Teed

Mõned mu teekonnad

Posts Tagged ‘Hispaania

2007 – Lõuna-Portugal

Seal, kus päike lahkub Euroopast

Ilmunud Elukirjas, nr 1, jaanuar 2008

Lõuna-Portugali rannad on lahedad, liivased, palmidest ääristatud, huvitavate kaldakaljudega kaunistatud. Kes veemõnusid armastab, sel tasub sinna puhkama sõita.
Algarve pealinna Albufeira vanalinn on väga armas ja koguni kahe kauni ranna vahetus naabruses. Üks on nn kaljurand, kuhu saab läbi kaljusse raiutud tunneli, ja teine kannab kalameeste nime. Peaväljak on oma nime saanud kaljutunneli loonud inseneri auks. Siin sokutab meile oma töid siluetilõikaja, kes lõpuks, kui keegi tema pakkumisest ei hooli, nendib suisa eesti keeles: “Ei raha!”.
Vanalinna kitsastele elutänavatele turistid ei tule. Neid huvitavad äritänavad, peaväljak ja vaateplatvormid. Aga hooaeg hakkab läbi saama ja nende hulk pole häiriv. Läheme kalarestorani. Kokk on kõhn mees kitsehabemega. Veel kõhnem näeb ta välja pärast seda, kui on meile suitsupilves vehkides söögid valmistanud – ikkagi üle 40 portsjoni korraga. Enamik tellib cataplanat – portugali rahvustoitu, mis endast kalasegu merikarpidega kujutab. Cataplana mariscas on kala vähe, põhiliselt karbid ja, nagu selgub, pole see eriti hea. Siin peetakse noobliks sardiinide söömist, aga mina otsustan võtta tursa, mis eelmisel korral Portugalis käies maitsmata jäi ja mida osatavat valmistada 365 eri moel. Grillitud bacalhau maitseb koos keedukartulite ja tomatitega tõeliselt hästi.

Härjavõitlus kui rahvamäng
Albufeira härjavõistlusel on sedapuhku võitlejaid ehk cavaleirosid kolm, erandkorras tütarlapsed, üks veel päris lapseohtu. Publikut on vähe, kiviiste on külm, tuul tõmbab. Hea, et soojad riided said kaasa võetud.
port1 318Portugali tourada erineb Hispaania corridast. On rohkem nagu vana rahvamäng, talupoegade ajaviide. Kuid siiski mitte talupoeglik, sest cavaleirod on väga peente daamide moodi riides, ratsutavad oma hobustel tantsusammu. See hobuballett ongi kõige suurem vaatamisväärsus – ratsud ei karda härga, teevad oma osa ladusalt ära. Neiud ründavad härga, igaühel kulub selleks erinev aeg. Kui nende teravad värvikad odad juhtumisi maha kukuvad, siis tulevad areenile tumeroosade plagudega lehvitavad noormehed, õrritavad härga ja härg on piisavalt loll, et tähelepanu neile pöörata. Veel on pärast tütarlapse esinemist ja võitu “külapoiste” kord. Nad tulevad kambakesi, kuid paljaste kätega, üks rabab härjal sarvedest ja kukutab ennast ta pähe, teised teevadki härjale “kambaka”, mille lõpus üks noormees on härjasabast kinni ja härg keerutab end saba taga ajades koera kombel ringi. See sabaväänamine teeb härja kutuks: ta vaatab üsna lolli näoga ega oska kuhugile minna ega midagi teha. Siis kõlavad jälle pasunahääled ja areenile tulevad suured karjahärjad. Kui võitlushärg on väiksem ja must, siis karjahärjad on helepruunid – selle härgade “kiirabi” kannul sörgib kutu areenilt minema.
Iga episoodi lõpus käivad cavaleiro, üks lehvitajatest ja sabaväänaja kiiduavalduste saatel areeni ümber ringi, pealtvaatajad loobivad neile oma rõivaesemeid. Enamasti on need poiste ja noormeeste särgid, mida tütarlaps siis tagasi viskab. Kui cavaleirod on mehed, nagu on tavaline, siis lendavat areenile vahel ka õrnema soo aluspesu.
Meescavaleirode puhul on kogu etendus kindlasti tempokam, ka pikem, sest siis võitleb igaüks kahe härjaga. Neiud ilmselt nii palju ei jaksa, neist igaühel on õhtu jooksul vaja võidelda ühe härjaga. Kokku kolm korda toimuv võitlus on sõltuvalt nii härja kui inimeste iseloomust iga kord täiesti erinev. Härgadest hakkab kahju – neil võib väga valus olla. Areenil nad ei sure, kuulu järgi ootab neid ees teekond lihaloomana tapamajja.

Kindlused ja kaugused
Teemapäev “Ajalooline Algarve” tutvustab lääneranniku ilusamaid kohti. Silves on kunagine moslemite keskus. Maurikindlust restaureeritakse Euroopa Liidu rahadega. Lähedal on Algarve üks tähtsam kirik – Sè, nagu siin katedraale kutsutakse, pärit 13. sajandist.
port1 122Caldas de Monchique on kuulus terviseveeallikate ja maasikapuuviljadest valmistatava likööri poolest. Siin kasvavad ka kohalikud puud karaadid, mille viljad on täpse kaaluga ja andnud väärismetalli kaalule oma nime. Magusaviljaline karaat olevat tuntum jaanileivapuuna ehk jaanikaunana ja võitleb kasvutingimuste pärast sissetoodud eukalüptidega. Tagasiteel allikate juurest näeme, kuidas õlleka perenaine rahvuslikus leivaahjus suitsuvorstiga saiu küpsetab. Oleme head ostjad – uudishimu meelitab.
Sagrese suur valgete seintega kindlus, prints Enrique ajal geograafide, ehitajate, meremeeste ja teadlaste keskus seisab üksikuna keset lagedat. Jääb selgusetuks, mis hädaohtu siit tollasest maailma lõpust merelt tulemast kardeti. Võib-olla just siit läksid teele kõige kuulsusrikkamad Portugali meresõitjad ja maadeavastajad. Lõputu ookean vaatab vastu. Tema kohin on midagi erilist. Müüridelt paistab, et veidi eemal rannakaljude vahel asub jälle üks väga ilus rand. Kaks meest kalastavad väga pikkade õngedega. Väike kirik keset kindlust on remondis.
Euroopa mandri kõige edelapoolsem punkt Cabo di São Vicente pakub samuti kaugeid ja kauneid ookeanivaateid. Palju kaupmehi, rohkesti müüakse sooje kampsuneid. Tulevad meelde naised, kes Müürivahe tänaval kaubitsevad muhu kampsunitega. Suurt erinevust ju pole. Kaks punakat koera: kõhn emane, nisad rippumas, ja juba suureks kasvanud, kuid “ema nägu” poeg loodavad turistidelt süüa saada. Need on siis Euroopa kõige edelapoolsemad koerad, läänepoolsema – samamoodi punaka – nägin
ära mõned aastad varem Cabo da Rocas.

Kus kohalikud käivad
Algarve Lagos on oma Nigeeria nimekaimust tunduvalt väiksem ja rahulikum. Kunagi oli see vastupidi – Nigeeria endine pealinn sai oma nime just Portugali Lagose järgi ja Portugali maadeavastajatelt. Linn olevat pärit kartaagolaste aegadest. Portugallastele kuulub see alles 12. sajandist. Ajaloolisi mälestusmärke on vähe, jupike siin, jupike seal. Vabariigi väljak olevat olnud orjaturg. 1755. aasta maavärina ja hiidlaine ajal saanud nii Lagos kui teised siitkandi linnad ja külad väga kannatada. Seetõttu pole muististest suurt midagi järel. Ilus suur sadam. Äritänavad koguvad öist rahvast, meidki püütakse mõnda restorani kutsuda, aga giid on välja pakkunud söögikoha sadamas, kus kohalikud eelistavad käia. Sõnad “kus kohalikud käivad” on siinkandis parim soovitus.
Vaatame ära paar põhilist väljakut, prints Sebastiani väga modernse kuju, mille juures on valgesse rõivastunud miimid fotoklõpsuvalmis. Söögikoht on välimuselt silmapaistmatu, ise poleks küll osanud sinna sattuda. Võtan sardiinid ja olen nendega ülirahul – tõsine kaluritoit, soolakala värske kartuliga.

