Teed

Mõned mu teekonnad

Archive for the ‘Trükis ilmunud lugu (pärast 2000. a)’ Category

1981, 1985 – BAM (Baikali-Amuuri magistraal)

Killud unustatud magistraalilt

© Linda Järve
Avaldatud  Õpetajate Lehes oktoobris 2001. a.

See lugu on mu 1981. ja 1985. aasta BAM-i reiside meenutus ja mõtisklus olukorrast BAM-il 20 aastat hiljem. Siinsed pildid on minu fotod 1981. aasta reisilt, see juhuvalik ei kattu ajalehes ilmunuga.

BAM. Rongid. Minu foto, 1981.

* * *
Tegin kümmekonna 15-16-aastase koolilapsega katse. Küsisin, kas neile ütlevad midagi sõnad BAM, Kitšera, Novõi Uojan. Kaht viimast polnud nad eluski kuulnud, BAM-i kohta aga arvasid, et võib-olla on kunagi televisioonis mingi niisugune noorte- või muusikasaade olnud. Üks küsitletu jäi siiski kõhklevale seisukohale, et BAM on raudtee.

Miks BAM mulle just nüüd, 2001. aasta oktoobris meelde tuli. Kahel põhjusel. Esiteks nägin paar nädalat tagasi ühelt Venemaa telekanalilt põhjalikku saadet, kus jutustati Baikali-Amuuri magistraali, Baikali järve lähistelt Kaug-Itta viiva raudtee hiigelehituse unustussejäämisest NLiidu lagunemise järel, selle jaamadesse rajatud asulate lagunemisest, aga ka sellest, et mõnes Siberi piirkonnas ärkab magistraali ümbrus taas elule nagu vahepeal ununenud Okasroosike.

Söetalgud, millel osalemine oli vajalik ja vältimatu agitrongi personali ja kultuurikollektiivide kõigi liikmete jaoks. Minu foto, 1981.

Kohtumised BAM-il
Teiseks sellepärast, et täpselt 20 aastat tagasi käisin BAM-il esmakordselt. Tol ajal olid moes kultuurireisid BAM-i ehitajate juurde ja iga liiduvabariik pidi saatma sinna oma lektoreid ja muusikuid. Mööda BAM-i, niipalju, kui teda valmis oli, sõitis agitrong “Komsomolskaja Pravda” (seda nime kandis siis ja kannab ka nüüd Venemaa kõige loetavam ajaleht), kus need kultuurisaadikud kuude kaupa elasid.

1981. aasta oktoobris oli taas eestlaste kord. Loengutega esinesid BAM-il tänane psühholoog, toonane ajakirjanik Tõnu Ots ning tänane ja toonane sotsioloog Andrus Saar, muusikat tegi orkester “Pärnu” (dirigent Rein Vendla) koos kahe solistiga, kellest Ardo Juhkov noorte ehitajate eriliseks lemmikuks kujunes. Mina sõitsin BAM-ile noorteajakirjanikuna, eesmärgiks kirjutada nähtust raamat, aga tihti tuli ka teadustada meie kultuurigrupi ja samas rongis olnud Moskva kirjanike esinemistel. Eestlastest oli Tõnu Ots BAM-il siis juba teistkordselt – doktor Noormanni õpetused olid väga oodatud. Lausa sunduslikult saadeti BAM-ile esinema Nõukogude Liidu kangelasi, olümpiavõitjaid, ajaloouurijaid – ka neid oli meie rongis.

Ega me polnud eestlaste osalust BAM-il arvestades kuigi tähtsad. Kõige tähtsamad olid seal ehitajad. Eesti NSV oli BAM-i läänelõigus Kitšera jaama ja asula ehitamise shefiks. Seal töötas palju Tallinna Ehitustrusti inimesi. Veel rohkem ida pool Novõi Uojanis aga rabas pikki aastaid tööd teha Eesti komsomoli löökrühm Enn Leissoni juhtimisel. Leissoni kohta võib öelda, et tema ja ta rühma liikmed pühendasid BAM-ile oma noorusaastad. Leisson, kelle rühmale külla me 1981. aastal ei jõudnud, oli siis juba BAM-il väga kuulus nimi. Ta ei varjanud oma unistust saada sotsialistliku töö kangelaseks. Ka kirjutas Enn Leisson, hilisem tuntud eesti teleajakirjanik, sellest suurehitusest väga palju lehelugusid ja mitu osa raamatut “Relsid taigas”.

1985. aasta mais käisin BAM-il teist korda, siis juba koos ansambliga “Mahavok” ja lauljatar Marju Länikuga, sest Leissoni rühm pidas pidu oma 10-aastaseks saamise puhul. Viisime Novõi Uojani kingitused Eestimaa noortelt, need andis üle tollane komsomolijuht, praegune haridustegelane Toivo Sikk. Ka viibisin siis teist korda pikemalt Kitšeras.

Veel oli Kitšeras ajutine jaam. Läheduses ehitasid Eesti ehitajad uut hoonet. Minu foto, 1981.

Inimelul polnud tähendust
Toona tundus BAM romantilise ja kutsuvana. Kindlasti ei märganud me kõike, mis nüüd aastaid hiljem täiesti selge on. Kuigi näiteks Andrus Saar sattus loenguid pidama vangide juurde, ei kujutanud me ette, et ainult üks viiendik BAM-i ehitajatest on entusiastlikud noored. Nüüd teame, et umbes kaks viiendikku ehitajatest olid vangid ja ülejäänud sõjaväelased. Kuigi ka komsomoli löökrühmade elu kerge polnud, oli vangidel ja sõduritel veelgi hullem.

Juba 1981. aastal kuulsin BAM-il olles tihti lauseid: “Inimese elu ei maksa siin midagi. Oli inimene ja hetke pärast teda enam ei ole.” See tähendas, et BAM-i rasketes oludes haigestusid ja hukkusid paljud. Oma raamatusse mul toona neid lauseid sisse panna ei õnnestunud, samuti ei tohtinud Glavliti (oli niisugune tsensorite asutus) korraldusel avaldada ka fotot üle Davani mäekuru sõitnud ja ränga õnnetuse läbi teinud loppis vedurist, mis metallikokkuostjatele oleks praegu küllap maiuspala ja mille taustal löökehitajad meelsasti, kuid teatud irooniaga poseerisid.

Gruusia ehitajate rajatud Nija jaam BAM-i läänelõigu piduliku avamise päeval. Minu foto, 1981.

Nagu arutu eksperiment
Küsisin hiljuti Tõnu Otsalt ja Andrus Saarelt, mismoodi nad meenutavad praegu, kakskümmend aastat hiljem, oma BAM-il käiku.

Andrus Saar: “Mulle tundub, et tookord seal viibides oli mul tunne, et BAM-i näol on tegemist mingi arutu eksperimendiga, mis oli seotud eelkõige Hiina mõjuga. Oli vaja need tohutud maa-alad kasutusele võtta ja näidata, et seal ollakse peremees.

Meeles on BAM-i väga huvitavad asumid, kus vagunelamud ja igasugused lobudikud seisid kõrvuti paleetaoliste uute jaamahoonetega ja uuselamutega. Meeles on ka inimeste metsik entusiasm – osa neist pani oma elu BAM-il magama, osa sai tänu tervislikule kliimale aga terveks.

Raudteed võib teatud mõttes võrrelda tänavaga – tõenäoliselt oli BAM kõige pikem tänav, kus ma elus olen viibinud.

Loengute publik andis mulle ka siis juba mõningase pildi BAM-i ehitajate kooslusest. Mäletan, et rääkisin vangidele ühiskonna mõtestamisest. Vange oli ehitajate hulgas hästi palju, samuti oli hästi palju noori inimesi, kes arvasid, et löökehitusel töötamine aitab neil oma tulevast elu kindlustada, ja teistsuguseid inimesi, kes löökehitusele oma kodukohtadest millegi eest põgenenud olid. Et BAM-i läänelõigus, mille tookord läbi sõitsime, sõdureid ei töötanud, siis oli hiljem üsna üllatav teada saada, et idapoolset raudteelõiku põhiliselt sõdurid ehitasidki.

Nüüd, aastate möödudes, on oluline see Siberi lõputu ilu, mida nägime. Hea, et seal sai kunagi käidud, sest nüüd enam sinna niimoodi ei pääse.”

Nii nägi välja Tajura ajutine jaamahoone. Minu foto, 1981.

BAM-i tragöödia
Koos Moskva kirjanikega käisin tollal mitmel kohtumisel BAM-i lastega. Need lapsed olid tõeliselt kangelaslikud. Ei nad peljanud külma ega muid eluraskusi, ei nad teadnud midagi suurlinlikest trollidest või trammidest, küll aga olid uhked oma raudteele, helikopteritele, mägedele… Hiljem selgus, et paljud neist lastest kannatasid vitamiinipuuduse all. Üsna mitmes BAM-i lõigus mõjus neile halvasti kohalik radioaktiivne taust. Aga ka see vaikiti noil aastatel maha.

BAM-il sündis toona päris palju lapsi, sest siia sündisid rohked uued linnad ja asulad, kus noored lootsid oma tulevase kodu rajada. Mõned kilomeetrid BAM-ist eemal jäid tühjaks vanad vene, aga ka BAM-i piirkonna põlisrahvaste külad. Sisseelatud vene küladest tuldi uusasulatesse, kus kõige muu kõrval oli tollal parem kaubanduslik varustatus ja kus olid lastele uued suured koolid ning käis üsna agar klubiline tegevus.

Põlisrahvad aga suundusid mürarikkast raudtee-ehitusest kaugemale, sest nende jahiloomad läksid ära kaugele taigasse. Mõnes niisuguss vanas mahajäänud külas käisime – seal olla oli väga masendav, sest eluta jäänud küla pole just kõige meelitavam vaatepilt.

Toonastest entusiastlikest noortest teeehitajatest ja asularajajatest on nüüdseks saanud vanad inimesed. Paljud neist ei leidnud BAM-i lagunemise aastatel siis, kui lagunes kogu NLiit, endale enam tööd. Venemaal nappis raha. Endistest liiduvabariikidest šefid keeldusid kaasa aitamast siinsete suurasulate elule ja raudtee rajamisele. Raudteelõigud jäid pooleli, liikluse vähesuse tõttu löödi kunagistest liiduvabariikidest toodud parimast ehitusmaterjalist rajatud paleetaoliste uhkete jaamahoonete uksed-aknad laudadega kinni. Ehitajad sõitsid tagasi sinna, kust nad kunagi löökehitusele tulid, ja üritasid seal jalgu alla saada. Paljudel see ei õnnestunud. Teiste hulgas kaotasid töö ka legendaarsed bamlased tuntud brigadir Aleksandr Bondar ja BAM-i peaehitajaks tituleeritud Feliks Hodakovski.

Kõik see oli traagiline nii raudtee-ehitajatele kui ka BAM-i alade uusasunikele ning siinseid maardlaid uurinud geoloogidele, kelle töö aastateks kasutult seisma jäi.

Nii nägi välja Armeenia ehitajate rajatud Tajura jaam 29. okt 1981 mõned minutid enne BAM-i läänelõigu avamise piduliku miitingu algust. Minu foto, 1981.

BAM-i romantika
Tõnu Ots: “Ma olen BAM-il tegelikult ka kolmandat korda käinud, viimati pärast seda 1981. aasta sõitu. Kogusin seal oma väitekirja materjali, väitekiri käsitles nõukogude rahva kujunemist internatsionaalses olukorras. Mulle näib, et iga rahvas idealiseerib oma suurehitusi. Ameerika Ühendriikides oli tee-ehitajatel loosung “Edasi läände!” , Venemaal “Edasi itta!”. USA-s rajati tee läbi kontinendi, meil tee läbi Aasia.

Sellele ajale oli iseloomulik tehnika areng, BAM oli tookord omamoodi epohhiloov sideme loomine – kontakti loomine seni hõlvamata aladega. See ei olnud kaugeltki mõttetu ettevõtmine ja selles väljendus ka palju romantikat.

Meelde on jäänud inimesed. Nii need, kellega koos seal sai käidud, kui ka need, keda kohtasime. Suhtlesin ka hiljem palju Enn Leissoniga, vahetan senini uusaastakaarte nendega, kellega agitrongis kohtusime ja mitu kuud koos elasime. Tean, kellel on kaksikutest lapsed, kellest aga on saanud teaduste doktor.
BAM-il elasin üle ka sellise episoodi, et aitasin ühel lapsel ilmale tulla. Seda sünnitajat olen palju kasutanud näitena oma seksuoloogiaalastel loengutel. See oli äärmiselt huvitav kogemus.

Kokkuvõttes võin öelda, et kolm korda BAM-il käimist on minu jaoks pigem positiivse kui negatiivse märgiga. Noorte jaoks oli üleskutse minna raudteemagistraali rajama tohutu tähendusega. Küllap oleksid nad ka siis läinud, kui neid oleks kutsutud Ameerikasse raudteed ehitama.”

