Teed

Mõned mu teekonnad

2003 – Prantsuse Riviera ja Põhja-Hispaania

Paella kui kunstiteos, ettekandja kui polüglott

Ilmunud Elukirjas nr 3, 2004

Kui õnnestub suvel teha reis, mille mälestused talvelgi sooja teevad, siis ollakse õnnega koos. Reisid Hispaaniasse, Itaaliasse ja Prantsusmaale enamasti just sellised on, sest sealsete inimeste sõbralikkus, looduse omapära ja vaatamisväärsused jäävad kauaks meelde.
Möödunud suvel, kui Euroopat veel põuapalavus ja tulekahjud ei vaevanud, käisin bussireisil Prantsuse Rivieras ja Põhja-Hispaanias (lennukiga reisi alguspunkti Nizzas, tagasi samuti lennukiga Baselist). Pärast oli tunne, nagu oleksin kodust ära olnud mitte nädala, vaid sootuks kauem. Germalo Reiside õnnestunud programm võimaldas hästi palju näha ja kogeda – Vahemere äärsed väga tuntud ja vähem tuntud kohad; rohked kloostrid ja kirikud, paleed ja muuseumid; teineteisest juba esmapilgul väga erinevad kääbusriigid Andorra ja Monaco; Püreneed ja Alpid koos Euroopa kõrgeima Mont Blanci mäetipuga. Täiesti suvaliselt kokku tulnud reisiseltskonnas oli igasuguses vanuses eranditult toredaid inimesi, virisejad ja riiakad puudusid, üksteist abistati sõbralikult, ka julgele ratastoolis kaaslasele ja tema vaprale hooldajale püüti alati abiks olla. Reisisaatjad tulid oma tööga hästi toime, eestlastest bussijuhid olid lihtsalt kullatükid, kuigi näiteks mägedes sõitmine omaette kunsti nõudis. Mida rohkem tagasi mõtelda, seda enam ülivõrdeid kogu selle reisi kohta meelde tuleb. Allpool mõned juhuslikult valitud reisiseigad.

Riviera VahemeriÜks turuplats – kolm turgu
Nizzas tasub vanalinna turuplatsil käia. Sõltuvalt sellest, mis kell sinna sattuda, võib näha tavaturgu, lille- ja maitseainete turgu või hoopiski hiiglaslikku söögiturgu – rohkeid välirestorane. Tavaturg kajab liha- ja kalamüüjate jutust, lille- ja maitseainete turg, mis eelmise paari tunni pärast välja vahetab, on täis kõikvõimalike maitsetaimede ja õite lõhna. Lõunaks lõpeb lilleturg, taas koristatakse kõik väga kiirelt ja nagu muinasjutukäsu “Lauake, kata end” järgi ilmuvad samasse paika suured välirestoranid. Südaööni on siin hästi palju erinevaid kehakinnituse võimalusi, iga restoran püüab möödujat millegagi meelitada. Kogu päeva liiguvad siin ringi ka väga värvikad almusepalujad, trikimehed, tänavatantsijad, muusikud nii üksi kui ansamblite kaupa, leierkassimehed ahvide või kasside-koertega, aga ka osavad pikanäpumehed, kelle eest välismaalasi Nizzas pidevalt hoiatatakse. Olevat üsna tavaline, et siinses elukirevuses näiteks flegmaatilistelt põhjamaa daamidelt või Albioni tütardelt käekott sisse vehitakse koos kõigega, mis turistile ülivajalik. Õhtuti ei soovitata eriti vanalinnas ühe- või isegi paarikaupa ringi jalutada. Aga kui hästi järele mõelda, siis pole ka Tallinna vanalinn enam ammu õhtul turvaline.