Mustlasromantikat lootmas
Mustlasturgu Quarteiras kujutlesin tunduvalt eksootilisemana. Jõuame kohale pool tundi enne turu lõppu ja müüjate põhitegevus on asjade kokkupanek. Siinsamas on nende rändkaravanid. Tundub, et mustlaste jaoks on kadunud aeg, mil liiguti hobusevankritega. Siin on kõigil oma auto ja selle taha kinnitatud järelkärud ning elupaigad.
Müüakse kaupa, mida ka poodidest võib saada: mütsid, rätikud, küünlajalad, linikud, lõhnaküünlad, kotid, kingad, T-särgid, india sarid ja seelikud. Müüjateks enamasti vist tõesti mustlased, mõned neist värvika olemisega. Jõmpsikad on kihvtid ja elavaloomulised. Üks väike tüdruk on täiesti blond, aga vapralt mustlaste sabas. Tuleb meelde väike Madelaine, keda kogu maailm otsib ja keda arvati olevat mustlaste röövitud, kui mitte oma vanemate tapetud. See tüdruk siin igatahes Maddy pole ja mustlased on oma keskkonnas igati meeldivad.

port1 176Röstitud pühaku kirik
Almancili Püha Laurentiuse kirik on seest täiesti sinine rohkete azulejoplaatide tõttu, millega on kaetud kõik peale kullarohke altari. Azulejode paigutus mõjub ruumiliselt nagu võlvidena, kus on kujutatud Laurentiuse praadimist tulel – seik, mille tõttu ta ka kokkade kaitsepühakuks on saanud. Suure maavärina ajal tulnud alla ainult kolm-neli azulejoplaati tuhandetest. Siis arvati, et pühak ise kaitseb oma kirikut.
Kiriku juurest jalutame surnuaeda. See on täis kivikabeleid, hauasambaid ja -kive. Väga vähe puid, vaid mõned küpressid. Suured urniseinad klaasakendega. Palju kallite kadunute pilte nii kividel kui ka urniseina boksides. Palju kunstlilli, sest nii palava päikese all ei seisaks lõikelilled üldse ega taha kasvada ka päristaimed. On tunne, et kogu hala ja kurbus püsib surnuaia kohal ühtse halli pilvena, kuigi taevas on selge. Meie surnuaedades aitavad puud seda masenduspilve hajutada ja annavad nagu uue elurütmi, siin koguneb kõik ühte kohta. Giid räägib, et Tallinna külastavad välismaalased küsivad sageli, miks eestlased oma surnud metsa sisse matavad, kas sellepärast, et oleme metsarahvas.

Korgikuninga majapidamine
Sao Bràs de Alporteli küla oli 19. sajandi lõpust alates pikka aega Portugali korgitööstuse keskus. Praegu on siin suurim väärtus nn korgikuninga maja – rahva- ja tarbekunstimuuseum, mille lahtiolekut pikendatakse meie pärast tunni võrra. Parasjagu on prantsuse ja maroko rõivaste näitused, aga meid huvitab rohkem hoone ise. Siis juhatatakse meid üle õue suurde laoruumi, kus näeme filmi sellest, kuidas korki tammedelt võetakse ja töödeldakse, samas on nii töödeldud kui töötlemata korgi näidised, pressitud koored jne. Kõrvalruumis on vanad sõidukid. Küla tänavapildist jäid meelde pahuksil nägudega torisevad vanamehed tänavakohvikus – Portugalil olevat jalgpallis sandisti läinud.

Lustakalt rahvusõhtul
port1 205Alte mägikülas tuleb meile vastu rahvariietes vanamees, eesel kõrval. Meelitab naisi eesli selga istuma, et pildistamise eest raha kasseerida. Rahvusõhtu alguseni on aega, jalutame ja vaatame suurt ja väikest allikat, mis on kiviümbristesse aetud. Suurema allika juurde on rajatud nutikas amfiteater. Allikas ei tohtivat supelda, isegi käsi pole soovitav pesta, sest vett tahetakse puhas hoida. Aga üks vanamees ujutab oma koera ja keegi ei tee sellest väljagi.
Mahukas restoranis degusteerime rahvustoite: caldoverdet, mis on mõnus köögiviljapüree, sardiine ja lõpuks pollo piri-pirit ehk grillkana vürtsika piprakastmega. Kolm meest laulavad kitarri, triangli ja kastanjettide saatel üldtuntud joomalaule ja portugali meloodiaid. Üks pereansambel tantsib, eriti toredad on lapsed. Pillimängijad ja lauljad on üpris eakad, üks neist on väga Tarmo Leinatamme moodi, teine seesama enne eeslit talutanud vanamees.
Meie laudkond laulab ainsana kogu saalis õllepruulijat ja muid laule kaasa – päris head hääled on kokku juhtunud. Laul jätkub bussis. Tore on niimoodi õhtuses Portugalis sõita, laul sobib siia. Läänetaevas loojub päike – läheb Euroopast minema.

port2 142Riigikogu “kohtub” valijatega
Ühe päeva veedame Lissabonis. Naljakas on, et Belemi torni juures kohtume … Eesti riigitegelastega. Saabuvad must auto lipukesega, mida kaugelt hästi ei näe ja saatemasinad. Läheme uudishimutsema ja ennäe, meile vaatavad üllatunult vastu Riigikogu esimees Ene Ergma ja delegatsiooni liikmed. Väike sõbralik keskustelu. Keegi meie bussirahvast teeb hiljem märkuse, et nüüd saab Riigikogu delegatsioon täitsa ausalt kirja panna, et käis Portugalis valijatega kohtumas. Nalja palju.
Seekord sõidan ka Lissaboni kuulsa vana linnaliftiga, mis mu eelmise sealviibimise ajal remondis oli. Sõidan üles, siis ronin keerdtrepist veel kõrgemale ja loodetud vaateplatvormi asemel olen kohvilaudu täis tuubitud platvormil, üks bard laulab inglise keeles, pole ruumi, et vaadata avarat panoraami. See on suitsulõhnaline pettumus.

Algarve idarannikul
Tavirat peetakse Algarve ilusaimaks linnaks. Kitsad tänavad, palju dekoratiivsete korstnatega maju ja sissekäike. 23 palvemaja. Paari neist vaatame, samuti ribakest mauride müüri ja vanimat kirikut. Sild, mis pärinevat Vana-Rooma ajast. Siis sõidame vaatama Cacela Velha kindlust, kalapaate ja soolapanne meres (meresoola settebasseinid, millest osa ka väga vanad). Nende ääres on palju haigruid, toonekurgi jm linde.
Vila Real de Santo Antonio asub piirijõe ääres. Üle jõe paistab Hispaania kohal vikerkaar. See on kaubanduslikult huvitav linn, hispaanlased käivat siin ostureisidel. Parasjagu toimub moelaat, kauplustes on väga palju soodsa hinnaga ranna- ja köögirätikuid, linikuid, tikandeid jms.
Muide, selle ringreisi sisse mahtus ka päev Hispaania kaunislinnas Sevillas, kus pensionäridel peaks pensionitunnistus kaasas olema, sest katedraali saab siis odavamalt, valitsejate lossi Alcazari aga lausa tasuta.
Siinsed meenutused on Germalo Reiside Lõuna-Portugali ringreisilt mullu septembris. Tore teekond oli, pühkis mõtted kodumaistest muredest puhtaks.

Reisikaaslaste fotod.

Advertisements

Written by L.

26/08/2009 at 21:52

Kaitstud: 2007 – Portugal

leave a comment »

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Written by L.

26/08/2009 at 17:47

Posted in 2007, Päevik

Tagged with ,

2005 – Portugal

Ookeani ääremaal

Ilmunud Kodutohtris, nr 9, september 2005

port2Cabo da Roca –Euroopa mandriosa kõige läänepoolsem punkt – võttis meid 31. mail vastu imeilusa ilmaga. Sellel Atlandi ookeani kõrgel kaldal olevat alati jahe ja tuuline. Ka meie portugallasest bussijuht ütles, et pole kordagi nii kenal päeval siia sattunud. Tähendab meil vedas harukordselt.

Majakas, mõned majad, mälestussammas, millele on kirjutatud Portugali kuulsaima poeedi Camõesi luuleread algavast maast ja lõppevast merest. Ookean on sini-sinine, taevaga kokku sulanud. Eriline kohin kutsub lõputult kaugele.

Olin kujutlenud, et siin on rohumaa, kuhu saab istuda, aga tegelikkuses on üle kogu kaldakalju roninud paksuvarreline kollaste õitega lillevaip. Keegi ütleb, et need olevat kivirikud. Võib-olla.

Soovijad võivad turismiinfopunktist osta 5 või 10 euro eest tunnistuse Euroopa läänetipus viibimise kohta. Enamasti peetakse seda kalliks ja lihtsalt pildistatakse. Põhiliselt ennast ookeani taustal. Palju on jaapani turiste ja muidugi ei saa ka nemad pildistamata. Veel liigub siin ringi Euroopa kõige läänepoolsem koer ja otsib uudistajatega sõbralikku kontakti. Võib-olla tunnetas just siin ookeani nõiduslikku mõju Vasco da Gama enne, kui läks oma suurtele avastusretkedele?

Mõned tunnid hiljem oleme tagasi Lissabonis ja käime Belémi linnaosas Dos Jerónimose kloostris, kus on Vasco da Gama ja Camõesi sarkofaagid. Mõlema kivikujud lebavad selili, käed palveks kokku pandud – kaks meest, kes Portugalile rohket kuulsust toonud. Kloostri lähedal on meresõitjate mälestusmärk ja selle juures uhke kividest maakaart portugallaste avastustega.

Muljete karussellil
Meie teekond Portugali algas Madridist, kus siinkirjutaja jaoks oli väga põnev Almudena katedraalis avatud suur näitus “Inmaculada” – neitsi Maarja kujutamisest Hispaania kunstis. Näitus on avatud ainult tänavu maist oktoobrini ja teiste hulgas on sellel väljas El Greco, Ribera, Zurbaráni, Murillo ja Velázquezi tööd.

Mai lõpu ja juuni alguse Hispaania on üllatavalt roheline. Möödunud aastal käisin seal juulis, kui maa oli kuumaks kõrbenud, seetõttu nautisin nüüd bussiaknast paistvat rohelust ja lopsakaid kollaseõielisi põõsaid teede ääres. Mida lähemale jõudsime Portugalile, seda mitmekesisemaks loodus muutus. Kindlasti on selle üheks põhjuseks Tajo [taho] jõgi, mida portugallased Tejoks [težo] kutsuvad.

port3Lissaboni vanalinnas ronisime ühelt künkalt teisele nagu noored (kuid hingeldama kippuvad) kitsed. Lissaboni vanema osa seitse küngast on tegelikult nagu seitse Toompead. Neist ühe otsas on ka suur São Jorge (Püha Jüri) kindlus. Enamik vanalinna kõnniteesid on tehtud pisikestest ja tundub, et libedatest kiviplaadikestest. Selle mosaiigi ladumine võib olla tohutu töö. Palju väikeseid treppe, ilusaid terrasse, kauneid vaateid. Huvitavad tüübid. Turistirestoranide pealetükkivad kelnerid. Ilusad väikesed trammid: kollased sõidavad mööda tavaliine, punane on turistide jaoks. Korra kasutame ka tõstuktrammi, mille ühe otsa hind on 1.20 eurot. Pole just odav, aga vähendab ronimise vaeva tunduvalt.

Lissaboni ühel suuremal, Praça de Comercio väljakul lehvis teiste Euroopa Liidu riikide lippude hulgas ka Eesti lipp – paraku tagurpidi. Küllap võtavad lissabonlased sinist värvi merena, musta rannaribana ja valget neile nii omase heleda taevana.

Lisaks põhjalikule tutvumisele Lissaboni vanalinnaga käisime ka hiiglasliku Cristo Rei juures ja linnalähedases Queluzi palees, mis on päris kena rokokoo-stiilis kuningaloss. Meiega ühel ajal oli selles muuseumis mitu rühma lapsi, kelle ekskursioonijuhid  kandsid lossiga sobivaid ajastukostüüme. Tumedapäised suurte silmadega lapsed olid nende seletusi kuulates täis ehedat vaimustust.

Meis äratas vaimustust Lissaboni okeanaarium, mis asub 1998. aasta EXPO eel ehitatud uues piirkonnas ja olevat üks suuremaid Euroopas. Hiigelakvaariumi ümber kõndides on aega kõike põhjalikult vaadata. Siin võib lausa põrandale kauaks maha istuda ja tunda ennast nagu merepõhjas kõiksugu imeelukate seas. Eriti sümpaatsetena näivad kaks laisavõitu merisaarmast. Lisaks kõikvõimalike teadmiste saamisele võib siin ka merehaigust kogeda, kui akvaariumile liiga lähedale minna, tajub ootamatult üks meie reisikaaslane.

Lakkamatu tipptund
Lissabonis on kehv liiklus ja palju liiklusummikuid, nagu oleks linnas lakkamatu tipptund. Mõneti põhjustab seda sildade vähesus – üle Tejo viib ainult kaks, kuid väga suurt silda. Parkimiskohti on peaaegu võimatu leida: et parkimisplatsi saada, sõitvat ametnikud tööle kell kuus, pargivad, tukastavad veel autoski, kuni kell 9 tööle lähevad. Inimene harjub ilmselt kõigega – nägime oma silmaga, kuidas juhid liiklusummikus sentimeetrihaaval edasinihkuvas autos otse rooli taga ajalehte loevad.

Meie giid ütles, et kuu lõpul on autosid tänavatel tunduvalt vähem, sest tuhanded pealinlased on ülepea võlgades ja neil ei jätku siis raha bensiini jaoks. Autod on moekad ja enamasti uued.

Portugalis hakkab silma, et ilmselt saadakse palju euroraha teedeehituseks.

Pikkadel lõikudel on väljas on ühekorraga nii torudepanijad kui teekattetegijad, tsemendivalmistajad ja plaadipanijad, rohked masinad kõigele krooniks. See kõige korraga tegemine on väga huvitav vaatepilt, kuid segab liiklust tuntavalt. Tulevikuväljavaated on see-eest meelitavad.

port4Lossid, kloostrid, kirikud…
Cabo da Rocast sõitsime Sintrasse Peña lossi. Hiljem ütlevad paljud, ka siinsete fotode autor, radioloog, SA TÜ Kliinikumi radioloogiateenistuse Kesklinna osakonna juhataja Sulev Ulp, et see on tõeline lapsepõlves loetud muinasjutuloss, nii asukohalt, ehituslikult kui sisustuselt. Nagu Portugalis tavaline, on palee kõrgel mäel, kust avanevad jällegi sõnulseletamatult kaunid vaated. Ja kogu see suur värvikirev hoonekogum on täis rohkeid huvitavaid pisiasju, mida kuninglikud isikud oma elu-olus on kasutanud.

Üks kaunimaid vaatamisväärsusi oli Batalhas asuv Santa Maria da Vitória klooster, mille kabelis on kuningas João I (1357 – 1433) ja kuninganna Filipa de Lancastre sarkofaagid, seinaorvades nende poegade puhkepaigad. Tuleb aga öelda, et üsna lootusetu on nii lühikesel reisil jätta meelde kõike, mida giid kõneleb Portugali (ja Hispaania) rikkalikust ajaloost. Seda ajalugu on lihtsalt ülipalju.  Batalha kloostris on ka tänapäevane tundmatu sõduri haud, mille juures kaks ajateenijat valves. Hauas puhkab tinglikult kaks põrmu, üks langenud Prantsusmaal ja teine Mosambiigis 1921. a. Niipea kui meie grupp on lõpetanud pildistamise ja lahkub, hakkavad valves olnud sõdurid tembutama ja itsitama. Märkavad siis, et me neid ikka veel vaatame, ja tõmbuvad uuesti valveseisangusse. Noorte meeste asi.

Pääsukeste vidin kajab ristikäikude nikerdatud sammaste vahel, segunedes kloostriõuel hekkide vahel mängivate laste kilgetega. Kloostri kõrval väljakul peavad lapsed lastekaitsepäeva: joonistavad, laulavad, tulevad järjest uute rühmadena. See on meeleolukas vaatepilt.

Ümberringi on suveniiripoekesed, hinnad langevad kloostri juurest kaugemates müügikohtades. Portugali raamat maksab kloostri juures 14 eurot ja paarsada meetrit eemal juba 8.50.

port5Bragas käisime kõrgel mäel Bom Jesus do Monte kiriku juures. Vaatamisväärsuseks on siinsed suured trepid, mida mööda ronivat paljud palverändurid põlvili, et läbida esimene astmestik – Kolgata tee ja seejärel astmestikud, mis on pühendatud viiele meelele ja kolmele voorusele (usk, lootus, ligimesearmastus). Trepiservadel on purskkaevud, raidkujud ja kabelid, kus kujutatakse Jeesust Kolgata teel. Meie sõitsime üles bussiga ja läheme treppe mööda alla. Palverändajaid pole näha. Iga veerand tunni järel kostab kellamängu, täistunnil pikemalt, aga see tuleb vist lindilt, sest kirikukellad ei liigu.

Portvein, kassid ja kalalõhn
Erilise mulje jättis Porto – läbi aegade Lissaboni kui pealinna konkurent, üle Douro jõe viivate rohkete sildade linn. Üks neist sildadest on Eiffeli projekteeritud ja praegu restaureerimisel. Seda on nimetatud ka Eiffeli torniks horisontaalis. Taas kohtusime ookeaniga.

Käisime Sandemani portveinikeldris, kus esimestena hakkasid silma M. Schumacheri ja jalgpallur Figo autogrammidega veinivaadid. Vaadid pole siiski nende omad, vaid nad lihtsalt külastasid veinikeldrit 2003. a UNICEF-i  Allstars Game`i ajal.

Kolme värvi veinid: valge, punane, kollakaspruun, kõigil oma valmimissaladused. Meie saame maitsta esimest ja viimast. Suurte tõrte taustal tehakse meist kõigist ühispilti. Hiljem selgub, et see on üsna tume ja maksab 5 eurot. Jääb ära! Küll ostetakse rohkesti kaasa veini. Sandemani portveinide sümbol on Sandemani dom (don). Mehe keep sümboliseerib portveini, kübar aga Sandemani šerrit.

port6Porto vanalinn on keskpäeval täis kalalõhna – seda tuleb igast aknast, sest parasjagu valmistatakse lõunat ja enamasti kalatoite. Näiteks turska, mida küll peaasjalikult Norrast tuuakse, osatakse teha vähemalt 365 erineval moel. Sestap on kitsastel tänavatel hästi palju kasse. On palav päev, kuid tuul tasandab kuumuse. Kära. Kuldsete altaritega kirikud. Värvilised kitsad majad. Omapärased azulejod Porto raudteevaksalis. Linn elab oma rütmis. Meie aga sõidame ära. Jälle mööda ilusat rohelist maad. Näeme Douro jõe kallaste viinamarjaistandusi – maitstud portveini valmistatakse siinsetest viinamarjadest. Läbime mäestikualasid. Jõuame taas Hispaaniasse, Meseta kiltmaa avarustele. Vahepeal möödub buss suurest mulluste metsatulekahjude alast – põõsad mustendavad, aga noort võsa hakkab juba peale kasvama.

Valladolidis elame otse raekoja nurga taga Plaza Mayori juures. Istume tänavakohvikus, on soe õhtu, just sobiv ühe vino blanco joomiseks. Tundub, et meiegi põeme nüüd saudadet, seda Portugali igipõlist haigust – igatsust kauni ja kättesaamatu järele. Ainult et portugallastel seostub see kauge kodumaaga, meil rännukirega.

Meedikud pakivad kohvreid
Eespool olid mõned muljed Tensi-Reiside lennureisist Portugali (28. mai – 3. juuni 2005). Enamiku reisiseltskonnast moodustasid Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiateenistuse paarkümmend töötajat koos pereliikmetega. Nende eestvedajaks oli radioloogiateenistuse ülemõde Heldi Vatman. Tema sõnul on ühised reisid saanud neile juba aastakümneid kestnud traditsiooniks. “Kui ei olnud võimalik pääseda NLiidust välja, siis pakkisime augusti täiskuu ajal sobival reede õhtupoolikul pereliikmed ja telgid kokku ning läksime avastama Eestimaa eri paiku. Alates 1996. aastast oleme käinud põhiliselt Eestist väljaspool. Alustasime Itaalia ringreisiga. Veel oleme käinud Prantsusmaal ja Vahemere rannikul, Kesk-Norras, Inglismaal, Ungaris, Ahvenamaal, Soomes, Leedus, Moskvas ja Peterburis. Reisid on meid üksmeelseks muutnud. Sõita saavad kõik soovijad. Sõidetakse tavaliselt puhkuse ajal. Meie endised töötajad, pensionärid, võtame alati rõõmuga reisidele kaasa.”
Reisimälestustena ripuvad radioloogiateenistuse Maarjamõisa osakonna personalitoas nüüd juba üheksa seinataldrikut. Samas jagatakse muljeid ja vaadatakse pilte vabal hetkel kohvipauside ajal. Lisaks riputatakse fotod internetti radioloogiateenistuse kodulehele kõikidele vaatamiseks.
Heldi Vatman ütleb veel, et reisid ei ole odavad, kuid reisihimulised mõtlevad ette ja püüavad säästa reisiraha kogu aasta vältel. “Püüan leida ka sponsoreid, kuid see raha on pisku ja jagan seda ainult töötajatele, mitte pereliikmetele. Viimased reisid on meile korraldanud Tensi-Reisid, varem oleme kasutanud ka teiste büroode teenuseid. Alati oleme saanud reisiprogrammis teha muutusi ja valida meile sobiva aja. Nii oli ka nüüd. Järgmist sõitu tahaksime teha kuhugi mereranda ja rohkem puhkusereisina.”
Heldi Vatmanile meeldis Porto enam kui Lissabon ja ta oleks tahtnud seal veel päevakese olla. Unustamatu mulje jäi talle Peña lossist. Võrratu oli okeanaarium, põnevad Braga kiriku trepid.

Sulev Ulp ütleb, et teda üllatasid positiivselt Hispaania linnad (nii Madrid kui Valladolid) – väga heas seisukorras ja ülimõnus öine linn, soe, sume ning valgustatud, rohkete ajaveetmiskohtadega. Üllatuseks olid ka sadade kilomeetrite viisi niisutatud põllud (kust see vesi küll võetakse?). Siiski arvab ta, et Portugal on looduse ja maastiku poolest rohkem õnnistatud kui Hispaania. Näha oli rohke euroraha sissevool (kiirteed, mitmetasandilised ristmikud jne). Tema kolm kõige suuremat reisielamust olid okeanaarium Lissabonis, kus meeldis väga nii kontseptsioon kui teostus, Peña loss ja Porto/Caia väga romantiline, tõeliselt ajaloohõnguline linnasüda Douro jõe kallastel koos sildadega.

Reisikaaslaste fotod, osa ajakirjas ilmunud.

Written by L.

24/08/2009 at 19:45

Kaitstud: 2005 – Päevik: Portugali ringreis

leave a comment »

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Written by L.

