Teed

Mõned mu teekonnad

Posts Tagged ‘Nigeeria

1978 – Nigeeria

Objektiivis on… Nigeeria

© Linda Järve tekst ja fotod.
Ilmunud ajakirjas Aja Pulss nr  19/1988.

Aja Pulss avaldas fotokülgi “Objektiivis on…” eri maade kohta 1980ndatel aastatel. Ka minul paluti mõned teha. Nii  on siin mõned näited tollastest slaididest, millest ajakirja ülevõtted said. Leidsin selle ja paar muud fotokülge (mis ka siin blogis on)  nüüd oma arhiivist üles.

Allolev tekst on samalt leheküljelt, tollane keelepruuk muutmata ja siin selleks, et kergem lugeda oleks. Nigeerias (põhiliselt Lagoses ja Ibadanis, aga veidi ka maapiirkondades) käisin 1978. a. Kui klõpsata blogi küljeveerus sildile “Nigeeria”, siis saab tollasest reisist rohkem lugeda. Võib-olla saab lugeja sealt teada, et Nigeeria ei tähenda mitte ainult praegu laialt levinud nn petukirju.


Selle fotolehekülje tekstid/fotoallkirjad:

* Nigeeria puhul väärib erilist tähelepanu tema kunst. Tuntud olid muistse Ife kultuuri meistrite tööd. Groteskses laadis stiliseeritud inimkujud avaldasid omal ajal tugevat mõju Picassole ja Matisse’ile, ekspressionismile ja kubismile. Nüüd kaunistab vahepeal põlu all olnud kunst Nigeeria pealinna uusrajoone. (Pealinnaks oli selle reisi ajal veel Lagos – Minu märkus.)

* Rahvaarvult Aafrika suurima riigi ajalugu pakub rohkesti näiteid mitmesugust laadi etnilistest kokkupõrgetest. Rahvastiku koosseis on ülikirju: hausad, fulbed, kanurid, jorubad, binid, nuped, ibod, tivid jne – kokku kõvasti üle saja eri nimetuse.
Josephina on ibo.

* Nurgake Ibadani botaanikaaiast, siinse ülikooli suurepärasest õppebaasist.

* Selle kunstiteose autorid polnud aafriklased. Ibadanist lootsid eurooplased kujundada Nigeerias kristluse levitamise keskuse. Pärast Inglise kolonisaatorite lahkumist leiab usukeskuse hoone enam kasutust hotellina.

* Lagose kontrastid: kesklinna kõrghooned ja äärelinna osmikud.

Advertisements

Written by Lin

29/09/2011 at 15:30

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979

VI
Vesi. Terve ookean

Vist ei läinud päevagi, mil me poleks saanud ujuda. Kui kuumust on pidevalt üle 40 kraadi, ei piisa joogipudelist. Basseinid, ja neid on linnades palju, kenakese tasu eest muidugi, pakuvad tõelist naudingut. Aga nende tintsinisest veest rohkem meeldis meile ookean.

Ookean on nagu meri, aga ei ole ka. Murdlainest, mis sind kohe kaldale viskab või kruvina põhja keerab, pääsevad edasi vaid väga head ujujad, needki kibesoolase suuga. Aga eht ahvimõnu on ka põlvekõrguses vees seista, lasta end lainetel loopida ja korjata teokarpe.

“Mida te nendega teete?” küsisid kohalikud, kes meie kogumisponnistusi naeruga jälgisid.

“Niisuguseid meil pole, neist saab popid ehted,” vastasime ja järgmistel päevadel randa tulles nägime veepiiril mustendamas poisikeste tagumikke. Emad olevat käskinud teokarpe koguda.

Vaevalt randa jõudnut ümbritsevad sedamaid kaubitsejad, pakkudes banaane, apelsine, kreebusid, batiktehnikas kangaid, käekelli, kaelaehteid… Kui nende vastu huvi ei näidata, suunduvad nad uusi ostusoovijaid otsima, pettunud, et kauplemisest koos selle juurde kindlasti käiva tingimisega midagi välja ei tulnud.

Kahest rannast, kus käisime, oli üks linna piires, teine kuuekümne kilomeetri kaugusel Badagrys. Teine oli meeldivam. Seal kasvas liivakallastelt mõne meetri kaugusel kookospalme, seal ei käinud mitte linnakaubitsejad, vaid ümberkaudsete külade inimesed, seal oli huvitavam ja lainegi lubas veidi kergema vaevaga sügavamale minna, kuigi ka kaldal istuja ei võinud iialgi kindel olla, et veekeel juba järgmisel hetkel tedagi ei limpsa.