Jumalik Chagall
Nizzas tasub kindlasti käia ka Cimiezi mäel Marc Chagalli muuseumis, mida meie reisikavas polnud. Loobudes ühest rannahommikust võtsingi selle pika jalutuskäigu ette. Chagalli muuseum (prantsuse keeles Musee National Message Biblique Marc Chagall, mis johtub tema taieste sarjast “Piiblisõnum”) oli pühapäeval kõikidele tasuta avatud. Esimeses saalis on 12 suuremõõtmelist maali (aastatest 1954–1967) Vana Testamendi ainetel. Teisal on pildid väiksemad, kuid mitte vähem olulised. Suur mosaiik siseõue veesilma kohal kujutab prohvet Eliase ilmumist. Muuseumi auditoorium-kontserdisaali akendel säravad päikesekiirtes vitraažid, mida Chagall nimetas poeetilisteks variatsioonideks piibli teemadel. Hea meeleolu on siin nähtust garanteeritud, kui vähegi kunstisõber ollakse.

Riviera Eze2Kaljulinn Eze
Nizzast Monte Carlo poole sõites jääb teele keskaegne kaljulinn Eze, kus turistid kindlasti viiakse põhiliselt seebitootmist tutvustavasse parfüümimuuseumi (seepe ja Grasse`i lõhnavesi saab kaasa osta). Aga parfüümide sekka ei tasu kauaks jääda, sest siis ei jõua tutvust teha linnakese endaga ja minna lausa mäetippu. Üleval, enne troopiliste taimede eksootilisse aeda sisenemist, jääb rahakott paari euro võrra õhemaks. Aga mäetipult avaneb vaade, mida paljudes teatmikes nimetatakse Prantsuse Riviera kõige kaunimaks ja mis seda tõesti ka on – avatud kõigi ilmakaarte poole.
Eze on nagu labürint. Kui mõni lühikestest tänavakestest tupikuks osutub, tuleb otsida uus teeots kõikvõimalike galeriide ja butiikide, väikeste töökodade, kohvikute, võõrastemajade ja Kuldkitse restorani vahelt. Kallakud ja trepikesed on üsna järsud, aga ülipuhtad. Tekib küsimus, kuidas neil kiviteedel liigeldakse talviti, kui libe on. Siis läheb vist sageli sabapidurit vaja. Muide, enne kui Eze vanalinna jõuab, näeb all teeraja algust, kuhu müürile on pandud tagasihoidlik plaat: “Seda rada mööda tavatses jalutada Nietzsche”. Eze on üks neist kohtadest, kus ta kirjutas oma “Nõnda kõneles Zarathustra”. Ka ilmakuulus George Sand olevat Eze`ist vaimustuses olnud.
Ühest väikesest ehetegaleriist avastasime naiskunstniku, kes Tallinnat päris täpselt teadis, sest on pikemalt olnud Helsingis. Ilusad ehted tegid tema galeriist ostuta lahkumise mõnelegi võimatuks.

Näha ja olla nähtav
Monacos on peamised tõmbenumbrid vürstipalee, mis võlub sellega, et seal tõepoolest valitsejad igapäevaselt elavad, vürst Rainier`i suurhobil põhinev okeanograafiamuuseum ja rahamaias kasiino. Grace Kelly austajad vaimustuvad teda kujutavast kaunist maalist palee troonisaalis – see on paigutatud nii, et paistab ses saalis silma kõige tähtsamana. Ju ta ongi kõige tähtsam. Kirikus oli vürstinna Grace`i hauaplaadile rohkesti lilli toodud.
Rahvusmuuseumis oli suur nukkude ja mehaaniliste mänguasjade näitus. Ajast aega on nukukogumine olnud moes nii Itaalias, Prantsusmaal kui ka Hispaanias. Puped on sealkandis väga väljendusrikkad ning sugugi mitte ainult lastele mängimiseks. Monte Carlo muuseumi vanade nukkude näituse aluseks on maailmas unikaalne Madeleine de Galea eluaja jooksul Pariisis 19. sajandil kogutud kollektsioon. Ka maja ise on vaatamisväärsus, arhitektiks Charles Garnier, Pariisi ja Monte Carlo kuulsate ooperihoonete looja.
Kuulsa kasiino lähedal on merekaldal jaapani aed – rahulik jahe mõtluskoht keset rahakat linna, vuliseva vee ja kirevate kaladega. Jaapani kingitus Monacole. Kui tiigi äärde kivile istuda, hakkavad kalad istuja juurest mööda ujuma värvika defileena.
Samasugust värvikat, kuid uhkeldavamat defileed võib õhtul näha Monaco kuulsa kasiino ees. Siia sõidetakse kõige uhkemate autodega ja kõige kaunimate daamide saatel. Siin on tähtis hetkel enne kasiinosse sisenemist olla nähtav. Kasiino uksehoidjad teavad küllap väga täpselt, milline on siseneja rahaline seis ja teevad talle just sellest lähtuva kummarduse. Kasiino juures paikneb Monte Carlo kuulsamaid kohvikuid Café de Paris. Selle suveterrassilt on päris naljakas vaadata, kuidas rohked ilmselt tagasihoidlikuma rahapungaga turistid ennast kasiino ette pargitud luksussõidukite najal pildistavad, kui auto peremeest lähedal pole.
Muide, umbes samasuguse hasardiga pildistatakse end ka Cannes`is filmifestivali hoone taustal või staaride käejälgede juures.
Monte Carlos peetakse eriti suurteks staarideks mehi, kes sõidavad kiiretel autodel. Võib kujutleda, et sinna kolinud Markko Märtinile saab osaks fännide imetlev lugupidamine.

Paella kui kunstiteos
Lloret de Mar on üks Costa Brava puhkuselinnadest. Siin on tihkelt kõrvuti mitut masti hotellid, lakkamatu muusika rohketes baarides ja tantsuklubides, kaubatänavate kirevus (ja suhteliselt odavad hinnad ka vaesemate turistide jaoks). Ühes väikeses suhteliselt tühjas restoranis, mille firmaroogadeks olid paellad, otsustasin ära proovida paella marisca – hispaanialiku riisiroa mereandidega. Aega oli mul natuke üle tunni ja seetõttu küsisin ettekandjaneiult kohe, kas selle ajaga jõuan. Jah, vastas tema. Tõi mulle lauda apelsinimahla ja aitas ooteaega leevendada: küsis, kust ma olen ja kus olen hispaania keelt õppinud. Tallinnas hispaania keelt õpetava Madridi noormehe Juan Carlos Monroy käe all just vastselt intensiivkursused läbi teinuna sain Hispaanias põhilistest asjadest päris hästi räägitud. Aga too ettekandja kõneles hispaania, itaalia, saksa, inglise, poola ja vene keelt – mõnda paremini, mõnda vähem ja talle meeldis väga minuga nois keeltes keskustella. Tudengile hea keelepraktika suvisel töökohal. Teda huvitas eesti üliõpilaste elu, puhkereiside hinnad, palganumbrid ja igasugused muud asjad ning tundus, et tal oli üsna hea meel, et restoranis vähe külastajaid oli.
Umbes 40 minuti pärast ei paistnud mu paellat veel kuskil, veel kümne minuti pärast jõudis lauale aga uskumatu kunstiteosena tohutu pannitäis värvikat kuuma riisirooga koos vägevate vähkide ja muude mereandidega. Sellist kaunidust nähes taipasin, et nüüd peaksin järgmised kümme minutit seda kiitma; liiatigi tõi paella kaugele külalisele lauale peakokk ise. Ja paella nautimiseks kulunuks vist vähemalt sama palju aega kui selle valmimise ootamiseks. Aga minul polnud enam aega. Peakokka tänanud, tegin neiule selgeks, et jah, riisi söön ma kohe ära, aga vähid pean küll kaasa võtma. Öeldud-tehtud, mereannid pakiti, kuigi oli kahju lahkuda. Olukord oli ühtaegu koomiline ja kurbtõsine. Igatahes hea õppetund, et restorani sööma minnes peab ka päeval aega olema mitu tundi. Söök on pidu, toit on kunstiteos ja nauding ühtaegu. Aga selle õhtupooliku juhtumused sellega veel ei piirdunud.

