2003 – Prantsuse Riviera ja Põhja-Hispaania

Paella kui kunstiteos, ettekandja kui polüglott

Ilmunud Elukirjas nr 3, 2004

Kui õnnestub suvel teha reis, mille mälestused talvelgi sooja teevad, siis ollakse õnnega koos. Reisid Hispaaniasse, Itaaliasse ja Prantsusmaale enamasti just sellised on, sest sealsete inimeste sõbralikkus, looduse omapära ja vaatamisväärsused jäävad kauaks meelde.
Möödunud suvel, kui Euroopat veel põuapalavus ja tulekahjud ei vaevanud, käisin bussireisil Prantsuse Rivieras ja Põhja-Hispaanias (lennukiga reisi alguspunkti Nizzas, tagasi samuti lennukiga Baselist). Pärast oli tunne, nagu oleksin kodust ära olnud mitte nädala, vaid sootuks kauem. Germalo Reiside õnnestunud programm võimaldas hästi palju näha ja kogeda – Vahemere äärsed väga tuntud ja vähem tuntud kohad; rohked kloostrid ja kirikud, paleed ja muuseumid; teineteisest juba esmapilgul väga erinevad kääbusriigid Andorra ja Monaco; Püreneed ja Alpid koos Euroopa kõrgeima Mont Blanci mäetipuga. Täiesti suvaliselt kokku tulnud reisiseltskonnas oli igasuguses vanuses eranditult toredaid inimesi, virisejad ja riiakad puudusid, üksteist abistati sõbralikult, ka julgele ratastoolis kaaslasele ja tema vaprale hooldajale püüti alati abiks olla. Reisisaatjad tulid oma tööga hästi toime, eestlastest bussijuhid olid lihtsalt kullatükid, kuigi näiteks mägedes sõitmine omaette kunsti nõudis. Mida rohkem tagasi mõtelda, seda enam ülivõrdeid kogu selle reisi kohta meelde tuleb. Allpool mõned juhuslikult valitud reisiseigad.

Üks turuplats – kolm turgu
Nizzas tasub vanalinna turuplatsil käia. Sõltuvalt sellest, mis kell sinna sattuda, võib näha tavaturgu, lille- ja maitseainete turgu või hoopiski hiiglaslikku söögiturgu – rohkeid välirestorane. Tavaturg kajab liha- ja kalamüüjate jutust, lille- ja maitseainete turg, mis eelmise paari tunni pärast välja vahetab, on täis kõikvõimalike maitsetaimede ja õite lõhna. Lõunaks lõpeb lilleturg, taas koristatakse kõik väga kiirelt ja nagu muinasjutukäsu “Lauake, kata end” järgi ilmuvad samasse paika suured välirestoranid. Südaööni on siin hästi palju erinevaid kehakinnituse võimalusi, iga restoran püüab möödujat millegagi meelitada. Kogu päeva liiguvad siin ringi ka väga värvikad almusepalujad, trikimehed, tänavatantsijad, muusikud nii üksi kui ansamblite kaupa, leierkassimehed ahvide või kasside-koertega, aga ka osavad pikanäpumehed, kelle eest välismaalasi Nizzas pidevalt hoiatatakse. Olevat üsna tavaline, et siinses elukirevuses näiteks flegmaatilistelt põhjamaa daamidelt või Albioni tütardelt käekott sisse vehitakse koos kõigega, mis turistile ülivajalik. Õhtuti ei soovitata eriti vanalinnas ühe- või isegi paarikaupa ringi jalutada. Aga kui hästi järele mõelda, siis pole ka Tallinna vanalinn enam ammu õhtul turvaline.

Jumalik Chagall
Nizzas tasub kindlasti käia ka Cimiezi mäel Marc Chagalli muuseumis, mida meie reisikavas polnud. Loobudes ühest rannahommikust võtsingi selle pika jalutuskäigu ette. Chagalli muuseum (prantsuse keeles Musee National Message Biblique Marc Chagall, mis johtub tema taieste sarjast “Piiblisõnum”) oli pühapäeval kõikidele tasuta avatud. Esimeses saalis on 12 suuremõõtmelist maali (aastatest 1954–1967) Vana Testamendi ainetel. Teisal on pildid väiksemad, kuid mitte vähem olulised. Suur mosaiik siseõue veesilma kohal kujutab prohvet Eliase ilmumist. Muuseumi auditoorium-kontserdisaali akendel säravad päikesekiirtes vitraažid, mida Chagall nimetas poeetilisteks variatsioonideks piibli teemadel. Hea meeleolu on siin nähtust garanteeritud, kui vähegi kunstisõber ollakse.

