1978 – Baškiiria (Baškortostan). Venemaa

Ikka veel on meeles emme laulud

© Linda Järve
See tekst on ilmunud ajalehes Noorte Hääl  nr 133 (10 761) 9. juunil 1979. a.

/Märkus: See lugu on kohtumisest Baškiiria eestlastega. Praegu neid enam vist elus pole, mälestusedki on kadunud. Seepärast arvasin vajalikuks seda reisi- ja mälestuslugu siia blogisse panna.

Üks noor inimene luges ja ütles: “Tead, sellel on natuke niisugune vanade talumajade lõhn nagu vabaõhumuuseumis kaua seisnud hoonetes.” Mis parata, ajad lähevad ja muutuvad, mälestusedki vananevad, aga arvan, et sellegipoolest on need meeldetuletamist väärt.

Säilitatud on tollane keelepruuk ja võib-olla on loo värvingus rohkem punakat tooni, kui nüüd harjunud ollakse. Seda ei tasu pahaks panna. Oli niisugune aeg.

Loo tegelastest mul pilte pole, sest ei olnud sõidul kaasas fotoaparaati ja vanu fotosid ka ei taibanud kaasa küsida. Sellest on muidugi kahju. Loo ilmestamiseks panin siia paar Baškiiria loodusvaadet postkaartidelt minu kogust. Praegu kutsutakse Baškiiriat Baškortostaniks ja Ufaad Ufaks või Öföks./

* * *

Oli sedamoodi sügisilm, et vaevalt koeradki õue kippusid. Rongis polnud aga vigagi, pika sõidu jooksul jõudsid asjad kuivada, varahommikusi reisijaid oli samuti nii vähe, et see ei seganud mind läbi lappamast juba Tallinnast kaasavõetud andmeid Baškiiria aladel paiknenud eestlaste asundustest.

Nõnda siis, 1895. aastal asutasid Hiiumaalt pärit väljarändajad Ufaa kubermangus Hiiu küla, samas sündis 1902. aastal ka Sakala küla.

1893. aastast on fikseeritud, et Ufaa kubermangu Krõmski Hutori eesti asunikud ostsid endale maad; sama kordunud kümme aastat hiljem, kuid maahind oli selle ajavahemiku jooksul jõudnud tunduvalt tõusta.

Oma taludesüsteemi tõid eestlased kaasa ka Baškiiriasse. Nagu eelnenud faktidestki ilmne, jõudsid nad siinsetele aladele möödunud sajandi üheksakümnendatel aastatel. Esimesteks eesti asunikeks olid kolonistid Krimmist ja Samaarast, kuhu nad juba varem rännanud olid ja kus kannakinnitamine mingil põhjusel ei õnnestunud. Krimmist tulnukate järgi kandis ka esimene eestlaste asundus Ufaa kubermangu Belebei kreisis Krõmski Hutori nime. Muide, samanimeline küla on praegugi alles. Eestlasi aga ei teata seal enam elavat.

Rajevka jaama ja sellest mõnekümne kilomeetri kaugusel paikneva Davlekanovo piirkonda tekkisid veel mitmed eesti külad. Nendes paikkondades, selles omapärases esivanemate maadelt kaasa toodud eluolu ja kultuuri keskmes sündinud eestlastega, kelle aadresse mul Baškiiri ANSV Ajakirjanike Liidu vahendusel hankida õnnestus, ma kohtuma sõitsingi.

Baškiiria. Detail postkaardist. 1978

Teejupil Davlekanovost Rajevkani tekib iselaadne meeleolu. Sügisvärvides lagedused, ainult õige kaugel terendavad mäehakatised. Rohi on pikem, kõrgem ja kuidagi kergem kui meie juures — stepirohi. Üksikud hobused. Kasesalud. Põhiliselt lehtmetsad, mõni nukker põõsatukk. Puudub vaid kurgede kurvameelne sügiskluugutus. Kui söitnuksin, silmad kinni, siis mingil ajahetkel ootamatult silmi avades võinuks nähtud pildi järgi end Eestimaal viibijaks arvata. Aga nõndagi võib siin näha kujutluspildis väga meielikke kunagisi külasid, näha tulesid hommikustes akendes, mõtelda end kodudesse, kus hellameelsed emmed kodusooja ja emakeelt austama õpetasid, kus isadelt päriti täpsust ja tööarmastust nagu kunagi esivanemate maal. Mälestus noist küladest elab toonastes lastes tänini.

Ja veel võib kujutluspilt luua Eestimaalt väljarännanute prohvet-maltsvetlikult raske teekonna, viletsus taga ja teadmatus ning lootused ees. Kuni lagendiku tagant kaugelt paistma hakanud mäenukats Lõuna-Eestist pärit meestele nende kodukandi künkanõlvu meenutas ja lausa lähikonnas kodu, uut kodu asutama kutsus.

Hall taevas sumendas sügisvärve.

Ufaast lähtunud elektrirong jõudis pärast kahe ja poole tunni pikkust sõitu lõppjaama. Rajevka jaamahoone seinal on mälestustahvel 1900. aasta juuli kohta. Tollal sõitis Rajevkasse Lenin, et kohtuda siin sotsiaaldemokraat V. Noskoviga. Sajandi algul oli Rajevka töölisasulaks kujunev küla, millest revolutsioonilised meeleolud kaugelt mööda ei käinud ja kuhu tuldi töömeheleiba maitsma ümberkaudsetest asundustestki. Just seepärast võib Rajevkas ka praegu kohata eestlasi, kunagiste ümberasujate järglasi, kes oma kaugelejäänud emakeelt mäletavad ja kellel ikka veel on meeles emme laulud, kuuldud ammuses lapseeas.

Marie Vagina neiupõlvenimi oli Heering. Ja osa tema lapsemeenutustest on seotud tollesama juba nimetatud Sakala külaga, mis kohalikus keelepruugis saanud nimeks Sokolõ-Estontsõ. Ju tingis niisuguse kaunikõlalise ulja nime peale lihtsa häälduse ka Eestimaalt pärit mehepoegade pikk kasv ja tugev kont, neidude linajuuksed ja laste erksinised silmad. Selles külas elas Marie tädi ja päris juhuslikult nägi muidu Samaara kandis elu korraldanud Roman ja Juuli Heeringa pisitütar Mann ühe külaskäigu ajal just selles külas ilmavalgust.

Mõistagi ei mäleta ta sellest ajast mõhkugi. Mida teab, teab teiste juttudest. Kui Mann veidi kosunud oli, sõitis pere Tomski lähedal paiknenud eestlaste külla Rozenthali, kus aga elu õnneks ei läinud. Sokolõ-Estontsõ näis Siberimaast õdusam ja siia pöörduti tagasi.

“Mu vanemad armastasid ja oskasid tööd teha,” mäletab Marie. “Isa oli endine sõjaväerätsep, siin käis külakorda perest peresse. Kui ühes õmblemised valmis said, oodati mujal. Krimmi külas käis ja Sakalas.”

Ka Sädeme küla polnud kaugel. Et seal elas tädipoeg, käidi sealgi tihti. Eluhooned asunud seal üksteisest hästi kaugel, nii et perest peresse minekuga tükk tegu olnud, eriti külma talve ja tuisuga. Nõnda ritta mööda külatänavat, nagu see kohalikel kombeks oli, eesti külades ei ehitatud.

Marie Vagina ema Juuli Heering, sündinud Taalberg, rääkis kodus lastega ikka eesti keelt. Veel enne surma 1958. aastal, 73-aastasena, laulnud ta eestikeelseid laule ja rääkinud jutte. “Emme hoidis oma keelt,” meenutab Marie Vagina, kes võib-olla just selle hoidmise pärast ka ise eesti keele õoetajaks sai.

1927. aastal sai Mariest kommunistlik noor, Rajevkas esimeste seas. Veel aasta hiljem läks ta Leningradi õpetajaks õppima. Hiigellinnas, millena Leningrad kolkakülast tulnud tüdrukule tundus, selgus, et nii noori — ta oli alles seitsmeteistkümnene – töölisfakulteeti vastu ei võeta. Aga kojusõiduks polnud raha ja tüdruk leidis sõbralikel soovitustel väljapääsu, asus öppima eestikeelsetele pedagoogilistele kursustele. Mäletab kursuste tollast direktorit Richard Majakut hea sõnaga. Mäletab ka sõbratari Lidia Illisoni, kellega ühes toas tükk aega elatud sai, aga kellest nüüd meelsasti midagi kuulda tahaks. Leningradi oblastis Mjasnikovos tuli Mariel eesti koolis praktikal olla, hiljem aga eesti keelt õpetada kogunisti Aasovi mere lähedal Esto-Aginskis, kus rikas eesti viinamarjakasvatajate kolhoos asus. Seejärel õpetas ta eesti kolhoosis “Komintern” ja Sädeme külas.

Baškiiria mesi. Detail postkaardist. 1978.

Nii veeretame juttu hubases köögis. Perenaine praeb kartuleid, tõstab mu ette tõmmukaskuldset Baškiiria mett ja punaseid tomateid, ise aga ei saa jätta imestamist, kuidas ma küll teda üles leida mõistsin.

Tuleb ka peremees, Ivan Vassiljevitš Vagin, ja räägib, kuidas ta noormehena märganud toda heledasilmset eestlannat, kellega nüüd varsti pool sajandit on rõõme ja raskusi jagatud.

Tuleb noorem õde Rosalie Ozolina, kes samuti emakeelt mäletab, ehk küll esialgu seda rääkida ei julge. Aga pikapeale on võõrastus päriselt kadunud. Hakkab pereisagi naerma, kui ütleb: “Noh nüüd räägite jälle nii nagu siis, kui veel noored olite.”

Ja nagu mälestustega ikka on, nii tabavad mu vestluskaaslased järsku, et meeles on palju rohkem, kui arvati olevat. Meeles on aeglased südamlikud hällilaulud ja üks vallatu salmike, mida vähemasti mina ei tea kunagi kuulnud olevat. Vanemad inimesed siinkandis ehk küll.

«Oi kui pikad koivad sul,
silm kui lombis vihmamull,
tiivad läigivad kui kuld,
Inglismaalt vist oled tuln’d.”

Roosi Ozolina töötab rajooni siseasjade osakonnas ja sellepärast teab rääkida, et Rajevkas võib veel eestlasi kohata. “Tulge kindlasti külla, kui veel siiakanti satute,” saadab pererahvas mind ära, aga noorem õde otsustab järsku, et kindlasti peame ka Heneski Leeni juurest läbi minema, sest muidu too veel solvukski.

Viimase rongini, mis Ufaa poole läheb, on jäänud vaid pool tundi. Aga Leeni Heneski juures mõõdab seinakell aega nii rahulikult ja perenaisel on kodusest keelekõlast nii suur rõõm. et mind enam kuhugi minna ei lasta. Ja siis kuulen veel mõnest külast ja mõnest saatusest.

Valgusvihk langeb aknast otse aseme kohal rippuvaile piltidele: vanad puuraamid, aastates koltunud paberil heledapäine tütarlaps, nii umbes seitseteist-kaheksateist, lehvid patsides, samas kõrval kaks noormeest, avali silmades elulootus.

Leeni Nikolajeva, sündinud Henesk, on pärit Tigase, ehk, nagu siinmail kombeks öelda, Tigasino külast. Seal elanud palju Tigaseid ja tihaseid, nendest tema teada ka küla nimi. Ise on ta kuuekümne kuue aastane ja korra elus, kuus aastat tagasi, ka Tallinnas käinud.

Piltidel on erinevad elusaatused. Too, lehvide ja patsidega, on Leeni ise. Kõrval ta vend Kristjan, keda enam pole, nagu ka kolmandal pildil olevat meest. kellega Leeni kodu asutas. Sõda lõi ellu armid. Vennad Kristjan ja Mihkel olid ajateenistuses, pidid just-just koju tagasi pöörduma, kui Suur Isamaasõda algas. Tagasi nad enam ei tulnudki. Ei tea Leeni sedagi, kus on ta kaasa kääbas. “Saime vähe aega koos elada, poeg oli poolteiseaastane, kui mees rindele läks. Isa ta ei mäletagi.”

Leeni on mõtlik, ei ohka ega halise, vaid võtab kogu mineviku ühte mõttesse kokku: “Mina enam mehele ei läinud, tegin tööd, elasin, elu on töö.”

Leenil on hea mälu. Nii me istusime õhtul köögis pliidisoojas ja rääkisime eesti keelt, mis sarnaneb meie omaga ega sarnane ka, sest vanu murdesõnu ja venepäraseid laene tuleb palju vahele. Vahepeal unustasid Leeni ja Roosi sootuks ära minusuguse võõra usutleja, süvenesid mälestustesse kodukülast, vanadest taredest, mida enam järel pole, saatustest, mis eluteedele laiali veerenud. “Ma kävi siäl, es ole enambi,” meenutab Leeni kodukülas käimist ja Roosi lisab: “Olen tädi Loti maja uneski näinud. Sealt käib nüüd põld üle.”

Baškiiria leib. Detail postkaardist. 1978.

Sakala küla olnud naiste mälestuste järgi väga suur, pikk küla. Aiamaad, tallid, laudad, talude kaupa koondunud majapidamised. Võib-olla on selle suurusega nii, nagu paljude asjadega varemgi olnud on — lapsepõlves näivad nad meile tohutu suured, aga kui me kasvame, kahanevad nad samavõrra. Ainult nimed jäävad meelde ja keelde, need ilusad koduse kõlaga kohanimed: Allikuorg, kes teab millistelt Eestimaa allikatelt ja orgudest kaasa võetud ja kaugele paigale hellitlevalt nimeks pandud, Kiisli jõgi, nagu Kõzõli jõge suupärasemalt kutsuti, Ümarmägi, kuigi selle venekeelne nimi hoopis järsku mäge tähendas.

“Tigases olid kolm peret rikkamad, teised vähemba,” ütleb Leeni ja tuletab meelde, kuidas rikkamatelt üht-teist laenamas käidi ja kuidas need ise ennast kiitnud, sest kes koera saba ikka kergitab, kui koer ise ei kergita. Nii väljendusid klassivastuolud, millesse aeg ja inimesed korrektuure tõid.

Lapsi olnud külas palju ja mängumaad laialt. Tihtipeale toimusid külapeod, vanad ja noored tulid kokku lusti hoidma, kool ja klubi kujunesid elukeskusteks. Ühiselt tähistati jaanipäeva ja nääre, peeti pulmi ja matuseid.

Küsin vahele, kas Leeni mäletab, kuidas külas kolhoosi tehti. Ainult üsna vähekene, sest tema olnud külas vaid kolhoosi alguspäevadel. Kodutalu langes tuleohvriks ja isa tuli koju perega kolhoosist ära Rajevkasse tööle. Sealtsaati on Leeni elu olnud seotud tollesama raudteega, mis akna tagant mööda käib, õigemini raudteeambulatooriumiga, kus ta sanitariks oli, kuni poeg suureks kasvas ja pensioniaeg kätte tuli. Leeni poeg on Bratskis autojuht, seal tal peregi, ja minia pidavat eriti lugu Leeni kudumisoskusest, neist kirjatud käpikutest ja sokkidest, mille tegemine juba emme Loti ja isa Jaani eluajal Leenile selgeks sai. “Üits pojatütar läits mul tänavaasta edimesse klassi, nakse õppima,” sõnab Leeni ja näitab mullegi uut kindakirja, pojatütre jaoks.

Hommikul lähen Leeni juurest ära, aitan enne veel hanesid ajada. Märkmikusse olen saanud hulga nimesid Ufaa-mail elanud eestlastest ja nende järeltulijatest, keda mõnda võib Tallinnas kohata. Kotti paneb Leeni mulle lausa sunniviisil kaasa mõned õunad, sest poolteist tundi rongisõitu loksutavat kõhu tühjaks.

Baškiiria vili. Detail postkaardist. 1978.

Baškiirias viibimiseks oli jäänud veel paar päeva. Neisse mahtus külaskäike siinsetesse hiigeltehastesse ja teadlaste juurde. Kõikjal räägiti meelsasti Eestist, maast, mida Baškiiriaga seovad mitutpidised sidemed. Meie esivanemad rändasid sinna tõotatud maad otsides, baškiiri rahvuskangelane Salavat Julajev toodi sunniviisiliselt Eestimaa kubermangu, kus ta veetis kindlusevangis (Paldiskis – minu märkus) kakskümmend viis aastat — rohkem kui poole oma elust. Praegu seovad sidemed meie ja Baškiiria tööstusettevõtteid ja kultuuriasutusi.

Aga üks Ufaa eestlastest on Baškiiria Riikliku Kirjastuse vanemtoimetaja Robert Pall. Saan tema telefoni ärasõidupäeval, nõnda et kohtuda me enam ei jõua.

Ta on sõjaaja orb, lastekodus kasvanud kolmandast eluaastast. Teab enesest ainult, et on rahvuselt eestlane, kuid omastest-sugulastest ei midagi lähemalt. Peab meie kirjastustöötajaid oodatud külalisteks ja meie raamatukirjastamist järgimist väärivaks.

Eestimaad lahutab Baškiiriast vaid mõni lennutund. Aga aastasadu tagasi veeresid sel maal, mis nüüd lennukitiibade alla jääb, ümberasujate vankrid, veeresid kuni selle mäeni, mis varjuline tundus, selle allikani, mis kodukanti meelde tuletas, selle jõeni, mis tee läbi lõikas ja puhkusemeloodiat vulises, selle metsani, mis jahiloomi ja ehituspalke lubas, selle põlluni, mis paremini vilja tõotas kanda kui esivanemate maa kivine ja napp põllusiil, selle avaruseni, kus rõhujate jaoks ruumi ei olnud. Veeresid sinna, kus inimesed taas kodunesid, unustamata ometigi esivanemate maad ja kodukeele kõla.

1983 – Turkmeenia (Türkmenistan)

(Aja)kirjanikena Ašhabadis

© Linda Järve
See tekst on ilmunud ajalehes  Sirp ja Vasar 1983. aasta sügisel.

2.

Magtõmgulõ mälestussammas Ašhabadis. Postkaart (1973. a) minu kogust.

Sidemeid Eestimaaga, eelkõige meie kirjanikega oli üles lugeda kõigil eespool nimetatutel. Kui tervitused oleksid kaalukaup, muutunuksid meie kohvrid küll lausa mitukümmend kilogrammi raskemateks. Tervitada paluti Arvi Siiga ja Mats Traati, Doris Karevat ja Ellen Niitu, küsiti, kuidas elab alles hiljuti Turkmeenias käinud Jaan Rannap ja mis on teoksil Vladimir Beekmanil. Ja nii edasi ja nii edasi.

Seda suurem oli meie lahkete võõrustajate pettumine sellest, et Eestist ei saabunud õigel ajal väljasaadetud küllakutsest hoolimata ühtki kirjanikku Turkmeeni au ja uhkuse, kuulsa Magtõmgulõ (Mahtumkuli) 250. sünniaastapäeva tähistamisele. Võib-olla polnud lennuilma või ei jätkunud sõidutahtmist, küllap võiks lugeda n+1 põhjust, miks meie Kirjanike Liit esindajat ei saatnud. Võib-olla oli potentsiaalsel sõitjal alles värskelt meeles Mihkel Muti pilapala klassiku juubelile sõitmisest. Igatahes küsiti meilt mitmel päeval, kas me oskame öelda, miks ei saadetud Ly Seppelit või kedagi teist, miks ei tulnud üldse keegi.

Küsimus oli täiesti arusaadav. Turkmeeniale tähendab Magtõmgulõ nimi sama, mida venelasele Puškin, eestlasele ehk Tammsaare. Rahvas armastab seda luuletajat, mäletab ja kordab ikka ja jälle tema ammu välja öeldud ja ikka värskeid ning ajakohaseid mõtteid, pajatab temast muinaslugusid ja legende, austab tema laule ja elukäiku.

Kutse Magtõmgulõ 250. sünniaastapäeva pidulikule koosolekule Ašhabadis Mollanepesi-nim Draamateatris 31. okt 1983. Minu kogust.

Nii kutsutigi meid osalema Magtõmgulõ 250. sünniaastapäevale pühendatud pidulikust koosolekust, taheti meidki võtta kokkusõitnud kirjanike hulka, esindama eesti kirjanduselu. Aga see ei sobinud päris hästi meie komandeeringuplaanidega, ka ei pidanud me end vääriliseks päriskirjaniku nime kandma, ehkki ühelt meist on ilmunud tõlkeraamatuid, teisel kaante vahel veidi publitsistikat. Nii loobusime pakutud aust. Päris eemale ei jäänud me suurtest pidustustest, mille deviisiks oli Magtõmgulõ mõte “Sõprus on harjumus, vennalikkus seadus”, ometigi. Eemale jääda olnuks võimatugi. Magtõmgulõ luulet loeti neil päevil raadios ja televisioonis, temast kirjutasid kõik  Turkmeeni NSV ajalehed.

Ilmus “Sovjet Edjebijatõ” klassikule pühendatud erinumber, sisekaanel seesama luuletus Turkmeeniast, mille kõigi liiduvabariikide keeltes välja antud miniraamatu jaoks oli eesti keelde tõlkinud Valeeria Villandi.  Ajakirja avaartikkel pärineb Turkmeeni KP Keskkomitee esimese sekretäri Muhhametnazar Gapurovi sulest. Järgmisena sai sõna Šaraf Rašidov.  Magtõmgulõ kohta avaldavad oma mõtteid NSV Liidu Kirjanike Liidu juhatuse esimene sekretär Georgi Markov, Lenini preemia laureaat Oless Gontšar, Magtõmgulõ-nim riikliku preemia laureaadid Berdinazar Hudainazarov, Aihan Hadzõjev, Džuma Redžepov (viimatimainitu on tootmiskoondise “Turkmeenia Vaip” peakunstnik – tema ja ta töö kohta saab siit blogist lugeda ka teisalt.) ja veel paljud teised.  Samas ajakirjanumbris algas ka Gõlõtš Kulõjevi ajalooline romaan “Magtõmgulõ”, mille kohta muide ka pidulikul koosolekul väga tunnustavad sõnu öeldi.

Kõikjal olid kõneaineks Magtõmgulõ mälestussamba avamine tema kodukohas, kirjanike väljasõidud ja kohtumised Turkmeenia töötajate ja kolhoosnikega. Pidustused kulmineerusid 31. oktoobril, mil toimus pidulik koosolek  Turkmeenia Riiklikus Akadeemilises Mollanepesi-nim Draamateatris. Kaks ja pool tundi ilma vaheajata kuulati hingest tulevaid sõnu Magtõmgulõ igavesti elavast loomingust.

/Märkus – Edasist osa, kõnelejate kokkuvõtet  praegu blogisse pannes ma mõnevõrra kõhklesin, sest selles on palju juba möödunut, nõukogude ajastu vaimu. Aga siis mõtlesin, et olgu, panen, sest olgu siin seda tolleaegset ajastu ehedust. Ja Turkmeenia kohta pole ju tegelikult midagi valesti öeldud. Nii et jätkan dokumentaalselt./

Kutse tekst turkmeeni ja vene keeles. Minu kogust.

Koosoleku avas sm Muhammetnazar Gapurov, põhjaliku ettekande tegi Ministrite Nõukogu esimees sm Garrõjev, kes rõhutas, et oma kodumaa õnne nägi tark poeet turkmeeni hõimude ühinemises ja et õnn ja ühtsus olid Magtõmgulõle samatähenduslikud sõnad. “Mäed ei saa olla uduta, šahhid pole ebaõigluseta,” laulis Magtõmgulõ ja kutsus võitlema ülikute vastu, õnne ja ühtsuse eest.

Lenini preemia laureaat Jegor Issajev rõhutas oma sõnavõtus, et arvatavasti pole Nõukogudemaal teist niisugust maakohta, kus nii väga armastataks luulet kui Turkmeenias: pole teist sellist pidu, kus luulet kummardatakse kui geniaalseimat vaimusünnitist; pole teist sellist luule pidu, kus partei- ja majandusjuhid annaksid aru sellest, mida on tehtud majanduse ja kultuuri valdkonnas. Ja taas korrati Magtõmgulõ sõnu: “Sõprus on harjumus, vennalikkus seadus.”

Tuliselt tervitati Usbeki rahvapoeedi sotsialistliku töö kangelase Kamil Jaseni ning Valgevene NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimehe sotsialistliku töö kangelase Maksim Tanki esinemist. Neist viimane tõi kingituseks vastselt valgevene keeles avaldatud Magtõmgulõ värsiraamatu. Õhtu lõpuks kogunes niisuguseid kingitusi palju, mitmetes keeltes.

Aplaus paisus tormiks, kui sõna sai tiitliterohke Tsõngõz Ajtmatov, kes alustas juttu neist kaugetest aegadest, mil pimedus õiendas arveid tarkuse valgusega, aga mõtte ja luule valgus ei kustunud, vaid tõusis uuesti Turkmeenia liivades. “Igapäevaelu on igaühe kodus, töödes-tegemistes, aga panus inimkonna ühisvaradesse antakse vaimukanalite kaudu. Andja ei jää vaeseks, vaid rikastub,” lõpetas Tsõngõz Ajtmatov ja luges Magtõmgulõ tarkussõnu kirgiisi keeles.

Veel palju keeli kõlas, sõna said sellised kuulsad nimed nagu Aserbaidžaani rahvapoeet sotsialistliku töö kangelane Suleiman Rustam, luuletaja ja tõlkija Pavlo Movtšan Kiievist, Tadžikistani Kirjanike Liidu juhatuse esimene sekretär NSV Liidu riikliku preemia laureaat Mumin Kanoat, Kabardiini-Balkaari ANSV rahvapoeet NSV Liidu riikliku preemia laureaat Kaissõn Kulijev ja veel paljud teised. Esindatud olid Moskva ja Leningrad, Karakalpakkia ja Kasahstan, Armeenia ja Tatarimaa… Siis tuli pidu ka meie tanumale lähemale. Kõnetooli astus Läti luuletaja ja tõlkija Uldis Beržins, kes oma jutu rääkis sulaselges turkmeenia keeles. Tasuks oli saali kiitev vaimustus ja vist selle õhtu pikim aplaus. Ilusti rääkis, ohkasid Sona ja Bairam meie kõrval.

Moskva luuletaja Boriss Rahmanin luges ette oma eelmisel õhtul valminud värsid Turkmeeniast, Magtõmgulõst ja tema lastest, nüüdis-Turkmeenia loovast põlvkonnast.  Seejärel said sõna väliskülalised.

Möödunud sajandi keskel reisis mööda Turkmeeniat Ungari teadlane Ármin Vámbéry. Ta andis Leipzigis välja kolmkümmend Magtõmgulõ luuletust. Nüüd tõid koosolekule tervituse Ungari kirjanikud, kes võrdlesid poeedi tiivustavat mõju selle elujõuga, mida sisaldavad Sándor Petöfi värsid. Esines Afganistani kirjanik Tufani Kovun. Saali kandus nüüdispäevade ärevust. “Ma sõitsin siia teie naabermaalt,” ütles külaline, “maalt, kus armastatakse Magtõmgulõ Fragi luulet, maalt, kus võitis revolutsioon, kus rahvas hakkas looma uut elu. Meie kirjanike käes on korraga relv ja sulg, meie teostes väljenduvad rahu ja sõpruse ideed.”

Vist kõige kaugemateks peokülalisteks osutusid India ajakirjanikud, kellel oli muu hulgas rääkida sellestki, et Jawaharlal Nehru vanaisa ja Magtõmgulõ olevat omal ajal koos õppinud Hiiva medreses.

Üks armas kaamel Turkmeeniast. Minu foto.

Muidugi mõista väsisime me sellest pikast ja kuumast koosolekust, aga huvitav oli ikkagi. Gõlõtš Kulõjev rääkis oma tööst ajaloolise romaani kallal, Turkmeeni NSV rahvakunstnik Aihan Hadžõjev aga sellest, kuidas vahetult enne juubelitähtpäeva valmis tema maal “Ühtses peres”, mille aluseks on Magtõmgulõ luuletus õnnelinnust – ühtsusest, sõprusest.

Meie jaoks üsna omapärane oli koosolekujärgne kontsert, mis andis pildi Turkmeenia parematest lauljatest-tantsijatest. Teiste hulgas saime kuulda ka Turkmeenia “ööbikut” Magtõmgulõ-nim ooperi- ja balletiteatri solisti NSV  Liidu rahvakunstnikku Medeniet Šahberdõjevat. Kõige meeldivama mulje aga jätsid hoopistükkis ühe kolhoosi isetegevuslaste etnograafilised laulud-tantsud, mida esitasid nii noored kui vanad. Rohkete ehetega vanamemmed meenutasid millegipoolest meie Setumaa leelotajaid, üks oli koguni üsna Laine Mesikäpa moodi.

Pidu läbi, astusime Ašhabadi sumedasse öösse. See oli viimane soe õhtu enne oktoobripühi. Öösel sadas kauaoodatud vihma, mida purukuiv maa oli lootnud märtsi lõpust alates. Me ei ärganud sellest, oleme ju vihmaga harjunud. Ašhabadlased aga ärkasid sajusabinast, kiirustasid koguni õue… Hommikul oli loikudel õrn jääkirme. Turkmeenia külalislahkuse soojust aga saime tunda veel mitu päeva nii mägedes kui kõrbes, enne kui tagasiteele asusime. Tagasiteele koos rohkete tervitustega Eestimaa kirjanikele…

1975 – Venemaa. Novgorod

See põnev linn

©  Linda Järve
Katkendid tekstist, mis ilmus ajalehes Noorte Hääl, 19. juuli 1975.

/Märkus: Säilitatud on tollane keelepruuk. Ka on Novgorodil nüüd taas ametlikuks nimeks Velikij Novgorod ehk Suur-Novgorod. See huvitav linn asub Eestile nii lähedal, et seal lausa peaks tihedamini käima./

Suur kivi meenub kõige enne. See leiti paar aastat tagasi Novgorodi keemiakombinaadi ehituselt. Ebatavalised on sellel joonistused. Jooksev inimene, põder, mingi kõverkaelne lind, kantud kellegi primitiivsetest igiammustest kujutelmadest. Veel pole täpselt kindlaks tehtud nende vanus. Jäägu see teadlaste osaks. Mind peatasid need kivvi talletatud kujutised linnamuuseumi esimeses saalis kauemaks. Tundus, kui puhkaks kivi halluses veel nende looja kätesoojus. Tundus, kui kontsentreeriks see kivi endas Novgorodis aegade vältel sündinut-juhtunut.

Vaade Novgorodist. /Postkaart minu kogust. 1974./

See on linn, kus ajalugu elab kõrvuti tänasega. See on linn, kus põimuvad ühte bõliinad ja tõelisus. Seepärast tõid Novgorodi Oblasti Draamateatri võõrusetenduste kuulutused Tallinna kesklinnas mu mälusoppidest muljed sealsetest päevadest. Need on mõneti ebaühtlased lõigud. Sõiduhetked on ju alati hakitud, kui mitte muust, siis rataste rütmist. Ja kirjutadagi võiks alati rohkem, kui kirjutatud on.

Elasid kord neli neidu: Msta, Lovat, Šelon, Pola. Neid oli vallanud kirgas ennastohverdav tunne – armastus noormees Volhovi vastu. Kuid Volhovil ei jätkunud nende jaoks silmi. Varandused, mida neli neidu talle Ilmeni vahendusel kinkisid, kandis ta kaunitar Laadoga jalge ette. Mis Laadogal sellest? Ta veel tujutseski, kahtlustades, et Volhov ei too talle kõiki nelja õe rikkusi. Kes eelnevat ei usu, küsigu novgorodlastelt, miks Laadoga järve veetase mõnikord kõrgem on kui temasse voolaval Volhovi jõel.

Rahvasuu ei valeta. Ega valeta ka Novgorodi ajalugu, mis on peitunud kohati üheksa meetri paksuse kultuurikihi alla. Arheoloogilistel väljakaevamistel leiti eriti vana puukattega umbes poolteise kuni kolme meetri laiused “uulitsad”. “Puuasfalt”, mida linnaelanikud olid 700-800 aasta eest kohustatud nendele kuuluval maa-alal maha panema, on vanem kui Londoni või Pariisi tänavakatted. Kui loodus ja aeg oma töö tegid ning tänavasillutise ühe kihi kõlbmatuks muutsid, tehti teine peale. Sügavustest esiletooduna tunduvad nood puukatted tänasele kõndijalegi usaldusväärsed. Proovida nendel käimist küll enam ei saa: “Eksponaatide puudutamine on rangelt keelatud”. Aga tänased novgorodlased sõnavad: “Meie maapind on hell, säilitab palju.” Neil on õigus. See maapind on lisaks ajahämusele tänavakattele alles hoidnud osa kanalisatsioonisüsteemist, mis Lääne-Euroopa omadest jällegi vanem on. Säilinud kasetohtkirjad aga annavad pildi, kui ulatuslikult oli novgorodlaste, ka lihtrahva seas, noil kaugeil aegadel levinud kirjaoskus.

Praeguseks on Novgorodist leitud 1000 kasetohtkirja. /Foto internetist./

Tilluke palveraamat mõõtmetega 5×5 sentimeetrit ning kuue lehega polegi õige palveraamat. Tegu on kirikulaulja spikriga, kuhu meelest minema kippuvad sõnad üles tähendatud. Hõlpus käsitseda ning varjata.

Mees kirjutas naisele: “Saada mulle puhas särk.”

Mikula saatis armsamale sõnumi: “Sa meeldid mulle. Tule mulle naiseks. Kui sa minu poole hoiad, ütle Ignat Moissejevitšile.” Kui võtta teadmiseks, et Ignat Moissejevitš oli midagi vahendaja, isamehe taolist, on Mikula kiri asjalik ja rõõmsameelne. Teadlastel olnud seda lihtne dešifreerida. Raskemalt läinud koolipoisi nalja lugemine. See on kirja pandud tagant ettepoole, nagu meiegi jõngermannid mõnikord tavatsevad. Lõppkokkuvõttes on sel vaid niipalju sisu: “Kes kirjutas, ei tea, aga see, kes loeb, on loll.”

Mitte ainult sellised näiliselt tähtsusetud pisiasjad ei peitu Novgorodi tohtkirjades. Meieni jõudnud ridade kaudu saame ka olulisemaid sõnumeid Ilmeni järve ja Volhovi jõe lähikondade XIII-XIV sajandi elanikest. Kõige sensatsioonilisem ning teadlaste jaoks väärtuslikem leid tuli maapõuest sootuks lihtsalt. Mullu (1974. a) 9. juulil hakkas Novgorodi 77. ehitusvalitsuse tööline Raissa Filatova paigaldama uue tara tugiposte ning leidis kolm tohtkirjalehte. Kõikides annaalides kannavad need nüüd numbreid 519, 520, 521. Kõige suurem neist oli pool meetrit pikk ning kakskümmend sentimeetrit lai. Tegemist oli dokumentide mustanditega. Selgus, et nende autor Moissei oli Porhovist pärit väikemaapidaja ning võlausaldaja. Tema ettevõtmistel ei piisanud haardelaiust. Pärast üht röövimist, millega said hakkama ilmselt temast mõjukamad isikud, püüdis ta oma õigusi seaduslikult kehtima panna. Sõit Novgorodi tõde otsima lõppes Moisseile kurvalt. Tühjal jäätmaal kaotas ta oma dokumendid. Moissei õnnetus aitas aga teadlastel täna tema elu ajaloolise tagapõhja kohta rohkem teada saada.

/Märkus: Nüüd seda teksti arvutisse lüües, vaatasin kui palju on kasetohtkirju leitud praeguse seisuga. Tuli välja, et hiljuti pidutseti Novgorodis 1000. leiu puhul./

Theophanes Kreeklase freskod Novgorodi Lunastaja kirikust. /Foto raamatust "Novgorod the Great", 1973./

Nüüdis-Novgorodis hoitakse muistseid kunstiaardeid hoolsalt. Theophanes Kreeklase freskodest olin kuulnud ammu. Nüüd olingi luikvalge Lunastaja katedraali juures. Nähaigatsetud originaalidest lahutas vaid raske uks. Kinni see tolleks niiskusrõskeks päevaks jäigi – freskode tervise huvides. Õhtul sõnas tuttav novgorodlane: “Minge hommikul kiriku juurest vasakul esimesse majja ja küsige valvurit. Ehk teeb ukse lahti, kui palute.”  Palumine ei mõjunud, kuid juhus tahtis, et samal hommikul mõni tund hiljem tuli kõrge komisjon uurima, kuidas tänavuse talve sügisesed ilmad on kunstipärandile mõjunud. Komisjoni selja tagant õnnestuski Theophanese habemikele pilk heita. Bütsantsi päritoluga XIV sajandi meistri, küllap elutarga mehe freskodelt kupli tambuuril ja empooridel vaatavad mõtlikud seesmise veetlusega näod. Novgorodlaste seas elab pärimus, et Theophanes Kreeklane valinud modelle lihtrahva seast, püüdnud näidata nende muret, valu ja inimlikkust. Oli see nõnda või ei, kuid neid hoogsaid pingelisi freskosid on hea vaadata. Ajahammas ja inimeste hool on neid hoidnud.

Monument "Tuhat aastat Venemaad". /Postkaart minu kogust. 1974./

Aga läheme 1944. aasta jaanuari. Unikaalne tohutu suur mälestussammas “Tuhat aastat Venemaad” Kremli keskosas on lõhutud. Kümne meetri kõrguselt on alla visatud väljendusrikkad skulptuurid. Osadeks lahutatud mälestussammast kavatsetakse saata Suur-Saksamaale. Hitlerlased vajavad metalli. Äravedu aga polegi nii lihtne, sest mälestussamba kaal on üle 65 tonni. Ehitatakse kitsarööpmeline raudteeharu Kremlist suure raudteeni. Juba on minema veetud laternad ja kaunis kett mälestussamba jalami juurest. Rohkemat röövida hitlerlastel ei õnnestunud! Nõukogude väed vabastasid Novgorodi 20. jaanuaril 1944, enne kui alatus teoks sai. Kuid läheme ajas veel veidi tahapoole. Kolmekümne kahe aasta eest, 1943. aasta mais, pani üks sõjavang kirja, kui hoolimatult lõhuti Novgorodi peakirikut, kaunist Sofia katedraali. ka sellest kunstivaramust veeti minema hulk aardeid. erakorraline riiklik komisjon, mis moodustati Suure Isamaasõja ajal toimepandud fašistide kuritegude kindlakstegemiseks ja uurimiseks, leidis, et kogusummas tehti Novgorodile kahju enam kui 11 miljardi rubla ulatuses (1945. aasta vääringus).

Pärast sõda arvati Novgorod 15 vana Vene linna hulka, mille taastamine pidi algama esmajärjekorras.

/Katkendi lõpp./