Teed

Mõned mu teekonnad

Posts Tagged ‘Aafrika

1978 – Nigeeria

Objektiivis on… Nigeeria

© Linda Järve tekst ja fotod.
Ilmunud ajakirjas Aja Pulss nr  19/1988.

Aja Pulss avaldas fotokülgi “Objektiivis on…” eri maade kohta 1980ndatel aastatel. Ka minul paluti mõned teha. Nii  on siin mõned näited tollastest slaididest, millest ajakirja ülevõtted said. Leidsin selle ja paar muud fotokülge (mis ka siin blogis on)  nüüd oma arhiivist üles.

Allolev tekst on samalt leheküljelt, tollane keelepruuk muutmata ja siin selleks, et kergem lugeda oleks. Nigeerias (põhiliselt Lagoses ja Ibadanis, aga veidi ka maapiirkondades) käisin 1978. a. Kui klõpsata blogi küljeveerus sildile “Nigeeria”, siis saab tollasest reisist rohkem lugeda. Võib-olla saab lugeja sealt teada, et Nigeeria ei tähenda mitte ainult praegu laialt levinud nn petukirju.


Selle fotolehekülje tekstid/fotoallkirjad:

* Nigeeria puhul väärib erilist tähelepanu tema kunst. Tuntud olid muistse Ife kultuuri meistrite tööd. Groteskses laadis stiliseeritud inimkujud avaldasid omal ajal tugevat mõju Picassole ja Matisse’ile, ekspressionismile ja kubismile. Nüüd kaunistab vahepeal põlu all olnud kunst Nigeeria pealinna uusrajoone. (Pealinnaks oli selle reisi ajal veel Lagos – Minu märkus.)

* Rahvaarvult Aafrika suurima riigi ajalugu pakub rohkesti näiteid mitmesugust laadi etnilistest kokkupõrgetest. Rahvastiku koosseis on ülikirju: hausad, fulbed, kanurid, jorubad, binid, nuped, ibod, tivid jne – kokku kõvasti üle saja eri nimetuse.
Josephina on ibo.

* Nurgake Ibadani botaanikaaiast, siinse ülikooli suurepärasest õppebaasist.

* Selle kunstiteose autorid polnud aafriklased. Ibadanist lootsid eurooplased kujundada Nigeerias kristluse levitamise keskuse. Pärast Inglise kolonisaatorite lahkumist leiab usukeskuse hoone enam kasutust hotellina.

* Lagose kontrastid: kesklinna kõrghooned ja äärelinna osmikud.

Advertisements

Written by L.

29/09/2011 at 15:30

2007 – Tuneesia

Tuneesia päikeses ja varjus

Kodutohtris, sept 2007  ilmunud lühendatult

Tuneesias käib eestlasi järjest rohkem nii puhkamas kui ka reisimas. Siinsed visandid ja meeleolud on pärit Tensi Reiside korraldatud Tuneesia ringsõidult 11.-18. mail 2007. Sousse – Kairouan – Sufetula – Tozeur – Douz – Matmata – Chenini – Ksar Ouled Soltane – El Jem – Tunis – Kartaago – Sidi Bou Said – Sousse.

Argielu
Sousse`i vana mošeed saame vaadata ainult siseõuelt, sest uskmatuid ehk mittemoslemeid sinna ei lasta. Muhameedlastel on päevas viis palvetuskorda. Range nõue on, et palvetades peab olema kaine ja rituaalselt puhas. Reedeti on palvusepäev, mil siia tullakse kokku kogu linnast. Samuti on Tuneesias reedeti keelatud igasugune alkoholimüük ja kõikide poodide viinaosakonnad on kinni.
Sousse´i eramuuseumis saab pildi, kuidas elas 19. saj Sousse´i rikas ametnik oma perega. Päikeselisest valge marmoriga sillutatud siseõuest viivad uksed esimese naise magamistuppa, teise naise magamistuppa, lastetuppa, peremehe tuppa ja külalistetuppa. Huvitavad voodid, kõrged nagu Versailles´is Prantsuse kuningatel, ühe lastevoodi juures on kirjas, et selle juures pildil kujutatud kalad tagavad üle tun310-aastaste laste õnne. Huvitav pesuruum suure marmorvanniga, loputus- ja lõhnavee kannudega. Ilusad elutoad oma väga erinevate mustrite kogumises ja kokkusobimises. Tikitud kuldsed suurad – ringikujulised laused koraanist tumedal põhjal, needki kurja silma vastu. Kaunid vaibad, mosaiigid ja nikerdused. Riiulitel on kalliskividega dekoreeritud lõhnaõlipudelid. Teisel korrusel asub väikene köök puuküttega pliidiga, mida kasutati ainult tee ja kohvi valmistamiseks. Suures köögis on kolm suurt pliiti ning hiigelsuured potid ja savikannud vee ja toiduõli jaoks. Eesruumis on rakkekaev vee ammutamiseks. Teenijate toad on kuskil siinsamas, samuti perekonna palvela.
Muuseumist väljudes on meie ümber järsku palju erinevas vanuses lapsi, palju kisa-kära. Koolitunnid on lõppenud ja kõik tumedapäised elavasilmsed poisid/tüdrukud korraga välja pääsenud ja saadud vabadusest vaimustuses. Tuneesias on üldine koolikohustus 6.-16. eluaastani. Poisid ja tüdrukud käivad koos koolis, on ka eraldi koole, aga üldiselt on vastassugupooled harjunud juba lastena vabalt suhtlema. Suguküpseks saanud tüdrukud kannavad sageli rätikut, nägu ja keha varjatakse siiski vaid lõuna pool või väga usklikes perekondades. Vanemad naised kannavad rätikuid ja mitmesuguseid varjavaid maani kehakatteid rohkesti, mõnikord on need täiesti valged, mõnikord mustad või mustriliste ääristega. Niisugused katvad riided ja kõikvõimalikud rätikud on täiesti põhjendatud, sest neid läheb eriti lõunas vaja mitte ainult naiseilu varjamiseks kurja silma või võõraste meeste eest, vaid ka kaitseks päikese või liivaterade vastu. Mul pole kunagi tekkinud tõrget, kui mosleminaised Euroopas oma rätikuid kannavad – kui nad ennast neis hästi tunnevad, las käia.

