Teed

Mõned mu teekonnad

Posts Tagged ‘Türkmenistan

1983 – Turkmeenia (Türkmenistan)

(Aja)kirjanikena Ašhabadis

© Linda Järve
See tekst on ilmunud ajalehes  Sirp ja Vasar 1983. aasta sügisel.

2.

Magtõmgulõ mälestussammas Ašhabadis. Postkaart (1973. a) minu kogust.

Sidemeid Eestimaaga, eelkõige meie kirjanikega oli üles lugeda kõigil eespool nimetatutel. Kui tervitused oleksid kaalukaup, muutunuksid meie kohvrid küll lausa mitukümmend kilogrammi raskemateks. Tervitada paluti Arvi Siiga ja Mats Traati, Doris Karevat ja Ellen Niitu, küsiti, kuidas elab alles hiljuti Turkmeenias käinud Jaan Rannap ja mis on teoksil Vladimir Beekmanil. Ja nii edasi ja nii edasi.

Seda suurem oli meie lahkete võõrustajate pettumine sellest, et Eestist ei saabunud õigel ajal väljasaadetud küllakutsest hoolimata ühtki kirjanikku Turkmeeni au ja uhkuse, kuulsa Magtõmgulõ (Mahtumkuli) 250. sünniaastapäeva tähistamisele. Võib-olla polnud lennuilma või ei jätkunud sõidutahtmist, küllap võiks lugeda n+1 põhjust, miks meie Kirjanike Liit esindajat ei saatnud. Võib-olla oli potentsiaalsel sõitjal alles värskelt meeles Mihkel Muti pilapala klassiku juubelile sõitmisest. Igatahes küsiti meilt mitmel päeval, kas me oskame öelda, miks ei saadetud Ly Seppelit või kedagi teist, miks ei tulnud üldse keegi.

Küsimus oli täiesti arusaadav. Turkmeeniale tähendab Magtõmgulõ nimi sama, mida venelasele Puškin, eestlasele ehk Tammsaare. Rahvas armastab seda luuletajat, mäletab ja kordab ikka ja jälle tema ammu välja öeldud ja ikka värskeid ning ajakohaseid mõtteid, pajatab temast muinaslugusid ja legende, austab tema laule ja elukäiku.

Kutse Magtõmgulõ 250. sünniaastapäeva pidulikule koosolekule Ašhabadis Mollanepesi-nim Draamateatris 31. okt 1983. Minu kogust.

Nii kutsutigi meid osalema Magtõmgulõ 250. sünniaastapäevale pühendatud pidulikust koosolekust, taheti meidki võtta kokkusõitnud kirjanike hulka, esindama eesti kirjanduselu. Aga see ei sobinud päris hästi meie komandeeringuplaanidega, ka ei pidanud me end vääriliseks päriskirjaniku nime kandma, ehkki ühelt meist on ilmunud tõlkeraamatuid, teisel kaante vahel veidi publitsistikat. Nii loobusime pakutud aust. Päris eemale ei jäänud me suurtest pidustustest, mille deviisiks oli Magtõmgulõ mõte “Sõprus on harjumus, vennalikkus seadus”, ometigi. Eemale jääda olnuks võimatugi. Magtõmgulõ luulet loeti neil päevil raadios ja televisioonis, temast kirjutasid kõik  Turkmeeni NSV ajalehed.

Ilmus “Sovjet Edjebijatõ” klassikule pühendatud erinumber, sisekaanel seesama luuletus Turkmeeniast, mille kõigi liiduvabariikide keeltes välja antud miniraamatu jaoks oli eesti keelde tõlkinud Valeeria Villandi.  Ajakirja avaartikkel pärineb Turkmeeni KP Keskkomitee esimese sekretäri Muhhametnazar Gapurovi sulest. Järgmisena sai sõna Šaraf Rašidov.  Magtõmgulõ kohta avaldavad oma mõtteid NSV Liidu Kirjanike Liidu juhatuse esimene sekretär Georgi Markov, Lenini preemia laureaat Oless Gontšar, Magtõmgulõ-nim riikliku preemia laureaadid Berdinazar Hudainazarov, Aihan Hadzõjev, Džuma Redžepov (viimatimainitu on tootmiskoondise “Turkmeenia Vaip” peakunstnik – tema ja ta töö kohta saab siit blogist lugeda ka teisalt.) ja veel paljud teised.  Samas ajakirjanumbris algas ka Gõlõtš Kulõjevi ajalooline romaan “Magtõmgulõ”, mille kohta muide ka pidulikul koosolekul väga tunnustavad sõnu öeldi.

