Teed

Mõned mu teekonnad

Archive for the ‘Trükis ilmunud lugu (pärast 2000. a)’ Category

1981, 1985 – BAM (Baikali-Amuuri magistraal)

Killud unustatud magistraalilt

© Linda Järve
Avaldatud  Õpetajate Lehes oktoobris 2001. a.

See lugu on mu 1981. ja 1985. aasta BAM-i reiside meenutus ja mõtisklus olukorrast BAM-il 20 aastat hiljem. Siinsed pildid on minu fotod 1981. aasta reisilt, see juhuvalik ei kattu ajalehes ilmunuga.

BAM. Rongid. Minu foto, 1981.

* * *
Tegin kümmekonna 15-16-aastase koolilapsega katse. Küsisin, kas neile ütlevad midagi sõnad BAM, Kitšera, Novõi Uojan. Kaht viimast polnud nad eluski kuulnud, BAM-i kohta aga arvasid, et võib-olla on kunagi televisioonis mingi niisugune noorte- või muusikasaade olnud. Üks küsitletu jäi siiski kõhklevale seisukohale, et BAM on raudtee.

Miks BAM mulle just nüüd, 2001. aasta oktoobris meelde tuli. Kahel põhjusel. Esiteks nägin paar nädalat tagasi ühelt Venemaa telekanalilt põhjalikku saadet, kus jutustati Baikali-Amuuri magistraali, Baikali järve lähistelt Kaug-Itta viiva raudtee hiigelehituse unustussejäämisest NLiidu lagunemise järel, selle jaamadesse rajatud asulate lagunemisest, aga ka sellest, et mõnes Siberi piirkonnas ärkab magistraali ümbrus taas elule nagu vahepeal ununenud Okasroosike.

Söetalgud, millel osalemine oli vajalik ja vältimatu agitrongi personali ja kultuurikollektiivide kõigi liikmete jaoks. Minu foto, 1981.

Kohtumised BAM-il
Teiseks sellepärast, et täpselt 20 aastat tagasi käisin BAM-il esmakordselt. Tol ajal olid moes kultuurireisid BAM-i ehitajate juurde ja iga liiduvabariik pidi saatma sinna oma lektoreid ja muusikuid. Mööda BAM-i, niipalju, kui teda valmis oli, sõitis agitrong “Komsomolskaja Pravda” (seda nime kandis siis ja kannab ka nüüd Venemaa kõige loetavam ajaleht), kus need kultuurisaadikud kuude kaupa elasid.

1981. aasta oktoobris oli taas eestlaste kord. Loengutega esinesid BAM-il tänane psühholoog, toonane ajakirjanik Tõnu Ots ning tänane ja toonane sotsioloog Andrus Saar, muusikat tegi orkester “Pärnu” (dirigent Rein Vendla) koos kahe solistiga, kellest Ardo Juhkov noorte ehitajate eriliseks lemmikuks kujunes. Mina sõitsin BAM-ile noorteajakirjanikuna, eesmärgiks kirjutada nähtust raamat, aga tihti tuli ka teadustada meie kultuurigrupi ja samas rongis olnud Moskva kirjanike esinemistel. Eestlastest oli Tõnu Ots BAM-il siis juba teistkordselt – doktor Noormanni õpetused olid väga oodatud. Lausa sunduslikult saadeti BAM-ile esinema Nõukogude Liidu kangelasi, olümpiavõitjaid, ajaloouurijaid – ka neid oli meie rongis.

Ega me polnud eestlaste osalust BAM-il arvestades kuigi tähtsad. Kõige tähtsamad olid seal ehitajad. Eesti NSV oli BAM-i läänelõigus Kitšera jaama ja asula ehitamise shefiks. Seal töötas palju Tallinna Ehitustrusti inimesi. Veel rohkem ida pool Novõi Uojanis aga rabas pikki aastaid tööd teha Eesti komsomoli löökrühm Enn Leissoni juhtimisel. Leissoni kohta võib öelda, et tema ja ta rühma liikmed pühendasid BAM-ile oma noorusaastad. Leisson, kelle rühmale külla me 1981. aastal ei jõudnud, oli siis juba BAM-il väga kuulus nimi. Ta ei varjanud oma unistust saada sotsialistliku töö kangelaseks. Ka kirjutas Enn Leisson, hilisem tuntud eesti teleajakirjanik, sellest suurehitusest väga palju lehelugusid ja mitu osa raamatut “Relsid taigas”.

1985. aasta mais käisin BAM-il teist korda, siis juba koos ansambliga “Mahavok” ja lauljatar Marju Länikuga, sest Leissoni rühm pidas pidu oma 10-aastaseks saamise puhul. Viisime Novõi Uojani kingitused Eestimaa noortelt, need andis üle tollane komsomolijuht, praegune haridustegelane Toivo Sikk. Ka viibisin siis teist korda pikemalt Kitšeras.

Veel oli Kitšeras ajutine jaam. Läheduses ehitasid Eesti ehitajad uut hoonet. Minu foto, 1981.

Inimelul polnud tähendust
Toona tundus BAM romantilise ja kutsuvana. Kindlasti ei märganud me kõike, mis nüüd aastaid hiljem täiesti selge on. Kuigi näiteks Andrus Saar sattus loenguid pidama vangide juurde, ei kujutanud me ette, et ainult üks viiendik BAM-i ehitajatest on entusiastlikud noored. Nüüd teame, et umbes kaks viiendikku ehitajatest olid vangid ja ülejäänud sõjaväelased. Kuigi ka komsomoli löökrühmade elu kerge polnud, oli vangidel ja sõduritel veelgi hullem.

Juba 1981. aastal kuulsin BAM-il olles tihti lauseid: “Inimese elu ei maksa siin midagi. Oli inimene ja hetke pärast teda enam ei ole.” See tähendas, et BAM-i rasketes oludes haigestusid ja hukkusid paljud. Oma raamatusse mul toona neid lauseid sisse panna ei õnnestunud, samuti ei tohtinud Glavliti (oli niisugune tsensorite asutus) korraldusel avaldada ka fotot üle Davani mäekuru sõitnud ja ränga õnnetuse läbi teinud loppis vedurist, mis metallikokkuostjatele oleks praegu küllap maiuspala ja mille taustal löökehitajad meelsasti, kuid teatud irooniaga poseerisid.

Gruusia ehitajate rajatud Nija jaam BAM-i läänelõigu piduliku avamise päeval. Minu foto, 1981.

Nagu arutu eksperiment
Küsisin hiljuti Tõnu Otsalt ja Andrus Saarelt, mismoodi nad meenutavad praegu, kakskümmend aastat hiljem, oma BAM-il käiku.

Andrus Saar: “Mulle tundub, et tookord seal viibides oli mul tunne, et BAM-i näol on tegemist mingi arutu eksperimendiga, mis oli seotud eelkõige Hiina mõjuga. Oli vaja need tohutud maa-alad kasutusele võtta ja näidata, et seal ollakse peremees.

Meeles on BAM-i väga huvitavad asumid, kus vagunelamud ja igasugused lobudikud seisid kõrvuti paleetaoliste uute jaamahoonetega ja uuselamutega. Meeles on ka inimeste metsik entusiasm – osa neist pani oma elu BAM-il magama, osa sai tänu tervislikule kliimale aga terveks.

Raudteed võib teatud mõttes võrrelda tänavaga – tõenäoliselt oli BAM kõige pikem tänav, kus ma elus olen viibinud.

Loengute publik andis mulle ka siis juba mõningase pildi BAM-i ehitajate kooslusest. Mäletan, et rääkisin vangidele ühiskonna mõtestamisest. Vange oli ehitajate hulgas hästi palju, samuti oli hästi palju noori inimesi, kes arvasid, et löökehitusel töötamine aitab neil oma tulevast elu kindlustada, ja teistsuguseid inimesi, kes löökehitusele oma kodukohtadest millegi eest põgenenud olid. Et BAM-i läänelõigus, mille tookord läbi sõitsime, sõdureid ei töötanud, siis oli hiljem üsna üllatav teada saada, et idapoolset raudteelõiku põhiliselt sõdurid ehitasidki.

Nüüd, aastate möödudes, on oluline see Siberi lõputu ilu, mida nägime. Hea, et seal sai kunagi käidud, sest nüüd enam sinna niimoodi ei pääse.”

Nii nägi välja Tajura ajutine jaamahoone. Minu foto, 1981.

BAM-i tragöödia
Koos Moskva kirjanikega käisin tollal mitmel kohtumisel BAM-i lastega. Need lapsed olid tõeliselt kangelaslikud. Ei nad peljanud külma ega muid eluraskusi, ei nad teadnud midagi suurlinlikest trollidest või trammidest, küll aga olid uhked oma raudteele, helikopteritele, mägedele… Hiljem selgus, et paljud neist lastest kannatasid vitamiinipuuduse all. Üsna mitmes BAM-i lõigus mõjus neile halvasti kohalik radioaktiivne taust. Aga ka see vaikiti noil aastatel maha.

BAM-il sündis toona päris palju lapsi, sest siia sündisid rohked uued linnad ja asulad, kus noored lootsid oma tulevase kodu rajada. Mõned kilomeetrid BAM-ist eemal jäid tühjaks vanad vene, aga ka BAM-i piirkonna põlisrahvaste külad. Sisseelatud vene küladest tuldi uusasulatesse, kus kõige muu kõrval oli tollal parem kaubanduslik varustatus ja kus olid lastele uued suured koolid ning käis üsna agar klubiline tegevus.

Põlisrahvad aga suundusid mürarikkast raudtee-ehitusest kaugemale, sest nende jahiloomad läksid ära kaugele taigasse. Mõnes niisuguss vanas mahajäänud külas käisime – seal olla oli väga masendav, sest eluta jäänud küla pole just kõige meelitavam vaatepilt.

Toonastest entusiastlikest noortest teeehitajatest ja asularajajatest on nüüdseks saanud vanad inimesed. Paljud neist ei leidnud BAM-i lagunemise aastatel siis, kui lagunes kogu NLiit, endale enam tööd. Venemaal nappis raha. Endistest liiduvabariikidest šefid keeldusid kaasa aitamast siinsete suurasulate elule ja raudtee rajamisele. Raudteelõigud jäid pooleli, liikluse vähesuse tõttu löödi kunagistest liiduvabariikidest toodud parimast ehitusmaterjalist rajatud paleetaoliste uhkete jaamahoonete uksed-aknad laudadega kinni. Ehitajad sõitsid tagasi sinna, kust nad kunagi löökehitusele tulid, ja üritasid seal jalgu alla saada. Paljudel see ei õnnestunud. Teiste hulgas kaotasid töö ka legendaarsed bamlased tuntud brigadir Aleksandr Bondar ja BAM-i peaehitajaks tituleeritud Feliks Hodakovski.

Kõik see oli traagiline nii raudtee-ehitajatele kui ka BAM-i alade uusasunikele ning siinseid maardlaid uurinud geoloogidele, kelle töö aastateks kasutult seisma jäi.

Nii nägi välja Armeenia ehitajate rajatud Tajura jaam 29. okt 1981 mõned minutid enne BAM-i läänelõigu avamise piduliku miitingu algust. Minu foto, 1981.

BAM-i romantika
Tõnu Ots: “Ma olen BAM-il tegelikult ka kolmandat korda käinud, viimati pärast seda 1981. aasta sõitu. Kogusin seal oma väitekirja materjali, väitekiri käsitles nõukogude rahva kujunemist internatsionaalses olukorras. Mulle näib, et iga rahvas idealiseerib oma suurehitusi. Ameerika Ühendriikides oli tee-ehitajatel loosung “Edasi läände!” , Venemaal “Edasi itta!”. USA-s rajati tee läbi kontinendi, meil tee läbi Aasia.

Sellele ajale oli iseloomulik tehnika areng, BAM oli tookord omamoodi epohhiloov sideme loomine – kontakti loomine seni hõlvamata aladega. See ei olnud kaugeltki mõttetu ettevõtmine ja selles väljendus ka palju romantikat.

Meelde on jäänud inimesed. Nii need, kellega koos seal sai käidud, kui ka need, keda kohtasime. Suhtlesin ka hiljem palju Enn Leissoniga, vahetan senini uusaastakaarte nendega, kellega agitrongis kohtusime ja mitu kuud koos elasime. Tean, kellel on kaksikutest lapsed, kellest aga on saanud teaduste doktor.
BAM-il elasin üle ka sellise episoodi, et aitasin ühel lapsel ilmale tulla. Seda sünnitajat olen palju kasutanud näitena oma seksuoloogiaalastel loengutel. See oli äärmiselt huvitav kogemus.

Kokkuvõttes võin öelda, et kolm korda BAM-il käimist on minu jaoks pigem positiivse kui negatiivse märgiga. Noorte jaoks oli üleskutse minna raudteemagistraali rajama tohutu tähendusega. Küllap oleksid nad ka siis läinud, kui neid oleks kutsutud Ameerikasse raudteed ehitama.”

BAM – uued lootused
Eespool meenutasin hiljuti nähtud telesaadet. Selles oli muuhulgas juttu, et praegusel BAM-il on kõige õnnelikumas olukorras idalõigu Tšara piirkond. Sinna on ehitajad tagasi tulnud tänu sellele, et leidub väga rikas firma, kes tahab kasutusele võtta sealsed ülirikkalikud maavarade leiukohad ja seetõttu vajab raudteed. Tšarasse tulevad tagasi paljud neist, kes oma kodukohas enam ei juurdunud ja ennast BAM-il õnnelikumana tunnevad. Seal on praegu beebibuum, kuigi ei teata, kas tööd ja edukat elu jätkub kaheks, viieks või kümneks aastaks. Seal töötab nüüd ka Aleksandr Bondari poeg, kelle lapsepõlv möödus BAM-i ehitusel ja kelle süda sinna tagasi igatses. Ja seal töötab taas ehitajana legendaarne Hodakovski, kes vahepeal töötu oli või öövahiametit pidas.

BAM on raudtee. Aga veel olulisem on, et BAM on ka inimsaatused.

(Märkus: BAM-ist olen kirjutanud veel mitu artiklit Noorte Hääles, Nooruses, Rahva Hääles ja raamatukese “Tunnen uhkust ja kadedust” (vabariiklik publitsistikavõistlus, 1982).

Written by L.

26/06/2011 at 19:46

2010 – Malta

Mitmekesisel Maltal: elu nagu ajalooõpikus

Ilmunud Õpetajate Lehes, nr 26, 6. august 2010

Olen sageli mõelnud, et vana- ja keskaja mälestusmärkidest ning kunstiaaretest rikastesse maadesse sündinud lapsed on kohe oma elu algusest justkui ajalooõpikutesse sündinud. See, mida nende eakaaslased peavad koolis tuupima, on igapäevaselt nende ümber ja neid mõjutamas.

Suuruselt Hiiumaaga võrreldav Malta on üks neid riike, kuhu ajaloo tõmbetuultes on palju talletunud. Malta koosseisu kuulub seitse saart, neist suurim kannabki Malta nime, suuruselt järgmine on Gozo ning asustatud saarte hulka kuulub ka väga väheste elanikega Comino.

Rahvastiku tiheduselt on Malta maailmas kuuendal kohal. 95% selle riigi elanikest on maltalased, kes kõnelevad nii araabia juurtega malta (Il-Malti) kui ka inglise keelt, 2% on britid, enamasti eakamad inimesed, kes peavad Maltat oma pensionipõlve „heaks sadamaks“, ja 3% teiste rahvuste esindajad. Viimasel ajal on Malta avastanud ka eestlased, kes on sinna jõudnud kas abielludes või tööotsingutel. Väidetavalt elab neid Maltal veerandsaja ringis.

Malta on parasjagu nii väike, et temast võib päris ulatusliku pildi saada nädalaga. Samas on ta nii suur oma kultuurilise külluse poolest, et temasse süvenemiseks tuleb palju rohkem aega võtta. Allpool on juttu vaid mõnest käidud kohast.

Paleed ja kaunid aiad

Palazzo Parisio Naxxaris pole välispidiselt eriti huvitav. Rohkem paelub pilku tema vastas asuv suur kirik. Aga paleeruumid  kirendavad kullast-karrast ja rikkusest. Barokselt uhkustava Palazzo Parisio rajas 1733. a Malta valitseja Portugali suurmeister Manoel de Vilhena, 1898. aastast läks hoone markii Giuseppe Scicluna valdusse, kelle suguvõsale kuulub ka praegu. Kaheksa aasta jooksul restaureeris markii palee Itaaliast toodud töömeeste ja kunstnike abiga. Tulemus on muljettekitav.

Teine samanimeline villa – Palazzo Parisio – asub Vallettas ja seal töötab riigiasutus. Kunagi kuulunud need ühele omanikule, kuid praegu erinevatele. Naxxari palee on avatud muuseumina rahvale vaatamiseks, seal korraldatakse pidulikke sündmusi ja pulmapidusid.

Aed on kaunis ja õiterohke. Kõiksuguseid imelikke puid on siin ka, üks on kummaliselt okkaline, nagu kaktus, halli tüvega kõrge puu, aga lehed meenutavad midagi kastani omade taolist. Meie hulgas igatahes polnud nii tarka taimetundjat, kes oleks osanud sellele puule nime leida.

Vanade villade juures ja valitsejate park-aedades on loodus imelopsakas. Muidu on Malta aga üsna karmiilmeline. Et maastik on kivine, on siinsed aia- ja põllupidajad lausa kangelased. Põllud on väikesed, lapike lapikese kõrval ja rohkete kiviaedadega üksteisest eraldatud. Kiviaiad on ühtlasi ka tuuletõke ning mingil kavalal vanaaegsel kombel koguvat nad enda alla vett, mida põlduril vaja läheb. Järvi ja jõgesid Maltal pole.

Maltal pole ka metsa, ei ole meile nii iseloomulikke looduslikke matkaradu. Puid kasvab vähevõitu, aga sidruni-, apelsini- ja oliivipuud ning palmid on siiski sagedased. Kaktused ja agaavid sirguvad siin silmanähtavalt meelsasti. Lopsakama taimkattega on Gozo saar.

Meistrite küla

Sõitsime Ta’qali meistrite külla. Arvasime, et see on midagi rahvuslikus stiilis, meie vabaõhumuuseumi taolist. Tegelikult on endise lennuvälja suured mahajäetud angaarid kohandatud töökodadeks ja poekesteks, kus müüakse kõikvõimalikku käsitööd. Meil siin Eestis ei tuleks kõne allagi nii halvasti korrastatud kohta turistide viimine. Maltal, tundub, elatakse võimalustele vastavalt, ei pingutata iga hinna eest üle oma võimete ja kasutatakse ära ka kitsamad olusid. Igatahes on klaasitöökoda ja selle kaup lausa vapustavad, kõikvõimalikes värvitoonides ja imekaunid. Hiljem poodides me enam nii kaunist klaasimaailma ei kohta – õigesti teevad need, kes Ta´qalist kõik ära ostavad, mida tahavad. Hinnad pole siiski kuigi odavad.

Vaatasime ka hõbedatöökoda, mille kohta kehtib kõik sama – väljast mannetu, seest rikkalik. Põhiehe on Malta rist igal moel.

Kohtumised Eestiga

Kui viiendal reisipäeval Marsaxlokki kalurikülla kuulsaid just Maltale tüüpilisi paate luzzusid vaatama jõudsime, jäi esimesena silma hoopiski veesõiduk, mis “Estonia” nime kandis. E-tähe erilise kuju pärast selle pardal esialgu veidi kahtlesime, aga päästerõngas kinnitas nähtut. Sulaselge “Estonia”.
Küsisime paadi peremehelt, millest selline nimi ja ütlesime, et meie olemegi Estoniast elik Eestist, hoopis teise mere äärest. Noormees vastas, et ei tea, millest see nimi. Tema olevat paadi koos nimega eelmiselt omanikult ostnud. Registreeritud on see “Estonia” Malta pealinnas Vallettas. Ilus kokkusattumus igatahes.
Eriti kirevaid maagiliste silmadega dekoreeritud luzzusid imetlesime ka. Meresinise veega sobivad need muinasjutuliselt hästi kokku.
Teine Eesti-teemaline kohtumine oli meil sellel reisil veel. Hotelli restoranis pidas üheksat ametit 22-aastane kokandusefänn Matthew, kes 16-aastaselt oli Tallinnas käinud. Tallinn ja eestlased jätsid noormehele sügava mulje. Meeles on “Tere!” ja viru valge viin. Supermarketist ostetud toit. Lahedad inimesed.
Tänuks nende heade mälestuste eest korraldas Matthew meile malta toitudega õhtusöögi nn fenkata, mille veinidegusteerimist ja suurepärast külmlauda kroonis küülikupraad, mida ainult auväärsetele külalistele ja suurte pidude ajal erilise roana pakutavat. Maitses küll hästi. Paljud meie hulgast kiitsid, et üsna samamoodi, nagu meie vanaemad vanasti praadi moorisid.

Kindluslinnad, templid ja kirikud

Kui meie siin oma Toompead ja linnamüüre vägevateks kindlusteks peame, siis Maltaga võrreldes tunduvad need väheste ja väikestena. Malta linnad, mis tihedalt üksteisesse kinni kasvanud, on tõepoolest kindlused. Neisse on jäänud midagi foiniiklastelt, kartaagolastelt, roomlastelt, araablastelt, kastiillastelt, hispaanlastelt, prantslastelt, itaallastelt ja inglastelt – kõigilt, kes riburada pidi Maltat endale on tahtnud hoida.

UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvad Malta ja Gozo kivitemplid on väidetavalt palju vanemad kui Egiptuse püramiidid või Stonehenge. Maltal on kokku seitse eelajaloolist templit. Vaatamas käisime nelja. Vanim neist olevat Gozo saarel paiknev Ggantija – gigantide ehitatud – templikompleks, mis pärineb u 3600. a eKr. Hiiglaslikud kivirahnud ehk megaliidid tekitavad hämmastust, paiguti ulatuvad templimüürid kuni 6 m kõrgusele.

Valletta, ametlikult Il-Beit Valletta, on Malta pealinn, umbes kilomeeter pikk ja 600 meetrit lai, sirgete tänavatega. Kui UNESCO kandis Valletta maailmapärandi nimestikku, kirjeldati seda linna kui üht suurima ajalooväärtuste kontsentratsiooniga paika maailmas. Tegemist on täielikult säilinud keskaegse linnaga katedraalide, kirikute, kindluste ja lossidega.

