Teed

Mõned mu teekonnad

Archive for the ‘Sirp’ Category

1983 – Turkmeenia (Türkmenistan)

(Aja)kirjanikena Ašhabadis

© Linda Järve
See tekst on ilmunud ajalehes  Sirp ja Vasar 1983. aasta sügisel.

2.

Magtõmgulõ mälestussammas Ašhabadis. Postkaart (1973. a) minu kogust.

Sidemeid Eestimaaga, eelkõige meie kirjanikega oli üles lugeda kõigil eespool nimetatutel. Kui tervitused oleksid kaalukaup, muutunuksid meie kohvrid küll lausa mitukümmend kilogrammi raskemateks. Tervitada paluti Arvi Siiga ja Mats Traati, Doris Karevat ja Ellen Niitu, küsiti, kuidas elab alles hiljuti Turkmeenias käinud Jaan Rannap ja mis on teoksil Vladimir Beekmanil. Ja nii edasi ja nii edasi.

Seda suurem oli meie lahkete võõrustajate pettumine sellest, et Eestist ei saabunud õigel ajal väljasaadetud küllakutsest hoolimata ühtki kirjanikku Turkmeeni au ja uhkuse, kuulsa Magtõmgulõ (Mahtumkuli) 250. sünniaastapäeva tähistamisele. Võib-olla polnud lennuilma või ei jätkunud sõidutahtmist, küllap võiks lugeda n+1 põhjust, miks meie Kirjanike Liit esindajat ei saatnud. Võib-olla oli potentsiaalsel sõitjal alles värskelt meeles Mihkel Muti pilapala klassiku juubelile sõitmisest. Igatahes küsiti meilt mitmel päeval, kas me oskame öelda, miks ei saadetud Ly Seppelit või kedagi teist, miks ei tulnud üldse keegi.

Küsimus oli täiesti arusaadav. Turkmeeniale tähendab Magtõmgulõ nimi sama, mida venelasele Puškin, eestlasele ehk Tammsaare. Rahvas armastab seda luuletajat, mäletab ja kordab ikka ja jälle tema ammu välja öeldud ja ikka värskeid ning ajakohaseid mõtteid, pajatab temast muinaslugusid ja legende, austab tema laule ja elukäiku.

Kutse Magtõmgulõ 250. sünniaastapäeva pidulikule koosolekule Ašhabadis Mollanepesi-nim Draamateatris 31. okt 1983. Minu kogust.

Nii kutsutigi meid osalema Magtõmgulõ 250. sünniaastapäevale pühendatud pidulikust koosolekust, taheti meidki võtta kokkusõitnud kirjanike hulka, esindama eesti kirjanduselu. Aga see ei sobinud päris hästi meie komandeeringuplaanidega, ka ei pidanud me end vääriliseks päriskirjaniku nime kandma, ehkki ühelt meist on ilmunud tõlkeraamatuid, teisel kaante vahel veidi publitsistikat. Nii loobusime pakutud aust. Päris eemale ei jäänud me suurtest pidustustest, mille deviisiks oli Magtõmgulõ mõte “Sõprus on harjumus, vennalikkus seadus”, ometigi. Eemale jääda olnuks võimatugi. Magtõmgulõ luulet loeti neil päevil raadios ja televisioonis, temast kirjutasid kõik  Turkmeeni NSV ajalehed.

Ilmus “Sovjet Edjebijatõ” klassikule pühendatud erinumber, sisekaanel seesama luuletus Turkmeeniast, mille kõigi liiduvabariikide keeltes välja antud miniraamatu jaoks oli eesti keelde tõlkinud Valeeria Villandi.  Ajakirja avaartikkel pärineb Turkmeeni KP Keskkomitee esimese sekretäri Muhhametnazar Gapurovi sulest. Järgmisena sai sõna Šaraf Rašidov.  Magtõmgulõ kohta avaldavad oma mõtteid NSV Liidu Kirjanike Liidu juhatuse esimene sekretär Georgi Markov, Lenini preemia laureaat Oless Gontšar, Magtõmgulõ-nim riikliku preemia laureaadid Berdinazar Hudainazarov, Aihan Hadzõjev, Džuma Redžepov (viimatimainitu on tootmiskoondise “Turkmeenia Vaip” peakunstnik – tema ja ta töö kohta saab siit blogist lugeda ka teisalt.) ja veel paljud teised.  Samas ajakirjanumbris algas ka Gõlõtš Kulõjevi ajalooline romaan “Magtõmgulõ”, mille kohta muide ka pidulikul koosolekul väga tunnustavad sõnu öeldi.

