Teed

Mõned mu teekonnad

Posts Tagged ‘Itaalia

1978 – Itaalia ja Vatikan

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

II
Roomas. Kogemata.

Moskvast pidime “Aerofloti” lennukil suunduma otse Lagosesse. Aga Moskvasse jõudes selgus, et läheb teisiti. Kompanii “Alitalia” lennutab meid Rooma, teenindab seal kahepäevase turismiprogrammi “Intermezzo” raames ja viib siis hiigelõhubussil “Douglas – DC-10” Lagosesse.

Hakka või uskuma vanasõna “Kõik teed viivad Rooma”. Nojah, Nuustakul ongi enamik meie grupist juba käinud.

Niisiis me lendame. Punases vormiriietuses stjuardess meenutab Sophia Lorenit noilt ammustelt päevadelt, kui ta alles Sophia Scicolonest filmitäheks saamas oli. Eesistme seljatoelt õpime lennutundide jooksul tahtmatult lausa pähe üliasjaliku kaunikõlalise itaaliakeelse lause “Giubotto salvagente sotto la poltrona” (päästevest on istme all), söögiriistadelt leiavad noormehed kirja “per alimenti” (“toiduainete jaoks” ja sünnitavad kohemaid anekdoodi, et pole veel jalagagi Itaaliasse saanud, aga juba nõutakse alimente.

Lendame üle Varssavi, Praha, Zürichi, Alpide, Como järve. Igatahes loetleb nii stjuuardess. Paraku on kogu see maakaart õhtupimeduses, paistavad vaid üksikud tuled, suuremate linnade kuma, hõbejalt kuuvalguses läikivad jõepaelad. Vahemaandumine Milaanos. Aga pole siin “Aerofloti” head kommet reisijaid vahemaandumisel lennujaama uudistama lasta. Nii istumegi tervelt kaks tundi lennukis.

Keskööl jõuame Euroopa ühte moodsamasse, Rooma Leonardo da Vinci lennujaama. Tolliformaalsused, passikontroll, ja lennufirma buss viib meid “Jolly” hotelli. Hommikul ärkame, avame akna ja tuppa tungib kärarikas linnasumin, millest aken nii kindlalt ära isoleeris. Otse akna alla jääb Villa Borgheset ümbritsev park. Kaunid piiniad. Midagi kodumaistest mändidest: männid nad ju ongi, ainult Vahemere-äärselt traditsioonilise laiuva võraga. Elame raamatutest ja filmidest tuttaval Via Vittorio Veneto ja Corso Italo nurgal, vana linnamüüri lähistel – niisiis ultramoodsas hoones sajanditevanuses linnas, keset ajalugu. Öösel bussiga sõites olime tajunud tuttavaks õpitud paikade äratundmisrõõmu. mõelda vaid, Colosseum, mille meie Kunstiinstituudi noor õppejõud Vladimir Taiger, komsomolisekretär Indrek Samussenko ja tudeng Andres Tali on üksipulgi läbi õppinud, on nüüd neil oma silme ees.

Colosseum. Postkaart (1978) minu kogust.

Päev algab ekskursiooniga Vatikani. Maailma unikaalseim kunstimuuseum ja Peetri kirik, kirikuvõimu keskus ja sümbol. Aga kirikuesisel väljakul kõnnivad segiläbi vaimulikud, turistid, tuvid ja koerad. Siinsamas lähedal seisab hulgaliselt voorimeeste kalesse, aga sõitasoovijatele noogutatakse eitavalt. Kui Tallinnast ära sõitsime, nägime viimases “Õhtulehes” TASS-i foto Roomas streikivatest voorimeestest. Streik jätkub, aga sellele meie giid tähelepanu ei juhi.

Peaasjalikult kasutame Roomas viibimist jalutamiseks. Nii päeval kui hilisõhtul. Saame osa linnarutust, selle erinevatest varjunditest erinevatel kellaaegadel, tema inimeste asjaajamistest. Viskame omagi münte kuulsasse Trevi purskkaevu, ikka üle vasaku õla parema käega, selg vee poole, nagu nõuab komme, et tagasitulek kindel oleks. (Märkus: peaaegu veerand sajandit hiljem jõudsingi Trevi purskkaevu juurde tagasi – minu märkus.) Vaatame lapsi, kes on riides viimse moe järgi, aga selles lohmakalt laias paljuvoldilises riietuses kuidagi väikesi vanainimesi meelde tuletavad. Mõnuleme pildituttavaid paiku, tänavaid , vaateid ja kõlatuttavaid kohanimesid nähes. Ootamatult me siia sattusime, sestap on paberipealseid teatmeid kaasa võetud napilt ja mälus peab taastuma kõik, mis sinna kunagi talletatud gladiaatoritest alates kuni Andreotti valitsuskriisideni välja.

Hispaania väljaku trepid. Fragment postkaardist (1978) minu kogust.

Üllatavalt rahulik tundub Rooma, kuid seda vaid pealiskaudsele pilgule. Kooliõpikutest tuttavates paikades tajud esmapilgule varjatud võitlust, teravaid probleeme. Majaseintele ja linnamüüridele kleebitud afišid ja kriipseldatud loosungid kutsuvad koosolekutele. Järjest suuremat muret tekitavad Itaalia töölistele fašistlike elementide provokatsioonilised väljaastumised. Vaikus on petlik.

Ajalehekioskist leiad kõrvuti kõige värskemaid poliitikauudiseid ja kõige häbitumat klatši esimese suurusjärgu tähtede kohta. Börsiuksest väljub mureliku näoga mehi: naela kurss langeb, dollar teeb ka midagi…

Ühele laiale kõnniteele on tundmatu kunstnik joonistanud Kristuse pea, mitu meetrit nii- ja naapidi. All on kiri: “Palun aidake mind”, ja palujale visatakse münte. Tänavanurkadel meelitavad lõbutüdrukud ja sutenöörid võimalikke kliente, tänavakohvikus astub meie juurde kahe patsiga tüdruk, käes korjanduskarp Rooma vaeste heaks.

Oleks ilmvõimatu kahe päevaga mõista hiiglaslikku ajaloolist linna tema nüüdisprobleemidega. Üht-teist saame lisaks seniteatule, paljude asjade vastu on nüüd suurem huvi. Rooma andis meile kordumatuid hetki, mille rikkus sõltub vaid sellest, mida me nende jooksul näha jõudsime ja millised olid meie eelteadmised.

Taas oleme lennutiivul, ehk küll “Douglas – DC-10-s” kaob igasugune mulje lendamisest, kui satud istuma vahekäikude vahelistele kohtadele, kus aknast mitte midagi ei paista. Oled üks ligi kolmesajast reisijast.  Seitsmest erinevast programmist on võimalik tellida stereomuusikat igasugusele muusikalisele maitsele, lisaks näidatakse veel Sydney Pollocki uuemat värvifilmi “Bobby Deerfield”, mis “Armastuse loo” variandina tundub ja sama kurva lõpuga on. Kuue tunni pärast jõuame Lagosesse. Vastu lööb troopikaöö lämm.

/Järgmine osa on:  Nigeeria. III – “Aga sa ju suitsetad!”/

Advertisements

Written by Lin

30/03/2011 at 19:40

1978 – Itaalia ja Vatikan

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

Märkus: Itaalia (Rooma) – Nigeeria reis toimus 1978. aasta novembri lõpus. Esialgu pidi meie noortegrupp (Eesti ja Tatarimaa) sõitma Kameruni ja Nigeeriasse, kuid Kamerunis aset leidnud loodusõnnetuse tõttu asendati see riik meie reisikavas paaripäevase viibimisega Roomas. Nii sattusingi esimest korda Itaaliasse (ja Vatikani), millele järgnes Nigeeria, mis pole kaugeltki mitte ainult praegu rahvusvaheliselt petukirjade järgi tuntud maa, vaid on huvitav riik kireva rahvastikuga ning põneva arengukäigu ja kultuuriga.

Toona olid ajaleheküljed mahukamad kui nüüd ja seetõttu on see Noorte Hääles ilmunud ülevaade blogisse pandud mitmes järgus. Säilitatud on tollane keelepruuk.  Mõnes kohas olen pidanud vajalikuks täiendada teksti vahemärkustega. Illustreerimiseks kasutan tookordselt reisilt kaasa toodud postkaarte.

I – Rooma. Vatikan

Rooma, taamal Vatikan. Postkaart (1978) minu kogust.

Olen grupist veidi ette jõudnud. Istun nüüd Sixtuse kabeli seinaäärsel pikal pingil ja vaatan rahvaste rändamist. Nahavärvide ja rõivatoonide mitmekesisus. Rõõmsad ja nukrad pilgud, hajevil ja hardunud pilgud. Vaikselt naerjad, sosinal palvetajad, üksikud pisarapillajad. üldine vaimustus. Kõik ikka ühest otsauksest sisse, teisest välja, vahepeal kümme minutit aega kunstnike uskumatult suure unustamatu töö nautimiseks. Sähvatavale välklambile seab piirid valvemeeskonna esindaja: “Ei tohi.” Värvid on õrnad, pleegivad välkvalguses.

Hinges on pidu, sest kõige rohkem on siin näha tõelise loomingu võidutsemist aja ja ruumi üle.

Minu kõrvale, kahe hipit meenutava taanlanna lähedale on istunud soliidne paar: kuldhambuline tüsedam mees, uurikett nööpaugus, “Financial Times’i” värske number käes kõrvuti pühakute elulugusid sisaldava albumiga – nähtavasti mees, kel äri üle kõige -, ja tema üsnagi korpulentne kaasa. Prilliraamid välgatavad, daam otsib vestluskaaslast. Ja juba ta räägibki mulle: “Millised imekaunid värvid. See pruun, see kollane. So beautiful! Oh, Michelangelo… Oh, Raffael… Me tulime Ühendriikidest ja nüüd läheme edasi Pompejisse.”

Kuulan ta sädinat, noogutan nõustuvalt ta kiituse peale, poetan siis vahele: “Ja meie lendame edasi Lagosesse.”

“Nii kaugele,” imestab ta ja küsib, kust me tuleme. Kui selgus saadud, peab ta ikka veel usutamatuks meie siinviibimist, aga arvab siis, et küllap neil juttudel meie maast ja rahvast, mis tema ringkonnis käibel, pole kuigivõrd tõepõhja all.

“Ja palju teid on?” küsib ta.

“Kakskümmend Eestist ja kakskümmend Tatarimaalt, Volga lähistelt!”

“Väga huvitav!”

Juba nad tulevadki, ikka sellestsamast otsauksest, giid kommentaatorina ees. Minu kümme lisaminutit, mida grupist ettejõudmine andis, on otsa saanud, veel kümne minuti pärast läheme Sixtuse kabelist, et jätkata tutvumist Vatikanis säilitatavate kunstiaaretega.

Korpulentne daam ei näe meis nähtavasti ärikaaslaste poolt lubatud “nõukogude ohtu”, igatahes naeratab ta väga sõbralikult ja soovib head reisi.

(Märkus: Minu jaoks muutis selle juhukohtumise iseäranisti põnevaks fakt, et tegemist oli mustanahalise paariga. Meie tollases ajakirjanduses oli loodud vaeste mustanahaliste stereotüüp, need Sixtuse kabelis aga üsna ilmselt vaeste hulka küll ei kuulunud. – Minu märkus.)

Meie

Olime niisiis möödunudaastane (1978. a) viimane “Sputniku” turismigrupp meie vabariigist, sihtkohaks Nigeeria. Kakskümmend erinevat noort komsomoliaktiivi hulgast: viis tudengit, ülejäänud tööinimesed. Erinevad küll, aga,nagu hiljem selgus, väga hästi õnnestunud grupp, kes omavahel suurepäraselt klapib ja vahetevahel esiletulnud Fevroniade (vt. Lilli Prometi “Primavera”) unikaalsete küsimuste puhul asjad paika paneb.

/Järgmine osa:  II – Roomas. Kogemata./

Written by Lin

28/03/2011 at 19:45

2010 – Sitsiilia

Päev Sitsiilias.

© Linda Järve (tekst ja fotod)

Taormina ja Etna 24. mail 2010.

Sõit katamaraaniga “Maria Dolores” Maltalt Pozzalosse Sitsiilias, sealt Virtuferriesi päevakruiis. Pikk päev, kella 6-24-ni. Sitsiilias on väga hea giid ja lisaks ka väga meeldiva häälega.

