Teed

Mõned mu teekonnad

Archive for the ‘Noorte Hääl’ Category

1978 – Baškiiria (Baškortostan). Venemaa

Ikka veel on meeles emme laulud

© Linda Järve
See tekst on ilmunud ajalehes Noorte Hääl  nr 133 (10 761) 9. juunil 1979. a.

/Märkus: See lugu on kohtumisest Baškiiria eestlastega. Praegu neid enam vist elus pole, mälestusedki on kadunud. Seepärast arvasin vajalikuks seda reisi- ja mälestuslugu siia blogisse panna.

Üks noor inimene luges ja ütles: “Tead, sellel on natuke niisugune vanade talumajade lõhn nagu vabaõhumuuseumis kaua seisnud hoonetes.” Mis parata, ajad lähevad ja muutuvad, mälestusedki vananevad, aga arvan, et sellegipoolest on need meeldetuletamist väärt.

Säilitatud on tollane keelepruuk ja võib-olla on loo värvingus rohkem punakat tooni, kui nüüd harjunud ollakse. Seda ei tasu pahaks panna. Oli niisugune aeg.

Loo tegelastest mul pilte pole, sest ei olnud sõidul kaasas fotoaparaati ja vanu fotosid ka ei taibanud kaasa küsida. Sellest on muidugi kahju. Loo ilmestamiseks panin siia paar Baškiiria loodusvaadet postkaartidelt minu kogust. Praegu kutsutakse Baškiiriat Baškortostaniks ja Ufaad Ufaks või Öföks./

* * *

Oli sedamoodi sügisilm, et vaevalt koeradki õue kippusid. Rongis polnud aga vigagi, pika sõidu jooksul jõudsid asjad kuivada, varahommikusi reisijaid oli samuti nii vähe, et see ei seganud mind läbi lappamast juba Tallinnast kaasavõetud andmeid Baškiiria aladel paiknenud eestlaste asundustest.

Nõnda siis, 1895. aastal asutasid Hiiumaalt pärit väljarändajad Ufaa kubermangus Hiiu küla, samas sündis 1902. aastal ka Sakala küla.

1893. aastast on fikseeritud, et Ufaa kubermangu Krõmski Hutori eesti asunikud ostsid endale maad; sama kordunud kümme aastat hiljem, kuid maahind oli selle ajavahemiku jooksul jõudnud tunduvalt tõusta.

Oma taludesüsteemi tõid eestlased kaasa ka Baškiiriasse. Nagu eelnenud faktidestki ilmne, jõudsid nad siinsetele aladele möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel. Esimesteks eesti asunikeks olid kolonistid Krimmist ja Samaarast, kuhu nad juba varem rännanud olid ja kus kannakinnitamine mingil põhjusel ei õnnestunud. Krimmist tulnukate järgi kandis ka esimene eestlaste asundus Ufaa kubermangu Belebei kreisis Krõmski Hutori nime. Muide, samanimeline küla on praegugi alles. Eestlasi aga ei teata seal enam elavat.

Rajevka jaama ja sellest mõnekümne kilomeetri kaugusel paikneva Davlekanovo piirkonda tekkisid veel mitmed eesti külad. Nendes paikkondades, selles omapärases esivanemate maadelt kaasa toodud eluolu ja kultuuri keskmes sündinud eestlastega, kelle aadresse mul Baškiiri ANSV Ajakirjanike Liidu vahendusel hankida õnnestus, ma kohtuma sõitsingi.

Baškiiria. Detail postkaardist. 1978

Teejupil Davlekanovost Rajevkani tekib iselaadne meeleolu. Sügisvärvides lagedused, ainult õige kaugel terendavad mäehakatised. Rohi on pikem, kõrgem ja kuidagi kergem kui meie juures — stepirohi. Üksikud hobused. Kasesalud. Põhiliselt lehtmetsad, mõni nukker põõsatukk. Puudub vaid kurgede kurvameelne sügiskluugutus. Kui söitnuksin, silmad kinni, siis mingil ajahetkel ootamatult silmi avades võinuks nähtud pildi järgi end Eestimaal viibijaks arvata. Aga nõndagi võib siin näha kujutluspildis väga meielikke kunagisi külasid, näha tulesid hommikustes akendes, mõtelda end kodudesse, kus hellameelsed emmed kodusooja ja emakeelt austama õpetasid, kus isadelt päriti täpsust ja tööarmastust nagu kunagi esivanemate maal. Mälestus noist küladest elab toonastes lastes tänini.

Ja veel võib kujutluspilt luua Eestimaalt väljarännanute prohvet-maltsvetlikult raske teekonna, viletsus taga ja teadmatus ning lootused ees. Kuni lagendiku tagant kaugelt paistma hakanud mäenukats Lõuna-Eestist pärit meestele nende kodukandi künkanõlvu meenutas ja lausa lähikonnas kodu, uut kodu asutama kutsus.

Hall taevas sumendas sügisvärve.

Ufaast lähtunud elektrirong jõudis pärast kahe ja poole tunni pikkust sõitu lõppjaama. Rajevka jaamahoone seinal on mälestustahvel 1900. aasta juuli kohta. Tollal sõitis Rajevkasse Lenin, et kohtuda siin sotsiaaldemokraat V. Noskoviga. Sajandi algul oli Rajevka töölisasulaks kujunev küla, millest revolutsioonilised meeleolud kaugelt mööda ei käinud ja kuhu tuldi töömeheleiba maitsma ümberkaudsetest asundustestki. Just seepärast võib Rajevkas ka praegu kohata eestlasi, kunagiste ümberasujate järglasi, kes oma kaugelejäänud emakeelt mäletavad ja kellel ikka veel on meeles emme laulud, kuuldud ammuses lapseeas.

Marie Vagina neiupõlvenimi oli Heering. Ja osa tema lapsemeenutustest on seotud tollesama juba nimetatud Sakala külaga, mis kohalikus keelepruugis saanud nimeks Sokolõ-Estontsõ. Ju tingis niisuguse kaunikõlalise ulja nime peale lihtsa häälduse ka Eestimaalt pärit mehepoegade pikk kasv ja tugev kont, neidude linajuuksed ja laste erksinised silmad. Selles külas elas Marie tädi ja päris juhuslikult nägi muidu Samaara kandis elu korraldanud Roman ja Juuli Heeringa pisitütar Mann ühe külaskäigu ajal just selles külas ilmavalgust.

Mõistagi ei mäleta ta sellest ajast mõhkugi. Mida teab, teab teiste juttudest. Kui Mann veidi kosunud oli, sõitis pere Tomski lähedal paiknenud eestlaste külla Rozenthali, kus aga elu õnneks ei läinud. Sokolõ-Estontsõ näis Siberimaast õdusam ja siia pöörduti tagasi.

“Mu vanemad armastasid ja oskasid tööd teha,” mäletab Marie. “Isa oli endine sõjaväerätsep, siin käis külakorda perest peresse. Kui ühes õmblemised valmis said, oodati mujal. Krimmi külas käis ja Sakalas.”

Ka Sädeme küla polnud kaugel. Et seal elas tädipoeg, käidi sealgi tihti. Eluhooned asunud seal üksteisest hästi kaugel, nii et perest peresse minekuga tükk tegu olnud, eriti külma talve ja tuisuga. Nõnda ritta mööda külatänavat, nagu see kohalikel kombeks oli, eesti külades ei ehitatud.

Marie Vagina ema Juuli Heering, sündinud Taalberg, rääkis kodus lastega ikka eesti keelt. Veel enne surma 1958. aastal, 73-aastasena, laulnud ta eestikeelseid laule ja rääkinud jutte. “Emme hoidis oma keelt,” meenutab Marie Vagina, kes võib-olla just selle hoidmise pärast ka ise eesti keele õoetajaks sai.

1927. aastal sai Mariest kommunistlik noor, Rajevkas esimeste seas. Veel aasta hiljem läks ta Leningradi õpetajaks õppima. Hiigellinnas, millena Leningrad kolkakülast tulnud tüdrukule tundus, selgus, et nii noori — ta oli alles seitsmeteistkümnene – töölisfakulteeti vastu ei võeta. Aga kojusõiduks polnud raha ja tüdruk leidis sõbralikel soovitustel väljapääsu, asus öppima eestikeelsetele pedagoogilistele kursustele. Mäletab kursuste tollast direktorit Richard Majakut hea sõnaga. Mäletab ka sõbratari Lidia Illisoni, kellega ühes toas tükk aega elatud sai, aga kellest nüüd meelsasti midagi kuulda tahaks. Leningradi oblastis Mjasnikovos tuli Mariel eesti koolis praktikal olla, hiljem aga eesti keelt õpetada kogunisti Aasovi mere lähedal Esto-Aginskis, kus rikas eesti viinamarjakasvatajate kolhoos asus. Seejärel õpetas ta eesti kolhoosis “Komintern” ja Sädeme külas.