Kõikjal olid kõneaineks Magtõmgulõ mälestussamba avamine tema kodukohas, kirjanike väljasõidud ja kohtumised Turkmeenia töötajate ja kolhoosnikega. Pidustused kulmineerusid 31. oktoobril, mil toimus pidulik koosolek  Turkmeenia Riiklikus Akadeemilises Mollanepesi-nim Draamateatris. Kaks ja pool tundi ilma vaheajata kuulati hingest tulevaid sõnu Magtõmgulõ igavesti elavast loomingust.

/Märkus – Edasist osa, kõnelejate kokkuvõtet  praegu blogisse pannes ma mõnevõrra kõhklesin, sest selles on palju juba möödunut, nõukogude ajastu vaimu. Aga siis mõtlesin, et olgu, panen, sest olgu siin seda tolleaegset ajastu ehedust. Ja Turkmeenia kohta pole ju tegelikult midagi valesti öeldud. Nii et jätkan dokumentaalselt./

Kutse tekst turkmeeni ja vene keeles. Minu kogust.

Koosoleku avas sm Muhammetnazar Gapurov, põhjaliku ettekande tegi Ministrite Nõukogu esimees sm Garrõjev, kes rõhutas, et oma kodumaa õnne nägi tark poeet turkmeeni hõimude ühinemises ja et õnn ja ühtsus olid Magtõmgulõle samatähenduslikud sõnad. “Mäed ei saa olla uduta, šahhid pole ebaõigluseta,” laulis Magtõmgulõ ja kutsus võitlema ülikute vastu, õnne ja ühtsuse eest.

Lenini preemia laureaat Jegor Issajev rõhutas oma sõnavõtus, et arvatavasti pole Nõukogudemaal teist niisugust maakohta, kus nii väga armastataks luulet kui Turkmeenias: pole teist sellist pidu, kus luulet kummardatakse kui geniaalseimat vaimusünnitist; pole teist sellist luule pidu, kus partei- ja majandusjuhid annaksid aru sellest, mida on tehtud majanduse ja kultuuri valdkonnas. Ja taas korrati Magtõmgulõ sõnu: “Sõprus on harjumus, vennalikkus seadus.”

Tuliselt tervitati Usbeki rahvapoeedi sotsialistliku töö kangelase Kamil Jaseni ning Valgevene NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimehe sotsialistliku töö kangelase Maksim Tanki esinemist. Neist viimane tõi kingituseks vastselt valgevene keeles avaldatud Magtõmgulõ värsiraamatu. Õhtu lõpuks kogunes niisuguseid kingitusi palju, mitmetes keeltes.

Aplaus paisus tormiks, kui sõna sai tiitliterohke Tsõngõz Ajtmatov, kes alustas juttu neist kaugetest aegadest, mil pimedus õiendas arveid tarkuse valgusega, aga mõtte ja luule valgus ei kustunud, vaid tõusis uuesti Turkmeenia liivades. “Igapäevaelu on igaühe kodus, töödes-tegemistes, aga panus inimkonna ühisvaradesse antakse vaimukanalite kaudu. Andja ei jää vaeseks, vaid rikastub,” lõpetas Tsõngõz Ajtmatov ja luges Magtõmgulõ tarkussõnu kirgiisi keeles.

Veel palju keeli kõlas, sõna said sellised kuulsad nimed nagu Aserbaidžaani rahvapoeet sotsialistliku töö kangelane Suleiman Rustam, luuletaja ja tõlkija Pavlo Movtšan Kiievist, Tadžikistani Kirjanike Liidu juhatuse esimene sekretär NSV Liidu riikliku preemia laureaat Mumin Kanoat, Kabardiini-Balkaari ANSV rahvapoeet NSV Liidu riikliku preemia laureaat Kaissõn Kulijev ja veel paljud teised. Esindatud olid Moskva ja Leningrad, Karakalpakkia ja Kasahstan, Armeenia ja Tatarimaa… Siis tuli pidu ka meie tanumale lähemale. Kõnetooli astus Läti luuletaja ja tõlkija Uldis Beržins, kes oma jutu rääkis sulaselges turkmeenia keeles. Tasuks oli saali kiitev vaimustus ja vist selle õhtu pikim aplaus. Ilusti rääkis, ohkasid Sona ja Bairam meie kõrval.