Paar tundi sõitu Taorminasse, linnakese vaatamine, söök. Siis Moncebellole ehk Etnale – “mägede mäele”. Vahepeal tutvume Nicolo külas talupojaeluga. Etnale sõites hämmastavad laavavoolude säilmed, tume laavaväli, mida Vesuuvi teekonnal polnud. Aga Etna on ka alles üsna hiljuti pursanud. Viljakas maa meelitab siia elama, linnakesed on aga palju kannatada saanud ning uuesti üles ehitatud. Etnal on jahe, 11 soojakraadi, tuul.

Written by Lin

12/06/2010 at 00:08

Posted in 2010, Pilti kah

Tagged with ,

2005 – Itaalia, Portugal: lastest

Paar reisimuljet lastega ja lastest

Ilmunud Õpetajate Lehes, ? septembril 2005

Seekordses reisi-eris on oma artiklitega esindatud tarbijakaitsja, reisikorraldaja ja giid. Kõik nad kirjutavad sellest, kuidas reisi (ka koolireisi) valida ja mida tähele panna, et tagasi tulles oleks sama hea tuju, kui oli reisile minnes. Nii giid kui reisikorraldaja teevad rohkem juttu kaugetest reisidest. Võib-olla tundub see mõnelegi lugejale liigse luksusena, sest paljudes Eesti peredes ei jätku raha isegi hädavajadusteks. Aga samas on järjest rohkem neid, kelle lapsed saavad pikemaid teekondi ette võtta kas oma klassiga või lihtsalt koos vanematega. N-ö suurte inimeste reisidel on enamasti ka lapsi, kelle tublidus on igati märgatav, tarkus samuti – see aga on väga tore.

Teekond kräbeda piigaga
Suviselt kuumalt Itaalia-reisilt jäi mulle meelde koos emaga reisinud tüdruk, umbes teise klassi õpilane, kes tihti omaette prantsuse keeles laulis. Iseäranis meeldis talle lauluke Pariisi tänavapoisist. Ema ütles selle kohta, et tüdruk õpib Prantsuse Lütseumis. Kibekähku jäid lapsele meelde itaaliakeelsed viisakus- ja tervitusväljendid ning ta oli hästi nobe neid kasutama. See aga meeldis hästi meie võõrustajatele ja väike neiu sai igal pool sooja suhtumise osaliseks.
Ta oli üks meie toredamaid reisikaaslasi. Nutuvõru ei ilmunud kordagi suu ümber, küsimusi esitas ta palju, aga oskas näiteks giidi küsimustele vastata kähku ka siis, kui vanainimesed alles sobivat vastust mõtlesid.
Sõitsime näiteks Roomast Veneetsiasse. Padova lähistel sõites tabas meie bussi suurte teradega rahehoog, siis varsti oli väljas vikerkaar. Aga see polnud veel kaugeltki kõik, mis üllataval loodusel meie jaoks varuks oli. Päikeseloojakupunale järgnes tohutu äikesetorm ja -vihm, ümberringi sähvis tumedatest pilvedest välke – imeilus vaatepilt. Muidugi oli hea ainult bussist vaadates, õues küll niisuguse rajuga ei tahtnuks olla. See oleks ka ohtlik olnud. Meie giid Ulve ütles, et niisugust äikesetormi pole tema teada küll ükski eesti grupp Itaalias mitme aasta jooksul näinud. Et meie tähelepanu viia eesootavale Veneetsiale, hakkas giid rääkima sellest mereäärsest linnast ja küsis: “Missugune kuulus helilooja Veneetsias elas?”. Tekkinud vaikuse lõhkus rõõmus tüdrukuhääl: “Antonio Vivaldi!” Jälle oli väike piiga täiskasvanutest kiiremini reageerinud.
Muide, vahva oli ka see, kuidas väike tüdruk kõikvõimalikele Veneetsias nähtud maskidele, mis on seal kõige levinumad meened, eelistas omajoonistatud maski, millega ta mööda bussi ringi käis. Ja värvipliiatsid olid ta reisi parimad kaaslased, sest joonistada talle meeldis.
Samal reisil kaasas olnud 10 – 14-aastastele mehehakatistele meeldisid väga Vesuuvile ronimine ja väljakaevatud Pompei, samuti antiikne Rooma – Forum Romanum, Colosseum, kapitooliumi küngas jpm. Poistele oli juba päris täpselt teada, et tulevikus tahaksid nad veelgi rohkem õppida ajalugu. Ja oli lust näha, kui tähelepanelikult nad kuulasid giidi juttu. Ulve sõnul olevat eestlaste hulgas ülipopulaarsetel klassikalise Itaalia reisidel sageli lapsi kaasas ja siis on märgata, et enamasti on nendega kodus või koolis tehtud head eeltööd – nad oskavad vaadata ja küsida ning on erksad reisisellid.

Lapsi armastatakse kõikjal
On päris selge, et kaugetel maadel hakkavad kohalikud lapsed eriti silma. Näiteks Portugalis on nad nii võluvalt tumedapäised ja -silmsed ning hästi elavaloomulised, et neid on tore jälgida. Lissaboni lähistel asuv Queluzi palee on üsna tüüpiline ja päris kena rokokoostiilis kuningaloss metsikuvõitu aiaga. Sealsetes saalides oli meiega ühel ajal väga palju lapsi. Tegemist oli vist lasteaed-algkooli või lastekodu lastega, sest enamasti olid nad ühtemoodi, kuid väga lapsepäraselt ja maitsekalt riides, mõjudes väikeste nukkudena. Seda nukulikkust rõhutasid veelgi nende ekskursioonijuhid, ajaloolistes kostüümides teenrid, teenijannad, koduõpetajad, lossipreilid ja –härrad, kes lastele eksponaatide kohta seletusi jagasid ja neile lausa näitemängu etendasid.
Meie grupp enam nii väga eksponaate ei vaadanudki, portugali särtsakad lapsed ja nende reaktsioon toimuvale tundus nii palju huvitavam, et vaatasime neid sõna otseses mõttes ammulisui.
port7Üldse võib nii Itaalias, Hispaanias kui ka Portugalis täheldada, et lastega armastatakse muuseumides käia. Nad pole lihtsalt kaasa võetud pereliikmed, vaid neile jagatakse väga põhjalikult selgitusi. Lissaboni okeanaariumis näiteks on võimalik istuda pinkidel või, mis veel parem, põrandal niimoodi, et suur akvaarium su ees ja kohal tekitab tunde, nagu istuksid merepõhjas. Põrandal istuvaid tüdrukuid ja poisse oli hästi palju ja enamasti oli nendega ka mõni vanem kaaslane, kes maailmamerede saladustest rääkis. Oh neid vaimustunud pilke!
Batalhas, kaunis Santa Maria da Vitoria kloostris kajas igal pool pääsukeste vidin, segunedes kloostriõuel hekkide vahel mängivate laste kilgetega. Siingi olid erinevate lasteaiarühmade lapsed eri värvi riietes, mis enamasti väga erksatoonilised. Nad sobisid hästi kloostri ristikäikude ilusate sammaste ja kaartega.
Veel rohkem oli lapsi kloostri juures väljakul. Siin peeti nende pidu, nad joonistasid, laulsid, tantsisid, tulid järjest uute rühmadena. Eriliselt tore kirev pilt, milleta Portugali-muljed oleksid vaesemad.

Reisikaaslase foto, lehes avaldatud.

Written by Lin

24/08/2009 at 21:25

Kaitstud: 2005 – Päevik: Itaalia ringreis

leave a comment »

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Written by Lin

24/08/2009 at 19:49

Posted in 2005, Päevik

Tagged with , ,

2004 – Itaalia (Toscana, Umbria)

Iga kant on imeline

Ilmunud Elukirjas, nr 1, jaanuar 2005

San Remo, Genova, Piacenza, Parma, Bologna, Empoli, Carrara, Lucca, Siena, Panzano in Chianti, Monteriggioni, San Gimignano, Anchiano, Vinci, Firenze, Assisi, Arezzo, Pisa, Cinque Terre, Portofino…Need nimed pole mõeldud abiks ristsõnade lahendajatele, vaid tutvustavad möödunud suve rännakut Itaalias, millest siinkohal kirjas mõned muljenopped.

it1Juustu- ja singiparadiisis
Ühel varahommikul käisime Parma lähistel Santo Stefano kooperatiivi juustutööstuses, mis on saanud 2002. a kuldauhinna seal valmistatud juustu kvaliteedi eest. Nägime, kuidas tehakse Parmigiano Reggianot, kõrgemat sorti parmesani juustu. Saime selga kitlid, pähe mütsid, jalga sinised kilesussid ja suundusime vaatama sajandite jooksul kinnistunud tootmisprotsessi. Osaliselt kooritud piim lisatakse käärimise kiirendamiseks vadakule ning piima kalgendamiseks kasutatakse laapi. Seejärel juust soolatakse ja vormitakse.

