Teed

Mõned mu teekonnad

Archive for the ‘Postkaart’ Category

1978 – Baškiiria (Baškortostan). Venemaa

Ikka veel on meeles emme laulud

© Linda Järve
See tekst on ilmunud ajalehes Noorte Hääl  nr 133 (10 761) 9. juunil 1979. a.

/Märkus: See lugu on kohtumisest Baškiiria eestlastega. Praegu neid enam vist elus pole, mälestusedki on kadunud. Seepärast arvasin vajalikuks seda reisi- ja mälestuslugu siia blogisse panna.

Üks noor inimene luges ja ütles: “Tead, sellel on natuke niisugune vanade talumajade lõhn nagu vabaõhumuuseumis kaua seisnud hoonetes.” Mis parata, ajad lähevad ja muutuvad, mälestusedki vananevad, aga arvan, et sellegipoolest on need meeldetuletamist väärt.

Säilitatud on tollane keelepruuk ja võib-olla on loo värvingus rohkem punakat tooni, kui nüüd harjunud ollakse. Seda ei tasu pahaks panna. Oli niisugune aeg.

Loo tegelastest mul pilte pole, sest ei olnud sõidul kaasas fotoaparaati ja vanu fotosid ka ei taibanud kaasa küsida. Sellest on muidugi kahju. Loo ilmestamiseks panin siia paar Baškiiria loodusvaadet postkaartidelt minu kogust. Praegu kutsutakse Baškiiriat Baškortostaniks ja Ufaad Ufaks või Öföks./

* * *

Oli sedamoodi sügisilm, et vaevalt koeradki õue kippusid. Rongis polnud aga vigagi, pika sõidu jooksul jõudsid asjad kuivada, varahommikusi reisijaid oli samuti nii vähe, et see ei seganud mind läbi lappamast juba Tallinnast kaasavõetud andmeid Baškiiria aladel paiknenud eestlaste asundustest.

Nõnda siis, 1895. aastal asutasid Hiiumaalt pärit väljarändajad Ufaa kubermangus Hiiu küla, samas sündis 1902. aastal ka Sakala küla.

1893. aastast on fikseeritud, et Ufaa kubermangu Krõmski Hutori eesti asunikud ostsid endale maad; sama kordunud kümme aastat hiljem, kuid maahind oli selle ajavahemiku jooksul jõudnud tunduvalt tõusta.

Oma taludesüsteemi tõid eestlased kaasa ka Baškiiriasse. Nagu eelnenud faktidestki ilmne, jõudsid nad siinsetele aladele möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel. Esimesteks eesti asunikeks olid kolonistid Krimmist ja Samaarast, kuhu nad juba varem rännanud olid ja kus kannakinnitamine mingil põhjusel ei õnnestunud. Krimmist tulnukate järgi kandis ka esimene eestlaste asundus Ufaa kubermangu Belebei kreisis Krõmski Hutori nime. Muide, samanimeline küla on praegugi alles. Eestlasi aga ei teata seal enam elavat.

Rajevka jaama ja sellest mõnekümne kilomeetri kaugusel paikneva Davlekanovo piirkonda tekkisid veel mitmed eesti külad. Nendes paikkondades, selles omapärases esivanemate maadelt kaasa toodud eluolu ja kultuuri keskmes sündinud eestlastega, kelle aadresse mul Baškiiri ANSV Ajakirjanike Liidu vahendusel hankida õnnestus, ma kohtuma sõitsingi.

Baškiiria. Detail postkaardist. 1978

Teejupil Davlekanovost Rajevkani tekib iselaadne meeleolu. Sügisvärvides lagedused, ainult õige kaugel terendavad mäehakatised. Rohi on pikem, kõrgem ja kuidagi kergem kui meie juures — stepirohi. Üksikud hobused. Kasesalud. Põhiliselt lehtmetsad, mõni nukker põõsatukk. Puudub vaid kurgede kurvameelne sügiskluugutus. Kui söitnuksin, silmad kinni, siis mingil ajahetkel ootamatult silmi avades võinuks nähtud pildi järgi end Eestimaal viibijaks arvata. Aga nõndagi võib siin näha kujutluspildis väga meielikke kunagisi külasid, näha tulesid hommikustes akendes, mõtelda end kodudesse, kus hellameelsed emmed kodusooja ja emakeelt austama õpetasid, kus isadelt päriti täpsust ja tööarmastust nagu kunagi esivanemate maal. Mälestus noist küladest elab toonastes lastes tänini.

Ja veel võib kujutluspilt luua Eestimaalt väljarännanute prohvet-maltsvetlikult raske teekonna, viletsus taga ja teadmatus ning lootused ees. Kuni lagendiku tagant kaugelt paistma hakanud mäenukats Lõuna-Eestist pärit meestele nende kodukandi künkanõlvu meenutas ja lausa lähikonnas kodu, uut kodu asutama kutsus.

Hall taevas sumendas sügisvärve.

Ufaast lähtunud elektrirong jõudis pärast kahe ja poole tunni pikkust sõitu lõppjaama. Rajevka jaamahoone seinal on mälestustahvel 1900. aasta juuli kohta. Tollal sõitis Rajevkasse Lenin, et kohtuda siin sotsiaaldemokraat V. Noskoviga. Sajandi algul oli Rajevka töölisasulaks kujunev küla, millest revolutsioonilised meeleolud kaugelt mööda ei käinud ja kuhu tuldi töömeheleiba maitsma ümberkaudsetest asundustestki. Just seepärast võib Rajevkas ka praegu kohata eestlasi, kunagiste ümberasujate järglasi, kes oma kaugelejäänud emakeelt mäletavad ja kellel ikka veel on meeles emme laulud, kuuldud ammuses lapseeas.

Marie Vagina neiupõlvenimi oli Heering. Ja osa tema lapsemeenutustest on seotud tollesama juba nimetatud Sakala külaga, mis kohalikus keelepruugis saanud nimeks Sokolõ-Estontsõ. Ju tingis niisuguse kaunikõlalise ulja nime peale lihtsa häälduse ka Eestimaalt pärit mehepoegade pikk kasv ja tugev kont, neidude linajuuksed ja laste erksinised silmad. Selles külas elas Marie tädi ja päris juhuslikult nägi muidu Samaara kandis elu korraldanud Roman ja Juuli Heeringa pisitütar Mann ühe külaskäigu ajal just selles külas ilmavalgust.

Mõistagi ei mäleta ta sellest ajast mõhkugi. Mida teab, teab teiste juttudest. Kui Mann veidi kosunud oli, sõitis pere Tomski lähedal paiknenud eestlaste külla Rozenthali, kus aga elu õnneks ei läinud. Sokolõ-Estontsõ näis Siberimaast õdusam ja siia pöörduti tagasi.

“Mu vanemad armastasid ja oskasid tööd teha,” mäletab Marie. “Isa oli endine sõjaväerätsep, siin käis külakorda perest peresse. Kui ühes õmblemised valmis said, oodati mujal. Krimmi külas käis ja Sakalas.”

Ka Sädeme küla polnud kaugel. Et seal elas tädipoeg, käidi sealgi tihti. Eluhooned asunud seal üksteisest hästi kaugel, nii et perest peresse minekuga tükk tegu olnud, eriti külma talve ja tuisuga. Nõnda ritta mööda külatänavat, nagu see kohalikel kombeks oli, eesti külades ei ehitatud.

Marie Vagina ema Juuli Heering, sündinud Taalberg, rääkis kodus lastega ikka eesti keelt. Veel enne surma 1958. aastal, 73-aastasena, laulnud ta eestikeelseid laule ja rääkinud jutte. “Emme hoidis oma keelt,” meenutab Marie Vagina, kes võib-olla just selle hoidmise pärast ka ise eesti keele õoetajaks sai.

1927. aastal sai Mariest kommunistlik noor, Rajevkas esimeste seas. Veel aasta hiljem läks ta Leningradi õpetajaks õppima. Hiigellinnas, millena Leningrad kolkakülast tulnud tüdrukule tundus, selgus, et nii noori — ta oli alles seitsmeteistkümnene – töölisfakulteeti vastu ei võeta. Aga kojusõiduks polnud raha ja tüdruk leidis sõbralikel soovitustel väljapääsu, asus öppima eestikeelsetele pedagoogilistele kursustele. Mäletab kursuste tollast direktorit Richard Majakut hea sõnaga. Mäletab ka sõbratari Lidia Illisoni, kellega ühes toas tükk aega elatud sai, aga kellest nüüd meelsasti midagi kuulda tahaks. Leningradi oblastis Mjasnikovos tuli Mariel eesti koolis praktikal olla, hiljem aga eesti keelt õpetada kogunisti Aasovi mere lähedal Esto-Aginskis, kus rikas eesti viinamarjakasvatajate kolhoos asus. Seejärel õpetas ta eesti kolhoosis “Komintern” ja Sädeme külas.

Baškiiria mesi. Detail postkaardist. 1978.

Nii veeretame juttu hubases köögis. Perenaine praeb kartuleid, tõstab mu ette tõmmukaskuldset Baškiiria mett ja punaseid tomateid, ise aga ei saa jätta imestamist, kuidas ma küll teda üles leida mõistsin.

Tuleb ka peremees, Ivan Vassiljevitš Vagin, ja räägib, kuidas ta noormehena märganud toda heledasilmset eestlannat, kellega nüüd varsti pool sajandit on rõõme ja raskusi jagatud.

Tuleb noorem õde Rosalie Ozolina, kes samuti emakeelt mäletab, ehk küll esialgu seda rääkida ei julge. Aga pikapeale on võõrastus päriselt kadunud. Hakkab pereisagi naerma, kui ütleb: “Noh nüüd räägite jälle nii nagu siis, kui veel noored olite.”

Ja nagu mälestustega ikka on, nii tabavad mu vestluskaaslased järsku, et meeles on palju rohkem, kui arvati olevat. Meeles on aeglased südamlikud hällilaulud ja üks vallatu salmike, mida vähemasti mina ei tea kunagi kuulnud olevat. Vanemad inimesed siinkandis ehk küll.

«Oi kui pikad koivad sul,
silm kui lombis vihmamull,
tiivad läigivad kui kuld,
Inglismaalt vist oled tuln’d.”

Roosi Ozolina töötab rajooni siseasjade osakonnas ja sellepärast teab rääkida, et Rajevkas võib veel eestlasi kohata. “Tulge kindlasti külla, kui veel siiakanti satute,” saadab pererahvas mind ära, aga noorem õde otsustab järsku, et kindlasti peame ka Heneski Leeni juurest läbi minema, sest muidu too veel solvukski.

Viimase rongini, mis Ufaa poole läheb, on jäänud vaid pool tundi. Aga Leeni Heneski juures mõõdab seinakell aega nii rahulikult ja perenaisel on kodusest keelekõlast nii suur rõõm. et mind enam kuhugi minna ei lasta. Ja siis kuulen veel mõnest külast ja mõnest saatusest.

Valgusvihk langeb aknast otse aseme kohal rippuvaile piltidele: vanad puuraamid, aastates koltunud paberil heledapäine tütarlaps, nii umbes seitseteist-kaheksateist, lehvid patsides, samas kõrval kaks noormeest, avali silmades elulootus.

Leeni Nikolajeva, sündinud Henesk, on pärit Tigase, ehk, nagu siinmail kombeks öelda, Tigasino külast. Seal elanud palju Tigaseid ja tihaseid, nendest tema teada ka küla nimi. Ise on ta kuuekümne kuue aastane ja korra elus, kuus aastat tagasi, ka Tallinnas käinud.

Piltidel on erinevad elusaatused. Too, lehvide ja patsidega, on Leeni ise. Kõrval ta vend Kristjan, keda enam pole, nagu ka kolmandal pildil olevat meest. kellega Leeni kodu asutas. Sõda lõi ellu armid. Vennad Kristjan ja Mihkel olid ajateenistuses, pidid just-just koju tagasi pöörduma, kui Suur Isamaasõda algas. Tagasi nad enam ei tulnudki. Ei tea Leeni sedagi, kus on ta kaasa kääbas. “Saime vähe aega koos elada, poeg oli poolteiseaastane, kui mees rindele läks. Isa ta ei mäletagi.”

Leeni on mõtlik, ei ohka ega halise, vaid võtab kogu mineviku ühte mõttesse kokku: “Mina enam mehele ei läinud, tegin tööd, elasin, elu on töö.”

Leenil on hea mälu. Nii me istusime õhtul köögis pliidisoojas ja rääkisime eesti keelt, mis sarnaneb meie omaga ega sarnane ka, sest vanu murdesõnu ja venepäraseid laene tuleb palju vahele. Vahepeal unustasid Leeni ja Roosi sootuks ära minusuguse võõra usutleja, süvenesid mälestustesse kodukülast, vanadest taredest, mida enam järel pole, saatustest, mis eluteedele laiali veerenud. “Ma kävi siäl, es ole enambi,” meenutab Leeni kodukülas käimist ja Roosi lisab: “Olen tädi Loti maja uneski näinud. Sealt käib nüüd põld üle.”

Baškiiria leib. Detail postkaardist. 1978.

Sakala küla olnud naiste mälestuste järgi väga suur, pikk küla. Aiamaad, tallid, laudad, talude kaupa koondunud majapidamised. Võib-olla on selle suurusega nii, nagu paljude asjadega varemgi olnud on — lapsepõlves näivad nad meile tohutu suured, aga kui me kasvame, kahanevad nad samavõrra. Ainult nimed jäävad meelde ja keelde, need ilusad koduse kõlaga kohanimed: Allikuorg, kes teab millistelt Eestimaa allikatelt ja orgudest kaasa võetud ja kaugele paigale hellitlevalt nimeks pandud, Kiisli jõgi, nagu Kõzõli jõge suupärasemalt kutsuti, Ümarmägi, kuigi selle venekeelne nimi hoopis järsku mäge tähendas.

“Tigases olid kolm peret rikkamad, teised vähemba,” ütleb Leeni ja tuletab meelde, kuidas rikkamatelt üht-teist laenamas käidi ja kuidas need ise ennast kiitnud, sest kes koera saba ikka kergitab, kui koer ise ei kergita. Nii väljendusid klassivastuolud, millesse aeg ja inimesed korrektuure tõid.

Lapsi olnud külas palju ja mängumaad laialt. Tihtipeale toimusid külapeod, vanad ja noored tulid kokku lusti hoidma, kool ja klubi kujunesid elukeskusteks. Ühiselt tähistati jaanipäeva ja nääre, peeti pulmi ja matuseid.

Küsin vahele, kas Leeni mäletab, kuidas külas kolhoosi tehti. Ainult üsna vähekene, sest tema olnud külas vaid kolhoosi alguspäevadel. Kodutalu langes tuleohvriks ja isa tuli koju perega kolhoosist ära Rajevkasse tööle. Sealtsaati on Leeni elu olnud seotud tollesama raudteega, mis akna tagant mööda käib, õigemini raudteeambulatooriumiga, kus ta sanitariks oli, kuni poeg suureks kasvas ja pensioniaeg kätte tuli. Leeni poeg on Bratskis autojuht, seal tal peregi, ja minia pidavat eriti lugu Leeni kudumisoskusest, neist kirjatud käpikutest ja sokkidest, mille tegemine juba emme Loti ja isa Jaani eluajal Leenile selgeks sai. “Üits pojatütar läits mul tänavaasta edimesse klassi, nakse õppima,” sõnab Leeni ja näitab mullegi uut kindakirja, pojatütre jaoks.

Hommikul lähen Leeni juurest ära, aitan enne veel hanesid ajada. Märkmikusse olen saanud hulga nimesid Ufaa-mail elanud eestlastest ja nende järeltulijatest, keda mõnda võib Tallinnas kohata. Kotti paneb Leeni mulle lausa sunniviisil kaasa mõned õunad, sest poolteist tundi rongisõitu loksutavat kõhu tühjaks.

Baškiiria vili. Detail postkaardist. 1978.

Baškiirias viibimiseks oli jäänud veel paar päeva. Neisse mahtus külaskäike siinsetesse hiigeltehastesse ja teadlaste juurde. Kõikjal räägiti meelsasti Eestist, maast, mida Baškiiriaga seovad mitutpidised sidemed. Meie esivanemad rändasid sinna tõotatud maad otsides, baškiiri rahvuskangelane Salavat Julajev toodi sunniviisiliselt Eestimaa kubermangu, kus ta veetis kindlusevangis (Paldiskis – minu märkus) kakskümmend viis aastat — rohkem kui poole oma elust. Praegu seovad sidemed meie ja Baškiiria tööstusettevõtteid ja kultuuriasutusi.

Aga üks Ufaa eestlastest on Baškiiria Riikliku Kirjastuse vanemtoimetaja Robert Pall. Saan tema telefoni ärasõidupäeval, nõnda et kohtuda me enam ei jõua.

Ta on sõjaaja orb, lastekodus kasvanud kolmandast eluaastast. Teab enesest ainult, et on rahvuselt eestlane, kuid omastest-sugulastest ei midagi lähemalt. Peab meie kirjastustöötajaid oodatud külalisteks ja meie raamatukirjastamist järgimist väärivaks.

