Teed

Mõned mu teekonnad

Posts Tagged ‘Baškortostan

1978 – Baškiiria (Baškortostan). Venemaa

Ikka veel on meeles emme laulud

© Linda Järve
See tekst on ilmunud ajalehes Noorte Hääl  nr 133 (10 761) 9. juunil 1979. a.

/Märkus: See lugu on kohtumisest Baškiiria eestlastega. Praegu neid enam vist elus pole, mälestusedki on kadunud. Seepärast arvasin vajalikuks seda reisi- ja mälestuslugu siia blogisse panna.

Üks noor inimene luges ja ütles: “Tead, sellel on natuke niisugune vanade talumajade lõhn nagu vabaõhumuuseumis kaua seisnud hoonetes.” Mis parata, ajad lähevad ja muutuvad, mälestusedki vananevad, aga arvan, et sellegipoolest on need meeldetuletamist väärt.

Säilitatud on tollane keelepruuk ja võib-olla on loo värvingus rohkem punakat tooni, kui nüüd harjunud ollakse. Seda ei tasu pahaks panna. Oli niisugune aeg.

Loo tegelastest mul pilte pole, sest ei olnud sõidul kaasas fotoaparaati ja vanu fotosid ka ei taibanud kaasa küsida. Sellest on muidugi kahju. Loo ilmestamiseks panin siia paar Baškiiria loodusvaadet postkaartidelt minu kogust. Praegu kutsutakse Baškiiriat Baškortostaniks ja Ufaad Ufaks või Öföks./

* * *

Oli sedamoodi sügisilm, et vaevalt koeradki õue kippusid. Rongis polnud aga vigagi, pika sõidu jooksul jõudsid asjad kuivada, varahommikusi reisijaid oli samuti nii vähe, et see ei seganud mind läbi lappamast juba Tallinnast kaasavõetud andmeid Baškiiria aladel paiknenud eestlaste asundustest.

Nõnda siis, 1895. aastal asutasid Hiiumaalt pärit väljarändajad Ufaa kubermangus Hiiu küla, samas sündis 1902. aastal ka Sakala küla.

1893. aastast on fikseeritud, et Ufaa kubermangu Krõmski Hutori eesti asunikud ostsid endale maad; sama kordunud kümme aastat hiljem, kuid maahind oli selle ajavahemiku jooksul jõudnud tunduvalt tõusta.

Oma taludesüsteemi tõid eestlased kaasa ka Baškiiriasse. Nagu eelnenud faktidestki ilmne, jõudsid nad siinsetele aladele möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel. Esimesteks eesti asunikeks olid kolonistid Krimmist ja Samaarast, kuhu nad juba varem rännanud olid ja kus kannakinnitamine mingil põhjusel ei õnnestunud. Krimmist tulnukate järgi kandis ka esimene eestlaste asundus Ufaa kubermangu Belebei kreisis Krõmski Hutori nime. Muide, samanimeline küla on praegugi alles. Eestlasi aga ei teata seal enam elavat.

Rajevka jaama ja sellest mõnekümne kilomeetri kaugusel paikneva Davlekanovo piirkonda tekkisid veel mitmed eesti külad. Nendes paikkondades, selles omapärases esivanemate maadelt kaasa toodud eluolu ja kultuuri keskmes sündinud eestlastega, kelle aadresse mul Baškiiri ANSV Ajakirjanike Liidu vahendusel hankida õnnestus, ma kohtuma sõitsingi.

Baškiiria. Detail postkaardist. 1978

Teejupil Davlekanovost Rajevkani tekib iselaadne meeleolu. Sügisvärvides lagedused, ainult õige kaugel terendavad mäehakatised. Rohi on pikem, kõrgem ja kuidagi kergem kui meie juures — stepirohi. Üksikud hobused. Kasesalud. Põhiliselt lehtmetsad, mõni nukker põõsatukk. Puudub vaid kurgede kurvameelne sügiskluugutus. Kui söitnuksin, silmad kinni, siis mingil ajahetkel ootamatult silmi avades võinuks nähtud pildi järgi end Eestimaal viibijaks arvata. Aga nõndagi võib siin näha kujutluspildis väga meielikke kunagisi külasid, näha tulesid hommikustes akendes, mõtelda end kodudesse, kus hellameelsed emmed kodusooja ja emakeelt austama õpetasid, kus isadelt päriti täpsust ja tööarmastust nagu kunagi esivanemate maal. Mälestus noist küladest elab toonastes lastes tänini.

Ja veel võib kujutluspilt luua Eestimaalt väljarännanute prohvet-maltsvetlikult raske teekonna, viletsus taga ja teadmatus ning lootused ees. Kuni lagendiku tagant kaugelt paistma hakanud mäenukats Lõuna-Eestist pärit meestele nende kodukandi künkanõlvu meenutas ja lausa lähikonnas kodu, uut kodu asutama kutsus.

Hall taevas sumendas sügisvärve.

Ufaast lähtunud elektrirong jõudis pärast kahe ja poole tunni pikkust sõitu lõppjaama. Rajevka jaamahoone seinal on mälestustahvel 1900. aasta juuli kohta. Tollal sõitis Rajevkasse Lenin, et kohtuda siin sotsiaaldemokraat V. Noskoviga. Sajandi algul oli Rajevka töölisasulaks kujunev küla, millest revolutsioonilised meeleolud kaugelt mööda ei käinud ja kuhu tuldi töömeheleiba maitsma ümberkaudsetest asundustestki. Just seepärast võib Rajevkas ka praegu kohata eestlasi, kunagiste ümberasujate järglasi, kes oma kaugelejäänud emakeelt mäletavad ja kellel ikka veel on meeles emme laulud, kuuldud ammuses lapseeas.

Marie Vagina neiupõlvenimi oli Heering. Ja osa tema lapsemeenutustest on seotud tollesama juba nimetatud Sakala külaga, mis kohalikus keelepruugis saanud nimeks Sokolõ-Estontsõ. Ju tingis niisuguse kaunikõlalise ulja nime peale lihtsa häälduse ka Eestimaalt pärit mehepoegade pikk kasv ja tugev kont, neidude linajuuksed ja laste erksinised silmad. Selles külas elas Marie tädi ja päris juhuslikult nägi muidu Samaara kandis elu korraldanud Roman ja Juuli Heeringa pisitütar Mann ühe külaskäigu ajal just selles külas ilmavalgust.

Mõistagi ei mäleta ta sellest ajast mõhkugi. Mida teab, teab teiste juttudest. Kui Mann veidi kosunud oli, sõitis pere Tomski lähedal paiknenud eestlaste külla Rozenthali, kus aga elu õnneks ei läinud. Sokolõ-Estontsõ näis Siberimaast õdusam ja siia pöörduti tagasi.

“Mu vanemad armastasid ja oskasid tööd teha,” mäletab Marie. “Isa oli endine sõjaväerätsep, siin käis külakorda perest peresse. Kui ühes õmblemised valmis said, oodati mujal. Krimmi külas käis ja Sakalas.”

Ka Sädeme küla polnud kaugel. Et seal elas tädipoeg, käidi sealgi tihti. Eluhooned asunud seal üksteisest hästi kaugel, nii et perest peresse minekuga tükk tegu olnud, eriti külma talve ja tuisuga. Nõnda ritta mööda külatänavat, nagu see kohalikel kombeks oli, eesti külades ei ehitatud.

Marie Vagina ema Juuli Heering, sündinud Taalberg, rääkis kodus lastega ikka eesti keelt. Veel enne surma 1958. aastal, 73-aastasena, laulnud ta eestikeelseid laule ja rääkinud jutte. “Emme hoidis oma keelt,” meenutab Marie Vagina, kes võib-olla just selle hoidmise pärast ka ise eesti keele õoetajaks sai.

1927. aastal sai Mariest kommunistlik noor, Rajevkas esimeste seas. Veel aasta hiljem läks ta Leningradi õpetajaks õppima. Hiigellinnas, millena Leningrad kolkakülast tulnud tüdrukule tundus, selgus, et nii noori — ta oli alles seitsmeteistkümnene – töölisfakulteeti vastu ei võeta. Aga kojusõiduks polnud raha ja tüdruk leidis sõbralikel soovitustel väljapääsu, asus öppima eestikeelsetele pedagoogilistele kursustele. Mäletab kursuste tollast direktorit Richard Majakut hea sõnaga. Mäletab ka sõbratari Lidia Illisoni, kellega ühes toas tükk aega elatud sai, aga kellest nüüd meelsasti midagi kuulda tahaks. Leningradi oblastis Mjasnikovos tuli Mariel eesti koolis praktikal olla, hiljem aga eesti keelt õpetada kogunisti Aasovi mere lähedal Esto-Aginskis, kus rikas eesti viinamarjakasvatajate kolhoos asus. Seejärel õpetas ta eesti kolhoosis “Komintern” ja Sädeme külas.

Baškiiria mesi. Detail postkaardist. 1978.

Nii veeretame juttu hubases köögis. Perenaine praeb kartuleid, tõstab mu ette tõmmukaskuldset Baškiiria mett ja punaseid tomateid, ise aga ei saa jätta imestamist, kuidas ma küll teda üles leida mõistsin.