BAM – uued lootused
Eespool meenutasin hiljuti nähtud telesaadet. Selles oli muuhulgas juttu, et praegusel BAM-il on kõige õnnelikumas olukorras idalõigu Tšara piirkond. Sinna on ehitajad tagasi tulnud tänu sellele, et leidub väga rikas firma, kes tahab kasutusele võtta sealsed ülirikkalikud maavarade leiukohad ja seetõttu vajab raudteed. Tšarasse tulevad tagasi paljud neist, kes oma kodukohas enam ei juurdunud ja ennast BAM-il õnnelikumana tunnevad. Seal on praegu beebibuum, kuigi ei teata, kas tööd ja edukat elu jätkub kaheks, viieks või kümneks aastaks. Seal töötab nüüd ka Aleksandr Bondari poeg, kelle lapsepõlv möödus BAM-i ehitusel ja kelle süda sinna tagasi igatses. Ja seal töötab taas ehitajana legendaarne Hodakovski, kes vahepeal töötu oli või öövahiametit pidas.

BAM on raudtee. Aga veel olulisem on, et BAM on ka inimsaatused.

(Märkus: BAM-ist olen kirjutanud veel mitu artiklit Noorte Hääles, Nooruses, Rahva Hääles ja raamatukese “Tunnen uhkust ja kadedust” (vabariiklik publitsistikavõistlus, 1982).

Advertisements

Written by L.

26/06/2011 at 19:46

2010 – Malta

Mitmekesisel Maltal: elu nagu ajalooõpikus

Ilmunud Õpetajate Lehes, nr 26, 6. august 2010

Olen sageli mõelnud, et vana- ja keskaja mälestusmärkidest ning kunstiaaretest rikastesse maadesse sündinud lapsed on kohe oma elu algusest justkui ajalooõpikutesse sündinud. See, mida nende eakaaslased peavad koolis tuupima, on igapäevaselt nende ümber ja neid mõjutamas.

Suuruselt Hiiumaaga võrreldav Malta on üks neid riike, kuhu ajaloo tõmbetuultes on palju talletunud. Malta koosseisu kuulub seitse saart, neist suurim kannabki Malta nime, suuruselt järgmine on Gozo ning asustatud saarte hulka kuulub ka väga väheste elanikega Comino.

Rahvastiku tiheduselt on Malta maailmas kuuendal kohal. 95% selle riigi elanikest on maltalased, kes kõnelevad nii araabia juurtega malta (Il-Malti) kui ka inglise keelt, 2% on britid, enamasti eakamad inimesed, kes peavad Maltat oma pensionipõlve „heaks sadamaks“, ja 3% teiste rahvuste esindajad. Viimasel ajal on Malta avastanud ka eestlased, kes on sinna jõudnud kas abielludes või tööotsingutel. Väidetavalt elab neid Maltal veerandsaja ringis.

Malta on parasjagu nii väike, et temast võib päris ulatusliku pildi saada nädalaga. Samas on ta nii suur oma kultuurilise külluse poolest, et temasse süvenemiseks tuleb palju rohkem aega võtta. Allpool on juttu vaid mõnest käidud kohast.

Paleed ja kaunid aiad

Palazzo Parisio Naxxaris pole välispidiselt eriti huvitav. Rohkem paelub pilku tema vastas asuv suur kirik. Aga paleeruumid  kirendavad kullast-karrast ja rikkusest. Barokselt uhkustava Palazzo Parisio rajas 1733. a Malta valitseja Portugali suurmeister Manoel de Vilhena, 1898. aastast läks hoone markii Giuseppe Scicluna valdusse, kelle suguvõsale kuulub ka praegu. Kaheksa aasta jooksul restaureeris markii palee Itaaliast toodud töömeeste ja kunstnike abiga. Tulemus on muljettekitav.

Teine samanimeline villa – Palazzo Parisio – asub Vallettas ja seal töötab riigiasutus. Kunagi kuulunud need ühele omanikule, kuid praegu erinevatele. Naxxari palee on avatud muuseumina rahvale vaatamiseks, seal korraldatakse pidulikke sündmusi ja pulmapidusid.

Aed on kaunis ja õiterohke. Kõiksuguseid imelikke puid on siin ka, üks on kummaliselt okkaline, nagu kaktus, halli tüvega kõrge puu, aga lehed meenutavad midagi kastani omade taolist. Meie hulgas igatahes polnud nii tarka taimetundjat, kes oleks osanud sellele puule nime leida.

Vanade villade juures ja valitsejate park-aedades on loodus imelopsakas. Muidu on Malta aga üsna karmiilmeline. Et maastik on kivine, on siinsed aia- ja põllupidajad lausa kangelased. Põllud on väikesed, lapike lapikese kõrval ja rohkete kiviaedadega üksteisest eraldatud. Kiviaiad on ühtlasi ka tuuletõke ning mingil kavalal vanaaegsel kombel koguvat nad enda alla vett, mida põlduril vaja läheb. Järvi ja jõgesid Maltal pole.

Maltal pole ka metsa, ei ole meile nii iseloomulikke looduslikke matkaradu. Puid kasvab vähevõitu, aga sidruni-, apelsini- ja oliivipuud ning palmid on siiski sagedased. Kaktused ja agaavid sirguvad siin silmanähtavalt meelsasti. Lopsakama taimkattega on Gozo saar.

Meistrite küla

Sõitsime Ta’qali meistrite külla. Arvasime, et see on midagi rahvuslikus stiilis, meie vabaõhumuuseumi taolist. Tegelikult on endise lennuvälja suured mahajäetud angaarid kohandatud töökodadeks ja poekesteks, kus müüakse kõikvõimalikku käsitööd. Meil siin Eestis ei tuleks kõne allagi nii halvasti korrastatud kohta turistide viimine. Maltal, tundub, elatakse võimalustele vastavalt, ei pingutata iga hinna eest üle oma võimete ja kasutatakse ära ka kitsamad olusid. Igatahes on klaasitöökoda ja selle kaup lausa vapustavad, kõikvõimalikes värvitoonides ja imekaunid. Hiljem poodides me enam nii kaunist klaasimaailma ei kohta – õigesti teevad need, kes Ta´qalist kõik ära ostavad, mida tahavad. Hinnad pole siiski kuigi odavad.

Vaatasime ka hõbedatöökoda, mille kohta kehtib kõik sama – väljast mannetu, seest rikkalik. Põhiehe on Malta rist igal moel.

Kohtumised Eestiga

Kui viiendal reisipäeval Marsaxlokki kalurikülla kuulsaid just Maltale tüüpilisi paate luzzusid vaatama jõudsime, jäi esimesena silma hoopiski veesõiduk, mis “Estonia” nime kandis. E-tähe erilise kuju pärast selle pardal esialgu veidi kahtlesime, aga päästerõngas kinnitas nähtut. Sulaselge “Estonia”.
Küsisime paadi peremehelt, millest selline nimi ja ütlesime, et meie olemegi Estoniast elik Eestist, hoopis teise mere äärest. Noormees vastas, et ei tea, millest see nimi. Tema olevat paadi koos nimega eelmiselt omanikult ostnud. Registreeritud on see “Estonia” Malta pealinnas Vallettas. Ilus kokkusattumus igatahes.
Eriti kirevaid maagiliste silmadega dekoreeritud luzzusid imetlesime ka. Meresinise veega sobivad need muinasjutuliselt hästi kokku.
Teine Eesti-teemaline kohtumine oli meil sellel reisil veel. Hotelli restoranis pidas üheksat ametit 22-aastane kokandusefänn Matthew, kes 16-aastaselt oli Tallinnas käinud. Tallinn ja eestlased jätsid noormehele sügava mulje. Meeles on “Tere!” ja viru valge viin. Supermarketist ostetud toit. Lahedad inimesed.
Tänuks nende heade mälestuste eest korraldas Matthew meile malta toitudega õhtusöögi nn fenkata, mille veinidegusteerimist ja suurepärast külmlauda kroonis küülikupraad, mida ainult auväärsetele külalistele ja suurte pidude ajal erilise roana pakutavat. Maitses küll hästi. Paljud meie hulgast kiitsid, et üsna samamoodi, nagu meie vanaemad vanasti praadi moorisid.

Kindluslinnad, templid ja kirikud

Kui meie siin oma Toompead ja linnamüüre vägevateks kindlusteks peame, siis Maltaga võrreldes tunduvad need väheste ja väikestena. Malta linnad, mis tihedalt üksteisesse kinni kasvanud, on tõepoolest kindlused. Neisse on jäänud midagi foiniiklastelt, kartaagolastelt, roomlastelt, araablastelt, kastiillastelt, hispaanlastelt, prantslastelt, itaallastelt ja inglastelt – kõigilt, kes riburada pidi Maltat endale on tahtnud hoida.

UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvad Malta ja Gozo kivitemplid on väidetavalt palju vanemad kui Egiptuse püramiidid või Stonehenge. Maltal on kokku seitse eelajaloolist templit. Vaatamas käisime nelja. Vanim neist olevat Gozo saarel paiknev Ggantija – gigantide ehitatud – templikompleks, mis pärineb u 3600. a eKr. Hiiglaslikud kivirahnud ehk megaliidid tekitavad hämmastust, paiguti ulatuvad templimüürid kuni 6 m kõrgusele.

Valletta, ametlikult Il-Beit Valletta, on Malta pealinn, umbes kilomeeter pikk ja 600 meetrit lai, sirgete tänavatega. Kui UNESCO kandis Valletta maailmapärandi nimestikku, kirjeldati seda linna kui üht suurima ajalooväärtuste kontsentratsiooniga paika maailmas. Tegemist on täielikult säilinud keskaegse linnaga katedraalide, kirikute, kindluste ja lossidega.

Maltal on ligi 360 kirikut ja katedraali. Neist kuulsaim on Vallettas asuv Ristija Johannese katedraal (St Johns Co-Cathedral) – väljast tavaline, seest ülirikkalik.

Malta saare keskpunktis asuv Mosta linn on tuntud Santa Maria kiriku poolest, mille maltalasest arhitekt Giorgio Gronet de Vasse on ilmselt võtnud eeskujuks Rooma Pantheoni. Kaugele paistev 61 meetri kõrgune kuppelkirik on väidetavalt suuruselt kolmas Euroopas ning üheksas maailmas.
1942. aasta 9. aprilli õhtupoolikul, kui ligikaudu kolmsada inimest oli kogunenud missale, tabas sakslaste õhurünnaku käigus lennukilt heidetud pomm Mosta kiriku kuplit, kukkus läbi selle põrandale kedagi vigastamata ning… ei lõhkenud. Pommi koopiat saab näha kiriku väikeses muuseumis. See on muutunud omamoodi palverännaku objektiks. Ime oli sündinud. Nii tuntaksegi nüüd Mosta suurt kuppelkirikut kirikuna, kus on pomm.

Lisaveerg

Teistmoodi kui meil

Maltal on palju igapäevaseid asju teistmoodi kui meil ja see paneb mõnede asjade väärtuse üle järele mõtlema.

Hotelli vannitoas hakkab silma silt, mis keelab kraanivee joomise. Hambaid pestes ajab oksele. Vesi on väga soolane. Pesemegi end kogu reisi vältel selle soolase veega, mis on saadud merevee töötlemisel. Ühes toas olevat proovitud selle veega kohvi keeta – sant mekk olevat asjal küljes olnud. Katset igatahes ei korratud. Hotellis, kus elab meie giid, pole vett üldse. Veeprobleem on Malta suurimaid muresid, paljudes kodudes seda ei jätku ja vannivõtmine on suur luksus. Põldurite veemurest oli juba eespool juttu. Koju Tallinnasse tagasi jõudes tunneme siinsest veest, mille üle küll palju jorisetud on, suurt mõnu.

Maltal on inimesed sõbralikud ja üksteisest lugupidavad. Kitsastel tänavatel tuleb ette palju liiklusprobleeme. Küll ei mahuta parkimisplatsilt minema sõitma, küll on keegi peatunud seal, kus see teisi häirib. Aga me  ei näinud kordagi, et neid probleeme oleks lahendatud teise autojuhi peale karjudes, teda solvates või isegi kolkida ähvardades. Jah, autosignaalid küll kaikusid pikalt, aga konfliktsetes olukordades oldi väga rahulikud. Lausa imekspandavalt meie jõmmide liikluskultuuriga harjunute jaoks.

Maltal olevat kõige vähem vargusi Euroopas. Taskuvargaid, kellest näiteks lähinaabruses oleva Itaalia sadamalinnad kubisevad, me tõepoolest ei kohanud. Ei olnud tänavapildis ka näha kodutuid ega kerjuseid. Võib-olla on see müüt, aga Maltal suhtutavat abitutesse ja eakatesse väga hästi. Vanaemad on lugupeetud inimesed ja kellelegi ei tule pähe neid penskariteks sõimata. Vanu inimesi on liikvel palju ning neid abistatakse, kui nad seda vajavad.

Maltalane märkab ka linnavõõrast. Naeratab talle sõbralikult, juhatab teed, kui vaja. Et inglise keel on seal kõigil suus, on selle oskajatel Maltal mõnus asju ajada. Pealetükkivaid müüjaid ja oma kauba pakkujaid nagu see on iseloomulik araabiariikides, mida Malta nii mõneski osas meenutab, pole siin samuti. Müüjad lasevad rahulikult kaupa vaadata ja annavad lahkelt nõu, kui vaja. See kehtib ka turul ja tänaval kauplejate kohta.

Klassivahed ja kontrastid on siiski märgatavad. Ka pisiasjades. Rikaste linnajagudes on näiteks prügikastide kaante kohale tehtud katted, mille peal on lillekastikesed, et prügi silmi ei häiriks. Kellelegi ei tule pähegi neid kaste pikali virutada või lillepanu lõhkuda. Vaesemates kantides ajab üks prügi teist taga, tundub, nagu poleks juba ammu koristatud. Nähtavasti ollakse nii harjunud.

Minu fotod.

Written by L.

06/08/2010 at 18:25

2008 – Wales ja Cornwalli poolsaar

Kui elust saab missioon

Ilmunud Elukirjas, nr 1, jaanuar 2009

Istuta puu, vähemalt üks. Kirjuta raamat, vähemalt üks. Ehita maja. Siis oled eesmärgiga elanud. Nii on ajast aega öeldud ja nende sõnade järgi ka käia proovitud. Istutatud palju puid, kirjutatud mustmiljon raamatut, ehitatud tuhandeid maju. Ikka järelpõlvede jaoks.
Hiljuti levis Eesti blogides moodne meem, mis vist ühest Soome ajakirjast laenatud. Kolmkümmend asja, mida peaks elu jooksul vähemalt korra tegema. Näiteks kallis kaubamajas riideid proovima, massööri juures käima ja muud iseenesest üsna ebaolulist ja küllalt tarbijalikku tegevust. Mida ei peakski tingimata tegema, sest sellest ei muutu midagi.
Tarbimise kõrval kiputakse tihti ära unustama kõlavat sõna “missioon”. Mis see on, milleks ma elan; mis see on, mille tahan tulevikule jätta? Samas on järjest rohkem neid, kes siis, kui endal raha juba natuke üle jääma hakkab, ka teiste peale mõtlevad. Midagi loovad, rajavad, asutavad, osalevad sõprade seltsides või heategevuslikes ettevõtmistes.
Eestis on läbi aegade missioonitundega inimesi palju olnud. Praegune maksupoliitika ja majandusraskused, ettevõtjatele ja maksumaksjatele ebasoodus kliima missioonitunnet ei soosi – kutsub rohkem tagavaru soetama ja sääste koguma. Aga sellistest läbi aegade missioonitundlikest nimetaksin siin kahte. Veidrikuna kuulsust kogunud ja kummaliste kivirajatistega pargi teinud von Glehni, kellest sai Nõmme linna asutaja. Ja Rocca al Mare koolipapat Hannes Tamjärve, kelle loodud koolist juba palju lapsi ellu suundub. Seda nimekirja saab küllap pikendada paljude linnade ja maakondade missioonitundeliste inimeste võrra, keda kuigi laialt paraku ei tunta. Kuigi võiks ja peaks. Näiteks Suurbritannia on selle poolest huvitav maa, et seal osatakse oma missioonitundega inimeste tööd tunnustada ja eksponeerida.

portmeirion3Ühe loodusehoidja missioon
Nii näiteks on Walesis Portmeirion, sir Clough William-Ellise 1925.-1973. aastal rajatud rohkete aedadega küla. Läbi elu kestnud missioon. Sir soovis seda rajades näidata kogu maailmale, kuidas saab inimliku keskkonna luua ilma loodust kahjustamata. Meri, mets, järvekesed, puud, loomad, linnud, matkarajad, eklektikat vana-Rooma ja -Kreeka ainetel, üle 50 mitmesuguses stiilis ehitise, mõnusaid poekesi, söögikohti, hotelle, peo- ja pildistamiskohti pruutpaaridele. Mida kõike veel…
Portmeirioni ja üldse kogu Walesi üpris subtroopilise kliima uhkus on lilled. Nii lopsakaid, kirevaid ja kauneid hortensiaid pole ma näinud kuskil mujal. Briti aiad ja aiakesed, ees- ja tagaõued on üldse huvitavad juba kuningas George´i aegadest. Nagu ka nende heki- ja murupügamise kunst. Aga hortensiaid näikse sealmaalased kõige rohkem armastavat. Portmeirion on soositud pulmapidamisekoht. Tähelepanuväärne oli, et siinsetesse aedadesse pildistama tulnud pruutide pruutneitsid ja muu saatjaskond kandsid üldpilti hästi sobivaid, hortensialiku värvigammaga rõivaid.
Sir Clough William-Ellis oli tõenäoliselt kõigesööja. Ta lõpetas Portmeirioniga tegelemise 1976. aastal, kui oli juba üle 90 aasta vana. Kõik tema loodu on nüüdseks n-ö konserveeritud ja sellisena alles, nagu ta kavandas ja rajas. Kõrvuti kreeka ja rooma jumalatega, Buddha jt-ga on siin paiga leidnud ka Kristus, keda sümboliseerival lambatallel on Walesi jaoks eriline tähendus – nii palju lambaid kui siin pole vist kuskil mujal.
Matkaradu on Portmeirionis palju nii metsa kui mere ääres. Igasuguse pikkusega. Veetsime neil mõne tunni. Neilt võib leida igatsetud rahu, looduse võimsust, kõike seda, mida imelise küla ja aedade rajaja nimetas “selleks inimhinge kummaliseks vajaduseks”. Kaasaarvatud igatsus nostalgia järele.
Portmeirioni majandamisega tegelevad praegu sir´i järeltulijad, tema 9 lapselapse juhitav kompanii. Portmeirionit on võrreldud Itaalia kuulsa rikaste suvituskoha Portofinoga. Aga sir William-Ellis ütles seda luues, et kuigi Vahemere-äärne Portofino talle väga meeldib, tahtis ta siiski luua täiesti omanäolise koha. See õnnestuski.

meri2Ühe teatrisõbra missioon
Teine omanäoline missioonitundest kantud paik on Minacki teater, mis Cornwalli poolsaarel Penzance´is, nelja miili kaugusel Lands´ Endist, seega päris maa lõpu lähedal.Teatri asutas miss Rowena Cade. Õigem on öelda, et ehitas, sest just selle võttis ta oma missiooniks läbi elu. Vahetevahel arvavad turistid praegu, et selle vabaõhuteatri on loonud vanad roomlased…
1893. aasta augustis sündinud Rowena tahtis lapsena näitlejaks saada ja mängis 8-aastaselt rõõmsalt kaasa ema kirjutatud näitemängus, mille aluseks oli “Alice Imedemaal”. Selle lasteetenduse pealtvaatajatest keegi ei osanud arvata, et Rowena jõuab kunagi teatriajalukku.
1920. aastal ostis ta 100 naela eest Minacki, rajas siia kodu endale ja oma emale, hiljem ka õele. Seltsis külaelanikega. 1929. aastal lavastas külarahvas Shakespeare´i “Suveöö unenäo”. Järgmisel aastal etendust korrati ja teatritegemist taheti traditsiooniks muuta. Esimestel etendustel tegi Rowena kostüüme ja dekoratsioone, õmbles kauneid haldjarõivaid. Pärast “Suveöö unenägu” taheti lavastada “Tormi”, aga ei leitud selleks sobivat kohta.Minac1
Rowena pakkus välja oma õue, järsult merekaldale laskuvate kaljudega. “Minack” tähendabki “kaljust kohta”. Etenduse-eelsel talvel tegi ta koos aednikuga palju tööd, et sinna rajada lihtne lava ja istmeread. 1932. aastal toimus Minacki teatris esimene etendus ja see oli väga meeldejääv tänu merele kui erakordselt ainulaadsele dekoratsioonile ja näitemängus osalejale.
Rowena jätkas teatriehitamist koos kahe abilisega. Mehed valmistasid ja panid paika graniitkividest istmed, Rowena lõi töös kogu aeg kaasa ja ei andnud endale armu, sest tahtis oma ideed kiiremini kehastumas näha. Muide, ühe abilise, Billy Rawlingsi mälestuseks on teatris tema nimeline istepink.
Kui külaelanikud algul vaatasid, et mida tühja veider miss rabab, siis tasapisi tulid ka nemad appi. Igal suvel mängiti hulk etendusi, sõja-aastatel jäi paik tühjaks, kuid Rowena käis seda ikka korras hoidmas, rohtu niitmas, istmeid puhastamas. 1944. aastal filmiti seal tol ajal populaaarne film “Armastuse lugu”, 1955. aastal ehitati lava juurde riietusruumid. 1976. aastast tegutseb Minacki teater suvekuudel juunist septembrini täie hooga ja seal on lisaks asjaarmastajate truppidele Suurbritanniast ja USA-st esinenud ka kutselised näitlejad, näiteks meile teleekraanilt “Midsomeri mõrvalugudest” hea tuttav John Nettles. Enamasti mängitakse siin Shakespeare´i lavatükke. Minac2Pealtvaatajaid saab istuda 750. See tähendab et, paika on tulnud panna vähemalt 750 istekohta, lisaks rajada teed ja muu vajalik. Tohutu töö ühe naisolevuse jaoks! Kes pealegi vähemasti fotode järgi otsustades oli nägus ja habras.
Külakogukond on teatrit toetanud heategevuslikult, nüüd tegutseb laiemalt Minacki teatri sõprade selts. Kui etendused on, saab sisse nende piletiga, muul ajal on turistidel ja muidu uudishimulikel võimalik käia teatripaika uudistamas ja tutvuda ühes väiksemas hoones ka Rowena Cade´i panusega selle rajamisel.
Rowena Cade suri 1983. aasta augustis 89-aastasena. Küllap olid ta viimsedki mõtted oma teatrist, sest temast jäid järele eskiisid, kuidas teater katta, et vihm, mida sealkandis tihti sajab, etendusi ei segaks. Need plaanid on siiski seni ellu viimata.

Written by L.

27/08/2009 at 15:04

2008 – Cornwalli poolsaar

Uut ja vana Cornwallist

Ilmunud Õpetajate Lehes, 29. august 2008

Cornwalli poolsaarel elavad näiliselt häirimatult kõrvuti vana ja uus, sajandeid tagasi loodud ja oma esimesi eluaastaid tuksuvad vaatamisväärsused. Neist kõigist võiks pikalt kirjutada. Nädalasse teekonda mahub neid palju. Siin vaid kahest, ühest uuest ja moodsast ning teisest vanast ja ajalootolmusest.

Eden bioomidUus: Eedeni aiad

Cornwalli üheks tõmbenumbriks on saanud Eedeni aiad, teisisõnu Eden Project, üks Suurbritannia Millenniumi-projektidest, mis viidi ellu looduse kurja kasutamist meenutavas vanas kaoliinikarjääris St Blazey küla ja St Austelli linna lähedal. Siia rajati mitu kasvuhoonet maailma eri paikade taimestikuga. Üks neist kasvuhoonetest on maailma suurim. Rajatised kujutavad endast nn bioome, tehniliselt ja välimuse poolest väga moodsalt ehitatud plastikpoolkerasid. Neid on ilus vaadata, tundub, nagu oleksid kuhugi fantaasiamaailma saabunud.
Mõte hakkas liikuma 1995. aasta paiku. Projekti elluviimine võttis üsna suurel entusiastide grupil aega kaks ja pool aastat ning külastajatele avati bioomid 2001. aasta märtsis. Inglismaa on alati olnud kuulus oma parkide poolest, juba kuninganna Victoria aegadest on alles palju mõnusaid vanu avalikke parke. Ka Eedeni aiad on omamoodi avalikud pargid.
Suuremas bioomis on vihmametsade troopiline lopsakas taimestik, väiksemas Vahemeremaade subtroopika. Troopikabioomis kannavad vilja banaanipuud, kasvab kohvi, võrsub bambus… Õhk on üliniiske, isegi pildistada on raske, sest paksus niiskuses hajuvad teravad kontuurid ja fotokat tuleb tihti kuivatada. Poole väiksemas bioomis saab näha näiteks oliive ja viinamarju, aga seal on lisaks taimedele ka väga palju skulptuure. Bioomide vahealal kasvavad tee, lavendel, veel sajad meile üsna tundmatud taimed ja lilled.

Kaasaja viimane sõna
Kogu ehitus ja projekt on kaasaja viimane sõna. Niiskust ja soojust bioomides kontrollitakse ja hoitakse alal arvutite abil. Väga paljude taimede, puude ja põõsaste juures on selgitused, kuidas neid saab kasutada eneseraviks ja meditsiinieesmärkidel. Väidetavalt on vesi, mida vihmametsade bioomi niisutamiseks kasutatakse, just seesama vihmavesi, mida Cornwallis nii ohtralt peaaegu iga päev maha kallab. Elektrit saadakse Cornwalli esimeste tuulejõujaamade kaudu.
Bioloogiaõpetajatele on Eden Project oma bioomidega ja laiuvate aedadega tõeline unelmate maailm. 2005. aastal avati veel üks suur ehitis, kus Eden Project saab ellu viia lisaks teadusalastele ka oma haridusalaseid eesmärke. Siin on klassiruumid ja loengusaalid, näitusesaalid ja -rõdud, kus käsitletakse ikka inimese ja looduse suhteid, nendevahelist harmooniat. Meil nappis aega, et kõigi väljapanekutega tutvuda, kuid silma hakkas hulk katalooge, mis sisaldasid mitmesuguseid huvitavaid looduseteemasid; vana puutüvi aastaringidega, selgitamaks puude kasvu ja selle tingimusi; mitmesugused põnevad masinavärgid, mis looduse kulgemist näitlikustasid jpm.

Eedeni projekt on popp
Käisime Eedeni aedades esmaspäeval. Külastajaid oli argipäevast hoolimata tohutu palju, kuid see ei häirinud. Tekitas ainult küsimuse, kui palju rahvast võib siin olla veel nädalavahetustel. Rohkesti oli lapsi, kes kõike uudistavalt vaatasid, puid ja põõsaid käega katsusid, kus see võimalik oli. Tuldi pere- ja sõpruskonniti, silma hakkas palju ratastoolidega külastajate rühmi. Kõigil oli huvitav, mõnus, hea. Kaasa saab osta nii taimeid, lilli, kui ka väga suures valikus loodussõbralikke tooteid. Hästi on korraldatud tuhandete inimeste toitlustamine. Seni Eedeni aedu vaatamas käinud külastajatehulka loetakse miljonitega.
Eden Project on kujunenud suurte telekontsertide (Live 8 sari) kohaks. Sageli esinevad bioomides Cornwalli koorid. Siin on laulnud palju tuntud lauljaid, nagu näiteks Amy Winehouse, James Morrison, Lily Allen jt. Siin on tehtud palju filme, näiteks üks James Bondi filmidest 2002. aastal. Ka Cornwalli kaunid maastikud oma südantlõhestavates armuromaanides kuulsaks kirjutanud Rosamunde Pilcheri raamatute järgi tehtud telefilmides saab Eedeni aedu mõnikord näha. Samuti ulmekates. Eden Projecti on ka inimese ja looduse teatriks kutsutud.

arh1Vana: Blenheimi loss
Blenheimi lossi puhul ei teki kellelgi kahtlust, et tegemist on Suurbritannia suurima paleega, mis ka ajaloo keerdkäikudest väga auväärsena on läbi tulnud. Praegu elab seal 11. Marlborough´ hertsogi perekond, aga enamik lossist ja seda ümbritsevatest aedadest on rahvale avatud.
Nägime barokklossi olulisemaid nn riiklikke ruume, mille hiilgus on tõepoolest pimestav. Igas saalis ja toakeses on näha tohutu palju põnevaid ajaloolisi esemeid – portreedest
vaipadeni, portselanserviisidest skulptuurideni. Neile sisemistele vaatamisväärsustele lisanduvad väljas veel purskkaevude ja terassidega park ja mitu aeda: itaalia aed, roosiaed jt.

Churchilli lugu
Winston Churchill kiirustanud siia maailma kaks kuud enne ettenähtud aega. “Sugulaste nõuannete kiuste oli tema ema – ilus elavaloomuline ja lõbustusi armastav naine – otsustanud võtta 1874. aasta novembrikuu kolmekümnendal päeval osa ballist, mille Marlborough´ hertsog korraldas Blenheimis, oma suguvõsalossis. Balli keskpaiku tundis leedi Churchill ennast äkki halvasti ning ta tuli kiirustades toimetada ühte kõrvaltuppa, kuhu balli puhuks oli sisse seatud daamide garderoob. Niisuguses ebaharilikus olukorras – palitute, kübarate ja boade kuhilal – tuligi ilmale Winston Churchill,” on kirjas V. Truhhanovski raamatus “Winston Churchill. Poliitiline elulugu.”
Samas öeldakse, et Blenheimi peremehed ei olnud rahul sellega, et Marlborough´ hertsogi järeltulija sündis garderoobis, “mitte aga mõnes teises, selleks sündmuseks sobilikumas ruumis. Meie päevil, mil Blenheimi loss on turistidele avatud, näidatakse neile tuba, kus tuli ilmale Winston Churchill. Toal on küll tagasihoidlik, ent täiesti viisakas välimus.”
Tõepoolest, praegu on lossi üks tõmbenumber Churchilli sünnituba, kus voodipeatsi külge on kinnitatud kotike kaheaastase Winstoni lokikestega ja lauakesel klaasi all tema titesärk. Igati ontlik ruumike, mille nägemisest unistab vist küll iga Briti ajaloo huviline.
Tõsisemaid varjundeid ajaloost saab aga näha näitusel “Churchillide saatus – kahe suure sõja liidrite lugu”, kus käsitletakse ja näidatakse nii John kui ka Winston Churchilli sõjalisi saavutusi.

Kaunid naised
Meie giidil, vanal härrasmehel, kes oli Oxfordi ülikooli juristikraadiga ja suur ajaloofänn ning erruläinuna nüüd lossis ringkäike juhatab, tundusid olevat oma lemmikteemad. Ta ei varjanud vaimustust, et just sel suvel said restaureeritud ja konserveeritud kümme uhket flaami vaipa, mille pildistik käsitleb 1702-1714. aasta sõjakäiku ja mis loodi 1. Marlborough´hertsogi tellimusel.
consuelooMeie aristokraatiavõõrastele kõrvadele mõjusid küll veidi koormavatena giidi suured teadmised kuningate, hertsogite jt suurtest suguvõsadest ja sugupuude hargnemistest, aga seevastu pakkusid pikantset huvi tema lood lossis elanud kaunitest daamidest. Giidi eriline lemmik oli aga väga pikakasvuline kaunis Consuelo Vanderbilt, keda on kujutatud paljudel portreedel. 1895. aastal, kui 18-aastane Consuelo, tuntud Ameerika miljonäri tütar, oli 9. Marlborough´ hertsogi naisena saabunud Blenheimi, loodeti talt poega, et võtta enneaegselt Winstonilt ära hertsogitiitel. Consuelo tuli oma ülesandega edukalt toime. Samuti edukalt lähevad Blenheimi lossi raamatukauplustes kõikvõimaliku sõjakirjanduse, hertsogite ja Winston Churchilli elust kõnelevate köidete kõrval praegu müügiks ka raamatud Consuelo elust. Kõige rohkem ostetakse tema enda kirjutatud elulugu “The Glitter& the Gold”.

Written by L.

27/08/2009 at 14:32

2008 – Wales ja Cornwalli poolsaar

leave a comment »

Siin talvitus ravijumal

Ilmunud Kodutohtris, nr 9, september 2008

Augustialguse Walesi ja Cornwalli poolsaare reisi tipptunniks minu jaoks kujunes Stonehenge. Salisbury tasandikul Wiltshire krahvkonnas paikneva Stonehenge´i kivimonoliidid on Euroopa kõige kuulsam eelajalooline monument, mille vanim osa pärineb arvatavasti ajast umbes 3500 aastat e.m.a. Müstiline paik, mille kohta antud erinevatel nii maise kui kosmilise päritoluga tõlgendustel ja käsitlustel, kas tegemist oli observatooriumi, ohvripaiga või pühakojaga, ma siinkohal pikemalt ei peatuks. Räägin paiga seosest tervisega.

kivid2Legendaarne Hüperborea?
Huvitav on Oxfordi ülikooli arheoloogi Anthony Johnsoni väide, et Stonehenge´i ehitajad tundsid geomeetriat vähemalt sama hästi kui Pythagoras, aga seda juba 2000 aastat varem.
Üks viimaseid teooriaid Bournemouthi ülikooli arheoloog Timothy Darvillilt väidab, et Stonehenge on tervise- ja ravijumala koda, kusjuures tervisejumal on ekvivalent Rooma Apollole ja Kreeka Apollonile, seega ka valguse- ja päikesejumalale. Talvel rännanud Apollon Hyboriani (Hüperboreasse), mille asukohaks peetakse (Eesti ja Skandinaavia kõrval) Briti saari, enamasti Stonehenge´t. Talle järgnenud kummardajad püstitanudki siinsed kummalised kivihiiglased. Tervisejumala kultust on Darvilli arvates niimoodi alles hoitud mitu tuhat aastat. Siit edasi mõeldes on Stonehenge´il seos ka kreeklaste ravijatega, eriti kuulsa tervistusjumala Asklepiosega, kes ju uskumuste alusel olevat Apolloni poeg, aga nende seoste otsimine jäägu juba vastavate spetsialistide alaks.
Pikka aega on arvatud, et Stonehenge on eriti oluline suvisel pööripäeval, kuid Darvilli nägemuse kohaselt on tähtsam talvine pööripäev.

Tervist otsima tullakse kaugelt
Usutakse, et kõik Stonehenge´i kivid on tervistavad. Isegi veel 18. sajandil murti suuri kivitükke, et neid kaela riputada ja kaasa võtta ning peeti tervistavaks ka murdekohtadest nirisevat vett.
Raamatus “Stonehenge: The Biography of a Landscape” kirjutab Darvill, et tõenäoliselt ravisid ennast siin mitte ainult kohalikud, vaid ka mujalt, Walesist, Iirimaalt ja Kesk-Inglismaalt tulnud inimesed, lähedases matusepaigas on leitud veelgi kaugema päritoluga, tõenäoliselt Šveitsist, aga võib-olla hoopis Prantsusmaalt või Hispaaniast pärit skelette.
Stonehenge´i lähedal on leitud ka selle arvatavate ehitajate asula. See on hinnanguliselt kõige suurem vanaküla Suurbritannias.Leitud on kaheksa ehitist, kuid arheoloogide arvates on neid veel vähemalt 25.
Kivid nagu elavad. Päris ringkäigu algul saab neid vaadata lähemalt, siis teha kaugemalt nende ümber ringi, soovi korral kõrv kikkis kuulamas audiogiidi selgitusi. Mõned inimesed seisavad neile teadaolevates ravi- või energiaga laadimise kohtades kaua. Üks noormees ütles mulle, et teatud punktides tuleks end laadida veerand tundi, et kivide mõju täpsemalt tunnetada ja nendega kontakti saavutada. Meil nii kaua aega ei olnud, aga erilisi tundmusi tekitas Stonehenge küllaga.

Turismile mõeldes
Stonehenge´i lähipiirkonnas.on tihti ka müstilisi viljaringe leitud. Arvatakse, et need on seotud kivimonoliitide kummalise mõjuga ja ebatavalise, meile teadmata ülesandega.
Druiidid peavad siinseid kivihiiglasi oma uskumustega ja tarkustega seostuvateks ja Stonehenge on nende jaoks pühapaik.
Praegu on külastajate sissepääs Stonehengesse üsna näotu ja justkui ei sobi selle koha olemusega. Kuid kavas on see korrastada, paari miili kaugusesse on kavas ehitada Stonehenge külastajatekeskus, kus hakatakse korraldama näitusi, kultuuri- ja haridusüritusi Stonehenge´iga seoses.Sealt tuuakse külastajad kivihiiglaste juurde väikerongiga. Ka on kavas viia autoteed Stonehenge´ist eemale, osaliselt tunnelisse, et vabastada kivide kogemine kõigest segavast

Walesis on palju matkaradu
Väga populaarne on Walesis matkamine Snowdonia rahvuspargis. Kuigi Snowdoni mäe kolmveerandkõrgusele pääseb eaka rongiga (varem pääses tippu, aga praegu on seal remont), eelistavad paljud matkaradu. Meil ei vedanud, vihma ja tugeva tuule tõttu jäi rongisõit üles ära, sest kõik teenindajad toodi sealt ohutuse tõttu alla. Seda pidavat turismihooajal juhtuma harukordselt harva.
Väga korralikud matkarajad olid ka näiteks Portmeironis, kus ühe tunniajase metsas ja ranna ääres läbisime. Samuti Cheddari kuristikus, mille koobastes käisime ja maitsesime ka sealset kuulsat juustu. Inimesed elasid Cheddari koobastes juba 40 000 aastat tagasi ning siit pärineb maailmakuulus Cheddari-mees – vanim tervena säilinud inimskelett Britannias.

elulaulBath – sead ja Jane Austen
Põhjalikuma ringkäigu tegime Bathis, supeluse- ja terviseasutuste keskuses. Bathi kutsutakse nii “kuldseks linnaks” kui ka “Inglismaa Firenzeks”. Tänu huvitavale arhitektuurile kuningas George`i ajastust on linn kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Mõistagi ei saanud me rohkete lilledega kaunistatud spaadest pildistamata mööda. Siin on ka suplusasutuste muuseum. Iidsed tervisemajad kuumade vannidega, ka kuninga ja kuninganna jaoks. Ja palju sigade kujusid, mida linnale on kinkinud kunstnikud. Siga võib Bathi sümboliks pidada, sest linn asutatud koos rohkete tervistuskohtadega sellesse paika just seepärast, et nähti, kui tugevad ja terved on sealsed notsud pärast mudas püherdamist.
Bathi meie jaoks kuulsaim kirjanik on muidugi Jane Austen. Siin on tema keskus: muuseum väga rikkaliku raamatupoega, kus kirjaneitsi teoseid kõiksugusel kujul osta saab, lisaks ka igasuguseid meeneid. Välisukse juures seisis Austeni vahakuju, mille juures mr Darcy külastajaid meelitas ja kenamatele naisterahvastele silma tegi. Mr Darcy küll päris ei vastanud meie ettekujutusele “Uhkuse ja eelarvamuse” peategelasest, aga ju siis britid teda niisuguseks peavad.

Suvitusala Torquay
Kui Bathis saab puhata ja tervist parandada väga hästi talvekuudelgi, siis suvel eelistati Inglise Rivierat, kus asub kuulus suvituslinn Torquay. Nüüd on suved läinud mõnevõrra vihmasemaks ja kodumaine puhkus kallimaks, nii sõidavad ka britid sagedamini välismaale puhkama. Majandussurutise tõttu olervat nad küll nüüd oma tavalise sihtkoha Hispaania vahetanud Türgi ja ka Kreeka odavama puhkemajanduse vastu.
Torquays oli meie sealviibimise ajal vihmane tõusulainega õhtu. Rannas polnud ujumisluba. Hotelliakendest paistsid õhtusööki pruukivad vanahärrad ja –prouad. Sõbralikult lehvitasid nad meilegi. Suvituslinn olevat just vanematele inimestele rõõmsaks tutvumiskohaks kujunenud. Küllap räägitakse väikse flirdi ajal siin sageli ka kuurordi endisaegadest ja parematest päevadest.

Eedeni aiad
St. Austelli lähedal käisime Eedeni aedades. See nn Edeni projekt on unikaalseim kaasaegne botaanikaaed maailmas, kus on ligi 10 000 taimeliiki erinevatest maailma nurkadest. Huvitavates “mullihoonetes” paiknevad hiiglaslikud troopikaaed ja Vahemereäärse taimestiku aed. Palju on õpetussõnu ja hoiatusi looduse säästliku kasutamise ja loodusehoiu kohta. Saab näha, millist pahandust võib looduse rikkusele valmistada jäätmete rohkus, kõik see kila-kola, mis inimtegevusele omane on.
Eedeni aiad on käputäie vabatahtlike poolt endisetesse kaoliinikarjääridesse rajatud ja suureks ettevõtmiseks kasvanud projekt, mida sõidetakse vaatama maailma eri paigust. Põhimõte on, et koostöös võime Maale tagada parema tuleviku. Kui Maa on terve, siis on terve ka inimene. Igati hariv paik.

Tervisestatistikat
Suurbritannia meeste keskmine eluiga oli 20. sajandi alguses 45 aastat, 2006. aastal 77 aastat. Naiste puhul olid need arvud 49 ja 82. Cornwallis, kus me põhiliselt ringi liikusime, on need arvud veidi väiksemad.
Üldiselt tunnevad britid end üsna tervetena. Tensi Reiside giidilt saadud statistilise teabe kohaselt on 85% kuni 15-aastastel noormeestel tervis hea. Meestest 68% on hea tervisega, 23% üsna hea ja 9% mehi pole oma tervisega rahul.
Naistest on hea tervisega 66%, üsna hea 23% ja ebarahuldavaga 11%.

Britid kaaluvad liiga palju
Kui varem olid esikohal südame- ja veresoonkonnahaigused, siis nüüd on asemele astunud ülekaalulisus. Suurbritannias on tohutu palju ülekaalulisi noori. Riiklik terviseprogramm peab senisest rohkem hoolt kandma, et nad normi ja vormi saaksid. Nii kõneleski meie sealoleku ajal üks eesrindlik koolidirektor hommikuses telesaates, et koolis oli kevadel tavaks, et kõik õpilased liigutasid end hommikuti enne koolipäeva algust 20 minutit muruplatsil. Sellest loodetakse abi.
Muide, kehakaalu mõõdetakse kivides: massiühik 1 stone on 6,35 kg.
Tõuseb tuberkuloosi haigestumise hulk, suured on alkoholi- ja suitsetamisprobleemid. Enamikus avalikest kohtadest on suitsetamiskeeld, seoses suitsetamise ebamugavustega on paljud suitsetamisest loobunud. Sigaretid on üldiselt kallid, kuid palju on liikvel valesigarette.
Vähihaigustest on naistel kõige enam rinnavähki, meestel eesnäärmevähki.
10% 5-16-aastastel noortel (kooliealistel) on diagnoositud kliinilisi vaimseid häireid.nende puhul on põhilised probleemid ülekaalulisus või emotsionaalne pinge nii koolis kui ka kodus.
Seksuaaltervise valdkonnas on kasvanud mitmesuguste haiguste arv. Aidsi oli 2006. aasta andmetel nakatunud 73 000 inimest. Aastas on ligi 8000 uut aidsi.

Raske pääs eriarsti juurde
Kuigi ka haiglajärjekorrad on pikad – umbes 20 nädalat – on tervisega seoses kõige suurem probleem pikad järjekorrad eriarsti juurde. Sellest on viimasel ajal palju juttu nii trükiajakirjanduses kui ka televisioonis, sest sellega ei olda üldse rahul.
Sotsiaaltoetusteks kulutati Suurbritannias 2006-2007. aastal 134 miljardit naela ehk kaks korda rohkem kui kümme aastat varem. 43% sellest läheb eakatele, 25% lastele ja peredele. Väga suur osa lastetoetusest saadakse heategevusfondidest. Lastele järgnevad heategevusfondidest saadava toetuse poolest vähihaiged, puuetega inimesed, vaimse tervise häiretega inimesed, eakad, haiged, pimedad, kurdid ja väga väike osa läheb aidsihaigetele.

Written by L.

26/08/2009 at 22:28

2007 – Lõuna-Portugal

Seal, kus päike lahkub Euroopast

Ilmunud Elukirjas, nr 1, jaanuar 2008

Lõuna-Portugali rannad on lahedad, liivased, palmidest ääristatud, huvitavate kaldakaljudega kaunistatud. Kes veemõnusid armastab, sel tasub sinna puhkama sõita.
Algarve pealinna Albufeira vanalinn on väga armas ja koguni kahe kauni ranna vahetus naabruses. Üks on nn kaljurand, kuhu saab läbi kaljusse raiutud tunneli, ja teine kannab kalameeste nime. Peaväljak on oma nime saanud kaljutunneli loonud inseneri auks. Siin sokutab meile oma töid siluetilõikaja, kes lõpuks, kui keegi tema pakkumisest ei hooli, nendib suisa eesti keeles: “Ei raha!”.
Vanalinna kitsastele elutänavatele turistid ei tule. Neid huvitavad äritänavad, peaväljak ja vaateplatvormid. Aga hooaeg hakkab läbi saama ja nende hulk pole häiriv. Läheme kalarestorani. Kokk on kõhn mees kitsehabemega. Veel kõhnem näeb ta välja pärast seda, kui on meile suitsupilves vehkides söögid valmistanud – ikkagi üle 40 portsjoni korraga. Enamik tellib cataplanat – portugali rahvustoitu, mis endast kalasegu merikarpidega kujutab. Cataplana mariscas on kala vähe, põhiliselt karbid ja, nagu selgub, pole see eriti hea. Siin peetakse noobliks sardiinide söömist, aga mina otsustan võtta tursa, mis eelmisel korral Portugalis käies maitsmata jäi ja mida osatavat valmistada 365 eri moel. Grillitud bacalhau maitseb koos keedukartulite ja tomatitega tõeliselt hästi.

Härjavõitlus kui rahvamäng
Albufeira härjavõistlusel on sedapuhku võitlejaid ehk cavaleirosid kolm, erandkorras tütarlapsed, üks veel päris lapseohtu. Publikut on vähe, kiviiste on külm, tuul tõmbab. Hea, et soojad riided said kaasa võetud.
port1 318Portugali tourada erineb Hispaania corridast. On rohkem nagu vana rahvamäng, talupoegade ajaviide. Kuid siiski mitte talupoeglik, sest cavaleirod on väga peente daamide moodi riides, ratsutavad oma hobustel tantsusammu. See hobuballett ongi kõige suurem vaatamisväärsus – ratsud ei karda härga, teevad oma osa ladusalt ära. Neiud ründavad härga, igaühel kulub selleks erinev aeg. Kui nende teravad värvikad odad juhtumisi maha kukuvad, siis tulevad areenile tumeroosade plagudega lehvitavad noormehed, õrritavad härga ja härg on piisavalt loll, et tähelepanu neile pöörata. Veel on pärast tütarlapse esinemist ja võitu “külapoiste” kord. Nad tulevad kambakesi, kuid paljaste kätega, üks rabab härjal sarvedest ja kukutab ennast ta pähe, teised teevadki härjale “kambaka”, mille lõpus üks noormees on härjasabast kinni ja härg keerutab end saba taga ajades koera kombel ringi. See sabaväänamine teeb härja kutuks: ta vaatab üsna lolli näoga ega oska kuhugile minna ega midagi teha. Siis kõlavad jälle pasunahääled ja areenile tulevad suured karjahärjad. Kui võitlushärg on väiksem ja must, siis karjahärjad on helepruunid – selle härgade “kiirabi” kannul sörgib kutu areenilt minema.
Iga episoodi lõpus käivad cavaleiro, üks lehvitajatest ja sabaväänaja kiiduavalduste saatel areeni ümber ringi, pealtvaatajad loobivad neile oma rõivaesemeid. Enamasti on need poiste ja noormeeste särgid, mida tütarlaps siis tagasi viskab. Kui cavaleirod on mehed, nagu on tavaline, siis lendavat areenile vahel ka õrnema soo aluspesu.
Meescavaleirode puhul on kogu etendus kindlasti tempokam, ka pikem, sest siis võitleb igaüks kahe härjaga. Neiud ilmselt nii palju ei jaksa, neist igaühel on õhtu jooksul vaja võidelda ühe härjaga. Kokku kolm korda toimuv võitlus on sõltuvalt nii härja kui inimeste iseloomust iga kord täiesti erinev. Härgadest hakkab kahju – neil võib väga valus olla. Areenil nad ei sure, kuulu järgi ootab neid ees teekond lihaloomana tapamajja.

Kindlused ja kaugused
Teemapäev “Ajalooline Algarve” tutvustab lääneranniku ilusamaid kohti. Silves on kunagine moslemite keskus. Maurikindlust restaureeritakse Euroopa Liidu rahadega. Lähedal on Algarve üks tähtsam kirik – Sè, nagu siin katedraale kutsutakse, pärit 13. sajandist.
port1 122Caldas de Monchique on kuulus terviseveeallikate ja maasikapuuviljadest valmistatava likööri poolest. Siin kasvavad ka kohalikud puud karaadid, mille viljad on täpse kaaluga ja andnud väärismetalli kaalule oma nime. Magusaviljaline karaat olevat tuntum jaanileivapuuna ehk jaanikaunana ja võitleb kasvutingimuste pärast sissetoodud eukalüptidega. Tagasiteel allikate juurest näeme, kuidas õlleka perenaine rahvuslikus leivaahjus suitsuvorstiga saiu küpsetab. Oleme head ostjad – uudishimu meelitab.
Sagrese suur valgete seintega kindlus, prints Enrique ajal geograafide, ehitajate, meremeeste ja teadlaste keskus seisab üksikuna keset lagedat. Jääb selgusetuks, mis hädaohtu siit tollasest maailma lõpust merelt tulemast kardeti. Võib-olla just siit läksid teele kõige kuulsusrikkamad Portugali meresõitjad ja maadeavastajad. Lõputu ookean vaatab vastu. Tema kohin on midagi erilist. Müüridelt paistab, et veidi eemal rannakaljude vahel asub jälle üks väga ilus rand. Kaks meest kalastavad väga pikkade õngedega. Väike kirik keset kindlust on remondis.
Euroopa mandri kõige edelapoolsem punkt Cabo di São Vicente pakub samuti kaugeid ja kauneid ookeanivaateid. Palju kaupmehi, rohkesti müüakse sooje kampsuneid. Tulevad meelde naised, kes Müürivahe tänaval kaubitsevad muhu kampsunitega. Suurt erinevust ju pole. Kaks punakat koera: kõhn emane, nisad rippumas, ja juba suureks kasvanud, kuid “ema nägu” poeg loodavad turistidelt süüa saada. Need on siis Euroopa kõige edelapoolsemad koerad, läänepoolsema – samamoodi punaka – nägin
ära mõned aastad varem Cabo da Rocas.