Kaljulinn Eze
Nizzast Monte Carlo poole sõites jääb teele keskaegne kaljulinn Eze, kus turistid kindlasti viiakse põhiliselt seebitootmist tutvustavasse parfüümimuuseumi (seepe ja Grasse`i lõhnavesi saab kaasa osta). Aga parfüümide sekka ei tasu kauaks jääda, sest siis ei jõua tutvust teha linnakese endaga ja minna lausa mäetippu. Üleval, enne troopiliste taimede eksootilisse aeda sisenemist, jääb rahakott paari euro võrra õhemaks. Aga mäetipult avaneb vaade, mida paljudes teatmikes nimetatakse Prantsuse Riviera kõige kaunimaks ja mis seda tõesti ka on – avatud kõigi ilmakaarte poole.
Eze on nagu labürint. Kui mõni lühikestest tänavakestest tupikuks osutub, tuleb otsida uus teeots kõikvõimalike galeriide ja butiikide, väikeste töökodade, kohvikute, võõrastemajade ja Kuldkitse restorani vahelt. Kallakud ja trepikesed on üsna järsud, aga ülipuhtad. Tekib küsimus, kuidas neil kiviteedel liigeldakse talviti, kui libe on. Siis läheb vist sageli sabapidurit vaja. Muide, enne kui Eze vanalinna jõuab, näeb all teeraja algust, kuhu müürile on pandud tagasihoidlik plaat: “Seda rada mööda tavatses jalutada Nietzsche”. Eze on üks neist kohtadest, kus ta kirjutas oma “Nõnda kõneles Zarathustra”. Ka ilmakuulus George Sand olevat Eze`ist vaimustuses olnud.
Ühest väikesest ehetegaleriist avastasime naiskunstniku, kes Tallinnat päris täpselt teadis, sest on pikemalt olnud Helsingis. Ilusad ehted tegid tema galeriist ostuta lahkumise mõnelegi võimatuks.

Näha ja olla nähtav
Monacos on peamised tõmbenumbrid vürstipalee, mis võlub sellega, et seal tõepoolest valitsejad igapäevaselt elavad, vürst Rainier`i suurhobil põhinev okeanograafiamuuseum ja rahamaias kasiino. Grace Kelly austajad vaimustuvad teda kujutavast kaunist maalist palee troonisaalis – see on paigutatud nii, et paistab ses saalis silma kõige tähtsamana. Ju ta ongi kõige tähtsam. Kirikus oli vürstinna Grace`i hauaplaadile rohkesti lilli toodud.
Rahvusmuuseumis oli suur nukkude ja mehaaniliste mänguasjade näitus. Ajast aega on nukukogumine olnud moes nii Itaalias, Prantsusmaal kui ka Hispaanias. Puped on sealkandis väga väljendusrikkad ning sugugi mitte ainult lastele mängimiseks. Monte Carlo muuseumi vanade nukkude näituse aluseks on maailmas unikaalne Madeleine de Galea eluaja jooksul Pariisis 19. sajandil kogutud kollektsioon. Ka maja ise on vaatamisväärsus, arhitektiks Charles Garnier, Pariisi ja Monte Carlo kuulsate ooperihoonete looja.
Kuulsa kasiino lähedal on merekaldal jaapani aed – rahulik jahe mõtluskoht keset rahakat linna, vuliseva vee ja kirevate kaladega. Jaapani kingitus Monacole. Kui tiigi äärde kivile istuda, hakkavad kalad istuja juurest mööda ujuma värvika defileena.
Samasugust värvikat, kuid uhkeldavamat defileed võib õhtul näha Monaco kuulsa kasiino ees. Siia sõidetakse kõige uhkemate autodega ja kõige kaunimate daamide saatel. Siin on tähtis hetkel enne kasiinosse sisenemist olla nähtav. Kasiino uksehoidjad teavad küllap väga täpselt, milline on siseneja rahaline seis ja teevad talle just sellest lähtuva kummarduse. Kasiino juures paikneb Monte Carlo kuulsamaid kohvikuid Café de Paris. Selle suveterrassilt on päris naljakas vaadata, kuidas rohked ilmselt tagasihoidlikuma rahapungaga turistid ennast kasiino ette pargitud luksussõidukite najal pildistavad, kui auto peremeest lähedal pole.
Muide, umbes samasuguse hasardiga pildistatakse end ka Cannes`is filmifestivali hoone taustal või staaride käejälgede juures.
Monte Carlos peetakse eriti suurteks staarideks mehi, kes sõidavad kiiretel autodel. Võib kujutleda, et sinna kolinud Markko Märtinile saab osaks fännide imetlev lugupidamine.