Flamenco koos serviisiga
Kui olin kiirustades hotelli jõudnud, läksime grupiga flamencot vaatama. Tantse esitati varitee-tüüpi saalis, kuhu mahtus tohutult palju rahvast. Flamenco, mida nägime, oli tehniliste nüanssideni lihvitud. Sellest oli kahjugi – oleksin tahtnud näha kirglikumat improvisatsiooni. Nähtu tuletas meelde stiliseeritud eesti rahvatantse kunagises Viru varietees: ilus, aga mitte ehe. Mustkunstnik, kes samuti esines, oli küll meisterlik, aga mitte vaimustav.
Suures saalis käisid enne etenduse algust ringi pildistajaneiud, kes jäädvustasid iga külalise küll üksi, küll kaaslasega. Vaheajal toodi igasse lauda sama palju seinataldrikuid kui lauas inimesi. Iga taldrikut ehtis suur näopilt. Tükist küsiti 6 eurot. Mu lauakaaslased said südamest naerda, kui ühele härrale algul üht, siis juba kaht taldrikut pakuti – kogemata oli temast kaks pilti tehtud. Kui abikaasa taldrik juurde arvata, siis oleks kolme taldriku eest tulnud maksta juba tõelise serviisi hinna. Aga õnneks võis taldrikust ka loobuda. Paaride pildid olid samuti 6 euro eest varietee reklaamikaante vahele pandud. Aga ka neid ei sunni keegi n-ö välja ostma – häbelik eestlane peab ainult koguma julgust, et ostust ära öelda.
Samamoodi pildistatakse iga Barcelona akvaariumi külastajat mingi merehiiglase laiade lõugade vahel. Ringkäigu lõppedes pakutakse võimalust pilt välja osta.

Mustlaste musta pühaku linn
Kui keegi teab ette, et satub Prantsusmaal hiiglaslikku Camargue`i rahvusparki, kus võib näha flamingosid, valgeid hobuseid ja musti härgi, siis soovitaksin tal enne seda lugeda Vladimir Beekmani romaanist “Koridor” katkendeid mustlaste palverännakute kohta. Nimelt on ta kirjutanud Camargue`i pealinnast Les Saintes-Maries-de-la-Mer`ist. See linn on saanud nime laevahuku läbi elanud väidetavalt Egiptuse päritoluga pühade Mariade järgi. Aga olulisem on seal nende Mariade tumedanahaline teenijanna, kellest on saanud mustlaste pühak Saara. “Keegi ei oska täpselt öelda, milliste hädade vastu aitab või millist õnnistust annab Must Saara, aga iga aasta kahekümne neljandaks maiks tõttab tema juurde viimne kui mustlane, kelle hobune selle teekonna vastu peab, tulgu tal selleks või pool Euroopat läbi logistada,” seisab raamatus. Nii oli see enne Teist maailmasõda, aga on ka praegu, kuigi Saara ei olegi nii väga kiriku või usutunnistusega seotud, ta on pühakute keskel vaba ja omaette nagu mustlased isegi. Mariad olevat sängitatud kirikusse, Saara on krüptis.
Tohutu 12. sajandist pärit romaani stiilis kiriku juures väljakul otsib ka praegu siesta ajal päikese eest varju palju mustlasi. Turistidele pakuvad nad sealsetel väikestel kaubatänavatel mingisuguseid hõbejaid kaelaehteid. Mustlaslinnakese vanakraamiturule võiks eesti küladest ja linnadest palju niisuguseid asju tuua, mida meie vanavarakorjajad enam ei taha või millest nad tüdinud on, alates vanast luuakontsust, vikatist või sirbist, aga lõpetades päris uhkete uhmritega. Hinnas on sadulad, hobuserauad, piitsad, rakmed… Kes tunneks hobuseid paremini kui mustlased?
hisp1Muide, mustad pühakud on sealkandis üldse au sees.

Kuulsas Montserrat` mungakloostris on üks maailma tuntumatest mustadest madonnadest. Hispaania vaimuelu mitmekesisust on raske mõista selles pühamus käimata.

Erika fotod

Viimane pilt on unustamatutest Montserrat´kaljudest, mis panevad fantaasia elama ja jutustavad vaatajale oma lugu. Pilt on tehtud aasta pärast mu sealkäiku ja mitte päris tollase meeleoluga – kaljude vägevust annab see siiski edasi.

Advertisements

Written by Lin

24/08/2009 kell 18:49

%d bloggers like this: