Teed

Mõned mu teekonnad

1983 – Turkmeenia (Türkmenistan)

Türkmenistan praegu.

(Aja)kirjanikena Ašhabadis

© Linda Järve
See tekst on ilmunud ajalehes  Sirp ja Vasar 1983. aasta sügisel.

/Märkused: Täpset ilmumiskuupäeva enam ei mäleta, igatahes oli see pärast mu 1983. aasta oktoobri- ja novembrikuist loomereisi Turkmeeniasse (kui peaksin leidma oma väljalõigetest ilmunud teksti üles, siis täpsustan).  Siinne tekst on tollase käsikirja järgi, seetõttu võib see ajalehes ilmunust mõnevõrra erineda. Praegu on Sirbi ja Vasara nimi teadupärast Sirp, aga kultuuriväljaanne on see endiselt. Säilitanud olen tollase keelepruugi, kuigi Ašhabad on nüüd Aşgabat ja Turkmeenia Türkmenistan.

Pikkuse tõttu panen teksti siia kahes osas. Tegin Turkmeenias ka slaide, mõned neist illustreerisid 1983. a ajalehes ilmunud reisiülevaadet. Kuna mul nüüd pole võimalust slaide skännida, siis kasutan siinse teksti illustreerimiseks Turkmeenia sõprade mulle toona kingitud raamatuid ja muid reisimeeneid.

Selle loo blogissepanek toob mulle Turkmeenia muljed värskelt meelde, sest seal juhtus palju toredat ja meie sõbrad võtsid meid suurepärase külalislahkusega vastu. Ma ei tea, mis neist on saanud, kui paljud on juba elavate kirjast lahkunud, kui paljud töötavad ja tegutsevad praegus-Türkmenistanis. Aga nendega koos viibitud aeg ei unune, nad on mul tänuga meeles./

1.
Kui me “Sädeme” toimetuse vastutava sekretäri Mare Vetemaaga 29. oktoobril veidi enne keskööd (kohaliku aja järgi) Ašhabadi jõudsime, ootas meid lennujaamas kannatamatult kohalik Harri Lehiste – “Pikri” sõsarajakirja “Tokmak” peatoimetaja Bairam Žutdijev. Kui ta meile nelgiõied ulatas, tundsime, et Ajakirjanike Liidu antud loominguline komandeering Turkmeeniasse on hästi alanud. Ette rutates olgu öeldud, et see ka hästi lõppes ja sõidust toredad mälestused ja rohkesti kirjutamisainet jättis. Tol keskööl ei osanud me aga veel aimata, et meie Ašhabadi-päevad nii sügavalt kirjanduslikeks kujunevad.

Põhjusi selleks oli tegelikult palju, üks kaalukam kui teine. Alustame vanadest ja uutest tuttavatest.

Sona Jazova esimene luuleraamat (turkmeeni keeles, 1980)

Nende ridade kirjutaja kohtus kümme aastat tagasi (1973. a) Moskvas  “Komsomolskaja Pravda” toimetuses stažeerides noore sihvaka ja kauni turkmeenlanna Sona Jazovaga. Elasime kuu aega ühes hotellitoas, hiljem vahetasime mitmesuguste tähtpäevade puhul  kombekohaselt kaarte. Ei ma osanud aimatagi, et Sona mind kõik need vahepealsed aastad nii südamest külla ootas, nagu nüüd Turkmeeniasse jõudes selgus. Kümme aastat tagasi oli Sona toimetada sealse noortelehe “Jaš Kommunist” erilehekülg naistele ja neidudele. Tollal oli tal kolm tütart, noorim neist nelja-aastane.

Nüüdseks on Sonast saanud tuntud ja tunnustatud ajakirjanik. Ei juhtu vist naljalt, et Kirjanike Liitu võetakse inimene, kel pole ilmunud ainustki raamatut. Sona võeti, ajakirjanduses avaldatu põhjal. Varsti pärast seda, 1980. aastal ilmus tema esimene luulekogu “Bäägüll” (“Roos”). Järgmise kogu käsikiri on kirjastuses järge ootamas ja kolmas on kokkupanekul. Sona ise arvab, et jõuaks rohkem, aga kodu nõuab oma osa. Kolm tütart on neiueas, pisipoeg Begentš (Rõõm) ootab ema pikisilmi töölt koju ja viieski laps on peagi tulekul. Sona jätkab endistviisi uue elulaadi propageerimist naiste hulgas, ta on Nõukogude Naiste Komitee liige. Turkmeeni Kirjanike Liidu ajakirja “Sovjet Edjebijatõ” toimetuses juhatab ta luuleosakonda.

Bahhargüll Kerimova jutukogu (turkmeeni keeles, 1982)

Samas toimetuses on ametis ka noor kirjanik Bahhargüll Kerimova, samuti pereema, kel kodus kaks kopsakat poega ja tütar. Tema jutustusi on ilmunud mitmes noorte autorite ühisteoses, väikese raamatu “Emaarmastus” kinkis ta meile kaasa.

Üsna peagi pärast meie saabumist saime teada, et ka Bairam Žutdijev pole mitte ainult satiiriajakirja peatoimetaja, vaid ka poeet, kellel on turkmeeni keeles ilmunud mitu värsikogu. Vene keelde on tema luuletusi tõlkinud Marina Tarassova ja see kogu kannab pealkirja “Valge hobu”. Välimuselt meenutab Bairam millegi poolest kuulsat Itaalia filminäitlejat Alberto Sordit, ka võiksid talle sobida koomilised rollid. Igatahes kuidagi väga loomulikult kõlas tema väide, et poegi on tal märksa rohkem kui tütreid, mille peale kohe selgus, et tegelikult on nii poegi kui tütreid kaks.

Mare Vetemaad ootas kohtmine turkmeeni tunnustatuima lastekirjaniku Kajum Tangrõkulijeviga, kelle raamatu “Dutaar laulab õnnest” ta 1977. aastal tõlkinud oli. Tangrõkulijev on Turkmeeni NSV Magtõmgulõ-nimelise riikliku preemia laureaat 1972. aastast ning sai 1980. aastal Anderseni-preemia. Tunneb hästi Eno Rauda ja Aino Pervikut. Tema ja ta poeg palusid neid tingimata tervitada, nii soojade sõnadega, nagu ainult poeetilised turkmeenid oskavad öelda. Aga Kajum Tangrõkulijevi kohta passiks siinkohal lisada veel, et tema teoseid on ühtekokku ilmunud vähemalt 12 miljonit eksemplari 30 rahva keeles. Turkmeeni helilooja Velii Ahmedov on tema luuletustest loonud 30 laulu.

Kajum Tangrõkulijevi "Kuldne tass" (venekeelne väljaanne, 1981)

Illustratsioon Kajum Tangrõkulijevi jutukestele Jartõgulokist, kes sündis kaameli kõrvast. (V. Žeribori joon, 1981)

Teadlase põhjalikkusega uurib Tangrõkulijev turkmeeni lastekirjanduse ajalugu ja nüüdispäeva, peab selle kohta loenguid ülikoolis, on kirjutanud sadakond teadusartiklit ja kuus monograafiat. Veendusime ka, et ta oskab kõrbes väga ruttu leida hästi palju kuivanud saksauuli ning sellest kena lõkke teha, maitsvat šašlõkki küpsetada ja turkmeeni kirjanduselust keni lugusid pajatada. Ka autot juhib ta kindlakäeliselt. Kaugetele reisidele eelistab kodust Turkmeeniat, aga alles hiljuti käis lastekirjanduse alasel nõupidamisel Hispaanias. Rääkis oma muljetest, sellest, et meeldisid inimesed ja kunst, ei meeldinud aga corrida. “Mis lõbu saab tunda tapmisest,” küsis ta.

Kajum Tangrõkulijevi paremaid sõpru on teine turkmeeni lastekirjanik, ka mitmeid filmistsenaariumeid loonud Anna Paitõk. Lühem, tüsedapoolsem lõbusanäoline meesterahvas, kes kurdab, et vähe sellest, kui teda eesnime pärast naisterahvaks peetakse ja hotellides õrnema sooga ühte tuppa tahetakse panna. Kõigele lisaks armastatakse tema nime kirjutamisel üks n ära jätta. “Anna on turkmeeni keeles “reede”,” seletab ta. “Teate küll, Robinson ja Reede.”

Anna Paitõkki tuntakse eriti raamatu “Minu sõja-aastate poisid” järgi. Lisaks turkmeeni keelele on see sügavasisuline ja haarav raamat (“Väga hea raamat,” ütles Sona.) ilmunud ka vene, ukraina ja moldaavia keeles. Ühel õhtul kõneles Anna Paitõk meile aga oma vennast Džumaast, kes võitles Suures Isamaasõjas Eesti NSV vabastamise eest ja hukkus Sinimägedel. Anna Paitõk on Eestimaal käinud, kohtunud lastega pioneerirühmast, mis tema venna nime kannab.

/Järgneb./

Advertisements

Written by Lin

13/06/2011 kell 16:47

%d bloggers like this: