Teed

Mõned mu teekonnad

Posts Tagged ‘Pariis

Kaitstud: 2002 – Päevik: Lõuna-Itaalia, Pariis

leave a comment »

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

Written by Lin

24/08/2009 at 11:45

Posted in 2002, Päevik

Tagged with , ,

2002 – Lõuna-Itaalia, Pariis

Keegi ootab mind Barcelonas

Ilmunud Annabellas, märts 2003

Keegi ootab mind Barcelonas.

Kes?

Ma ei tea, aga mul on juba aastakümneid niisugune tunne.

Miks ma siis sinna ei sõida?

Aga kui ma seal olen ja selgub, et keegi mind ei ootagi, siis võib mul olla väga halb.

Tänavu suvepuhkuse ajal käisin Itaalias. Seal tundsin end õnnelikuna. Ei häirinud isegi see, et alles kohapeal selgus, et võõrastemajas, kus peatusin, polnud ujumisvõimalust. Mulle meeldis see, et oma toa rõdult saime vaadata otse peatänavale – küll selle vaiksemasse otsa, kuid iseäralikke elupildikesi nägi ka siin. Meie rõdu jäi otse hotelli fassaadi kaunistavate riigilippude taha. Euroopa Liit ja maailma ning Euroopa tähtsamad riigid andestagu, et me nende lippude taga oma pesu kuivatasime. Jah, see oli päris naljakas.

Avastasin enese jaoks sealse elurütmi – just niisuguse, nagu on omane napoli laulukestele. See rütm sobis mulle. Ka oli tore see, et sain proovides oma itaalia keele oskust päris toreda kontakti sealsete inimestega. Kogusummas andis see reis mulle märksa rohkem, kui olin oodanud.

Vulkaanipurske tõttu hävinud Pompei oli hoopiski suurem, kui olin arvanud. Vesuuvi lähiste elanikel on käepärast näidismaterjal, mis neist võib saada, kui tuleb järgmine purse. Ometi elavad nad just Vesuuvi jalamil, sest seal on viljakas maa ja ääretult kaunis vaade.

Ma ei jaksanud kõndida päris kraatrini. Oli kuum, alles meie teine päev Itaalias, ja ma jõudsin kõndida umbes kolmveerand teed. Seisime vulkaaninõlvakul, toetusime millegipoolest Eestimaa karjaaeda meenutavale tarale, vaatasime kaugusi, kuulasime linnulaulu, mis kangesti lõokest meenutas ja oli mingi eriline kodune suvelõhn. Nii kaugel ja siiski nii lähedal…

Capril vaimustas mind kõik. Juba Caprile sõit oli tore, sest laev oli täis inimesi, kes ootasid selt päevalt ainult head. Minu toredad naabrid, väike Lisa ja Lucas oma isa ja emaga kõnelesid mulle täiesti arusaadavat ütlemata lõbusat juttu. Capril sõitsime kõigepealt kõrgusesse Anacaprile. Siis San Michele villa. Helge hele päev. Siis Aleksandri aed. Ahjaa, vahepeal rippusime kaljuseina kõrval sillal lihtsalt kõrguses – imeline tunne. Siis jalutuskäik Capril, tänav, kus kuulsused promeneerida armastavad. Ja siis meresõit ümber saare – absoluutselt eriline. Kaljude näod, mis nagu kuuluksid siinsetele rohketele headele (vähemalt minu meelest) vaimudele.  Kirjeldamatu õnnetunne!

Sorrento. Pikk tee muuseumist viis aeda, kus puude all oli tohutult palju kuldseid apelsine. Eriline lõhn. Pärastlõunal rand. Sõitsime taas korduvalt läbi kohast, kus Santa Agatha da Due Golfi lähedal olid korraga näha nii Salerno kui ka Napoli laht. Siinsed vaated jäävad meelde elu lõpuni. Tahan tagasi Sorrentosse.

Napoli. Istusin kesklinnas Umbertos, nautisin väikest maasikakooki ja cappuchinot. Ümberringi sebisid mingisugused pruutpaarid ja nende filmijad – tõenäoliselt tehti reklaamiklippe. Aga see oli tore. Ei saa öelda, et Napoli oleks ilus linn, aga ta on mitmekihiline ja huvitav.

Amalfi rannik. Majad nagu väikesed värvilised pääsukesepesad kaljudel. Tohutult ökonoomne ja tihedalt ärakasutatud maapind kaljude vahel. Terrassidel trepiastmetena viinamarjaaiad. Värvirõõm. Niisugune mere ja linnade värvierksus ja kooskõla, mida vaid harva võib näha. Muljeid on tohutult palju. Need ei väsita, vaid lisavad energiat. Positano, Amalfi oma vana katedraaliga ja päris kõrgel asuv Ravello. Lõputult õisi, ülisuuri sidruneid puudel ja müügilettidel ja samasuguseid erkkollaseid sidruneid kohalikel kunstitöödel. Väga puhta veega Smaragdgrott.

