Teed

Mõned mu teekonnad

Posts Tagged ‘Gibraltar

2004 – Hispaania ringreis

Hõbesokkidega Hispaanias

Ilmunud Kodutohtris nr 1, jaanuar 2005

Alguses oli Tallinn-Rostocki laevasõit. Finnjet oli täis põhiliselt saksa vanemaealisi turiste. Rohkete reisiliste hulgast jäid meelde kaks ühtmoodi paksudes villastes joppides vanakest punaste päkapikumütsidega, kes istusid laevalael toolidel ja lugesid raamatuid. Harva vahetasid nad omavahel mõne sõna. Ometi valitses nende vahel tajutav üksmeelsus ja teineteise mõistmine. Nad näisid turvalised nagu reisihaldjad. Tekkis tunne, et ka meie reis läheb korda.

Rostockist sõitsime oma bussiga kaks päeva läbi Saksamaa, Belgia ja Prantsusmaa Baskimaale. Küllap oleks bussisõit veelgi pikemana tundunud, kui me poleks teadnud, et ees ootab terve nädal Hispaanias suurel kultuurireisil

Juulikuist Hispaaniat soovitavad põhjamaistele turistidele vaid vähesed turismibürood. On liiga palav. Hispaania on suur, linnadevahelised sõidud pikad ja võivad hakata tervisele. Niisamuti pole palava päikese all just kõige soovitavam mööda kivilinnu astuda. Meie reisigrupi 49 liiget olid ilmselt kõiki neid küllalt mõistlikke kahtlusi eiranud.

El Escorial – mõtiskluste paik

Reisil sai näha meeletult palju. Seetõttu tuleb allpool juttu vaid mõnest käidud paigast. El Escoriali ehitamise aegu (1563 – 1584) pidi kuningas Felipe II küll väga pahas tujus olema, nii sünge on hoonekoloss väljastpoolt ja ruumid seest. Siinset arhitektuuristiili kutsutakse ilustamata arhitektuuriks (desornamentado). Huvitavalt on El Escoriali sünnilugu kirjeldanud saksa kirjanik Bruno Frank oma Cervantese eluloos peatükis “Surnud kuningad”. Felipe II valvanud ehitustööde järele ise ja jõudnud ilmselt selle aja jooksul iga ruumi otstarbe üle põhjalikult järele mõelda. Ta laskis kogu Hispaaniast kokku tuua katedraalides ja kloostrites seni puhanud kuningate surnukehad. Pidevalt sõitsid El Escoriali poole leinarongid, üks uhkem kui teine. El Escoriali keskosast sai kuningate panteon, siinses marmormausoleumis on Hispaania monarhide matuseurnid.  Kuninganna pääseb kuningaga ühte viimsesse puhkeruumi ainult siis, kui ta on omakorda tulevase kuninga ema. Enne oma kohale saamist tuleb meie ajale lähedasematel kuningatel oodata kõrvalruumides – veel praegu on ringi matmata praeguse kuninga vanaisa ja vanaema. Ka laste kivikirstudele on eraldi ruum.

Mõtiskluste pelgupaigad on ka El Escoriali klooster, kirik ja raamatukogu. San Lorenzo kirik on sisuliselt kuninga ja kuninganna erakabel. Sattusime sinna

Hispaania jaoks olulisel, Hispaania kaitsepühaku Santiago (püha Jacobus, meie jaoks Jaagup) päeval, mil kirik oli eriliselt kaunistatud. San Lorenzo kloostrisse kõrvalisi isikuid ei lasta, ka kloostrikooli ruumidesse mitte. Küll aga käisime raamatukogus, kus kaunilt kirevates ruumides on muljet avaldav valik – 40 000 raamatut Felipe II isiklikust kollektsioonist, kõik paigutatud nii, et need aja mõjudele vastu peaksid. Palju kulda ja karda; huvitavaid käsikirju ja raamatuid, millesse tahaks süveneda Jõudsime läbi käia ka siinse hoonekolossi (milles olevat 1200 ust ja 2600 akent, 16 km koridore ja üle 100 trepi) kunstimuuseumist ja vilksamisi vaadata kasinaid kuninglikke eluruume.

Toledo – kolme kultuuri sulam

Tagantjärgi tundub Toledo, Hispaania kunagine pealinn, mulle reisil nähtud linnadest kõige omapärasema ja huvitavamana. Oma osa on selles El Greco maalidel. Eelmisel päeval jõudsime nende erksat värvikirevust imetleda Prado kunstimuuseumis, nüüd nägime Santo Tomè kirikus tema kuulsat maali krahv Orgazi haudapanekust. El Greco maja juudi linnaosas oli kahjuks küll suletud.

Toledo katedraalis on samuti El Grecot. Aga tema peaaltari maalist rohkem köitsid mind seal San Ildefonso kabeli juures kellegi imelised baroksed raidkujud ja kaunis nn silmaken, mis tekitas erilise puhta tunde. Mitte ainult suures pühakojas, vaid kogu linnas paistab silma, et Toledo on justkui kristliku, islami ja juudi kultuuri sulam. Ka kogu Hispaania kultuur olevat kujunenud mauride, kristlaste ja juutide koostöös – maurid toonud kultuuri, juudid õpetanud ja kaubelnud, kristlased sõdinud. Isegi praeguses Damaskuse kalifaadis olevat paljudel suguvõsadel säilinud perekonna-aaretena kunagise Toledo majade võtmed, mida näidatakse külalistele uhkusega – need on meie kodu võtmed.

Ka kaunid damaskitud mustrid rohketes Toledo kauplustes ja töökodades müüdavatel ehetel – ilus kuldniidi ja musta värvi kooskõla – on väga erinevad. Hispaania mustrid kujutavad taimi, õisi ja linde, araabia mustrid on peened ornamendid, juudi omad on kuusnurgaga. Siit ei lahku vist küll keegi endale ilusaid ehteid kaasa ostmata.

Me nagu ei pannud tähelegi, et Toledos oli 46 kraadi kuumust. Vahemärkusena võiks soovitada, et Hispaanias oleksid jalas tugeva tallaga jalatsid. Painduvamad pehmed tallad on küll ehk mugavamad, aga neist läbi korraldavad Hispaania vanalinnade tänavakivid kõndija taldadele tugeva massaaži, mis ka hästi sissekantud jalatsites suuri rakke võib põhjustada.

hisp2Alhambra – maapealne paradiis

Kadunud vana aja hiilgus. Sammusime läbi niisutatavate aedade kindluslossi hoonekompleksi, mille kohta turismiteatmikud kirjutavad: “Seda ülimeelelist arhitektuuriteost iseloomustab ruumi, valguse, vee ja ornamentika maagiline kasutamine.” Siin on palju ruumi kujutlusel, kuidas kõik võis olla siis, kui Granadat valitses Nasriidide dünastia ja kui Alhambras kees elu valitseva sultani ümber.

Kõikjal on araabia mustrid, mille tähendust siinne giid meile avada püüdis: maa, meri, seitse taevast, paradiis kui oaas taevaste keskel. Tüüpiline kaheksanurkne kujund kui universumi sümbol. Ringikujuliselt jooksevad mööda seinu katkendid koraanist ja laused “Allahiga võidad”, “Allah on ülim” jt. Veesilmad aitavad siinsete ruumide ja õuede hubasusele veelgi kaasa. Ulatuslikud restaureerimistööd on suhteliselt hiljuti lõppenud ja seetõttu tuleb kogu ilu eriti esile. Ühe saali laes peidavad end 105 tähte, mida vaid giidi juhatust järgides näha saab, ühe teise ruumi lae geomeetriline muster on aga saanud inspiratsiooni Pythagorase teoreemist. Lõvide õue ääristavaid arkaade toetab 124 saledat marmorsammast, õue keskel on 12 jässakavõitu marmorlõvi seljas purskkaev.

Kõik on isegi liiga ilus – kohati hakkab tunduma, et seda ilu on araabia kultuurimõjudest kaugel kasvanud turistide jaoks ehk isegi väsitavalt palju. Aga kui giid soovitas väsinumatel mitte kaasa tulla Generalifesse, Nasriidide kuningate mõisa aedadesse, siis loobujaid polnud. Generalife tähendavat “ülevat paradiisiaeda” – idamaised aiad on tõesti mugavalt jahedad.

Kahju oli sellest, et Granadat nägime ajapuuduse tõttu vaid eemalt, ülalt Alhambrast ja Generalifest. Sellel linnal on mu mõtetes olnud eriline koht Jose Carrerase esitatud laulu ja Federico Garcia Lorca luuletuste tõttu.

Ceuta – Hispaania Aafrikas

hisp8Enne Ceutasse sõitu käisime Gibraltaril. Gibraltar on Inglismaa. Nägime, kuidas siinsele lennuväljale laskus British Airwaysi lennuk. Gibraltarisse saab siis, kui on läbitud nii Hispaania kui Inglismaa passikontroll. Mõistagi ei saanud me jääda selleta, et meid väikebussidega viidi üles kaljule ahvidele vaatamiseks. Siinsed ilma sabata makaagid e. magotid on inimeste suhtes väga sõbralikud, harjunult otsivad nad nii mõnegi turisti peast kirpe või istuvad niisama turjale. Nii et võibki öelda, et pole päris selge, kas nemad vaatasid meid või meie neid. Lõbus oli vist mõlemal poolel.

Gibraltaril käisime ka St. Michaeli koopas, mis oli Teise maailmasõja ajal kasutuses haiglana, nüüd aga on seal kaunis hea akustikaga kontserdisaal.

Algecirase linnast sõitsime laevaga Ceutasse, mis on üks kahest Hispaania territooriumist Põhja-Aafrikas. Juba laevasõit ise oli elamus. Turvamehed nuiadega – palju pikki noori politseinikke. Üllatavalt vähe on mustanahkseid reisijaid, palju araabia-laadis riietuses naisi. Nende mitmekordsed hõlstid on hea kaitse nii kuuma kui ka taskuvaraste vastu. Esimesel hõlstil olevat tavaliselt põhjadeta, teisel päris taskud. Võõral käel on rahakotti keeruline üles leida. Hakkas silma, kui hästi suhtuti lastesse. Aga lapsed olid seal imeilusad. Sõid mingeid suuri šokolaadiglasuuriga plönne – mida meil vist donutsideks nimetatakse, mäkerdasid ennast maiustusega kokku, aga mitte keegi ei pahandanud nendega sellepärast..

hisp3Ceutas oli üllatavalt palju rohelust ja õisi. Vanad kindlusemüürid. Istusime veidi Alhambra nime kandvas kohvikus. Lisaks meile on seal ainult mehed. Meid, kolme naist, teenindati küll viisakalt, kuid mehi teenindati enne. Ei mingit liigset tähelepanu, igaüks tegeles oma asjadega. Kui tagastatava raha vastu võtta unustasime, tõi müüja selle ise meile lauda ära. Hispaania kaupmees pidavat auasjaks võtta just nii palju tasu, kui on kokku lepitud ja ülejäänu tagastab täpselt. Selles veendume veel päris mitmel korral.

Siesta ajal on Ceutas peaaegu kõik müügikohad suletud, aga tänavapildis võis ka siis näha palju noori lastega naisi. Avatud oli üks meenetekauplus, kus käis vilgas äritegevus. Kuulnud, et meie grupis on palju inimesi, anus kaubitseja: “Saatke nad kõik minu juurde!”, aga ka siin sai meie aeg kiiresti otsa.

