Teed

Mõned mu teekonnad

Posts Tagged ‘Vatikan

1978 – Itaalia ja Vatikan

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

II
Roomas. Kogemata.

Moskvast pidime “Aerofloti” lennukil suunduma otse Lagosesse. Aga Moskvasse jõudes selgus, et läheb teisiti. Kompanii “Alitalia” lennutab meid Rooma, teenindab seal kahepäevase turismiprogrammi “Intermezzo” raames ja viib siis hiigelõhubussil “Douglas – DC-10” Lagosesse.

Hakka või uskuma vanasõna “Kõik teed viivad Rooma”. Nojah, Nuustakul ongi enamik meie grupist juba käinud.

Niisiis me lendame. Punases vormiriietuses stjuardess meenutab Sophia Lorenit noilt ammustelt päevadelt, kui ta alles Sophia Scicolonest filmitäheks saamas oli. Eesistme seljatoelt õpime lennutundide jooksul tahtmatult lausa pähe üliasjaliku kaunikõlalise itaaliakeelse lause “Giubotto salvagente sotto la poltrona” (päästevest on istme all), söögiriistadelt leiavad noormehed kirja “per alimenti” (“toiduainete jaoks” ja sünnitavad kohemaid anekdoodi, et pole veel jalagagi Itaaliasse saanud, aga juba nõutakse alimente.

Lendame üle Varssavi, Praha, Zürichi, Alpide, Como järve. Igatahes loetleb nii stjuuardess. Paraku on kogu see maakaart õhtupimeduses, paistavad vaid üksikud tuled, suuremate linnade kuma, hõbejalt kuuvalguses läikivad jõepaelad. Vahemaandumine Milaanos. Aga pole siin “Aerofloti” head kommet reisijaid vahemaandumisel lennujaama uudistama lasta. Nii istumegi tervelt kaks tundi lennukis.

Keskööl jõuame Euroopa ühte moodsamasse, Rooma Leonardo da Vinci lennujaama. Tolliformaalsused, passikontroll, ja lennufirma buss viib meid “Jolly” hotelli. Hommikul ärkame, avame akna ja tuppa tungib kärarikas linnasumin, millest aken nii kindlalt ära isoleeris. Otse akna alla jääb Villa Borgheset ümbritsev park. Kaunid piiniad. Midagi kodumaistest mändidest: männid nad ju ongi, ainult Vahemere-äärselt traditsioonilise laiuva võraga. Elame raamatutest ja filmidest tuttaval Via Vittorio Veneto ja Corso Italo nurgal, vana linnamüüri lähistel – niisiis ultramoodsas hoones sajanditevanuses linnas, keset ajalugu. Öösel bussiga sõites olime tajunud tuttavaks õpitud paikade äratundmisrõõmu. mõelda vaid, Colosseum, mille meie Kunstiinstituudi noor õppejõud Vladimir Taiger, komsomolisekretär Indrek Samussenko ja tudeng Andres Tali on üksipulgi läbi õppinud, on nüüd neil oma silme ees.

Colosseum. Postkaart (1978) minu kogust.

Päev algab ekskursiooniga Vatikani. Maailma unikaalseim kunstimuuseum ja Peetri kirik, kirikuvõimu keskus ja sümbol. Aga kirikuesisel väljakul kõnnivad segiläbi vaimulikud, turistid, tuvid ja koerad. Siinsamas lähedal seisab hulgaliselt voorimeeste kalesse, aga sõitasoovijatele noogutatakse eitavalt. Kui Tallinnast ära sõitsime, nägime viimases “Õhtulehes” TASS-i foto Roomas streikivatest voorimeestest. Streik jätkub, aga sellele meie giid tähelepanu ei juhi.