Kõikjal olid kõneaineks Magtõmgulõ mälestussamba avamine tema kodukohas, kirjanike väljasõidud ja kohtumised Turkmeenia töötajate ja kolhoosnikega. Pidustused kulmineerusid 31. oktoobril, mil toimus pidulik koosolek  Turkmeenia Riiklikus Akadeemilises Mollanepesi-nim Draamateatris. Kaks ja pool tundi ilma vaheajata kuulati hingest tulevaid sõnu Magtõmgulõ igavesti elavast loomingust.

/Märkus – Edasist osa, kõnelejate kokkuvõtet  praegu blogisse pannes ma mõnevõrra kõhklesin, sest selles on palju juba möödunut, nõukogude ajastu vaimu. Aga siis mõtlesin, et olgu, panen, sest olgu siin seda tolleaegset ajastu ehedust. Ja Turkmeenia kohta pole ju tegelikult midagi valesti öeldud. Nii et jätkan dokumentaalselt./

Kutse tekst turkmeeni ja vene keeles. Minu kogust.

Koosoleku avas sm Muhammetnazar Gapurov, põhjaliku ettekande tegi Ministrite Nõukogu esimees sm Garrõjev, kes rõhutas, et oma kodumaa õnne nägi tark poeet turkmeeni hõimude ühinemises ja et õnn ja ühtsus olid Magtõmgulõle samatähenduslikud sõnad. “Mäed ei saa olla uduta, šahhid pole ebaõigluseta,” laulis Magtõmgulõ ja kutsus võitlema ülikute vastu, õnne ja ühtsuse eest.

Lenini preemia laureaat Jegor Issajev rõhutas oma sõnavõtus, et arvatavasti pole Nõukogudemaal teist niisugust maakohta, kus nii väga armastataks luulet kui Turkmeenias: pole teist sellist pidu, kus luulet kummardatakse kui geniaalseimat vaimusünnitist; pole teist sellist luule pidu, kus partei- ja majandusjuhid annaksid aru sellest, mida on tehtud majanduse ja kultuuri valdkonnas. Ja taas korrati Magtõmgulõ sõnu: “Sõprus on harjumus, vennalikkus seadus.”

Tuliselt tervitati Usbeki rahvapoeedi sotsialistliku töö kangelase Kamil Jaseni ning Valgevene NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimehe sotsialistliku töö kangelase Maksim Tanki esinemist. Neist viimane tõi kingituseks vastselt valgevene keeles avaldatud Magtõmgulõ värsiraamatu. Õhtu lõpuks kogunes niisuguseid kingitusi palju, mitmetes keeltes.

Aplaus paisus tormiks, kui sõna sai tiitliterohke Tsõngõz Ajtmatov, kes alustas juttu neist kaugetest aegadest, mil pimedus õiendas arveid tarkuse valgusega, aga mõtte ja luule valgus ei kustunud, vaid tõusis uuesti Turkmeenia liivades. “Igapäevaelu on igaühe kodus, töödes-tegemistes, aga panus inimkonna ühisvaradesse antakse vaimukanalite kaudu. Andja ei jää vaeseks, vaid rikastub,” lõpetas Tsõngõz Ajtmatov ja luges Magtõmgulõ tarkussõnu kirgiisi keeles.

Veel palju keeli kõlas, sõna said sellised kuulsad nimed nagu Aserbaidžaani rahvapoeet sotsialistliku töö kangelane Suleiman Rustam, luuletaja ja tõlkija Pavlo Movtšan Kiievist, Tadžikistani Kirjanike Liidu juhatuse esimene sekretär NSV Liidu riikliku preemia laureaat Mumin Kanoat, Kabardiini-Balkaari ANSV rahvapoeet NSV Liidu riikliku preemia laureaat Kaissõn Kulijev ja veel paljud teised. Esindatud olid Moskva ja Leningrad, Karakalpakkia ja Kasahstan, Armeenia ja Tatarimaa… Siis tuli pidu ka meie tanumale lähemale. Kõnetooli astus Läti luuletaja ja tõlkija Uldis Beržins, kes oma jutu rääkis sulaselges turkmeenia keeles. Tasuks oli saali kiitev vaimustus ja vist selle õhtu pikim aplaus. Ilusti rääkis, ohkasid Sona ja Bairam meie kõrval.