Kus kohalikud käivad
Algarve Lagos on oma Nigeeria nimekaimust tunduvalt väiksem ja rahulikum. Kunagi oli see vastupidi – Nigeeria endine pealinn sai oma nime just Portugali Lagose järgi ja Portugali maadeavastajatelt. Linn olevat pärit kartaagolaste aegadest. Portugallastele kuulub see alles 12. sajandist. Ajaloolisi mälestusmärke on vähe, jupike siin, jupike seal. Vabariigi väljak olevat olnud orjaturg. 1755. aasta maavärina ja hiidlaine ajal saanud nii Lagos kui teised siitkandi linnad ja külad väga kannatada. Seetõttu pole muististest suurt midagi järel. Ilus suur sadam. Äritänavad koguvad öist rahvast, meidki püütakse mõnda restorani kutsuda, aga giid on välja pakkunud söögikoha sadamas, kus kohalikud eelistavad käia. Sõnad “kus kohalikud käivad” on siinkandis parim soovitus.
Vaatame ära paar põhilist väljakut, prints Sebastiani väga modernse kuju, mille juures on valgesse rõivastunud miimid fotoklõpsuvalmis. Söögikoht on välimuselt silmapaistmatu, ise poleks küll osanud sinna sattuda. Võtan sardiinid ja olen nendega ülirahul – tõsine kaluritoit, soolakala värske kartuliga.

Mustlasromantikat lootmas
Mustlasturgu Quarteiras kujutlesin tunduvalt eksootilisemana. Jõuame kohale pool tundi enne turu lõppu ja müüjate põhitegevus on asjade kokkupanek. Siinsamas on nende rändkaravanid. Tundub, et mustlaste jaoks on kadunud aeg, mil liiguti hobusevankritega. Siin on kõigil oma auto ja selle taha kinnitatud järelkärud ning elupaigad.
Müüakse kaupa, mida ka poodidest võib saada: mütsid, rätikud, küünlajalad, linikud, lõhnaküünlad, kotid, kingad, T-särgid, india sarid ja seelikud. Müüjateks enamasti vist tõesti mustlased, mõned neist värvika olemisega. Jõmpsikad on kihvtid ja elavaloomulised. Üks väike tüdruk on täiesti blond, aga vapralt mustlaste sabas. Tuleb meelde väike Madelaine, keda kogu maailm otsib ja keda arvati olevat mustlaste röövitud, kui mitte oma vanemate tapetud. See tüdruk siin igatahes Maddy pole ja mustlased on oma keskkonnas igati meeldivad.

port1 176Röstitud pühaku kirik
Almancili Püha Laurentiuse kirik on seest täiesti sinine rohkete azulejoplaatide tõttu, millega on kaetud kõik peale kullarohke altari. Azulejode paigutus mõjub ruumiliselt nagu võlvidena, kus on kujutatud Laurentiuse praadimist tulel – seik, mille tõttu ta ka kokkade kaitsepühakuks on saanud. Suure maavärina ajal tulnud alla ainult kolm-neli azulejoplaati tuhandetest. Siis arvati, et pühak ise kaitseb oma kirikut.
Kiriku juurest jalutame surnuaeda. See on täis kivikabeleid, hauasambaid ja -kive. Väga vähe puid, vaid mõned küpressid. Suured urniseinad klaasakendega. Palju kallite kadunute pilte nii kividel kui ka urniseina boksides. Palju kunstlilli, sest nii palava päikese all ei seisaks lõikelilled üldse ega taha kasvada ka päristaimed. On tunne, et kogu hala ja kurbus püsib surnuaia kohal ühtse halli pilvena, kuigi taevas on selge. Meie surnuaedades aitavad puud seda masenduspilve hajutada ja annavad nagu uue elurütmi, siin koguneb kõik ühte kohta. Giid räägib, et Tallinna külastavad välismaalased küsivad sageli, miks eestlased oma surnud metsa sisse matavad, kas sellepärast, et oleme metsarahvas.

Korgikuninga majapidamine
Sao Bràs de Alporteli küla oli 19. sajandi lõpust alates pikka aega Portugali korgitööstuse keskus. Praegu on siin suurim väärtus nn korgikuninga maja – rahva- ja tarbekunstimuuseum, mille lahtiolekut pikendatakse meie pärast tunni võrra. Parasjagu on prantsuse ja maroko rõivaste näitused, aga meid huvitab rohkem hoone ise. Siis juhatatakse meid üle õue suurde laoruumi, kus näeme filmi sellest, kuidas korki tammedelt võetakse ja töödeldakse, samas on nii töödeldud kui töötlemata korgi näidised, pressitud koored jne. Kõrvalruumis on vanad sõidukid. Küla tänavapildist jäid meelde pahuksil nägudega torisevad vanamehed tänavakohvikus – Portugalil olevat jalgpallis sandisti läinud.

Lustakalt rahvusõhtul
port1 205Alte mägikülas tuleb meile vastu rahvariietes vanamees, eesel kõrval. Meelitab naisi eesli selga istuma, et pildistamise eest raha kasseerida. Rahvusõhtu alguseni on aega, jalutame ja vaatame suurt ja väikest allikat, mis on kiviümbristesse aetud. Suurema allika juurde on rajatud nutikas amfiteater. Allikas ei tohtivat supelda, isegi käsi pole soovitav pesta, sest vett tahetakse puhas hoida. Aga üks vanamees ujutab oma koera ja keegi ei tee sellest väljagi.
Mahukas restoranis degusteerime rahvustoite: caldoverdet, mis on mõnus köögiviljapüree, sardiine ja lõpuks pollo piri-pirit ehk grillkana vürtsika piprakastmega. Kolm meest laulavad kitarri, triangli ja kastanjettide saatel üldtuntud joomalaule ja portugali meloodiaid. Üks pereansambel tantsib, eriti toredad on lapsed. Pillimängijad ja lauljad on üpris eakad, üks neist on väga Tarmo Leinatamme moodi, teine seesama enne eeslit talutanud vanamees.
Meie laudkond laulab ainsana kogu saalis õllepruulijat ja muid laule kaasa – päris head hääled on kokku juhtunud. Laul jätkub bussis. Tore on niimoodi õhtuses Portugalis sõita, laul sobib siia. Läänetaevas loojub päike – läheb Euroopast minema.

port2 142Riigikogu “kohtub” valijatega
Ühe päeva veedame Lissabonis. Naljakas on, et Belemi torni juures kohtume … Eesti riigitegelastega. Saabuvad must auto lipukesega, mida kaugelt hästi ei näe ja saatemasinad. Läheme uudishimutsema ja ennäe, meile vaatavad üllatunult vastu Riigikogu esimees Ene Ergma ja delegatsiooni liikmed. Väike sõbralik keskustelu. Keegi meie bussirahvast teeb hiljem märkuse, et nüüd saab Riigikogu delegatsioon täitsa ausalt kirja panna, et käis Portugalis valijatega kohtumas. Nalja palju.
Seekord sõidan ka Lissaboni kuulsa vana linnaliftiga, mis mu eelmise sealviibimise ajal remondis oli. Sõidan üles, siis ronin keerdtrepist veel kõrgemale ja loodetud vaateplatvormi asemel olen kohvilaudu täis tuubitud platvormil, üks bard laulab inglise keeles, pole ruumi, et vaadata avarat panoraami. See on suitsulõhnaline pettumus.

Algarve idarannikul
Tavirat peetakse Algarve ilusaimaks linnaks. Kitsad tänavad, palju dekoratiivsete korstnatega maju ja sissekäike. 23 palvemaja. Paari neist vaatame, samuti ribakest mauride müüri ja vanimat kirikut. Sild, mis pärinevat Vana-Rooma ajast. Siis sõidame vaatama Cacela Velha kindlust, kalapaate ja soolapanne meres (meresoola settebasseinid, millest osa ka väga vanad). Nende ääres on palju haigruid, toonekurgi jm linde.
Vila Real de Santo Antonio asub piirijõe ääres. Üle jõe paistab Hispaania kohal vikerkaar. See on kaubanduslikult huvitav linn, hispaanlased käivat siin ostureisidel. Parasjagu toimub moelaat, kauplustes on väga palju soodsa hinnaga ranna- ja köögirätikuid, linikuid, tikandeid jms.
Muide, selle ringreisi sisse mahtus ka päev Hispaania kaunislinnas Sevillas, kus pensionäridel peaks pensionitunnistus kaasas olema, sest katedraali saab siis odavamalt, valitsejate lossi Alcazari aga lausa tasuta.
Siinsed meenutused on Germalo Reiside Lõuna-Portugali ringreisilt mullu septembris. Tore teekond oli, pühkis mõtted kodumaistest muredest puhtaks.

Reisikaaslaste fotod.

Written by L.

26/08/2009 at 21:52

2007 – Tuneesia

Tuneesia päikeses ja varjus

Kodutohtris, sept 2007  ilmunud lühendatult

Tuneesias käib eestlasi järjest rohkem nii puhkamas kui ka reisimas. Siinsed visandid ja meeleolud on pärit Tensi Reiside korraldatud Tuneesia ringsõidult 11.-18. mail 2007. Sousse – Kairouan – Sufetula – Tozeur – Douz – Matmata – Chenini – Ksar Ouled Soltane – El Jem – Tunis – Kartaago – Sidi Bou Said – Sousse.

Argielu
Sousse`i vana mošeed saame vaadata ainult siseõuelt, sest uskmatuid ehk mittemoslemeid sinna ei lasta. Muhameedlastel on päevas viis palvetuskorda. Range nõue on, et palvetades peab olema kaine ja rituaalselt puhas. Reedeti on palvusepäev, mil siia tullakse kokku kogu linnast. Samuti on Tuneesias reedeti keelatud igasugune alkoholimüük ja kõikide poodide viinaosakonnad on kinni.
Sousse´i eramuuseumis saab pildi, kuidas elas 19. saj Sousse´i rikas ametnik oma perega. Päikeselisest valge marmoriga sillutatud siseõuest viivad uksed esimese naise magamistuppa, teise naise magamistuppa, lastetuppa, peremehe tuppa ja külalistetuppa. Huvitavad voodid, kõrged nagu Versailles´is Prantsuse kuningatel, ühe lastevoodi juures on kirjas, et selle juures pildil kujutatud kalad tagavad üle tun310-aastaste laste õnne. Huvitav pesuruum suure marmorvanniga, loputus- ja lõhnavee kannudega. Ilusad elutoad oma väga erinevate mustrite kogumises ja kokkusobimises. Tikitud kuldsed suurad – ringikujulised laused koraanist tumedal põhjal, needki kurja silma vastu. Kaunid vaibad, mosaiigid ja nikerdused. Riiulitel on kalliskividega dekoreeritud lõhnaõlipudelid. Teisel korrusel asub väikene köök puuküttega pliidiga, mida kasutati ainult tee ja kohvi valmistamiseks. Suures köögis on kolm suurt pliiti ning hiigelsuured potid ja savikannud vee ja toiduõli jaoks. Eesruumis on rakkekaev vee ammutamiseks. Teenijate toad on kuskil siinsamas, samuti perekonna palvela.
Muuseumist väljudes on meie ümber järsku palju erinevas vanuses lapsi, palju kisa-kära. Koolitunnid on lõppenud ja kõik tumedapäised elavasilmsed poisid/tüdrukud korraga välja pääsenud ja saadud vabadusest vaimustuses. Tuneesias on üldine koolikohustus 6.-16. eluaastani. Poisid ja tüdrukud käivad koos koolis, on ka eraldi koole, aga üldiselt on vastassugupooled harjunud juba lastena vabalt suhtlema. Suguküpseks saanud tüdrukud kannavad sageli rätikut, nägu ja keha varjatakse siiski vaid lõuna pool või väga usklikes perekondades. Vanemad naised kannavad rätikuid ja mitmesuguseid varjavaid maani kehakatteid rohkesti, mõnikord on need täiesti valged, mõnikord mustad või mustriliste ääristega. Niisugused katvad riided ja kõikvõimalikud rätikud on täiesti põhjendatud, sest neid läheb eriti lõunas vaja mitte ainult naiseilu varjamiseks kurja silma või võõraste meeste eest, vaid ka kaitseks päikese või liivaterade vastu. Mul pole kunagi tekkinud tõrget, kui mosleminaised Euroopas oma rätikuid kannavad – kui nad ennast neis hästi tunnevad, las käia.