Baškiiria mesi. Detail postkaardist. 1978.

Nii veeretame juttu hubases köögis. Perenaine praeb kartuleid, tõstab mu ette tõmmukaskuldset Baškiiria mett ja punaseid tomateid, ise aga ei saa jätta imestamist, kuidas ma küll teda üles leida mõistsin.

Tuleb ka peremees, Ivan Vassiljevitš Vagin, ja räägib, kuidas ta noormehena märganud toda heledasilmset eestlannat, kellega nüüd varsti pool sajandit on rõõme ja raskusi jagatud.

Tuleb noorem õde Rosalie Ozolina, kes samuti emakeelt mäletab, ehk küll esialgu seda rääkida ei julge. Aga pikapeale on võõrastus päriselt kadunud. Hakkab pereisagi naerma, kui ütleb: “Noh nüüd räägite jälle nii nagu siis, kui veel noored olite.”

Ja nagu mälestustega ikka on, nii tabavad mu vestluskaaslased järsku, et meeles on palju rohkem, kui arvati olevat. Meeles on aeglased südamlikud hällilaulud ja üks vallatu salmike, mida vähemasti mina ei tea kunagi kuulnud olevat. Vanemad inimesed siinkandis ehk küll.

«Oi kui pikad koivad sul,
silm kui lombis vihmamull,
tiivad läigivad kui kuld,
Inglismaalt vist oled tuln’d.”

Roosi Ozolina töötab rajooni siseasjade osakonnas ja sellepärast teab rääkida, et Rajevkas võib veel eestlasi kohata. “Tulge kindlasti külla, kui veel siiakanti satute,” saadab pererahvas mind ära, aga noorem õde otsustab järsku, et kindlasti peame ka Heneski Leeni juurest läbi minema, sest muidu too veel solvukski.

Viimase rongini, mis Ufaa poole läheb, on jäänud vaid pool tundi. Aga Leeni Heneski juures mõõdab seinakell aega nii rahulikult ja perenaisel on kodusest keelekõlast nii suur rõõm. et mind enam kuhugi minna ei lasta. Ja siis kuulen veel mõnest külast ja mõnest saatusest.

Valgusvihk langeb aknast otse aseme kohal rippuvaile piltidele: vanad puuraamid, aastates koltunud paberil heledapäine tütarlaps, nii umbes seitseteist-kaheksateist, lehvid patsides, samas kõrval kaks noormeest, avali silmades elulootus.

Leeni Nikolajeva, sündinud Henesk, on pärit Tigase, ehk, nagu siinmail kombeks öelda, Tigasino külast. Seal elanud palju Tigaseid ja tihaseid, nendest tema teada ka küla nimi. Ise on ta kuuekümne kuue aastane ja korra elus, kuus aastat tagasi, ka Tallinnas käinud.

Piltidel on erinevad elusaatused. Too, lehvide ja patsidega, on Leeni ise. Kõrval ta vend Kristjan, keda enam pole, nagu ka kolmandal pildil olevat meest. kellega Leeni kodu asutas. Sõda lõi ellu armid. Vennad Kristjan ja Mihkel olid ajateenistuses, pidid just-just koju tagasi pöörduma, kui Suur Isamaasõda algas. Tagasi nad enam ei tulnudki. Ei tea Leeni sedagi, kus on ta kaasa kääbas. “Saime vähe aega koos elada, poeg oli poolteiseaastane, kui mees rindele läks. Isa ta ei mäletagi.”

Leeni on mõtlik, ei ohka ega halise, vaid võtab kogu mineviku ühte mõttesse kokku: “Mina enam mehele ei läinud, tegin tööd, elasin, elu on töö.”

Leenil on hea mälu. Nii me istusime õhtul köögis pliidisoojas ja rääkisime eesti keelt, mis sarnaneb meie omaga ega sarnane ka, sest vanu murdesõnu ja venepäraseid laene tuleb palju vahele. Vahepeal unustasid Leeni ja Roosi sootuks ära minusuguse võõra usutleja, süvenesid mälestustesse kodukülast, vanadest taredest, mida enam järel pole, saatustest, mis eluteedele laiali veerenud. “Ma kävi siäl, es ole enambi,” meenutab Leeni kodukülas käimist ja Roosi lisab: “Olen tädi Loti maja uneski näinud. Sealt käib nüüd põld üle.”

Baškiiria leib. Detail postkaardist. 1978.

Sakala küla olnud naiste mälestuste järgi väga suur, pikk küla. Aiamaad, tallid, laudad, talude kaupa koondunud majapidamised. Võib-olla on selle suurusega nii, nagu paljude asjadega varemgi olnud on — lapsepõlves näivad nad meile tohutu suured, aga kui me kasvame, kahanevad nad samavõrra. Ainult nimed jäävad meelde ja keelde, need ilusad koduse kõlaga kohanimed: Allikuorg, kes teab millistelt Eestimaa allikatelt ja orgudest kaasa võetud ja kaugele paigale hellitlevalt nimeks pandud, Kiisli jõgi, nagu Kõzõli jõge suupärasemalt kutsuti, Ümarmägi, kuigi selle venekeelne nimi hoopis järsku mäge tähendas.

“Tigases olid kolm peret rikkamad, teised vähemba,” ütleb Leeni ja tuletab meelde, kuidas rikkamatelt üht-teist laenamas käidi ja kuidas need ise ennast kiitnud, sest kes koera saba ikka kergitab, kui koer ise ei kergita. Nii väljendusid klassivastuolud, millesse aeg ja inimesed korrektuure tõid.

Lapsi olnud külas palju ja mängumaad laialt. Tihtipeale toimusid külapeod, vanad ja noored tulid kokku lusti hoidma, kool ja klubi kujunesid elukeskusteks. Ühiselt tähistati jaanipäeva ja nääre, peeti pulmi ja matuseid.

Küsin vahele, kas Leeni mäletab, kuidas külas kolhoosi tehti. Ainult üsna vähekene, sest tema olnud külas vaid kolhoosi alguspäevadel. Kodutalu langes tuleohvriks ja isa tuli koju perega kolhoosist ära Rajevkasse tööle. Sealtsaati on Leeni elu olnud seotud tollesama raudteega, mis akna tagant mööda käib, õigemini raudteeambulatooriumiga, kus ta sanitariks oli, kuni poeg suureks kasvas ja pensioniaeg kätte tuli. Leeni poeg on Bratskis autojuht, seal tal peregi, ja minia pidavat eriti lugu Leeni kudumisoskusest, neist kirjatud käpikutest ja sokkidest, mille tegemine juba emme Loti ja isa Jaani eluajal Leenile selgeks sai. “Üits pojatütar läits mul tänavaasta edimesse klassi, nakse õppima,” sõnab Leeni ja näitab mullegi uut kindakirja, pojatütre jaoks.

Hommikul lähen Leeni juurest ära, aitan enne veel hanesid ajada. Märkmikusse olen saanud hulga nimesid Ufaa-mail elanud eestlastest ja nende järeltulijatest, keda mõnda võib Tallinnas kohata. Kotti paneb Leeni mulle lausa sunniviisil kaasa mõned õunad, sest poolteist tundi rongisõitu loksutavat kõhu tühjaks.

Baškiiria vili. Detail postkaardist. 1978.

Baškiirias viibimiseks oli jäänud veel paar päeva. Neisse mahtus külaskäike siinsetesse hiigeltehastesse ja teadlaste juurde. Kõikjal räägiti meelsasti Eestist, maast, mida Baškiiriaga seovad mitutpidised sidemed. Meie esivanemad rändasid sinna tõotatud maad otsides, baškiiri rahvuskangelane Salavat Julajev toodi sunniviisiliselt Eestimaa kubermangu, kus ta veetis kindlusevangis (Paldiskis – minu märkus) kakskümmend viis aastat — rohkem kui poole oma elust. Praegu seovad sidemed meie ja Baškiiria tööstusettevõtteid ja kultuuriasutusi.

Aga üks Ufaa eestlastest on Baškiiria Riikliku Kirjastuse vanemtoimetaja Robert Pall. Saan tema telefoni ärasõidupäeval, nõnda et kohtuda me enam ei jõua.

Ta on sõjaaja orb, lastekodus kasvanud kolmandast eluaastast. Teab enesest ainult, et on rahvuselt eestlane, kuid omastest-sugulastest ei midagi lähemalt. Peab meie kirjastustöötajaid oodatud külalisteks ja meie raamatukirjastamist järgimist väärivaks.

Eestimaad lahutab Baškiiriast vaid mõni lennutund. Aga aastasadu tagasi veeresid sel maal, mis nüüd lennukitiibade alla jääb, ümberasujate vankrid, veeresid kuni selle mäeni, mis varjuline tundus, selle allikani, mis kodukanti meelde tuletas, selle jõeni, mis tee läbi lõikas ja puhkusemeloodiat vulises, selle metsani, mis jahiloomi ja ehituspalke lubas, selle põlluni, mis paremini vilja tõotas kanda kui esivanemate maa kivine ja napp põllusiil, selle avaruseni, kus rõhujate jaoks ruumi ei olnud. Veeresid sinna, kus inimesed taas kodunesid, unustamata ometigi esivanemate maad ja kodukeele kõla.

Written by Lin

14/09/2011 at 17:46

1975 – Venemaa. Novgorod

See põnev linn

©  Linda Järve
Katkendid tekstist, mis ilmus ajalehes Noorte Hääl, 19. juuli 1975.

/Märkus: Säilitatud on tollane keelepruuk. Ka on Novgorodil nüüd taas ametlikuks nimeks Velikij Novgorod ehk Suur-Novgorod. See huvitav linn asub Eestile nii lähedal, et seal lausa peaks tihedamini käima./

Suur kivi meenub kõige enne. See leiti paar aastat tagasi Novgorodi keemiakombinaadi ehituselt. Ebatavalised on sellel joonistused. Jooksev inimene, põder, mingi kõverkaelne lind, kantud kellegi primitiivsetest igiammustest kujutelmadest. Veel pole täpselt kindlaks tehtud nende vanus. Jäägu see teadlaste osaks. Mind peatasid need kivvi talletatud kujutised linnamuuseumi esimeses saalis kauemaks. Tundus, kui puhkaks kivi halluses veel nende looja kätesoojus. Tundus, kui kontsentreeriks see kivi endas Novgorodis aegade vältel sündinut-juhtunut.

Vaade Novgorodist. /Postkaart minu kogust. 1974./

See on linn, kus ajalugu elab kõrvuti tänasega. See on linn, kus põimuvad ühte bõliinad ja tõelisus. Seepärast tõid Novgorodi Oblasti Draamateatri võõrusetenduste kuulutused Tallinna kesklinnas mu mälusoppidest muljed sealsetest päevadest. Need on mõneti ebaühtlased lõigud. Sõiduhetked on ju alati hakitud, kui mitte muust, siis rataste rütmist. Ja kirjutadagi võiks alati rohkem, kui kirjutatud on.

Elasid kord neli neidu: Msta, Lovat, Šelon, Pola. Neid oli vallanud kirgas ennastohverdav tunne – armastus noormees Volhovi vastu. Kuid Volhovil ei jätkunud nende jaoks silmi. Varandused, mida neli neidu talle Ilmeni vahendusel kinkisid, kandis ta kaunitar Laadoga jalge ette. Mis Laadogal sellest? Ta veel tujutseski, kahtlustades, et Volhov ei too talle kõiki nelja õe rikkusi. Kes eelnevat ei usu, küsigu novgorodlastelt, miks Laadoga järve veetase mõnikord kõrgem on kui temasse voolaval Volhovi jõel.

Rahvasuu ei valeta. Ega valeta ka Novgorodi ajalugu, mis on peitunud kohati üheksa meetri paksuse kultuurikihi alla. Arheoloogilistel väljakaevamistel leiti eriti vana puukattega umbes poolteise kuni kolme meetri laiused “uulitsad”. “Puuasfalt”, mida linnaelanikud olid 700-800 aasta eest kohustatud nendele kuuluval maa-alal maha panema, on vanem kui Londoni või Pariisi tänavakatted. Kui loodus ja aeg oma töö tegid ning tänavasillutise ühe kihi kõlbmatuks muutsid, tehti teine peale. Sügavustest esiletooduna tunduvad nood puukatted tänasele kõndijalegi usaldusväärsed. Proovida nendel käimist küll enam ei saa: “Eksponaatide puudutamine on rangelt keelatud”. Aga tänased novgorodlased sõnavad: “Meie maapind on hell, säilitab palju.” Neil on õigus. See maapind on lisaks ajahämusele tänavakattele alles hoidnud osa kanalisatsioonisüsteemist, mis Lääne-Euroopa omadest jällegi vanem on. Säilinud kasetohtkirjad aga annavad pildi, kui ulatuslikult oli novgorodlaste, ka lihtrahva seas, noil kaugeil aegadel levinud kirjaoskus.

Praeguseks on Novgorodist leitud 1000 kasetohtkirja. /Foto internetist./

Tilluke palveraamat mõõtmetega 5×5 sentimeetrit ning kuue lehega polegi õige palveraamat. Tegu on kirikulaulja spikriga, kuhu meelest minema kippuvad sõnad üles tähendatud. Hõlpus käsitseda ning varjata.

Mees kirjutas naisele: “Saada mulle puhas särk.”

Mikula saatis armsamale sõnumi: “Sa meeldid mulle. Tule mulle naiseks. Kui sa minu poole hoiad, ütle Ignat Moissejevitšile.” Kui võtta teadmiseks, et Ignat Moissejevitš oli midagi vahendaja, isamehe taolist, on Mikula kiri asjalik ja rõõmsameelne. Teadlastel olnud seda lihtne dešifreerida. Raskemalt läinud koolipoisi nalja lugemine. See on kirja pandud tagant ettepoole, nagu meiegi jõngermannid mõnikord tavatsevad. Lõppkokkuvõttes on sel vaid niipalju sisu: “Kes kirjutas, ei tea, aga see, kes loeb, on loll.”

Mitte ainult sellised näiliselt tähtsusetud pisiasjad ei peitu Novgorodi tohtkirjades. Meieni jõudnud ridade kaudu saame ka olulisemaid sõnumeid Ilmeni järve ja Volhovi jõe lähikondade XIII-XIV sajandi elanikest. Kõige sensatsioonilisem ning teadlaste jaoks väärtuslikem leid tuli maapõuest sootuks lihtsalt. Mullu (1974. a) 9. juulil hakkas Novgorodi 77. ehitusvalitsuse tööline Raissa Filatova paigaldama uue tara tugiposte ning leidis kolm tohtkirjalehte. Kõikides annaalides kannavad need nüüd numbreid 519, 520, 521. Kõige suurem neist oli pool meetrit pikk ning kakskümmend sentimeetrit lai. Tegemist oli dokumentide mustanditega. Selgus, et nende autor Moissei oli Porhovist pärit väikemaapidaja ning võlausaldaja. Tema ettevõtmistel ei piisanud haardelaiust. Pärast üht röövimist, millega said hakkama ilmselt temast mõjukamad isikud, püüdis ta oma õigusi seaduslikult kehtima panna. Sõit Novgorodi tõde otsima lõppes Moisseile kurvalt. Tühjal jäätmaal kaotas ta oma dokumendid. Moissei õnnetus aitas aga teadlastel täna tema elu ajaloolise tagapõhja kohta rohkem teada saada.

/Märkus: Nüüd seda teksti arvutisse lüües, vaatasin kui palju on kasetohtkirju leitud praeguse seisuga. Tuli välja, et hiljuti pidutseti Novgorodis 1000. leiu puhul./

Theophanes Kreeklase freskod Novgorodi Lunastaja kirikust. /Foto raamatust "Novgorod the Great", 1973./

Nüüdis-Novgorodis hoitakse muistseid kunstiaardeid hoolsalt. Theophanes Kreeklase freskodest olin kuulnud ammu. Nüüd olingi luikvalge Lunastaja katedraali juures. Nähaigatsetud originaalidest lahutas vaid raske uks. Kinni see tolleks niiskusrõskeks päevaks jäigi – freskode tervise huvides. Õhtul sõnas tuttav novgorodlane: “Minge hommikul kiriku juurest vasakul esimesse majja ja küsige valvurit. Ehk teeb ukse lahti, kui palute.”  Palumine ei mõjunud, kuid juhus tahtis, et samal hommikul mõni tund hiljem tuli kõrge komisjon uurima, kuidas tänavuse talve sügisesed ilmad on kunstipärandile mõjunud. Komisjoni selja tagant õnnestuski Theophanese habemikele pilk heita. Bütsantsi päritoluga XIV sajandi meistri, küllap elutarga mehe freskodelt kupli tambuuril ja empooridel vaatavad mõtlikud seesmise veetlusega näod. Novgorodlaste seas elab pärimus, et Theophanes Kreeklane valinud modelle lihtrahva seast, püüdnud näidata nende muret, valu ja inimlikkust. Oli see nõnda või ei, kuid neid hoogsaid pingelisi freskosid on hea vaadata. Ajahammas ja inimeste hool on neid hoidnud.

Monument "Tuhat aastat Venemaad". /Postkaart minu kogust. 1974./

Aga läheme 1944. aasta jaanuari. Unikaalne tohutu suur mälestussammas “Tuhat aastat Venemaad” Kremli keskosas on lõhutud. Kümne meetri kõrguselt on alla visatud väljendusrikkad skulptuurid. Osadeks lahutatud mälestussammast kavatsetakse saata Suur-Saksamaale. Hitlerlased vajavad metalli. Äravedu aga polegi nii lihtne, sest mälestussamba kaal on üle 65 tonni. Ehitatakse kitsarööpmeline raudteeharu Kremlist suure raudteeni. Juba on minema veetud laternad ja kaunis kett mälestussamba jalami juurest. Rohkemat röövida hitlerlastel ei õnnestunud! Nõukogude väed vabastasid Novgorodi 20. jaanuaril 1944, enne kui alatus teoks sai. Kuid läheme ajas veel veidi tahapoole. Kolmekümne kahe aasta eest, 1943. aasta mais, pani üks sõjavang kirja, kui hoolimatult lõhuti Novgorodi peakirikut, kaunist Sofia katedraali. ka sellest kunstivaramust veeti minema hulk aardeid. erakorraline riiklik komisjon, mis moodustati Suure Isamaasõja ajal toimepandud fašistide kuritegude kindlakstegemiseks ja uurimiseks, leidis, et kogusummas tehti Novgorodile kahju enam kui 11 miljardi rubla ulatuses (1945. aasta vääringus).

Pärast sõda arvati Novgorod 15 vana Vene linna hulka, mille taastamine pidi algama esmajärjekorras.

/Katkendi lõpp./

Written by Lin

19/05/2011 at 17:36

1978 – Kirgiisia (Kõrgõzstan)

Sarvilise Hirve-ema laste juures

© Linda Järve
Teine katkend tekstist, mis ilmus ajalehes Noorte Hääl 21. sept. 1978.

Seal, kus kulges vaid karjarada.

Niisiis. alustasime teed mägedesse Issõk-Kuli lähistelt, mitte turistidest soositud põhjakaldalt, mitte ka sademeterohkest ja seepärast haljamast Prževalski ümbrusest, vaid täiest tundmatu nimega külakesest, kust mägedeni, esimeste kõrbenud kuhjumiteni jääb paar kilomeetrit. Mägedesse mineja valib enamasti tee jõeorus. Vesi on samas kõrval, vesi on mägedest läbi murdnud, vesi on elu ja juba üksnes tema kohin karastab vaimu. Enamasti kulgevad Issõk-Kuli äärest algavad teed – sageli lihtsalt kaks rattarööbast – kogu aeg orus, piki jõekallast, ning on otsast lõpuni kivised ja konarlikud. On ka teistsuguseid teid, laiemaid, siledamaid, ja neid tuleb järjest juurde – serpentiinidena looklevad need kõrgemale ja kõrgemale. Niisuguselt teelt viskab võimas veoauto öisesse jõeorgu lausa pimestavprožektorliku valgusjoa, mis tema liikumisest juba kaugelt aimu annab. Niisugused teed lähevad üle kõrgete kurude ja ühendavad järjest rohkem tolmunud hiigelelevandi kortsunud nahavoltides asuvaid suvekülasid ja mägiasulaid. Niisugused teed tehakse sinna, kus enne kulges vaid karjarada, ja tegijad on mehised mehed.

Tüüpiline kirgiiside suveküla, läheduses asuva jõega ja taamal paistvate mägedega. Pilt internetist.

Tossori suvekülast, selle jurtadest ja peredest edasi on mägedes veel üksikuid lamburite jurtad ja telgid, siis aga, täiesti ootamatult, hulk vagunelamuid. Nooremad ja vanemad mehed, kokatädi, koerarakats. Maist septembrini elavad siin tee-ehitajad. Nendega koos veetsime päeva Tossori kurul, rohkem kui 4000 meetri kõrgusel keset pilve ja lumesadu. All jõeorus valitses päike, siin kõrgel aga kippusid meie kõige paksemas varustuseski ninaots ja sõrmed külmetama.

“Huvitav, et te just siia tulite, siin on ainult paljad kaljud, kivid ja meie. Keegi ei kipu kontrollima, aga niigi töötame, nagu süda käsib. Ajakirjanikke pole meil veel üldse külas käinud. Mitte et meil millestki rääkida poleks, aga enamasti lähevad nad edasi Barskauni poole, Prževalski poole, kus rohkem rohelust, mäed rõõmsamad. Meil on siin ainult jää.”

Tõepoolest, liustikud laskuvad otse jalge ette, pilved löövad foto, nagu kodus pärast ilmutamisel selgub, nii uduseks, et brigadiri ja ta kahe kaaslase vaevu ära tunneb, ja selline udupilt lehte ei sobi. Ometigi on meeste jutt suurel määral vaid aasimine, sest kui tööpäev tehtud ja üheskoos autot ootame, et kurult kiiremini ja kergemini alla saada, selgub, et Aleksander Habibulin, Eduard Jan ja Vjatšeslav Žurik pole oma tööst rääkima sugugi kidakeelsed.

Enne aga ootame, kuni sapöörid oma plahvatuse ära teevad, nii et mäed oigavad ja buldooserid järjekordse töötandri saavad, ning ronime siis üle kividelasu teisele poole kuru. Et kaugemale näha. Samas astuvad kirgiiside kergejalgsed hobused, märksa osavamini, kui oskame seda meie, aga ometi oskab vist hobunegi hinnata kasu, mida toob tulevane suur lai tee.

Mehed on kurul ametis teist aastat, aga kuude arvestuses alles viiendat kuud. Ehitada saab ju ainult kolm kuud aastas – mai lõpust septembri alguseni. Siis jäävad mäed tühjaks. Inimesed lähevad ära. Loomad viiakse talvituma. Sajab värsket hõbedast lund. Tuul lõhendikes on külm ja kõle.

Just niisuguseid käärulisi teid rajavad tee-ehitajad Kirgiisias. Pilt internetist.

Aleksander Habibulin on lüheldane, naerukas, sellel iseäralikul tabamatul kombel autoriteetne, nagu on inimesed, kes liidriks kõige loomulikumal viisil saanud. Rahvuselt on ta tatarlane ja ehitanud palju teid, põhiliselt Kirgiisias. Ehitab kümnendat aastat ja alustas juba kommunistliku noorena. Muidu elab Frunzes nagu kaaslasedki, peret pole, nagu teedeehitajatel enamasti kippuvat juhtuma. Naised tahtvat küll nendega nagu ka meremeestega abielluda, aga pikilt ehituskuudelt tagasi suutvat vaid vähesed oodata.

Mägedes algavad päevad heledalt, täisvalguses, nagu ärkaksid igal hommikul armsama kõrval. Truudusetus on siia sobimatu, olgu elus või kord valitud töös, olgu kaaslastes sinu kõrval.

Mossis mees brigadir igatahes pole ja teisedki mitte. Tema esimene tee oli Kazarmani lähistel, suur trass, rohkem kui 150 kilomeetrit tõsist, mägist tööd. Aga Tossori tee olevat raskem, keerukam.

“Miks sa nii arvad?” vaidleb vastu kolmest mehest noorim, alles komsomolieas Vjatšeslav. Kõige noorem on ka kõige lõbusam. Ütleb, et vähemalt selle mäe tipus käib ta ära, mille liustike kõrvalt tee läbi läheb. Alpikirkat pole, aga kui muidu ei saa, teeb kirvega astmed sisse. “Hakkan robinal alla tulema, siis lasen liugu Rõbatšjeni välja!” “Töö ajal ta igatahes liugu ei lase,” iseloomustab brigadir Vjatšeslavi ja kurdab siis, et ega noored väga meelsasti nii raskele tööle tule. Kes aga tuleb, see jääb. Teedeehitajad on terved ja peavad olema väga külmaverelised. Ega tea ette, millal tahab kaela kukkuda kivi või praguneb liustik. Ühtviisi hästi ei suhtu teedeehitajatesse ka kõik inimesed, mõni arvab, et nad lihtsalt häirivad mägede rahu. Aga nõnda arvajaid on vähe. Teel on lihtsam karja ajada, juhuslik tugev lumesadu ei saa nüüd loomadele nii ohtlikuks nagu varem, kui kuru taga kaua ootama pidi, kuni lumine kitsas rada taas läbitav on. Kergemini pääsevad läbi arstid ja kauplusautod, kergem on suvekülasid varustada.

“Teiselt poolt ehitavad meie mehed vastu ja 20. septembril peaksime teeotsad kokku saama,” ühmab Eduard Jan oma tagasihoidlikul kombel. Siis lisab “Igamees ei pea meil vastugi, väga rasked tingimused. See kividelasu, millel istume, ja see, mis buldooseritel ees on – kõike on tulnud lõhkuda. Meie oleme esmaminejad, ehitame tee ja anname selle tellijale üle. Siis hakatakse seda laiendama ja katma. Meil on kõige raskem.”

Habibulin meenutab üht varasemat tee-ehitamist, sealseid suuri laviine. Buldooserid, need võimsad tööloomad, tundunud sealses möllus tühiväikestena. Aga spetsiaalne laviiniteenistus oli ehitajatele abiks, tõi lume alla, et vältida selle kaelatulekut. Tossoris on omad hädad. Augustis suudeti teha vaid poolteist kilomeetrit teed, kulutades  selleks 18 tonni lõhkeainet.

Külmunud, kõrbenud mäed, kus kord palav, siis külm. Niisugustes rasketes tingimustes on ette nähtud kuuetunnine tööpäev, aga mehed tahavad enamasti rohkem teha. Kakskümmend päeva tööd, siis kümme puhkust. Kodune Frunze. Tagasitulek mägedesse. Jälle töö. Õhtud koos teiste tee-ehitajatega vagunelamutes, vagunklubis. Üle kuru, Barskauni -poolsetest metsadest käib külas karu. Koerarakats vagunelamute juures on seepärast karukoeraks ülendatud ja nimeks  on hellitav Kukla – Nuku – pandud.  Vagunklubis toimuvad töökoosolekud, ajutise komsomoligrupi koosolekud –  niisuguseid gruppe on Frunze teedeehitusvalitsuses mitu -, toimuvad pidulikud jutuajamised kodust ja Frunze-uudistest, kui järjekordne trobikond mehi on kümnepäevaselt puhkuselt tagasi jõudnud.

Septembris sõidavad nad mägedest ära. Võib-olla täpselt nii, nagu “Muinasjutu järelloos”: “Alguses aeglaselt, siis kiiremini. Lumiste mägede vahel liikus veoautode karavan… Lapse kujutluses jooksis nende ees, ise nähtamatuks jäädes, Sarviline Hirve-ema. Pikkade hoogsate hüpetega kihutas ta autokolonni ees. Ta kaitses neid nende raskel teel ohtude ja õnnetuste eest, varingute ja lumelaviinide, tormide, udu ja teiste hädade eest.”

Ja tänutäheks kingivad nad Sarvilise Hirve-ema lastele järjest uusi teid, mis aitavad elu mägedes mõnusamaks teha.

* * *

Fragment toona ilmunud ajaleheloost minu fotoga Tossori lähedastest mägedest.

/Siinjuures lõpetan toonase ajaleheloo katkendite blogissepaneku. Kirjutasin tookord veel Eesti ja Kirgiisia sidemetest, Frunzes poes nähtud kirgiisikeelsest Juhan Smuuli “Jäisest raamatust” ja mõnede inimeste mõnedest tuttavatest. Imestasin, et linnapargis polnud lõhutud ühtki meetrikõrguste klaasvalgustite kuplit – need olid täiesti terved lambid, mis võrreldes Tallinnas igapäevaselt nähtud lõhkumisega oli lausa väike ime. Ja päris lõpus oli veel üks tsitaat Tšõngõz Aitmatovilt, mägedes suureks kasvavatest järjest uutest karjapoisikestest. – Minu märkus./

“Õhtuti, kui kõik tööd on tehtud, räägib vanaisa mulle muinasjutte. Ma tean, et väljas on pime-pime, külm-külm öö. Puhub vinge tuul. Kõige suuremad mäedki kardavad säärastel öödel, nad kogunevad meie maja, meie valgete akende ümber kobarasse. See teeb mulle hirmu ja rõõmu. oleksin ma hiiglane, siis paneksin hiiglasekasuka selga ja läheksin välja.  Ütleksin mägedele valju häälega: “Ärge kartke, mäed! ma olen siin. Mis sellest, et tuul puhub, et on pime ja tuiskab, mina ei karda midagi, ja ärge teiegi kartke.””  (T. Aitmatov.)

Written by Lin

29/04/2011 at 19:03

1978 – Kirgiisia (Kõrgõzstan)

Sarvilise Hirve-ema laste juures

© Linda Järve
Katkendid tekstist, mis ilmus ajalehes Noorte Hääl 21. sept. 1978.

Issõk-Kul. Lõunakaldalt vaataja näeb põhjakalda mägesid.

/ Märkus: Kirgiisia on praeguses keelepruugis Kõrgõzstan, tema pealinn oli minu sealkäigu ajal Frunze, mis nüüd Biškeki nime kannab, Issõk-Kuli järve nime kirjutatakse nüüd Ösököll, Tjan-Šani mäestik on nüüd Tian Shani mäestik jne. Siin toodud osades olen siiski säilitanud tollase keelepruugi.

Reisil sai tehtud palju slaide, aga et need on skännimata, on siin vähe pilte. /

1.

“Sarviline Hirve-ema tõigi oma lapsed viimaks Issõk-Kuli äärde. üllatunult seisid nad ühel mäel. Ümberringi olid lumised tipud, halja metsaga kaetud mägede vahel aga sätendas järv – nii lai, et silm teist kallast ei seleta. Sinisel veepinnal veerevad valged lained, tuul toob neid kaugelt ning ajab kaugusse. Keegi ei tea, kust Issõk-Kul algab ja kus ta lõpeb. Kui päike järve ühes ääres tõuseb, on teises alles öö. Ei jõua ära lugeda, kui palju mägesid Issõk-Kuli ümber on, ja kes sedagi arvata oskab, kui palju teisi lumiseid mägesid veel nende mägede taga kõrgub.

“See ongi teie uus kodu,” ütles Hirve-ema. “te asute siia elama, hakkate põldu harima, kala püüdma, karja kasvatama.””

Issõk-Kuli järv kosmosest vaadatuna. Pilt internetist.

Poeetilisemalt,  kui Tšõngõz Aitmatov seda teeb, on raske Kirgiisiast kirjutada.  Seal, kus juhukäija vaid tundmatuid taimi, seninägemata värvikombinatsioone ja teab mida veel hoomab, näeb Aitmatov varrekate siraldžinide ustavat sõprust, stepirohu teesklevat kergemeelsust, paplite vastuvõtlikku ellusuhtumist; näeb elutus elu ja elavas hoogu; näeb, nagu nähakse paiku, asju ja värve, nagu kuulatakse mälestuste häält ja tuntakse tuttavlikke lõhnu seal, kuhu roheka võluklaasikilluna on jäänud lapsepõlv. Nii ongi, et siinsete paikade omanäolisus, mägede kõrbemine kõrvuti jääliustike kargusega, metsade tumedus taamal algavate alpiniitude kõrval, Issõk-Kuli ja vähemate mägijärvede erksina kõrvuti jõgede tõrgestõtliku allamägerutuga – see kõik haarab meeled, jätab südamesse ja mällu rahutu kutse taas tagasi tulla, aga päris omaseks, päris sisemalt läbitunnetatuks teeb need paikkonnad ränduri jaoks aeg, töö, inimesed, see kolmainsus oma ühtekuuluvuses ja kooskõlas.

Raske leib

Raskelt tuleb meie leib sel sügisel (1978). Läbi vihmade ja pori siin, kivihallil Eestimaal. Kõige tähtsamast tööst – vilja kadudeta koristamisest – oli päev tihe Kirgiisiaski. Narõni ümbruse mäed on ajast aega olnud kui elutud: tolmrusked, oma kõrbenud värvivarjundites nagu hiigelelevandi kuprutõmbunud nahk. olnud kui elutud… Aga suured lambakarjad näsivad oma kuiva okkalist toidupoolist neiski mägedes ja karjamaadelt alla vaadates märkab erksamaid värvilaike, põldude oaaslikku vohamist ka selle kõrbenud kuhjumi vagude vahel, seal, kus voolab jõgi.

/Edasi olen kirjutanud üpris päevakajaliselt viljakoristamisest ja Kirgiisia põllumajandusest.Praeguse seisuga pole see ehk enam huvitav, seepärast asun kohe muljete teise osa juurde. – Minu märkus.)