Maltal on ligi 360 kirikut ja katedraali. Neist kuulsaim on Vallettas asuv Ristija Johannese katedraal (St Johns Co-Cathedral) – väljast tavaline, seest ülirikkalik.

Malta saare keskpunktis asuv Mosta linn on tuntud Santa Maria kiriku poolest, mille maltalasest arhitekt Giorgio Gronet de Vasse on ilmselt võtnud eeskujuks Rooma Pantheoni. Kaugele paistev 61 meetri kõrgune kuppelkirik on väidetavalt suuruselt kolmas Euroopas ning üheksas maailmas.
1942. aasta 9. aprilli õhtupoolikul, kui ligikaudu kolmsada inimest oli kogunenud missale, tabas sakslaste õhurünnaku käigus lennukilt heidetud pomm Mosta kiriku kuplit, kukkus läbi selle põrandale kedagi vigastamata ning… ei lõhkenud. Pommi koopiat saab näha kiriku väikeses muuseumis. See on muutunud omamoodi palverännaku objektiks. Ime oli sündinud. Nii tuntaksegi nüüd Mosta suurt kuppelkirikut kirikuna, kus on pomm.

Lisaveerg

Teistmoodi kui meil

Maltal on palju igapäevaseid asju teistmoodi kui meil ja see paneb mõnede asjade väärtuse üle järele mõtlema.

Hotelli vannitoas hakkab silma silt, mis keelab kraanivee joomise. Hambaid pestes ajab oksele. Vesi on väga soolane. Pesemegi end kogu reisi vältel selle soolase veega, mis on saadud merevee töötlemisel. Ühes toas olevat proovitud selle veega kohvi keeta – sant mekk olevat asjal küljes olnud. Katset igatahes ei korratud. Hotellis, kus elab meie giid, pole vett üldse. Veeprobleem on Malta suurimaid muresid, paljudes kodudes seda ei jätku ja vannivõtmine on suur luksus. Põldurite veemurest oli juba eespool juttu. Koju Tallinnasse tagasi jõudes tunneme siinsest veest, mille üle küll palju jorisetud on, suurt mõnu.

Maltal on inimesed sõbralikud ja üksteisest lugupidavad. Kitsastel tänavatel tuleb ette palju liiklusprobleeme. Küll ei mahuta parkimisplatsilt minema sõitma, küll on keegi peatunud seal, kus see teisi häirib. Aga me  ei näinud kordagi, et neid probleeme oleks lahendatud teise autojuhi peale karjudes, teda solvates või isegi kolkida ähvardades. Jah, autosignaalid küll kaikusid pikalt, aga konfliktsetes olukordades oldi väga rahulikud. Lausa imekspandavalt meie jõmmide liikluskultuuriga harjunute jaoks.

Maltal olevat kõige vähem vargusi Euroopas. Taskuvargaid, kellest näiteks lähinaabruses oleva Itaalia sadamalinnad kubisevad, me tõepoolest ei kohanud. Ei olnud tänavapildis ka näha kodutuid ega kerjuseid. Võib-olla on see müüt, aga Maltal suhtutavat abitutesse ja eakatesse väga hästi. Vanaemad on lugupeetud inimesed ja kellelegi ei tule pähe neid penskariteks sõimata. Vanu inimesi on liikvel palju ning neid abistatakse, kui nad seda vajavad.

Maltalane märkab ka linnavõõrast. Naeratab talle sõbralikult, juhatab teed, kui vaja. Et inglise keel on seal kõigil suus, on selle oskajatel Maltal mõnus asju ajada. Pealetükkivaid müüjaid ja oma kauba pakkujaid nagu see on iseloomulik araabiariikides, mida Malta nii mõneski osas meenutab, pole siin samuti. Müüjad lasevad rahulikult kaupa vaadata ja annavad lahkelt nõu, kui vaja. See kehtib ka turul ja tänaval kauplejate kohta.

Klassivahed ja kontrastid on siiski märgatavad. Ka pisiasjades. Rikaste linnajagudes on näiteks prügikastide kaante kohale tehtud katted, mille peal on lillekastikesed, et prügi silmi ei häiriks. Kellelegi ei tule pähegi neid kaste pikali virutada või lillepanu lõhkuda. Vaesemates kantides ajab üks prügi teist taga, tundub, nagu poleks juba ammu koristatud. Nähtavasti ollakse nii harjunud.

Minu fotod.

Written by L.