Ekskursiooni lõpus seisime hiiglaslikus laoruumis, kus riiulitel laagerdasid ligi 25 000 juustukera. Milline lõhn! Nii laagerdavad need kaks-kolm aastat. Kolmeaastast peetakse parimaks, ka hinnalt on see kallim. Degusteerida saime mõlemat.

Juustutööstuse poes tabas pea kõiki ostuhullus. Lisaks kilosele kinkekarbile anti kaasa  juustulõikamisnuga. Parmesani juustu olevat hea süüa koos pirnidega, mis toovad juustu maitse eriliselt esile. Veiniga muidugi ka.

Kuni teised poes olid, istusin tööstushoone juures korvtoolis, vist omaniku eluruumide ees. Tulid kaks tüdrukukest taksikoeraga, kaasas palju puust mänguloomi ja hakkasid mängima. Taks istus rahulikult mu jala peale, nagu oleksin ma tema perenaine – see väike idüll tekitas tunde, et seal elatakse rõõmsalt ja rahulikult.

it2Pärast Parma linnaekskursiooni üllatasid Germalo Reiside giidid meid sel päeval teisegi gurmaaniunistusega: pärastlõunal leidsime end singitööstuses – enam kui 39 000 singi keskel. Kohalik tootmisjuht Lorenzo tutvustas põhjalikult, kuidas tehakse parimat sinki Emilio-Romagna piirkonnas. Seda saab parmesani juustu valmistamisel üle jääva vadakuga nuumatud sigadest. Sink laagerdab kuni kümme kuud. Hiigellaos on huvitav see, et nii mõnigi sink on juba suvel n-ö välja valitud ja ära ostetud, kuid seda  hoitakse enne äraviimist veel laagerdamas, enne kui see ostja jõululauale jõuab. Igal singil on kvaliteedimärgiks vana parma hertsogiriigi viietipuline kroon.

Armunud marmorisse
Teel Carrarasse kataks ees olevaid mägesid nagu lumi – tegelikult on see valge marmor. Just niisugune, millest Michelangelo lugu pidas ja oma “Taaveti” tegi. Reisijuhi andmetel on Carrara rahvusvaheliselt tuntud tänu marmorikarjääridele, mille peaaegu veatut valget kivi on hinnanud skulptorid läbi aegade. Praegu on kaevandusi 300 ringis.

it4Meie sihtpunktiks saab Walter Danesi marmorimuuseum, mille värava kohal lehvivad paljude riikide, ka Eesti, lipukesed. Kõikjal on valget kivitolmu ja marmoritükke. Natuke kõrgemal on näha mägedes töötavad masinad. Mingil imekombel suudavad need järskudel mäekülgedel igasuguste manöövritega hakkama saada. Walter Danes on eramuuseumi omanik, elavaloomuline vanamees, kes räägib meile kaks tundi marmoritootjate ja-töötlejate elust. Tema jutt on väga emotsionaalne ja näitlejameisterlikkus suur. Kõiki oma muuseumi eksponaate, töövahendeid ja raidkujusid tunneb ta põhjalikult ja igaühe kohta neist on tal oma lood ja lauludki.  Ta kutsub paariliseks ühe noormehe meie grupist ja näitab temaga koos, kuidas lihtsa laulukese rütmis on võimalik suurt marmorikamakat liigutada. Vanasti niimoodi, lauluga, töötatigi.

Danesi on marmorimeeste suguvõsast ja sellele kivile pühendanud kogu oma elu – algul mägedes ja mõnevõrra ka kiviraidurina töötades, hiljem muuseumi- ja müügikohapidajana. On näha, et ta armastab kõike marmoriga seostuvat siiralt ja südamlikult. Küllap just temasuguste meeste kohta käib Irving Stone`i “Michelangelos” kirjutatu: “Toskaanalane kohtleb kivi samasuguse hellusega, nagu armastaja hoiab oma kallimat.”

Sõna “carrara” tähendavat härjaveokit, millega vanasti marmorit veeti ja mis samuti muuseumis näha. Nüüd on see sõna andnud nime nii mäejalamil asuvale linnale kui ka kogu marmoritootmise piirkonnale.

Hobuste võiduajamise eel
Siena on traditsioonidest kinnipidav keskaegne linn. Seal käisime hobuste võidusõidu ehk palio eel. Päev pärast meid saabus sinna perega puhkama Tony Blair, kellele pidavat Siena väga meeldima.

Lehvikukujuline keskväljak Piazza del Campo, kuhu jooksevad kokku linna 17 contradat e piirkonda, oli palioks valmis, kohatise liivakattega. Gaia purskkaevul väljaku serval olid pühakute (vooruste) kivikujud ja tuvid neil süles – väga armas kooslus. Vesi purskkaevu jaoks jõuab veel praegugi kohale mööda 500-aastast akvedukti.

Seda väljakut on nimetatud ka Itaalia kauneimaks väljakuks. Asub ta kunagise Rooma foorumi kohal ning on suurema osa linna ajaloost olnud suur turuplats. Majade seintel oli tohutu palju nii contradade kui perekondade vappe. Kõikjal müügil linnaosade lippudega rätid. Valitses värvikirevus.

Iga aasta augustis toimuva palio võitnud linnaosa pidavat saama linnavalitsemise õiguse. Võistlusel on kõige tähtsam hobune. Meie giidide sõnul pole võistlus aus, pigem on tegemist ülekavaldamisega kuni hobuse mürgitamiseni välja.

Ratsutajad on niisiis pärit 17 contradast, hobused valitakse liisuga ja õnnistatakse contrada kirikus. Võidusõidule, mis kestab ainult 90 sekundit, eelneb mitu päeva värvikaid vaatemänge, kostüümidega rongkäike ja kihlvedusid. Linn oligi turiste täis, muidu omapärane ja ilus. Pärast paliot võivat võitjate pidutsemine ja kaotajate vastastikused süüdistused kesta nädalaid.

Siena traditsiooniks on ka tema maiustus pan forte, mis meenutab idamaiseid maiustusi nii oma rammususe kui ka liigirohkuse poolest.

Surematu leiduri kodus
Anchianos külastasime Leonardo da Vinci arvatavat kodumaja oliiviväljade vahel, seejärel käisime Vincis tema tehnikaloomingu muuseumis. Seal tundus, et ta on leiutanud kõike, mida on üldse olnud võimalik leiutada: veesuusad, tuukrimask, jalgratas, kirikukupli ehitamise vahendid, lennuaparaat, tank, oliivipress, muud kodumasinad jne. Olnud teine lapsena püsimatu ja ilmselt oli pea kõiksuguseid mõtteid täis. Kujutlust, et Leonardo on kunagi Vinci tänavatel käinud, ei tekkinud. Pigem võib kujutleda, kuidas andunud fännid tema jooniste põhjal on ehitanud makette ja mudeleid, kusjuures Leonardo oli vasakukäeline ja tema märkmeid tuleb lugeda peegelkirjas, mudelid on aga ehitatud teistpidi, nagu paremakäeliste jaoks.

Franciscuse ja Chiara radadel
Assisis San Francesco basiilika alumise kiriku krüptis tunglesid Püha Franciscuse haua juures palverändurid, kelle hulgas oli silmatorkavalt palju munki ja nunni. Ka ülemine kirik oli rahvarohke. Pidevalt palus sugereeriv hääl vaikust: “Silenzio… zzzz…” Ülemises kirikus on Giotto (arvatavasti, kuigi autorlus on vaidlusi tekitanud) freskod 13. sajandist. Kirikuaias olid väljas tänapäeva kunstnike tööd teemal, millisena nemad näevad Püha Franciscust, frantsiskaanide ordu asutajat. Seegi oli väga meeleolukas.
Käisime ka klarisside (Vaeste Klaarade) kirikus. Püha Chiara oli Franciscuse sõbratar, klarisside ordu asutaja. Selle kiriku sees on väike vana San Francesco palvela, milles kaunis “Maarja kuulutuse” fresko. Üks noortegrupp laulis palvelas Maarjale tänulaulu, mis kõlas hästi.

Bussisõidu ajal näitasid giidid südamlikku filmi “Il fratello Sole e la sorella Luna” (vend Päike ja õde Kuu), mis käsitleb Püha Franciscuse elu. Bussist kostus hääli, et Franciscus oli pigem hull kui pühak, giid Mare vastas selle peale: “Aga ajalukku läks ta pühakuna.”

it3Rikaste maailmas
Cinque Terre on turistide jaoks suures osas veel avastamata. Meie sõitsime kõigepealt rongiga Riomaggioresse, sealt läksime  Manarolasse umbes 15 minutit jala mööda mere kohal mäeveerul kulgevat Armastuse teed. Imeilusad vaated, avaruse tunne. Edasi sõitsime taas rongiga kuni Santa Margherita Ligure linnani, kust väljuvad laevad Portofinosse – “vaprate ja ilusate” eksklusiivsesse suvituskohta, kuhu igaüks ligi ei pääse, kui ta just luksusjahi omanik pole.

Portofino on koht, kus kõik kõiki uurivad, et äkki on tegemist mõne staariga. Meile jalutas vastu korvpallikuulsus Ervin `Magic` Johnson (järgmisel päeval selgus, et tal oli just 45. sünnipäev.)

Hinnad on Portofinos kallid, siiski otsustasime tänavakohvikus kohvi juua. Naaberlauas juhtus meie reisikaaslastega viperus, seal taheti kelnerile öelda, et soovitakse arve tasuda, ja joonistati käega õhus ring üle kõige, mis laual. Paraku sai kelner sellest žestist aru, et sama ring uuesti ehk tellimust korratakse. Ta tõi lauale uued õlled ja kohvid ning maksta tuli juba kaks korda rohkem.

Väikesed avastused
Luccas käisime väiksema seltskonnaga 1667. a ehitatud Villa Pfanneris, mille juurde kuulub Toscana meeldivaim korrapärane aed. See on kaunistatud antiiksete jumalate ja aastaaegade kujudega. Villa kunagine omanik Pietro Pfanner on olnud arst ja õlletehase arendaja, samuti Lucca linnapea. Tal on olnud sidemeid Põhjamaadega ja kuna ta kuulus mustpeade hulka, võib ta olla käinud ka Tallinnas mustpeade juures. Igatahes võib seda järeldada luksusvillas välja pandud käsikirjadest ja dokumentidest.

San Gimignanot kutsutakse tornide linnaks nagu Tallinnagi. Torne on siin 13 ja need, samuti kogu keskaegne tänavavõrk on säilinud peamiselt seetõttu, et linnal on olnud uusehitusteks läbi aegade vähe raha. Vaesus on väljanägemisele kasuks tulnud.

Suure kiriku esisel väljakul on suviti vabaõhuetendused. Meie sealoleku päeval ootas linn “Rigolettot”.  Silma hakkas ka kaunite keraamikakaupluste ja kunstiateljeede rohkus. Ühes suures galeriis oli veel hilisõhtul avatud  huvitav rahvusvaheline nüüdiskunsti näitus.

Firenzes sattusime Medicite majja “salajaste tubade” näitusele. Tegemist oli ruumidega, kuhu pääseb ainult pärast provintsivalitsuse (Provincia) tööpäeva lõppu. Turistid seal eriti sageli ei käi. Avastasime majast Miga kabeli: väga ilusate seinamaalidega hubase mõtlusruumi, siis teisal Filippo Lippi madonnamaali ja “nelja aastaaja saali” suurte firenze vaipadega, mis on tehtud samuti Lippi kavandite põhjal – selles ülipidulikus saalis peab Provincia oma istungeid. Veel saime näha ilusat peeglisaali, kus kõikvõimalikke ingleid on üpris omapärasel kombel maalitud otse peegliklaasidele.

Igast Itaalia linnast võib leida midagi just endale põnevat. Ja seda nii klassikalistel reisidel kui ka mööda vähemkäidavaid paiku rännates.

Reisikaaslase fotod, ajakirjas ilmunud.

Written by Lin

24/08/2009 at 19:40

Kaitstud: 2004 – Päevik: Itaalia (Toscana, Umbria)

leave a comment »

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Written by Lin

24/08/2009 at 19:34

Posted in 2004, Päevik

Tagged with ,