Rannapalmid. Postkaart (1978) minu kogust.

Kasvuraskused

Lagoses Nõukogude saatkonnas öeldi meile, et Nigeerias töötab ligi 1500 Nõukogude spetsialisti, põhiliselt arstid, geoloogid, õpetajad ja ehitajad. Umbes sama suur on nende nigeerlaste arv, kes on lõpetanud kõrgkooli Nõukogudemaal.

Üliõpilasi on kõigis Nigeeria üheteistkümnes kõrgkoolis kokku ligi 50 000. Kõige suurem on Ibadani ülikool (6000 üliõpilast), kõige parem õppetase aga Lagoses. Ülikoolid on loodud Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolide baasil, nii nagu ka kogu haridussüsteem on väga sarnane Inglise omale. Ülikoolid koos kõige eluks vajalikuga moodustavad suurlinnade juures omaette piiride, valta ja reeglitega isoleeritud üliõpilaslinnaku.

(Lagose ülikooli üliõpilaslinnakus käisime ja need muljed olid põnevad ning üllatavadki, kuid selles leheloos ma neist ei kirjutanud. Alguses suhtusid tudengid meisse kui valgetesse ja nende meelest inglastesse väga negatiivselt, aga see suhtumine hajus, kui nende hulgas kauem olime, nende sööklas lõunat sõime ja lihtsalt juttu ajasime. – minu märkus)

Väike kingitus sellelt reisilt. Minu foto.

Nagu teistes arengumaades nii ka Nigeerias ületab Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni andmetel noorte tööleasujate arv märgatavalt vanuse tõttu töö jätjate arvu. Enam kui 50 protsendile tööleasuvatest noortest tuleb igal aastal luua uued töökohad. Töötasud on üsna nigelad, eriti väljaõppimata töölistel. Nii teenib ehitustööline 100 – 200 nairat kuus, insener 600 – 700 nairat. 

Olukorrast Nigeeria põllumajanduses oli meie lehes hiljaaegu juttu (vt. 16. jaanuari /1979/ “7 päeva”. Saime seda mõneti tunda ka oma nahal, sest Aafrikast loodetud banaanidehulk jäi meist kinni pistmata. Saime küll rahvustoitude lisandina praetud banaane kartulite asemel, kuid muidu on banaanide kui sisuliselt juba sisseveetava kauba hind turistide jaoks kõrge.  Kui veel hiljuti elas kuni 80% Nigeeria rahvastikust maal ja peamine majandusharu oli põllumajandus, siis nüüd läheneb vajadus vedada sisse seni väljaveetud maapähklit jne.

Kümme aastat tagasi loodi Ibadanis Nigeeria ja Aafrika majanduselule olulisemaid instituute IITA (ingliskeelse nimetuse algustähtede järgi) – Troopiliste Põllukultuuride Internatsionaalne Uurimisinstituut, kus praegu töötab enam kui 33 rahvuse esindajaid. Instituudikülastamine oli meie grupist eriti huvitav muidugi kolhoosi osakonnajuhatajale Joonas Saksakulmule Muhumaalt ja “Kommunismi” kolhoosi peaökonomistile Elle Mäele. Aga vaatamist jätkus meile kõigile.

Instituudis kasvatakse maniokki (millest söögiks tarvitatakse juuri), jamssi, riisi, maisi, ube, bataati ja veel mitmeid kogu Aafrikas viljeldavaid kultuure. Kõik need tahetakse põhjalikult läbi uurida 80-ndate aastate lõpuks. Igal aastal on töös neli ulatuslikku programmi. Tulemusi rakendavad Nigeeria jt. Aafrika riikide farmerid ja erilist tulu oodatakse neist tulevikus, kui hakatakse looma kooperatiive. Instituudi ülesanded on allutatud riigi vajadusele toita iseennast.

Eksootika

Olgu öeldud, et Nigeeria-reis ei vastanud sugugi meie senistele kujutlustele Aafrikast. Teisipidi jälle oleks ennatlik seda tahtagi, sest nägime vaid murdosakest tollest hiiglaslikust maailmajaost, tibatillukest osa Lääne-Aafrikast. Eksootilisi troopikaloomi nägime üksnes Ibadani ülikooli loomaaias, taimede kohta võiks peaaegu sedasama öelda botaanikaaias käimise järel, kui poleks olnud sõite ookeani äärde.

