Teed

Mõned mu teekonnad

Posts Tagged ‘Rootsi

1975 – Rootsi

1975  –  Taani-Norra-Rootsi-Soome.  Skandinaaviamaade kruiis “Baltikal”.

Lapid lendavalt vaibalt
© Linda Järve
Ilmunud “Noorte Hääles” nr 290, 13. dets 1975.

/Märkus: Et see lugu on ühe korraga blogisse panemiseks liiga pikk ja hõlmab erinevaid riike, siis olen selle jaganud osadeks. Kuna 1975. aastal tehtud ja ajalehes avaldatud minu fotod on halva kvaliteediga ja ka kaotsi läinud, siis kasutan nende osade illustreerimiseks kaasa toodud postkaarte ja reklaammaterjale.

III OSA – ROOTSI, Millesgården/

Looja käsi

Millesi aed - unistuste lend.

“Kaugetest maadest – koju Lidingös
Päikese ja lillede juurde,
Lindude laulu ja suveööde juurde,
Mändide ja kaskede, kadaka ja saarepuu juurde…
Fjordi lainete ja kuuraja juurde,
Skåne ja tuultest sündinud muusika juurde,
Siravate tähtede ja särava lume juurde.
Valgusega käes ja uiskudega jääl.
Mälestuseks loomingupalavikust,
Soovides ehtida kunstiga Sind, Saatust ja Rahvast.
Tulevik näitab, kas töö oli hea.
Olgale, õnnistatud armastatule.
Me elasime kaua, et anda kaasmaalastele parim meie loodust.
Alandlikult palume teis hoida seda head,
Mis keset maailma muutlikke saatusi
Seisab siin sellisena, nagu kangastus kunstnikule.”

Võib-olla ei peatugi kõik Lidingö Millesgårdenis viibijad aia kivipiirdele kinnitatud punasele graniiditahvlile raiutud testamendi ees. Lembe- ja soovisõnad jäävad enamikule siinsetest külastajatest ehk lihtsalt tundmatu keele taha peitu, sest ega giididki kõikjale näpuga näidata jõua, ning seda, millest mõtles nüüdseks 100 aastat tagasi, 1875.  aastal sündinud mees toda pühendust raiudes, võivad nad aimata ainult kujude ja purskkaevude mitmekesksuse järgi. Millesi põhimõtteks sai: “Lase mul töötada, kuni kestab päev”. Ja et tema päev kestis kaheksakümmend aastat, aitab see ühtlasi selgitada ka aia ja hoone eksponaatide kirevust, mis väljendub mitte niivõrd materjalides ja värvikuses kui kujutatu sisus.

Me käisime läbi selle aia peaaegu kõik sopid, imetlesime terrassidelt avanevaid vaateid, siia korjatud või siin tehtud kunsti ning skulptori töötuba. Kui Olga ja Carl milles  galerii mosaiikpõrandat ladunud, siis püüdnud naine improviseerida, teha nii, nagu talle parem näis, pidamata lugu tööjoonistest. Milles nõudnud täpsust. Olga aga jäänud kindlaks, et väikesed kõrvalekaldumised muudavad kavandatu ainult huvitavamaks. Kõneldakse, et vihahoos käratanud Milles: “Kes siin see õige Milles on? Sina või mina?!” ja Olga vastanud: “Mina ka!”

Millesi fantaasiamängud - kaasakiskuv rõõm olemisest.

Olgu kuidas on tolle perekondliku lahkheliga, kuid selles sügisese aias tundus, et nagu Olga kõrvalekaldumised aitasid muuta huvitavamaks galeriipõranda mosaiigi, nõndasamuti pani ka sügisvärvide kirkus särama siinse fantaasiamängu, muutes iselaadseks isegi nood kujud, mis muidu ehk ainult tehniliste nõksudega silma oleksid paelunud. Ja veel üks väike, koguni riivatu mõte tuli Millesgårdenis: “Kui oleksime nüüd natuke nagu Karlsson katuselt, et oskaksime ka “päriselt ise lennata”, siis keerleksime veidi aega seal postide kõrgusel skulptuuride vahel, sest kui nad alt nii toredad näivad, mis huvitavad ja asjalikud näod neil veel olla võivad.” Aga karlssoneid Millesgårdenis paraku pole.

"Looja käsi"

Mõistagi lausa pidi selle paiga peremehele meeldima kolmanda sajandi Aleksandria poeedi Mochose poeem Europe röövimisest, mis nüüd tänu Hardi Tiidusele on Edith Hamiltoni “Antiikmütoloogia” läbi ka eesti keelde jõudnud:

“Kuigi Hera viibis kuskil eemal, mõtles taeva isand ikkagi ettevaatusele ja muutis enese enne Europe juurde ilmumist sõnniks. See polnud tavaline pull, keda võib näha tallis või karjamaal rohtu nosimas, vaid ilusaim kõigist omasugustest, läikiva kastani karva, hõbedase ringiga otsaesisel ja noorkuu-kujuliste sarvedega… Naerdes istus Europe sõnni selga, kuid teised, kes küll kiirustasid, kuis võisid, ei jõudnud järgneda tema eeskujule. Sõnn kargas jalule ja tormas merekaldale, sealt mitte vette, vaid jooksis üle voogude edasi. Lained tardusid tema ees ning terve saatjaskond kerkis välja sügavusest – veidrad merejumalad, nereiidid, ratsutasid delfiinide seljas ja triitonid puhusid oma sarve ning nähtavale ilmus isegi võimas mereisand ise…”

Kui palju loomejõudu, millist kujutlusvõimet ning materjaliründamist võisid sellised värvikad kirjeldused ning pajatused esile kutsuda skulptoris, kes isegi inglid uiskude kõlisedes posti otsa sättis ning kelle aias kasvavad kõrvuti puudega sambad, millel seisvatest süžeedest  üks teisest kummalisem näib? Millesi aias aimad skulptoris peitunud täpsust, kogunisti lausa tehnikainimeslikku arvestust ning kujutluste uperpallitamist. Seepärast pole ka imeks panna, et ühele kivisamba otsas seisvatest skulptuuridest – hiigelkäele, millel aegade voolus nii pisikene inimene seisab, on autor nimeks andnud “Looja käsi”. Loomingupalaviku mõõtmiseks pole veel sobivaid kraadiklaase, kuid kindel on see, et purskkaev “Europe röövimine” sai 1926. aastal valmis Halmstadi jaoks, nii nagu valmisid veel paljud suured ja väikesed purskkaevud, mille poolest Rootsi Kuningliku kunstide Akadeemia professori Carl Millesi monumentaalkunst iseäranis huvitav on. 1916. aastal sündis pronksist ja graniidist võluv väike “Najaad”, 1925. aastal sai pronksi hoogne “Suplev Susanna” ning kolm aastat hiljem tuli ilmale graatsiline “Diana”.

Paljud Rootsi linnad on leidnud Millesi loomingust enesele sümbolid, nii nagu Göteborgi jaoks on seda “Poseidon”. Kõik, kes on viibinud Stokholmis, on näinud (ka Millesgårdenis käimata) vähemalt kaht tema purskkaevu, “Päikeselauljat” ja “Orpheust”. See viimane, rootslase näoga traakialane, mängib oma lüürat Stokholmi kontserdisaali ees ja kuigi pole võimalik aru saada, kes tema kaunitest kuulajannadest on Eurydike, võib Orpheust ümbritsevatest skulptuuridest ühes ära tunda Beethoveni, kes suletud silmil kuulab lüüra elutoovat laulu ning selle tõttu veelgi enam piinleb ja raevutseb oma kurtuse rüpes.

"Inimene ja Pegasus". Kõik pildid on postkaardid Millesi aeda tutvustavast voldikust (1975).

Eelnenud loetelu on üksnes murdosake Millesi loomingust, millest suurem hulk (vähemalt koopianagi) on leidnud alalise väljapanekukoha Millesi õuel, mis astangutena laskub fjordi kaldale, nagu tahaksid kõik skulptori vaimu- ja kätesünnitised vaadata, mida seal teiselpool, teisel kaldal, tehakse, kes sõidavad Lidingö poole üle linna uuema silla või kelle laevad merele väljuvad.

Küllap võib vaielda selle üle, kas Millesi looming meeldib või mitte, kas see pole ehk liiga romantiline. Millesile on koguni ette heidetud, et tema fantaasia on põhjamaa jaoks kohatu. Teda on nimetatud loojaks, kelle looming meeldib ainult välismaalastele. Nähtavasti on etteheitjad unustanud, kui kargelt muinasjutulised on põhjamaade saagad, millist iselaadset romantikat sisaldavad nende rikas ajalugu ja huvipakkuvad legendid.

Kes saab keelata lendajat lendamast!
Just see mõte väljendub minu jaoks  Millesi “Inimeses ja Pegasuses”. Inimesed ja nende pegasused on kahtlemata erinevad, kuid üsna tugevalt on Millesi siiski mitte ainult fantastiline, vaid kõvasti maapealne loomus löönud välja selles tugevas Pegasuses, kes päris meie tori hobuse kombel töökana ja kõikejaksavana näib. Oma ratsaniku on ta taevasse kandnud ning sellele jõu andnud juba iseenese jõul edasi lennata mööda loominguradu. Veel vaid veidi toetub üks jalg loomehobusele, näib, et hetke pärast lendab inimene järele oma mõttele, oma soovidele…

Käisime Millesi aias kirkal sügispäeval, kui taevas oli sinisinine, aga tundus, et too loominguratsul mõttekõrgustesse tõusnud inimene näeb kuskil selle sina taga oma tähte.

/Järgneb.
Järgmine osa on: Taani ja Norra. Valutav kivi./

Advertisements

Written by L.

11/03/2011 at 10:17

2006 – Gotland

Gotland – hingestatud saar

Ilmus Õpetajate Lehes 17. novembril 2006

raukars2Tänavu suvel sain kingituseks Gotlandi-reisi, mis minu jaoks tipnes Fårö saarega.
Palaval päeval näis, et saarekesel pole kohtagi, kuhu päikese eest varjule minna. Kadakad ja rannamännid surusid end järjest rohkem maa ligi, nagu oleks sinna midagi ära peidetud.
Lainete ja tuulte koosmõjust tekkinud kummaliste kivimoodustiste – raukarite – ümbrus meelitas suplejaid ja laisavõitu herilasi. Turistid kogusid kivikesi. Taamalt paistis kaluriküla, mis küll rohkem puhkajate kui ametikalurite käsutuses on.
Näitlejanna Liv Ullmann on kirjutanud: “Ma ei mäleta, et oleksin varem näinud nii viljatut loodust. Otsekui kiviaja jäänus. Aga suvepäikeses vaimustav ja üpris salapärane.” Liv Ullmanni “Muutumine” ilmus “”Loomingu”Raamatukogus” 1986. aastal. Tema kirjeldus selt saarelt saadud üksindusekogemusest lummas mind rohkem, kui hiljem loetud Ingmar Bergmani ja Käbi Laretei tekstid.
Lakoonilisel kuumaastikul oli näha ainult huvireisijaid, kuigi Fårö saarel elab ligi 600 inimest. Gotlandlased nimetavad seda väikesaart tüdrukute saareks, sest 1977. aastast tänini on seal ainult tüdrukud sündinud, vaid 2001. aastal tuli ilmale üks poisslaps.
Ära sõites jäi tunne, et Fårö varjab oma olemust juhutulijate eest väga kiivalt ja pikem sealviibimine kutsub tõepoolest igas hinges esile muutumise.

Otse keskajast
Gotlandi pealinnas Visbys, väikeses armsas vanalinnas linnamüüride vahel peeti parasjagu keskajapäevi. Roosid, mille poolest linna kitsad tänavad ja kaunid pargid kuulsad on, kippusid päikeseleitsakus kuivama. Rahvas oli keskaja moe järgi riides, vastu tulid pontsakad emandad, vilkad härras- ja teenijalapsed, mungad, timukad, rüütlid, talunikud, viikingid – kõik nagu uhkete piltidega kunstiajalooraamatust välja astunud. Kujutlesime, missugune näeks välja Tallinna vanalinn, kui seal ühel nädalal järsku enamik inimesi samamoodi riides oleks, ja missuguseks magnetiks mujalt tulnutele võiksid meie vanalinnapäevad siis kujuneda. Visbys olid külas paljude maade ajakirjanikud, näiteks tegid hollandlased pildireportaaže, mille peategelasteks olid just ajaloolises rõivastuses perekonnad.
Linn oma rohkete tornide ja kirikuvaremetega on aegade jooksul vähe muutunud. Gotlandi kunstimuuseumis on väljas 1800-ndate aastate lõpus tehtud akvarellid ja nii mõnigi maja on seal selgesti äratuntav, suurest turuplatsist rääkimata. Kõigel sellel vanal on hing sees ja elu käib.
Kui giid ütleb teile, et ei saa aru, miks tänavatel on nii vähe rahvast, sest pidi ju peonädal olema, siis tasub kohalikelt küsida, kus pidu ikkagi toimub. Meie avastasime Visbys viibimise teisel päeval, et keskajafestivali tõmbenumber – suur laat ja esinemised – on ennast peitnud botaanikaaia taha linnaserva merekaldale. Seal oli kõikvõimalikku kaupa ja roogasid. Lusti ja head tuju. Hästi teati, et Saaremaalt on tulnud laev hulga kaubitsejatega ning et ühes kirikus laulab Eesti koor. Oma silmaga nägime laadal Tallinnast Raekoja platsilt tuttavat liniku- ja korvimüüjat ning Olde Hansa söögikoha tänavavankrit koos lõbusate neidudega. Eesti kaup oli kohalikuga võrreldes kvaliteetsem, kuid vähem mänguline.
Mõistagi sai Visbyst kaasa toodud kuulsat Gotlandi sinepit, Kränku teed, suuri leivapätse, silku. Kohapeal püüdsime ära maitsta Gotlandi maineka lambaprae ja safranipannkoogi, mille rootsikeelne nimi “safranpannkaka” meile nalja tegi.

Looduse looming
Kõik teed viivad saare keskel asuvasse Romasse, kus kloostrivaremetes on suur teatrilava suveetenduste jaoks. Just nende varemete juurest tulles aga nägime läinud suvele nii iseloomulikku, suurest kuivusest tingitud kurbmängu. Mingi masina säde oli süüdanud põllu- ja heinamaa mitmest kohast, leegid lahvatasid hirmutava jõuga ja kuigi tulekustutajad ja -takistajad kohe kohale kihutasid, oli suitsupilvi saare kohal veel mitu tundi näha.
Gotlandlane suhtub oma saaresse suure vastutustundega. Aastaks 2025 peaks Gotland olema energeetiliselt isemajandav. See tähendab ökoloogilist kokkuhoidu ja tuuleressursside kasutamist. Muide, tuuleveskite poolest on saar alati rikas olnud. Aga nüüd katavad tuuleturbiinid juba veerandi saare elektrienergiavajadusest. Näsi tuulegeneraatorite park paistab kaugelt silma.
Rauaaegse suurpereelamu Lojsta halli katusealune on pääsukesepesi täis. Põnev on kujutleda, kuidas siin elati. Lähedal piknikuplatsil aga sätib üks rootsi perekond päris tänapäevaseks piknikuks. Ka meie Rannamõisa kaldapanga moodi Högklintil on piknikupidajaid ridamisi. Samuti Gotlandi lõunatipus lõbusa kivimoodustise Hoburgi vanakese ja loojakukaldal meie elamiskoha, Lummelunda külalistemaja juures. Tundub, et gotlandlastele (ja saare külalistele) meeldib just niimoodi jälgida mere sinavat silmapiirijoont ja päikese loojumise imelisi värvidemänge. Ükski rikkur pole oma elamisega trüginud niisugustesse “magusatesse” kohtadesse, ehitatu vastab rangelt saare nõuetele ja merekaldale pääsevad kõik, kes soovivad. Nii istume mõnelgi õhtul meiegi nagu raukarid ja naudime looduse loomingut.
Palju on näha hobuseid ja lambaid – need on omapärased ja nende kasvatamine au sees.