Tuleb ka peremees, Ivan Vassiljevitš Vagin, ja räägib, kuidas ta noormehena märganud toda heledasilmset eestlannat, kellega nüüd varsti pool sajandit on rõõme ja raskusi jagatud.

Tuleb noorem õde Rosalie Ozolina, kes samuti emakeelt mäletab, ehk küll esialgu seda rääkida ei julge. Aga pikapeale on võõrastus päriselt kadunud. Hakkab pereisagi naerma, kui ütleb: “Noh nüüd räägite jälle nii nagu siis, kui veel noored olite.”

Ja nagu mälestustega ikka on, nii tabavad mu vestluskaaslased järsku, et meeles on palju rohkem, kui arvati olevat. Meeles on aeglased südamlikud hällilaulud ja üks vallatu salmike, mida vähemasti mina ei tea kunagi kuulnud olevat. Vanemad inimesed siinkandis ehk küll.

«Oi kui pikad koivad sul,
silm kui lombis vihmamull,
tiivad läigivad kui kuld,
Inglismaalt vist oled tuln’d.”

Roosi Ozolina töötab rajooni siseasjade osakonnas ja sellepärast teab rääkida, et Rajevkas võib veel eestlasi kohata. “Tulge kindlasti külla, kui veel siiakanti satute,” saadab pererahvas mind ära, aga noorem õde otsustab järsku, et kindlasti peame ka Heneski Leeni juurest läbi minema, sest muidu too veel solvukski.

Viimase rongini, mis Ufaa poole läheb, on jäänud vaid pool tundi. Aga Leeni Heneski juures mõõdab seinakell aega nii rahulikult ja perenaisel on kodusest keelekõlast nii suur rõõm. et mind enam kuhugi minna ei lasta. Ja siis kuulen veel mõnest külast ja mõnest saatusest.

Valgusvihk langeb aknast otse aseme kohal rippuvaile piltidele: vanad puuraamid, aastates koltunud paberil heledapäine tütarlaps, nii umbes seitseteist-kaheksateist, lehvid patsides, samas kõrval kaks noormeest, avali silmades elulootus.

Leeni Nikolajeva, sündinud Henesk, on pärit Tigase, ehk, nagu siinmail kombeks öelda, Tigasino külast. Seal elanud palju Tigaseid ja tihaseid, nendest tema teada ka küla nimi. Ise on ta kuuekümne kuue aastane ja korra elus, kuus aastat tagasi, ka Tallinnas käinud.

Piltidel on erinevad elusaatused. Too, lehvide ja patsidega, on Leeni ise. Kõrval ta vend Kristjan, keda enam pole, nagu ka kolmandal pildil olevat meest. kellega Leeni kodu asutas. Sõda lõi ellu armid. Vennad Kristjan ja Mihkel olid ajateenistuses, pidid just-just koju tagasi pöörduma, kui Suur Isamaasõda algas. Tagasi nad enam ei tulnudki. Ei tea Leeni sedagi, kus on ta kaasa kääbas. “Saime vähe aega koos elada, poeg oli poolteiseaastane, kui mees rindele läks. Isa ta ei mäletagi.”

Leeni on mõtlik, ei ohka ega halise, vaid võtab kogu mineviku ühte mõttesse kokku: “Mina enam mehele ei läinud, tegin tööd, elasin, elu on töö.”

Leenil on hea mälu. Nii me istusime õhtul köögis pliidisoojas ja rääkisime eesti keelt, mis sarnaneb meie omaga ega sarnane ka, sest vanu murdesõnu ja venepäraseid laene tuleb palju vahele. Vahepeal unustasid Leeni ja Roosi sootuks ära minusuguse võõra usutleja, süvenesid mälestustesse kodukülast, vanadest taredest, mida enam järel pole, saatustest, mis eluteedele laiali veerenud. “Ma kävi siäl, es ole enambi,” meenutab Leeni kodukülas käimist ja Roosi lisab: “Olen tädi Loti maja uneski näinud. Sealt käib nüüd põld üle.”

Baškiiria leib. Detail postkaardist. 1978.

Sakala küla olnud naiste mälestuste järgi väga suur, pikk küla. Aiamaad, tallid, laudad, talude kaupa koondunud majapidamised. Võib-olla on selle suurusega nii, nagu paljude asjadega varemgi olnud on — lapsepõlves näivad nad meile tohutu suured, aga kui me kasvame, kahanevad nad samavõrra. Ainult nimed jäävad meelde ja keelde, need ilusad koduse kõlaga kohanimed: Allikuorg, kes teab millistelt Eestimaa allikatelt ja orgudest kaasa võetud ja kaugele paigale hellitlevalt nimeks pandud, Kiisli jõgi, nagu Kõzõli jõge suupärasemalt kutsuti, Ümarmägi, kuigi selle venekeelne nimi hoopis järsku mäge tähendas.