Paella kui kunstiteos
Lloret de Mar on üks Costa Brava puhkuselinnadest. Siin on tihkelt kõrvuti mitut masti hotellid, lakkamatu muusika rohketes baarides ja tantsuklubides, kaubatänavate kirevus (ja suhteliselt odavad hinnad ka vaesemate turistide jaoks). Ühes väikeses suhteliselt tühjas restoranis, mille firmaroogadeks olid paellad, otsustasin ära proovida paella marisca – hispaanialiku riisiroa mereandidega. Aega oli mul natuke üle tunni ja seetõttu küsisin ettekandjaneiult kohe, kas selle ajaga jõuan. Jah, vastas tema. Tõi mulle lauda apelsinimahla ja aitas ooteaega leevendada: küsis, kust ma olen ja kus olen hispaania keelt õppinud. Tallinnas hispaania keelt õpetava Madridi noormehe Juan Carlos Monroy käe all just vastselt intensiivkursused läbi teinuna sain Hispaanias põhilistest asjadest päris hästi räägitud. Aga too ettekandja kõneles hispaania, itaalia, saksa, inglise, poola ja vene keelt – mõnda paremini, mõnda vähem ja talle meeldis väga minuga nois keeltes keskustella. Tudengile hea keelepraktika suvisel töökohal. Teda huvitas eesti üliõpilaste elu, puhkereiside hinnad, palganumbrid ja igasugused muud asjad ning tundus, et tal oli üsna hea meel, et restoranis vähe külastajaid oli.
Umbes 40 minuti pärast ei paistnud mu paellat veel kuskil, veel kümne minuti pärast jõudis lauale aga uskumatu kunstiteosena tohutu pannitäis värvikat kuuma riisirooga koos vägevate vähkide ja muude mereandidega. Sellist kaunidust nähes taipasin, et nüüd peaksin järgmised kümme minutit seda kiitma; liiatigi tõi paella kaugele külalisele lauale peakokk ise. Ja paella nautimiseks kulunuks vist vähemalt sama palju aega kui selle valmimise ootamiseks. Aga minul polnud enam aega. Peakokka tänanud, tegin neiule selgeks, et jah, riisi söön ma kohe ära, aga vähid pean küll kaasa võtma. Öeldud-tehtud, mereannid pakiti, kuigi oli kahju lahkuda. Olukord oli ühtaegu koomiline ja kurbtõsine. Igatahes hea õppetund, et restorani sööma minnes peab ka päeval aega olema mitu tundi. Söök on pidu, toit on kunstiteos ja nauding ühtaegu. Aga selle õhtupooliku juhtumused sellega veel ei piirdunud.

Flamenco koos serviisiga
Kui olin kiirustades hotelli jõudnud, läksime grupiga flamencot vaatama. Tantse esitati varitee-tüüpi saalis, kuhu mahtus tohutult palju rahvast. Flamenco, mida nägime, oli tehniliste nüanssideni lihvitud. Sellest oli kahjugi – oleksin tahtnud näha kirglikumat improvisatsiooni. Nähtu tuletas meelde stiliseeritud eesti rahvatantse kunagises Viru varietees: ilus, aga mitte ehe. Mustkunstnik, kes samuti esines, oli küll meisterlik, aga mitte vaimustav.
Suures saalis käisid enne etenduse algust ringi pildistajaneiud, kes jäädvustasid iga külalise küll üksi, küll kaaslasega. Vaheajal toodi igasse lauda sama palju seinataldrikuid kui lauas inimesi. Iga taldrikut ehtis suur näopilt. Tükist küsiti 6 eurot. Mu lauakaaslased said südamest naerda, kui ühele härrale algul üht, siis juba kaht taldrikut pakuti – kogemata oli temast kaks pilti tehtud. Kui abikaasa taldrik juurde arvata, siis oleks kolme taldriku eest tulnud maksta juba tõelise serviisi hinna. Aga õnneks võis taldrikust ka loobuda. Paaride pildid olid samuti 6 euro eest varietee reklaamikaante vahele pandud. Aga ka neid ei sunni keegi n-ö välja ostma – häbelik eestlane peab ainult koguma julgust, et ostust ära öelda.
Samamoodi pildistatakse iga Barcelona akvaariumi külastajat mingi merehiiglase laiade lõugade vahel. Ringkäigu lõppedes pakutakse võimalust pilt välja osta.

Mustlaste musta pühaku linn
Kui keegi teab ette, et satub Prantsusmaal hiiglaslikku Camargue`i rahvusparki, kus võib näha flamingosid, valgeid hobuseid ja musti härgi, siis soovitaksin tal enne seda lugeda Vladimir Beekmani romaanist “Koridor” katkendeid mustlaste palverännakute kohta. Nimelt on ta kirjutanud Camargue`i pealinnast Les Saintes-Maries-de-la-Mer`ist. See linn on saanud nime laevahuku läbi elanud väidetavalt Egiptuse päritoluga pühade Mariade järgi. Aga olulisem on seal nende Mariade tumedanahaline teenijanna, kellest on saanud mustlaste pühak Saara. “Keegi ei oska täpselt öelda, milliste hädade vastu aitab või millist õnnistust annab Must Saara, aga iga aasta kahekümne neljandaks maiks tõttab tema juurde viimne kui mustlane, kelle hobune selle teekonna vastu peab, tulgu tal selleks või pool Euroopat läbi logistada,” seisab raamatus. Nii oli see enne Teist maailmasõda, aga on ka praegu, kuigi Saara ei olegi nii väga kiriku või usutunnistusega seotud, ta on pühakute keskel vaba ja omaette nagu mustlased isegi. Mariad olevat sängitatud kirikusse, Saara on krüptis.
Tohutu 12. sajandist pärit romaani stiilis kiriku juures väljakul otsib ka praegu siesta ajal päikese eest varju palju mustlasi. Turistidele pakuvad nad sealsetel väikestel kaubatänavatel mingisuguseid hõbejaid kaelaehteid. Mustlaslinnakese vanakraamiturule võiks eesti küladest ja linnadest palju niisuguseid asju tuua, mida meie vanavarakorjajad enam ei taha või millest nad tüdinud on, alates vanast luuakontsust, vikatist või sirbist, aga lõpetades päris uhkete uhmritega. Hinnas on sadulad, hobuserauad, piitsad, rakmed… Kes tunneks hobuseid paremini kui mustlased?
Muide, mustad pühakud on sealkandis üldse au sees.

Kuulsas Montserrat` mungakloostris on üks maailma tuntumatest mustadest madonnadest. Hispaania vaimuelu mitmekesisust on raske mõista selles pühamus käimata.

Erika fotod

Viimane pilt on unustamatutest Montserrat´kaljudest, mis panevad fantaasia elama ja jutustavad vaatajale oma lugu. Pilt on tehtud aasta pärast mu sealkäiku ja mitte päris tollase meeleoluga – kaljude vägevust annab see siiski edasi.

2003 – Prantsuse Riviera ja Põhja-Hispaania

Kõrguste ja avaruste õhus

Ilmunud Õpetajate Lehes, 15.aug 2003

Kui Euroopat veel põuapalavus ja tulekahjud ei vaevanud ning Eestiski oli juuli alguse jahe nädal, olin Prantsuse Rivieras ja Põhja-Hispaanias bussireisil, mille õnnestunud korraldus võimaldas palju näha: Vahemere- äärseid tuntud ja vähetuntud linnu ning maakohti, kloostreid ja kirikuid, kääbusriike Andorra ja Monaco, Püreneesid ja Alpide kõrgemaid tippe. Allpool on juttu mõnest kõrvalepõikest, mille oma reisikavas tegin.