Maa-alused ja maapealsed
Lummelunda koobastes oli meie giidiks kevadel Tallinna Ülikooli rootsi filoloogina lõpetanud Aive Asperk. Tema seletus oli nii asjatundlik, nagu oleks ta geoloog. Eesti keeles rääkimine oli talle kodune vaheldus tavaliste rootsikeelsete tuuride kõrval. Kas ka ta tulevik on Gotlandiga seotud, seda neiu veel ei teadnud, sest saarel on raske tööd leida.
Lummelunda koobaste avastamise lugu kõneleb kolmest uudishimulikust Visby koolipoisist, keda seikluskihk 1950. aastatel maa all edasi ajas. Nüüd käib looduse kunstitööd vaatamas üle saja tuhande inimese aastas. Kõik soovijad saavad näha nelja esimest koopasaali, uurimistööd aga jätkuvad..
Lummelunda koobaste sissekäigu lähistel on tore rahvuslike ehete pood rohkete viikinglike kaelaehete ja sõrmustega, mis kõik proovijale imehästi sobivad ja hirmkallid pole. Tasub vaatamist.
Etelhemi keraamikatöökoda tegutseb 1889. aastast ja on Gotlandil vanim. Selle omanik Torleif Solberg oli meil vastas. Talle on öeldud, et Saaremaalt tulnud laevaga ka keraamikud ja pottsepad, keda ta ootaski, aga need polnud meie. Torleif on ametit õppinud vanaisalt ja Ölandi Capellagårdenis. Tema naine Annbritt samuti. Tavaliselt töötab töökojas kolm inimest, suviti võetakse veel mõned appi. Töötulemused on siinsamas müügiks ja mõnigi kodu täienes kena nõu võrra.
Et Gotlandil on palju ilumeelt, tunnistavad ka Öja kiriku puunikerdised, eelkõige kaunis madonna.
Kettelviki kivimuuseumis ütles käiakivisid müüv südamlik noormees, et talle meeldivad Eesti ja eestlased. Nii tore on, et meie kaasmaalased pole oma marki gotlandlaste hulgas veel täis teinud, vaid on seal alati oodatud.
Ärasõidu varahommikul on mere ääres mõnus ja vaikne. Linnud. Punane paat kaldal kummuli. Vesi lööb vastu kallast. Silmapiiri ümarus on hästi näha. Tahaksin selle rahulikkuse nagu õhtuse loojangugi viia koju kaasa, nii et kauaks jätkuks.
Gotlandilt mandrile jõudes käisime Sigtunas. Tädi Pruuni kohvikus oli tore reisile punkti panna. Tädi Pruun (Tant Brun) on koos tädi Rohelise ja tädi Lillaga ning onu Sinisega rootsi populaarse kunstniku ja kirjaniku Elsa Beskowi (1874 – 1953) lasteraamatute tegelane. Beskowi raamatute lapsed käitusid alati väga korrektselt, vastandina Astrid Lindgreni lustakatele poistele-tüdrukutele. Nii tore oleks, kui ka Tallinnas oleks rohkete võõramaiste nimedega söögikohtade kõrval ka näiteks Sipsiku söögituba või Muhvi kohvik – põnevaid tegelasi meil jätkub.

Pilt Elukirjast. pildil olen mina ka 🙂

Written by L.

25/08/2009 at 18:20

Kaitstud: 2006 – Päevik: Gotland

leave a comment »

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Written by L.

25/08/2009 at 17:02

Posted in 2006, Päevik

Tagged with ,