Eestimaad lahutab Baškiiriast vaid mõni lennutund. Aga aastasadu tagasi veeresid sel maal, mis nüüd lennukitiibade alla jääb, ümberasujate vankrid, veeresid kuni selle mäeni, mis varjuline tundus, selle allikani, mis kodukanti meelde tuletas, selle jõeni, mis tee läbi lõikas ja puhkusemeloodiat vulises, selle metsani, mis jahiloomi ja ehituspalke lubas, selle põlluni, mis paremini vilja tõotas kanda kui esivanemate maa kivine ja napp põllusiil, selle avaruseni, kus rõhujate jaoks ruumi ei olnud. Veeresid sinna, kus inimesed taas kodunesid, unustamata ometigi esivanemate maad ja kodukeele kõla.

Advertisements

Written by Lin

14/09/2011 at 17:46

1983 – Turkmeenia (Türkmenistan)

(Aja)kirjanikena Ašhabadis

© Linda Järve
See tekst on ilmunud ajalehes  Sirp ja Vasar 1983. aasta sügisel.

2.

Magtõmgulõ mälestussammas Ašhabadis. Postkaart (1973. a) minu kogust.

Sidemeid Eestimaaga, eelkõige meie kirjanikega oli üles lugeda kõigil eespool nimetatutel. Kui tervitused oleksid kaalukaup, muutunuksid meie kohvrid küll lausa mitukümmend kilogrammi raskemateks. Tervitada paluti Arvi Siiga ja Mats Traati, Doris Karevat ja Ellen Niitu, küsiti, kuidas elab alles hiljuti Turkmeenias käinud Jaan Rannap ja mis on teoksil Vladimir Beekmanil. Ja nii edasi ja nii edasi.

Seda suurem oli meie lahkete võõrustajate pettumine sellest, et Eestist ei saabunud õigel ajal väljasaadetud küllakutsest hoolimata ühtki kirjanikku Turkmeeni au ja uhkuse, kuulsa Magtõmgulõ (Mahtumkuli) 250. sünniaastapäeva tähistamisele. Võib-olla polnud lennuilma või ei jätkunud sõidutahtmist, küllap võiks lugeda n+1 põhjust, miks meie Kirjanike Liit esindajat ei saatnud. Võib-olla oli potentsiaalsel sõitjal alles värskelt meeles Mihkel Muti pilapala klassiku juubelile sõitmisest. Igatahes küsiti meilt mitmel päeval, kas me oskame öelda, miks ei saadetud Ly Seppelit või kedagi teist, miks ei tulnud üldse keegi.

Küsimus oli täiesti arusaadav. Turkmeeniale tähendab Magtõmgulõ nimi sama, mida venelasele Puškin, eestlasele ehk Tammsaare. Rahvas armastab seda luuletajat, mäletab ja kordab ikka ja jälle tema ammu välja öeldud ja ikka värskeid ning ajakohaseid mõtteid, pajatab temast muinaslugusid ja legende, austab tema laule ja elukäiku.

Kutse Magtõmgulõ 250. sünniaastapäeva pidulikule koosolekule Ašhabadis Mollanepesi-nim Draamateatris 31. okt 1983. Minu kogust.

Nii kutsutigi meid osalema Magtõmgulõ 250. sünniaastapäevale pühendatud pidulikust koosolekust, taheti meidki võtta kokkusõitnud kirjanike hulka, esindama eesti kirjanduselu. Aga see ei sobinud päris hästi meie komandeeringuplaanidega, ka ei pidanud me end vääriliseks päriskirjaniku nime kandma, ehkki ühelt meist on ilmunud tõlkeraamatuid, teisel kaante vahel veidi publitsistikat. Nii loobusime pakutud aust. Päris eemale ei jäänud me suurtest pidustustest, mille deviisiks oli Magtõmgulõ mõte “Sõprus on harjumus, vennalikkus seadus”, ometigi. Eemale jääda olnuks võimatugi. Magtõmgulõ luulet loeti neil päevil raadios ja televisioonis, temast kirjutasid kõik  Turkmeeni NSV ajalehed.

Ilmus “Sovjet Edjebijatõ” klassikule pühendatud erinumber, sisekaanel seesama luuletus Turkmeeniast, mille kõigi liiduvabariikide keeltes välja antud miniraamatu jaoks oli eesti keelde tõlkinud Valeeria Villandi.  Ajakirja avaartikkel pärineb Turkmeeni KP Keskkomitee esimese sekretäri Muhhametnazar Gapurovi sulest. Järgmisena sai sõna Šaraf Rašidov.  Magtõmgulõ kohta avaldavad oma mõtteid NSV Liidu Kirjanike Liidu juhatuse esimene sekretär Georgi Markov, Lenini preemia laureaat Oless Gontšar, Magtõmgulõ-nim riikliku preemia laureaadid Berdinazar Hudainazarov, Aihan Hadzõjev, Džuma Redžepov (viimatimainitu on tootmiskoondise “Turkmeenia Vaip” peakunstnik – tema ja ta töö kohta saab siit blogist lugeda ka teisalt.) ja veel paljud teised.  Samas ajakirjanumbris algas ka Gõlõtš Kulõjevi ajalooline romaan “Magtõmgulõ”, mille kohta muide ka pidulikul koosolekul väga tunnustavad sõnu öeldi.

Kõikjal olid kõneaineks Magtõmgulõ mälestussamba avamine tema kodukohas, kirjanike väljasõidud ja kohtumised Turkmeenia töötajate ja kolhoosnikega. Pidustused kulmineerusid 31. oktoobril, mil toimus pidulik koosolek  Turkmeenia Riiklikus Akadeemilises Mollanepesi-nim Draamateatris. Kaks ja pool tundi ilma vaheajata kuulati hingest tulevaid sõnu Magtõmgulõ igavesti elavast loomingust.

/Märkus – Edasist osa, kõnelejate kokkuvõtet  praegu blogisse pannes ma mõnevõrra kõhklesin, sest selles on palju juba möödunut, nõukogude ajastu vaimu. Aga siis mõtlesin, et olgu, panen, sest olgu siin seda tolleaegset ajastu ehedust. Ja Turkmeenia kohta pole ju tegelikult midagi valesti öeldud. Nii et jätkan dokumentaalselt./

Kutse tekst turkmeeni ja vene keeles. Minu kogust.

Koosoleku avas sm Muhammetnazar Gapurov, põhjaliku ettekande tegi Ministrite Nõukogu esimees sm Garrõjev, kes rõhutas, et oma kodumaa õnne nägi tark poeet turkmeeni hõimude ühinemises ja et õnn ja ühtsus olid Magtõmgulõle samatähenduslikud sõnad. “Mäed ei saa olla uduta, šahhid pole ebaõigluseta,” laulis Magtõmgulõ ja kutsus võitlema ülikute vastu, õnne ja ühtsuse eest.

Lenini preemia laureaat Jegor Issajev rõhutas oma sõnavõtus, et arvatavasti pole Nõukogudemaal teist niisugust maakohta, kus nii väga armastataks luulet kui Turkmeenias: pole teist sellist pidu, kus luulet kummardatakse kui geniaalseimat vaimusünnitist; pole teist sellist luule pidu, kus partei- ja majandusjuhid annaksid aru sellest, mida on tehtud majanduse ja kultuuri valdkonnas. Ja taas korrati Magtõmgulõ sõnu: “Sõprus on harjumus, vennalikkus seadus.”

Tuliselt tervitati Usbeki rahvapoeedi sotsialistliku töö kangelase Kamil Jaseni ning Valgevene NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimehe sotsialistliku töö kangelase Maksim Tanki esinemist. Neist viimane tõi kingituseks vastselt valgevene keeles avaldatud Magtõmgulõ värsiraamatu. Õhtu lõpuks kogunes niisuguseid kingitusi palju, mitmetes keeltes.

Aplaus paisus tormiks, kui sõna sai tiitliterohke Tsõngõz Ajtmatov, kes alustas juttu neist kaugetest aegadest, mil pimedus õiendas arveid tarkuse valgusega, aga mõtte ja luule valgus ei kustunud, vaid tõusis uuesti Turkmeenia liivades. “Igapäevaelu on igaühe kodus, töödes-tegemistes, aga panus inimkonna ühisvaradesse antakse vaimukanalite kaudu. Andja ei jää vaeseks, vaid rikastub,” lõpetas Tsõngõz Ajtmatov ja luges Magtõmgulõ tarkussõnu kirgiisi keeles.

Veel palju keeli kõlas, sõna said sellised kuulsad nimed nagu Aserbaidžaani rahvapoeet sotsialistliku töö kangelane Suleiman Rustam, luuletaja ja tõlkija Pavlo Movtšan Kiievist, Tadžikistani Kirjanike Liidu juhatuse esimene sekretär NSV Liidu riikliku preemia laureaat Mumin Kanoat, Kabardiini-Balkaari ANSV rahvapoeet NSV Liidu riikliku preemia laureaat Kaissõn Kulijev ja veel paljud teised. Esindatud olid Moskva ja Leningrad, Karakalpakkia ja Kasahstan, Armeenia ja Tatarimaa… Siis tuli pidu ka meie tanumale lähemale. Kõnetooli astus Läti luuletaja ja tõlkija Uldis Beržins, kes oma jutu rääkis sulaselges turkmeenia keeles. Tasuks oli saali kiitev vaimustus ja vist selle õhtu pikim aplaus. Ilusti rääkis, ohkasid Sona ja Bairam meie kõrval.

Moskva luuletaja Boriss Rahmanin luges ette oma eelmisel õhtul valminud värsid Turkmeeniast, Magtõmgulõst ja tema lastest, nüüdis-Turkmeenia loovast põlvkonnast.  Seejärel said sõna väliskülalised.

Möödunud sajandi keskel reisis mööda Turkmeeniat Ungari teadlane Ármin Vámbéry. Ta andis Leipzigis välja kolmkümmend Magtõmgulõ luuletust. Nüüd tõid koosolekule tervituse Ungari kirjanikud, kes võrdlesid poeedi tiivustavat mõju selle elujõuga, mida sisaldavad Sándor Petöfi värsid. Esines Afganistani kirjanik Tufani Kovun. Saali kandus nüüdispäevade ärevust. “Ma sõitsin siia teie naabermaalt,” ütles külaline, “maalt, kus armastatakse Magtõmgulõ Fragi luulet, maalt, kus võitis revolutsioon, kus rahvas hakkas looma uut elu. Meie kirjanike käes on korraga relv ja sulg, meie teostes väljenduvad rahu ja sõpruse ideed.”

Vist kõige kaugemateks peokülalisteks osutusid India ajakirjanikud, kellel oli muu hulgas rääkida sellestki, et Jawaharlal Nehru vanaisa ja Magtõmgulõ olevat omal ajal koos õppinud Hiiva medreses.

Üks armas kaamel Turkmeeniast. Minu foto.

Muidugi mõista väsisime me sellest pikast ja kuumast koosolekust, aga huvitav oli ikkagi. Gõlõtš Kulõjev rääkis oma tööst ajaloolise romaani kallal, Turkmeeni NSV rahvakunstnik Aihan Hadžõjev aga sellest, kuidas vahetult enne juubelitähtpäeva valmis tema maal “Ühtses peres”, mille aluseks on Magtõmgulõ luuletus õnnelinnust – ühtsusest, sõprusest.

Meie jaoks üsna omapärane oli koosolekujärgne kontsert, mis andis pildi Turkmeenia parematest lauljatest-tantsijatest. Teiste hulgas saime kuulda ka Turkmeenia “ööbikut” Magtõmgulõ-nim ooperi- ja balletiteatri solisti NSV  Liidu rahvakunstnikku Medeniet Šahberdõjevat. Kõige meeldivama mulje aga jätsid hoopistükkis ühe kolhoosi isetegevuslaste etnograafilised laulud-tantsud, mida esitasid nii noored kui vanad. Rohkete ehetega vanamemmed meenutasid millegipoolest meie Setumaa leelotajaid, üks oli koguni üsna Laine Mesikäpa moodi.

Pidu läbi, astusime Ašhabadi sumedasse öösse. See oli viimane soe õhtu enne oktoobripühi. Öösel sadas kauaoodatud vihma, mida purukuiv maa oli lootnud märtsi lõpust alates. Me ei ärganud sellest, oleme ju vihmaga harjunud. Ašhabadlased aga ärkasid sajusabinast, kiirustasid koguni õue… Hommikul oli loikudel õrn jääkirme. Turkmeenia külalislahkuse soojust aga saime tunda veel mitu päeva nii mägedes kui kõrbes, enne kui tagasiteele asusime. Tagasiteele koos rohkete tervitustega Eestimaa kirjanikele…

Written by Lin

18/06/2011 at 18:26

1975 – Venemaa. Novgorod

See põnev linn

©  Linda Järve
Katkendid tekstist, mis ilmus ajalehes Noorte Hääl, 19. juuli 1975.

/Märkus: Säilitatud on tollane keelepruuk. Ka on Novgorodil nüüd taas ametlikuks nimeks Velikij Novgorod ehk Suur-Novgorod. See huvitav linn asub Eestile nii lähedal, et seal lausa peaks tihedamini käima./

Suur kivi meenub kõige enne. See leiti paar aastat tagasi Novgorodi keemiakombinaadi ehituselt. Ebatavalised on sellel joonistused. Jooksev inimene, põder, mingi kõverkaelne lind, kantud kellegi primitiivsetest igiammustest kujutelmadest. Veel pole täpselt kindlaks tehtud nende vanus. Jäägu see teadlaste osaks. Mind peatasid need kivvi talletatud kujutised linnamuuseumi esimeses saalis kauemaks. Tundus, kui puhkaks kivi halluses veel nende looja kätesoojus. Tundus, kui kontsentreeriks see kivi endas Novgorodis aegade vältel sündinut-juhtunut.

Vaade Novgorodist. /Postkaart minu kogust. 1974./

See on linn, kus ajalugu elab kõrvuti tänasega. See on linn, kus põimuvad ühte bõliinad ja tõelisus. Seepärast tõid Novgorodi Oblasti Draamateatri võõrusetenduste kuulutused Tallinna kesklinnas mu mälusoppidest muljed sealsetest päevadest. Need on mõneti ebaühtlased lõigud. Sõiduhetked on ju alati hakitud, kui mitte muust, siis rataste rütmist. Ja kirjutadagi võiks alati rohkem, kui kirjutatud on.

Elasid kord neli neidu: Msta, Lovat, Šelon, Pola. Neid oli vallanud kirgas ennastohverdav tunne – armastus noormees Volhovi vastu. Kuid Volhovil ei jätkunud nende jaoks silmi. Varandused, mida neli neidu talle Ilmeni vahendusel kinkisid, kandis ta kaunitar Laadoga jalge ette. Mis Laadogal sellest? Ta veel tujutseski, kahtlustades, et Volhov ei too talle kõiki nelja õe rikkusi. Kes eelnevat ei usu, küsigu novgorodlastelt, miks Laadoga järve veetase mõnikord kõrgem on kui temasse voolaval Volhovi jõel.

Rahvasuu ei valeta. Ega valeta ka Novgorodi ajalugu, mis on peitunud kohati üheksa meetri paksuse kultuurikihi alla. Arheoloogilistel väljakaevamistel leiti eriti vana puukattega umbes poolteise kuni kolme meetri laiused “uulitsad”. “Puuasfalt”, mida linnaelanikud olid 700-800 aasta eest kohustatud nendele kuuluval maa-alal maha panema, on vanem kui Londoni või Pariisi tänavakatted. Kui loodus ja aeg oma töö tegid ning tänavasillutise ühe kihi kõlbmatuks muutsid, tehti teine peale. Sügavustest esiletooduna tunduvad nood puukatted tänasele kõndijalegi usaldusväärsed. Proovida nendel käimist küll enam ei saa: “Eksponaatide puudutamine on rangelt keelatud”. Aga tänased novgorodlased sõnavad: “Meie maapind on hell, säilitab palju.” Neil on õigus. See maapind on lisaks ajahämusele tänavakattele alles hoidnud osa kanalisatsioonisüsteemist, mis Lääne-Euroopa omadest jällegi vanem on. Säilinud kasetohtkirjad aga annavad pildi, kui ulatuslikult oli novgorodlaste, ka lihtrahva seas, noil kaugeil aegadel levinud kirjaoskus.

Praeguseks on Novgorodist leitud 1000 kasetohtkirja. /Foto internetist./

Tilluke palveraamat mõõtmetega 5×5 sentimeetrit ning kuue lehega polegi õige palveraamat. Tegu on kirikulaulja spikriga, kuhu meelest minema kippuvad sõnad üles tähendatud. Hõlpus käsitseda ning varjata.

Mees kirjutas naisele: “Saada mulle puhas särk.”

Mikula saatis armsamale sõnumi: “Sa meeldid mulle. Tule mulle naiseks. Kui sa minu poole hoiad, ütle Ignat Moissejevitšile.” Kui võtta teadmiseks, et Ignat Moissejevitš oli midagi vahendaja, isamehe taolist, on Mikula kiri asjalik ja rõõmsameelne. Teadlastel olnud seda lihtne dešifreerida. Raskemalt läinud koolipoisi nalja lugemine. See on kirja pandud tagant ettepoole, nagu meiegi jõngermannid mõnikord tavatsevad. Lõppkokkuvõttes on sel vaid niipalju sisu: “Kes kirjutas, ei tea, aga see, kes loeb, on loll.”