24/08/2009 at 19:44

Posted in 2005, Päevik

Tagged with ,

Kaitstud: 2004 – Päevik: Hispaania ringreis

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Written by L.

24/08/2009 at 19:20

Posted in 2004, Päevik

Tagged with , , ,

2004 – Hispaania ringreis

Hõbesokkidega Hispaanias

Ilmunud Kodutohtris nr 1, jaanuar 2005

Alguses oli Tallinn-Rostocki laevasõit. Finnjet oli täis põhiliselt saksa vanemaealisi turiste. Rohkete reisiliste hulgast jäid meelde kaks ühtmoodi paksudes villastes joppides vanakest punaste päkapikumütsidega, kes istusid laevalael toolidel ja lugesid raamatuid. Harva vahetasid nad omavahel mõne sõna. Ometi valitses nende vahel tajutav üksmeelsus ja teineteise mõistmine. Nad näisid turvalised nagu reisihaldjad. Tekkis tunne, et ka meie reis läheb korda.

Rostockist sõitsime oma bussiga kaks päeva läbi Saksamaa, Belgia ja Prantsusmaa Baskimaale. Küllap oleks bussisõit veelgi pikemana tundunud, kui me poleks teadnud, et ees ootab terve nädal Hispaanias suurel kultuurireisil

Juulikuist Hispaaniat soovitavad põhjamaistele turistidele vaid vähesed turismibürood. On liiga palav. Hispaania on suur, linnadevahelised sõidud pikad ja võivad hakata tervisele. Niisamuti pole palava päikese all just kõige soovitavam mööda kivilinnu astuda. Meie reisigrupi 49 liiget olid ilmselt kõiki neid küllalt mõistlikke kahtlusi eiranud.

El Escorial – mõtiskluste paik

Reisil sai näha meeletult palju. Seetõttu tuleb allpool juttu vaid mõnest käidud paigast. El Escoriali ehitamise aegu (1563 – 1584) pidi kuningas Felipe II küll väga pahas tujus olema, nii sünge on hoonekoloss väljastpoolt ja ruumid seest. Siinset arhitektuuristiili kutsutakse ilustamata arhitektuuriks (desornamentado). Huvitavalt on El Escoriali sünnilugu kirjeldanud saksa kirjanik Bruno Frank oma Cervantese eluloos peatükis “Surnud kuningad”. Felipe II valvanud ehitustööde järele ise ja jõudnud ilmselt selle aja jooksul iga ruumi otstarbe üle põhjalikult järele mõelda. Ta laskis kogu Hispaaniast kokku tuua katedraalides ja kloostrites seni puhanud kuningate surnukehad. Pidevalt sõitsid El Escoriali poole leinarongid, üks uhkem kui teine. El Escoriali keskosast sai kuningate panteon, siinses marmormausoleumis on Hispaania monarhide matuseurnid.  Kuninganna pääseb kuningaga ühte viimsesse puhkeruumi ainult siis, kui ta on omakorda tulevase kuninga ema. Enne oma kohale saamist tuleb meie ajale lähedasematel kuningatel oodata kõrvalruumides – veel praegu on ringi matmata praeguse kuninga vanaisa ja vanaema. Ka laste kivikirstudele on eraldi ruum.

Mõtiskluste pelgupaigad on ka El Escoriali klooster, kirik ja raamatukogu. San Lorenzo kirik on sisuliselt kuninga ja kuninganna erakabel. Sattusime sinna

Hispaania jaoks olulisel, Hispaania kaitsepühaku Santiago (püha Jacobus, meie jaoks Jaagup) päeval, mil kirik oli eriliselt kaunistatud. San Lorenzo kloostrisse kõrvalisi isikuid ei lasta, ka kloostrikooli ruumidesse mitte. Küll aga käisime raamatukogus, kus kaunilt kirevates ruumides on muljet avaldav valik – 40 000 raamatut Felipe II isiklikust kollektsioonist, kõik paigutatud nii, et need aja mõjudele vastu peaksid. Palju kulda ja karda; huvitavaid käsikirju ja raamatuid, millesse tahaks süveneda Jõudsime läbi käia ka siinse hoonekolossi (milles olevat 1200 ust ja 2600 akent, 16 km koridore ja üle 100 trepi) kunstimuuseumist ja vilksamisi vaadata kasinaid kuninglikke eluruume.

Toledo – kolme kultuuri sulam

Tagantjärgi tundub Toledo, Hispaania kunagine pealinn, mulle reisil nähtud linnadest kõige omapärasema ja huvitavamana. Oma osa on selles El Greco maalidel. Eelmisel päeval jõudsime nende erksat värvikirevust imetleda Prado kunstimuuseumis, nüüd nägime Santo Tomè kirikus tema kuulsat maali krahv Orgazi haudapanekust. El Greco maja juudi linnaosas oli kahjuks küll suletud.

Toledo katedraalis on samuti El Grecot. Aga tema peaaltari maalist rohkem köitsid mind seal San Ildefonso kabeli juures kellegi imelised baroksed raidkujud ja kaunis nn silmaken, mis tekitas erilise puhta tunde. Mitte ainult suures pühakojas, vaid kogu linnas paistab silma, et Toledo on justkui kristliku, islami ja juudi kultuuri sulam. Ka kogu Hispaania kultuur olevat kujunenud mauride, kristlaste ja juutide koostöös – maurid toonud kultuuri, juudid õpetanud ja kaubelnud, kristlased sõdinud. Isegi praeguses Damaskuse kalifaadis olevat paljudel suguvõsadel säilinud perekonna-aaretena kunagise Toledo majade võtmed, mida näidatakse külalistele uhkusega – need on meie kodu võtmed.

Ka kaunid damaskitud mustrid rohketes Toledo kauplustes ja töökodades müüdavatel ehetel – ilus kuldniidi ja musta värvi kooskõla – on väga erinevad. Hispaania mustrid kujutavad taimi, õisi ja linde, araabia mustrid on peened ornamendid, juudi omad on kuusnurgaga. Siit ei lahku vist küll keegi endale ilusaid ehteid kaasa ostmata.

Me nagu ei pannud tähelegi, et Toledos oli 46 kraadi kuumust. Vahemärkusena võiks soovitada, et Hispaanias oleksid jalas tugeva tallaga jalatsid. Painduvamad pehmed tallad on küll ehk mugavamad, aga neist läbi korraldavad Hispaania vanalinnade tänavakivid kõndija taldadele tugeva massaaži, mis ka hästi sissekantud jalatsites suuri rakke võib põhjustada.

hisp2Alhambra – maapealne paradiis

Kadunud vana aja hiilgus. Sammusime läbi niisutatavate aedade kindluslossi hoonekompleksi, mille kohta turismiteatmikud kirjutavad: “Seda ülimeelelist arhitektuuriteost iseloomustab ruumi, valguse, vee ja ornamentika maagiline kasutamine.” Siin on palju ruumi kujutlusel, kuidas kõik võis olla siis, kui Granadat valitses Nasriidide dünastia ja kui Alhambras kees elu valitseva sultani ümber.

Kõikjal on araabia mustrid, mille tähendust siinne giid meile avada püüdis: maa, meri, seitse taevast, paradiis kui oaas taevaste keskel. Tüüpiline kaheksanurkne kujund kui universumi sümbol. Ringikujuliselt jooksevad mööda seinu katkendid koraanist ja laused “Allahiga võidad”, “Allah on ülim” jt. Veesilmad aitavad siinsete ruumide ja õuede hubasusele veelgi kaasa. Ulatuslikud restaureerimistööd on suhteliselt hiljuti lõppenud ja seetõttu tuleb kogu ilu eriti esile. Ühe saali laes peidavad end 105 tähte, mida vaid giidi juhatust järgides näha saab, ühe teise ruumi lae geomeetriline muster on aga saanud inspiratsiooni Pythagorase teoreemist. Lõvide õue ääristavaid arkaade toetab 124 saledat marmorsammast, õue keskel on 12 jässakavõitu marmorlõvi seljas purskkaev.

Kõik on isegi liiga ilus – kohati hakkab tunduma, et seda ilu on araabia kultuurimõjudest kaugel kasvanud turistide jaoks ehk isegi väsitavalt palju. Aga kui giid soovitas väsinumatel mitte kaasa tulla Generalifesse, Nasriidide kuningate mõisa aedadesse, siis loobujaid polnud. Generalife tähendavat “ülevat paradiisiaeda” – idamaised aiad on tõesti mugavalt jahedad.

Kahju oli sellest, et Granadat nägime ajapuuduse tõttu vaid eemalt, ülalt Alhambrast ja Generalifest. Sellel linnal on mu mõtetes olnud eriline koht Jose Carrerase esitatud laulu ja Federico Garcia Lorca luuletuste tõttu.

Ceuta – Hispaania Aafrikas

hisp8Enne Ceutasse sõitu käisime Gibraltaril. Gibraltar on Inglismaa. Nägime, kuidas siinsele lennuväljale laskus British Airwaysi lennuk. Gibraltarisse saab siis, kui on läbitud nii Hispaania kui Inglismaa passikontroll. Mõistagi ei saanud me jääda selleta, et meid väikebussidega viidi üles kaljule ahvidele vaatamiseks. Siinsed ilma sabata makaagid e. magotid on inimeste suhtes väga sõbralikud, harjunult otsivad nad nii mõnegi turisti peast kirpe või istuvad niisama turjale. Nii et võibki öelda, et pole päris selge, kas nemad vaatasid meid või meie neid. Lõbus oli vist mõlemal poolel.

Gibraltaril käisime ka St. Michaeli koopas, mis oli Teise maailmasõja ajal kasutuses haiglana, nüüd aga on seal kaunis hea akustikaga kontserdisaal.

Algecirase linnast sõitsime laevaga Ceutasse, mis on üks kahest Hispaania territooriumist Põhja-Aafrikas. Juba laevasõit ise oli elamus. Turvamehed nuiadega – palju pikki noori politseinikke. Üllatavalt vähe on mustanahkseid reisijaid, palju araabia-laadis riietuses naisi. Nende mitmekordsed hõlstid on hea kaitse nii kuuma kui ka taskuvaraste vastu. Esimesel hõlstil olevat tavaliselt põhjadeta, teisel päris taskud. Võõral käel on rahakotti keeruline üles leida. Hakkas silma, kui hästi suhtuti lastesse. Aga lapsed olid seal imeilusad. Sõid mingeid suuri šokolaadiglasuuriga plönne – mida meil vist donutsideks nimetatakse, mäkerdasid ennast maiustusega kokku, aga mitte keegi ei pahandanud nendega sellepärast..

hisp3Ceutas oli üllatavalt palju rohelust ja õisi. Vanad kindlusemüürid. Istusime veidi Alhambra nime kandvas kohvikus. Lisaks meile on seal ainult mehed. Meid, kolme naist, teenindati küll viisakalt, kuid mehi teenindati enne. Ei mingit liigset tähelepanu, igaüks tegeles oma asjadega. Kui tagastatava raha vastu võtta unustasime, tõi müüja selle ise meile lauda ära. Hispaania kaupmees pidavat auasjaks võtta just nii palju tasu, kui on kokku lepitud ja ülejäänu tagastab täpselt. Selles veendume veel päris mitmel korral.

Siesta ajal on Ceutas peaaegu kõik müügikohad suletud, aga tänavapildis võis ka siis näha palju noori lastega naisi. Avatud oli üks meenetekauplus, kus käis vilgas äritegevus. Kuulnud, et meie grupis on palju inimesi, anus kaubitseja: “Saatke nad kõik minu juurde!”, aga ka siin sai meie aeg kiiresti otsa.

Sõitsime laevaga tagasi. Õhtul jalutasime hotelli lähedal La Linea de la Concepciòni linnas. Siin on palju vaeseid maju, mida tingib kohalik suur tööpuudus. See seletab, miks nii paljud tahavad tööle siinsamas kõrval asuvasse Gibraltarisse, kus majandus on märksa tugevamal järjel, kui siin.

Sevilla – valgete tuvide linn

Sevillas on 40 kraadi sooja ja seda on raskem taluda, kui varasemaid Kesk-Hispaania kuumusi. Minus ja mu “pinginaabris” ning toakaaslases Erikas on ametlik reisiprogramm, mis näeb ette Sevilla katedraali külastamist ja jalgsiekskursiooni linnas, tekitanud tõrke. Võtsime hoopis voorimehe. Impulsiivsel noormehel oli pikk piits, millega ta hobust vist küll kordagi ei löönud, küll aga patsutas piitsaotsaga tuttavaid tänavail ja armunud suudlejaid ühel teenurgal. Ta jõudis samaaegselt meile seletada, kus oleme ja mida näeme, ja žestikuleerides keskustleda vastutulevate voorimeestega.

hisp9Selles linnas on väga palju valgeid tuvisid; lausa tuhandeid on neid Maria Luisa pargis. Tahan teada, kas need on spetsiaalselt aretatud, aga küsimusele, miks siinsed tuvid valged on, vastab voorimees naerusuiselt, et miks neeger must on, ja lisab siis hispaanialiku väärikusega, et need on rahutuvid. Siit selgub ka, kust võttis Picasso oma kõigile tuntud rahutuvi idee ja miks laulavad hispaanlased nii pühendunult “Una paloma blanca…

Sevilla on linn, millest ühe päevaga ettekujutust ei saa, seal tuleks olla hoopis kauem ja hoopis süvenenumalt. Meie teekond viis meid edasi mööda rannikut Tarragonasse ja Barcelonasse. Barcelona oli juba mu varasem tuttav ja üllatas seekord kauni päikeseloojanguga Montjuïci mäelt vaadatuna. (Päikesetõusu olime nautinud La Lineas merekaldal.) Värviline ülev purskkaevumuusika jäi kõrvusse kõlama ka veel siis, kui paar tundi hiljem juba Geronas Tallinnasse toovasse lennukisse istusime. Kodutee oli lühike.

Kokkuvõtteks

hisp7Haigeksjääjaid meie suures reisiseltskonnas praktiliselt polnud. Mõnel läksid jalad paiste, mõnel jälle kõht lahti või kinni, mõnel oli justkui natuke paha või ei sobinud kohalik söök, aga ilmselt oli reisile tulek kõigil hästi läbi mõeldud ja ennast igasugusteks elujuhtumiteks varustatud. Head rohud on söetabletid ja ingveritabletid. Jalgade paistetuse vastu tundusid aga tõesti lahedatena Suva hõbeniitidega sokid, mis mul peaaegu kogu reisi jalas olid, ja jalad ei paistetanudki. Kindlasti tuli kasuks seegi, et iga reisipäeva lõpul väsinud jalad kümnekonnaks minutiks seina najale tõstsime. Aga eks igaühel ole oma reisinipid. Kes naudib merevett, kes päikest. Igatahes võib hoolega ette valmistudes ka üsna rasketel teekondadel vastu pidada – vanus pole siinjuures takistuseks. Võib-olla on ka nii, nagu ütles mu toakaaslane Erika: “Eestlane, olles millegi eest raha maksnud, jääb rivisse ka siis, kui taevast peaks pussnuge hakkama sadama. Ta ei loobu mitte mingil juhul.”

Nüüd, talve lähenedes on kuuma maad soe meelde tuletada, nähtut meenutada ja uusi plaane teha. Vahel ka veini juua. 72 g punast veini päevas laiendavat veresooni ja tagavat hea tervise, ütles meie giid Mihkel, erialalt keemik.

Erika fotod

Written by L.

24/08/2009 at 19:10

2003 – Prantsuse Riviera ja Põhja-Hispaania

Paella kui kunstiteos, ettekandja kui polüglott

Ilmunud Elukirjas nr 3, 2004

Kui õnnestub suvel teha reis, mille mälestused talvelgi sooja teevad, siis ollakse õnnega koos. Reisid Hispaaniasse, Itaaliasse ja Prantsusmaale enamasti just sellised on, sest sealsete inimeste sõbralikkus, looduse omapära ja vaatamisväärsused jäävad kauaks meelde.
Möödunud suvel, kui Euroopat veel põuapalavus ja tulekahjud ei vaevanud, käisin bussireisil Prantsuse Rivieras ja Põhja-Hispaanias (lennukiga reisi alguspunkti Nizzas, tagasi samuti lennukiga Baselist). Pärast oli tunne, nagu oleksin kodust ära olnud mitte nädala, vaid sootuks kauem. Germalo Reiside õnnestunud programm võimaldas hästi palju näha ja kogeda – Vahemere äärsed väga tuntud ja vähem tuntud kohad; rohked kloostrid ja kirikud, paleed ja muuseumid; teineteisest juba esmapilgul väga erinevad kääbusriigid Andorra ja Monaco; Püreneed ja Alpid koos Euroopa kõrgeima Mont Blanci mäetipuga. Täiesti suvaliselt kokku tulnud reisiseltskonnas oli igasuguses vanuses eranditult toredaid inimesi, virisejad ja riiakad puudusid, üksteist abistati sõbralikult, ka julgele ratastoolis kaaslasele ja tema vaprale hooldajale püüti alati abiks olla. Reisisaatjad tulid oma tööga hästi toime, eestlastest bussijuhid olid lihtsalt kullatükid, kuigi näiteks mägedes sõitmine omaette kunsti nõudis. Mida rohkem tagasi mõtelda, seda enam ülivõrdeid kogu selle reisi kohta meelde tuleb. Allpool mõned juhuslikult valitud reisiseigad.

Riviera VahemeriÜks turuplats – kolm turgu
Nizzas tasub vanalinna turuplatsil käia. Sõltuvalt sellest, mis kell sinna sattuda, võib näha tavaturgu, lille- ja maitseainete turgu või hoopiski hiiglaslikku söögiturgu – rohkeid välirestorane. Tavaturg kajab liha- ja kalamüüjate jutust, lille- ja maitseainete turg, mis eelmise paari tunni pärast välja vahetab, on täis kõikvõimalike maitsetaimede ja õite lõhna. Lõunaks lõpeb lilleturg, taas koristatakse kõik väga kiirelt ja nagu muinasjutukäsu “Lauake, kata end” järgi ilmuvad samasse paika suured välirestoranid. Südaööni on siin hästi palju erinevaid kehakinnituse võimalusi, iga restoran püüab möödujat millegagi meelitada. Kogu päeva liiguvad siin ringi ka väga värvikad almusepalujad, trikimehed, tänavatantsijad, muusikud nii üksi kui ansamblite kaupa, leierkassimehed ahvide või kasside-koertega, aga ka osavad pikanäpumehed, kelle eest välismaalasi Nizzas pidevalt hoiatatakse. Olevat üsna tavaline, et siinses elukirevuses näiteks flegmaatilistelt põhjamaa daamidelt või Albioni tütardelt käekott sisse vehitakse koos kõigega, mis turistile ülivajalik. Õhtuti ei soovitata eriti vanalinnas ühe- või isegi paarikaupa ringi jalutada. Aga kui hästi järele mõelda, siis pole ka Tallinna vanalinn enam ammu õhtul turvaline.

Jumalik Chagall
Nizzas tasub kindlasti käia ka Cimiezi mäel Marc Chagalli muuseumis, mida meie reisikavas polnud. Loobudes ühest rannahommikust võtsingi selle pika jalutuskäigu ette. Chagalli muuseum (prantsuse keeles Musee National Message Biblique Marc Chagall, mis johtub tema taieste sarjast “Piiblisõnum”) oli pühapäeval kõikidele tasuta avatud. Esimeses saalis on 12 suuremõõtmelist maali (aastatest 1954–1967) Vana Testamendi ainetel. Teisal on pildid väiksemad, kuid mitte vähem olulised. Suur mosaiik siseõue veesilma kohal kujutab prohvet Eliase ilmumist. Muuseumi auditoorium-kontserdisaali akendel säravad päikesekiirtes vitraažid, mida Chagall nimetas poeetilisteks variatsioonideks piibli teemadel. Hea meeleolu on siin nähtust garanteeritud, kui vähegi kunstisõber ollakse.

Riviera Eze2Kaljulinn Eze
Nizzast Monte Carlo poole sõites jääb teele keskaegne kaljulinn Eze, kus turistid kindlasti viiakse põhiliselt seebitootmist tutvustavasse parfüümimuuseumi (seepe ja Grasse`i lõhnavesi saab kaasa osta). Aga parfüümide sekka ei tasu kauaks jääda, sest siis ei jõua tutvust teha linnakese endaga ja minna lausa mäetippu. Üleval, enne troopiliste taimede eksootilisse aeda sisenemist, jääb rahakott paari euro võrra õhemaks. Aga mäetipult avaneb vaade, mida paljudes teatmikes nimetatakse Prantsuse Riviera kõige kaunimaks ja mis seda tõesti ka on – avatud kõigi ilmakaarte poole.
Eze on nagu labürint. Kui mõni lühikestest tänavakestest tupikuks osutub, tuleb otsida uus teeots kõikvõimalike galeriide ja butiikide, väikeste töökodade, kohvikute, võõrastemajade ja Kuldkitse restorani vahelt. Kallakud ja trepikesed on üsna järsud, aga ülipuhtad. Tekib küsimus, kuidas neil kiviteedel liigeldakse talviti, kui libe on. Siis läheb vist sageli sabapidurit vaja. Muide, enne kui Eze vanalinna jõuab, näeb all teeraja algust, kuhu müürile on pandud tagasihoidlik plaat: “Seda rada mööda tavatses jalutada Nietzsche”. Eze on üks neist kohtadest, kus ta kirjutas oma “Nõnda kõneles Zarathustra”. Ka ilmakuulus George Sand olevat Eze`ist vaimustuses olnud.
Ühest väikesest ehetegaleriist avastasime naiskunstniku, kes Tallinnat päris täpselt teadis, sest on pikemalt olnud Helsingis. Ilusad ehted tegid tema galeriist ostuta lahkumise mõnelegi võimatuks.

Näha ja olla nähtav
Monacos on peamised tõmbenumbrid vürstipalee, mis võlub sellega, et seal tõepoolest valitsejad igapäevaselt elavad, vürst Rainier`i suurhobil põhinev okeanograafiamuuseum ja rahamaias kasiino. Grace Kelly austajad vaimustuvad teda kujutavast kaunist maalist palee troonisaalis – see on paigutatud nii, et paistab ses saalis silma kõige tähtsamana. Ju ta ongi kõige tähtsam. Kirikus oli vürstinna Grace`i hauaplaadile rohkesti lilli toodud.
Rahvusmuuseumis oli suur nukkude ja mehaaniliste mänguasjade näitus. Ajast aega on nukukogumine olnud moes nii Itaalias, Prantsusmaal kui ka Hispaanias. Puped on sealkandis väga väljendusrikkad ning sugugi mitte ainult lastele mängimiseks. Monte Carlo muuseumi vanade nukkude näituse aluseks on maailmas unikaalne Madeleine de Galea eluaja jooksul Pariisis 19. sajandil kogutud kollektsioon. Ka maja ise on vaatamisväärsus, arhitektiks Charles Garnier, Pariisi ja Monte Carlo kuulsate ooperihoonete looja.
Kuulsa kasiino lähedal on merekaldal jaapani aed – rahulik jahe mõtluskoht keset rahakat linna, vuliseva vee ja kirevate kaladega. Jaapani kingitus Monacole. Kui tiigi äärde kivile istuda, hakkavad kalad istuja juurest mööda ujuma värvika defileena.
Samasugust värvikat, kuid uhkeldavamat defileed võib õhtul näha Monaco kuulsa kasiino ees. Siia sõidetakse kõige uhkemate autodega ja kõige kaunimate daamide saatel. Siin on tähtis hetkel enne kasiinosse sisenemist olla nähtav. Kasiino uksehoidjad teavad küllap väga täpselt, milline on siseneja rahaline seis ja teevad talle just sellest lähtuva kummarduse. Kasiino juures paikneb Monte Carlo kuulsamaid kohvikuid Café de Paris. Selle suveterrassilt on päris naljakas vaadata, kuidas rohked ilmselt tagasihoidlikuma rahapungaga turistid ennast kasiino ette pargitud luksussõidukite najal pildistavad, kui auto peremeest lähedal pole.
Muide, umbes samasuguse hasardiga pildistatakse end ka Cannes`is filmifestivali hoone taustal või staaride käejälgede juures.
Monte Carlos peetakse eriti suurteks staarideks mehi, kes sõidavad kiiretel autodel. Võib kujutleda, et sinna kolinud Markko Märtinile saab osaks fännide imetlev lugupidamine.

