Teed

Mõned mu teekonnad

Archive for the ‘Elukiri’ Category

2008 – Wales ja Cornwalli poolsaar

Kui elust saab missioon

Ilmunud Elukirjas, nr 1, jaanuar 2009

Istuta puu, vähemalt üks. Kirjuta raamat, vähemalt üks. Ehita maja. Siis oled eesmärgiga elanud. Nii on ajast aega öeldud ja nende sõnade järgi ka käia proovitud. Istutatud palju puid, kirjutatud mustmiljon raamatut, ehitatud tuhandeid maju. Ikka järelpõlvede jaoks.
Hiljuti levis Eesti blogides moodne meem, mis vist ühest Soome ajakirjast laenatud. Kolmkümmend asja, mida peaks elu jooksul vähemalt korra tegema. Näiteks kallis kaubamajas riideid proovima, massööri juures käima ja muud iseenesest üsna ebaolulist ja küllalt tarbijalikku tegevust. Mida ei peakski tingimata tegema, sest sellest ei muutu midagi.
Tarbimise kõrval kiputakse tihti ära unustama kõlavat sõna “missioon”. Mis see on, milleks ma elan; mis see on, mille tahan tulevikule jätta? Samas on järjest rohkem neid, kes siis, kui endal raha juba natuke üle jääma hakkab, ka teiste peale mõtlevad. Midagi loovad, rajavad, asutavad, osalevad sõprade seltsides või heategevuslikes ettevõtmistes.
Eestis on läbi aegade missioonitundega inimesi palju olnud. Praegune maksupoliitika ja majandusraskused, ettevõtjatele ja maksumaksjatele ebasoodus kliima missioonitunnet ei soosi – kutsub rohkem tagavaru soetama ja sääste koguma. Aga sellistest läbi aegade missioonitundlikest nimetaksin siin kahte. Veidrikuna kuulsust kogunud ja kummaliste kivirajatistega pargi teinud von Glehni, kellest sai Nõmme linna asutaja. Ja Rocca al Mare koolipapat Hannes Tamjärve, kelle loodud koolist juba palju lapsi ellu suundub. Seda nimekirja saab küllap pikendada paljude linnade ja maakondade missioonitundeliste inimeste võrra, keda kuigi laialt paraku ei tunta. Kuigi võiks ja peaks. Näiteks Suurbritannia on selle poolest huvitav maa, et seal osatakse oma missioonitundega inimeste tööd tunnustada ja eksponeerida.

portmeirion3Ühe loodusehoidja missioon
Nii näiteks on Walesis Portmeirion, sir Clough William-Ellise 1925.-1973. aastal rajatud rohkete aedadega küla. Läbi elu kestnud missioon. Sir soovis seda rajades näidata kogu maailmale, kuidas saab inimliku keskkonna luua ilma loodust kahjustamata. Meri, mets, järvekesed, puud, loomad, linnud, matkarajad, eklektikat vana-Rooma ja -Kreeka ainetel, üle 50 mitmesuguses stiilis ehitise, mõnusaid poekesi, söögikohti, hotelle, peo- ja pildistamiskohti pruutpaaridele. Mida kõike veel…
Portmeirioni ja üldse kogu Walesi üpris subtroopilise kliima uhkus on lilled. Nii lopsakaid, kirevaid ja kauneid hortensiaid pole ma näinud kuskil mujal. Briti aiad ja aiakesed, ees- ja tagaõued on üldse huvitavad juba kuningas George´i aegadest. Nagu ka nende heki- ja murupügamise kunst. Aga hortensiaid näikse sealmaalased kõige rohkem armastavat. Portmeirion on soositud pulmapidamisekoht. Tähelepanuväärne oli, et siinsetesse aedadesse pildistama tulnud pruutide pruutneitsid ja muu saatjaskond kandsid üldpilti hästi sobivaid, hortensialiku värvigammaga rõivaid.
Sir Clough William-Ellis oli tõenäoliselt kõigesööja. Ta lõpetas Portmeirioniga tegelemise 1976. aastal, kui oli juba üle 90 aasta vana. Kõik tema loodu on nüüdseks n-ö konserveeritud ja sellisena alles, nagu ta kavandas ja rajas. Kõrvuti kreeka ja rooma jumalatega, Buddha jt-ga on siin paiga leidnud ka Kristus, keda sümboliseerival lambatallel on Walesi jaoks eriline tähendus – nii palju lambaid kui siin pole vist kuskil mujal.
Matkaradu on Portmeirionis palju nii metsa kui mere ääres. Igasuguse pikkusega. Veetsime neil mõne tunni. Neilt võib leida igatsetud rahu, looduse võimsust, kõike seda, mida imelise küla ja aedade rajaja nimetas “selleks inimhinge kummaliseks vajaduseks”. Kaasaarvatud igatsus nostalgia järele.
Portmeirioni majandamisega tegelevad praegu sir´i järeltulijad, tema 9 lapselapse juhitav kompanii. Portmeirionit on võrreldud Itaalia kuulsa rikaste suvituskoha Portofinoga. Aga sir William-Ellis ütles seda luues, et kuigi Vahemere-äärne Portofino talle väga meeldib, tahtis ta siiski luua täiesti omanäolise koha. See õnnestuski.