“Tigases olid kolm peret rikkamad, teised vähemba,” ütleb Leeni ja tuletab meelde, kuidas rikkamatelt üht-teist laenamas käidi ja kuidas need ise ennast kiitnud, sest kes koera saba ikka kergitab, kui koer ise ei kergita. Nii väljendusid klassivastuolud, millesse aeg ja inimesed korrektuure tõid.

Lapsi olnud külas palju ja mängumaad laialt. Tihtipeale toimusid külapeod, vanad ja noored tulid kokku lusti hoidma, kool ja klubi kujunesid elukeskusteks. Ühiselt tähistati jaanipäeva ja nääre, peeti pulmi ja matuseid.

Küsin vahele, kas Leeni mäletab, kuidas külas kolhoosi tehti. Ainult üsna vähekene, sest tema olnud külas vaid kolhoosi alguspäevadel. Kodutalu langes tuleohvriks ja isa tuli koju perega kolhoosist ära Rajevkasse tööle. Sealtsaati on Leeni elu olnud seotud tollesama raudteega, mis akna tagant mööda käib, õigemini raudteeambulatooriumiga, kus ta sanitariks oli, kuni poeg suureks kasvas ja pensioniaeg kätte tuli. Leeni poeg on Bratskis autojuht, seal tal peregi, ja minia pidavat eriti lugu Leeni kudumisoskusest, neist kirjatud käpikutest ja sokkidest, mille tegemine juba emme Loti ja isa Jaani eluajal Leenile selgeks sai. “Üits pojatütar läits mul tänavaasta edimesse klassi, nakse õppima,” sõnab Leeni ja näitab mullegi uut kindakirja, pojatütre jaoks.

Hommikul lähen Leeni juurest ära, aitan enne veel hanesid ajada. Märkmikusse olen saanud hulga nimesid Ufaa-mail elanud eestlastest ja nende järeltulijatest, keda mõnda võib Tallinnas kohata. Kotti paneb Leeni mulle lausa sunniviisil kaasa mõned õunad, sest poolteist tundi rongisõitu loksutavat kõhu tühjaks.

Baškiiria vili. Detail postkaardist. 1978.

Baškiirias viibimiseks oli jäänud veel paar päeva. Neisse mahtus külaskäike siinsetesse hiigeltehastesse ja teadlaste juurde. Kõikjal räägiti meelsasti Eestist, maast, mida Baškiiriaga seovad mitutpidised sidemed. Meie esivanemad rändasid sinna tõotatud maad otsides, baškiiri rahvuskangelane Salavat Julajev toodi sunniviisiliselt Eestimaa kubermangu, kus ta veetis kindlusevangis (Paldiskis – minu märkus) kakskümmend viis aastat — rohkem kui poole oma elust. Praegu seovad sidemed meie ja Baškiiria tööstusettevõtteid ja kultuuriasutusi.

Aga üks Ufaa eestlastest on Baškiiria Riikliku Kirjastuse vanemtoimetaja Robert Pall. Saan tema telefoni ärasõidupäeval, nõnda et kohtuda me enam ei jõua.

Ta on sõjaaja orb, lastekodus kasvanud kolmandast eluaastast. Teab enesest ainult, et on rahvuselt eestlane, kuid omastest-sugulastest ei midagi lähemalt. Peab meie kirjastustöötajaid oodatud külalisteks ja meie raamatukirjastamist järgimist väärivaks.

Eestimaad lahutab Baškiiriast vaid mõni lennutund. Aga aastasadu tagasi veeresid sel maal, mis nüüd lennukitiibade alla jääb, ümberasujate vankrid, veeresid kuni selle mäeni, mis varjuline tundus, selle allikani, mis kodukanti meelde tuletas, selle jõeni, mis tee läbi lõikas ja puhkusemeloodiat vulises, selle metsani, mis jahiloomi ja ehituspalke lubas, selle põlluni, mis paremini vilja tõotas kanda kui esivanemate maa kivine ja napp põllusiil, selle avaruseni, kus rõhujate jaoks ruumi ei olnud. Veeresid sinna, kus inimesed taas kodunesid, unustamata ometigi esivanemate maad ja kodukeele kõla.

Written by Lin

14/09/2011 at 17:46