Teed

Mõned mu teekonnad

Archive for the ‘Meene’ Category

1983 – Turkmeenia (Türkmenistan)

(Aja)kirjanikena Ašhabadis

© Linda Järve
See tekst on ilmunud ajalehes  Sirp ja Vasar 1983. aasta sügisel.

2.

Magtõmgulõ mälestussammas Ašhabadis. Postkaart (1973. a) minu kogust.

Sidemeid Eestimaaga, eelkõige meie kirjanikega oli üles lugeda kõigil eespool nimetatutel. Kui tervitused oleksid kaalukaup, muutunuksid meie kohvrid küll lausa mitukümmend kilogrammi raskemateks. Tervitada paluti Arvi Siiga ja Mats Traati, Doris Karevat ja Ellen Niitu, küsiti, kuidas elab alles hiljuti Turkmeenias käinud Jaan Rannap ja mis on teoksil Vladimir Beekmanil. Ja nii edasi ja nii edasi.

Seda suurem oli meie lahkete võõrustajate pettumine sellest, et Eestist ei saabunud õigel ajal väljasaadetud küllakutsest hoolimata ühtki kirjanikku Turkmeeni au ja uhkuse, kuulsa Magtõmgulõ (Mahtumkuli) 250. sünniaastapäeva tähistamisele. Võib-olla polnud lennuilma või ei jätkunud sõidutahtmist, küllap võiks lugeda n+1 põhjust, miks meie Kirjanike Liit esindajat ei saatnud. Võib-olla oli potentsiaalsel sõitjal alles värskelt meeles Mihkel Muti pilapala klassiku juubelile sõitmisest. Igatahes küsiti meilt mitmel päeval, kas me oskame öelda, miks ei saadetud Ly Seppelit või kedagi teist, miks ei tulnud üldse keegi.

Küsimus oli täiesti arusaadav. Turkmeeniale tähendab Magtõmgulõ nimi sama, mida venelasele Puškin, eestlasele ehk Tammsaare. Rahvas armastab seda luuletajat, mäletab ja kordab ikka ja jälle tema ammu välja öeldud ja ikka värskeid ning ajakohaseid mõtteid, pajatab temast muinaslugusid ja legende, austab tema laule ja elukäiku.

Kutse Magtõmgulõ 250. sünniaastapäeva pidulikule koosolekule Ašhabadis Mollanepesi-nim Draamateatris 31. okt 1983. Minu kogust.

Nii kutsutigi meid osalema Magtõmgulõ 250. sünniaastapäevale pühendatud pidulikust koosolekust, taheti meidki võtta kokkusõitnud kirjanike hulka, esindama eesti kirjanduselu. Aga see ei sobinud päris hästi meie komandeeringuplaanidega, ka ei pidanud me end vääriliseks päriskirjaniku nime kandma, ehkki ühelt meist on ilmunud tõlkeraamatuid, teisel kaante vahel veidi publitsistikat. Nii loobusime pakutud aust. Päris eemale ei jäänud me suurtest pidustustest, mille deviisiks oli Magtõmgulõ mõte “Sõprus on harjumus, vennalikkus seadus”, ometigi. Eemale jääda olnuks võimatugi. Magtõmgulõ luulet loeti neil päevil raadios ja televisioonis, temast kirjutasid kõik  Turkmeeni NSV ajalehed.

Ilmus “Sovjet Edjebijatõ” klassikule pühendatud erinumber, sisekaanel seesama luuletus Turkmeeniast, mille kõigi liiduvabariikide keeltes välja antud miniraamatu jaoks oli eesti keelde tõlkinud Valeeria Villandi.  Ajakirja avaartikkel pärineb Turkmeeni KP Keskkomitee esimese sekretäri Muhhametnazar Gapurovi sulest. Järgmisena sai sõna Šaraf Rašidov.  Magtõmgulõ kohta avaldavad oma mõtteid NSV Liidu Kirjanike Liidu juhatuse esimene sekretär Georgi Markov, Lenini preemia laureaat Oless Gontšar, Magtõmgulõ-nim riikliku preemia laureaadid Berdinazar Hudainazarov, Aihan Hadzõjev, Džuma Redžepov (viimatimainitu on tootmiskoondise “Turkmeenia Vaip” peakunstnik – tema ja ta töö kohta saab siit blogist lugeda ka teisalt.) ja veel paljud teised.  Samas ajakirjanumbris algas ka Gõlõtš Kulõjevi ajalooline romaan “Magtõmgulõ”, mille kohta muide ka pidulikul koosolekul väga tunnustavad sõnu öeldi.

Kõikjal olid kõneaineks Magtõmgulõ mälestussamba avamine tema kodukohas, kirjanike väljasõidud ja kohtumised Turkmeenia töötajate ja kolhoosnikega. Pidustused kulmineerusid 31. oktoobril, mil toimus pidulik koosolek  Turkmeenia Riiklikus Akadeemilises Mollanepesi-nim Draamateatris. Kaks ja pool tundi ilma vaheajata kuulati hingest tulevaid sõnu Magtõmgulõ igavesti elavast loomingust.

/Märkus – Edasist osa, kõnelejate kokkuvõtet  praegu blogisse pannes ma mõnevõrra kõhklesin, sest selles on palju juba möödunut, nõukogude ajastu vaimu. Aga siis mõtlesin, et olgu, panen, sest olgu siin seda tolleaegset ajastu ehedust. Ja Turkmeenia kohta pole ju tegelikult midagi valesti öeldud. Nii et jätkan dokumentaalselt./

Kutse tekst turkmeeni ja vene keeles. Minu kogust.

Koosoleku avas sm Muhammetnazar Gapurov, põhjaliku ettekande tegi Ministrite Nõukogu esimees sm Garrõjev, kes rõhutas, et oma kodumaa õnne nägi tark poeet turkmeeni hõimude ühinemises ja et õnn ja ühtsus olid Magtõmgulõle samatähenduslikud sõnad. “Mäed ei saa olla uduta, šahhid pole ebaõigluseta,” laulis Magtõmgulõ ja kutsus võitlema ülikute vastu, õnne ja ühtsuse eest.

Lenini preemia laureaat Jegor Issajev rõhutas oma sõnavõtus, et arvatavasti pole Nõukogudemaal teist niisugust maakohta, kus nii väga armastataks luulet kui Turkmeenias: pole teist sellist pidu, kus luulet kummardatakse kui geniaalseimat vaimusünnitist; pole teist sellist luule pidu, kus partei- ja majandusjuhid annaksid aru sellest, mida on tehtud majanduse ja kultuuri valdkonnas. Ja taas korrati Magtõmgulõ sõnu: “Sõprus on harjumus, vennalikkus seadus.”

Tuliselt tervitati Usbeki rahvapoeedi sotsialistliku töö kangelase Kamil Jaseni ning Valgevene NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimehe sotsialistliku töö kangelase Maksim Tanki esinemist. Neist viimane tõi kingituseks vastselt valgevene keeles avaldatud Magtõmgulõ värsiraamatu. Õhtu lõpuks kogunes niisuguseid kingitusi palju, mitmetes keeltes.

Aplaus paisus tormiks, kui sõna sai tiitliterohke Tsõngõz Ajtmatov, kes alustas juttu neist kaugetest aegadest, mil pimedus õiendas arveid tarkuse valgusega, aga mõtte ja luule valgus ei kustunud, vaid tõusis uuesti Turkmeenia liivades. “Igapäevaelu on igaühe kodus, töödes-tegemistes, aga panus inimkonna ühisvaradesse antakse vaimukanalite kaudu. Andja ei jää vaeseks, vaid rikastub,” lõpetas Tsõngõz Ajtmatov ja luges Magtõmgulõ tarkussõnu kirgiisi keeles.

Veel palju keeli kõlas, sõna said sellised kuulsad nimed nagu Aserbaidžaani rahvapoeet sotsialistliku töö kangelane Suleiman Rustam, luuletaja ja tõlkija Pavlo Movtšan Kiievist, Tadžikistani Kirjanike Liidu juhatuse esimene sekretär NSV Liidu riikliku preemia laureaat Mumin Kanoat, Kabardiini-Balkaari ANSV rahvapoeet NSV Liidu riikliku preemia laureaat Kaissõn Kulijev ja veel paljud teised. Esindatud olid Moskva ja Leningrad, Karakalpakkia ja Kasahstan, Armeenia ja Tatarimaa… Siis tuli pidu ka meie tanumale lähemale. Kõnetooli astus Läti luuletaja ja tõlkija Uldis Beržins, kes oma jutu rääkis sulaselges turkmeenia keeles. Tasuks oli saali kiitev vaimustus ja vist selle õhtu pikim aplaus. Ilusti rääkis, ohkasid Sona ja Bairam meie kõrval.

Moskva luuletaja Boriss Rahmanin luges ette oma eelmisel õhtul valminud värsid Turkmeeniast, Magtõmgulõst ja tema lastest, nüüdis-Turkmeenia loovast põlvkonnast.  Seejärel said sõna väliskülalised.

Möödunud sajandi keskel reisis mööda Turkmeeniat Ungari teadlane Ármin Vámbéry. Ta andis Leipzigis välja kolmkümmend Magtõmgulõ luuletust. Nüüd tõid koosolekule tervituse Ungari kirjanikud, kes võrdlesid poeedi tiivustavat mõju selle elujõuga, mida sisaldavad Sándor Petöfi värsid. Esines Afganistani kirjanik Tufani Kovun. Saali kandus nüüdispäevade ärevust. “Ma sõitsin siia teie naabermaalt,” ütles külaline, “maalt, kus armastatakse Magtõmgulõ Fragi luulet, maalt, kus võitis revolutsioon, kus rahvas hakkas looma uut elu. Meie kirjanike käes on korraga relv ja sulg, meie teostes väljenduvad rahu ja sõpruse ideed.”

Vist kõige kaugemateks peokülalisteks osutusid India ajakirjanikud, kellel oli muu hulgas rääkida sellestki, et Jawaharlal Nehru vanaisa ja Magtõmgulõ olevat omal ajal koos õppinud Hiiva medreses.

Üks armas kaamel Turkmeeniast. Minu foto.

Muidugi mõista väsisime me sellest pikast ja kuumast koosolekust, aga huvitav oli ikkagi. Gõlõtš Kulõjev rääkis oma tööst ajaloolise romaani kallal, Turkmeeni NSV rahvakunstnik Aihan Hadžõjev aga sellest, kuidas vahetult enne juubelitähtpäeva valmis tema maal “Ühtses peres”, mille aluseks on Magtõmgulõ luuletus õnnelinnust – ühtsusest, sõprusest.

Meie jaoks üsna omapärane oli koosolekujärgne kontsert, mis andis pildi Turkmeenia parematest lauljatest-tantsijatest. Teiste hulgas saime kuulda ka Turkmeenia “ööbikut” Magtõmgulõ-nim ooperi- ja balletiteatri solisti NSV  Liidu rahvakunstnikku Medeniet Šahberdõjevat. Kõige meeldivama mulje aga jätsid hoopistükkis ühe kolhoosi isetegevuslaste etnograafilised laulud-tantsud, mida esitasid nii noored kui vanad. Rohkete ehetega vanamemmed meenutasid millegipoolest meie Setumaa leelotajaid, üks oli koguni üsna Laine Mesikäpa moodi.

Pidu läbi, astusime Ašhabadi sumedasse öösse. See oli viimane soe õhtu enne oktoobripühi. Öösel sadas kauaoodatud vihma, mida purukuiv maa oli lootnud märtsi lõpust alates. Me ei ärganud sellest, oleme ju vihmaga harjunud. Ašhabadlased aga ärkasid sajusabinast, kiirustasid koguni õue… Hommikul oli loikudel õrn jääkirme. Turkmeenia külalislahkuse soojust aga saime tunda veel mitu päeva nii mägedes kui kõrbes, enne kui tagasiteele asusime. Tagasiteele koos rohkete tervitustega Eestimaa kirjanikele…

Written by Lin

18/06/2011 at 18:26

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979

VI
Vesi. Terve ookean

Vist ei läinud päevagi, mil me poleks saanud ujuda. Kui kuumust on pidevalt üle 40 kraadi, ei piisa joogipudelist. Basseinid, ja neid on linnades palju, kenakese tasu eest muidugi, pakuvad tõelist naudingut. Aga nende tintsinisest veest rohkem meeldis meile ookean.

Ookean on nagu meri, aga ei ole ka. Murdlainest, mis sind kohe kaldale viskab või kruvina põhja keerab, pääsevad edasi vaid väga head ujujad, needki kibesoolase suuga. Aga eht ahvimõnu on ka põlvekõrguses vees seista, lasta end lainetel loopida ja korjata teokarpe.

“Mida te nendega teete?” küsisid kohalikud, kes meie kogumisponnistusi naeruga jälgisid.

“Niisuguseid meil pole, neist saab popid ehted,” vastasime ja järgmistel päevadel randa tulles nägime veepiiril mustendamas poisikeste tagumikke. Emad olevat käskinud teokarpe koguda.

Vaevalt randa jõudnut ümbritsevad sedamaid kaubitsejad, pakkudes banaane, apelsine, kreebusid, batiktehnikas kangaid, käekelli, kaelaehteid… Kui nende vastu huvi ei näidata, suunduvad nad uusi ostusoovijaid otsima, pettunud, et kauplemisest koos selle juurde kindlasti käiva tingimisega midagi välja ei tulnud.

Kahest rannast, kus käisime, oli üks linna piires, teine kuuekümne kilomeetri kaugusel Badagrys. Teine oli meeldivam. Seal kasvas liivakallastelt mõne meetri kaugusel kookospalme, seal ei käinud mitte linnakaubitsejad, vaid ümberkaudsete külade inimesed, seal oli huvitavam ja lainegi lubas veidi kergema vaevaga sügavamale minna, kuigi ka kaldal istuja ei võinud iialgi kindel olla, et veekeel juba järgmisel hetkel tedagi ei limpsa.

Rannapalmid. Postkaart (1978) minu kogust.

Kasvuraskused

Lagoses Nõukogude saatkonnas öeldi meile, et Nigeerias töötab ligi 1500 Nõukogude spetsialisti, põhiliselt arstid, geoloogid, õpetajad ja ehitajad. Umbes sama suur on nende nigeerlaste arv, kes on lõpetanud kõrgkooli Nõukogudemaal.

Üliõpilasi on kõigis Nigeeria üheteistkümnes kõrgkoolis kokku ligi 50 000. Kõige suurem on Ibadani ülikool (6000 üliõpilast), kõige parem õppetase aga Lagoses. Ülikoolid on loodud Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolide baasil, nii nagu ka kogu haridussüsteem on väga sarnane Inglise omale. Ülikoolid koos kõige eluks vajalikuga moodustavad suurlinnade juures omaette piiride, valta ja reeglitega isoleeritud üliõpilaslinnaku.

(Lagose ülikooli üliõpilaslinnakus käisime ja need muljed olid põnevad ning üllatavadki, kuid selles leheloos ma neist ei kirjutanud. Alguses suhtusid tudengid meisse kui valgetesse ja nende meelest inglastesse väga negatiivselt, aga see suhtumine hajus, kui nende hulgas kauem olime, nende sööklas lõunat sõime ja lihtsalt juttu ajasime. – minu märkus)

Väike kingitus sellelt reisilt. Minu foto.

Nagu teistes arengumaades nii ka Nigeerias ületab Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni andmetel noorte tööleasujate arv märgatavalt vanuse tõttu töö jätjate arvu. Enam kui 50 protsendile tööleasuvatest noortest tuleb igal aastal luua uued töökohad. Töötasud on üsna nigelad, eriti väljaõppimata töölistel. Nii teenib ehitustööline 100 – 200 nairat kuus, insener 600 – 700 nairat. 

Olukorrast Nigeeria põllumajanduses oli meie lehes hiljaaegu juttu (vt. 16. jaanuari /1979/ “7 päeva”. Saime seda mõneti tunda ka oma nahal, sest Aafrikast loodetud banaanidehulk jäi meist kinni pistmata. Saime küll rahvustoitude lisandina praetud banaane kartulite asemel, kuid muidu on banaanide kui sisuliselt juba sisseveetava kauba hind turistide jaoks kõrge.  Kui veel hiljuti elas kuni 80% Nigeeria rahvastikust maal ja peamine majandusharu oli põllumajandus, siis nüüd läheneb vajadus vedada sisse seni väljaveetud maapähklit jne.

Kümme aastat tagasi loodi Ibadanis Nigeeria ja Aafrika majanduselule olulisemaid instituute IITA (ingliskeelse nimetuse algustähtede järgi) – Troopiliste Põllukultuuride Internatsionaalne Uurimisinstituut, kus praegu töötab enam kui 33 rahvuse esindajaid. Instituudikülastamine oli meie grupist eriti huvitav muidugi kolhoosi osakonnajuhatajale Joonas Saksakulmule Muhumaalt ja “Kommunismi” kolhoosi peaökonomistile Elle Mäele. Aga vaatamist jätkus meile kõigile.

Instituudis kasvatakse maniokki (millest söögiks tarvitatakse juuri), jamssi, riisi, maisi, ube, bataati ja veel mitmeid kogu Aafrikas viljeldavaid kultuure. Kõik need tahetakse põhjalikult läbi uurida 80-ndate aastate lõpuks. Igal aastal on töös neli ulatuslikku programmi. Tulemusi rakendavad Nigeeria jt. Aafrika riikide farmerid ja erilist tulu oodatakse neist tulevikus, kui hakatakse looma kooperatiive. Instituudi ülesanded on allutatud riigi vajadusele toita iseennast.

Eksootika

Olgu öeldud, et Nigeeria-reis ei vastanud sugugi meie senistele kujutlustele Aafrikast. Teisipidi jälle oleks ennatlik seda tahtagi, sest nägime vaid murdosakest tollest hiiglaslikust maailmajaost, tibatillukest osa Lääne-Aafrikast. Eksootilisi troopikaloomi nägime üksnes Ibadani ülikooli loomaaias, taimede kohta võiks peaaegu sedasama öelda botaanikaaias käimise järel, kui poleks olnud sõite ookeani äärde.

Enamjaolt nägime linnu ja inimesi, nende janu hariduse ja kultuuri järele. Käisime diskoteekides ja kinos. Viimases oli filmi jälgimisega raskusi, sest märksa huvitavam oli vaadata-kuulata publiku reaktsiooni, mis meie omaga diametraalselt vastupidine. Käisime Rahvusmuuseumis tutvumas läbilõikega 2000-aastasest Nigeeria kunstist, käisime veel mitmel pool mujalgi, aga loetelu läheks pikaks.

Rahvuslik regatt. Postkaart (1978) minu kogust.

Eksootikaks võib pidada Nigeeriast toodud lemmiksuveniire – mustast puust ja elevandiluust esemeid. Eksootikaks võib pidada sedagi, et nägime väga palju ilusaid inimesi. Eksootikaks võib lõppude lõpuks pidada sedagi, et kookospähklit ei saa nii lihtsalt lahti keerata, nagu näidatakse laineid löönud Itaalia komöödiafilmis “Sinjoore Robinson”, vaid selle looduse poolt meisterlikult pakitud tuumani jõudmine on vaevanõudev, muidugi kui tegu on korraliku suure kookospähkliga.

Niisiis sõltub eksootika puhul kõik sellest, mida eksootikaks pidada.

Päike

Kui millestki rääkida pole, siis räägitakse ilmast. Nigeeria-reisilt on muljeid nii palju, et ilmast polegi nagu suurt mõtet juttu teha. Oli meie jaoks suhteliselt talutav kuumus, esimestel päevadel küll harjumatu, mida veeskäimine leevendada aitas. Ei olnud vihmaperioodi. Paraviisi ei olnud ka kõrbeliiva toovat tugevat tuult – hormotaani. Päeval paistis taevas lausa seniidis päike kui kuumendav punkt. Ilusaid päikesetõuse ja loojanguid polnud: päike kas oli kõrgel või teda ei olnud üldse. Pärast kella kuut õhtul pimenes järsku.

Written by Lin

08/04/2011 at 22:20