2.
Küla paplite all

Kirgiisi mere ääres, lõunakalda keskel, kui kaardilt vaadata, asub tagasihoidlik kirgiisi külake Tossor. Nii väike, et igale kaardile teda ei kantagi ja enamik teelistest sellest külast lihtsalt mööda kihutab. Isepärased aiamüürid, tegija tahtele vastavalt kas suurematest või väiksematest omatehtud telliseklompidest kokku pandud. Tavapärased eelõued, kus päeval käib pere kogu elu nagu peopesal, kus pereema värvib villu, võtab kaevust vett või teeb toitu, kus vanemad lapsed nooremaid karjatavad-kasivad. Tagaõued, kus pere põllumaa ja puuviljaaed, kus valminud virsikud puu otsast maha plötsatavad, kus tolmunud marjapõõsaste all kalkunid kanadega kodusõda peavad, kus lammas rohtu näsib ja koerakutsikas läbiuurimata maid leiab, kuhu päeval rahvusmustrilised vaibad tuulduma laotatakse ja kuhu kaugemalt tulnud võõrastel lahkelt ka oma telgid lubatakse üles panna, kui nad tahavad mõne päeva just nimelt selles külas elada ja Issõk-Kuli, seda Kirgiisia suurt merd ja vannituba, tema soojuses nautida. Igatahes aitäh Džumagul Ulakovile, tema tumedasilmsele käbedale naisele Gulaile ja nende kuuele lapsele Tolossunile, Emilile, Žõskalile, Edilile, Asselile ja tillukesele Saltanatile, kelle peres me mõned päevad elasime! Olgu muuseas ka öeldud, et kuus last on kirgiiside arvates alles üsna vähe ühe korraliku pere kohta. Nende tõe- ja tarkuseterad väidavad, et elada tuleb laste, mitte mammona jaoks. Seepärast on ka Tossori väikekülas oma sünnitusmaja, mis just tühjalt ei seisa.

Vaade Issõk-Kuli kaldalt paplitealusele Tossorile ja mägedele selle taga. R. Treu akvarell, 1978. Minu foto.

Majandusliku pilguga vaadates on Tossor Džetõ-Oguzi rajooni Barskauni sovhoosi neljas osakond, kus põhiala on lambakasvatus. Suvel on küla suhteliselt tühi, enamik elanikke kümnete kilomeetrite kaugusel mägedes, Tossori suvekülas karjamaadel.

Kuidas rääkinukski Tšõngõz Aitmatovi väikepoiss “Muinasjutu järelloost” oma isale?

“Talviti pole meie ümbruses üldse rahvast, aga suvel, kui karjased ringi rändavad, on inimesi küll. Mulle meeldib väga, kui nad suvel lamba- või hobusekarjadega suurele vainule ööseks jäävad. Tõsi küll, hommikul lähevad nad mägedesse, aga ikkagi on nende seltsis hea olla. Lapsed ja naised tuuakse veoautodega. Jurtad ja muu kraam on autokastides. Kui nad on laagri üles löönud, lähme meie vanaisaga neile tere ütlema. Me teretame kõiki kättpidi. Mina ka. Vanaisa ütleb, et noorem peab ikka vanematele inimestele esimesena käe andma. Kes teisele kätt ei anna, see ei pea neist lugu…”

Leidsin veel ühe pildi ja lisan siia. Minu foto, 1978. a

/Järgmine osa: Seal, kus kulges vaid karjarada.
Tee-ehitajatest Kirgiisia mägedes./

Written by Lin

26/04/2011 at 18:50

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979

VI
Vesi. Terve ookean

Vist ei läinud päevagi, mil me poleks saanud ujuda. Kui kuumust on pidevalt üle 40 kraadi, ei piisa joogipudelist. Basseinid, ja neid on linnades palju, kenakese tasu eest muidugi, pakuvad tõelist naudingut. Aga nende tintsinisest veest rohkem meeldis meile ookean.

Ookean on nagu meri, aga ei ole ka. Murdlainest, mis sind kohe kaldale viskab või kruvina põhja keerab, pääsevad edasi vaid väga head ujujad, needki kibesoolase suuga. Aga eht ahvimõnu on ka põlvekõrguses vees seista, lasta end lainetel loopida ja korjata teokarpe.

“Mida te nendega teete?” küsisid kohalikud, kes meie kogumisponnistusi naeruga jälgisid.

“Niisuguseid meil pole, neist saab popid ehted,” vastasime ja järgmistel päevadel randa tulles nägime veepiiril mustendamas poisikeste tagumikke. Emad olevat käskinud teokarpe koguda.

Vaevalt randa jõudnut ümbritsevad sedamaid kaubitsejad, pakkudes banaane, apelsine, kreebusid, batiktehnikas kangaid, käekelli, kaelaehteid… Kui nende vastu huvi ei näidata, suunduvad nad uusi ostusoovijaid otsima, pettunud, et kauplemisest koos selle juurde kindlasti käiva tingimisega midagi välja ei tulnud.

Kahest rannast, kus käisime, oli üks linna piires, teine kuuekümne kilomeetri kaugusel Badagrys. Teine oli meeldivam. Seal kasvas liivakallastelt mõne meetri kaugusel kookospalme, seal ei käinud mitte linnakaubitsejad, vaid ümberkaudsete külade inimesed, seal oli huvitavam ja lainegi lubas veidi kergema vaevaga sügavamale minna, kuigi ka kaldal istuja ei võinud iialgi kindel olla, et veekeel juba järgmisel hetkel tedagi ei limpsa.

Rannapalmid. Postkaart (1978) minu kogust.

Kasvuraskused

Lagoses Nõukogude saatkonnas öeldi meile, et Nigeerias töötab ligi 1500 Nõukogude spetsialisti, põhiliselt arstid, geoloogid, õpetajad ja ehitajad. Umbes sama suur on nende nigeerlaste arv, kes on lõpetanud kõrgkooli Nõukogudemaal.

Üliõpilasi on kõigis Nigeeria üheteistkümnes kõrgkoolis kokku ligi 50 000. Kõige suurem on Ibadani ülikool (6000 üliõpilast), kõige parem õppetase aga Lagoses. Ülikoolid on loodud Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolide baasil, nii nagu ka kogu haridussüsteem on väga sarnane Inglise omale. Ülikoolid koos kõige eluks vajalikuga moodustavad suurlinnade juures omaette piiride, valta ja reeglitega isoleeritud üliõpilaslinnaku.

(Lagose ülikooli üliõpilaslinnakus käisime ja need muljed olid põnevad ning üllatavadki, kuid selles leheloos ma neist ei kirjutanud. Alguses suhtusid tudengid meisse kui valgetesse ja nende meelest inglastesse väga negatiivselt, aga see suhtumine hajus, kui nende hulgas kauem olime, nende sööklas lõunat sõime ja lihtsalt juttu ajasime. – minu märkus)

Väike kingitus sellelt reisilt. Minu foto.

Nagu teistes arengumaades nii ka Nigeerias ületab Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni andmetel noorte tööleasujate arv märgatavalt vanuse tõttu töö jätjate arvu. Enam kui 50 protsendile tööleasuvatest noortest tuleb igal aastal luua uued töökohad. Töötasud on üsna nigelad, eriti väljaõppimata töölistel. Nii teenib ehitustööline 100 – 200 nairat kuus, insener 600 – 700 nairat. 

Olukorrast Nigeeria põllumajanduses oli meie lehes hiljaaegu juttu (vt. 16. jaanuari /1979/ “7 päeva”. Saime seda mõneti tunda ka oma nahal, sest Aafrikast loodetud banaanidehulk jäi meist kinni pistmata. Saime küll rahvustoitude lisandina praetud banaane kartulite asemel, kuid muidu on banaanide kui sisuliselt juba sisseveetava kauba hind turistide jaoks kõrge.  Kui veel hiljuti elas kuni 80% Nigeeria rahvastikust maal ja peamine majandusharu oli põllumajandus, siis nüüd läheneb vajadus vedada sisse seni väljaveetud maapähklit jne.

Kümme aastat tagasi loodi Ibadanis Nigeeria ja Aafrika majanduselule olulisemaid instituute IITA (ingliskeelse nimetuse algustähtede järgi) – Troopiliste Põllukultuuride Internatsionaalne Uurimisinstituut, kus praegu töötab enam kui 33 rahvuse esindajaid. Instituudikülastamine oli meie grupist eriti huvitav muidugi kolhoosi osakonnajuhatajale Joonas Saksakulmule Muhumaalt ja “Kommunismi” kolhoosi peaökonomistile Elle Mäele. Aga vaatamist jätkus meile kõigile.

Instituudis kasvatakse maniokki (millest söögiks tarvitatakse juuri), jamssi, riisi, maisi, ube, bataati ja veel mitmeid kogu Aafrikas viljeldavaid kultuure. Kõik need tahetakse põhjalikult läbi uurida 80-ndate aastate lõpuks. Igal aastal on töös neli ulatuslikku programmi. Tulemusi rakendavad Nigeeria jt. Aafrika riikide farmerid ja erilist tulu oodatakse neist tulevikus, kui hakatakse looma kooperatiive. Instituudi ülesanded on allutatud riigi vajadusele toita iseennast.

Eksootika

Olgu öeldud, et Nigeeria-reis ei vastanud sugugi meie senistele kujutlustele Aafrikast. Teisipidi jälle oleks ennatlik seda tahtagi, sest nägime vaid murdosakest tollest hiiglaslikust maailmajaost, tibatillukest osa Lääne-Aafrikast. Eksootilisi troopikaloomi nägime üksnes Ibadani ülikooli loomaaias, taimede kohta võiks peaaegu sedasama öelda botaanikaaias käimise järel, kui poleks olnud sõite ookeani äärde.

Enamjaolt nägime linnu ja inimesi, nende janu hariduse ja kultuuri järele. Käisime diskoteekides ja kinos. Viimases oli filmi jälgimisega raskusi, sest märksa huvitavam oli vaadata-kuulata publiku reaktsiooni, mis meie omaga diametraalselt vastupidine. Käisime Rahvusmuuseumis tutvumas läbilõikega 2000-aastasest Nigeeria kunstist, käisime veel mitmel pool mujalgi, aga loetelu läheks pikaks.

Rahvuslik regatt. Postkaart (1978) minu kogust.

Eksootikaks võib pidada Nigeeriast toodud lemmiksuveniire – mustast puust ja elevandiluust esemeid. Eksootikaks võib pidada sedagi, et nägime väga palju ilusaid inimesi. Eksootikaks võib lõppude lõpuks pidada sedagi, et kookospähklit ei saa nii lihtsalt lahti keerata, nagu näidatakse laineid löönud Itaalia komöödiafilmis “Sinjoore Robinson”, vaid selle looduse poolt meisterlikult pakitud tuumani jõudmine on vaevanõudev, muidugi kui tegu on korraliku suure kookospähkliga.

Niisiis sõltub eksootika puhul kõik sellest, mida eksootikaks pidada.

Päike

Kui millestki rääkida pole, siis räägitakse ilmast. Nigeeria-reisilt on muljeid nii palju, et ilmast polegi nagu suurt mõtet juttu teha. Oli meie jaoks suhteliselt talutav kuumus, esimestel päevadel küll harjumatu, mida veeskäimine leevendada aitas. Ei olnud vihmaperioodi. Paraviisi ei olnud ka kõrbeliiva toovat tugevat tuult – hormotaani. Päeval paistis taevas lausa seniidis päike kui kuumendav punkt. Ilusaid päikesetõuse ja loojanguid polnud: päike kas oli kõrgel või teda ei olnud üldse. Pärast kella kuut õhtul pimenes järsku.

Written by Lin

08/04/2011 at 22:20

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

V
Risti-rästi nagu sipelgapesas

Nii võiks nimetada päevamuljet Lagosest. Ametlikel andmeil elab siin ligi kaks miljonit inimest, mitteametlikel 4,5 miljonit. Tõde on vist kuskil kahe arvu vahel, kuid linnaelanike juurdekasv nii sündivuse kui maalt linnatuleku arvel on nii kiire, et kaua needki arvupiirid kestavad. Linna ülikiire kasv teeb võimudele tõsist muret. Lagose ülikooli teadlaste prognooside kohaselt peaks kaheksakümnendate aastate alguseks ületatama viie miljoni piir.

Kui aga teada fakti, et Nigeeria rahvastiku arv ulatub 100 miljonini,siis ei tekita imestust, et miljonitega võib lugeda teistegi linnade elanikke, näiteks Ibadani, kus samuti mõned päevad veetsime.

Endiste kalurikülade ja põldude asemele kerkivad kõrghooned,tööstusettevõtted, jaamad, staadionid, laieneb sadam. Lagose linnaosi Iddot, Yabat, Victoriat, Iwayat, Ikayat jt., millest paljud paiknevad Ginea lahe saartel, ühendavad loendamatud sillad ja mitmekorruselised autoteed. Tipptundide ajal näib, et ainsatki sõiduriista, ka kõige tillemat jalgratast pole võimalik kuhugi vahele kiiluda: erabussid, riigibussid, kõiksuguste maalingutega autod, kõige moodsamate firmade omadega alustades ja päris logude väikeste veokastidega lõpetades.

Lagos. Postkaart (1978) minu kogust.

Kogu see liiklusvahendite mass tekitab teedel tohutuid troppe, mida lahendab sõjaväestatud liikluspolitsei. Liiklustiheduse vähendamiseks on Lagoses kehtestatud nõuded, mis eurooplastele pehmelt öeldes naljakad tunduvad. Nii tohivad paaritutel kuupäevadel sõita vaid paaritute numbritega sõiduriistad (kõige rangemini kehtib see muidugi autode kohta) ja paarispäevadel paarisnumbritega. Mõnedele tänavatele pääseb ainult maksu eest, mõnedele tänavatele jälle ainult teatud kellaaegadel. Kord ookeani äärest tagasi sõites pidime meiegi ühel tänavanurgal kolmveerand tundi ootama, enne kui ümber nurga pöörduda tohtisime.

Kohalike jaoks näib see tunglemine, autode külg külje vastas edasilohisemine, ristteedel valitsev sipelgapesalisus ja kes-ees-see-mees-vaim koos kõigi juurdekuuluvate huigete, hüüete ja sireenidega väga tavaline. Ainult meie keerame pead kord siia, kord sinna, et mis jälle juhtus. Ei juhtunud suurt midagi, kiire reaktsiooniga suudetakse avariid vältida võimatutena tunduvateski situatsioonides. Mitmel korral veensid meid selles meie oma busside juhid. Selge on aga ka see, et suurema liikluskorratuse poole pole edasi minna enam kuhugi.  Liiklusmärke ja valgusfoore nägime linnades üsna vähe, küll oli neid Lagose-Ibadani vahelisel kiirteel.

Ibadan. Postkaart (1978) minu kogust.

Lagose-Ibadani kiirtee näitab Aafrika automagistraalide tulevikku. Valmis sai see mõned päevad enne meie Lagosesse jõudmist ja on esimene omataoline Aafrikas: mõlemas suunas kolme sõiduvööndiga, puhke- ja remondikohtadega, bensiinijaamadega. Ehitamiseks kulus 175 miljonit nairat ja kulude tasategemiseks on sõitmine maksustatud.

Üks uljas motorolleriga kihutaja jäi eriti meelde. Linna vahel püsis ta kogu aeg meie bussi kõrval, siis aga äkki tüdines. Kahe kõrvalsõitva, õigemini tasapisi edasinihkuva auto vahel oli umbes kümme sentimeetrit. Mees ei mõelnud kaua, tõstis motorolleri üles, ronis sellest vahest läbi ja oli mõne hetkega tolles segadikus juba kuskil eespool, nägemisulatusest väljas.

Jalakäijad, ka lapsed, on samasugused segadusetekitajad.

Eriti hoolsalt tõestasid seda väidet linna kaubatänavad, kus kõikvõimalikest ehitistest, niihästi moodsatest kauplusehoonetest kui ka väga haledatest putkalobudikest, samuti kõikvõimalikku eksootikat pakuti ja kus inimesi ja autosid sagis nii tihedalt, et vist apelsinilgi poleks kukkumisruumi olnud.

Üks naine kõndis rahulikult keset autodevoolu, laps selga kinnitatud, ühes käes tohutu pamp, teine toetamas pea peale pandud suurt telerit. Fantastiline vastupidavus, mida me sealsete naiste puhul ikka ja jälle imetlesime. Ka koolilapsed eelistasid oma koolikotte või raamatuid pea peal kanda, käed vabad kõige muu jaoks.

Vaibaturul. Postkaart (1978) minu kogust.

Kindlasti külastavad turistid ka tulevikus Lagost, kuigi Nigeeria uueks pealinnaks saab Abuja – sisemaalinn, kus suurejoonelised ehitustööd juba alanud on. Valmis tahetakse jõuda 1986. aastal. Hiigelprojektide elluviimiseks kasutatakse nii kohalikku tööjõudu kui välisspetsialistide, sealhulgas ka sotsialismimaade ehitajate ja inseneride abi.

Dipo, Josephine, Doris…

Olime esimesi turismigruppe väljastpoolt Aafrikat, kes Nigeeriat külastasid. Seepärast suhtuti meisse väga uudistavalt. Meie hotell, väike kahekorruseline maja asus Lagose äärelinnas, peaaegu agulis, väikese jõe ääres. Sellel jõel käis pidev elu. Teiselt kaldalt, neegrikülast tuldi sinna pesema ja suplema. Praegu tagantjärele ei oska enam üteldagi, kummad esimestel päevadel teisi rohkem uurisid ja vaatasid, kas meie külaelanikke või nemad meid. Valgeid inimesi näeb Nigeerias, ka Lagoses harva.

Võõrustava, alles vastse firma “Afrotour” auks peab aga ütlema, et vähestest kogemustest hoolimata tehti, mida igati osati, tabades soove lausa lennult. Saateks naeratus ja tähelepanelikkus.

Firma noor president Dipo Sanusi kirjutas meie saabumise puhul Nigeeria päevalehes “Punch”, mis erinevalt Inglismaal ilmuvast nimekaimust tõsipoliitilise sisuga on, et firma astutud esimesed sammud saavad baasiks turismi edendamisele nii Nigeerias kui Lääne-Aafrikas üldse ja et juba õige varsti loodetakse omavat nii palju kogemusi, et neid jaksatakse ka naaberriikidele jagada.