meri2Ühe teatrisõbra missioon
Teine omanäoline missioonitundest kantud paik on Minacki teater, mis Cornwalli poolsaarel Penzance´is, nelja miili kaugusel Lands´ Endist, seega päris maa lõpu lähedal.Teatri asutas miss Rowena Cade. Õigem on öelda, et ehitas, sest just selle võttis ta oma missiooniks läbi elu. Vahetevahel arvavad turistid praegu, et selle vabaõhuteatri on loonud vanad roomlased…
1893. aasta augustis sündinud Rowena tahtis lapsena näitlejaks saada ja mängis 8-aastaselt rõõmsalt kaasa ema kirjutatud näitemängus, mille aluseks oli “Alice Imedemaal”. Selle lasteetenduse pealtvaatajatest keegi ei osanud arvata, et Rowena jõuab kunagi teatriajalukku.
1920. aastal ostis ta 100 naela eest Minacki, rajas siia kodu endale ja oma emale, hiljem ka õele. Seltsis külaelanikega. 1929. aastal lavastas külarahvas Shakespeare´i “Suveöö unenäo”. Järgmisel aastal etendust korrati ja teatritegemist taheti traditsiooniks muuta. Esimestel etendustel tegi Rowena kostüüme ja dekoratsioone, õmbles kauneid haldjarõivaid. Pärast “Suveöö unenägu” taheti lavastada “Tormi”, aga ei leitud selleks sobivat kohta.Minac1
Rowena pakkus välja oma õue, järsult merekaldale laskuvate kaljudega. “Minack” tähendabki “kaljust kohta”. Etenduse-eelsel talvel tegi ta koos aednikuga palju tööd, et sinna rajada lihtne lava ja istmeread. 1932. aastal toimus Minacki teatris esimene etendus ja see oli väga meeldejääv tänu merele kui erakordselt ainulaadsele dekoratsioonile ja näitemängus osalejale.
Rowena jätkas teatriehitamist koos kahe abilisega. Mehed valmistasid ja panid paika graniitkividest istmed, Rowena lõi töös kogu aeg kaasa ja ei andnud endale armu, sest tahtis oma ideed kiiremini kehastumas näha. Muide, ühe abilise, Billy Rawlingsi mälestuseks on teatris tema nimeline istepink.
Kui külaelanikud algul vaatasid, et mida tühja veider miss rabab, siis tasapisi tulid ka nemad appi. Igal suvel mängiti hulk etendusi, sõja-aastatel jäi paik tühjaks, kuid Rowena käis seda ikka korras hoidmas, rohtu niitmas, istmeid puhastamas. 1944. aastal filmiti seal tol ajal populaaarne film “Armastuse lugu”, 1955. aastal ehitati lava juurde riietusruumid. 1976. aastast tegutseb Minacki teater suvekuudel juunist septembrini täie hooga ja seal on lisaks asjaarmastajate truppidele Suurbritanniast ja USA-st esinenud ka kutselised näitlejad, näiteks meile teleekraanilt “Midsomeri mõrvalugudest” hea tuttav John Nettles. Enamasti mängitakse siin Shakespeare´i lavatükke. Minac2Pealtvaatajaid saab istuda 750. See tähendab et, paika on tulnud panna vähemalt 750 istekohta, lisaks rajada teed ja muu vajalik. Tohutu töö ühe naisolevuse jaoks! Kes pealegi vähemasti fotode järgi otsustades oli nägus ja habras.
Külakogukond on teatrit toetanud heategevuslikult, nüüd tegutseb laiemalt Minacki teatri sõprade selts. Kui etendused on, saab sisse nende piletiga, muul ajal on turistidel ja muidu uudishimulikel võimalik käia teatripaika uudistamas ja tutvuda ühes väiksemas hoones ka Rowena Cade´i panusega selle rajamisel.
Rowena Cade suri 1983. aasta augustis 89-aastasena. Küllap olid ta viimsedki mõtted oma teatrist, sest temast jäid järele eskiisid, kuidas teater katta, et vihm, mida sealkandis tihti sajab, etendusi ei segaks. Need plaanid on siiski seni ellu viimata.

Advertisements

Written by Lin

27/08/2009 at 15:04

2007 – Lõuna-Portugal

Seal, kus päike lahkub Euroopast

Ilmunud Elukirjas, nr 1, jaanuar 2008

Lõuna-Portugali rannad on lahedad, liivased, palmidest ääristatud, huvitavate kaldakaljudega kaunistatud. Kes veemõnusid armastab, sel tasub sinna puhkama sõita.
Algarve pealinna Albufeira vanalinn on väga armas ja koguni kahe kauni ranna vahetus naabruses. Üks on nn kaljurand, kuhu saab läbi kaljusse raiutud tunneli, ja teine kannab kalameeste nime. Peaväljak on oma nime saanud kaljutunneli loonud inseneri auks. Siin sokutab meile oma töid siluetilõikaja, kes lõpuks, kui keegi tema pakkumisest ei hooli, nendib suisa eesti keeles: “Ei raha!”.
Vanalinna kitsastele elutänavatele turistid ei tule. Neid huvitavad äritänavad, peaväljak ja vaateplatvormid. Aga hooaeg hakkab läbi saama ja nende hulk pole häiriv. Läheme kalarestorani. Kokk on kõhn mees kitsehabemega. Veel kõhnem näeb ta välja pärast seda, kui on meile suitsupilves vehkides söögid valmistanud – ikkagi üle 40 portsjoni korraga. Enamik tellib cataplanat – portugali rahvustoitu, mis endast kalasegu merikarpidega kujutab. Cataplana mariscas on kala vähe, põhiliselt karbid ja, nagu selgub, pole see eriti hea. Siin peetakse noobliks sardiinide söömist, aga mina otsustan võtta tursa, mis eelmisel korral Portugalis käies maitsmata jäi ja mida osatavat valmistada 365 eri moel. Grillitud bacalhau maitseb koos keedukartulite ja tomatitega tõeliselt hästi.

Härjavõitlus kui rahvamäng
Albufeira härjavõistlusel on sedapuhku võitlejaid ehk cavaleirosid kolm, erandkorras tütarlapsed, üks veel päris lapseohtu. Publikut on vähe, kiviiste on külm, tuul tõmbab. Hea, et soojad riided said kaasa võetud.
port1 318Portugali tourada erineb Hispaania corridast. On rohkem nagu vana rahvamäng, talupoegade ajaviide. Kuid siiski mitte talupoeglik, sest cavaleirod on väga peente daamide moodi riides, ratsutavad oma hobustel tantsusammu. See hobuballett ongi kõige suurem vaatamisväärsus – ratsud ei karda härga, teevad oma osa ladusalt ära. Neiud ründavad härga, igaühel kulub selleks erinev aeg. Kui nende teravad värvikad odad juhtumisi maha kukuvad, siis tulevad areenile tumeroosade plagudega lehvitavad noormehed, õrritavad härga ja härg on piisavalt loll, et tähelepanu neile pöörata. Veel on pärast tütarlapse esinemist ja võitu “külapoiste” kord. Nad tulevad kambakesi, kuid paljaste kätega, üks rabab härjal sarvedest ja kukutab ennast ta pähe, teised teevadki härjale “kambaka”, mille lõpus üks noormees on härjasabast kinni ja härg keerutab end saba taga ajades koera kombel ringi. See sabaväänamine teeb härja kutuks: ta vaatab üsna lolli näoga ega oska kuhugile minna ega midagi teha. Siis kõlavad jälle pasunahääled ja areenile tulevad suured karjahärjad. Kui võitlushärg on väiksem ja must, siis karjahärjad on helepruunid – selle härgade “kiirabi” kannul sörgib kutu areenilt minema.
Iga episoodi lõpus käivad cavaleiro, üks lehvitajatest ja sabaväänaja kiiduavalduste saatel areeni ümber ringi, pealtvaatajad loobivad neile oma rõivaesemeid. Enamasti on need poiste ja noormeeste särgid, mida tütarlaps siis tagasi viskab. Kui cavaleirod on mehed, nagu on tavaline, siis lendavat areenile vahel ka õrnema soo aluspesu.
Meescavaleirode puhul on kogu etendus kindlasti tempokam, ka pikem, sest siis võitleb igaüks kahe härjaga. Neiud ilmselt nii palju ei jaksa, neist igaühel on õhtu jooksul vaja võidelda ühe härjaga. Kokku kolm korda toimuv võitlus on sõltuvalt nii härja kui inimeste iseloomust iga kord täiesti erinev. Härgadest hakkab kahju – neil võib väga valus olla. Areenil nad ei sure, kuulu järgi ootab neid ees teekond lihaloomana tapamajja.

Kindlused ja kaugused
Teemapäev “Ajalooline Algarve” tutvustab lääneranniku ilusamaid kohti. Silves on kunagine moslemite keskus. Maurikindlust restaureeritakse Euroopa Liidu rahadega. Lähedal on Algarve üks tähtsam kirik – Sè, nagu siin katedraale kutsutakse, pärit 13. sajandist.
port1 122Caldas de Monchique on kuulus terviseveeallikate ja maasikapuuviljadest valmistatava likööri poolest. Siin kasvavad ka kohalikud puud karaadid, mille viljad on täpse kaaluga ja andnud väärismetalli kaalule oma nime. Magusaviljaline karaat olevat tuntum jaanileivapuuna ehk jaanikaunana ja võitleb kasvutingimuste pärast sissetoodud eukalüptidega. Tagasiteel allikate juurest näeme, kuidas õlleka perenaine rahvuslikus leivaahjus suitsuvorstiga saiu küpsetab. Oleme head ostjad – uudishimu meelitab.
Sagrese suur valgete seintega kindlus, prints Enrique ajal geograafide, ehitajate, meremeeste ja teadlaste keskus seisab üksikuna keset lagedat. Jääb selgusetuks, mis hädaohtu siit tollasest maailma lõpust merelt tulemast kardeti. Võib-olla just siit läksid teele kõige kuulsusrikkamad Portugali meresõitjad ja maadeavastajad. Lõputu ookean vaatab vastu. Tema kohin on midagi erilist. Müüridelt paistab, et veidi eemal rannakaljude vahel asub jälle üks väga ilus rand. Kaks meest kalastavad väga pikkade õngedega. Väike kirik keset kindlust on remondis.
Euroopa mandri kõige edelapoolsem punkt Cabo di São Vicente pakub samuti kaugeid ja kauneid ookeanivaateid. Palju kaupmehi, rohkesti müüakse sooje kampsuneid. Tulevad meelde naised, kes Müürivahe tänaval kaubitsevad muhu kampsunitega. Suurt erinevust ju pole. Kaks punakat koera: kõhn emane, nisad rippumas, ja juba suureks kasvanud, kuid “ema nägu” poeg loodavad turistidelt süüa saada. Need on siis Euroopa kõige edelapoolsemad koerad, läänepoolsema – samamoodi punaka – nägin
ära mõned aastad varem Cabo da Rocas.

Kus kohalikud käivad
Algarve Lagos on oma Nigeeria nimekaimust tunduvalt väiksem ja rahulikum. Kunagi oli see vastupidi – Nigeeria endine pealinn sai oma nime just Portugali Lagose järgi ja Portugali maadeavastajatelt. Linn olevat pärit kartaagolaste aegadest. Portugallastele kuulub see alles 12. sajandist. Ajaloolisi mälestusmärke on vähe, jupike siin, jupike seal. Vabariigi väljak olevat olnud orjaturg. 1755. aasta maavärina ja hiidlaine ajal saanud nii Lagos kui teised siitkandi linnad ja külad väga kannatada. Seetõttu pole muististest suurt midagi järel. Ilus suur sadam. Äritänavad koguvad öist rahvast, meidki püütakse mõnda restorani kutsuda, aga giid on välja pakkunud söögikoha sadamas, kus kohalikud eelistavad käia. Sõnad “kus kohalikud käivad” on siinkandis parim soovitus.
Vaatame ära paar põhilist väljakut, prints Sebastiani väga modernse kuju, mille juures on valgesse rõivastunud miimid fotoklõpsuvalmis. Söögikoht on välimuselt silmapaistmatu, ise poleks küll osanud sinna sattuda. Võtan sardiinid ja olen nendega ülirahul – tõsine kaluritoit, soolakala värske kartuliga.

Mustlasromantikat lootmas
Mustlasturgu Quarteiras kujutlesin tunduvalt eksootilisemana. Jõuame kohale pool tundi enne turu lõppu ja müüjate põhitegevus on asjade kokkupanek. Siinsamas on nende rändkaravanid. Tundub, et mustlaste jaoks on kadunud aeg, mil liiguti hobusevankritega. Siin on kõigil oma auto ja selle taha kinnitatud järelkärud ning elupaigad.
Müüakse kaupa, mida ka poodidest võib saada: mütsid, rätikud, küünlajalad, linikud, lõhnaküünlad, kotid, kingad, T-särgid, india sarid ja seelikud. Müüjateks enamasti vist tõesti mustlased, mõned neist värvika olemisega. Jõmpsikad on kihvtid ja elavaloomulised. Üks väike tüdruk on täiesti blond, aga vapralt mustlaste sabas. Tuleb meelde väike Madelaine, keda kogu maailm otsib ja keda arvati olevat mustlaste röövitud, kui mitte oma vanemate tapetud. See tüdruk siin igatahes Maddy pole ja mustlased on oma keskkonnas igati meeldivad.

port1 176Röstitud pühaku kirik
Almancili Püha Laurentiuse kirik on seest täiesti sinine rohkete azulejoplaatide tõttu, millega on kaetud kõik peale kullarohke altari. Azulejode paigutus mõjub ruumiliselt nagu võlvidena, kus on kujutatud Laurentiuse praadimist tulel – seik, mille tõttu ta ka kokkade kaitsepühakuks on saanud. Suure maavärina ajal tulnud alla ainult kolm-neli azulejoplaati tuhandetest. Siis arvati, et pühak ise kaitseb oma kirikut.
Kiriku juurest jalutame surnuaeda. See on täis kivikabeleid, hauasambaid ja -kive. Väga vähe puid, vaid mõned küpressid. Suured urniseinad klaasakendega. Palju kallite kadunute pilte nii kividel kui ka urniseina boksides. Palju kunstlilli, sest nii palava päikese all ei seisaks lõikelilled üldse ega taha kasvada ka päristaimed. On tunne, et kogu hala ja kurbus püsib surnuaia kohal ühtse halli pilvena, kuigi taevas on selge. Meie surnuaedades aitavad puud seda masenduspilve hajutada ja annavad nagu uue elurütmi, siin koguneb kõik ühte kohta. Giid räägib, et Tallinna külastavad välismaalased küsivad sageli, miks eestlased oma surnud metsa sisse matavad, kas sellepärast, et oleme metsarahvas.