Enamjaolt nägime linnu ja inimesi, nende janu hariduse ja kultuuri järele. Käisime diskoteekides ja kinos. Viimases oli filmi jälgimisega raskusi, sest märksa huvitavam oli vaadata-kuulata publiku reaktsiooni, mis meie omaga diametraalselt vastupidine. Käisime Rahvusmuuseumis tutvumas läbilõikega 2000-aastasest Nigeeria kunstist, käisime veel mitmel pool mujalgi, aga loetelu läheks pikaks.

Rahvuslik regatt. Postkaart (1978) minu kogust.

Eksootikaks võib pidada Nigeeriast toodud lemmiksuveniire – mustast puust ja elevandiluust esemeid. Eksootikaks võib pidada sedagi, et nägime väga palju ilusaid inimesi. Eksootikaks võib lõppude lõpuks pidada sedagi, et kookospähklit ei saa nii lihtsalt lahti keerata, nagu näidatakse laineid löönud Itaalia komöödiafilmis “Sinjoore Robinson”, vaid selle looduse poolt meisterlikult pakitud tuumani jõudmine on vaevanõudev, muidugi kui tegu on korraliku suure kookospähkliga.

Niisiis sõltub eksootika puhul kõik sellest, mida eksootikaks pidada.

Päike

Kui millestki rääkida pole, siis räägitakse ilmast. Nigeeria-reisilt on muljeid nii palju, et ilmast polegi nagu suurt mõtet juttu teha. Oli meie jaoks suhteliselt talutav kuumus, esimestel päevadel küll harjumatu, mida veeskäimine leevendada aitas. Ei olnud vihmaperioodi. Paraviisi ei olnud ka kõrbeliiva toovat tugevat tuult – hormotaani. Päeval paistis taevas lausa seniidis päike kui kuumendav punkt. Ilusaid päikesetõuse ja loojanguid polnud: päike kas oli kõrgel või teda ei olnud üldse. Pärast kella kuut õhtul pimenes järsku.

Written by Lin

08/04/2011 at 22:20

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

V
Risti-rästi nagu sipelgapesas

Nii võiks nimetada päevamuljet Lagosest. Ametlikel andmeil elab siin ligi kaks miljonit inimest, mitteametlikel 4,5 miljonit. Tõde on vist kuskil kahe arvu vahel, kuid linnaelanike juurdekasv nii sündivuse kui maalt linnatuleku arvel on nii kiire, et kaua needki arvupiirid kestavad. Linna ülikiire kasv teeb võimudele tõsist muret. Lagose ülikooli teadlaste prognooside kohaselt peaks kaheksakümnendate aastate alguseks ületatama viie miljoni piir.

Kui aga teada fakti, et Nigeeria rahvastiku arv ulatub 100 miljonini,siis ei tekita imestust, et miljonitega võib lugeda teistegi linnade elanikke, näiteks Ibadani, kus samuti mõned päevad veetsime.

Endiste kalurikülade ja põldude asemele kerkivad kõrghooned,tööstusettevõtted, jaamad, staadionid, laieneb sadam. Lagose linnaosi Iddot, Yabat, Victoriat, Iwayat, Ikayat jt., millest paljud paiknevad Ginea lahe saartel, ühendavad loendamatud sillad ja mitmekorruselised autoteed. Tipptundide ajal näib, et ainsatki sõiduriista, ka kõige tillemat jalgratast pole võimalik kuhugi vahele kiiluda: erabussid, riigibussid, kõiksuguste maalingutega autod, kõige moodsamate firmade omadega alustades ja päris logude väikeste veokastidega lõpetades.

Lagos. Postkaart (1978) minu kogust.

Kogu see liiklusvahendite mass tekitab teedel tohutuid troppe, mida lahendab sõjaväestatud liikluspolitsei. Liiklustiheduse vähendamiseks on Lagoses kehtestatud nõuded, mis eurooplastele pehmelt öeldes naljakad tunduvad. Nii tohivad paaritutel kuupäevadel sõita vaid paaritute numbritega sõiduriistad (kõige rangemini kehtib see muidugi autode kohta) ja paarispäevadel paarisnumbritega. Mõnedele tänavatele pääseb ainult maksu eest, mõnedele tänavatele jälle ainult teatud kellaaegadel. Kord ookeani äärest tagasi sõites pidime meiegi ühel tänavanurgal kolmveerand tundi ootama, enne kui ümber nurga pöörduda tohtisime.

Kohalike jaoks näib see tunglemine, autode külg külje vastas edasilohisemine, ristteedel valitsev sipelgapesalisus ja kes-ees-see-mees-vaim koos kõigi juurdekuuluvate huigete, hüüete ja sireenidega väga tavaline. Ainult meie keerame pead kord siia, kord sinna, et mis jälle juhtus. Ei juhtunud suurt midagi, kiire reaktsiooniga suudetakse avariid vältida võimatutena tunduvateski situatsioonides. Mitmel korral veensid meid selles meie oma busside juhid. Selge on aga ka see, et suurema liikluskorratuse poole pole edasi minna enam kuhugi.  Liiklusmärke ja valgusfoore nägime linnades üsna vähe, küll oli neid Lagose-Ibadani vahelisel kiirteel.

Ibadan. Postkaart (1978) minu kogust.

Lagose-Ibadani kiirtee näitab Aafrika automagistraalide tulevikku. Valmis sai see mõned päevad enne meie Lagosesse jõudmist ja on esimene omataoline Aafrikas: mõlemas suunas kolme sõiduvööndiga, puhke- ja remondikohtadega, bensiinijaamadega. Ehitamiseks kulus 175 miljonit nairat ja kulude tasategemiseks on sõitmine maksustatud.

Üks uljas motorolleriga kihutaja jäi eriti meelde. Linna vahel püsis ta kogu aeg meie bussi kõrval, siis aga äkki tüdines. Kahe kõrvalsõitva, õigemini tasapisi edasinihkuva auto vahel oli umbes kümme sentimeetrit. Mees ei mõelnud kaua, tõstis motorolleri üles, ronis sellest vahest läbi ja oli mõne hetkega tolles segadikus juba kuskil eespool, nägemisulatusest väljas.

Jalakäijad, ka lapsed, on samasugused segadusetekitajad.

Eriti hoolsalt tõestasid seda väidet linna kaubatänavad, kus kõikvõimalikest ehitistest, niihästi moodsatest kauplusehoonetest kui ka väga haledatest putkalobudikest, samuti kõikvõimalikku eksootikat pakuti ja kus inimesi ja autosid sagis nii tihedalt, et vist apelsinilgi poleks kukkumisruumi olnud.

Üks naine kõndis rahulikult keset autodevoolu, laps selga kinnitatud, ühes käes tohutu pamp, teine toetamas pea peale pandud suurt telerit. Fantastiline vastupidavus, mida me sealsete naiste puhul ikka ja jälle imetlesime. Ka koolilapsed eelistasid oma koolikotte või raamatuid pea peal kanda, käed vabad kõige muu jaoks.

Vaibaturul. Postkaart (1978) minu kogust.

Kindlasti külastavad turistid ka tulevikus Lagost, kuigi Nigeeria uueks pealinnaks saab Abuja – sisemaalinn, kus suurejoonelised ehitustööd juba alanud on. Valmis tahetakse jõuda 1986. aastal. Hiigelprojektide elluviimiseks kasutatakse nii kohalikku tööjõudu kui välisspetsialistide, sealhulgas ka sotsialismimaade ehitajate ja inseneride abi.

Dipo, Josephine, Doris…

Olime esimesi turismigruppe väljastpoolt Aafrikat, kes Nigeeriat külastasid. Seepärast suhtuti meisse väga uudistavalt. Meie hotell, väike kahekorruseline maja asus Lagose äärelinnas, peaaegu agulis, väikese jõe ääres. Sellel jõel käis pidev elu. Teiselt kaldalt, neegrikülast tuldi sinna pesema ja suplema. Praegu tagantjärele ei oska enam üteldagi, kummad esimestel päevadel teisi rohkem uurisid ja vaatasid, kas meie külaelanikke või nemad meid. Valgeid inimesi näeb Nigeerias, ka Lagoses harva.

Võõrustava, alles vastse firma “Afrotour” auks peab aga ütlema, et vähestest kogemustest hoolimata tehti, mida igati osati, tabades soove lausa lennult. Saateks naeratus ja tähelepanelikkus.

Firma noor president Dipo Sanusi kirjutas meie saabumise puhul Nigeeria päevalehes “Punch”, mis erinevalt Inglismaal ilmuvast nimekaimust tõsipoliitilise sisuga on, et firma astutud esimesed sammud saavad baasiks turismi edendamisele nii Nigeerias kui Lääne-Aafrikas üldse ja et juba õige varsti loodetakse omavat nii palju kogemusi, et neid jaksatakse ka naaberriikidele jagada.

Lõbus paadimees Niigeri jõel. Postkaart (1978) minu kogust. Umbes samasugune oli vaade ka meie hotelliaknast.

Josephine oli meie sihvakas giid, kes saatis meid kõik need päevad, mis tema kodumaal veetsime. Tema täielik nimi kõlab meie jaoks väga võõrapäraselt:  Josephine NKem Itegbe. “Väga ilus tüdruk,” oli kogu me grupp veendunud. Josephine oli rahvuselt bini (benini) ja seepärast veidi heledama nahatooniga kui teine giid, joruba rahvusest uskumatult tume Doris.

Iga päev üllatas Josephine meid uute rõivastega. Eriti kena oli ta, kui kandis aafrikapäraseid maani rüid, mis tema kasvu ja nõtkusega suurepäraselt sobisid.  Doris eelistas euroopalikku riietust, aga see-eest oli tal rahvuslik, paljudest väikestest tihedalt põimitud patsikestest soeng. Nigeerlannade kummaliste soengute tegemiseks kuluvat oskajal juuksuril või muidu osaval naisterahval vähemalt tund, kuigi mingit meie mõistes juuksuriatribuutikat neil loomulikult kasutada ei tule. See-eest seisvat niisugune soeng korras vähemasti nädala. “Kauem pole juustele hea,” arutasid noored moedaamid.

Nad mõlemad on lõpetanud ülikooli, üks Lagoses, teine Ibadanis. Õppinud filoloogiat ja ühiskonnateadusi. Aga inglise keel, milles meie nendega vestlesime, oli selge muidugi mõista juba lapsepõlvest kui Nigeeria riigikeel. Siiski tuleb märkida, et siinsed erinevad rahvad nagu hausad, fulbed ja kanurid põhjaosas, jorubad, binid ja nuped edelas, ibod, tivid ja džukunid kagus ning paljud teised kasutavad omavahelise suhtlemiskeelena meelsamini hausa keelt, et rõhutada Nigeeria iseseisvust.

Josephine on abielus. Teades, et Nigeerias kehtib polügaamia, küsisime, kas ka tema mehel on mitu naist. “Mina olen ainus,” vastas ta ja selgitas, et iseäranis linnades on polügaamia kadumas. Teisalt aga, mida rohkem naisi, seda rohkem lapsi, ja lasterohkus on perekondades hinnatud.

Josephine loodab tuleval aastal (1980 – minu märkus) Eestisse sõita. Mäletatavasti külastasid novembri lõpupoolel (1978 – minu märkus), kui meie just Nigeerias viibisime,Tallinna Nigeeria Rahvusliku Olümpiakomitee esindajad eesotsas Aafrika Kõrgema Spordinõukogu presidendi Abraham Ordiaga. Siis oli jutuks ka, et Nigeeriast, kus purjetamine pole veel jõudnud olümpiatasemele, saadetakse regatile rühm vaatlejaid, kes tutvuvad tugevaimate purjesportlaste võistluste organiseerimise ja läbiviimisega. Nii et Josephine´i lootustel on kõva põhi all.

(Nigeerias tegin palju pilte, kahjuks on need tollase kombe järgi slaididel. Kui mul kunagi õnnestub ehk saada slaidiskänner, saan siia panna ka Josephine’i foto – minu märkus.)

/Järgmine osa: Vesi. Terve ookean./

Written by Lin

04/04/2011 at 16:34

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

IV
Uusimast ajast

Nigeeria poliitiline iseseisvus kuulutati välja 1960. aastal. Siitpeale toimus järjestikku mitmeid riigipöördeid, millega näiteks “Välispanoraami” lugejad kindlasti kursis on. Võimuvahetustega kaasnesid etnilised kokkupõrked. 1967. aastal pärast Idaregiooni lahkulöömist nn. Biafra vabariigiks algas kodusõda. Biafra vastupanu soodustas suurel määral sealseist rikkalikest naftavarudest huvitatud Lääne (eriti Prantsuse) naftamonopolid toetus. 1970. aasta jaanuaris õnnestus föderaalvägedel sundida separatistid kapituleeruma. Seoses Biafraga ei saa mööda minna Hiina osast Nigeeria kodusõjas. Hiina osutas Biafra separatistidele nii poliitilist kui ka sõjalist abi. Biafrat toetasid USA, NATO liikmesriigid ja LAV. Iga päev said separatistid kuni 80 tonni relvi, sealhulgas ka Hiinalt.

Juulis 1975 toimus Nigeerias järjekordne riigipööre, riigipeaks ja ühtlasi Kõrgema Sõjaväenõukogu esimeheks sai Murtala Mohammed. Tema poolt ettevõetust väärib erilist märkimist uue konstitutsiooni ettevalmistamise komitee kinnitamine, millega astuti esimene samm, teostamaks võimu tsiviilisikutele üleandmise mahukat nelja aasta programmi. Tsiviilvalitsuse taaskehtestamist on oodata tänavu (1979 – minu märkus).

Olusegun Obasanjo 1978. a (Foto: Wikipedia)

13. veebruaril 1976 oli Lagoses taas riigipöördekatse. Tollesama päeva õhtul teatas sõjaväeline föderaalvalitsus, et mäss on maha surutud ja olukord riigis on valitsusele ustavaks jäänud politsei ja relvajõudude täieliku kontrolli all. Järgmisel päeval peeti Nigeeria Kõrgema Sõjaväenõukogu istung. Selle lõppemisel teatati Murtala Mohammedi hukkumisest. Riigipea kohale määrati Nigeeria sõjaväe kindralstaabi ülem kindralleitnant Olusegun Obasanjo, varem tähtsuselt teine mees Mohammedi valitsuses, peaminister.

(Märkus: Praeguse seisuga teame, et Olusegun Obajanjo oli Nigeeria sõjaväeline riigipea aastatel 1976 – 1979   ja president aastatel 1999 – 2007.  Huvitav on see, et ta on rahvuselt joruba, tema eesnimi tähendab “Jumal on võidukas”. Toona seal viibides oli meie grupi jaoks oluline ja naljakas tõik, et kui Lagoses meie hotellivoodites olevatele paljastele magamismattidele lisaks voodilinasid ja mäletamist mööda ka padjapüüre palusime, siis saime need koos teatega, et nende saamiseks olevat loa andnud sõjaväenõukogu juhataja.  Aga me olime selles rahu ja normaalseisundit taotlevas riigis ka esimene turismigrupp üle pika aja. –  minu märkus.)

1976. aasta veebruarist loodi Nigeerias 12 osariigi asemel 19. Aasta lõpupoolt tähistasid riigi uue konstitutsiooni arutlemine ja Asutava Kogu valimistele eelnevad kohalike omavalitsusorganite valimised.

Kohalike valimiste iseloomulik joon oli naiste osavõtt, mis alles hiljuti oli maa põhjaosas islamiusu tõttu võimatu. Nüüd on naistel õigus valida ja olla valitud.

Ka Obasanjo valitsus jätkab üleminekuprogrammi punktide täitmist.

Meie juhtivaid afrikanolooge, NSV Liidu TA Aafrika Instituudi direktor professor Anatoli Gromõko on Nigeeria välispoliitikast kõneldes rõhutanud selle suhtumist NATO-sse: “Nigeeria välisasjade föderaalkomissar Joseph Garba on teatanud, et sõltumatu Aafrika ei vaja Aafrika probleemide reguleerimise valemeid, mille on välja töötanud “heasoovijad” Pariisis, Washingtonis või teiste maade pealinnades.”

Üldjoontes taotleb valitsus riigi majanduse nigeriseerimist ja välismonopolide tegevuse piiramist. Nigeeria välispoliitika on sõltumatu, taotleb sõbralikke suhteid kõigi riikidega, toetab Aafrika rahvuslikke vabastusliikumisi, võitleb neokolonialismi ja rassismiga.

Ja lühikeseks majanduslikuks iseloomustuseks piisab ehk faktist, et Nigeeria rahvuslikku koguprodukti (milles valdavas osas naftatoodang) võib viimastel aastatel julgesti kõrvutada LAV-i omaga.

Niipalju siis Nigeeria Föderatiivse Vabariigi – kõige suurema elanike arvuga Aafrika riigi – uusima aja kirevusest, mida võiks võrrelda tema paljude etniliste gruppide riietuse ja tavade kirevusega.