Lõbus paadimees Niigeri jõel. Postkaart (1978) minu kogust. Umbes samasugune oli vaade ka meie hotelliaknast.

Josephine oli meie sihvakas giid, kes saatis meid kõik need päevad, mis tema kodumaal veetsime. Tema täielik nimi kõlab meie jaoks väga võõrapäraselt:  Josephine NKem Itegbe. “Väga ilus tüdruk,” oli kogu me grupp veendunud. Josephine oli rahvuselt bini (benini) ja seepärast veidi heledama nahatooniga kui teine giid, joruba rahvusest uskumatult tume Doris.

Iga päev üllatas Josephine meid uute rõivastega. Eriti kena oli ta, kui kandis aafrikapäraseid maani rüid, mis tema kasvu ja nõtkusega suurepäraselt sobisid.  Doris eelistas euroopalikku riietust, aga see-eest oli tal rahvuslik, paljudest väikestest tihedalt põimitud patsikestest soeng. Nigeerlannade kummaliste soengute tegemiseks kuluvat oskajal juuksuril või muidu osaval naisterahval vähemalt tund, kuigi mingit meie mõistes juuksuriatribuutikat neil loomulikult kasutada ei tule. See-eest seisvat niisugune soeng korras vähemasti nädala. “Kauem pole juustele hea,” arutasid noored moedaamid.

Nad mõlemad on lõpetanud ülikooli, üks Lagoses, teine Ibadanis. Õppinud filoloogiat ja ühiskonnateadusi. Aga inglise keel, milles meie nendega vestlesime, oli selge muidugi mõista juba lapsepõlvest kui Nigeeria riigikeel. Siiski tuleb märkida, et siinsed erinevad rahvad nagu hausad, fulbed ja kanurid põhjaosas, jorubad, binid ja nuped edelas, ibod, tivid ja džukunid kagus ning paljud teised kasutavad omavahelise suhtlemiskeelena meelsamini hausa keelt, et rõhutada Nigeeria iseseisvust.

Josephine on abielus. Teades, et Nigeerias kehtib polügaamia, küsisime, kas ka tema mehel on mitu naist. “Mina olen ainus,” vastas ta ja selgitas, et iseäranis linnades on polügaamia kadumas. Teisalt aga, mida rohkem naisi, seda rohkem lapsi, ja lasterohkus on perekondades hinnatud.

Josephine loodab tuleval aastal (1980 – minu märkus) Eestisse sõita. Mäletatavasti külastasid novembri lõpupoolel (1978 – minu märkus), kui meie just Nigeerias viibisime,Tallinna Nigeeria Rahvusliku Olümpiakomitee esindajad eesotsas Aafrika Kõrgema Spordinõukogu presidendi Abraham Ordiaga. Siis oli jutuks ka, et Nigeeriast, kus purjetamine pole veel jõudnud olümpiatasemele, saadetakse regatile rühm vaatlejaid, kes tutvuvad tugevaimate purjesportlaste võistluste organiseerimise ja läbiviimisega. Nii et Josephine´i lootustel on kõva põhi all.

(Nigeerias tegin palju pilte, kahjuks on need tollase kombe järgi slaididel. Kui mul kunagi õnnestub ehk saada slaidiskänner, saan siia panna ka Josephine’i foto – minu märkus.)

/Järgmine osa: Vesi. Terve ookean./

Written by Lin

04/04/2011 at 16:34

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

IV
Uusimast ajast

Nigeeria poliitiline iseseisvus kuulutati välja 1960. aastal. Siitpeale toimus järjestikku mitmeid riigipöördeid, millega näiteks “Välispanoraami” lugejad kindlasti kursis on. Võimuvahetustega kaasnesid etnilised kokkupõrked. 1967. aastal pärast Idaregiooni lahkulöömist nn. Biafra vabariigiks algas kodusõda. Biafra vastupanu soodustas suurel määral sealseist rikkalikest naftavarudest huvitatud Lääne (eriti Prantsuse) naftamonopolid toetus. 1970. aasta jaanuaris õnnestus föderaalvägedel sundida separatistid kapituleeruma. Seoses Biafraga ei saa mööda minna Hiina osast Nigeeria kodusõjas. Hiina osutas Biafra separatistidele nii poliitilist kui ka sõjalist abi. Biafrat toetasid USA, NATO liikmesriigid ja LAV. Iga päev said separatistid kuni 80 tonni relvi, sealhulgas ka Hiinalt.

Juulis 1975 toimus Nigeerias järjekordne riigipööre, riigipeaks ja ühtlasi Kõrgema Sõjaväenõukogu esimeheks sai Murtala Mohammed. Tema poolt ettevõetust väärib erilist märkimist uue konstitutsiooni ettevalmistamise komitee kinnitamine, millega astuti esimene samm, teostamaks võimu tsiviilisikutele üleandmise mahukat nelja aasta programmi. Tsiviilvalitsuse taaskehtestamist on oodata tänavu (1979 – minu märkus).

Olusegun Obasanjo 1978. a (Foto: Wikipedia)

13. veebruaril 1976 oli Lagoses taas riigipöördekatse. Tollesama päeva õhtul teatas sõjaväeline föderaalvalitsus, et mäss on maha surutud ja olukord riigis on valitsusele ustavaks jäänud politsei ja relvajõudude täieliku kontrolli all. Järgmisel päeval peeti Nigeeria Kõrgema Sõjaväenõukogu istung. Selle lõppemisel teatati Murtala Mohammedi hukkumisest. Riigipea kohale määrati Nigeeria sõjaväe kindralstaabi ülem kindralleitnant Olusegun Obasanjo, varem tähtsuselt teine mees Mohammedi valitsuses, peaminister.

(Märkus: Praeguse seisuga teame, et Olusegun Obajanjo oli Nigeeria sõjaväeline riigipea aastatel 1976 – 1979   ja president aastatel 1999 – 2007.  Huvitav on see, et ta on rahvuselt joruba, tema eesnimi tähendab “Jumal on võidukas”. Toona seal viibides oli meie grupi jaoks oluline ja naljakas tõik, et kui Lagoses meie hotellivoodites olevatele paljastele magamismattidele lisaks voodilinasid ja mäletamist mööda ka padjapüüre palusime, siis saime need koos teatega, et nende saamiseks olevat loa andnud sõjaväenõukogu juhataja.  Aga me olime selles rahu ja normaalseisundit taotlevas riigis ka esimene turismigrupp üle pika aja. –  minu märkus.)

1976. aasta veebruarist loodi Nigeerias 12 osariigi asemel 19. Aasta lõpupoolt tähistasid riigi uue konstitutsiooni arutlemine ja Asutava Kogu valimistele eelnevad kohalike omavalitsusorganite valimised.

Kohalike valimiste iseloomulik joon oli naiste osavõtt, mis alles hiljuti oli maa põhjaosas islamiusu tõttu võimatu. Nüüd on naistel õigus valida ja olla valitud.

Ka Obasanjo valitsus jätkab üleminekuprogrammi punktide täitmist.

Meie juhtivaid afrikanolooge, NSV Liidu TA Aafrika Instituudi direktor professor Anatoli Gromõko on Nigeeria välispoliitikast kõneldes rõhutanud selle suhtumist NATO-sse: “Nigeeria välisasjade föderaalkomissar Joseph Garba on teatanud, et sõltumatu Aafrika ei vaja Aafrika probleemide reguleerimise valemeid, mille on välja töötanud “heasoovijad” Pariisis, Washingtonis või teiste maade pealinnades.”

Üldjoontes taotleb valitsus riigi majanduse nigeriseerimist ja välismonopolide tegevuse piiramist. Nigeeria välispoliitika on sõltumatu, taotleb sõbralikke suhteid kõigi riikidega, toetab Aafrika rahvuslikke vabastusliikumisi, võitleb neokolonialismi ja rassismiga.

Ja lühikeseks majanduslikuks iseloomustuseks piisab ehk faktist, et Nigeeria rahvuslikku koguprodukti (milles valdavas osas naftatoodang) võib viimastel aastatel julgesti kõrvutada LAV-i omaga.

Niipalju siis Nigeeria Föderatiivse Vabariigi – kõige suurema elanike arvuga Aafrika riigi – uusima aja kirevusest, mida võiks võrrelda tema paljude etniliste gruppide riietuse ja tavade kirevusega.

Näide Nigeeria tavade kirevusest: tantsijad rahvapeol. Postkaart (1978) minu kogust.

/Järgmine osa: V – Risti-rästi nagu sipelgapesas./


Written by Lin

02/04/2011 at 16:02