Ärasõidupäev. Viimane pilk Sorrentole. Viimane tõus mägedesse oma “Montanasse”. Kui tagasi alla sõidame, kohvrid kaasas, et lennukile minna, oleme kuidagi väga vaiksed. Siinne ilu jääb meist maha. Silmad kipuvad märjaks ja kurgus kipitab. Siit ei tahaks ära.

Barcelonasse lähen järgmisel aastal… Tänavu lähen veel Pariisi – täiesti ootamatu impulsi ajel. Võib-olla see, kes mind Barcelonas ootab, on ka praegu Pariisis. Ma ei saa seda kunagi teada. Pariisi sõiduni on kaks päeva.

– – –

Olen juba kuu aega Pariisist tagasi. On 1. september 2002, pühapäev. Selle nädala esmaspäeval nägin viimast korda üht mulle olulist inimest. Päevitunud, rõõmus, suure reisikotiga kuhugi ruttamas. Teretasime. Ta oli väga erinev tavalisest: päike paistis ta selja tagant ja tema ümber oli hele kuma. Järgmisel päeval lõppesid kõik tema maised teekonnad.

Võib-olla, et Barcelonas ei ootagi mind keegi. Võib-olla oodati mind siinsamas Tallinnas…

– – –

Pariis on nüüd sõna otseses mõttes mu taldades ja südames. Nägin just nii palju, kui olin planeerinud. Isegi rohkem. Nautisin omapäi seiklemise võlu. Louvre`is käisin kaks korda ja nägin ära kõik, mida tahtsin. Maailma mastaabis oli huvitav Mona Lisa juures – vaadata, kuidas üks salapärane naine inimesi segaseks ajab. Kuidas rahvahulk tuleb, vaatab, sekeldab, lahkudes mõtleb, mida ta õigupoolest nägi. Mõistatuslik fenomen. Leonardo da Vinci “Madonna grotis” ees peatuvad vähesed. Minu meelest on see pilt mitu korda kenam kui Mona Lisa. Kuid temas pole seda saladust.

Jumalaema kirikus laulis koor. Panin küünla, et olla õnnelik. Kuskil siin hulgub Quasimodo vaim, kuigi teda pole kunagi olnud. Pariis on üldse täis loendamatuid kirjanduslikke vaime. Nad tulevad meelde isegi siis, kui nendele ei mõtle. Esmeralda oma kitsekesega samas Cité`i saarel, hüljatud Gavroche`iga eesotsas Bastille`i väljakul,  Remarque tegelased Triumfikaare juures ja niimoodi lõputult edasi.

Olin otsustanud teha inglite reisi. Muuseumidest otsisin kuulsaid inglitega maale, tänavapildis skulptuure… Tegelikult polnud neid vajagi otsida, sest Pariis on täis ingleid, neid tuleb ainult tahta näha ja nad muutuvad su teejuhiks. Pilt Gustave Moreau` muuseumis – rändaja ingel katedraalil puhkamas – mida olin lubanud kindlasti üles otsida, oli väike ja aegadest tume. Memlingi oliivioksaga ingel Louvre`is kõigest postkaardisuurune. Aga ma leidsin nad üles. Nagu ka paljud teised.

Imeline nurgake oli Jacquemart André`muuseumis. Kuulsad madonnapildid Botticellilt ja teistelt särasid seesmist valgust. Salvador Dali muuseum oli täielik avastus. Rubensi galerii Louvre`is samuti. Orsay` impressionistid on ka ära nähtud. Picasso pole minu maitse. Luikvalge Sacre Coeur kõrgub Pariisi kohal veel vist sajandeid pärast mind.

Tohutult muljeid. Päikeseloojang vaadatuna Eiffeli tornist. Öine laevasõit Seine`il. Pikad tundelised teekonnad Pariisile iseloomulike kahekorruseliste lahtiste turistibussidega – fantastiline maa ja taeva vahel olemise tunne. Värvikad tüübid. Pariisi eriline erootilisus. Leierkastid Montmartre`il. Tänavakohvikud. Imelised croissante`id ja tohutud suured salatid. Palavus, vaid ühel päeval sadas kümme minutit…Võimalus elada Pariisi südames ja käia just seal, kus ise tahad. Ainult ööelu nägin suhteliselt vähe. Et seda nautida, peab Pariisis olema vähemalt kahekesi…

Ajakirjaniku kaart lubas tasuta käia paljudes muuseumides. Pariisi lõppakordiks sai Grevini vahakujude muuseum Montmartre`i bulvaril. Oleksin nagu muinasjuttu sattunud. Istusin koos Jean-Paul Sartre`iga ja Hemingwayga baaris, vaatasin teatrisaalis sügavalt silma sisse Gerard Depardieu`le, lasksin Louis Armstrongil endale viisikese mängida…

Sain Pariisis tohutult palju targemaks. Lõuna-Itaalia tugevdas mu südant, Pariis mõistust. Mida võib veel ühelt puhkuselt tahta? Kas ma kunagi ka Barcelonasse jõuan? Ei tea.

Written by Lin

24/08/2009 at 11:40