Söögid
Tavaliselt küsitakse turistidelt, kas söök oli hea. Jah, juba esimesel hommikul avastasime, et Tuneesia söök on hea. Erilised on datlid – Eestis müügil olevatest Iraani omadest heledamad, pikemad ja palju magusamad. Palju on igal söögikorral kapsast ja tomatit sisaldavaid salateid, hommikuks pakuti rootsi lauas neile lisaks vorsti, juustu, apelsini- ja sidrunimahla, teed, kohvi, saiu ja saiakesi – kõike suures koguses.
Sousse´is oli õhtusöögiks sellele kõigele lisaks väga hea pilaff. Jook tuleb juurde osta. Paljud tellivad vee, hiljem väidavad, et see olnud lihtsalt pudelisse pandud kraanivesi, mida siin ühe dinaari eest müüakse. Äri seegi. Tuneesia kraanivesi kõlbab meie giidi sõnul hästi juua iseäranis neile, kes ka kodus kraanivett joovad. Mineraalvett, fantat ja teisi karastusjooke müüakse igal pool nii poodides kui tänaval, enamasti saab pudeli dinaari või pooleteisega. Hotelli õhtusöögil on ka suur valik magustoite. Kõige paremad olid pärast palavat kõrbepäeva arbuusi mahlakad viilud.
Lõunasööki meil reisiprogrammis polnud, seda ostsime oma raha eest – kolm rooga, hind enamasti 7-8 dinaari. Euroopalike variantide puhul võib saada alustuseks spagetid tomatikastmega, siis küpsetatud kalkuniliha friikartuliga ja lõpetuseks näiteks banaanijogurtit. Kalkuniliha on lambaliha kõrval üks tuneeslaste lemmiktoite.
Ühel õhtul otsustasime maitsta tuntud Mornagi veini, pudel maksis 10 dinaari. Punased veinid olevat Tuneesias paremad kui valged ja Mornag on kuulus viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamise piirkond..
Berberi mägiküla Tamazreti lähedalt teemajast saime selle reisi parimat teed. Tuneesiale iseloomulikult on see kange magus siirup, aga siin on selle sees mandlid. Väga huvitav kooslus. Kohvisõbrad oma kohvi kuskil eriti ei kiitnud.
Reisi lõpupoole avastasime, et bensiinijaamas sai teed ja kohvi mitte ühe dinaari, vaid 225 milliimi, ligi viis korda vähema eest. Nojah, tegemist on kohalikele mõeldud kohaga. Turisti jaoks algavad siin maal hinnad ikka dinaarist, mis sisaldab tuhandet milliimi.
Matmata küla koobasrestoranis saime oma parima lõuna. Alustuseks punast tšillipiprast harissat, mida Tuneesias ongi tavaks kõige enne süüa. Harissa on välimuselt paksu tomatikastme moodi, aga väga tugev ja kibedavõitu, sellele lisatakse veidi oliiviõli ja siis torgatakse selle sisse sai. Turistidele harissat tavaliselt ei pakuta, sest enamik peab seda liiga kangeks, kui aga küsida, siis tuuakse alati. Seejärel tuuakse tohutul hulgal salatit, mille põhilised koostisosad on tomat, kurk, kapsas, oliivid jm. Siis on kuskussi kord – siin on see tõesti maitsev, lisandiks meie ühepajatoidu moodi valmistatud kartulid, porgandid, jälle kapsas jm ning igaühele ka suur tükk lambaliha. Kõike kokku on nii palju, et meist jääb toitu veel lademes järele. Söök maksis 7 dinaari.
Tataouine`i huvitava arhitektuuriga hotellis sai hommikusöögiga nalja. Nimelt on restoranis ühel laual palju mune, kõrval suur keedunõu. Mõtlen, et ju on munad just keedetud ja välja tõstetud. Aga toiduvalik on nii suur, et ma muna ei võta, vaid valin muud head, eelkõige lambaliha, mida tuneeslased väga hästi valmistavad. Jällegi tuleb öelda, et need on hiigelportsud, mida inimesed siin oma taldrikutele tõstavad. Üks meie vanematest daamidest ei jaksa oma kanamuna ära süüa. Soovitan tal selle kaasa võtta, sest meil on ees terve päev bussisõitu ja ta võib selle ju igal ajal ära süüa. Valges kostüümis daam tahab muna omale taskusse panna, mina ütlen, et taskusse vist ei tasu, määrib ehk riided ära (arvates endiselt, et tegu on keedetud munaga). Võtab siis muna kätte ja hiljem, kui juba bussis istume, tuleb mu juurde, et tahtvat minuga riielda. Milles asi? Ta otsustanud muna toas hommikul ikkagi ära süüa, aga see olnud toores. Nojah, tagantjärele mõeldes saab ju aru, et ju oleks iga restoranikülastaja pidanud oma muna ise soovitud ajaks keema panema — ja alusel olid toored munad. Sellega munanaljad veel ei piirdunud, sest mune olid kaasa võtnud paljud meie inimesed, kes siis terve päeva jooksul ühel või teisel kombel nende tooroleku avastasid.
Tunise suures hotellis maitsen baaris Tuneesia thibarine`i, mida mõned allikad datlilikööriks nimetavad. Sellel on kange köharohu üsna pealetükkiv maitse. Tegelikult on thibarine vist küll rohkem igasugustest maarohtudest ja viigimarjadest palsam, mis ehk ka datleid sisaldab. Päris datlilikööri – sarabi – nägime müügil ainult Monastiri lennujaama tax-free kaupluses.

Kaubitsemine
Esimesed kaubitsemiskogemused saime Kairouanis ühe kindluse juures. Mustad noormehed ja poisikesed pakuvad sisenemisel südamekujulise ripatsiga kaelaehet, öeldes, et see on present for you – kingitus. Kui kingituse vastu võtad, kätte või, veel hullem kaela paned, siis käivad nad takjana järel, nõudes algul kaht ja kauplemise tulemusena üht dinaari.
Kairouani vanalinna äritänaval on müüjad pealetükkivad. Kui tingima hakata, võib hind sekundipealt kukkuda. Lõpuks on müüja vägagi rahul. Kaupa on siin tohutult palju, kõige huvitavamad mitmesugused nahkkotid igasuguses suuruses, nahkkingad ja plätud, rätikud ja sallid, metallesemed, ehted – kindlasti on nende hulgas ka ehtsast väärismetallist asju, maalitud lauanõud peente ornamentidega.
Tunise medina kaubatänavad, kitsad soukid on temaatilised, ühel tänaval pudi-padi, teisel ehted, kolmandal nahatooted, neljandal jalatsid ja riided, edasi keraamika ja metallikohrutused…. Siit vist ei puudu miski, mis inimesel vaja on. Üks kauplus on tänavale riputanud hulgaliselt korvikesi, mis oma kujult pulmatordiga sarnanevad ja õhulistest riidematerjalidest tehtud on. Giid Erki selgitab, et need on pulmakorvid – abiellumise eel ostab peigmees nende sisse pruudile kõikvõimalikke ehteid ja lõhnu.
Abiellumine on Tuneesias meestele kohustuslik, kui nad just nõrgamõistuslikud pole. Seaduslik on pidada üht naist. Enne abiellumist peab mees suutma muretseda koha, kus elada ja olema suuteline peret üleval pidama. Muide, ka sõjaväes käimine on meestele kohustuslik ja seda mitte teinud meesterahvast ei lastavat riigist väljagi, kuid paljud mehed siiski ostvat end ajateenistusest vabaks.
Tunise soukides tungeldes peab ettevaatlik olema. Siinsetel varastel on kombeks naiste käekotte katki lõigata. Meie grupis juhtus nii kahel naisel, õnneks ei pudenenud nende kotist varga jaoks midagi meelepärast maha.

Ori
Kairouani vanalinnas viib Erki meid kohta, mida esimesel pilgul kohvikuks peame. Trepist üles teisele korrusele tõustes vaatab vastu suur värvikireva sadulaga kaameli topis. Siis märkame, et see on elus kaamel! Järgnev hakkab igale loomakaitsja hingega inimesele vastu. See kaamel on sõna otseses mõttes ori. Turistidel soovitatakse jääda seisma kitsastesse aknaorvadesse, kust saab toimuvat pildistada. Siis kaetakse kaameli silmad ja ta hakkab käima ringiratast, pumbates vett. Silmad on kaetud arvatavasti seepärast, et fotoaparaatide välgud teda ei pimestaks. Töö on raske, kaamel teeb mõned vaevalised ringid. Siis jäetakse ta seisma ja kõnnitaja küsib turistidelt vaatamise eest tasu – ikka dinaar inimese kohta. Kaamel hõõrub vastu oma rakendust silmade pealt kaltsu ära, sest see on talle ilmselt ebamugav. Seda turistilõksu kutsutakse Bir Baroutaks. Ukse kohal olevatelt fotodelt saab näha, kuidas kaamel on trepist üles ja alla käinud.

tun6Varemed
Kesk-Tuneesias Sbeitlas asuvad hästi säilinud roomaaegse linna Sufetula varemed. Sufetula asutati 1. saj m.a.j ja muutus jõukaks tänu oliivikasvatusele. Varemete ala on tunduvalt suurem, kui arvasin, ja ei jää kuigi palju alla eelmisel aastal Kreekas nähtud varemealadele. Huvitavad on vanaaegne õlipress, termid, termide keeruline põrandaalune küttesüsteem, milletaolist enam ei osata ehitada, tänavasillutis ja kohatised hoonetes säilinud mosaiigid. Päris uuena mõjub ristimisvann, põhjas kalasid kujutav mosaiik. Eriti uhked on aga kolm suurt templit: keskmine Jupiterile, selle kõrval Juno ja Minerva templid. Miks neid kolm on, seda ei teata. Tavaline oli ju, et ehitati tempel ühele jumalale.

Enne reisi lugesin üle Gustave Flauberti “Salambo”. Noorpõlves vaimustas see mind kui kirgliku armastuse draama, nüüd mõjusid Kartaago tunnetemöllu ja julmade lahingute lopsakad kirjeldused kuidagi ehmatavatena. Tunise lähedal Kartaagos näitas Erki meile esimesena kohta, kus olevat ohverdatud esmasündinud poegi. Kartaagolaste jumal oli verejanuline. Künkal, mille serval on palju hauatombe, kasvavad punased moonid ja kollased saialilled. Flaubert kirjeldas poiste ohvriks toomist põhjalikult. Nende hulgas võinuks olla ka valitseja Hamilkari poeg Hannibal, hiljem kuulus väejuht.
Sõidame Antoniuse termide juurde. Giidid hoiatavad, et mingil juhul ei tohi pildistada kõrval asuvat president Ben Ali residentsi, millel lehvib Tuneesia lipp. Selline pildistamine võib lõppeda mitte ainult filmi läbivalgustamisega ja aparaadi ära võtmisega, vaid veel halvemini. Näeme eemalt ka snaipereid, kes presidenti valvavad.
Antoniuse termid, õigemini see, mis nendest säilinud on, asuvad Tunise lahe ääres. Meri on siin imetlusväärsetes värvitoonides. Maketilt paistab, et tegemist on olnud märksa uhkema kompleksiga kui tänapäeva suured spaad. Tervis, puhtus ja mõnu käisid siin käsikäes.

tun1Vesi
Kuigi turism Tuneesiale tulu toob, pole kõrbeelanikud sellega rahul, et turistid oaasides käivad – turistidele kulub liiga palju vett ja vee hulk oaasides väheneb. Vesi on siin aga elutähtis. Kuidas seda dilemmat lahendada, seda veel ei teata. Võib karta, et saja aasta pärast on siinsed lopsakad oaasid kuivamas, kui mitte juba kuivanud, veepuuduse tõttu. Tuneesia parimate datlite piirkonna Jeridi keskuse Tozeuri ümber on Tuneesia suuruselt teine oaas, kus üle 200 allika annab vett 200 000 datlipalmile.
Oaaside hotellid on omapärased, väga puhtad, korraliku suure basseiniga ja nii duši kui vannitoa võimalusega.
Douzi oaas 400 000 palmiga on Tuneesias suurim. Palmid kasvavad siin enamasti ridades, tõenäoliselt on nad kõik istutatud. Kuid nende vanust on meil raske hinnata, sest palmid kasvavad väga vanaks. Ka ei oska me ütelda midagi nende sordi kohta – datlipalme olevat maailmas üle 5000 sordi. Igatahes on need tugevad lopsakad puud. Üks meie reisilistest ütleb: “Küll siin on lopsakas vesi!”.

tozeurPunane sisalik
Tozeuri lähistelt viib bei rong Lezard Rouge (Punane sisalik) meid Seldja kuristikku. Bei kasutanud rongi pealinna Tunise ja oma suvepalee vahet sõitmiseks. Vanaaegsete vagunite lauad ja istmed on kallist poleeritud ja nikerdatud puust. Alates 1995.aastast on Lezard Rouge turistide teenistuses ja sõidud toimuvad ainult hommikupoolikuti ning mitte iga päev. Muul ajal on 1906. a ehitatud raudtee fosforiidikaevanduse käsutuses. Edasi-tagasi rongisõit kestab poolteist tundi. Seisan kogu selle aja vaguniesisel lahtisel sillakesel. Siin on mõnus, tuul puhub ja kõik on hästi näha. Samas seisavad paar prantslast ja vagunisaatjaneiu oma mundris. Või on ta hoopis liikluspolitseinik, raske ütelda. Rongis on temasuguseid (kuid mehi) palju ja mõned neist käivad kogu aeg temaga juttu ajamas. Meestel on relvad. Üks, üllataval kombel heledapäisem lokkis peaga pikem mees “piirab” neiut kogu aeg. Tore on nende suhtlemist jälgida. Araablanna oskab nii ilusti võrgutavalt mehele silma vaadata, et ajab vist selle pea päris segi. Ka on tal ilus naeratus, pärlvalged hambad, mis tõmmukast näost kaunitena mõjuvad.
Maastik on huvitav, kuidagi ebareaalne. Punakad-kollakad kivimoodustised, nõlvad, orud, erksinine taevas, ühes sügavas kuristikus pulbitsev veenire, millelt tahaks küsida, kuidas ta siia sai.

Sahara Viagra
Kui bussiga teetammil üle Tuneesia suurima soolajärve el-Jeridi sõidame, siis on vasakul kallas lähedal, paremal kuskil lõputusse hajuv. Maad ja vett katab valge soolakiht, kohati on see justkui läikiv, ükski lind ei lenda, kõik on elutult sile ja tundub aurumise tõttu taevaga ühte sulavat. Kaugemal kaldal või järvel on mingi suur, kummaline must masin – üks mees küsib, mis seal lendab, sest arvab seda taevas olevat. Võib-olla ongi see meile lubatud miraaž.
Üle järve saanud, teeme peatuse müügimeeste juures. Põhiliselt müüakse siin suurtes hunnikutes soolaliivaroose. Meeles tuleb pidada, et soolaliivaroos tahab aeg-ajalt niisutamist – muidu võib aja möödudes juhtuda, et tema asemel on laua iluks hunnik soola ja hunnik liiva.
Üks mees müüb datleid mitmesugustes karpides. Ise hüüab aeg-ajalt kõva häälega reklaamiks: “Sahara Viagra! Sahara Viagra!”. Vist kogu meie bussitäis ostab talt datleid. Reisi lõpus mõtlen, et tegelikult oli see kõige andekam müügimees, keda sel maal nägime; oma väljamõeldud ja kandva turundustaktikaga.

Matmata
Matmata on kõlalt eestipärane külanimi ja seda annab tõlgendada nii, et siin elatakse maa all, kuid ollakse matmata. Sadu aastaid tagasi rajatud küla on püsinud muutumatuna tänini. Uus, kaasaegsem Matmata asub mõniteist kilomeetrit eemal. Kaitseks kuumuse või talvekülma eest on elamud ehitatud mäenõlvakutele liivakivist koobastesse. Suur osa “Tähtede sõdade” filmide stseene olevat siin filmitud. Võhikusilmale on koopad väljaspoolt peaaegu märkamatud – see oli sõdade korral ka kaitseks vallutajate eest.
Käime ühes berberite perekonna koobaselamus. See on vist mõeldudki turistidele näitamiseks, igatahes on seda kujutatud nii postkaartidel kui ka sellest palju kirjutatud. Siin pidavat elama ema Fatima, kes aga meie sealkäigu ajal kohal pole, sest olevat haige, ja tema kaks tütart. Koopaukse kohal on kujutatud kalad, kaitseks kurja silma vastu. Läbi maa-aluse käigu siseneme siseõuele, kust lähevad koopaavad kööki ja tubadesse. Kõik on puhas ja väga korras. Kalleid vaipu silma ei hakka, küll aga on palju meie kaltsuvaipade taolisi põrandakatteid. Samas on ka panipaigad. Õuel hakkavad silma 1942. aastast pärit saksa sõjaväekatelde kaaned jm, mis tuletab meelde, et siin käisid Teise maailmasõja ajal lahingud. (Nendest on põhjalikumalt juttu tšehhide Hanzelka ja Zikmundi “Aafrika” raamatu esimeses köites.) Üks õdedest valmistab meile köögikoopas teed, teine istub siseõuele laotatud tekkidele ja näitab, kuidas kahe käsikivi vahel kuskussi valmistatakse. Saame maitsta ka sellest kuskussist küpsetatud sooja saia lavašši.
Lähedal koobasrestorani juures on palju kaubitsejaid. Siin pole nad nii pealetükkivad kui suurtes linnades. Eriti hästi läheb lambanahkade müüjal, sest kust mujalt ikka saaks umbes 10-15 dinaari maksva pehme lambanaha. Meie bussi ostetakse vist oma 15 lambanahka. Kui ära sõidame, paneb mees oma nahad kokku, laob kõik mootorrattale ja… on meie järgmises peatuskohas, vaateplatvormi juures, juba enne meie bussi. Kauplemine jätkub senikaua, kuni kõik nahad on otsas.

Maantee
Riigi olulisim on Tunise-Tataouine´i maantee, mis läheb edasi üle piiri kuni Liibüa pealinna Tripolini. Tuneesia suurepärane teedevõrk on peamiselt rajatud prantslaste poolt, enamasti pärast fosforiidilademete avastamist 1881. a. Giidide sõnul on päris hea ühendus iga külakesegagi, erinevalt Eestist, kus paljudesse kohtadesse enam buss ei jõua.
Tee ääres hakkavad silma võrdlemisi räpased putkad, mis on ümbritsetud igas suuruses bensiinikanistritega ja -vaatidega. Tuneesia mehed müüvad Liibüa odavat naftat – sisuliselt on see salakütus, kuid riik laseb müügil toimuda, sest loodetakse, et nii suudavad müüjad ennast ja oma peret elatada ja mingil hetkel ehk leiavad endale ka parema töö.
Teeääred on väga täis igasugust prahti. Seoses turismi eelisarendamisega on küll sageli tehtud ühiskorrastustöid, kuid praht on visa taanduma. Selle mustuse taustal on imeks pandav, et näiteks linnades oma kodumaja või poekese esist tänavat lausa pestakse. Majad on enamasti väljaspoolt väga tagasihoidlikud, sageli isegi koledad, kuid sees valitseb puhtus ja ruumikus.
Selle piirkonna linnades, kust läbi sõidame, tundub olevat laada- või turupäev. See olevat igas linnas teatud kindlal nädalapäeval. Näiteks sõitsime Sousse´ist ära just turupäeval, mil oli näha, kus müüakse kanu- ja kukkesid, kus köögivilja jne.
Tänavakohvikud on igal pool täis mehi. Enamasti joovad nad siirupimaitselist kanget teed ja arutavad maailma asju. Või kõnelevad hoopis jalgpallist, mis on Tuneesias populaarne. Naisi näeb kohvikulaua taga üliharva. Selle istujaterohkuse põhjal võiks arvata, et Tuneesias muudkui laiseldakse. Tegelikult näeme väga palju tööd tegevaid inimesi, olgu päike kui tahes kõrgel või madalal. Piirkonniti soositakse käsitöö tegemist ja paljud endised usukoolid medresseed on muudetud käsitöö- või kutsekoolideks vastavalt sellele, missugune ala kuskil oluline on.
Liibüa on Tuneesiast palju rikkam, kuid näiteks eraravile tullakse sealt sagedamini Tuneesiasse, kus eraarstindus on väga heal järjel. Tullakse isegi Euroopast, tunnevad tuneeslased uhkust. Veel on Liibüa naftarikkuritel tavaks käia puhkamas Tuneesia kaunites suvitus- ja turismilinnades, sest neis võib kohtuda nägusate eurooplannadega. Mõni niisugune kohtumine lõpeb naisevõtuga. Pealegi on elu liberaalses Tuneesias vabam kui usukommete poolest karmimas Liibüas.

tun4Imeline koht
Ksar Ouled Soltane on traditsiooniline berberite kindlustatud viljahoidla, kus hõimud hoidsid oma viljatagavarasid. Sõna ksar tähendabki viljahoidlat. Kogu süsteemi sisse viib kindlustatud värav. Siseõue ümbritsevad kolme- ja neljakorruselised kitsad hoidlad, mis on ehitatud liivakivist koobastesse. Neis hoidlates oli aastaringi madal ühtlane temperatuur. Ülemistel korrustel hoiti teravilja, peamiselt nisu ja otra, maa-alustesse hoidlatesse paigutati oliiviõli vaadid. Hoidla võti oli kõige usaldusväärsema uskliku käes.
Kogu hoidlatesüsteem meenutab üksteise peale ehitatud pääsukesepesi, ainult et mitu korda suurematena. Mõne avause juurde viivad väga järsud trepid, mõne juurest on need hävinud ja jääb selgusetuks, kuidas nii kõrgele on võimalik ronida

Varbad
Tunise kesklinnast umbes 20 minuti sõidu kaugusel endises beide lossis asub Bardo Muuseum. Uhked saalid, puust nikerdatud ja ülekullatud kuppellaed, võlvkaared ja trepistik. Kõikjal on põrandatel ja seintel sadu suuri roomaaegseid omapärase tehnoloogiaga valmistatud mosaiike. Värvid on pehmed, looduslikud, palju pruuni, halli ja rohelist. Kujutatakse mitmesuguseid müütilisi ja elu-olu stseene. Kui neid mosaiike uskuda, siis on Tuneesia alade loodus olnud rikas väga huvitavatest loomadest ja siin on juhtunud kõiksuguseid imesid, kohtutud jumaluste ja hiiglastega, kuuldud sireenide laule. See olevat maailma suurim mosaiikide kogu. Kumb oli enne – mosaiik või vaip, sest idamaistes vaipades on nii palju nende mosaiikide sarnast ja mosaiigid omakorda meenutavad kaugemalt vaadates suuri vaipu?
Veel paeluvad mu tähelepanu ilusad voogava rüüstikuga roomaaegsed kujud. Ja siis teen huvitava avastuse: Kartaago jumalate ja ülikute kujudel on teine varvas pikem kui suur varvas. Ja kohe päris tugevasti pikem. Järgmises saalis jälle. Et mul endal ka niisugused varbad on, hakkab mul väga huvitav.
Hiljem, Kartaago muuseumis, on ühes vitriinis väljas luustik. Seda vaatamata ütlen reisikaaslasele, et kui teine varvas on suurvarbast pikem, siis on tegu originaaliga, muidu on lihtsalt mingi poest ostetud skelett. Teine varvas ongi pikem. Huvitav, üllatav ja naljakas tähelepanek.
Kodus uurin varvaste asja veel. Üks esoteeriaraamat väidab, et inimesed, kellel teine varvas on suurest varbast pikem, on pärit kas Marsilt või tähtedelt. Pikem teine varvas seostuvat mingite südame omadustega, tule energia voogamisega.
Rahvasuu ütleb, et naine, kellel on teine varvas suurest varbast pikem, on mehest üle. Kunstnike plastilise anatoomia õpikus on kirjas, et vanad kreeklased pidasid klassikaliseks just jala niisugust kuju, et teine varvas on kõige pikem.
Teaduslikult kutsutakse sellist varvast Mortoni varbaks – USA ortopeedi Dudley Joy Mortoni järgi, kes selle nähtuse uurimisega tegeles. Praegu esineb pikemat teist varvast vähem kui 10 protsendil maailmas elavatest inimestest. Kuid näiteks ainude (Jaapan) puhul on see 90 protsenti. Huvipakkuv on Mortoni varvas nii antropoloogilisest kui etnilisest vaatevinklist. Skulptorid ja kingameistrid kutsuvad selliste varvastega jalga Kreeka jalaks (vastandades seda nn Egiptuse jalale, mille suur varvas on kõige pikem.) Mortoni varvas on sage Kreeka skulptuuridel ideaalse jala puhul, pikem teine varvas kujunes esteetiliseks standardiks ka Rooma ja renessanssi ajastul. USA tuntud Vabadusesambal olevat naisekujul samuti pikemad teised varbad.
Prantslased on pikema teise varbaga jalga nimetanud ka neandertaallase jalaks, kuid peavad seda märgiks intelligentsusest. Mortoni varbad olnud ka Kleopatral, tänu kellele see nähtus kujunenud ilu etaloniks. Veel on pikema teise varbaga jalga nimetatud kelti jalaks, vastandina saksi jalale. Uurija John Kirkup aga on täheldanud, et pikema teise varbaga jalgu võib palju leida Leonardo da Vinci ja Vesaliuse loomingus.
Müüdid ja kunst on ortopeedide jaoks üldse huvitavad. Nimetagem näiteks Achilleuse kõõlust või ristilöödud Jeesuse vermetes jalgu.

Reisikaaslase fotod, osa ajakirjas ilmunud.

Written by L.

26/08/2009 at 17:40