Moskva luuletaja Boriss Rahmanin luges ette oma eelmisel õhtul valminud värsid Turkmeeniast, Magtõmgulõst ja tema lastest, nüüdis-Turkmeenia loovast põlvkonnast.  Seejärel said sõna väliskülalised.

Möödunud sajandi keskel reisis mööda Turkmeeniat Ungari teadlane Ármin Vámbéry. Ta andis Leipzigis välja kolmkümmend Magtõmgulõ luuletust. Nüüd tõid koosolekule tervituse Ungari kirjanikud, kes võrdlesid poeedi tiivustavat mõju selle elujõuga, mida sisaldavad Sándor Petöfi värsid. Esines Afganistani kirjanik Tufani Kovun. Saali kandus nüüdispäevade ärevust. “Ma sõitsin siia teie naabermaalt,” ütles külaline, “maalt, kus armastatakse Magtõmgulõ Fragi luulet, maalt, kus võitis revolutsioon, kus rahvas hakkas looma uut elu. Meie kirjanike käes on korraga relv ja sulg, meie teostes väljenduvad rahu ja sõpruse ideed.”

Vist kõige kaugemateks peokülalisteks osutusid India ajakirjanikud, kellel oli muu hulgas rääkida sellestki, et Jawaharlal Nehru vanaisa ja Magtõmgulõ olevat omal ajal koos õppinud Hiiva medreses.

Üks armas kaamel Turkmeeniast. Minu foto.

Muidugi mõista väsisime me sellest pikast ja kuumast koosolekust, aga huvitav oli ikkagi. Gõlõtš Kulõjev rääkis oma tööst ajaloolise romaani kallal, Turkmeeni NSV rahvakunstnik Aihan Hadžõjev aga sellest, kuidas vahetult enne juubelitähtpäeva valmis tema maal “Ühtses peres”, mille aluseks on Magtõmgulõ luuletus õnnelinnust – ühtsusest, sõprusest.

Meie jaoks üsna omapärane oli koosolekujärgne kontsert, mis andis pildi Turkmeenia parematest lauljatest-tantsijatest. Teiste hulgas saime kuulda ka Turkmeenia “ööbikut” Magtõmgulõ-nim ooperi- ja balletiteatri solisti NSV  Liidu rahvakunstnikku Medeniet Šahberdõjevat. Kõige meeldivama mulje aga jätsid hoopistükkis ühe kolhoosi isetegevuslaste etnograafilised laulud-tantsud, mida esitasid nii noored kui vanad. Rohkete ehetega vanamemmed meenutasid millegipoolest meie Setumaa leelotajaid, üks oli koguni üsna Laine Mesikäpa moodi.

Pidu läbi, astusime Ašhabadi sumedasse öösse. See oli viimane soe õhtu enne oktoobripühi. Öösel sadas kauaoodatud vihma, mida purukuiv maa oli lootnud märtsi lõpust alates. Me ei ärganud sellest, oleme ju vihmaga harjunud. Ašhabadlased aga ärkasid sajusabinast, kiirustasid koguni õue… Hommikul oli loikudel õrn jääkirme. Turkmeenia külalislahkuse soojust aga saime tunda veel mitu päeva nii mägedes kui kõrbes, enne kui tagasiteele asusime. Tagasiteele koos rohkete tervitustega Eestimaa kirjanikele…

Advertisements

Written by Lin

18/06/2011 at 18:26

1983 – Turkmeenia (Türkmenistan)

Türkmenistan praegu.

(Aja)kirjanikena Ašhabadis

© Linda Järve
See tekst on ilmunud ajalehes  Sirp ja Vasar 1983. aasta sügisel.

/Märkused: Täpset ilmumiskuupäeva enam ei mäleta, igatahes oli see pärast mu 1983. aasta oktoobri- ja novembrikuist loomereisi Turkmeeniasse (kui peaksin leidma oma väljalõigetest ilmunud teksti üles, siis täpsustan).  Siinne tekst on tollase käsikirja järgi, seetõttu võib see ajalehes ilmunust mõnevõrra erineda. Praegu on Sirbi ja Vasara nimi teadupärast Sirp, aga kultuuriväljaanne on see endiselt. Säilitanud olen tollase keelepruugi, kuigi Ašhabad on nüüd Aşgabat ja Turkmeenia Türkmenistan.