Esimesel hommikul Nizzas (prantslastel küll Nice’is) võtsin ette jalgsimatka kesklinnast Cimiezi mäele Marc Chagalli muuseumi. Selle käigu olin juba kodus kindlalt otsustanud – ajendiks 1991. a eesti keeles ilmunud Jean-Paul Crespelle’i raamat “Chagall. Armastus. Unelm. Elu”, kus selle muuseumi loomisest veidi juttu.
Käia oli umbes kaheksa kilomeetri ringis (hiljem sain küll teada, et Cimiezi muuseumidesse on võimalik sõita ka tasuta linnabussiga). Tänavad olid täis hommikuinimesi, raudteejaamast edasi lisandus ka veidi kahtlasemaid tüüpe, aga kõhedust ei jõudnud see tekitada – enne tulid üles Cimiezi viivad vaiksed tänavad, mille ääres palju hotelle, pansione, villasid, ilusaid maju varjuliste aedadega. Neil tänavatel jalutasid väärikad vanadaamid oma lemmikkutsudega ja tasulised koertejalutajaid, tõukoerad rihma otsas. Oli ka tervisejooksjaid.
Kohtumine Chagalliga
Chagalli muuseumi leidsin varsti, aga et avamiseni oli veel üle poole tunni, jalutasin mäe otsa edasi, kuni jõudsin mu käsutuses olnud kaardilt välja, arheoloogiamuuseumi huvitavate antiiksete varemete ja Matisse’i maja juurde. Varemeid koos ümbritseva pargiga uudistasin pikalt, Matisse’ist otsustasin seekord loobuda, sest kartsin, et jään Chagalli juures ajahätta.
Chagalli muuseum oli kohe avamisest alates rahvast täis: pühapäeval oli muuseum kõigile tasuta avatud. Nagu Prantsusmaa ja küllap kogu maailma olulisemates kunstimuuseumides tavaks, oli ka siin palju jaapanlasi – astuvad saaliuksele, võtavad kõik korraga videosse, et kodus vaadata, ja alles siis hakkavad endale detailsemalt selgeks tegema, millega tegu.
Prantsuse keeles on sel muuseumil pikk nimi: Musee National Message Biblique Marc Chagall ja välja on pandud tema taieste sari “Piiblisõnum”. Esimeses saalis on 12 suuremõõtmelist maali (aastatest 1954– 1967) illustreerimaks Vana Testamenti. Neis on tõsistele teemadele vaatamata palju sedasama lennukust, mängulisust ja muinasjutulisust, mis Chagallile ainuomane ning on oma kõrgpunkti saanud Pariisi Ooperiteatri laemaalil. Teistes saalides on pildid väiksemad, kuid sama huvitavad. Rahulikult saab nautida suurt mosaiiki siseõue veesilma kohal, millel Chagall on kujutanud prohvet Eliase ilmumist. Veel rahulikum on muuseumi auditoorium, õigupoolest kontserdisaal, mille akendel Chagalli vitraazid maailma loomisest on takistuseks siiagi sisse kippuvale päikesele. Chagall ise ei nimetanud neid usuteosteks, vaid poeetilisteks variatsioonideks piibli teemadel. Hoone Cimiezis on ehitatud spetsiaalselt nende taieste väljapanemiseks, mediteerimise paigaks.
Kaljulinn Eze
Teekonnal Nizzast Monacosse oli mõnetunnine peatus keskaegses Eze’is. Turistidele reklaamitakse seda parfüümide linnana, pakutakse vaatamiseks parfüümimuuseumi (tutvustab põhiliselt seebitootmist, seepe ja Grasse’is tehtud lõhnavett saab ka kaasa osta). Aga kui ikka väga ei huvita teada saada, et prantslannad eelistavad roosilõhnale jasmiini oma ja seepi valmistasid vanaemad vanasti sealkandis samamoodi kui Eestis, siis tasub end muuseumist välja libistada ja kasutada aega kaljulinna avastamiseks.
Teekond läheb siingi mäetippu. Kui mõni (üli)kitsastest tänavakestest tupikuks osutub, tuleb tagasi minna ja labürindis mõne järgmise nurgakese tagant uus teeots leida. Värvikust lisavad kõikvõimalikud galeriid ja nipet-näpet müüvad kohakesed, väiksed töökojad, kohvikud, võõrastemajad ja kuldkitselt nime saanud restoran. Tänavad meenutavad mõnevõrra Tallinna vanalinna kitsamaid kohti, aga on järsemad, puhtamad ja oma pisitillukeses olemises põnevamad.
Juba päris kõrgel on kõndijal ees kassa, kust 2,5-eurose pileti eest võib edasi rühkida eksootilises (põhiliselt kaktuste) aias, mis on linnaga võrreldes uhiuus, 1949. aastast. Päike kõrvetab, ees paistavad kindlusevaremed – vaateplatvorm, kust avanevat panoraami sageli nimetatakse Prantsuse Riviera kõige kaunimaks vaateks. Avali on kõik neli ilmakaart – kus pole merd, seal on mäed ja mõnel pool on nad teineteisesse sulandunud. Allapoole jäävad Eze’i kellatorn oma kumeda kellahelinaga ja lossid, ka 1306. aastast pärit Santa Croce kabel.
Taas alla jõudnud avastan teeraja, mille alguses on tagasihoidlik plaat kirjaga, et seda rada mööda tavatses jalutada Nietzsche, kes Eze’is mõnda aega kirjutas oma “Nõnda kõneles Zarathustra” “mäekõrguste luulet”, nagu on selle teose kohta öelnud Johannes Semper. Ennast mäetippu tagasi mõeldes tundub küll, et võis olla nii, nagu Semper kirjutab: “/teosed sündisid/ rännakuil mööda mägesid, misjuures Nietzsche ise tähendab, et mida rikkalikumalt hoovas tas loomisjõud, seda kiiremini ta ise sammus; jah, vahel nähti teda rõõmust isegi tantsivat… Kogu teos kannab otsaesisel oma sünni märki: selle rütmile ja kujudele võib palju paremini sisse tunda, kujutelles mägesid ja avarat merd ta looja lähedal. Kõrguste ja avaruste õhku on see raamat täis”.
Eze’i haruldus olevat avaldanud suurt muljet ka kirjadaam George Sandile.
Tavaliselt ostan käidud kohtadest mälestuseks mõne postkaardi. Eze’is ma seda ei teinud, sest kaljulinna imelisust ei suutnud edasi anda neist ükski.
Nukud Monte Carlos
Monacos on peamised huviväärsused vürstipalee, mis võlub eelkõige sellega, et seal tõepoolest valitsejad elavad, vürst Rainier’i suurhobil põhinev okeanograafiamuuseum ja rahamaias kasiino. Lisaksin neile Monaco rahvusmuuseumi nuku- ja automaadinäituse.
Nukukogumine on ajast aega olnud moes nii Itaalias, Prantsusmaal kui ka Hispaanias. Mis tahes materjalist puped on neis maades väga väljendusrikkad. Monte Carlo muuseumi endisaegsete nukkude näituse aluseks on maailmas unikaalne Madeleine de Galea eluaja jooksul Pariisis 19. sajandil kogutud kollektsioon. Ka maja ise on vaatamisväärsus, arhitektiks Charles Garnier, Pariisi ja Monte Carlo tuntud ooperihoonete looja. Otse muuseumi vastas kuulsa kasiino lähedal on merekaldal jaapani aed – rahulik jahedam koht keset rahakat linna, vuliseva vee ja kirevate kaladega.
Juhtumisi olin palaval päeval ainus muuseumikülastaja. Küsiti, kust ma tulen. Kuulnud, et tegemist on Eesti ajakirjanikuga, pandi kõik liigutavad nukud “käima” ja “helisema” – see oli väga tore: üksinda kahekorruselises suurte saalidega nukumaailmas, kus kõik nukud, mis selleks võimelised, midagi teha askeldavad. Oi seda sitsi-satsindust, lehvikuid, ehteid ja uhkeid tualette, spetsiaalselt nukkudele loodud mööblit ja maastikupilte, elu- ja piiblistseene! Omapärane igatahes.
Praegu peaks samas hoones olema teinegi nukunäitus – Monaco printsess Stephanie patroneerib Barbie-maailma väljapanekut. Maitse üle ei vaielda.
Mustlaste musta pühaku linn
Läbisime hiiglasliku Camargue’i rahvuspargi, loodusvaramu, mille kohta tavaliselt öeldakse, et seal võib näha flamingosid, valgeid hobuseid ja musti härgi. Läheme Camargue’i pealinna Les Saintes-Maries-de-la-Meri.
Kuulates juttu laevahuku läbi elanud väidetavalt Egiptuse päritolu pühadest Mariadest, kelle järgi linn nime on saanud, ja mustlaste pühakust Saarast, nende Mariade tumedanahalisest teenijannast, tulevad mulle meelde Vladimir Beekmani “Koridori” (1982) emotsionaalsed leheküljed mustlaste palverännakust enne sõda just sellesse linna: “Keegi ei oska täpselt öelda, milliste hädade vastu aitab või millist õnnistust annab Must Saara, aga iga aasta kahekümne neljandaks maiks tõttab tema juurde viimne kui mustlane, kelle hobune selle teekonna vastu peab, tulgu tal selleks või pool Euroopat läbi logistada.” Ja veel: “Saara ei olegi nii väga kiriku või usutunnistusega seotud, ta on pühakute keskel vaba ja omaette nagu mustlased kunagi, sellepärast hoiamegi meie teda ja tema meid.”
Mis Mariadesse puutub, siis on Beekmani tekstis juttu kolmest Maarjast, linnakese praegustes kõikvõimalikes tutvustustes aga ainult kahest. Mõlemad olevat sängitatud kirikusse, krüptis aga on Saara.
Suvekuumuses oli linn vaiksevõitu. Võis kujutleda, missuguseks muutub ta, kui siia kokku sõidavad tuhanded mustlaskillavoorid ja seda omapära vaatama tulevate turistide hordid. Kui mustlased tunnevad end, nagu Beekman kirjutas: “Ja siis äkki hüüab keegi: üles vennad, me oleme suur ning iidne rahvas, tundkem selle üle uhkust!” Traditsioon kestab.
Tohutu 12. sajandist pärit romaani stiilis kiriku juures väljakul otsib ka praegu siesta ajal päikese eest varju palju mustlasi. Lähikonna väikestel kaubatänavatel on nad võõrast märgates pealetükkivad, ruttavad pakkuma mingisuguseid hõbejaid tilbendusi. Häirijast lahti saan alles siis, kui ütlen selges eesti keeles: “Ei taha!” Mustlasnaine jääb mind üllatunult vaatama, keele kõla on talle vist päris võõras…
Vaatamisväärsus on mustlaslinnakese vanakraamiturg kaldapealsel – siia võiks eesti küladest ja linnadest palju niisuguseid asju tuua, mida meie vanavarakorjajad enam ei taha või millest nad tüdinud on, alates vanast luuakontsust, vikatist või sirbist, aga lõpetades päris uhkete uhmritega. Siin on enam-vähem kõike, mida külaelus vaja on olnud. Isegi üks mulle lapsepõlvest Läänemaalt tuttav võitegemise kast vaatab vastu. Enamik pakutavast on siiski seotud hobustega – sadulad, hobuserauad, piitsad, rakmed… Kes tunneks hobuseid paremini kui mustlased?
Kirjandus ja elu
Tagasi Eestisse jõudnud, küsisin Vladimir Beekmanilt, kas ta ka ise on sattunud Les Saintes-Maries-de-la-Meri, millest nii tunneteküllaselt kirjutas. Ta vastas: “Ise pole ma küll paraku sellesse linna sattunud, kuigi olen lähedal käinud. Minult on sageli küsitud, kas mustlane, kes mu raamatus sellest linnast räägib, oli tegelikult olemas või välja mõeldud. “Koridor” on nagu kirjandus ikka, leitud baltisakslase kirjad on kunstiline võte. Et mustlastest kirjutada, hankisin allikaid, uurisin fakte ja pärimusi, mida sain põhiliselt tutvuste kaudu teadjatelt inimestelt.
Eesti mustlastel pole minu teada selle kohaga sidemeid ega sinna (palve)rännaku traditsioone. Pärast sõda jäid eesti mustlased omaette, neid oli alles väga vähe, mustlaspopulatsioon taastus siin läti mustlaste kaudu, kes siia liikusid vabalt. Katoliiklasi meie mustlaste seas polnud või oli vähe, omaks võeti – kui võeti – meie põhiusk. Aga Saara juurde rändamine on olnud katoliiklikul alusel traditsioon.
Mäletan, et toona võttis minuga kontakti mustlasteuurija Moskvast, meil oli isegi kirjavahetus, sest ta tundis huvi, missugused rahvusvahelised allikad mul kasutada olid. Keegi küsis ka Riiast. Kogu selle mustlasliku kirevuse ja emotsioonid panin kirja enamasti oma arusaamise ja mälestuste põhjal. Minu lapsepõlve- ja noorusaegadel oli mustlasi Tallinna tänavapildis tihti näha ja mitte ainult niisugustes olukordades, nagu praegused ligitikkuvad tänavakaubitsejad.

Erika foto