Mitte ainult sellised näiliselt tähtsusetud pisiasjad ei peitu Novgorodi tohtkirjades. Meieni jõudnud ridade kaudu saame ka olulisemaid sõnumeid Ilmeni järve ja Volhovi jõe lähikondade XIII-XIV sajandi elanikest. Kõige sensatsioonilisem ning teadlaste jaoks väärtuslikem leid tuli maapõuest sootuks lihtsalt. Mullu (1974. a) 9. juulil hakkas Novgorodi 77. ehitusvalitsuse tööline Raissa Filatova paigaldama uue tara tugiposte ning leidis kolm tohtkirjalehte. Kõikides annaalides kannavad need nüüd numbreid 519, 520, 521. Kõige suurem neist oli pool meetrit pikk ning kakskümmend sentimeetrit lai. Tegemist oli dokumentide mustanditega. Selgus, et nende autor Moissei oli Porhovist pärit väikemaapidaja ning võlausaldaja. Tema ettevõtmistel ei piisanud haardelaiust. Pärast üht röövimist, millega said hakkama ilmselt temast mõjukamad isikud, püüdis ta oma õigusi seaduslikult kehtima panna. Sõit Novgorodi tõde otsima lõppes Moisseile kurvalt. Tühjal jäätmaal kaotas ta oma dokumendid. Moissei õnnetus aitas aga teadlastel täna tema elu ajaloolise tagapõhja kohta rohkem teada saada.

/Märkus: Nüüd seda teksti arvutisse lüües, vaatasin kui palju on kasetohtkirju leitud praeguse seisuga. Tuli välja, et hiljuti pidutseti Novgorodis 1000. leiu puhul./

Theophanes Kreeklase freskod Novgorodi Lunastaja kirikust. /Foto raamatust "Novgorod the Great", 1973./

Nüüdis-Novgorodis hoitakse muistseid kunstiaardeid hoolsalt. Theophanes Kreeklase freskodest olin kuulnud ammu. Nüüd olingi luikvalge Lunastaja katedraali juures. Nähaigatsetud originaalidest lahutas vaid raske uks. Kinni see tolleks niiskusrõskeks päevaks jäigi – freskode tervise huvides. Õhtul sõnas tuttav novgorodlane: “Minge hommikul kiriku juurest vasakul esimesse majja ja küsige valvurit. Ehk teeb ukse lahti, kui palute.”  Palumine ei mõjunud, kuid juhus tahtis, et samal hommikul mõni tund hiljem tuli kõrge komisjon uurima, kuidas tänavuse talve sügisesed ilmad on kunstipärandile mõjunud. Komisjoni selja tagant õnnestuski Theophanese habemikele pilk heita. Bütsantsi päritoluga XIV sajandi meistri, küllap elutarga mehe freskodelt kupli tambuuril ja empooridel vaatavad mõtlikud seesmise veetlusega näod. Novgorodlaste seas elab pärimus, et Theophanes Kreeklane valinud modelle lihtrahva seast, püüdnud näidata nende muret, valu ja inimlikkust. Oli see nõnda või ei, kuid neid hoogsaid pingelisi freskosid on hea vaadata. Ajahammas ja inimeste hool on neid hoidnud.

Monument "Tuhat aastat Venemaad". /Postkaart minu kogust. 1974./

Aga läheme 1944. aasta jaanuari. Unikaalne tohutu suur mälestussammas “Tuhat aastat Venemaad” Kremli keskosas on lõhutud. Kümne meetri kõrguselt on alla visatud väljendusrikkad skulptuurid. Osadeks lahutatud mälestussammast kavatsetakse saata Suur-Saksamaale. Hitlerlased vajavad metalli. Äravedu aga polegi nii lihtne, sest mälestussamba kaal on üle 65 tonni. Ehitatakse kitsarööpmeline raudteeharu Kremlist suure raudteeni. Juba on minema veetud laternad ja kaunis kett mälestussamba jalami juurest. Rohkemat röövida hitlerlastel ei õnnestunud! Nõukogude väed vabastasid Novgorodi 20. jaanuaril 1944, enne kui alatus teoks sai. Kuid läheme ajas veel veidi tahapoole. Kolmekümne kahe aasta eest, 1943. aasta mais, pani üks sõjavang kirja, kui hoolimatult lõhuti Novgorodi peakirikut, kaunist Sofia katedraali. ka sellest kunstivaramust veeti minema hulk aardeid. erakorraline riiklik komisjon, mis moodustati Suure Isamaasõja ajal toimepandud fašistide kuritegude kindlakstegemiseks ja uurimiseks, leidis, et kogusummas tehti Novgorodile kahju enam kui 11 miljardi rubla ulatuses (1945. aasta vääringus).

Pärast sõda arvati Novgorod 15 vana Vene linna hulka, mille taastamine pidi algama esmajärjekorras.

/Katkendi lõpp./

Written by Lin

19/05/2011 at 17:36

1979 – Georgia. Abhaasia

Gruusia. Abhaasia. 1979

© Linda Järve
Katkend tekstist “Külas tuttaval tundmatul”
(osast “Meistritööd”; kogumikust “Neliteist tutvust”, Eesti Raamat 1982).

Ei mäleta enam täpset Gruusia-reisi aega, kui selle täpsustan, siis ehk muutub ka siinne aastaarv, aga kipun takkapihta arvama, et see (esimene) reis oli u 1979. aastal (Ajakirjanike Liidu komandeeringuga kahenädalane maksimaalselt tiheda kavaga viibimine Gruusia mitmesugustes kohtades). Raamatusse jõudis ta mitu aastat hiljem.

Tean küll, et Gruusia nüüd Georgia on, kuid jätsin siia teksti toonase kirjapildi. Ka oleks võib-olla õige rõhutada, et Novõi Afoni koopad asuvad Abhaasias ja ma ei teagi, kas need ka praegu külastajatele avatud on.

Illustratsiooniks on postkaardid (1976).

Kivine sümfoonia: Novõi Afoni karstikoobas.

Kui Tsinandali parki võiks nimetada meisterlike inimkäte loodud vormide roheliseks muusikaks, siis Novõi Afoni karstikoobast Suhhumi lähistel võiks võrrelda kivise sümfooniaga selle kogu väljendus- ja värvirikkuses. See on kõige suurem karstikoobas meie maal, ruumalaga ligilähedalt miljon kuupmeetrit ja vanusega poolteist kuni kaks miljonit aastat. Aga keskeltläbi nii 2000 meetri sügavuses mäe all ei tundu need miljonid rusuvatena, vaid meeldivkaunitena.

Siseneme niisiis väga moodsasse maapealsesse ehitisse, jaamahoonesse, võiks ehk tinglikult ütelda, sest siit viivad väikesed vagunikesed meid 1300 meetri pikkust tunnelit mööda karstikoopani. Koopa esmaavastaja ei sisenenud siia mõistagi mitte niisuguste mugavustega. Väike abhaaasi karjapoiss leidis 1961. aastal mäeküljelt juhuslikult sügava lõhe. Kui ta sellest täiskasvanuile teatas, mõõtsid need lõhe sügavuseks 140 meetrit. Nii avastati praeguse vaatamisväärsuse esimene saal, mis “Abhaasiaks” nimetati.

Novõi Afoni koobas. "Noortesaal". Postkaart (1976) minu kogust.

Õues oli soojakraade kolmekümne lähedal, koopas pakutakse välja kakskümmend kraadi madalamat temperatuuri. vagunike peatub, väljume ja juba juhitaksegi meid esimesse saali. Süttivad tuled ja me ei teagi, millega seninähtust seda vaatepilti võrrelda.

Taamal helgib maa-alune järv, mille sügavus kõigub 17-35 meetri piires. Sõnulseletamatud värvid. Siis kustub üks lamp ja need värvid muutuvad sootuks teistsuguseks. Järve sügavsina vaheldub violetsega, siis süsimustaga. Koopaseinad näivad igal hetkel erinevad, nagu erinevaist arhitektuuriajastuist pärit, ja sealjuures oma miljoniaastases ajaloos nii ajatud. Kõik kokku on muinasjutt kivist.

Selliseid suuri võlvsaale on siin kokku üheksa. Tõsi, meie näeme kuut, sest kolm saali on kinni teaduslikeks uurimisteks.

Novõi Afoni koobas. Saal "Kanjon". Postkaart (1976) minu kogust.

Huvitav, kuidas tulid siia kunagi alpinistid ja speleoloogid? Kui palju tööd nõudis koopasaalide külastamiskõlbulikuks muutmine? Siit käib ju läbi tohutult palju inimesi ja nende kõigi jalge all on tee libisemisohututest konarlikest metallplaatidest. Viimaste paigaldamine kord vastu koopapõrandat, kord ühelt terrassilt teisele viivatele sillakutele on kindlasti väga töömahukas.

Novõi Afoni koobas. Stalaktiit "Valvur". Postkaart (1976) minu kogust.

Siin on imepärased saalid ja igaüks nendest teistest erinev. Vähe leidub kontserdisaale nii võimsa akustikaga, nagu on Noortesaaliks nimetatavas koopaosas. Muide korraldabki siin neljapäeviti oma kontserte Abhaasia koorikapell. Meile aga anti helilindilt kuulata Bachi “Koraaliprelüüdi”.

On midagi erutavat teadmises, et viibid maapõue sügavustes, koopas, mida kontserdisaali lühtritena säratavad stalaktiidid ja stalagmiidid, mis nende taha asetatud lampide valgel õige eriskummalisi varje heidavad ja värvitoone võtavad.

On kahju minna edasi sellest helide lummusest, aga lohutab teadmine, et kõige kaunim saal sellel umbes kolme kilomeetri pikkusel maa-alusel matkal on veel nägemata. Selle saali nimi on “Tbilisi”.

Nagu hetkeks tukkuma jäänud valvurivanamehed on siinsed stalagmiidimürakad, nagu möirgevalmis lõvi ripub stalaktiidikimp. Siis aga avaneb pilgule terve kivikosk. Aegade jooksul on ta kasvanud, kuni jõudnud meieni mõnest miljoniaastasest legendist. Võib-olla käis siin suplemas kivikuningas oma kivitütardega, kes korjasid kivililli ja pritsisid kivivee kivipritsmeid?

Novõi Afoni koobas. Saal "Tbilisi". Postkaart (1976) minu kogust.

Aga ometi vaimustab meid looduse kätetöö kõrval veelgi rohkem see töö, mida on siin teinud inimesed niisuguses sobivuses kogu koobastikuga: kaevurid, kes on raiunud tunneli tolle väikese raudtee jaoks, kunstnikud ja arhitektid, kes on teinud jaamahoone, millest algab reis muinasjutumaale, alpinistid-ehitajad ja speleoloogid-elektrikud, kõik need, kes selle töö eest pälvisid NSV Liidu riikliku preemia. Turistina siit läbi minna on nüüd lihtsalt mõnus ajaviide, veidi käimisrõõmu jalalihastele ja imemuljeid silmele. Aga selleks praeguseks turistide vooluks on valmistutud küllap meeterhaaval.  Ja kui ennist koopasse sisenemise eel muigasime uksesildi üle, millel seisis kirjas “koopa peainsener”, siis nüüd mõtleme, et kentsakast kooskõlast hoolimata peitub nende sõnade, selle ametinimetuse taga eelkõige selle nime kandja raske ja vastutusrikas töö.

Novõi Afoni koobas. Saal "Tbilisi", stalaktiidid "Lõvi" ja "Valvur". Postkaart (1976) minu kogust.

Written by Lin

21/04/2011 at 18:45

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979

VI
Vesi. Terve ookean

Vist ei läinud päevagi, mil me poleks saanud ujuda. Kui kuumust on pidevalt üle 40 kraadi, ei piisa joogipudelist. Basseinid, ja neid on linnades palju, kenakese tasu eest muidugi, pakuvad tõelist naudingut. Aga nende tintsinisest veest rohkem meeldis meile ookean.

Ookean on nagu meri, aga ei ole ka. Murdlainest, mis sind kohe kaldale viskab või kruvina põhja keerab, pääsevad edasi vaid väga head ujujad, needki kibesoolase suuga. Aga eht ahvimõnu on ka põlvekõrguses vees seista, lasta end lainetel loopida ja korjata teokarpe.

“Mida te nendega teete?” küsisid kohalikud, kes meie kogumisponnistusi naeruga jälgisid.

“Niisuguseid meil pole, neist saab popid ehted,” vastasime ja järgmistel päevadel randa tulles nägime veepiiril mustendamas poisikeste tagumikke. Emad olevat käskinud teokarpe koguda.

Vaevalt randa jõudnut ümbritsevad sedamaid kaubitsejad, pakkudes banaane, apelsine, kreebusid, batiktehnikas kangaid, käekelli, kaelaehteid… Kui nende vastu huvi ei näidata, suunduvad nad uusi ostusoovijaid otsima, pettunud, et kauplemisest koos selle juurde kindlasti käiva tingimisega midagi välja ei tulnud.

Kahest rannast, kus käisime, oli üks linna piires, teine kuuekümne kilomeetri kaugusel Badagrys. Teine oli meeldivam. Seal kasvas liivakallastelt mõne meetri kaugusel kookospalme, seal ei käinud mitte linnakaubitsejad, vaid ümberkaudsete külade inimesed, seal oli huvitavam ja lainegi lubas veidi kergema vaevaga sügavamale minna, kuigi ka kaldal istuja ei võinud iialgi kindel olla, et veekeel juba järgmisel hetkel tedagi ei limpsa.

Rannapalmid. Postkaart (1978) minu kogust.

Kasvuraskused

Lagoses Nõukogude saatkonnas öeldi meile, et Nigeerias töötab ligi 1500 Nõukogude spetsialisti, põhiliselt arstid, geoloogid, õpetajad ja ehitajad. Umbes sama suur on nende nigeerlaste arv, kes on lõpetanud kõrgkooli Nõukogudemaal.

Üliõpilasi on kõigis Nigeeria üheteistkümnes kõrgkoolis kokku ligi 50 000. Kõige suurem on Ibadani ülikool (6000 üliõpilast), kõige parem õppetase aga Lagoses. Ülikoolid on loodud Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolide baasil, nii nagu ka kogu haridussüsteem on väga sarnane Inglise omale. Ülikoolid koos kõige eluks vajalikuga moodustavad suurlinnade juures omaette piiride, valta ja reeglitega isoleeritud üliõpilaslinnaku.

(Lagose ülikooli üliõpilaslinnakus käisime ja need muljed olid põnevad ning üllatavadki, kuid selles leheloos ma neist ei kirjutanud. Alguses suhtusid tudengid meisse kui valgetesse ja nende meelest inglastesse väga negatiivselt, aga see suhtumine hajus, kui nende hulgas kauem olime, nende sööklas lõunat sõime ja lihtsalt juttu ajasime. – minu märkus)

Väike kingitus sellelt reisilt. Minu foto.

Nagu teistes arengumaades nii ka Nigeerias ületab Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni andmetel noorte tööleasujate arv märgatavalt vanuse tõttu töö jätjate arvu. Enam kui 50 protsendile tööleasuvatest noortest tuleb igal aastal luua uued töökohad. Töötasud on üsna nigelad, eriti väljaõppimata töölistel. Nii teenib ehitustööline 100 – 200 nairat kuus, insener 600 – 700 nairat. 

Olukorrast Nigeeria põllumajanduses oli meie lehes hiljaaegu juttu (vt. 16. jaanuari /1979/ “7 päeva”. Saime seda mõneti tunda ka oma nahal, sest Aafrikast loodetud banaanidehulk jäi meist kinni pistmata. Saime küll rahvustoitude lisandina praetud banaane kartulite asemel, kuid muidu on banaanide kui sisuliselt juba sisseveetava kauba hind turistide jaoks kõrge.  Kui veel hiljuti elas kuni 80% Nigeeria rahvastikust maal ja peamine majandusharu oli põllumajandus, siis nüüd läheneb vajadus vedada sisse seni väljaveetud maapähklit jne.

Kümme aastat tagasi loodi Ibadanis Nigeeria ja Aafrika majanduselule olulisemaid instituute IITA (ingliskeelse nimetuse algustähtede järgi) – Troopiliste Põllukultuuride Internatsionaalne Uurimisinstituut, kus praegu töötab enam kui 33 rahvuse esindajaid. Instituudikülastamine oli meie grupist eriti huvitav muidugi kolhoosi osakonnajuhatajale Joonas Saksakulmule Muhumaalt ja “Kommunismi” kolhoosi peaökonomistile Elle Mäele. Aga vaatamist jätkus meile kõigile.

Instituudis kasvatakse maniokki (millest söögiks tarvitatakse juuri), jamssi, riisi, maisi, ube, bataati ja veel mitmeid kogu Aafrikas viljeldavaid kultuure. Kõik need tahetakse põhjalikult läbi uurida 80-ndate aastate lõpuks. Igal aastal on töös neli ulatuslikku programmi. Tulemusi rakendavad Nigeeria jt. Aafrika riikide farmerid ja erilist tulu oodatakse neist tulevikus, kui hakatakse looma kooperatiive. Instituudi ülesanded on allutatud riigi vajadusele toita iseennast.

Eksootika

Olgu öeldud, et Nigeeria-reis ei vastanud sugugi meie senistele kujutlustele Aafrikast. Teisipidi jälle oleks ennatlik seda tahtagi, sest nägime vaid murdosakest tollest hiiglaslikust maailmajaost, tibatillukest osa Lääne-Aafrikast. Eksootilisi troopikaloomi nägime üksnes Ibadani ülikooli loomaaias, taimede kohta võiks peaaegu sedasama öelda botaanikaaias käimise järel, kui poleks olnud sõite ookeani äärde.

Enamjaolt nägime linnu ja inimesi, nende janu hariduse ja kultuuri järele. Käisime diskoteekides ja kinos. Viimases oli filmi jälgimisega raskusi, sest märksa huvitavam oli vaadata-kuulata publiku reaktsiooni, mis meie omaga diametraalselt vastupidine. Käisime Rahvusmuuseumis tutvumas läbilõikega 2000-aastasest Nigeeria kunstist, käisime veel mitmel pool mujalgi, aga loetelu läheks pikaks.

Rahvuslik regatt. Postkaart (1978) minu kogust.

Eksootikaks võib pidada Nigeeriast toodud lemmiksuveniire – mustast puust ja elevandiluust esemeid. Eksootikaks võib pidada sedagi, et nägime väga palju ilusaid inimesi. Eksootikaks võib lõppude lõpuks pidada sedagi, et kookospähklit ei saa nii lihtsalt lahti keerata, nagu näidatakse laineid löönud Itaalia komöödiafilmis “Sinjoore Robinson”, vaid selle looduse poolt meisterlikult pakitud tuumani jõudmine on vaevanõudev, muidugi kui tegu on korraliku suure kookospähkliga.

Niisiis sõltub eksootika puhul kõik sellest, mida eksootikaks pidada.

Päike

Kui millestki rääkida pole, siis räägitakse ilmast. Nigeeria-reisilt on muljeid nii palju, et ilmast polegi nagu suurt mõtet juttu teha. Oli meie jaoks suhteliselt talutav kuumus, esimestel päevadel küll harjumatu, mida veeskäimine leevendada aitas. Ei olnud vihmaperioodi. Paraviisi ei olnud ka kõrbeliiva toovat tugevat tuult – hormotaani. Päeval paistis taevas lausa seniidis päike kui kuumendav punkt. Ilusaid päikesetõuse ja loojanguid polnud: päike kas oli kõrgel või teda ei olnud üldse. Pärast kella kuut õhtul pimenes järsku.

Written by Lin

08/04/2011 at 22:20

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

V
Risti-rästi nagu sipelgapesas

Nii võiks nimetada päevamuljet Lagosest. Ametlikel andmeil elab siin ligi kaks miljonit inimest, mitteametlikel 4,5 miljonit. Tõde on vist kuskil kahe arvu vahel, kuid linnaelanike juurdekasv nii sündivuse kui maalt linnatuleku arvel on nii kiire, et kaua needki arvupiirid kestavad. Linna ülikiire kasv teeb võimudele tõsist muret. Lagose ülikooli teadlaste prognooside kohaselt peaks kaheksakümnendate aastate alguseks ületatama viie miljoni piir.

Kui aga teada fakti, et Nigeeria rahvastiku arv ulatub 100 miljonini,siis ei tekita imestust, et miljonitega võib lugeda teistegi linnade elanikke, näiteks Ibadani, kus samuti mõned päevad veetsime.

Endiste kalurikülade ja põldude asemele kerkivad kõrghooned,tööstusettevõtted, jaamad, staadionid, laieneb sadam. Lagose linnaosi Iddot, Yabat, Victoriat, Iwayat, Ikayat jt., millest paljud paiknevad Ginea lahe saartel, ühendavad loendamatud sillad ja mitmekorruselised autoteed. Tipptundide ajal näib, et ainsatki sõiduriista, ka kõige tillemat jalgratast pole võimalik kuhugi vahele kiiluda: erabussid, riigibussid, kõiksuguste maalingutega autod, kõige moodsamate firmade omadega alustades ja päris logude väikeste veokastidega lõpetades.

Lagos. Postkaart (1978) minu kogust.

Kogu see liiklusvahendite mass tekitab teedel tohutuid troppe, mida lahendab sõjaväestatud liikluspolitsei. Liiklustiheduse vähendamiseks on Lagoses kehtestatud nõuded, mis eurooplastele pehmelt öeldes naljakad tunduvad. Nii tohivad paaritutel kuupäevadel sõita vaid paaritute numbritega sõiduriistad (kõige rangemini kehtib see muidugi autode kohta) ja paarispäevadel paarisnumbritega. Mõnedele tänavatele pääseb ainult maksu eest, mõnedele tänavatele jälle ainult teatud kellaaegadel. Kord ookeani äärest tagasi sõites pidime meiegi ühel tänavanurgal kolmveerand tundi ootama, enne kui ümber nurga pöörduda tohtisime.

Kohalike jaoks näib see tunglemine, autode külg külje vastas edasilohisemine, ristteedel valitsev sipelgapesalisus ja kes-ees-see-mees-vaim koos kõigi juurdekuuluvate huigete, hüüete ja sireenidega väga tavaline. Ainult meie keerame pead kord siia, kord sinna, et mis jälle juhtus. Ei juhtunud suurt midagi, kiire reaktsiooniga suudetakse avariid vältida võimatutena tunduvateski situatsioonides. Mitmel korral veensid meid selles meie oma busside juhid. Selge on aga ka see, et suurema liikluskorratuse poole pole edasi minna enam kuhugi.  Liiklusmärke ja valgusfoore nägime linnades üsna vähe, küll oli neid Lagose-Ibadani vahelisel kiirteel.

Ibadan. Postkaart (1978) minu kogust.

Lagose-Ibadani kiirtee näitab Aafrika automagistraalide tulevikku. Valmis sai see mõned päevad enne meie Lagosesse jõudmist ja on esimene omataoline Aafrikas: mõlemas suunas kolme sõiduvööndiga, puhke- ja remondikohtadega, bensiinijaamadega. Ehitamiseks kulus 175 miljonit nairat ja kulude tasategemiseks on sõitmine maksustatud.

Üks uljas motorolleriga kihutaja jäi eriti meelde. Linna vahel püsis ta kogu aeg meie bussi kõrval, siis aga äkki tüdines. Kahe kõrvalsõitva, õigemini tasapisi edasinihkuva auto vahel oli umbes kümme sentimeetrit. Mees ei mõelnud kaua, tõstis motorolleri üles, ronis sellest vahest läbi ja oli mõne hetkega tolles segadikus juba kuskil eespool, nägemisulatusest väljas.

Jalakäijad, ka lapsed, on samasugused segadusetekitajad.

Eriti hoolsalt tõestasid seda väidet linna kaubatänavad, kus kõikvõimalikest ehitistest, niihästi moodsatest kauplusehoonetest kui ka väga haledatest putkalobudikest, samuti kõikvõimalikku eksootikat pakuti ja kus inimesi ja autosid sagis nii tihedalt, et vist apelsinilgi poleks kukkumisruumi olnud.

Üks naine kõndis rahulikult keset autodevoolu, laps selga kinnitatud, ühes käes tohutu pamp, teine toetamas pea peale pandud suurt telerit. Fantastiline vastupidavus, mida me sealsete naiste puhul ikka ja jälle imetlesime. Ka koolilapsed eelistasid oma koolikotte või raamatuid pea peal kanda, käed vabad kõige muu jaoks.

Vaibaturul. Postkaart (1978) minu kogust.

Kindlasti külastavad turistid ka tulevikus Lagost, kuigi Nigeeria uueks pealinnaks saab Abuja – sisemaalinn, kus suurejoonelised ehitustööd juba alanud on. Valmis tahetakse jõuda 1986. aastal. Hiigelprojektide elluviimiseks kasutatakse nii kohalikku tööjõudu kui välisspetsialistide, sealhulgas ka sotsialismimaade ehitajate ja inseneride abi.

Dipo, Josephine, Doris…

Olime esimesi turismigruppe väljastpoolt Aafrikat, kes Nigeeriat külastasid. Seepärast suhtuti meisse väga uudistavalt. Meie hotell, väike kahekorruseline maja asus Lagose äärelinnas, peaaegu agulis, väikese jõe ääres. Sellel jõel käis pidev elu. Teiselt kaldalt, neegrikülast tuldi sinna pesema ja suplema. Praegu tagantjärele ei oska enam üteldagi, kummad esimestel päevadel teisi rohkem uurisid ja vaatasid, kas meie külaelanikke või nemad meid. Valgeid inimesi näeb Nigeerias, ka Lagoses harva.

Võõrustava, alles vastse firma “Afrotour” auks peab aga ütlema, et vähestest kogemustest hoolimata tehti, mida igati osati, tabades soove lausa lennult. Saateks naeratus ja tähelepanelikkus.