Pikkuse tõttu panen teksti siia kahes osas. Tegin Turkmeenias ka slaide, mõned neist illustreerisid 1983. a ajalehes ilmunud reisiülevaadet. Kuna mul nüüd pole võimalust slaide skännida, siis kasutan siinse teksti illustreerimiseks Turkmeenia sõprade mulle toona kingitud raamatuid ja muid reisimeeneid.

Selle loo blogissepanek toob mulle Turkmeenia muljed värskelt meelde, sest seal juhtus palju toredat ja meie sõbrad võtsid meid suurepärase külalislahkusega vastu. Ma ei tea, mis neist on saanud, kui paljud on juba elavate kirjast lahkunud, kui paljud töötavad ja tegutsevad praegus-Türkmenistanis. Aga nendega koos viibitud aeg ei unune, nad on mul tänuga meeles./

1.
Kui me “Sädeme” toimetuse vastutava sekretäri Mare Vetemaaga 29. oktoobril veidi enne keskööd (kohaliku aja järgi) Ašhabadi jõudsime, ootas meid lennujaamas kannatamatult kohalik Harri Lehiste – “Pikri” sõsarajakirja “Tokmak” peatoimetaja Bairam Žutdijev. Kui ta meile nelgiõied ulatas, tundsime, et Ajakirjanike Liidu antud loominguline komandeering Turkmeeniasse on hästi alanud. Ette rutates olgu öeldud, et see ka hästi lõppes ja sõidust toredad mälestused ja rohkesti kirjutamisainet jättis. Tol keskööl ei osanud me aga veel aimata, et meie Ašhabadi-päevad nii sügavalt kirjanduslikeks kujunevad.

Põhjusi selleks oli tegelikult palju, üks kaalukam kui teine. Alustame vanadest ja uutest tuttavatest.

Sona Jazova esimene luuleraamat (turkmeeni keeles, 1980)

Nende ridade kirjutaja kohtus kümme aastat tagasi (1973. a) Moskvas  “Komsomolskaja Pravda” toimetuses stažeerides noore sihvaka ja kauni turkmeenlanna Sona Jazovaga. Elasime kuu aega ühes hotellitoas, hiljem vahetasime mitmesuguste tähtpäevade puhul  kombekohaselt kaarte. Ei ma osanud aimatagi, et Sona mind kõik need vahepealsed aastad nii südamest külla ootas, nagu nüüd Turkmeeniasse jõudes selgus. Kümme aastat tagasi oli Sona toimetada sealse noortelehe “Jaš Kommunist” erilehekülg naistele ja neidudele. Tollal oli tal kolm tütart, noorim neist nelja-aastane.

Nüüdseks on Sonast saanud tuntud ja tunnustatud ajakirjanik. Ei juhtu vist naljalt, et Kirjanike Liitu võetakse inimene, kel pole ilmunud ainustki raamatut. Sona võeti, ajakirjanduses avaldatu põhjal. Varsti pärast seda, 1980. aastal ilmus tema esimene luulekogu “Bäägüll” (“Roos”). Järgmise kogu käsikiri on kirjastuses järge ootamas ja kolmas on kokkupanekul. Sona ise arvab, et jõuaks rohkem, aga kodu nõuab oma osa. Kolm tütart on neiueas, pisipoeg Begentš (Rõõm) ootab ema pikisilmi töölt koju ja viieski laps on peagi tulekul. Sona jätkab endistviisi uue elulaadi propageerimist naiste hulgas, ta on Nõukogude Naiste Komitee liige. Turkmeeni Kirjanike Liidu ajakirja “Sovjet Edjebijatõ” toimetuses juhatab ta luuleosakonda.

Bahhargüll Kerimova jutukogu (turkmeeni keeles, 1982)

Samas toimetuses on ametis ka noor kirjanik Bahhargüll Kerimova, samuti pereema, kel kodus kaks kopsakat poega ja tütar. Tema jutustusi on ilmunud mitmes noorte autorite ühisteoses, väikese raamatu “Emaarmastus” kinkis ta meile kaasa.