Korgikuninga majapidamine
Sao Bràs de Alporteli küla oli 19. sajandi lõpust alates pikka aega Portugali korgitööstuse keskus. Praegu on siin suurim väärtus nn korgikuninga maja – rahva- ja tarbekunstimuuseum, mille lahtiolekut pikendatakse meie pärast tunni võrra. Parasjagu on prantsuse ja maroko rõivaste näitused, aga meid huvitab rohkem hoone ise. Siis juhatatakse meid üle õue suurde laoruumi, kus näeme filmi sellest, kuidas korki tammedelt võetakse ja töödeldakse, samas on nii töödeldud kui töötlemata korgi näidised, pressitud koored jne. Kõrvalruumis on vanad sõidukid. Küla tänavapildist jäid meelde pahuksil nägudega torisevad vanamehed tänavakohvikus – Portugalil olevat jalgpallis sandisti läinud.

Lustakalt rahvusõhtul
port1 205Alte mägikülas tuleb meile vastu rahvariietes vanamees, eesel kõrval. Meelitab naisi eesli selga istuma, et pildistamise eest raha kasseerida. Rahvusõhtu alguseni on aega, jalutame ja vaatame suurt ja väikest allikat, mis on kiviümbristesse aetud. Suurema allika juurde on rajatud nutikas amfiteater. Allikas ei tohtivat supelda, isegi käsi pole soovitav pesta, sest vett tahetakse puhas hoida. Aga üks vanamees ujutab oma koera ja keegi ei tee sellest väljagi.
Mahukas restoranis degusteerime rahvustoite: caldoverdet, mis on mõnus köögiviljapüree, sardiine ja lõpuks pollo piri-pirit ehk grillkana vürtsika piprakastmega. Kolm meest laulavad kitarri, triangli ja kastanjettide saatel üldtuntud joomalaule ja portugali meloodiaid. Üks pereansambel tantsib, eriti toredad on lapsed. Pillimängijad ja lauljad on üpris eakad, üks neist on väga Tarmo Leinatamme moodi, teine seesama enne eeslit talutanud vanamees.
Meie laudkond laulab ainsana kogu saalis õllepruulijat ja muid laule kaasa – päris head hääled on kokku juhtunud. Laul jätkub bussis. Tore on niimoodi õhtuses Portugalis sõita, laul sobib siia. Läänetaevas loojub päike – läheb Euroopast minema.

port2 142Riigikogu “kohtub” valijatega
Ühe päeva veedame Lissabonis. Naljakas on, et Belemi torni juures kohtume … Eesti riigitegelastega. Saabuvad must auto lipukesega, mida kaugelt hästi ei näe ja saatemasinad. Läheme uudishimutsema ja ennäe, meile vaatavad üllatunult vastu Riigikogu esimees Ene Ergma ja delegatsiooni liikmed. Väike sõbralik keskustelu. Keegi meie bussirahvast teeb hiljem märkuse, et nüüd saab Riigikogu delegatsioon täitsa ausalt kirja panna, et käis Portugalis valijatega kohtumas. Nalja palju.
Seekord sõidan ka Lissaboni kuulsa vana linnaliftiga, mis mu eelmise sealviibimise ajal remondis oli. Sõidan üles, siis ronin keerdtrepist veel kõrgemale ja loodetud vaateplatvormi asemel olen kohvilaudu täis tuubitud platvormil, üks bard laulab inglise keeles, pole ruumi, et vaadata avarat panoraami. See on suitsulõhnaline pettumus.

Algarve idarannikul
Tavirat peetakse Algarve ilusaimaks linnaks. Kitsad tänavad, palju dekoratiivsete korstnatega maju ja sissekäike. 23 palvemaja. Paari neist vaatame, samuti ribakest mauride müüri ja vanimat kirikut. Sild, mis pärinevat Vana-Rooma ajast. Siis sõidame vaatama Cacela Velha kindlust, kalapaate ja soolapanne meres (meresoola settebasseinid, millest osa ka väga vanad). Nende ääres on palju haigruid, toonekurgi jm linde.
Vila Real de Santo Antonio asub piirijõe ääres. Üle jõe paistab Hispaania kohal vikerkaar. See on kaubanduslikult huvitav linn, hispaanlased käivat siin ostureisidel. Parasjagu toimub moelaat, kauplustes on väga palju soodsa hinnaga ranna- ja köögirätikuid, linikuid, tikandeid jms.
Muide, selle ringreisi sisse mahtus ka päev Hispaania kaunislinnas Sevillas, kus pensionäridel peaks pensionitunnistus kaasas olema, sest katedraali saab siis odavamalt, valitsejate lossi Alcazari aga lausa tasuta.
Siinsed meenutused on Germalo Reiside Lõuna-Portugali ringreisilt mullu septembris. Tore teekond oli, pühkis mõtted kodumaistest muredest puhtaks.

Reisikaaslaste fotod.

Written by Lin

26/08/2009 at 21:52

2004 – Itaalia (Toscana, Umbria)

Iga kant on imeline

Ilmunud Elukirjas, nr 1, jaanuar 2005

San Remo, Genova, Piacenza, Parma, Bologna, Empoli, Carrara, Lucca, Siena, Panzano in Chianti, Monteriggioni, San Gimignano, Anchiano, Vinci, Firenze, Assisi, Arezzo, Pisa, Cinque Terre, Portofino…Need nimed pole mõeldud abiks ristsõnade lahendajatele, vaid tutvustavad möödunud suve rännakut Itaalias, millest siinkohal kirjas mõned muljenopped.

it1Juustu- ja singiparadiisis
Ühel varahommikul käisime Parma lähistel Santo Stefano kooperatiivi juustutööstuses, mis on saanud 2002. a kuldauhinna seal valmistatud juustu kvaliteedi eest. Nägime, kuidas tehakse Parmigiano Reggianot, kõrgemat sorti parmesani juustu. Saime selga kitlid, pähe mütsid, jalga sinised kilesussid ja suundusime vaatama sajandite jooksul kinnistunud tootmisprotsessi. Osaliselt kooritud piim lisatakse käärimise kiirendamiseks vadakule ning piima kalgendamiseks kasutatakse laapi. Seejärel juust soolatakse ja vormitakse.

Ekskursiooni lõpus seisime hiiglaslikus laoruumis, kus riiulitel laagerdasid ligi 25 000 juustukera. Milline lõhn! Nii laagerdavad need kaks-kolm aastat. Kolmeaastast peetakse parimaks, ka hinnalt on see kallim. Degusteerida saime mõlemat.

Juustutööstuse poes tabas pea kõiki ostuhullus. Lisaks kilosele kinkekarbile anti kaasa  juustulõikamisnuga. Parmesani juustu olevat hea süüa koos pirnidega, mis toovad juustu maitse eriliselt esile. Veiniga muidugi ka.

