linn elab oma rütmis. Meie aga sõidame ära. Jälle mööda ilusat rohelist maad. Näeme Douro jõe kallaste viinamarjaistandusi – maitstud portveini valmistatakse siinsetest viinamarjadest. Läbime mäestikualasid. Jõuame taas Hispaaniasse, Meseta kiltmaa avarustele. Vahepeal möödub buss suurest mulluste metsatulekahjude alast – põõsad mustendavad, aga noort võsa hakkab juba peale kasvama.

Valladolidis elame otse raekoja nurga taga Plaza Mayori juures. Istume tänavakohvikus, on soe õhtu, just sobiv ühe vino blanco joomiseks. Tundub, et meiegi põeme nüüd saudadet, seda Portugali igipõlist haigust – igatsust kauni ja kättesaamatu järele. Ainult et portugallastel seostub see kauge kodumaaga, meil rännukirega.

Meedikud pakivad kohvreid
Eespool olid mõned muljed Tensi-Reiside lennureisist Portugali (28. mai – 3. juuni 2005). Enamiku reisiseltskonnast moodustasid Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiateenistuse paarkümmend töötajat koos pereliikmetega. Nende eestvedajaks oli radioloogiateenistuse ülemõde Heldi Vatman. Tema sõnul on ühised reisid saanud neile juba aastakümneid kestnud traditsiooniks. “Kui ei olnud võimalik pääseda NLiidust välja, siis pakkisime augusti täiskuu ajal sobival reede õhtupoolikul pereliikmed ja telgid kokku ning läksime avastama Eestimaa eri paiku. Alates 1996. aastast oleme käinud põhiliselt Eestist väljaspool. Alustasime Itaalia ringreisiga. Veel oleme käinud Prantsusmaal ja Vahemere rannikul, Kesk-Norras, Inglismaal, Ungaris, Ahvenamaal, Soomes, Leedus, Moskvas ja Peterburis. Reisid on meid üksmeelseks muutnud. Sõita saavad kõik soovijad. Sõidetakse tavaliselt puhkuse ajal. Meie endised töötajad, pensionärid, võtame alati rõõmuga reisidele kaasa.”
Reisimälestustena ripuvad radioloogiateenistuse Maarjamõisa osakonna personalitoas nüüd juba üheksa seinataldrikut. Samas jagatakse muljeid ja vaadatakse pilte vabal hetkel kohvipauside ajal. Lisaks riputatakse fotod internetti radioloogiateenistuse kodulehele kõikidele vaatamiseks.
Heldi Vatman ütleb veel, et reisid ei ole odavad, kuid reisihimulised mõtlevad ette ja püüavad säästa reisiraha kogu aasta vältel. “Püüan leida ka sponsoreid, kuid see raha on pisku ja jagan seda ainult töötajatele, mitte pereliikmetele. Viimased reisid on meile korraldanud Tensi-Reisid, varem oleme kasutanud ka teiste büroode teenuseid. Alati oleme saanud reisiprogrammis teha muutusi ja valida meile sobiva aja. Nii oli ka nüüd. Järgmist sõitu tahaksime teha kuhugi mereranda ja rohkem puhkusereisina.”
Heldi Vatmanile meeldis Porto enam kui Lissabon ja ta oleks tahtnud seal veel päevakese olla. Unustamatu mulje jäi talle Peña lossist. Võrratu oli okeanaarium, põnevad Braga kiriku trepid.

Sulev Ulp ütleb, et teda üllatasid positiivselt Hispaania linnad (nii Madrid kui Valladolid) – väga heas seisukorras ja ülimõnus öine linn, soe, sume ning valgustatud, rohkete ajaveetmiskohtadega. Üllatuseks olid ka sadade kilomeetrite viisi niisutatud põllud (kust see vesi küll võetakse?). Siiski arvab ta, et Portugal on looduse ja maastiku poolest rohkem õnnistatud kui Hispaania. Näha oli rohke euroraha sissevool (kiirteed, mitmetasandilised ristmikud jne). Tema kolm kõige suuremat reisielamust olid okeanaarium Lissabonis, kus meeldis väga nii kontseptsioon kui teostus, Peña loss ja Porto/Caia väga romantiline, tõeliselt ajaloohõnguline linnasüda Douro jõe kallastel koos sildadega.

Reisikaaslaste fotod, osa ajakirjas ilmunud.

Written by Lin

24/08/2009 at 19:45

2004 – Hispaania ringreis

Hõbesokkidega Hispaanias

Ilmunud Kodutohtris nr 1, jaanuar 2005

Alguses oli Tallinn-Rostocki laevasõit. Finnjet oli täis põhiliselt saksa vanemaealisi turiste. Rohkete reisiliste hulgast jäid meelde kaks ühtmoodi paksudes villastes joppides vanakest punaste päkapikumütsidega, kes istusid laevalael toolidel ja lugesid raamatuid. Harva vahetasid nad omavahel mõne sõna. Ometi valitses nende vahel tajutav üksmeelsus ja teineteise mõistmine. Nad näisid turvalised nagu reisihaldjad. Tekkis tunne, et ka meie reis läheb korda.

Rostockist sõitsime oma bussiga kaks päeva läbi Saksamaa, Belgia ja Prantsusmaa Baskimaale. Küllap oleks bussisõit veelgi pikemana tundunud, kui me poleks teadnud, et ees ootab terve nädal Hispaanias suurel kultuurireisil

Juulikuist Hispaaniat soovitavad põhjamaistele turistidele vaid vähesed turismibürood. On liiga palav. Hispaania on suur, linnadevahelised sõidud pikad ja võivad hakata tervisele. Niisamuti pole palava päikese all just kõige soovitavam mööda kivilinnu astuda. Meie reisigrupi 49 liiget olid ilmselt kõiki neid küllalt mõistlikke kahtlusi eiranud.

El Escorial – mõtiskluste paik

Reisil sai näha meeletult palju. Seetõttu tuleb allpool juttu vaid mõnest käidud paigast. El Escoriali ehitamise aegu (1563 – 1584) pidi kuningas Felipe II küll väga pahas tujus olema, nii sünge on hoonekoloss väljastpoolt ja ruumid seest. Siinset arhitektuuristiili kutsutakse ilustamata arhitektuuriks (desornamentado). Huvitavalt on El Escoriali sünnilugu kirjeldanud saksa kirjanik Bruno Frank oma Cervantese eluloos peatükis “Surnud kuningad”. Felipe II valvanud ehitustööde järele ise ja jõudnud ilmselt selle aja jooksul iga ruumi otstarbe üle põhjalikult järele mõelda. Ta laskis kogu Hispaaniast kokku tuua katedraalides ja kloostrites seni puhanud kuningate surnukehad. Pidevalt sõitsid El Escoriali poole leinarongid, üks uhkem kui teine. El Escoriali keskosast sai kuningate panteon, siinses marmormausoleumis on Hispaania monarhide matuseurnid.  Kuninganna pääseb kuningaga ühte viimsesse puhkeruumi ainult siis, kui ta on omakorda tulevase kuninga ema. Enne oma kohale saamist tuleb meie ajale lähedasematel kuningatel oodata kõrvalruumides – veel praegu on ringi matmata praeguse kuninga vanaisa ja vanaema. Ka laste kivikirstudele on eraldi ruum.

Mõtiskluste pelgupaigad on ka El Escoriali klooster, kirik ja raamatukogu. San Lorenzo kirik on sisuliselt kuninga ja kuninganna erakabel. Sattusime sinna

Hispaania jaoks olulisel, Hispaania kaitsepühaku Santiago (püha Jacobus, meie jaoks Jaagup) päeval, mil kirik oli eriliselt kaunistatud. San Lorenzo kloostrisse kõrvalisi isikuid ei lasta, ka kloostrikooli ruumidesse mitte. Küll aga käisime raamatukogus, kus kaunilt kirevates ruumides on muljet avaldav valik – 40 000 raamatut Felipe II isiklikust kollektsioonist, kõik paigutatud nii, et need aja mõjudele vastu peaksid. Palju kulda ja karda; huvitavaid käsikirju ja raamatuid, millesse tahaks süveneda Jõudsime läbi käia ka siinse hoonekolossi (milles olevat 1200 ust ja 2600 akent, 16 km koridore ja üle 100 trepi) kunstimuuseumist ja vilksamisi vaadata kasinaid kuninglikke eluruume.

Toledo – kolme kultuuri sulam

Tagantjärgi tundub Toledo, Hispaania kunagine pealinn, mulle reisil nähtud linnadest kõige omapärasema ja huvitavamana. Oma osa on selles El Greco maalidel. Eelmisel päeval jõudsime nende erksat värvikirevust imetleda Prado kunstimuuseumis, nüüd nägime Santo Tomè kirikus tema kuulsat maali krahv Orgazi haudapanekust. El Greco maja juudi linnaosas oli kahjuks küll suletud.

Toledo katedraalis on samuti El Grecot. Aga tema peaaltari maalist rohkem köitsid mind seal San Ildefonso kabeli juures kellegi imelised baroksed raidkujud ja kaunis nn silmaken, mis tekitas erilise puhta tunde. Mitte ainult suures pühakojas, vaid kogu linnas paistab silma, et Toledo on justkui kristliku, islami ja juudi kultuuri sulam. Ka kogu Hispaania kultuur olevat kujunenud mauride, kristlaste ja juutide koostöös – maurid toonud kultuuri, juudid õpetanud ja kaubelnud, kristlased sõdinud. Isegi praeguses Damaskuse kalifaadis olevat paljudel suguvõsadel säilinud perekonna-aaretena kunagise Toledo majade võtmed, mida näidatakse külalistele uhkusega – need on meie kodu võtmed.

Ka kaunid damaskitud mustrid rohketes Toledo kauplustes ja töökodades müüdavatel ehetel – ilus kuldniidi ja musta värvi kooskõla – on väga erinevad. Hispaania mustrid kujutavad taimi, õisi ja linde, araabia mustrid on peened ornamendid, juudi omad on kuusnurgaga. Siit ei lahku vist küll keegi endale ilusaid ehteid kaasa ostmata.

Me nagu ei pannud tähelegi, et Toledos oli 46 kraadi kuumust. Vahemärkusena võiks soovitada, et Hispaanias oleksid jalas tugeva tallaga jalatsid. Painduvamad pehmed tallad on küll ehk mugavamad, aga neist läbi korraldavad Hispaania vanalinnade tänavakivid kõndija taldadele tugeva massaaži, mis ka hästi sissekantud jalatsites suuri rakke võib põhjustada.

hisp2Alhambra – maapealne paradiis

Kadunud vana aja hiilgus. Sammusime läbi niisutatavate aedade kindluslossi hoonekompleksi, mille kohta turismiteatmikud kirjutavad: “Seda ülimeelelist arhitektuuriteost iseloomustab ruumi, valguse, vee ja ornamentika maagiline kasutamine.” Siin on palju ruumi kujutlusel, kuidas kõik võis olla siis, kui Granadat valitses Nasriidide dünastia ja kui Alhambras kees elu valitseva sultani ümber.

Kõikjal on araabia mustrid, mille tähendust siinne giid meile avada püüdis: maa, meri, seitse taevast, paradiis kui oaas taevaste keskel. Tüüpiline kaheksanurkne kujund kui universumi sümbol. Ringikujuliselt jooksevad mööda seinu katkendid koraanist ja laused “Allahiga võidad”, “Allah on ülim” jt. Veesilmad aitavad siinsete ruumide ja õuede hubasusele veelgi kaasa. Ulatuslikud restaureerimistööd on suhteliselt hiljuti lõppenud ja seetõttu tuleb kogu ilu eriti esile. Ühe saali laes peidavad end 105 tähte, mida vaid giidi juhatust järgides näha saab, ühe teise ruumi lae geomeetriline muster on aga saanud inspiratsiooni Pythagorase teoreemist. Lõvide õue ääristavaid arkaade toetab 124 saledat marmorsammast, õue keskel on 12 jässakavõitu marmorlõvi seljas purskkaev.

Kõik on isegi liiga ilus – kohati hakkab tunduma, et seda ilu on araabia kultuurimõjudest kaugel kasvanud turistide jaoks ehk isegi väsitavalt palju. Aga kui giid soovitas väsinumatel mitte kaasa tulla Generalifesse, Nasriidide kuningate mõisa aedadesse, siis loobujaid polnud. Generalife tähendavat “ülevat paradiisiaeda” – idamaised aiad on tõesti mugavalt jahedad.

Kahju oli sellest, et Granadat nägime ajapuuduse tõttu vaid eemalt, ülalt Alhambrast ja Generalifest. Sellel linnal on mu mõtetes olnud eriline koht Jose Carrerase esitatud laulu ja Federico Garcia Lorca luuletuste tõttu.

Ceuta – Hispaania Aafrikas

hisp8Enne Ceutasse sõitu käisime Gibraltaril. Gibraltar on Inglismaa. Nägime, kuidas siinsele lennuväljale laskus British Airwaysi lennuk. Gibraltarisse saab siis, kui on läbitud nii Hispaania kui Inglismaa passikontroll. Mõistagi ei saanud me jääda selleta, et meid väikebussidega viidi üles kaljule ahvidele vaatamiseks. Siinsed ilma sabata makaagid e. magotid on inimeste suhtes väga sõbralikud, harjunult otsivad nad nii mõnegi turisti peast kirpe või istuvad niisama turjale. Nii et võibki öelda, et pole päris selge, kas nemad vaatasid meid või meie neid. Lõbus oli vist mõlemal poolel.

Gibraltaril käisime ka St. Michaeli koopas, mis oli Teise maailmasõja ajal kasutuses haiglana, nüüd aga on seal kaunis hea akustikaga kontserdisaal.

Algecirase linnast sõitsime laevaga Ceutasse, mis on üks kahest Hispaania territooriumist Põhja-Aafrikas. Juba laevasõit ise oli elamus. Turvamehed nuiadega – palju pikki noori politseinikke. Üllatavalt vähe on mustanahkseid reisijaid, palju araabia-laadis riietuses naisi. Nende mitmekordsed hõlstid on hea kaitse nii kuuma kui ka taskuvaraste vastu. Esimesel hõlstil olevat tavaliselt põhjadeta, teisel päris taskud. Võõral käel on rahakotti keeruline üles leida. Hakkas silma, kui hästi suhtuti lastesse. Aga lapsed olid seal imeilusad. Sõid mingeid suuri šokolaadiglasuuriga plönne – mida meil vist donutsideks nimetatakse, mäkerdasid ennast maiustusega kokku, aga mitte keegi ei pahandanud nendega sellepärast..

hisp3Ceutas oli üllatavalt palju rohelust ja õisi. Vanad kindlusemüürid. Istusime veidi Alhambra nime kandvas kohvikus. Lisaks meile on seal ainult mehed. Meid, kolme naist, teenindati küll viisakalt, kuid mehi teenindati enne. Ei mingit liigset tähelepanu, igaüks tegeles oma asjadega. Kui tagastatava raha vastu võtta unustasime, tõi müüja selle ise meile lauda ära. Hispaania kaupmees pidavat auasjaks võtta just nii palju tasu, kui on kokku lepitud ja ülejäänu tagastab täpselt. Selles veendume veel päris mitmel korral.

Siesta ajal on Ceutas peaaegu kõik müügikohad suletud, aga tänavapildis võis ka siis näha palju noori lastega naisi. Avatud oli üks meenetekauplus, kus käis vilgas äritegevus. Kuulnud, et meie grupis on palju inimesi, anus kaubitseja: “Saatke nad kõik minu juurde!”, aga ka siin sai meie aeg kiiresti otsa.

Sõitsime laevaga tagasi. Õhtul jalutasime hotelli lähedal La Linea de la Concepciòni linnas. Siin on palju vaeseid maju, mida tingib kohalik suur tööpuudus. See seletab, miks nii paljud tahavad tööle siinsamas kõrval asuvasse Gibraltarisse, kus majandus on märksa tugevamal järjel, kui siin.

Sevilla – valgete tuvide linn

Sevillas on 40 kraadi sooja ja seda on raskem taluda, kui varasemaid Kesk-Hispaania kuumusi. Minus ja mu “pinginaabris” ning toakaaslases Erikas on ametlik reisiprogramm, mis näeb ette Sevilla katedraali külastamist ja jalgsiekskursiooni linnas, tekitanud tõrke. Võtsime hoopis voorimehe. Impulsiivsel noormehel oli pikk piits, millega ta hobust vist küll kordagi ei löönud, küll aga patsutas piitsaotsaga tuttavaid tänavail ja armunud suudlejaid ühel teenurgal. Ta jõudis samaaegselt meile seletada, kus oleme ja mida näeme, ja žestikuleerides keskustleda vastutulevate voorimeestega.

hisp9Selles linnas on väga palju valgeid tuvisid; lausa tuhandeid on neid Maria Luisa pargis. Tahan teada, kas need on spetsiaalselt aretatud, aga küsimusele, miks siinsed tuvid valged on, vastab voorimees naerusuiselt, et miks neeger must on, ja lisab siis hispaanialiku väärikusega, et need on rahutuvid. Siit selgub ka, kust võttis Picasso oma kõigile tuntud rahutuvi idee ja miks laulavad hispaanlased nii pühendunult “Una paloma blanca…

Sevilla on linn, millest ühe päevaga ettekujutust ei saa, seal tuleks olla hoopis kauem ja hoopis süvenenumalt. Meie teekond viis meid edasi mööda rannikut Tarragonasse ja Barcelonasse. Barcelona oli juba mu varasem tuttav ja üllatas seekord kauni päikeseloojanguga Montjuïci mäelt vaadatuna. (Päikesetõusu olime nautinud La Lineas merekaldal.) Värviline ülev purskkaevumuusika jäi kõrvusse kõlama ka veel siis, kui paar tundi hiljem juba Geronas Tallinnasse toovasse lennukisse istusime. Kodutee oli lühike.

Kokkuvõtteks

hisp7Haigeksjääjaid meie suures reisiseltskonnas praktiliselt polnud. Mõnel läksid jalad paiste, mõnel jälle kõht lahti või kinni, mõnel oli justkui natuke paha või ei sobinud kohalik söök, aga ilmselt oli reisile tulek kõigil hästi läbi mõeldud ja ennast igasugusteks elujuhtumiteks varustatud. Head rohud on söetabletid ja ingveritabletid. Jalgade paistetuse vastu tundusid aga tõesti lahedatena Suva hõbeniitidega sokid, mis mul peaaegu kogu reisi jalas olid, ja jalad ei paistetanudki. Kindlasti tuli kasuks seegi, et iga reisipäeva lõpul väsinud jalad kümnekonnaks minutiks seina najale tõstsime. Aga eks igaühel ole oma reisinipid. Kes naudib merevett, kes päikest. Igatahes võib hoolega ette valmistudes ka üsna rasketel teekondadel vastu pidada – vanus pole siinjuures takistuseks. Võib-olla on ka nii, nagu ütles mu toakaaslane Erika: “Eestlane, olles millegi eest raha maksnud, jääb rivisse ka siis, kui taevast peaks pussnuge hakkama sadama. Ta ei loobu mitte mingil juhul.”

Nüüd, talve lähenedes on kuuma maad soe meelde tuletada, nähtut meenutada ja uusi plaane teha. Vahel ka veini juua. 72 g punast veini päevas laiendavat veresooni ja tagavat hea tervise, ütles meie giid Mihkel, erialalt keemik.

Erika fotod

Written by Lin

24/08/2009 at 19:10