Üsna peagi pärast meie saabumist saime teada, et ka Bairam Žutdijev pole mitte ainult satiiriajakirja peatoimetaja, vaid ka poeet, kellel on turkmeeni keeles ilmunud mitu värsikogu. Vene keelde on tema luuletusi tõlkinud Marina Tarassova ja see kogu kannab pealkirja “Valge hobu”. Välimuselt meenutab Bairam millegi poolest kuulsat Itaalia filminäitlejat Alberto Sordit, ka võiksid talle sobida koomilised rollid. Igatahes kuidagi väga loomulikult kõlas tema väide, et poegi on tal märksa rohkem kui tütreid, mille peale kohe selgus, et tegelikult on nii poegi kui tütreid kaks.

Mare Vetemaad ootas kohtmine turkmeeni tunnustatuima lastekirjaniku Kajum Tangrõkulijeviga, kelle raamatu “Dutaar laulab õnnest” ta 1977. aastal tõlkinud oli. Tangrõkulijev on Turkmeeni NSV Magtõmgulõ-nimelise riikliku preemia laureaat 1972. aastast ning sai 1980. aastal Anderseni-preemia. Tunneb hästi Eno Rauda ja Aino Pervikut. Tema ja ta poeg palusid neid tingimata tervitada, nii soojade sõnadega, nagu ainult poeetilised turkmeenid oskavad öelda. Aga Kajum Tangrõkulijevi kohta passiks siinkohal lisada veel, et tema teoseid on ühtekokku ilmunud vähemalt 12 miljonit eksemplari 30 rahva keeles. Turkmeeni helilooja Velii Ahmedov on tema luuletustest loonud 30 laulu.

Kajum Tangrõkulijevi "Kuldne tass" (venekeelne väljaanne, 1981)

Illustratsioon Kajum Tangrõkulijevi jutukestele Jartõgulokist, kes sündis kaameli kõrvast. (V. Žeribori joon, 1981)

Teadlase põhjalikkusega uurib Tangrõkulijev turkmeeni lastekirjanduse ajalugu ja nüüdispäeva, peab selle kohta loenguid ülikoolis, on kirjutanud sadakond teadusartiklit ja kuus monograafiat. Veendusime ka, et ta oskab kõrbes väga ruttu leida hästi palju kuivanud saksauuli ning sellest kena lõkke teha, maitsvat šašlõkki küpsetada ja turkmeeni kirjanduselust keni lugusid pajatada. Ka autot juhib ta kindlakäeliselt. Kaugetele reisidele eelistab kodust Turkmeeniat, aga alles hiljuti käis lastekirjanduse alasel nõupidamisel Hispaanias. Rääkis oma muljetest, sellest, et meeldisid inimesed ja kunst, ei meeldinud aga corrida. “Mis lõbu saab tunda tapmisest,” küsis ta.

Kajum Tangrõkulijevi paremaid sõpru on teine turkmeeni lastekirjanik, ka mitmeid filmistsenaariumeid loonud Anna Paitõk. Lühem, tüsedapoolsem lõbusanäoline meesterahvas, kes kurdab, et vähe sellest, kui teda eesnime pärast naisterahvaks peetakse ja hotellides õrnema sooga ühte tuppa tahetakse panna. Kõigele lisaks armastatakse tema nime kirjutamisel üks n ära jätta. “Anna on turkmeeni keeles “reede”,” seletab ta. “Teate küll, Robinson ja Reede.”

Anna Paitõkki tuntakse eriti raamatu “Minu sõja-aastate poisid” järgi. Lisaks turkmeeni keelele on see sügavasisuline ja haarav raamat (“Väga hea raamat,” ütles Sona.) ilmunud ka vene, ukraina ja moldaavia keeles. Ühel õhtul kõneles Anna Paitõk meile aga oma vennast Džumaast, kes võitles Suures Isamaasõjas Eesti NSV vabastamise eest ja hukkus Sinimägedel. Anna Paitõk on Eestimaal käinud, kohtunud lastega pioneerirühmast, mis tema venna nime kannab.

/Järgneb./

Written by Lin

13/06/2011 at 16:47

1983 – Turkmeenia (Türkmenistan)

Vaip

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Rahva Hääl nr. 8, 8. jaan 1984.

(Säilitatud tollased nimed ja keelepruuk. )

* * *

Motiiv turkmeeni vaibalt. Minu foto.

 

Vesi on turkmeeni elu,
hobune – turkmeeni tiivad,
vaip – turkmeeni süda.

(Rahvatarkus)

Kujutlesin Ašhabadi (nüüd Aşgabat – minu märkus) vaibavabrikut sootuks suuremana ja valgusküllasemana, auväärse silmahakkava tööstushoonena. Seda tänavanurgal asuvat suhteliselt tagasihoidlikku maja küll poleks ilma vastava sildita osanud tolle Turkmeenia jaoks ülitähtsa kunsti- ja tööstusliigi viljelemise keskmeks arvata.

Kujutlesin ka Ašhabadi vaibavabriku peakunstniku tööruumi sootuks suuremana ja valgusküllasemana, ikka täiemõõdulise ateljeena. Seda tillukese aknapiluga ruumi, kuhu Džuma Redžepov meid juhatas ja mis maast laeni tihedalt kõikvõimalikke kavandeid, fotosid, vaibamustreid, värviproove ja teab mida muud täis oli tuubitud, nõnda et väikese laua jaoks vaevu paika leidus, poleks ma küll tihanud selle vabriku üheks elukeskmeks pidada.

Seda suurem on praegu mu austus vaibakunstniku ja vaibakudujate vastu.

Redžepovid

Džuma Redžepovi kõik vaibad ja nende loomislood on pildis ja kirjas talletatud omavalmistatud albumisse. Iga asi on valminud erineval ajal ja asub ise kohas, ilma sellise arhiivi abita polekski asjassepühendamatul võimalust üldmuljet saada. Suurem osa kavandeid on valminud tootmiskoondise “Turkmenkovjor” eksperimentaalse kunstivabriku jaoks. See on Ašhabadi vaibavabriku ametlik nimetus ja tooted valmivad siin käsitsi. Lisaks sellele kuulub tootmiskoondisse veel 11 vabrikut üle kogu Turkmeenia. Neis toodetakse vaipu tööstuslikult. Iga päev tuleb telgedelt üle 200 ruutmeetri vaipu.

Turkmeeni vaibad, eriti käsitöö, on ajast aega hinnas olnud. Praegu ostavad neid enam kui 50 riiki. Mitmesuguste rahvusvaheliste näituste medaleid annab üles lugeda, maailmanäitustelt on kuus kuldmedalit.

Turkmeenlanna kudunud kord ammustel aegadel karmi valitseja käsul imekauni vaiba. Et ta sellest ilusamat kududa ei saaks, heideti ta vangikongi. Vaibakuduja, kes kaotab võimaluse teha oma armastatud tööd, on nagu lind lauluta. Vangipõlves lagunes turkmeenlanna kleit. Naine nägi nurgas ämblikuvõrku, otsustas sellest uue kleidi kududa. Ei tahtnud igavat ämblikuhalli ja värvis võrguniidi verega punaseks. Tema mälestuseks olevatki Turkmeenia vaiba põhivärv sügavpunane, küpse kirsi värv.

Džuma Redžepov koos kingitusvaibaga, millel on kujutatud Rässul Hamzatovi isa.

Vaibakuduja on ka Džuma Redžepovi naine. Veelgi enam, ta kannab uhket aunimetust: Turkmeeni NSV teeneline vaibakuduja. Töötab samas Ašhabadi vabrikus ja on oma töövõtteid õpetanud paljudele noortele vaibakudujatele. Ons vaibakudumine üldse õpetatav? Töövõtted küll, neid annavad emad edasi põlvest põlve. Aga kuulsateks vaibakudujateks saavad ikkagi vaid need, kellel töövõtete tundmise ja töökusega käib kaasas ka eriline loojatalent.

Kui päeval on vabrikus vaipa kootud, siis arvaks võhik, et ega õhtul küll enam keegi kudumisraami taha istu. Aga Annatadž Redžepova on just õhtutundidel kodus kudunud need kümned vaibad, mis Džuma Redžepov lisaks vabrikutööle loonud on. Neil vaipadel on tihti üks kirjarida: “Kingituseks Redžepovite perekonnalt”. Viimati sai sellise kingituse Rässul Hamzatov. Ühel vaipadest kujutas kunstnik poeeti ennast, teisel tema isa.

Kingitusvaibad on üks idamaadele iseloomulikke vaibaliike. Džuma Redžepovi vaipu on kingitud Juri Gagarinile ja Fidel Castrole, Charlie Chaplinile ja Indiale Mahatma Gandhi 100. sünniaastapäevaks. Viimatinimetatud vaip oli vaid 1,5-ruutmeetrine, kuid sisaldas 50 värvitoonis niite ja ruutmeetri kohta tuli 400 000 sõlme. Chaplini vaip erineb teistest selle poolest, et turkmeeni rahvusornamendi asemel ääristab seda kootud filmiriba. Kui vaip tuntud koomikule 1967. aastal Šveitsi kingituseks saadeti, tuli sealt peagi vastuskiri Chaplini allkirjaga. Ühe vaipadest on kunstnik kinkinud ajalehele “Sovet Turkmenistõn”. Õhtutundidel abikaasade poolt üksmeeles loodud vaipadel on kujutatud Leninit ja Uljanovite perekonda, Magtõmgulõd ja Mollanepesi, Giuseppe Garibaldit ja Karl Marxi. 1984. aastal saadetakse Jaapanisse vaip kingituseks Hiroshimale. Sellel on aatomipommi ohvrite mälestussamba taustal kiri: “Magage rahulikult, see ei kordu!”

Redžepovite vanim poeg Redžep on tunnustatud helilooja, loonud muusikat enam kui kümnele filmile. Teine poeg Rahmet on filmikunstnik. Tütardest on Adžap inglise filoloog, Džahanil on Moskvas käsil konservatooriumi neljas kursus. Kui nad alles algkoolis käisid, siis vist polnud kolmanda klassi vene keele õpikus turkmeeni koolile veel seda õppetükki, mille pealkirjaks on “Meister”. Praegu on. See õppetükk jutustab nende emast Annatadžist ja tema kootud vaipadest.

Redžepovite kohta sobib lisada, et vaibameistritel on kahe peale palju aukirju ja auhindu. 1970. aastal sai Džuma Redžepov oma loomingu eest Magtõmgulõ-nimelise Turkmeeni NSV preemia, 1973. aastast on ta teeneline kunstitegelane. Lähipäevil, 25. detsembril pidas ta oma 60. sünnipäeva. Ma usun, et üheks kingituseks oli Ašhabadi vaibakudujatel varuks kaunis üllatusvaip, mis sõlmitud iseäralise austuse ja armastusega…

On selline muuseum,

mis asub vaid kolmes üsna tagasihoidliku suurusega toas Ašhabadi vaibavabriku teisel korrusel. Siin võib näha Turkmeenia kõige kaunimaid ja kõige ajaloolisemaid vaipu. Teejuhiks siinsete rikkuste juures oli vanameister Aziz Bagirov, kes Ašhabadi vaibavabrikus on töötanud üle poole sajandi. Ta teadis öelda, et tootmiskoondises “Turkmenkovjor” on ühtekokku üle 10 000 töölise. Plaan 1983. aastaks nägi ette kududa 110 000 ruutmeetrit. vaibakudumise saab selgeks kolme-nelja kuuga. Aziz Bagirov mäletas, et 1950-ndate aastate lõpus käinud Ašhabadis seda õppimas ka paar eestlannat. Neil kulunud töövõtete omandamiseks pool aastat. Päris kiiresti.

Read, mis Džuma Redžepov mulle oma pildi taha mälestuseks kirjutas.

Ammustel aegadel lebas kudumisraam põrandal ja vaibakuduja ei saanud oma töö kohal selgagi sirgeks ajada. Nüüd on see praegugi veel raske töö ometi tohutult palju kergem kui tollal: kudumisraam on üleval, vaibakuduja seob sõlmi taburetikesel istudes. Aga noid sõlmi on määratu palju. Igal turkmeenide hõimul on omad mustrid, omad kujundid, mida nimetatakse göölideks. Kui ersaaride göölivaiba puhul on sõlmi ainult 250 000 ruutmeetri kohta, siis näiteks tekede vaibal tuleb iga ruutmeetri kohta umbes 350 000 sõlme. Niisugused keerulised sõlmimismustrid on tegijatel enamasti peas. Üks hinnalisemaid vaipu vabriku muuseumis on suhteliselt väike, veidi üle ühe ruutmeetri, aga sisaldab miljon sada nelikümmend kaheksa tuhat sõlme.

Või kas saabki neil vaipadel olla hinda? Näiteks sellel ülipõnevas reljeefkoes tehtud vaibal, mida kudus Turkmeenia üks väheseidmeessoost vaibakudujaid koos oma kahe abilisega. Omaaegse Ašhabadi maavärina ajal hukkusid nad kõik. vaibal jäi nurk lõpetamata. Reljeefvaipade kudumise kunsti tuntakse hästi Hiinas ja Vietnamis, meie maal märksa halvemini. Meister viis saladuse hauda ja kulus palju aastaid, enne kui vaibanurk suudeti lõpetada.

Väljapanekute seas on ka vaip, mille mõlemad pooled on erineva mustriga, aga ühtviisi kaunid. Selle vaatajad arvavad enamasti, et kaks vaipa on lihtsalt kokku õmmeldud. Tegelikult on see vaip aga korraga kootud mõlemalt poolt.

Turkmeeni NSV rahvamajandusnäituse peapaviljonis on aukohal hiiglane. See on suurim Turkmeenias kootud vaipadest ja kannab nime “Gigant”. Võimalik, et see on maailmas ainuke nii suur vaip: 193,5 ruutmeetrit. Võimalik, et see on maailmas ainuke nii raske vaip: 865 kilogrammi. Ruutmeetri kohta tuleb 252 000 sõlme ja ühtekokku on sõlmi 48 752 000. Kirjutasin neid arve ja kontrollisin, et nulle ikka vajalikul hulgal kirja saaks, ise aga mõtlesin hoopiski kahest kuupäevast ja kolmekümne kuuest naisest. “Giganti” kooti 1941. aasta 13. juulist 1942. aasta 12. veebruarini. Suure Isamaasõja algus… Vaibakudujad panid sellesse vaipa kogu oma elutahte, kogu oma võidutahte. Juba palju aastaid hiljem Turkmeenia kirjandus- ja kunstidekaadi päevil Moskvas kasutati hiigelvaipa Suure Teatri laval eesriidena.

Kui vastne vaip valmib, teevad vaibameistrid selle taustal traditsioonilise ühispildi. Seekordne vaip valmis Magtõmgulõ 250. sünniaastapäevaks, jälle Džuma Redžepovi ja vaibakudujate koostööna.

Aeg

on Turkmeenia vaipadele kuulsust lisandanud. Aziz Bagirov ütles, et käi käsitöövaiba peal kui tahes palju, see läheb aina ilusamaks, omandab kaunima läike. Niisiis, mida vanem on vaip, seda kaunim.

Aeg on andnud Turkmeenia vaibakudujatele paremad töötingimused, aga ka märksa suurema lugupidamise nende targa ja rõõmsameelse kunsti vastu. Tootmiskoondise “Turkmenkovjor” noorepoolne direktor Ogulnabat Muhammedova on endine vaibakuduja. Praegu ei juhi ta mitte ainult vabrikuid, vaid võtab osa riigi juhtimisest, on NSV Liidu Ülemnõukogu saadik.

Ajad on muutunud, tööinimene au sees. Ašhabadis näidatakse võõrale kindlasti Lenini mälestussammast. Otsus selle püstitamiseks tehti 1924. aastal, päev pärast Lenini surma. Selle monumendi alusel sillerdavad sügavates värvitoonides kividest tehtud vaibamustrid. Kivivaipu meisterdati viis aastat. Nii loodi mälestussammas Leninile, aga ka rahvakunstile, rahva armastusele, tema südamele.

Ühte tahaksin veel lisada. Turkmeenile pole vaip mitte koju tiritud ning teistele vaatamiseks pandud luksuskaup ja uhkustamisasi, vaid elupõline vanematelt lastele edasi antav tarbeese. Vaip elab igas peres oma elu: sellel mängivad lapsed, pere joob teed, päevatööst väsinu puhkab jalgu, küllatulnud naudivad vaiba soojust, libistavad peoga üle ta pehme pinna. Vaip elab…

– – –

Märkus: siinsetest piltidest veel – 1. minu foto Turkmeeniast toodud väikeselt vaipkotilt; 2. ja 3. Džuma Redžepovilt mälestuseks saadud foto, mis ei ole Eestis varem ilmunud; 4. Džuma Redžepovilt mälestuseks saadud foto, mis avaldati Rahva Hääles mustvalgelt ja mille värviline originaal on arvatavasti kaduma läinud.

Written by Lin

21/03/2011 at 15:49