Kuni teised poes olid, istusin tööstushoone juures korvtoolis, vist omaniku eluruumide ees. Tulid kaks tüdrukukest taksikoeraga, kaasas palju puust mänguloomi ja hakkasid mängima. Taks istus rahulikult mu jala peale, nagu oleksin ma tema perenaine – see väike idüll tekitas tunde, et seal elatakse rõõmsalt ja rahulikult.

it2Pärast Parma linnaekskursiooni üllatasid Germalo Reiside giidid meid sel päeval teisegi gurmaaniunistusega: pärastlõunal leidsime end singitööstuses – enam kui 39 000 singi keskel. Kohalik tootmisjuht Lorenzo tutvustas põhjalikult, kuidas tehakse parimat sinki Emilio-Romagna piirkonnas. Seda saab parmesani juustu valmistamisel üle jääva vadakuga nuumatud sigadest. Sink laagerdab kuni kümme kuud. Hiigellaos on huvitav see, et nii mõnigi sink on juba suvel n-ö välja valitud ja ära ostetud, kuid seda  hoitakse enne äraviimist veel laagerdamas, enne kui see ostja jõululauale jõuab. Igal singil on kvaliteedimärgiks vana parma hertsogiriigi viietipuline kroon.

Armunud marmorisse
Teel Carrarasse kataks ees olevaid mägesid nagu lumi – tegelikult on see valge marmor. Just niisugune, millest Michelangelo lugu pidas ja oma “Taaveti” tegi. Reisijuhi andmetel on Carrara rahvusvaheliselt tuntud tänu marmorikarjääridele, mille peaaegu veatut valget kivi on hinnanud skulptorid läbi aegade. Praegu on kaevandusi 300 ringis.

it4Meie sihtpunktiks saab Walter Danesi marmorimuuseum, mille värava kohal lehvivad paljude riikide, ka Eesti, lipukesed. Kõikjal on valget kivitolmu ja marmoritükke. Natuke kõrgemal on näha mägedes töötavad masinad. Mingil imekombel suudavad need järskudel mäekülgedel igasuguste manöövritega hakkama saada. Walter Danes on eramuuseumi omanik, elavaloomuline vanamees, kes räägib meile kaks tundi marmoritootjate ja-töötlejate elust. Tema jutt on väga emotsionaalne ja näitlejameisterlikkus suur. Kõiki oma muuseumi eksponaate, töövahendeid ja raidkujusid tunneb ta põhjalikult ja igaühe kohta neist on tal oma lood ja lauludki.  Ta kutsub paariliseks ühe noormehe meie grupist ja näitab temaga koos, kuidas lihtsa laulukese rütmis on võimalik suurt marmorikamakat liigutada. Vanasti niimoodi, lauluga, töötatigi.

Danesi on marmorimeeste suguvõsast ja sellele kivile pühendanud kogu oma elu – algul mägedes ja mõnevõrra ka kiviraidurina töötades, hiljem muuseumi- ja müügikohapidajana. On näha, et ta armastab kõike marmoriga seostuvat siiralt ja südamlikult. Küllap just temasuguste meeste kohta käib Irving Stone`i “Michelangelos” kirjutatu: “Toskaanalane kohtleb kivi samasuguse hellusega, nagu armastaja hoiab oma kallimat.”

Sõna “carrara” tähendavat härjaveokit, millega vanasti marmorit veeti ja mis samuti muuseumis näha. Nüüd on see sõna andnud nime nii mäejalamil asuvale linnale kui ka kogu marmoritootmise piirkonnale.

Hobuste võiduajamise eel
Siena on traditsioonidest kinnipidav keskaegne linn. Seal käisime hobuste võidusõidu ehk palio eel. Päev pärast meid saabus sinna perega puhkama Tony Blair, kellele pidavat Siena väga meeldima.

Lehvikukujuline keskväljak Piazza del Campo, kuhu jooksevad kokku linna 17 contradat e piirkonda, oli palioks valmis, kohatise liivakattega. Gaia purskkaevul väljaku serval olid pühakute (vooruste) kivikujud ja tuvid neil süles – väga armas kooslus. Vesi purskkaevu jaoks jõuab veel praegugi kohale mööda 500-aastast akvedukti.

Seda väljakut on nimetatud ka Itaalia kauneimaks väljakuks. Asub ta kunagise Rooma foorumi kohal ning on suurema osa linna ajaloost olnud suur turuplats. Majade seintel oli tohutu palju nii contradade kui perekondade vappe. Kõikjal müügil linnaosade lippudega rätid. Valitses värvikirevus.

Iga aasta augustis toimuva palio võitnud linnaosa pidavat saama linnavalitsemise õiguse. Võistlusel on kõige tähtsam hobune. Meie giidide sõnul pole võistlus aus, pigem on tegemist ülekavaldamisega kuni hobuse mürgitamiseni välja.

Ratsutajad on niisiis pärit 17 contradast, hobused valitakse liisuga ja õnnistatakse contrada kirikus. Võidusõidule, mis kestab ainult 90 sekundit, eelneb mitu päeva värvikaid vaatemänge, kostüümidega rongkäike ja kihlvedusid. Linn oligi turiste täis, muidu omapärane ja ilus. Pärast paliot võivat võitjate pidutsemine ja kaotajate vastastikused süüdistused kesta nädalaid.

Siena traditsiooniks on ka tema maiustus pan forte, mis meenutab idamaiseid maiustusi nii oma rammususe kui ka liigirohkuse poolest.

Surematu leiduri kodus
Anchianos külastasime Leonardo da Vinci arvatavat kodumaja oliiviväljade vahel, seejärel käisime Vincis tema tehnikaloomingu muuseumis. Seal tundus, et ta on leiutanud kõike, mida on üldse olnud võimalik leiutada: veesuusad, tuukrimask, jalgratas, kirikukupli ehitamise vahendid, lennuaparaat, tank, oliivipress, muud kodumasinad jne. Olnud teine lapsena püsimatu ja ilmselt oli pea kõiksuguseid mõtteid täis. Kujutlust, et Leonardo on kunagi Vinci tänavatel käinud, ei tekkinud. Pigem võib kujutleda, kuidas andunud fännid tema jooniste põhjal on ehitanud makette ja mudeleid, kusjuures Leonardo oli vasakukäeline ja tema märkmeid tuleb lugeda peegelkirjas, mudelid on aga ehitatud teistpidi, nagu paremakäeliste jaoks.

Franciscuse ja Chiara radadel
Assisis San Francesco basiilika alumise kiriku krüptis tunglesid Püha Franciscuse haua juures palverändurid, kelle hulgas oli silmatorkavalt palju munki ja nunni. Ka ülemine kirik oli rahvarohke. Pidevalt palus sugereeriv hääl vaikust: “Silenzio… zzzz…” Ülemises kirikus on Giotto (arvatavasti, kuigi autorlus on vaidlusi tekitanud) freskod 13. sajandist. Kirikuaias olid väljas tänapäeva kunstnike tööd teemal, millisena nemad näevad Püha Franciscust, frantsiskaanide ordu asutajat. Seegi oli väga meeleolukas.
Käisime ka klarisside (Vaeste Klaarade) kirikus. Püha Chiara oli Franciscuse sõbratar, klarisside ordu asutaja. Selle kiriku sees on väike vana San Francesco palvela, milles kaunis “Maarja kuulutuse” fresko. Üks noortegrupp laulis palvelas Maarjale tänulaulu, mis kõlas hästi.

Bussisõidu ajal näitasid giidid südamlikku filmi “Il fratello Sole e la sorella Luna” (vend Päike ja õde Kuu), mis käsitleb Püha Franciscuse elu. Bussist kostus hääli, et Franciscus oli pigem hull kui pühak, giid Mare vastas selle peale: “Aga ajalukku läks ta pühakuna.”

it3Rikaste maailmas
Cinque Terre on turistide jaoks suures osas veel avastamata. Meie sõitsime kõigepealt rongiga Riomaggioresse, sealt läksime  Manarolasse umbes 15 minutit jala mööda mere kohal mäeveerul kulgevat Armastuse teed. Imeilusad vaated, avaruse tunne. Edasi sõitsime taas rongiga kuni Santa Margherita Ligure linnani, kust väljuvad laevad Portofinosse – “vaprate ja ilusate” eksklusiivsesse suvituskohta, kuhu igaüks ligi ei pääse, kui ta just luksusjahi omanik pole.

Portofino on koht, kus kõik kõiki uurivad, et äkki on tegemist mõne staariga. Meile jalutas vastu korvpallikuulsus Ervin `Magic` Johnson (järgmisel päeval selgus, et tal oli just 45. sünnipäev.)

Hinnad on Portofinos kallid, siiski otsustasime tänavakohvikus kohvi juua. Naaberlauas juhtus meie reisikaaslastega viperus, seal taheti kelnerile öelda, et soovitakse arve tasuda, ja joonistati käega õhus ring üle kõige, mis laual. Paraku sai kelner sellest žestist aru, et sama ring uuesti ehk tellimust korratakse. Ta tõi lauale uued õlled ja kohvid ning maksta tuli juba kaks korda rohkem.

Väikesed avastused
Luccas käisime väiksema seltskonnaga 1667. a ehitatud Villa Pfanneris, mille juurde kuulub Toscana meeldivaim korrapärane aed. See on kaunistatud antiiksete jumalate ja aastaaegade kujudega. Villa kunagine omanik Pietro Pfanner on olnud arst ja õlletehase arendaja, samuti Lucca linnapea. Tal on olnud sidemeid Põhjamaadega ja kuna ta kuulus mustpeade hulka, võib ta olla käinud ka Tallinnas mustpeade juures. Igatahes võib seda järeldada luksusvillas välja pandud käsikirjadest ja dokumentidest.

San Gimignanot kutsutakse tornide linnaks nagu Tallinnagi. Torne on siin 13 ja need, samuti kogu keskaegne tänavavõrk on säilinud peamiselt seetõttu, et linnal on olnud uusehitusteks läbi aegade vähe raha. Vaesus on väljanägemisele kasuks tulnud.

Suure kiriku esisel väljakul on suviti vabaõhuetendused. Meie sealoleku päeval ootas linn “Rigolettot”.  Silma hakkas ka kaunite keraamikakaupluste ja kunstiateljeede rohkus. Ühes suures galeriis oli veel hilisõhtul avatud  huvitav rahvusvaheline nüüdiskunsti näitus.

Firenzes sattusime Medicite majja “salajaste tubade” näitusele. Tegemist oli ruumidega, kuhu pääseb ainult pärast provintsivalitsuse (Provincia) tööpäeva lõppu. Turistid seal eriti sageli ei käi. Avastasime majast Miga kabeli: väga ilusate seinamaalidega hubase mõtlusruumi, siis teisal Filippo Lippi madonnamaali ja “nelja aastaaja saali” suurte firenze vaipadega, mis on tehtud samuti Lippi kavandite põhjal – selles ülipidulikus saalis peab Provincia oma istungeid. Veel saime näha ilusat peeglisaali, kus kõikvõimalikke ingleid on üpris omapärasel kombel maalitud otse peegliklaasidele.

Igast Itaalia linnast võib leida midagi just endale põnevat. Ja seda nii klassikalistel reisidel kui ka mööda vähemkäidavaid paiku rännates.

Reisikaaslase fotod, ajakirjas ilmunud.

Written by Lin

24/08/2009 at 19:40

2003 – Prantsuse Riviera ja Põhja-Hispaania

Paella kui kunstiteos, ettekandja kui polüglott

Ilmunud Elukirjas nr 3, 2004

Kui õnnestub suvel teha reis, mille mälestused talvelgi sooja teevad, siis ollakse õnnega koos. Reisid Hispaaniasse, Itaaliasse ja Prantsusmaale enamasti just sellised on, sest sealsete inimeste sõbralikkus, looduse omapära ja vaatamisväärsused jäävad kauaks meelde.
Möödunud suvel, kui Euroopat veel põuapalavus ja tulekahjud ei vaevanud, käisin bussireisil Prantsuse Rivieras ja Põhja-Hispaanias (lennukiga reisi alguspunkti Nizzas, tagasi samuti lennukiga Baselist). Pärast oli tunne, nagu oleksin kodust ära olnud mitte nädala, vaid sootuks kauem. Germalo Reiside õnnestunud programm võimaldas hästi palju näha ja kogeda – Vahemere äärsed väga tuntud ja vähem tuntud kohad; rohked kloostrid ja kirikud, paleed ja muuseumid; teineteisest juba esmapilgul väga erinevad kääbusriigid Andorra ja Monaco; Püreneed ja Alpid koos Euroopa kõrgeima Mont Blanci mäetipuga. Täiesti suvaliselt kokku tulnud reisiseltskonnas oli igasuguses vanuses eranditult toredaid inimesi, virisejad ja riiakad puudusid, üksteist abistati sõbralikult, ka julgele ratastoolis kaaslasele ja tema vaprale hooldajale püüti alati abiks olla. Reisisaatjad tulid oma tööga hästi toime, eestlastest bussijuhid olid lihtsalt kullatükid, kuigi näiteks mägedes sõitmine omaette kunsti nõudis. Mida rohkem tagasi mõtelda, seda enam ülivõrdeid kogu selle reisi kohta meelde tuleb. Allpool mõned juhuslikult valitud reisiseigad.

Riviera VahemeriÜks turuplats – kolm turgu
Nizzas tasub vanalinna turuplatsil käia. Sõltuvalt sellest, mis kell sinna sattuda, võib näha tavaturgu, lille- ja maitseainete turgu või hoopiski hiiglaslikku söögiturgu – rohkeid välirestorane. Tavaturg kajab liha- ja kalamüüjate jutust, lille- ja maitseainete turg, mis eelmise paari tunni pärast välja vahetab, on täis kõikvõimalike maitsetaimede ja õite lõhna. Lõunaks lõpeb lilleturg, taas koristatakse kõik väga kiirelt ja nagu muinasjutukäsu “Lauake, kata end” järgi ilmuvad samasse paika suured välirestoranid. Südaööni on siin hästi palju erinevaid kehakinnituse võimalusi, iga restoran püüab möödujat millegagi meelitada. Kogu päeva liiguvad siin ringi ka väga värvikad almusepalujad, trikimehed, tänavatantsijad, muusikud nii üksi kui ansamblite kaupa, leierkassimehed ahvide või kasside-koertega, aga ka osavad pikanäpumehed, kelle eest välismaalasi Nizzas pidevalt hoiatatakse. Olevat üsna tavaline, et siinses elukirevuses näiteks flegmaatilistelt põhjamaa daamidelt või Albioni tütardelt käekott sisse vehitakse koos kõigega, mis turistile ülivajalik. Õhtuti ei soovitata eriti vanalinnas ühe- või isegi paarikaupa ringi jalutada. Aga kui hästi järele mõelda, siis pole ka Tallinna vanalinn enam ammu õhtul turvaline.

Jumalik Chagall
Nizzas tasub kindlasti käia ka Cimiezi mäel Marc Chagalli muuseumis, mida meie reisikavas polnud. Loobudes ühest rannahommikust võtsingi selle pika jalutuskäigu ette. Chagalli muuseum (prantsuse keeles Musee National Message Biblique Marc Chagall, mis johtub tema taieste sarjast “Piiblisõnum”) oli pühapäeval kõikidele tasuta avatud. Esimeses saalis on 12 suuremõõtmelist maali (aastatest 1954–1967) Vana Testamendi ainetel. Teisal on pildid väiksemad, kuid mitte vähem olulised. Suur mosaiik siseõue veesilma kohal kujutab prohvet Eliase ilmumist. Muuseumi auditoorium-kontserdisaali akendel säravad päikesekiirtes vitraažid, mida Chagall nimetas poeetilisteks variatsioonideks piibli teemadel. Hea meeleolu on siin nähtust garanteeritud, kui vähegi kunstisõber ollakse.

Riviera Eze2Kaljulinn Eze
Nizzast Monte Carlo poole sõites jääb teele keskaegne kaljulinn Eze, kus turistid kindlasti viiakse põhiliselt seebitootmist tutvustavasse parfüümimuuseumi (seepe ja Grasse`i lõhnavesi saab kaasa osta). Aga parfüümide sekka ei tasu kauaks jääda, sest siis ei jõua tutvust teha linnakese endaga ja minna lausa mäetippu. Üleval, enne troopiliste taimede eksootilisse aeda sisenemist, jääb rahakott paari euro võrra õhemaks. Aga mäetipult avaneb vaade, mida paljudes teatmikes nimetatakse Prantsuse Riviera kõige kaunimaks ja mis seda tõesti ka on – avatud kõigi ilmakaarte poole.
Eze on nagu labürint. Kui mõni lühikestest tänavakestest tupikuks osutub, tuleb otsida uus teeots kõikvõimalike galeriide ja butiikide, väikeste töökodade, kohvikute, võõrastemajade ja Kuldkitse restorani vahelt. Kallakud ja trepikesed on üsna järsud, aga ülipuhtad. Tekib küsimus, kuidas neil kiviteedel liigeldakse talviti, kui libe on. Siis läheb vist sageli sabapidurit vaja. Muide, enne kui Eze vanalinna jõuab, näeb all teeraja algust, kuhu müürile on pandud tagasihoidlik plaat: “Seda rada mööda tavatses jalutada Nietzsche”. Eze on üks neist kohtadest, kus ta kirjutas oma “Nõnda kõneles Zarathustra”. Ka ilmakuulus George Sand olevat Eze`ist vaimustuses olnud.
Ühest väikesest ehetegaleriist avastasime naiskunstniku, kes Tallinnat päris täpselt teadis, sest on pikemalt olnud Helsingis. Ilusad ehted tegid tema galeriist ostuta lahkumise mõnelegi võimatuks.

Näha ja olla nähtav
Monacos on peamised tõmbenumbrid vürstipalee, mis võlub sellega, et seal tõepoolest valitsejad igapäevaselt elavad, vürst Rainier`i suurhobil põhinev okeanograafiamuuseum ja rahamaias kasiino. Grace Kelly austajad vaimustuvad teda kujutavast kaunist maalist palee troonisaalis – see on paigutatud nii, et paistab ses saalis silma kõige tähtsamana. Ju ta ongi kõige tähtsam. Kirikus oli vürstinna Grace`i hauaplaadile rohkesti lilli toodud.
Rahvusmuuseumis oli suur nukkude ja mehaaniliste mänguasjade näitus. Ajast aega on nukukogumine olnud moes nii Itaalias, Prantsusmaal kui ka Hispaanias. Puped on sealkandis väga väljendusrikkad ning sugugi mitte ainult lastele mängimiseks. Monte Carlo muuseumi vanade nukkude näituse aluseks on maailmas unikaalne Madeleine de Galea eluaja jooksul Pariisis 19. sajandil kogutud kollektsioon. Ka maja ise on vaatamisväärsus, arhitektiks Charles Garnier, Pariisi ja Monte Carlo kuulsate ooperihoonete looja.
Kuulsa kasiino lähedal on merekaldal jaapani aed – rahulik jahe mõtluskoht keset rahakat linna, vuliseva vee ja kirevate kaladega. Jaapani kingitus Monacole. Kui tiigi äärde kivile istuda, hakkavad kalad istuja juurest mööda ujuma värvika defileena.
Samasugust värvikat, kuid uhkeldavamat defileed võib õhtul näha Monaco kuulsa kasiino ees. Siia sõidetakse kõige uhkemate autodega ja kõige kaunimate daamide saatel. Siin on tähtis hetkel enne kasiinosse sisenemist olla nähtav. Kasiino uksehoidjad teavad küllap väga täpselt, milline on siseneja rahaline seis ja teevad talle just sellest lähtuva kummarduse. Kasiino juures paikneb Monte Carlo kuulsamaid kohvikuid Café de Paris. Selle suveterrassilt on päris naljakas vaadata, kuidas rohked ilmselt tagasihoidlikuma rahapungaga turistid ennast kasiino ette pargitud luksussõidukite najal pildistavad, kui auto peremeest lähedal pole.
Muide, umbes samasuguse hasardiga pildistatakse end ka Cannes`is filmifestivali hoone taustal või staaride käejälgede juures.
Monte Carlos peetakse eriti suurteks staarideks mehi, kes sõidavad kiiretel autodel. Võib kujutleda, et sinna kolinud Markko Märtinile saab osaks fännide imetlev lugupidamine.

Paella kui kunstiteos
Lloret de Mar on üks Costa Brava puhkuselinnadest. Siin on tihkelt kõrvuti mitut masti hotellid, lakkamatu muusika rohketes baarides ja tantsuklubides, kaubatänavate kirevus (ja suhteliselt odavad hinnad ka vaesemate turistide jaoks). Ühes väikeses suhteliselt tühjas restoranis, mille firmaroogadeks olid paellad, otsustasin ära proovida paella marisca – hispaanialiku riisiroa mereandidega. Aega oli mul natuke üle tunni ja seetõttu küsisin ettekandjaneiult kohe, kas selle ajaga jõuan. Jah, vastas tema. Tõi mulle lauda apelsinimahla ja aitas ooteaega leevendada: küsis, kust ma olen ja kus olen hispaania keelt õppinud. Tallinnas hispaania keelt õpetava Madridi noormehe Juan Carlos Monroy käe all just vastselt intensiivkursused läbi teinuna sain Hispaanias põhilistest asjadest päris hästi räägitud. Aga too ettekandja kõneles hispaania, itaalia, saksa, inglise, poola ja vene keelt – mõnda paremini, mõnda vähem ja talle meeldis väga minuga nois keeltes keskustella. Tudengile hea keelepraktika suvisel töökohal. Teda huvitas eesti üliõpilaste elu, puhkereiside hinnad, palganumbrid ja igasugused muud asjad ning tundus, et tal oli üsna hea meel, et restoranis vähe külastajaid oli.
Umbes 40 minuti pärast ei paistnud mu paellat veel kuskil, veel kümne minuti pärast jõudis lauale aga uskumatu kunstiteosena tohutu pannitäis värvikat kuuma riisirooga koos vägevate vähkide ja muude mereandidega. Sellist kaunidust nähes taipasin, et nüüd peaksin järgmised kümme minutit seda kiitma; liiatigi tõi paella kaugele külalisele lauale peakokk ise. Ja paella nautimiseks kulunuks vist vähemalt sama palju aega kui selle valmimise ootamiseks. Aga minul polnud enam aega. Peakokka tänanud, tegin neiule selgeks, et jah, riisi söön ma kohe ära, aga vähid pean küll kaasa võtma. Öeldud-tehtud, mereannid pakiti, kuigi oli kahju lahkuda. Olukord oli ühtaegu koomiline ja kurbtõsine. Igatahes hea õppetund, et restorani sööma minnes peab ka päeval aega olema mitu tundi. Söök on pidu, toit on kunstiteos ja nauding ühtaegu. Aga selle õhtupooliku juhtumused sellega veel ei piirdunud.

Flamenco koos serviisiga
Kui olin kiirustades hotelli jõudnud, läksime grupiga flamencot vaatama. Tantse esitati varitee-tüüpi saalis, kuhu mahtus tohutult palju rahvast. Flamenco, mida nägime, oli tehniliste nüanssideni lihvitud. Sellest oli kahjugi – oleksin tahtnud näha kirglikumat improvisatsiooni. Nähtu tuletas meelde stiliseeritud eesti rahvatantse kunagises Viru varietees: ilus, aga mitte ehe. Mustkunstnik, kes samuti esines, oli küll meisterlik, aga mitte vaimustav.
Suures saalis käisid enne etenduse algust ringi pildistajaneiud, kes jäädvustasid iga külalise küll üksi, küll kaaslasega. Vaheajal toodi igasse lauda sama palju seinataldrikuid kui lauas inimesi. Iga taldrikut ehtis suur näopilt. Tükist küsiti 6 eurot. Mu lauakaaslased said südamest naerda, kui ühele härrale algul üht, siis juba kaht taldrikut pakuti – kogemata oli temast kaks pilti tehtud. Kui abikaasa taldrik juurde arvata, siis oleks kolme taldriku eest tulnud maksta juba tõelise serviisi hinna. Aga õnneks võis taldrikust ka loobuda. Paaride pildid olid samuti 6 euro eest varietee reklaamikaante vahele pandud. Aga ka neid ei sunni keegi n-ö välja ostma – häbelik eestlane peab ainult koguma julgust, et ostust ära öelda.
Samamoodi pildistatakse iga Barcelona akvaariumi külastajat mingi merehiiglase laiade lõugade vahel. Ringkäigu lõppedes pakutakse võimalust pilt välja osta.

Mustlaste musta pühaku linn
Kui keegi teab ette, et satub Prantsusmaal hiiglaslikku Camargue`i rahvusparki, kus võib näha flamingosid, valgeid hobuseid ja musti härgi, siis soovitaksin tal enne seda lugeda Vladimir Beekmani romaanist “Koridor” katkendeid mustlaste palverännakute kohta. Nimelt on ta kirjutanud Camargue`i pealinnast Les Saintes-Maries-de-la-Mer`ist. See linn on saanud nime laevahuku läbi elanud väidetavalt Egiptuse päritoluga pühade Mariade järgi. Aga olulisem on seal nende Mariade tumedanahaline teenijanna, kellest on saanud mustlaste pühak Saara. “Keegi ei oska täpselt öelda, milliste hädade vastu aitab või millist õnnistust annab Must Saara, aga iga aasta kahekümne neljandaks maiks tõttab tema juurde viimne kui mustlane, kelle hobune selle teekonna vastu peab, tulgu tal selleks või pool Euroopat läbi logistada,” seisab raamatus. Nii oli see enne Teist maailmasõda, aga on ka praegu, kuigi Saara ei olegi nii väga kiriku või usutunnistusega seotud, ta on pühakute keskel vaba ja omaette nagu mustlased isegi. Mariad olevat sängitatud kirikusse, Saara on krüptis.
Tohutu 12. sajandist pärit romaani stiilis kiriku juures väljakul otsib ka praegu siesta ajal päikese eest varju palju mustlasi. Turistidele pakuvad nad sealsetel väikestel kaubatänavatel mingisuguseid hõbejaid kaelaehteid. Mustlaslinnakese vanakraamiturule võiks eesti küladest ja linnadest palju niisuguseid asju tuua, mida meie vanavarakorjajad enam ei taha või millest nad tüdinud on, alates vanast luuakontsust, vikatist või sirbist, aga lõpetades päris uhkete uhmritega. Hinnas on sadulad, hobuserauad, piitsad, rakmed… Kes tunneks hobuseid paremini kui mustlased?
hisp1Muide, mustad pühakud on sealkandis üldse au sees.

Kuulsas Montserrat` mungakloostris on üks maailma tuntumatest mustadest madonnadest. Hispaania vaimuelu mitmekesisust on raske mõista selles pühamus käimata.

Erika fotod

Viimane pilt on unustamatutest Montserrat´kaljudest, mis panevad fantaasia elama ja jutustavad vaatajale oma lugu. Pilt on tehtud aasta pärast mu sealkäiku ja mitte päris tollase meeleoluga – kaljude vägevust annab see siiski edasi.

Written by Lin

24/08/2009 at 18:49