Sõitsime laevaga tagasi. Õhtul jalutasime hotelli lähedal La Linea de la Concepciòni linnas. Siin on palju vaeseid maju, mida tingib kohalik suur tööpuudus. See seletab, miks nii paljud tahavad tööle siinsamas kõrval asuvasse Gibraltarisse, kus majandus on märksa tugevamal järjel, kui siin.

Sevilla – valgete tuvide linn

Sevillas on 40 kraadi sooja ja seda on raskem taluda, kui varasemaid Kesk-Hispaania kuumusi. Minus ja mu “pinginaabris” ning toakaaslases Erikas on ametlik reisiprogramm, mis näeb ette Sevilla katedraali külastamist ja jalgsiekskursiooni linnas, tekitanud tõrke. Võtsime hoopis voorimehe. Impulsiivsel noormehel oli pikk piits, millega ta hobust vist küll kordagi ei löönud, küll aga patsutas piitsaotsaga tuttavaid tänavail ja armunud suudlejaid ühel teenurgal. Ta jõudis samaaegselt meile seletada, kus oleme ja mida näeme, ja žestikuleerides keskustleda vastutulevate voorimeestega.

hisp9Selles linnas on väga palju valgeid tuvisid; lausa tuhandeid on neid Maria Luisa pargis. Tahan teada, kas need on spetsiaalselt aretatud, aga küsimusele, miks siinsed tuvid valged on, vastab voorimees naerusuiselt, et miks neeger must on, ja lisab siis hispaanialiku väärikusega, et need on rahutuvid. Siit selgub ka, kust võttis Picasso oma kõigile tuntud rahutuvi idee ja miks laulavad hispaanlased nii pühendunult “Una paloma blanca…

Sevilla on linn, millest ühe päevaga ettekujutust ei saa, seal tuleks olla hoopis kauem ja hoopis süvenenumalt. Meie teekond viis meid edasi mööda rannikut Tarragonasse ja Barcelonasse. Barcelona oli juba mu varasem tuttav ja üllatas seekord kauni päikeseloojanguga Montjuïci mäelt vaadatuna. (Päikesetõusu olime nautinud La Lineas merekaldal.) Värviline ülev purskkaevumuusika jäi kõrvusse kõlama ka veel siis, kui paar tundi hiljem juba Geronas Tallinnasse toovasse lennukisse istusime. Kodutee oli lühike.

Kokkuvõtteks

hisp7Haigeksjääjaid meie suures reisiseltskonnas praktiliselt polnud. Mõnel läksid jalad paiste, mõnel jälle kõht lahti või kinni, mõnel oli justkui natuke paha või ei sobinud kohalik söök, aga ilmselt oli reisile tulek kõigil hästi läbi mõeldud ja ennast igasugusteks elujuhtumiteks varustatud. Head rohud on söetabletid ja ingveritabletid. Jalgade paistetuse vastu tundusid aga tõesti lahedatena Suva hõbeniitidega sokid, mis mul peaaegu kogu reisi jalas olid, ja jalad ei paistetanudki. Kindlasti tuli kasuks seegi, et iga reisipäeva lõpul väsinud jalad kümnekonnaks minutiks seina najale tõstsime. Aga eks igaühel ole oma reisinipid. Kes naudib merevett, kes päikest. Igatahes võib hoolega ette valmistudes ka üsna rasketel teekondadel vastu pidada – vanus pole siinjuures takistuseks. Võib-olla on ka nii, nagu ütles mu toakaaslane Erika: “Eestlane, olles millegi eest raha maksnud, jääb rivisse ka siis, kui taevast peaks pussnuge hakkama sadama. Ta ei loobu mitte mingil juhul.”

Nüüd, talve lähenedes on kuuma maad soe meelde tuletada, nähtut meenutada ja uusi plaane teha. Vahel ka veini juua. 72 g punast veini päevas laiendavat veresooni ja tagavat hea tervise, ütles meie giid Mihkel, erialalt keemik.

Erika fotod

Advertisements

Written by L.

24/08/2009 at 19:10