Peaasjalikult kasutame Roomas viibimist jalutamiseks. Nii päeval kui hilisõhtul. Saame osa linnarutust, selle erinevatest varjunditest erinevatel kellaaegadel, tema inimeste asjaajamistest. Viskame omagi münte kuulsasse Trevi purskkaevu, ikka üle vasaku õla parema käega, selg vee poole, nagu nõuab komme, et tagasitulek kindel oleks. (Märkus: peaaegu veerand sajandit hiljem jõudsingi Trevi purskkaevu juurde tagasi – minu märkus.) Vaatame lapsi, kes on riides viimse moe järgi, aga selles lohmakalt laias paljuvoldilises riietuses kuidagi väikesi vanainimesi meelde tuletavad. Mõnuleme pildituttavaid paiku, tänavaid , vaateid ja kõlatuttavaid kohanimesid nähes. Ootamatult me siia sattusime, sestap on paberipealseid teatmeid kaasa võetud napilt ja mälus peab taastuma kõik, mis sinna kunagi talletatud gladiaatoritest alates kuni Andreotti valitsuskriisideni välja.

Hispaania väljaku trepid. Fragment postkaardist (1978) minu kogust.

Üllatavalt rahulik tundub Rooma, kuid seda vaid pealiskaudsele pilgule. Kooliõpikutest tuttavates paikades tajud esmapilgule varjatud võitlust, teravaid probleeme. Majaseintele ja linnamüüridele kleebitud afišid ja kriipseldatud loosungid kutsuvad koosolekutele. Järjest suuremat muret tekitavad Itaalia töölistele fašistlike elementide provokatsioonilised väljaastumised. Vaikus on petlik.

Ajalehekioskist leiad kõrvuti kõige värskemaid poliitikauudiseid ja kõige häbitumat klatši esimese suurusjärgu tähtede kohta. Börsiuksest väljub mureliku näoga mehi: naela kurss langeb, dollar teeb ka midagi…

Ühele laiale kõnniteele on tundmatu kunstnik joonistanud Kristuse pea, mitu meetrit nii- ja naapidi. All on kiri: “Palun aidake mind”, ja palujale visatakse münte. Tänavanurkadel meelitavad lõbutüdrukud ja sutenöörid võimalikke kliente, tänavakohvikus astub meie juurde kahe patsiga tüdruk, käes korjanduskarp Rooma vaeste heaks.

Oleks ilmvõimatu kahe päevaga mõista hiiglaslikku ajaloolist linna tema nüüdisprobleemidega. Üht-teist saame lisaks seniteatule, paljude asjade vastu on nüüd suurem huvi. Rooma andis meile kordumatuid hetki, mille rikkus sõltub vaid sellest, mida me nende jooksul näha jõudsime ja millised olid meie eelteadmised.

Taas oleme lennutiivul, ehk küll “Douglas – DC-10-s” kaob igasugune mulje lendamisest, kui satud istuma vahekäikude vahelistele kohtadele, kus aknast mitte midagi ei paista. Oled üks ligi kolmesajast reisijast.  Seitsmest erinevast programmist on võimalik tellida stereomuusikat igasugusele muusikalisele maitsele, lisaks näidatakse veel Sydney Pollocki uuemat värvifilmi “Bobby Deerfield”, mis “Armastuse loo” variandina tundub ja sama kurva lõpuga on. Kuue tunni pärast jõuame Lagosesse. Vastu lööb troopikaöö lämm.

/Järgmine osa on:  Nigeeria. III – “Aga sa ju suitsetad!”/

Advertisements

Written by Lin

30/03/2011 at 19:40

1978 – Itaalia ja Vatikan

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

Märkus: Itaalia (Rooma) – Nigeeria reis toimus 1978. aasta novembri lõpus. Esialgu pidi meie noortegrupp (Eesti ja Tatarimaa) sõitma Kameruni ja Nigeeriasse, kuid Kamerunis aset leidnud loodusõnnetuse tõttu asendati see riik meie reisikavas paaripäevase viibimisega Roomas. Nii sattusingi esimest korda Itaaliasse (ja Vatikani), millele järgnes Nigeeria, mis pole kaugeltki mitte ainult praegu rahvusvaheliselt petukirjade järgi tuntud maa, vaid on huvitav riik kireva rahvastikuga ning põneva arengukäigu ja kultuuriga.

Toona olid ajaleheküljed mahukamad kui nüüd ja seetõttu on see Noorte Hääles ilmunud ülevaade blogisse pandud mitmes järgus. Säilitatud on tollane keelepruuk.  Mõnes kohas olen pidanud vajalikuks täiendada teksti vahemärkustega. Illustreerimiseks kasutan tookordselt reisilt kaasa toodud postkaarte.

I – Rooma. Vatikan

Rooma, taamal Vatikan. Postkaart (1978) minu kogust.

Olen grupist veidi ette jõudnud. Istun nüüd Sixtuse kabeli seinaäärsel pikal pingil ja vaatan rahvaste rändamist. Nahavärvide ja rõivatoonide mitmekesisus. Rõõmsad ja nukrad pilgud, hajevil ja hardunud pilgud. Vaikselt naerjad, sosinal palvetajad, üksikud pisarapillajad. üldine vaimustus. Kõik ikka ühest otsauksest sisse, teisest välja, vahepeal kümme minutit aega kunstnike uskumatult suure unustamatu töö nautimiseks. Sähvatavale välklambile seab piirid valvemeeskonna esindaja: “Ei tohi.” Värvid on õrnad, pleegivad välkvalguses.

Hinges on pidu, sest kõige rohkem on siin näha tõelise loomingu võidutsemist aja ja ruumi üle.

Minu kõrvale, kahe hipit meenutava taanlanna lähedale on istunud soliidne paar: kuldhambuline tüsedam mees, uurikett nööpaugus, “Financial Times’i” värske number käes kõrvuti pühakute elulugusid sisaldava albumiga – nähtavasti mees, kel äri üle kõige -, ja tema üsnagi korpulentne kaasa. Prilliraamid välgatavad, daam otsib vestluskaaslast. Ja juba ta räägibki mulle: “Millised imekaunid värvid. See pruun, see kollane. So beautiful! Oh, Michelangelo… Oh, Raffael… Me tulime Ühendriikidest ja nüüd läheme edasi Pompejisse.”

Kuulan ta sädinat, noogutan nõustuvalt ta kiituse peale, poetan siis vahele: “Ja meie lendame edasi Lagosesse.”

“Nii kaugele,” imestab ta ja küsib, kust me tuleme. Kui selgus saadud, peab ta ikka veel usutamatuks meie siinviibimist, aga arvab siis, et küllap neil juttudel meie maast ja rahvast, mis tema ringkonnis käibel, pole kuigivõrd tõepõhja all.

“Ja palju teid on?” küsib ta.

“Kakskümmend Eestist ja kakskümmend Tatarimaalt, Volga lähistelt!”

“Väga huvitav!”

Juba nad tulevadki, ikka sellestsamast otsauksest, giid kommentaatorina ees. Minu kümme lisaminutit, mida grupist ettejõudmine andis, on otsa saanud, veel kümne minuti pärast läheme Sixtuse kabelist, et jätkata tutvumist Vatikanis säilitatavate kunstiaaretega.

Korpulentne daam ei näe meis nähtavasti ärikaaslaste poolt lubatud “nõukogude ohtu”, igatahes naeratab ta väga sõbralikult ja soovib head reisi.

(Märkus: Minu jaoks muutis selle juhukohtumise iseäranisti põnevaks fakt, et tegemist oli mustanahalise paariga. Meie tollases ajakirjanduses oli loodud vaeste mustanahaliste stereotüüp, need Sixtuse kabelis aga üsna ilmselt vaeste hulka küll ei kuulunud. – Minu märkus.)

Meie

Olime niisiis möödunudaastane (1978. a) viimane “Sputniku” turismigrupp meie vabariigist, sihtkohaks Nigeeria. Kakskümmend erinevat noort komsomoliaktiivi hulgast: viis tudengit, ülejäänud tööinimesed. Erinevad küll, aga,nagu hiljem selgus, väga hästi õnnestunud grupp, kes omavahel suurepäraselt klapib ja vahetevahel esiletulnud Fevroniade (vt. Lilli Prometi “Primavera”) unikaalsete küsimuste puhul asjad paika paneb.

/Järgmine osa:  II – Roomas. Kogemata./

Written by Lin

28/03/2011 at 19:45