Söögid
Tavaliselt küsitakse turistidelt, kas söök oli hea. Jah, juba esimesel hommikul avastasime, et Tuneesia söök on hea. Erilised on datlid – Eestis müügil olevatest Iraani omadest heledamad, pikemad ja palju magusamad. Palju on igal söögikorral kapsast ja tomatit sisaldavaid salateid, hommikuks pakuti rootsi lauas neile lisaks vorsti, juustu, apelsini- ja sidrunimahla, teed, kohvi, saiu ja saiakesi – kõike suures koguses.
Sousse´is oli õhtusöögiks sellele kõigele lisaks väga hea pilaff. Jook tuleb juurde osta. Paljud tellivad vee, hiljem väidavad, et see olnud lihtsalt pudelisse pandud kraanivesi, mida siin ühe dinaari eest müüakse. Äri seegi. Tuneesia kraanivesi kõlbab meie giidi sõnul hästi juua iseäranis neile, kes ka kodus kraanivett joovad. Mineraalvett, fantat ja teisi karastusjooke müüakse igal pool nii poodides kui tänaval, enamasti saab pudeli dinaari või pooleteisega. Hotelli õhtusöögil on ka suur valik magustoite. Kõige paremad olid pärast palavat kõrbepäeva arbuusi mahlakad viilud.
Lõunasööki meil reisiprogrammis polnud, seda ostsime oma raha eest – kolm rooga, hind enamasti 7-8 dinaari. Euroopalike variantide puhul võib saada alustuseks spagetid tomatikastmega, siis küpsetatud kalkuniliha friikartuliga ja lõpetuseks näiteks banaanijogurtit. Kalkuniliha on lambaliha kõrval üks tuneeslaste lemmiktoite.
Ühel õhtul otsustasime maitsta tuntud Mornagi veini, pudel maksis 10 dinaari. Punased veinid olevat Tuneesias paremad kui valged ja Mornag on kuulus viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamise piirkond..
Berberi mägiküla Tamazreti lähedalt teemajast saime selle reisi parimat teed. Tuneesiale iseloomulikult on see kange magus siirup, aga siin on selle sees mandlid. Väga huvitav kooslus. Kohvisõbrad oma kohvi kuskil eriti ei kiitnud.
Reisi lõpupoole avastasime, et bensiinijaamas sai teed ja kohvi mitte ühe dinaari, vaid 225 milliimi, ligi viis korda vähema eest. Nojah, tegemist on kohalikele mõeldud kohaga. Turisti jaoks algavad siin maal hinnad ikka dinaarist, mis sisaldab tuhandet milliimi.
Matmata küla koobasrestoranis saime oma parima lõuna. Alustuseks punast tšillipiprast harissat, mida Tuneesias ongi tavaks kõige enne süüa. Harissa on välimuselt paksu tomatikastme moodi, aga väga tugev ja kibedavõitu, sellele lisatakse veidi oliiviõli ja siis torgatakse selle sisse sai. Turistidele harissat tavaliselt ei pakuta, sest enamik peab seda liiga kangeks, kui aga küsida, siis tuuakse alati. Seejärel tuuakse tohutul hulgal salatit, mille põhilised koostisosad on tomat, kurk, kapsas, oliivid jm. Siis on kuskussi kord – siin on see tõesti maitsev, lisandiks meie ühepajatoidu moodi valmistatud kartulid, porgandid, jälle kapsas jm ning igaühele ka suur tükk lambaliha. Kõike kokku on nii palju, et meist jääb toitu veel lademes järele. Söök maksis 7 dinaari.
Tataouine`i huvitava arhitektuuriga hotellis sai hommikusöögiga nalja. Nimelt on restoranis ühel laual palju mune, kõrval suur keedunõu. Mõtlen, et ju on munad just keedetud ja välja tõstetud. Aga toiduvalik on nii suur, et ma muna ei võta, vaid valin muud head, eelkõige lambaliha, mida tuneeslased väga hästi valmistavad. Jällegi tuleb öelda, et need on hiigelportsud, mida inimesed siin oma taldrikutele tõstavad. Üks meie vanematest daamidest ei jaksa oma kanamuna ära süüa. Soovitan tal selle kaasa võtta, sest meil on ees terve päev bussisõitu ja ta võib selle ju igal ajal ära süüa. Valges kostüümis daam tahab muna omale taskusse panna, mina ütlen, et taskusse vist ei tasu, määrib ehk riided ära (arvates endiselt, et tegu on keedetud munaga). Võtab siis muna kätte ja hiljem, kui juba bussis istume, tuleb mu juurde, et tahtvat minuga riielda. Milles asi? Ta otsustanud muna toas hommikul ikkagi ära süüa, aga see olnud toores. Nojah, tagantjärele mõeldes saab ju aru, et ju oleks iga restoranikülastaja pidanud oma muna ise soovitud ajaks keema panema — ja alusel olid toored munad. Sellega munanaljad veel ei piirdunud, sest mune olid kaasa võtnud paljud meie inimesed, kes siis terve päeva jooksul ühel või teisel kombel nende tooroleku avastasid.
Tunise suures hotellis maitsen baaris Tuneesia thibarine`i, mida mõned allikad datlilikööriks nimetavad. Sellel on kange köharohu üsna pealetükkiv maitse. Tegelikult on thibarine vist küll rohkem igasugustest maarohtudest ja viigimarjadest palsam, mis ehk ka datleid sisaldab. Päris datlilikööri – sarabi – nägime müügil ainult Monastiri lennujaama tax-free kaupluses.

Kaubitsemine
Esimesed kaubitsemiskogemused saime Kairouanis ühe kindluse juures. Mustad noormehed ja poisikesed pakuvad sisenemisel südamekujulise ripatsiga kaelaehet, öeldes, et see on present for you – kingitus. Kui kingituse vastu võtad, kätte või, veel hullem kaela paned, siis käivad nad takjana järel, nõudes algul kaht ja kauplemise tulemusena üht dinaari.
Kairouani vanalinna äritänaval on müüjad pealetükkivad. Kui tingima hakata, võib hind sekundipealt kukkuda. Lõpuks on müüja vägagi rahul. Kaupa on siin tohutult palju, kõige huvitavamad mitmesugused nahkkotid igasuguses suuruses, nahkkingad ja plätud, rätikud ja sallid, metallesemed, ehted – kindlasti on nende hulgas ka ehtsast väärismetallist asju, maalitud lauanõud peente ornamentidega.
Tunise medina kaubatänavad, kitsad soukid on temaatilised, ühel tänaval pudi-padi, teisel ehted, kolmandal nahatooted, neljandal jalatsid ja riided, edasi keraamika ja metallikohrutused…. Siit vist ei puudu miski, mis inimesel vaja on. Üks kauplus on tänavale riputanud hulgaliselt korvikesi, mis oma kujult pulmatordiga sarnanevad ja õhulistest riidematerjalidest tehtud on. Giid Erki selgitab, et need on pulmakorvid – abiellumise eel ostab peigmees nende sisse pruudile kõikvõimalikke ehteid ja lõhnu.
Abiellumine on Tuneesias meestele kohustuslik, kui nad just nõrgamõistuslikud pole. Seaduslik on pidada üht naist. Enne abiellumist peab mees suutma muretseda koha, kus elada ja olema suuteline peret üleval pidama. Muide, ka sõjaväes käimine on meestele kohustuslik ja seda mitte teinud meesterahvast ei lastavat riigist väljagi, kuid paljud mehed siiski ostvat end ajateenistusest vabaks.
Tunise soukides tungeldes peab ettevaatlik olema. Siinsetel varastel on kombeks naiste käekotte katki lõigata. Meie grupis juhtus nii kahel naisel, õnneks ei pudenenud nende kotist varga jaoks midagi meelepärast maha.

Ori
Kairouani vanalinnas viib Erki meid kohta, mida esimesel pilgul kohvikuks peame. Trepist üles teisele korrusele tõustes vaatab vastu suur värvikireva sadulaga kaameli topis. Siis märkame, et see on elus kaamel! Järgnev hakkab igale loomakaitsja hingega inimesele vastu. See kaamel on sõna otseses mõttes ori. Turistidel soovitatakse jääda seisma kitsastesse aknaorvadesse, kust saab toimuvat pildistada. Siis kaetakse kaameli silmad ja ta hakkab käima ringiratast, pumbates vett. Silmad on kaetud arvatavasti seepärast, et fotoaparaatide välgud teda ei pimestaks. Töö on raske, kaamel teeb mõned vaevalised ringid. Siis jäetakse ta seisma ja kõnnitaja küsib turistidelt vaatamise eest tasu – ikka dinaar inimese kohta. Kaamel hõõrub vastu oma rakendust silmade pealt kaltsu ära, sest see on talle ilmselt ebamugav. Seda turistilõksu kutsutakse Bir Baroutaks. Ukse kohal olevatelt fotodelt saab näha, kuidas kaamel on trepist üles ja alla käinud.

tun6Varemed
Kesk-Tuneesias Sbeitlas asuvad hästi säilinud roomaaegse linna Sufetula varemed. Sufetula asutati 1. saj m.a.j ja muutus jõukaks tänu oliivikasvatusele. Varemete ala on tunduvalt suurem, kui arvasin, ja ei jää kuigi palju alla eelmisel aastal Kreekas nähtud varemealadele. Huvitavad on vanaaegne õlipress, termid, termide keeruline põrandaalune küttesüsteem, milletaolist enam ei osata ehitada, tänavasillutis ja kohatised hoonetes säilinud mosaiigid. Päris uuena mõjub ristimisvann, põhjas kalasid kujutav mosaiik. Eriti uhked on aga kolm suurt templit: keskmine Jupiterile, selle kõrval Juno ja Minerva templid. Miks neid kolm on, seda ei teata. Tavaline oli ju, et ehitati tempel ühele jumalale.

Enne reisi lugesin üle Gustave Flauberti “Salambo”. Noorpõlves vaimustas see mind kui kirgliku armastuse draama, nüüd mõjusid Kartaago tunnetemöllu ja julmade lahingute lopsakad kirjeldused kuidagi ehmatavatena. Tunise lähedal Kartaagos näitas Erki meile esimesena kohta, kus olevat ohverdatud esmasündinud poegi. Kartaagolaste jumal oli verejanuline. Künkal, mille serval on palju hauatombe, kasvavad punased moonid ja kollased saialilled. Flaubert kirjeldas poiste ohvriks toomist põhjalikult. Nende hulgas võinuks olla ka valitseja Hamilkari poeg Hannibal, hiljem kuulus väejuht.
Sõidame Antoniuse termide juurde. Giidid hoiatavad, et mingil juhul ei tohi pildistada kõrval asuvat president Ben Ali residentsi, millel lehvib Tuneesia lipp. Selline pildistamine võib lõppeda mitte ainult filmi läbivalgustamisega ja aparaadi ära võtmisega, vaid veel halvemini. Näeme eemalt ka snaipereid, kes presidenti valvavad.
Antoniuse termid, õigemini see, mis nendest säilinud on, asuvad Tunise lahe ääres. Meri on siin imetlusväärsetes värvitoonides. Maketilt paistab, et tegemist on olnud märksa uhkema kompleksiga kui tänapäeva suured spaad. Tervis, puhtus ja mõnu käisid siin käsikäes.

tun1Vesi
Kuigi turism Tuneesiale tulu toob, pole kõrbeelanikud sellega rahul, et turistid oaasides käivad – turistidele kulub liiga palju vett ja vee hulk oaasides väheneb. Vesi on siin aga elutähtis. Kuidas seda dilemmat lahendada, seda veel ei teata. Võib karta, et saja aasta pärast on siinsed lopsakad oaasid kuivamas, kui mitte juba kuivanud, veepuuduse tõttu. Tuneesia parimate datlite piirkonna Jeridi keskuse Tozeuri ümber on Tuneesia suuruselt teine oaas, kus üle 200 allika annab vett 200 000 datlipalmile.
Oaaside hotellid on omapärased, väga puhtad, korraliku suure basseiniga ja nii duši kui vannitoa võimalusega.
Douzi oaas 400 000 palmiga on Tuneesias suurim. Palmid kasvavad siin enamasti ridades, tõenäoliselt on nad kõik istutatud. Kuid nende vanust on meil raske hinnata, sest palmid kasvavad väga vanaks. Ka ei oska me ütelda midagi nende sordi kohta – datlipalme olevat maailmas üle 5000 sordi. Igatahes on need tugevad lopsakad puud. Üks meie reisilistest ütleb: “Küll siin on lopsakas vesi!”.

tozeurPunane sisalik
Tozeuri lähistelt viib bei rong Lezard Rouge (Punane sisalik) meid Seldja kuristikku. Bei kasutanud rongi pealinna Tunise ja oma suvepalee vahet sõitmiseks. Vanaaegsete vagunite lauad ja istmed on kallist poleeritud ja nikerdatud puust. Alates 1995.aastast on Lezard Rouge turistide teenistuses ja sõidud toimuvad ainult hommikupoolikuti ning mitte iga päev. Muul ajal on 1906. a ehitatud raudtee fosforiidikaevanduse käsutuses. Edasi-tagasi rongisõit kestab poolteist tundi. Seisan kogu selle aja vaguniesisel lahtisel sillakesel. Siin on mõnus, tuul puhub ja kõik on hästi näha. Samas seisavad paar prantslast ja vagunisaatjaneiu oma mundris. Või on ta hoopis liikluspolitseinik, raske ütelda. Rongis on temasuguseid (kuid mehi) palju ja mõned neist käivad kogu aeg temaga juttu ajamas. Meestel on relvad. Üks, üllataval kombel heledapäisem lokkis peaga pikem mees “piirab” neiut kogu aeg. Tore on nende suhtlemist jälgida. Araablanna oskab nii ilusti võrgutavalt mehele silma vaadata, et ajab vist selle pea päris segi. Ka on tal ilus naeratus, pärlvalged hambad, mis tõmmukast näost kaunitena mõjuvad.
Maastik on huvitav, kuidagi ebareaalne. Punakad-kollakad kivimoodustised, nõlvad, orud, erksinine taevas, ühes sügavas kuristikus pulbitsev veenire, millelt tahaks küsida, kuidas ta siia sai.

Sahara Viagra
Kui bussiga teetammil üle Tuneesia suurima soolajärve el-Jeridi sõidame, siis on vasakul kallas lähedal, paremal kuskil lõputusse hajuv. Maad ja vett katab valge soolakiht, kohati on see justkui läikiv, ükski lind ei lenda, kõik on elutult sile ja tundub aurumise tõttu taevaga ühte sulavat. Kaugemal kaldal või järvel on mingi suur, kummaline must masin – üks mees küsib, mis seal lendab, sest arvab seda taevas olevat. Võib-olla ongi see meile lubatud miraaž.
Üle järve saanud, teeme peatuse müügimeeste juures. Põhiliselt müüakse siin suurtes hunnikutes soolaliivaroose. Meeles tuleb pidada, et soolaliivaroos tahab aeg-ajalt niisutamist – muidu võib aja möödudes juhtuda, et tema asemel on laua iluks hunnik soola ja hunnik liiva.
Üks mees müüb datleid mitmesugustes karpides. Ise hüüab aeg-ajalt kõva häälega reklaamiks: “Sahara Viagra! Sahara Viagra!”. Vist kogu meie bussitäis ostab talt datleid. Reisi lõpus mõtlen, et tegelikult oli see kõige andekam müügimees, keda sel maal nägime; oma väljamõeldud ja kandva turundustaktikaga.

Matmata
Matmata on kõlalt eestipärane külanimi ja seda annab tõlgendada nii, et siin elatakse maa all, kuid ollakse matmata. Sadu aastaid tagasi rajatud küla on püsinud muutumatuna tänini. Uus, kaasaegsem Matmata asub mõniteist kilomeetrit eemal. Kaitseks kuumuse või talvekülma eest on elamud ehitatud mäenõlvakutele liivakivist koobastesse. Suur osa “Tähtede sõdade” filmide stseene olevat siin filmitud. Võhikusilmale on koopad väljaspoolt peaaegu märkamatud – see oli sõdade korral ka kaitseks vallutajate eest.
Käime ühes berberite perekonna koobaselamus. See on vist mõeldudki turistidele näitamiseks, igatahes on seda kujutatud nii postkaartidel kui ka sellest palju kirjutatud. Siin pidavat elama ema Fatima, kes aga meie sealkäigu ajal kohal pole, sest olevat haige, ja tema kaks tütart. Koopaukse kohal on kujutatud kalad, kaitseks kurja silma vastu. Läbi maa-aluse käigu siseneme siseõuele, kust lähevad koopaavad kööki ja tubadesse. Kõik on puhas ja väga korras. Kalleid vaipu silma ei hakka, küll aga on palju meie kaltsuvaipade taolisi põrandakatteid. Samas on ka panipaigad. Õuel hakkavad silma 1942. aastast pärit saksa sõjaväekatelde kaaned jm, mis tuletab meelde, et siin käisid Teise maailmasõja ajal lahingud. (Nendest on põhjalikumalt juttu tšehhide Hanzelka ja Zikmundi “Aafrika” raamatu esimeses köites.) Üks õdedest valmistab meile köögikoopas teed, teine istub siseõuele laotatud tekkidele ja näitab, kuidas kahe käsikivi vahel kuskussi valmistatakse. Saame maitsta ka sellest kuskussist küpsetatud sooja saia lavašši.
Lähedal koobasrestorani juures on palju kaubitsejaid. Siin pole nad nii pealetükkivad kui suurtes linnades. Eriti hästi läheb lambanahkade müüjal, sest kust mujalt ikka saaks umbes 10-15 dinaari maksva pehme lambanaha. Meie bussi ostetakse vist oma 15 lambanahka. Kui ära sõidame, paneb mees oma nahad kokku, laob kõik mootorrattale ja… on meie järgmises peatuskohas, vaateplatvormi juures, juba enne meie bussi. Kauplemine jätkub senikaua, kuni kõik nahad on otsas.

Maantee
Riigi olulisim on Tunise-Tataouine´i maantee, mis läheb edasi üle piiri kuni Liibüa pealinna Tripolini. Tuneesia suurepärane teedevõrk on peamiselt rajatud prantslaste poolt, enamasti pärast fosforiidilademete avastamist 1881. a. Giidide sõnul on päris hea ühendus iga külakesegagi, erinevalt Eestist, kus paljudesse kohtadesse enam buss ei jõua.
Tee ääres hakkavad silma võrdlemisi räpased putkad, mis on ümbritsetud igas suuruses bensiinikanistritega ja -vaatidega. Tuneesia mehed müüvad Liibüa odavat naftat – sisuliselt on see salakütus, kuid riik laseb müügil toimuda, sest loodetakse, et nii suudavad müüjad ennast ja oma peret elatada ja mingil hetkel ehk leiavad endale ka parema töö.
Teeääred on väga täis igasugust prahti. Seoses turismi eelisarendamisega on küll sageli tehtud ühiskorrastustöid, kuid praht on visa taanduma. Selle mustuse taustal on imeks pandav, et näiteks linnades oma kodumaja või poekese esist tänavat lausa pestakse. Majad on enamasti väljaspoolt väga tagasihoidlikud, sageli isegi koledad, kuid sees valitseb puhtus ja ruumikus.
Selle piirkonna linnades, kust läbi sõidame, tundub olevat laada- või turupäev. See olevat igas linnas teatud kindlal nädalapäeval. Näiteks sõitsime Sousse´ist ära just turupäeval, mil oli näha, kus müüakse kanu- ja kukkesid, kus köögivilja jne.
Tänavakohvikud on igal pool täis mehi. Enamasti joovad nad siirupimaitselist kanget teed ja arutavad maailma asju. Või kõnelevad hoopis jalgpallist, mis on Tuneesias populaarne. Naisi näeb kohvikulaua taga üliharva. Selle istujaterohkuse põhjal võiks arvata, et Tuneesias muudkui laiseldakse. Tegelikult näeme väga palju tööd tegevaid inimesi, olgu päike kui tahes kõrgel või madalal. Piirkonniti soositakse käsitöö tegemist ja paljud endised usukoolid medresseed on muudetud käsitöö- või kutsekoolideks vastavalt sellele, missugune ala kuskil oluline on.
Liibüa on Tuneesiast palju rikkam, kuid näiteks eraravile tullakse sealt sagedamini Tuneesiasse, kus eraarstindus on väga heal järjel. Tullakse isegi Euroopast, tunnevad tuneeslased uhkust. Veel on Liibüa naftarikkuritel tavaks käia puhkamas Tuneesia kaunites suvitus- ja turismilinnades, sest neis võib kohtuda nägusate eurooplannadega. Mõni niisugune kohtumine lõpeb naisevõtuga. Pealegi on elu liberaalses Tuneesias vabam kui usukommete poolest karmimas Liibüas.

tun4Imeline koht
Ksar Ouled Soltane on traditsiooniline berberite kindlustatud viljahoidla, kus hõimud hoidsid oma viljatagavarasid. Sõna ksar tähendabki viljahoidlat. Kogu süsteemi sisse viib kindlustatud värav. Siseõue ümbritsevad kolme- ja neljakorruselised kitsad hoidlad, mis on ehitatud liivakivist koobastesse. Neis hoidlates oli aastaringi madal ühtlane temperatuur. Ülemistel korrustel hoiti teravilja, peamiselt nisu ja otra, maa-alustesse hoidlatesse paigutati oliiviõli vaadid. Hoidla võti oli kõige usaldusväärsema uskliku käes.
Kogu hoidlatesüsteem meenutab üksteise peale ehitatud pääsukesepesi, ainult et mitu korda suurematena. Mõne avause juurde viivad väga järsud trepid, mõne juurest on need hävinud ja jääb selgusetuks, kuidas nii kõrgele on võimalik ronida

Varbad
Tunise kesklinnast umbes 20 minuti sõidu kaugusel endises beide lossis asub Bardo Muuseum. Uhked saalid, puust nikerdatud ja ülekullatud kuppellaed, võlvkaared ja trepistik. Kõikjal on põrandatel ja seintel sadu suuri roomaaegseid omapärase tehnoloogiaga valmistatud mosaiike. Värvid on pehmed, looduslikud, palju pruuni, halli ja rohelist. Kujutatakse mitmesuguseid müütilisi ja elu-olu stseene. Kui neid mosaiike uskuda, siis on Tuneesia alade loodus olnud rikas väga huvitavatest loomadest ja siin on juhtunud kõiksuguseid imesid, kohtutud jumaluste ja hiiglastega, kuuldud sireenide laule. See olevat maailma suurim mosaiikide kogu. Kumb oli enne – mosaiik või vaip, sest idamaistes vaipades on nii palju nende mosaiikide sarnast ja mosaiigid omakorda meenutavad kaugemalt vaadates suuri vaipu?
Veel paeluvad mu tähelepanu ilusad voogava rüüstikuga roomaaegsed kujud. Ja siis teen huvitava avastuse: Kartaago jumalate ja ülikute kujudel on teine varvas pikem kui suur varvas. Ja kohe päris tugevasti pikem. Järgmises saalis jälle. Et mul endal ka niisugused varbad on, hakkab mul väga huvitav.
Hiljem, Kartaago muuseumis, on ühes vitriinis väljas luustik. Seda vaatamata ütlen reisikaaslasele, et kui teine varvas on suurvarbast pikem, siis on tegu originaaliga, muidu on lihtsalt mingi poest ostetud skelett. Teine varvas ongi pikem. Huvitav, üllatav ja naljakas tähelepanek.
Kodus uurin varvaste asja veel. Üks esoteeriaraamat väidab, et inimesed, kellel teine varvas on suurest varbast pikem, on pärit kas Marsilt või tähtedelt. Pikem teine varvas seostuvat mingite südame omadustega, tule energia voogamisega.
Rahvasuu ütleb, et naine, kellel on teine varvas suurest varbast pikem, on mehest üle. Kunstnike plastilise anatoomia õpikus on kirjas, et vanad kreeklased pidasid klassikaliseks just jala niisugust kuju, et teine varvas on kõige pikem.
Teaduslikult kutsutakse sellist varvast Mortoni varbaks – USA ortopeedi Dudley Joy Mortoni järgi, kes selle nähtuse uurimisega tegeles. Praegu esineb pikemat teist varvast vähem kui 10 protsendil maailmas elavatest inimestest. Kuid näiteks ainude (Jaapan) puhul on see 90 protsenti. Huvipakkuv on Mortoni varvas nii antropoloogilisest kui etnilisest vaatevinklist. Skulptorid ja kingameistrid kutsuvad selliste varvastega jalga Kreeka jalaks (vastandades seda nn Egiptuse jalale, mille suur varvas on kõige pikem.) Mortoni varvas on sage Kreeka skulptuuridel ideaalse jala puhul, pikem teine varvas kujunes esteetiliseks standardiks ka Rooma ja renessanssi ajastul. USA tuntud Vabadusesambal olevat naisekujul samuti pikemad teised varbad.
Prantslased on pikema teise varbaga jalga nimetanud ka neandertaallase jalaks, kuid peavad seda märgiks intelligentsusest. Mortoni varbad olnud ka Kleopatral, tänu kellele see nähtus kujunenud ilu etaloniks. Veel on pikema teise varbaga jalga nimetatud kelti jalaks, vastandina saksi jalale. Uurija John Kirkup aga on täheldanud, et pikema teise varbaga jalgu võib palju leida Leonardo da Vinci ja Vesaliuse loomingus.
Müüdid ja kunst on ortopeedide jaoks üldse huvitavad. Nimetagem näiteks Achilleuse kõõlust või ristilöödud Jeesuse vermetes jalgu.

Reisikaaslase fotod, osa ajakirjas ilmunud.

Written by L.

26/08/2009 at 17:40

2007 – Tuneesia

Ilumeel ja lapsemeel

Ilmus Õpetajate Lehes 3. aug 2007

Nii nagu igal inimesel on ka igal rahval oma iseloom. Kõikide muude omaduste kõrval võis Tuneesias täheldada suurt ilu- ja lapsemeelt.

tun2Tuneesia uhkus on vaibad
Uhkete mošeede ja kindlusega püha linn Kairouan on kogu maailmas tuntud oma kaubatänavate ja eelkõige vaipade poolest. Ei pääsenud vaibapoest üle ega ümber meiegi, Eesti turistide järjekordne grupp suve alguses.
Linna suurima vaibakaupluse juures sai ka vaibakudumist vaadata. Tuneeslannad istuvad madalal maas ja teevad peenete niitide ja lõngade sõlmimise üksluist tööd, mille tulemusena sünnivad vaibad, mis on üksluisusest vägagi kaugel. Tuli meelde lapsena loetud kurb raamat “Helepunased roosipungad” Afganistani või Tadžikistani lapsvaibakudujatest, kelle väikesed käed sõlmetegemisel hinnas olid, aga kelle töötingimused ja -tasu olid masendavad. Ka tuneeslannade käed teevad tohutu palju sõlmi. Naistel pole kerge, töö hakkab silmadele ja väsitab selga ning pidevast liikumatusest krampi kippuvaid jalgu. Muide, Tuneesias on ka tuntud meesvaibakudujaid.
Näidistesaalis rulliti meie ette lahti tohutul hulgal vaipu. Esimene neist oli suur ja paks n-ö traditsiooniline Tuneesia vaip, milles on 40 000 sõlme ruutmeetri kohta ja mille tegemiseks kulub neli kuud tööd. Et mustriks oli stiliseeritud mošee ehitusplaan, selle peale poleks ise tulnudki! Värvid olid valkjashall, pruun, oranž, must jm.
Teine oli põhiliselt punase- ja tumerohelisekirju kootud beduiinivaip. See olevat vastupidavam kui sõlmitud vaip, ka oli see erksavärvilisem. Beduiinivaip oli odavam, sest sellega on vähem tööd. Mõned väiksemad vaibad olid vahenööre pidi teineteisega (merkum) või üksteisega ühendatud. Esimesi saab panna abieluvoodi juurde nii, et mõlemale abielulisele jätkub, teisi võib asetada näiteks tooliridade ette. Väga nutikas lähenemine.
Seejärel näidati meile suurt lambavillast 20 kg raskust berberi valget vaipa. See oli tõeliselt pehme, paljale jalale hea, aga umbes taolisi olen ka Eesti vaibapoodides näinud. Vahepeal pakuti teed ja kohvi, lootusega, et me vaipu ostame.
Suur vaip kašmiirist, lillemustriga ja 90 000 sõlmega ruutmeetri kohta oli nõudnud 10 kuud tööd. Seejärel vaip 180 000 sõlmega ruutmeetri kohta. Siis väiksemad vaibad, mille kohta arvasime ebaprofessionaalselt, et küllap need on odavamad, aga võta näpust – näiteks sisaldas väike siidvaip 250 000 sõlme, siidi värv veikles erinevates, põhiliselt hõbejas-sinakates toonides ja müüja ütles poeetiliselt, et nagu vaiba värv liigutamisel, nõnda võib muutuda ka selle hind tingimisel.
Vaipu laotati põrandale järjest rohkem, võisime neid katsuda, nautida nende pehmust, vahele hüüda, kui midagi näidatust osta tahame. Kui vaiba kohe kaasa oleksime võtnud, siis saanuksime näiteks pehme lambavillase kätte 120 euroga (mis tingimisel veel väheneb), kui aga Eestisse oleksime lasknud saata, siis lisandunuks muidugi saatekulu. Maksta saab nii sularahas kui kaardiga. Meil hakkas kahju meestest, kes järjest uusi vaipu näha pakkusid, siis näitasid, kui väikesteks neid saab kokku panna ja kui kerge oleks nende kaasavõtmisega toime tulla. Meie grupis leidus vähe vaibaostjaid, üks vanem paar võttis kaks väiksemat lambavillavaipa skorpionimustriga, mis pidavat õnne tooma ja keegi veel ühe väiksema, vist kalli siidvaiba. Giid ütles, et meist eelmine, samuti eestlaste reisigrupp oli ostnud neli vaipa.
Olen aastaid tagasi käinud ka Turkmeenias vaibavabrikus. Turkmeenidel on ütlus: “Vesi on turkmeeni elu, hobune – turkmeeni tiivad, vaip – turkmeeni süda” . Usutavasti on tuneeslastelgi niisuguseid poeetilisi vanasõnu. Veel jäi mulle Turkmeeniast meelde rahvajutt naisest, kes kudus valitsejale imeilusa vaiba. Et ta nii kauneid vaipu enam kellelegi teisele ei teeks, heideti ta vangikongi. Seal lagunes ta kleit. Naine nägi nurgas ämblikuvõrku, värvis selle niidi verega punaseks ja parandas oma kleidi. Selle mälestuseks ongi turkmeeni vaipadel iseloomulik punane värv.
Turkmeeni vaipadel on samuti tohutu hulk sõlmi, näiteks nägime seal pooleliolevat vaipa, mis sisaldas üle 50 värvitooni niite ja millel igal ruutmeetril oli 400 000 sõlme. Ja naiste töötingimused polnud seal tollal, nõukogude ajal sugugi mitte paremad kui Tuneesia vaibategijatel.
Üks oluline erinevus oli turkmeeni ja tuneesia vaipadel veel: turkmeenid kujutasid oma vaipadel vähemalt tollal palju inimesi, tegid kingituseks portreevaipu, tuneeslastel niisugust kommet ei ole – islamiriikides pole inimnäo kujutamine isegi lubatud. Kas sellest nõudest näiteks väga kõrgetele valitsejatele kingitusi tehes mööda vaadatakse, pole teada.
Huvitav, kumb oli Tuneesias enne, kas vaip või kaunid mosaiigid? Tunises Bardo Muuseumis on sadu suuri mosaiike Kartaagost, Sufetulast ja muudest ajaloolistest kohtadest, kus tollases kunstis olid tugevad Rooma mõjud. Mosaiigid jätavad eemalt vaadates mulje suurtest põranda- või seinavaipadest, alles lähemalt näeb, et need on kokku pandud imeväikestest värvilistest killukestest.
Tuneeslaste elamud pole enamasti välispidiselt kuigi ilusad, sageli võib öelda, et need on meie silmale harjumatult inetud. Seest on need aga imepuhtad ja õdusad, kusjuures tuneeslaste ilumeelest annab tunnistust seegi, et nende ajaloolistes kodudes on rohked seinamaalingud, mosaiigid ja muud kirevad kaunistused koos vaipadega nagu kirju sigri-migri, eestlase silmale harjumatu, kuid ootamatult kenasti mõjuv ja rõõmsat meelt tekitav. Väga kallid vaibad on siiski vist vaid rikkamate luksus. Näiteks berberite juures koopakülades katsid põrandaid vägagi meie kaltsuvaipade moodi katted.
Sageli algas ilu juba maja välisuksest ja rõdudelt. Siniseid uksi, mis on Tuneesia firmamärgiks saanud, võib näha peaaegu igas linnakeses, kuid eriti tuntud on Tunise lähedase rannaküla Sidi Bou Saidi uksed. Vist ükski seal käija ei lahku neid pildistamata ja need on endale koha leidnud ka kunstnike rohketel töödel. Kunstnikke elab seal maalilises paigas tõesti palju.

Hiline muuseumikülastus
Tuneesia parimate datlite piirkonna keskus on Tozeur, mille ümber paikneb Tuneesia suuruselt teine oaas, kus üle 200 allika annab vett 200 000 datlipalmile. Tozeuris asub ainulaadne “1001 öö muuseum”. Küllap on nimetus seotud 1001 öö muinasjuttudega. Muuseumikülastus oli ka meie reisiprogrammis, kuid…
Õhtul pärale jõudnud, sõime hotellis õhtusöögi ja siis ootaski meid muuseumis käik. Kell oli 22. See on vist minu elu kõige hilisem muuseumikülastus. Tekkis tunne, et giid tahab meid hoopis ööklubisse viia.
Sõitsime mõnisada meetrit ja olime taas ühe tüüpilise idamaise maja ees, millest välispidi vaadates ei oska aimatagi, kui suur see seest tegelikult on. Laia trepi alguses põlesid madalates vaasides tervitustõrvikud. Sisenesime suurde siseõue, kus on midagi restorani taolist. Nüüd oleksime pidanud sisenema vasakut kätt asuvasse muuseumisse, mis andvat põhjaliku värvika ülevaate tuneeslaste elu-olust. Aga sellesse me ei pääsenud, sest giidile teatati, et muuseum on reserveeritud oodatavale väärikale külalisele, vist mõnele kohalikule bossile. Tema auks olid ka tervitustõrvikud. Meid juhatati samas hoone(kompleksi)s asuvasse teise muuseumi.
Sisenesime pikkade võlvkäikude kaudu tumedasse saali, kust kostis ohkimist ja ähkimist. Keegi ütles, et see on nagu lõbustuspargi õuduste maja. Lähenesime ohkimisele ja jõudsime ööpimeduses suurde koopasse, kus sees justkui tõelised koopaelanikud ja mille juures mingid saurused ja mammutid. Heliefekt andis nähtule palju juurde, edasi läksime mööda koopaelanike mitmesugustest elu- ja tseremoonialavastustest, siis jõudsime juba riietatud inimeste aega, suurejooneliste lahingustseenide juurde.
Siin on stseen, kuidas Kartaagosse jõuab selle asutajanna Elissa laev, teisal on Hannibal lahingus oma sõjaelevantidega – elevandid olnud toona praegustest väiksemad ja neid elanud Tuneesias palju, praeguseks on nad välja surnud või lahkunud. Ühe röövlilaeva mastidel ripuvad kolm poodut, laevatrümmid on täis vange. Muljetavaldavad heliefektid vaheldusid automaatgiidi ingliskeelsete selgitustega.
Nii liikusime koopaajast kaasaega, hiljutiste ja praeguste valitsejateni. Nüüdisaeg on kõige igavam osa muuseumist – valitsejakujud ja loosungid ning lipud võiks ehk kokku võtta sõnaga “isikukultus”.
Aga kõik see kokku oli huvitav ja tundus kuidagi väga naljakas, sest aeg oli muuseumis käiguks ebasobiv; olime üsna väsinud, aga tuju kõigil hea. Väljapanekutes oli nii palju lapsemeelt. Võib kujutleda, missugust vaimustust tekitaks muuseum teismelistes koolilastes, kellele kogu see tehismaailm kord saalides, kord öise taeva all muinasjutuna elav tunduks.

tataouinetun5

Pildiallkirjad:
1. Kairouani suure mošee õu. Mošeesse endasse lastakse ainult islamiusulisi.
2. Tataouine`is.
3. Tuneesia valged kaamelid.

Reisikaaslaste fotod.

Written by L.

26/08/2009 at 17:36

Kaitstud: 2007 – Päevik: Tuneesia

leave a comment »

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Written by L.

26/08/2009 at 17:32

Posted in 2007, Päevik

Tagged with ,

2004 – Hispaania ringreis

Hõbesokkidega Hispaanias

Ilmunud Kodutohtris nr 1, jaanuar 2005

Alguses oli Tallinn-Rostocki laevasõit. Finnjet oli täis põhiliselt saksa vanemaealisi turiste. Rohkete reisiliste hulgast jäid meelde kaks ühtmoodi paksudes villastes joppides vanakest punaste päkapikumütsidega, kes istusid laevalael toolidel ja lugesid raamatuid. Harva vahetasid nad omavahel mõne sõna. Ometi valitses nende vahel tajutav üksmeelsus ja teineteise mõistmine. Nad näisid turvalised nagu reisihaldjad. Tekkis tunne, et ka meie reis läheb korda.

Rostockist sõitsime oma bussiga kaks päeva läbi Saksamaa, Belgia ja Prantsusmaa Baskimaale. Küllap oleks bussisõit veelgi pikemana tundunud, kui me poleks teadnud, et ees ootab terve nädal Hispaanias suurel kultuurireisil

Juulikuist Hispaaniat soovitavad põhjamaistele turistidele vaid vähesed turismibürood. On liiga palav. Hispaania on suur, linnadevahelised sõidud pikad ja võivad hakata tervisele. Niisamuti pole palava päikese all just kõige soovitavam mööda kivilinnu astuda. Meie reisigrupi 49 liiget olid ilmselt kõiki neid küllalt mõistlikke kahtlusi eiranud.

El Escorial – mõtiskluste paik

Reisil sai näha meeletult palju. Seetõttu tuleb allpool juttu vaid mõnest käidud paigast. El Escoriali ehitamise aegu (1563 – 1584) pidi kuningas Felipe II küll väga pahas tujus olema, nii sünge on hoonekoloss väljastpoolt ja ruumid seest. Siinset arhitektuuristiili kutsutakse ilustamata arhitektuuriks (desornamentado). Huvitavalt on El Escoriali sünnilugu kirjeldanud saksa kirjanik Bruno Frank oma Cervantese eluloos peatükis “Surnud kuningad”. Felipe II valvanud ehitustööde järele ise ja jõudnud ilmselt selle aja jooksul iga ruumi otstarbe üle põhjalikult järele mõelda. Ta laskis kogu Hispaaniast kokku tuua katedraalides ja kloostrites seni puhanud kuningate surnukehad. Pidevalt sõitsid El Escoriali poole leinarongid, üks uhkem kui teine. El Escoriali keskosast sai kuningate panteon, siinses marmormausoleumis on Hispaania monarhide matuseurnid.  Kuninganna pääseb kuningaga ühte viimsesse puhkeruumi ainult siis, kui ta on omakorda tulevase kuninga ema. Enne oma kohale saamist tuleb meie ajale lähedasematel kuningatel oodata kõrvalruumides – veel praegu on ringi matmata praeguse kuninga vanaisa ja vanaema. Ka laste kivikirstudele on eraldi ruum.

Mõtiskluste pelgupaigad on ka El Escoriali klooster, kirik ja raamatukogu. San Lorenzo kirik on sisuliselt kuninga ja kuninganna erakabel. Sattusime sinna

Hispaania jaoks olulisel, Hispaania kaitsepühaku Santiago (püha Jacobus, meie jaoks Jaagup) päeval, mil kirik oli eriliselt kaunistatud. San Lorenzo kloostrisse kõrvalisi isikuid ei lasta, ka kloostrikooli ruumidesse mitte. Küll aga käisime raamatukogus, kus kaunilt kirevates ruumides on muljet avaldav valik – 40 000 raamatut Felipe II isiklikust kollektsioonist, kõik paigutatud nii, et need aja mõjudele vastu peaksid. Palju kulda ja karda; huvitavaid käsikirju ja raamatuid, millesse tahaks süveneda Jõudsime läbi käia ka siinse hoonekolossi (milles olevat 1200 ust ja 2600 akent, 16 km koridore ja üle 100 trepi) kunstimuuseumist ja vilksamisi vaadata kasinaid kuninglikke eluruume.

Toledo – kolme kultuuri sulam

Tagantjärgi tundub Toledo, Hispaania kunagine pealinn, mulle reisil nähtud linnadest kõige omapärasema ja huvitavamana. Oma osa on selles El Greco maalidel. Eelmisel päeval jõudsime nende erksat värvikirevust imetleda Prado kunstimuuseumis, nüüd nägime Santo Tomè kirikus tema kuulsat maali krahv Orgazi haudapanekust. El Greco maja juudi linnaosas oli kahjuks küll suletud.

Toledo katedraalis on samuti El Grecot. Aga tema peaaltari maalist rohkem köitsid mind seal San Ildefonso kabeli juures kellegi imelised baroksed raidkujud ja kaunis nn silmaken, mis tekitas erilise puhta tunde. Mitte ainult suures pühakojas, vaid kogu linnas paistab silma, et Toledo on justkui kristliku, islami ja juudi kultuuri sulam. Ka kogu Hispaania kultuur olevat kujunenud mauride, kristlaste ja juutide koostöös – maurid toonud kultuuri, juudid õpetanud ja kaubelnud, kristlased sõdinud. Isegi praeguses Damaskuse kalifaadis olevat paljudel suguvõsadel säilinud perekonna-aaretena kunagise Toledo majade võtmed, mida näidatakse külalistele uhkusega – need on meie kodu võtmed.

Ka kaunid damaskitud mustrid rohketes Toledo kauplustes ja töökodades müüdavatel ehetel – ilus kuldniidi ja musta värvi kooskõla – on väga erinevad. Hispaania mustrid kujutavad taimi, õisi ja linde, araabia mustrid on peened ornamendid, juudi omad on kuusnurgaga. Siit ei lahku vist küll keegi endale ilusaid ehteid kaasa ostmata.

Me nagu ei pannud tähelegi, et Toledos oli 46 kraadi kuumust. Vahemärkusena võiks soovitada, et Hispaanias oleksid jalas tugeva tallaga jalatsid. Painduvamad pehmed tallad on küll ehk mugavamad, aga neist läbi korraldavad Hispaania vanalinnade tänavakivid kõndija taldadele tugeva massaaži, mis ka hästi sissekantud jalatsites suuri rakke võib põhjustada.

hisp2Alhambra – maapealne paradiis

Kadunud vana aja hiilgus. Sammusime läbi niisutatavate aedade kindluslossi hoonekompleksi, mille kohta turismiteatmikud kirjutavad: “Seda ülimeelelist arhitektuuriteost iseloomustab ruumi, valguse, vee ja ornamentika maagiline kasutamine.” Siin on palju ruumi kujutlusel, kuidas kõik võis olla siis, kui Granadat valitses Nasriidide dünastia ja kui Alhambras kees elu valitseva sultani ümber.

Kõikjal on araabia mustrid, mille tähendust siinne giid meile avada püüdis: maa, meri, seitse taevast, paradiis kui oaas taevaste keskel. Tüüpiline kaheksanurkne kujund kui universumi sümbol. Ringikujuliselt jooksevad mööda seinu katkendid koraanist ja laused “Allahiga võidad”, “Allah on ülim” jt. Veesilmad aitavad siinsete ruumide ja õuede hubasusele veelgi kaasa. Ulatuslikud restaureerimistööd on suhteliselt hiljuti lõppenud ja seetõttu tuleb kogu ilu eriti esile. Ühe saali laes peidavad end 105 tähte, mida vaid giidi juhatust järgides näha saab, ühe teise ruumi lae geomeetriline muster on aga saanud inspiratsiooni Pythagorase teoreemist. Lõvide õue ääristavaid arkaade toetab 124 saledat marmorsammast, õue keskel on 12 jässakavõitu marmorlõvi seljas purskkaev.

Kõik on isegi liiga ilus – kohati hakkab tunduma, et seda ilu on araabia kultuurimõjudest kaugel kasvanud turistide jaoks ehk isegi väsitavalt palju. Aga kui giid soovitas väsinumatel mitte kaasa tulla Generalifesse, Nasriidide kuningate mõisa aedadesse, siis loobujaid polnud. Generalife tähendavat “ülevat paradiisiaeda” – idamaised aiad on tõesti mugavalt jahedad.

Kahju oli sellest, et Granadat nägime ajapuuduse tõttu vaid eemalt, ülalt Alhambrast ja Generalifest. Sellel linnal on mu mõtetes olnud eriline koht Jose Carrerase esitatud laulu ja Federico Garcia Lorca luuletuste tõttu.

Ceuta – Hispaania Aafrikas

hisp8Enne Ceutasse sõitu käisime Gibraltaril. Gibraltar on Inglismaa. Nägime, kuidas siinsele lennuväljale laskus British Airwaysi lennuk. Gibraltarisse saab siis, kui on läbitud nii Hispaania kui Inglismaa passikontroll. Mõistagi ei saanud me jääda selleta, et meid väikebussidega viidi üles kaljule ahvidele vaatamiseks. Siinsed ilma sabata makaagid e. magotid on inimeste suhtes väga sõbralikud, harjunult otsivad nad nii mõnegi turisti peast kirpe või istuvad niisama turjale. Nii et võibki öelda, et pole päris selge, kas nemad vaatasid meid või meie neid. Lõbus oli vist mõlemal poolel.

Gibraltaril käisime ka St. Michaeli koopas, mis oli Teise maailmasõja ajal kasutuses haiglana, nüüd aga on seal kaunis hea akustikaga kontserdisaal.

Algecirase linnast sõitsime laevaga Ceutasse, mis on üks kahest Hispaania territooriumist Põhja-Aafrikas. Juba laevasõit ise oli elamus. Turvamehed nuiadega – palju pikki noori politseinikke. Üllatavalt vähe on mustanahkseid reisijaid, palju araabia-laadis riietuses naisi. Nende mitmekordsed hõlstid on hea kaitse nii kuuma kui ka taskuvaraste vastu. Esimesel hõlstil olevat tavaliselt põhjadeta, teisel päris taskud. Võõral käel on rahakotti keeruline üles leida. Hakkas silma, kui hästi suhtuti lastesse. Aga lapsed olid seal imeilusad. Sõid mingeid suuri šokolaadiglasuuriga plönne – mida meil vist donutsideks nimetatakse, mäkerdasid ennast maiustusega kokku, aga mitte keegi ei pahandanud nendega sellepärast..

hisp3Ceutas oli üllatavalt palju rohelust ja õisi. Vanad kindlusemüürid. Istusime veidi Alhambra nime kandvas kohvikus. Lisaks meile on seal ainult mehed. Meid, kolme naist, teenindati küll viisakalt, kuid mehi teenindati enne. Ei mingit liigset tähelepanu, igaüks tegeles oma asjadega. Kui tagastatava raha vastu võtta unustasime, tõi müüja selle ise meile lauda ära. Hispaania kaupmees pidavat auasjaks võtta just nii palju tasu, kui on kokku lepitud ja ülejäänu tagastab täpselt. Selles veendume veel päris mitmel korral.

Siesta ajal on Ceutas peaaegu kõik müügikohad suletud, aga tänavapildis võis ka siis näha palju noori lastega naisi. Avatud oli üks meenetekauplus, kus käis vilgas äritegevus. Kuulnud, et meie grupis on palju inimesi, anus kaubitseja: “Saatke nad kõik minu juurde!”, aga ka siin sai meie aeg kiiresti otsa.

Sõitsime laevaga tagasi. Õhtul jalutasime hotelli lähedal La Linea de la Concepciòni linnas. Siin on palju vaeseid maju, mida tingib kohalik suur tööpuudus. See seletab, miks nii paljud tahavad tööle siinsamas kõrval asuvasse Gibraltarisse, kus majandus on märksa tugevamal järjel, kui siin.

Sevilla – valgete tuvide linn

Sevillas on 40 kraadi sooja ja seda on raskem taluda, kui varasemaid Kesk-Hispaania kuumusi. Minus ja mu “pinginaabris” ning toakaaslases Erikas on ametlik reisiprogramm, mis näeb ette Sevilla katedraali külastamist ja jalgsiekskursiooni linnas, tekitanud tõrke. Võtsime hoopis voorimehe. Impulsiivsel noormehel oli pikk piits, millega ta hobust vist küll kordagi ei löönud, küll aga patsutas piitsaotsaga tuttavaid tänavail ja armunud suudlejaid ühel teenurgal. Ta jõudis samaaegselt meile seletada, kus oleme ja mida näeme, ja žestikuleerides keskustleda vastutulevate voorimeestega.

hisp9Selles linnas on väga palju valgeid tuvisid; lausa tuhandeid on neid Maria Luisa pargis. Tahan teada, kas need on spetsiaalselt aretatud, aga küsimusele, miks siinsed tuvid valged on, vastab voorimees naerusuiselt, et miks neeger must on, ja lisab siis hispaanialiku väärikusega, et need on rahutuvid. Siit selgub ka, kust võttis Picasso oma kõigile tuntud rahutuvi idee ja miks laulavad hispaanlased nii pühendunult “Una paloma blanca…

Sevilla on linn, millest ühe päevaga ettekujutust ei saa, seal tuleks olla hoopis kauem ja hoopis süvenenumalt. Meie teekond viis meid edasi mööda rannikut Tarragonasse ja Barcelonasse. Barcelona oli juba mu varasem tuttav ja üllatas seekord kauni päikeseloojanguga Montjuïci mäelt vaadatuna. (Päikesetõusu olime nautinud La Lineas merekaldal.) Värviline ülev purskkaevumuusika jäi kõrvusse kõlama ka veel siis, kui paar tundi hiljem juba Geronas Tallinnasse toovasse lennukisse istusime. Kodutee oli lühike.

Kokkuvõtteks

hisp7Haigeksjääjaid meie suures reisiseltskonnas praktiliselt polnud. Mõnel läksid jalad paiste, mõnel jälle kõht lahti või kinni, mõnel oli justkui natuke paha või ei sobinud kohalik söök, aga ilmselt oli reisile tulek kõigil hästi läbi mõeldud ja ennast igasugusteks elujuhtumiteks varustatud. Head rohud on söetabletid ja ingveritabletid. Jalgade paistetuse vastu tundusid aga tõesti lahedatena Suva hõbeniitidega sokid, mis mul peaaegu kogu reisi jalas olid, ja jalad ei paistetanudki. Kindlasti tuli kasuks seegi, et iga reisipäeva lõpul väsinud jalad kümnekonnaks minutiks seina najale tõstsime. Aga eks igaühel ole oma reisinipid. Kes naudib merevett, kes päikest. Igatahes võib hoolega ette valmistudes ka üsna rasketel teekondadel vastu pidada – vanus pole siinjuures takistuseks. Võib-olla on ka nii, nagu ütles mu toakaaslane Erika: “Eestlane, olles millegi eest raha maksnud, jääb rivisse ka siis, kui taevast peaks pussnuge hakkama sadama. Ta ei loobu mitte mingil juhul.”

Nüüd, talve lähenedes on kuuma maad soe meelde tuletada, nähtut meenutada ja uusi plaane teha. Vahel ka veini juua. 72 g punast veini päevas laiendavat veresooni ja tagavat hea tervise, ütles meie giid Mihkel, erialalt keemik.

Erika fotod

Written by L.

24/08/2009 at 19:10