Paella kui kunstiteos
Lloret de Mar on üks Costa Brava puhkuselinnadest. Siin on tihkelt kõrvuti mitut masti hotellid, lakkamatu muusika rohketes baarides ja tantsuklubides, kaubatänavate kirevus (ja suhteliselt odavad hinnad ka vaesemate turistide jaoks). Ühes väikeses suhteliselt tühjas restoranis, mille firmaroogadeks olid paellad, otsustasin ära proovida paella marisca – hispaanialiku riisiroa mereandidega. Aega oli mul natuke üle tunni ja seetõttu küsisin ettekandjaneiult kohe, kas selle ajaga jõuan. Jah, vastas tema. Tõi mulle lauda apelsinimahla ja aitas ooteaega leevendada: küsis, kust ma olen ja kus olen hispaania keelt õppinud. Tallinnas hispaania keelt õpetava Madridi noormehe Juan Carlos Monroy käe all just vastselt intensiivkursused läbi teinuna sain Hispaanias põhilistest asjadest päris hästi räägitud. Aga too ettekandja kõneles hispaania, itaalia, saksa, inglise, poola ja vene keelt – mõnda paremini, mõnda vähem ja talle meeldis väga minuga nois keeltes keskustella. Tudengile hea keelepraktika suvisel töökohal. Teda huvitas eesti üliõpilaste elu, puhkereiside hinnad, palganumbrid ja igasugused muud asjad ning tundus, et tal oli üsna hea meel, et restoranis vähe külastajaid oli.
Umbes 40 minuti pärast ei paistnud mu paellat veel kuskil, veel kümne minuti pärast jõudis lauale aga uskumatu kunstiteosena tohutu pannitäis värvikat kuuma riisirooga koos vägevate vähkide ja muude mereandidega. Sellist kaunidust nähes taipasin, et nüüd peaksin järgmised kümme minutit seda kiitma; liiatigi tõi paella kaugele külalisele lauale peakokk ise. Ja paella nautimiseks kulunuks vist vähemalt sama palju aega kui selle valmimise ootamiseks. Aga minul polnud enam aega. Peakokka tänanud, tegin neiule selgeks, et jah, riisi söön ma kohe ära, aga vähid pean küll kaasa võtma. Öeldud-tehtud, mereannid pakiti, kuigi oli kahju lahkuda. Olukord oli ühtaegu koomiline ja kurbtõsine. Igatahes hea õppetund, et restorani sööma minnes peab ka päeval aega olema mitu tundi. Söök on pidu, toit on kunstiteos ja nauding ühtaegu. Aga selle õhtupooliku juhtumused sellega veel ei piirdunud.

Flamenco koos serviisiga
Kui olin kiirustades hotelli jõudnud, läksime grupiga flamencot vaatama. Tantse esitati varitee-tüüpi saalis, kuhu mahtus tohutult palju rahvast. Flamenco, mida nägime, oli tehniliste nüanssideni lihvitud. Sellest oli kahjugi – oleksin tahtnud näha kirglikumat improvisatsiooni. Nähtu tuletas meelde stiliseeritud eesti rahvatantse kunagises Viru varietees: ilus, aga mitte ehe. Mustkunstnik, kes samuti esines, oli küll meisterlik, aga mitte vaimustav.
Suures saalis käisid enne etenduse algust ringi pildistajaneiud, kes jäädvustasid iga külalise küll üksi, küll kaaslasega. Vaheajal toodi igasse lauda sama palju seinataldrikuid kui lauas inimesi. Iga taldrikut ehtis suur näopilt. Tükist küsiti 6 eurot. Mu lauakaaslased said südamest naerda, kui ühele härrale algul üht, siis juba kaht taldrikut pakuti – kogemata oli temast kaks pilti tehtud. Kui abikaasa taldrik juurde arvata, siis oleks kolme taldriku eest tulnud maksta juba tõelise serviisi hinna. Aga õnneks võis taldrikust ka loobuda. Paaride pildid olid samuti 6 euro eest varietee reklaamikaante vahele pandud. Aga ka neid ei sunni keegi n-ö välja ostma – häbelik eestlane peab ainult koguma julgust, et ostust ära öelda.
Samamoodi pildistatakse iga Barcelona akvaariumi külastajat mingi merehiiglase laiade lõugade vahel. Ringkäigu lõppedes pakutakse võimalust pilt välja osta.

Mustlaste musta pühaku linn
Kui keegi teab ette, et satub Prantsusmaal hiiglaslikku Camargue`i rahvusparki, kus võib näha flamingosid, valgeid hobuseid ja musti härgi, siis soovitaksin tal enne seda lugeda Vladimir Beekmani romaanist “Koridor” katkendeid mustlaste palverännakute kohta. Nimelt on ta kirjutanud Camargue`i pealinnast Les Saintes-Maries-de-la-Mer`ist. See linn on saanud nime laevahuku läbi elanud väidetavalt Egiptuse päritoluga pühade Mariade järgi. Aga olulisem on seal nende Mariade tumedanahaline teenijanna, kellest on saanud mustlaste pühak Saara. “Keegi ei oska täpselt öelda, milliste hädade vastu aitab või millist õnnistust annab Must Saara, aga iga aasta kahekümne neljandaks maiks tõttab tema juurde viimne kui mustlane, kelle hobune selle teekonna vastu peab, tulgu tal selleks või pool Euroopat läbi logistada,” seisab raamatus. Nii oli see enne Teist maailmasõda, aga on ka praegu, kuigi Saara ei olegi nii väga kiriku või usutunnistusega seotud, ta on pühakute keskel vaba ja omaette nagu mustlased isegi. Mariad olevat sängitatud kirikusse, Saara on krüptis.
Tohutu 12. sajandist pärit romaani stiilis kiriku juures väljakul otsib ka praegu siesta ajal päikese eest varju palju mustlasi. Turistidele pakuvad nad sealsetel väikestel kaubatänavatel mingisuguseid hõbejaid kaelaehteid. Mustlaslinnakese vanakraamiturule võiks eesti küladest ja linnadest palju niisuguseid asju tuua, mida meie vanavarakorjajad enam ei taha või millest nad tüdinud on, alates vanast luuakontsust, vikatist või sirbist, aga lõpetades päris uhkete uhmritega. Hinnas on sadulad, hobuserauad, piitsad, rakmed… Kes tunneks hobuseid paremini kui mustlased?
hisp1Muide, mustad pühakud on sealkandis üldse au sees.

Kuulsas Montserrat` mungakloostris on üks maailma tuntumatest mustadest madonnadest. Hispaania vaimuelu mitmekesisust on raske mõista selles pühamus käimata.

Erika fotod

Viimane pilt on unustamatutest Montserrat´kaljudest, mis panevad fantaasia elama ja jutustavad vaatajale oma lugu. Pilt on tehtud aasta pärast mu sealkäiku ja mitte päris tollase meeleoluga – kaljude vägevust annab see siiski edasi.

Written by L.

24/08/2009 at 18:49