06/08/2010 at 18:25

2008 – Wales ja Cornwalli poolsaar

Kui elust saab missioon

Ilmunud Elukirjas, nr 1, jaanuar 2009

Istuta puu, vähemalt üks. Kirjuta raamat, vähemalt üks. Ehita maja. Siis oled eesmärgiga elanud. Nii on ajast aega öeldud ja nende sõnade järgi ka käia proovitud. Istutatud palju puid, kirjutatud mustmiljon raamatut, ehitatud tuhandeid maju. Ikka järelpõlvede jaoks.
Hiljuti levis Eesti blogides moodne meem, mis vist ühest Soome ajakirjast laenatud. Kolmkümmend asja, mida peaks elu jooksul vähemalt korra tegema. Näiteks kallis kaubamajas riideid proovima, massööri juures käima ja muud iseenesest üsna ebaolulist ja küllalt tarbijalikku tegevust. Mida ei peakski tingimata tegema, sest sellest ei muutu midagi.
Tarbimise kõrval kiputakse tihti ära unustama kõlavat sõna “missioon”. Mis see on, milleks ma elan; mis see on, mille tahan tulevikule jätta? Samas on järjest rohkem neid, kes siis, kui endal raha juba natuke üle jääma hakkab, ka teiste peale mõtlevad. Midagi loovad, rajavad, asutavad, osalevad sõprade seltsides või heategevuslikes ettevõtmistes.
Eestis on läbi aegade missioonitundega inimesi palju olnud. Praegune maksupoliitika ja majandusraskused, ettevõtjatele ja maksumaksjatele ebasoodus kliima missioonitunnet ei soosi – kutsub rohkem tagavaru soetama ja sääste koguma. Aga sellistest läbi aegade missioonitundlikest nimetaksin siin kahte. Veidrikuna kuulsust kogunud ja kummaliste kivirajatistega pargi teinud von Glehni, kellest sai Nõmme linna asutaja. Ja Rocca al Mare koolipapat Hannes Tamjärve, kelle loodud koolist juba palju lapsi ellu suundub. Seda nimekirja saab küllap pikendada paljude linnade ja maakondade missioonitundeliste inimeste võrra, keda kuigi laialt paraku ei tunta. Kuigi võiks ja peaks. Näiteks Suurbritannia on selle poolest huvitav maa, et seal osatakse oma missioonitundega inimeste tööd tunnustada ja eksponeerida.

portmeirion3Ühe loodusehoidja missioon
Nii näiteks on Walesis Portmeirion, sir Clough William-Ellise 1925.-1973. aastal rajatud rohkete aedadega küla. Läbi elu kestnud missioon. Sir soovis seda rajades näidata kogu maailmale, kuidas saab inimliku keskkonna luua ilma loodust kahjustamata. Meri, mets, järvekesed, puud, loomad, linnud, matkarajad, eklektikat vana-Rooma ja -Kreeka ainetel, üle 50 mitmesuguses stiilis ehitise, mõnusaid poekesi, söögikohti, hotelle, peo- ja pildistamiskohti pruutpaaridele. Mida kõike veel…
Portmeirioni ja üldse kogu Walesi üpris subtroopilise kliima uhkus on lilled. Nii lopsakaid, kirevaid ja kauneid hortensiaid pole ma näinud kuskil mujal. Briti aiad ja aiakesed, ees- ja tagaõued on üldse huvitavad juba kuningas George´i aegadest. Nagu ka nende heki- ja murupügamise kunst. Aga hortensiaid näikse sealmaalased kõige rohkem armastavat. Portmeirion on soositud pulmapidamisekoht. Tähelepanuväärne oli, et siinsetesse aedadesse pildistama tulnud pruutide pruutneitsid ja muu saatjaskond kandsid üldpilti hästi sobivaid, hortensialiku värvigammaga rõivaid.
Sir Clough William-Ellis oli tõenäoliselt kõigesööja. Ta lõpetas Portmeirioniga tegelemise 1976. aastal, kui oli juba üle 90 aasta vana. Kõik tema loodu on nüüdseks n-ö konserveeritud ja sellisena alles, nagu ta kavandas ja rajas. Kõrvuti kreeka ja rooma jumalatega, Buddha jt-ga on siin paiga leidnud ka Kristus, keda sümboliseerival lambatallel on Walesi jaoks eriline tähendus – nii palju lambaid kui siin pole vist kuskil mujal.
Matkaradu on Portmeirionis palju nii metsa kui mere ääres. Igasuguse pikkusega. Veetsime neil mõne tunni. Neilt võib leida igatsetud rahu, looduse võimsust, kõike seda, mida imelise küla ja aedade rajaja nimetas “selleks inimhinge kummaliseks vajaduseks”. Kaasaarvatud igatsus nostalgia järele.
Portmeirioni majandamisega tegelevad praegu sir´i järeltulijad, tema 9 lapselapse juhitav kompanii. Portmeirionit on võrreldud Itaalia kuulsa rikaste suvituskoha Portofinoga. Aga sir William-Ellis ütles seda luues, et kuigi Vahemere-äärne Portofino talle väga meeldib, tahtis ta siiski luua täiesti omanäolise koha. See õnnestuski.

meri2Ühe teatrisõbra missioon
Teine omanäoline missioonitundest kantud paik on Minacki teater, mis Cornwalli poolsaarel Penzance´is, nelja miili kaugusel Lands´ Endist, seega päris maa lõpu lähedal.Teatri asutas miss Rowena Cade. Õigem on öelda, et ehitas, sest just selle võttis ta oma missiooniks läbi elu. Vahetevahel arvavad turistid praegu, et selle vabaõhuteatri on loonud vanad roomlased…
1893. aasta augustis sündinud Rowena tahtis lapsena näitlejaks saada ja mängis 8-aastaselt rõõmsalt kaasa ema kirjutatud näitemängus, mille aluseks oli “Alice Imedemaal”. Selle lasteetenduse pealtvaatajatest keegi ei osanud arvata, et Rowena jõuab kunagi teatriajalukku.
1920. aastal ostis ta 100 naela eest Minacki, rajas siia kodu endale ja oma emale, hiljem ka õele. Seltsis külaelanikega. 1929. aastal lavastas külarahvas Shakespeare´i “Suveöö unenäo”. Järgmisel aastal etendust korrati ja teatritegemist taheti traditsiooniks muuta. Esimestel etendustel tegi Rowena kostüüme ja dekoratsioone, õmbles kauneid haldjarõivaid. Pärast “Suveöö unenägu” taheti lavastada “Tormi”, aga ei leitud selleks sobivat kohta.Minac1
Rowena pakkus välja oma õue, järsult merekaldale laskuvate kaljudega. “Minack” tähendabki “kaljust kohta”. Etenduse-eelsel talvel tegi ta koos aednikuga palju tööd, et sinna rajada lihtne lava ja istmeread. 1932. aastal toimus Minacki teatris esimene etendus ja see oli väga meeldejääv tänu merele kui erakordselt ainulaadsele dekoratsioonile ja näitemängus osalejale.
Rowena jätkas teatriehitamist koos kahe abilisega. Mehed valmistasid ja panid paika graniitkividest istmed, Rowena lõi töös kogu aeg kaasa ja ei andnud endale armu, sest tahtis oma ideed kiiremini kehastumas näha. Muide, ühe abilise, Billy Rawlingsi mälestuseks on teatris tema nimeline istepink.
Kui külaelanikud algul vaatasid, et mida tühja veider miss rabab, siis tasapisi tulid ka nemad appi. Igal suvel mängiti hulk etendusi, sõja-aastatel jäi paik tühjaks, kuid Rowena käis seda ikka korras hoidmas, rohtu niitmas, istmeid puhastamas. 1944. aastal filmiti seal tol ajal populaaarne film “Armastuse lugu”, 1955. aastal ehitati lava juurde riietusruumid. 1976. aastast tegutseb Minacki teater suvekuudel juunist septembrini täie hooga ja seal on lisaks asjaarmastajate truppidele Suurbritanniast ja USA-st esinenud ka kutselised näitlejad, näiteks meile teleekraanilt “Midsomeri mõrvalugudest” hea tuttav John Nettles. Enamasti mängitakse siin Shakespeare´i lavatükke. Minac2Pealtvaatajaid saab istuda 750. See tähendab et, paika on tulnud panna vähemalt 750 istekohta, lisaks rajada teed ja muu vajalik. Tohutu töö ühe naisolevuse jaoks! Kes pealegi vähemasti fotode järgi otsustades oli nägus ja habras.
Külakogukond on teatrit toetanud heategevuslikult, nüüd tegutseb laiemalt Minacki teatri sõprade selts. Kui etendused on, saab sisse nende piletiga, muul ajal on turistidel ja muidu uudishimulikel võimalik käia teatripaika uudistamas ja tutvuda ühes väiksemas hoones ka Rowena Cade´i panusega selle rajamisel.
Rowena Cade suri 1983. aasta augustis 89-aastasena. Küllap olid ta viimsedki mõtted oma teatrist, sest temast jäid järele eskiisid, kuidas teater katta, et vihm, mida sealkandis tihti sajab, etendusi ei segaks. Need plaanid on siiski seni ellu viimata.

Written by L.

27/08/2009 at 15:04