Firma noor president Dipo Sanusi kirjutas meie saabumise puhul Nigeeria päevalehes “Punch”, mis erinevalt Inglismaal ilmuvast nimekaimust tõsipoliitilise sisuga on, et firma astutud esimesed sammud saavad baasiks turismi edendamisele nii Nigeerias kui Lääne-Aafrikas üldse ja et juba õige varsti loodetakse omavat nii palju kogemusi, et neid jaksatakse ka naaberriikidele jagada.

Lõbus paadimees Niigeri jõel. Postkaart (1978) minu kogust. Umbes samasugune oli vaade ka meie hotelliaknast.

Josephine oli meie sihvakas giid, kes saatis meid kõik need päevad, mis tema kodumaal veetsime. Tema täielik nimi kõlab meie jaoks väga võõrapäraselt:  Josephine NKem Itegbe. “Väga ilus tüdruk,” oli kogu me grupp veendunud. Josephine oli rahvuselt bini (benini) ja seepärast veidi heledama nahatooniga kui teine giid, joruba rahvusest uskumatult tume Doris.

Iga päev üllatas Josephine meid uute rõivastega. Eriti kena oli ta, kui kandis aafrikapäraseid maani rüid, mis tema kasvu ja nõtkusega suurepäraselt sobisid.  Doris eelistas euroopalikku riietust, aga see-eest oli tal rahvuslik, paljudest väikestest tihedalt põimitud patsikestest soeng. Nigeerlannade kummaliste soengute tegemiseks kuluvat oskajal juuksuril või muidu osaval naisterahval vähemalt tund, kuigi mingit meie mõistes juuksuriatribuutikat neil loomulikult kasutada ei tule. See-eest seisvat niisugune soeng korras vähemasti nädala. “Kauem pole juustele hea,” arutasid noored moedaamid.

Nad mõlemad on lõpetanud ülikooli, üks Lagoses, teine Ibadanis. Õppinud filoloogiat ja ühiskonnateadusi. Aga inglise keel, milles meie nendega vestlesime, oli selge muidugi mõista juba lapsepõlvest kui Nigeeria riigikeel. Siiski tuleb märkida, et siinsed erinevad rahvad nagu hausad, fulbed ja kanurid põhjaosas, jorubad, binid ja nuped edelas, ibod, tivid ja džukunid kagus ning paljud teised kasutavad omavahelise suhtlemiskeelena meelsamini hausa keelt, et rõhutada Nigeeria iseseisvust.

Josephine on abielus. Teades, et Nigeerias kehtib polügaamia, küsisime, kas ka tema mehel on mitu naist. “Mina olen ainus,” vastas ta ja selgitas, et iseäranis linnades on polügaamia kadumas. Teisalt aga, mida rohkem naisi, seda rohkem lapsi, ja lasterohkus on perekondades hinnatud.

Josephine loodab tuleval aastal (1980 – minu märkus) Eestisse sõita. Mäletatavasti külastasid novembri lõpupoolel (1978 – minu märkus), kui meie just Nigeerias viibisime,Tallinna Nigeeria Rahvusliku Olümpiakomitee esindajad eesotsas Aafrika Kõrgema Spordinõukogu presidendi Abraham Ordiaga. Siis oli jutuks ka, et Nigeeriast, kus purjetamine pole veel jõudnud olümpiatasemele, saadetakse regatile rühm vaatlejaid, kes tutvuvad tugevaimate purjesportlaste võistluste organiseerimise ja läbiviimisega. Nii et Josephine´i lootustel on kõva põhi all.

(Nigeerias tegin palju pilte, kahjuks on need tollase kombe järgi slaididel. Kui mul kunagi õnnestub ehk saada slaidiskänner, saan siia panna ka Josephine’i foto – minu märkus.)

/Järgmine osa: Vesi. Terve ookean./

Written by Lin

04/04/2011 at 16:34

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

IV
Uusimast ajast

Nigeeria poliitiline iseseisvus kuulutati välja 1960. aastal. Siitpeale toimus järjestikku mitmeid riigipöördeid, millega näiteks “Välispanoraami” lugejad kindlasti kursis on. Võimuvahetustega kaasnesid etnilised kokkupõrked. 1967. aastal pärast Idaregiooni lahkulöömist nn. Biafra vabariigiks algas kodusõda. Biafra vastupanu soodustas suurel määral sealseist rikkalikest naftavarudest huvitatud Lääne (eriti Prantsuse) naftamonopolid toetus. 1970. aasta jaanuaris õnnestus föderaalvägedel sundida separatistid kapituleeruma. Seoses Biafraga ei saa mööda minna Hiina osast Nigeeria kodusõjas. Hiina osutas Biafra separatistidele nii poliitilist kui ka sõjalist abi. Biafrat toetasid USA, NATO liikmesriigid ja LAV. Iga päev said separatistid kuni 80 tonni relvi, sealhulgas ka Hiinalt.

Juulis 1975 toimus Nigeerias järjekordne riigipööre, riigipeaks ja ühtlasi Kõrgema Sõjaväenõukogu esimeheks sai Murtala Mohammed. Tema poolt ettevõetust väärib erilist märkimist uue konstitutsiooni ettevalmistamise komitee kinnitamine, millega astuti esimene samm, teostamaks võimu tsiviilisikutele üleandmise mahukat nelja aasta programmi. Tsiviilvalitsuse taaskehtestamist on oodata tänavu (1979 – minu märkus).

Olusegun Obasanjo 1978. a (Foto: Wikipedia)

13. veebruaril 1976 oli Lagoses taas riigipöördekatse. Tollesama päeva õhtul teatas sõjaväeline föderaalvalitsus, et mäss on maha surutud ja olukord riigis on valitsusele ustavaks jäänud politsei ja relvajõudude täieliku kontrolli all. Järgmisel päeval peeti Nigeeria Kõrgema Sõjaväenõukogu istung. Selle lõppemisel teatati Murtala Mohammedi hukkumisest. Riigipea kohale määrati Nigeeria sõjaväe kindralstaabi ülem kindralleitnant Olusegun Obasanjo, varem tähtsuselt teine mees Mohammedi valitsuses, peaminister.

(Märkus: Praeguse seisuga teame, et Olusegun Obajanjo oli Nigeeria sõjaväeline riigipea aastatel 1976 – 1979   ja president aastatel 1999 – 2007.  Huvitav on see, et ta on rahvuselt joruba, tema eesnimi tähendab “Jumal on võidukas”. Toona seal viibides oli meie grupi jaoks oluline ja naljakas tõik, et kui Lagoses meie hotellivoodites olevatele paljastele magamismattidele lisaks voodilinasid ja mäletamist mööda ka padjapüüre palusime, siis saime need koos teatega, et nende saamiseks olevat loa andnud sõjaväenõukogu juhataja.  Aga me olime selles rahu ja normaalseisundit taotlevas riigis ka esimene turismigrupp üle pika aja. –  minu märkus.)

1976. aasta veebruarist loodi Nigeerias 12 osariigi asemel 19. Aasta lõpupoolt tähistasid riigi uue konstitutsiooni arutlemine ja Asutava Kogu valimistele eelnevad kohalike omavalitsusorganite valimised.

Kohalike valimiste iseloomulik joon oli naiste osavõtt, mis alles hiljuti oli maa põhjaosas islamiusu tõttu võimatu. Nüüd on naistel õigus valida ja olla valitud.

Ka Obasanjo valitsus jätkab üleminekuprogrammi punktide täitmist.

Meie juhtivaid afrikanolooge, NSV Liidu TA Aafrika Instituudi direktor professor Anatoli Gromõko on Nigeeria välispoliitikast kõneldes rõhutanud selle suhtumist NATO-sse: “Nigeeria välisasjade föderaalkomissar Joseph Garba on teatanud, et sõltumatu Aafrika ei vaja Aafrika probleemide reguleerimise valemeid, mille on välja töötanud “heasoovijad” Pariisis, Washingtonis või teiste maade pealinnades.”

Üldjoontes taotleb valitsus riigi majanduse nigeriseerimist ja välismonopolide tegevuse piiramist. Nigeeria välispoliitika on sõltumatu, taotleb sõbralikke suhteid kõigi riikidega, toetab Aafrika rahvuslikke vabastusliikumisi, võitleb neokolonialismi ja rassismiga.

Ja lühikeseks majanduslikuks iseloomustuseks piisab ehk faktist, et Nigeeria rahvuslikku koguprodukti (milles valdavas osas naftatoodang) võib viimastel aastatel julgesti kõrvutada LAV-i omaga.

Niipalju siis Nigeeria Föderatiivse Vabariigi – kõige suurema elanike arvuga Aafrika riigi – uusima aja kirevusest, mida võiks võrrelda tema paljude etniliste gruppide riietuse ja tavade kirevusega.

Näide Nigeeria tavade kirevusest: tantsijad rahvapeol. Postkaart (1978) minu kogust.

/Järgmine osa: V – Risti-rästi nagu sipelgapesas./


Written by Lin

02/04/2011 at 16:02