Moskva luuletaja Boriss Rahmanin luges ette oma eelmisel õhtul valminud värsid Turkmeeniast, Magtõmgulõst ja tema lastest, nüüdis-Turkmeenia loovast põlvkonnast.  Seejärel said sõna väliskülalised.

Möödunud sajandi keskel reisis mööda Turkmeeniat Ungari teadlane Ármin Vámbéry. Ta andis Leipzigis välja kolmkümmend Magtõmgulõ luuletust. Nüüd tõid koosolekule tervituse Ungari kirjanikud, kes võrdlesid poeedi tiivustavat mõju selle elujõuga, mida sisaldavad Sándor Petöfi värsid. Esines Afganistani kirjanik Tufani Kovun. Saali kandus nüüdispäevade ärevust. “Ma sõitsin siia teie naabermaalt,” ütles külaline, “maalt, kus armastatakse Magtõmgulõ Fragi luulet, maalt, kus võitis revolutsioon, kus rahvas hakkas looma uut elu. Meie kirjanike käes on korraga relv ja sulg, meie teostes väljenduvad rahu ja sõpruse ideed.”

Vist kõige kaugemateks peokülalisteks osutusid India ajakirjanikud, kellel oli muu hulgas rääkida sellestki, et Jawaharlal Nehru vanaisa ja Magtõmgulõ olevat omal ajal koos õppinud Hiiva medreses.

Üks armas kaamel Turkmeeniast. Minu foto.

Muidugi mõista väsisime me sellest pikast ja kuumast koosolekust, aga huvitav oli ikkagi. Gõlõtš Kulõjev rääkis oma tööst ajaloolise romaani kallal, Turkmeeni NSV rahvakunstnik Aihan Hadžõjev aga sellest, kuidas vahetult enne juubelitähtpäeva valmis tema maal “Ühtses peres”, mille aluseks on Magtõmgulõ luuletus õnnelinnust – ühtsusest, sõprusest.

Meie jaoks üsna omapärane oli koosolekujärgne kontsert, mis andis pildi Turkmeenia parematest lauljatest-tantsijatest. Teiste hulgas saime kuulda ka Turkmeenia “ööbikut” Magtõmgulõ-nim ooperi- ja balletiteatri solisti NSV  Liidu rahvakunstnikku Medeniet Šahberdõjevat. Kõige meeldivama mulje aga jätsid hoopistükkis ühe kolhoosi isetegevuslaste etnograafilised laulud-tantsud, mida esitasid nii noored kui vanad. Rohkete ehetega vanamemmed meenutasid millegipoolest meie Setumaa leelotajaid, üks oli koguni üsna Laine Mesikäpa moodi.

Pidu läbi, astusime Ašhabadi sumedasse öösse. See oli viimane soe õhtu enne oktoobripühi. Öösel sadas kauaoodatud vihma, mida purukuiv maa oli lootnud märtsi lõpust alates. Me ei ärganud sellest, oleme ju vihmaga harjunud. Ašhabadlased aga ärkasid sajusabinast, kiirustasid koguni õue… Hommikul oli loikudel õrn jääkirme. Turkmeenia külalislahkuse soojust aga saime tunda veel mitu päeva nii mägedes kui kõrbes, enne kui tagasiteele asusime. Tagasiteele koos rohkete tervitustega Eestimaa kirjanikele…

Advertisements

Written by Lin

18/06/2011 at 18:26

1983 – Turkmeenia (Türkmenistan)

Türkmenistan praegu.

(Aja)kirjanikena Ašhabadis

© Linda Järve
See tekst on ilmunud ajalehes  Sirp ja Vasar 1983. aasta sügisel.

/Märkused: Täpset ilmumiskuupäeva enam ei mäleta, igatahes oli see pärast mu 1983. aasta oktoobri- ja novembrikuist loomereisi Turkmeeniasse (kui peaksin leidma oma väljalõigetest ilmunud teksti üles, siis täpsustan).  Siinne tekst on tollase käsikirja järgi, seetõttu võib see ajalehes ilmunust mõnevõrra erineda. Praegu on Sirbi ja Vasara nimi teadupärast Sirp, aga kultuuriväljaanne on see endiselt. Säilitanud olen tollase keelepruugi, kuigi Ašhabad on nüüd Aşgabat ja Turkmeenia Türkmenistan.

Pikkuse tõttu panen teksti siia kahes osas. Tegin Turkmeenias ka slaide, mõned neist illustreerisid 1983. a ajalehes ilmunud reisiülevaadet. Kuna mul nüüd pole võimalust slaide skännida, siis kasutan siinse teksti illustreerimiseks Turkmeenia sõprade mulle toona kingitud raamatuid ja muid reisimeeneid.

Selle loo blogissepanek toob mulle Turkmeenia muljed värskelt meelde, sest seal juhtus palju toredat ja meie sõbrad võtsid meid suurepärase külalislahkusega vastu. Ma ei tea, mis neist on saanud, kui paljud on juba elavate kirjast lahkunud, kui paljud töötavad ja tegutsevad praegus-Türkmenistanis. Aga nendega koos viibitud aeg ei unune, nad on mul tänuga meeles./

1.
Kui me “Sädeme” toimetuse vastutava sekretäri Mare Vetemaaga 29. oktoobril veidi enne keskööd (kohaliku aja järgi) Ašhabadi jõudsime, ootas meid lennujaamas kannatamatult kohalik Harri Lehiste – “Pikri” sõsarajakirja “Tokmak” peatoimetaja Bairam Žutdijev. Kui ta meile nelgiõied ulatas, tundsime, et Ajakirjanike Liidu antud loominguline komandeering Turkmeeniasse on hästi alanud. Ette rutates olgu öeldud, et see ka hästi lõppes ja sõidust toredad mälestused ja rohkesti kirjutamisainet jättis. Tol keskööl ei osanud me aga veel aimata, et meie Ašhabadi-päevad nii sügavalt kirjanduslikeks kujunevad.

Põhjusi selleks oli tegelikult palju, üks kaalukam kui teine. Alustame vanadest ja uutest tuttavatest.

Sona Jazova esimene luuleraamat (turkmeeni keeles, 1980)

Nende ridade kirjutaja kohtus kümme aastat tagasi (1973. a) Moskvas  “Komsomolskaja Pravda” toimetuses stažeerides noore sihvaka ja kauni turkmeenlanna Sona Jazovaga. Elasime kuu aega ühes hotellitoas, hiljem vahetasime mitmesuguste tähtpäevade puhul  kombekohaselt kaarte. Ei ma osanud aimatagi, et Sona mind kõik need vahepealsed aastad nii südamest külla ootas, nagu nüüd Turkmeeniasse jõudes selgus. Kümme aastat tagasi oli Sona toimetada sealse noortelehe “Jaš Kommunist” erilehekülg naistele ja neidudele. Tollal oli tal kolm tütart, noorim neist nelja-aastane.

Nüüdseks on Sonast saanud tuntud ja tunnustatud ajakirjanik. Ei juhtu vist naljalt, et Kirjanike Liitu võetakse inimene, kel pole ilmunud ainustki raamatut. Sona võeti, ajakirjanduses avaldatu põhjal. Varsti pärast seda, 1980. aastal ilmus tema esimene luulekogu “Bäägüll” (“Roos”). Järgmise kogu käsikiri on kirjastuses järge ootamas ja kolmas on kokkupanekul. Sona ise arvab, et jõuaks rohkem, aga kodu nõuab oma osa. Kolm tütart on neiueas, pisipoeg Begentš (Rõõm) ootab ema pikisilmi töölt koju ja viieski laps on peagi tulekul. Sona jätkab endistviisi uue elulaadi propageerimist naiste hulgas, ta on Nõukogude Naiste Komitee liige. Turkmeeni Kirjanike Liidu ajakirja “Sovjet Edjebijatõ” toimetuses juhatab ta luuleosakonda.

Bahhargüll Kerimova jutukogu (turkmeeni keeles, 1982)

Samas toimetuses on ametis ka noor kirjanik Bahhargüll Kerimova, samuti pereema, kel kodus kaks kopsakat poega ja tütar. Tema jutustusi on ilmunud mitmes noorte autorite ühisteoses, väikese raamatu “Emaarmastus” kinkis ta meile kaasa.

Üsna peagi pärast meie saabumist saime teada, et ka Bairam Žutdijev pole mitte ainult satiiriajakirja peatoimetaja, vaid ka poeet, kellel on turkmeeni keeles ilmunud mitu värsikogu. Vene keelde on tema luuletusi tõlkinud Marina Tarassova ja see kogu kannab pealkirja “Valge hobu”. Välimuselt meenutab Bairam millegi poolest kuulsat Itaalia filminäitlejat Alberto Sordit, ka võiksid talle sobida koomilised rollid. Igatahes kuidagi väga loomulikult kõlas tema väide, et poegi on tal märksa rohkem kui tütreid, mille peale kohe selgus, et tegelikult on nii poegi kui tütreid kaks.

Mare Vetemaad ootas kohtmine turkmeeni tunnustatuima lastekirjaniku Kajum Tangrõkulijeviga, kelle raamatu “Dutaar laulab õnnest” ta 1977. aastal tõlkinud oli. Tangrõkulijev on Turkmeeni NSV Magtõmgulõ-nimelise riikliku preemia laureaat 1972. aastast ning sai 1980. aastal Anderseni-preemia. Tunneb hästi Eno Rauda ja Aino Pervikut. Tema ja ta poeg palusid neid tingimata tervitada, nii soojade sõnadega, nagu ainult poeetilised turkmeenid oskavad öelda. Aga Kajum Tangrõkulijevi kohta passiks siinkohal lisada veel, et tema teoseid on ühtekokku ilmunud vähemalt 12 miljonit eksemplari 30 rahva keeles. Turkmeeni helilooja Velii Ahmedov on tema luuletustest loonud 30 laulu.

Kajum Tangrõkulijevi "Kuldne tass" (venekeelne väljaanne, 1981)

Illustratsioon Kajum Tangrõkulijevi jutukestele Jartõgulokist, kes sündis kaameli kõrvast. (V. Žeribori joon, 1981)

Teadlase põhjalikkusega uurib Tangrõkulijev turkmeeni lastekirjanduse ajalugu ja nüüdispäeva, peab selle kohta loenguid ülikoolis, on kirjutanud sadakond teadusartiklit ja kuus monograafiat. Veendusime ka, et ta oskab kõrbes väga ruttu leida hästi palju kuivanud saksauuli ning sellest kena lõkke teha, maitsvat šašlõkki küpsetada ja turkmeeni kirjanduselust keni lugusid pajatada. Ka autot juhib ta kindlakäeliselt. Kaugetele reisidele eelistab kodust Turkmeeniat, aga alles hiljuti käis lastekirjanduse alasel nõupidamisel Hispaanias. Rääkis oma muljetest, sellest, et meeldisid inimesed ja kunst, ei meeldinud aga corrida. “Mis lõbu saab tunda tapmisest,” küsis ta.

Kajum Tangrõkulijevi paremaid sõpru on teine turkmeeni lastekirjanik, ka mitmeid filmistsenaariumeid loonud Anna Paitõk. Lühem, tüsedapoolsem lõbusanäoline meesterahvas, kes kurdab, et vähe sellest, kui teda eesnime pärast naisterahvaks peetakse ja hotellides õrnema sooga ühte tuppa tahetakse panna. Kõigele lisaks armastatakse tema nime kirjutamisel üks n ära jätta. “Anna on turkmeeni keeles “reede”,” seletab ta. “Teate küll, Robinson ja Reede.”

Anna Paitõkki tuntakse eriti raamatu “Minu sõja-aastate poisid” järgi. Lisaks turkmeeni keelele on see sügavasisuline ja haarav raamat (“Väga hea raamat,” ütles Sona.) ilmunud ka vene, ukraina ja moldaavia keeles. Ühel õhtul kõneles Anna Paitõk meile aga oma vennast Džumaast, kes võitles Suures Isamaasõjas Eesti NSV vabastamise eest ja hukkus Sinimägedel. Anna Paitõk on Eestimaal käinud, kohtunud lastega pioneerirühmast, mis tema venna nime kannab.

/Järgneb./

Written by Lin

13/06/2011 at 16:47