Näide Nigeeria tavade kirevusest: tantsijad rahvapeol. Postkaart (1978) minu kogust.

/Järgmine osa: V – Risti-rästi nagu sipelgapesas./


Written by Lin

02/04/2011 at 16:02

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

III
“Aga sa ju suitsetad!”

Küllap kõigile meile jääb meelde hirvesilmadega pisike sigaretimüüja, esimene väike nigeerlane, kes meiega rääkima hakkas: ostjaid aimates oma kaupa pakkuma tuli. Ootasime (Lagose) Murtala Mohammedi nimelises lennujaamas bussi, mis meid linna teises servas asuvasse hotelli pidi viima. Naelad polnud veel nairadeks vahetatud, nõnda ei saanud me parima tahtmise juures midagi osta. Sellest oli poisikesel võimatu aru saada; püüdsime siis teistpidi, öeldes, et me üldse ei suitseta, aga ta märkas ühte suitsetajat ometigi, torkas sellele näpuga rinda ja ütles: “Aga sa ju suitsetad!” Terane poiss. Üldse on lapsed vilunud müügisellid. Millal nad magavad, jäi meile täiesti arusaamatuks, sest ööpäeva jooksul käivad nad küll ka koolis, aga põhiliselt aitavad vanemail kaubelda kõikvõimalike asjadega.

Need elavad, särtsakad, uudishimulikud lapsed ümbritsevad sind sedamaid, kui märkavad, et sa neile midagi anda kavatsed. Parem ära proovigi, sest kõigi jaoks niikuinii märke ei jätku.

Külalised tahavad neid käharpealisi sihvakaid lapsi meelsasti pildistada, aga ilma vastava kokkuleppeta või väikese kingituseta võib sellest paksu pahandust tõusta. Mis teha, ka poseerimine on teenimisvõimalus, mida paljude seni alles lahendamisjärgus olevate probleemidega riigis paraku kasutamata jätta ei saa.

(Märkus: Lennujaamast jäi meelde, et lennult tulijatega ei tegeldud enne, kui ametnikel palvus läbi oli. See oli üsna pikk ootamine. Teine pikk ootamine oli siis, kui selgus, et busse polnud. Kui bussid tulid, said tatarlased endale konditsioneeriga sõiduki, meie aga konditsioneerita, mis tähendas, et meil olid kõikide sõitude ajal aknad pärani lahti ja linnakära hästi kuulda. Hotell, kuhu sõitsime, oli kahekordne eramu, mida piiras kivist tara, sakiliste servadega klaasitükid kaitseks üleronijate eest. Kohe hotelli kõrval vonkles jõgi ja teisel kaldal käisid hommikuti külaelanikud end pesemas ning kogu nende elu-olu oli meile hästi nähtav. Lähedal oli ka mošee, millest kostvad palvehüüud meid äratasid. Väga värvikasse kanti sattusime ja igapäevatoiminguid oli palju näha. – minu märkus.)

Fotod: Näitusevoldikust “Highlights from 2000 years of Nigerian art” (1976). Ülal: terrakotakuju pea, mis on tüüpiline varase rauaaja Nok-kultuurile (900 e.m.a -300 m.a.j). All:  terrakotapea joruba (yoruba) Ife-kultuurist (12.-15. saj).

/Järgmine osa: IV – Uusimast ajast./

Written by Lin

31/03/2011 at 11:23

1978 – Itaalia ja Vatikan

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

II
Roomas. Kogemata.

Moskvast pidime “Aerofloti” lennukil suunduma otse Lagosesse. Aga Moskvasse jõudes selgus, et läheb teisiti. Kompanii “Alitalia” lennutab meid Rooma, teenindab seal kahepäevase turismiprogrammi “Intermezzo” raames ja viib siis hiigelõhubussil “Douglas – DC-10” Lagosesse.

Hakka või uskuma vanasõna “Kõik teed viivad Rooma”. Nojah, Nuustakul ongi enamik meie grupist juba käinud.

Niisiis me lendame. Punases vormiriietuses stjuardess meenutab Sophia Lorenit noilt ammustelt päevadelt, kui ta alles Sophia Scicolonest filmitäheks saamas oli. Eesistme seljatoelt õpime lennutundide jooksul tahtmatult lausa pähe üliasjaliku kaunikõlalise itaaliakeelse lause “Giubotto salvagente sotto la poltrona” (päästevest on istme all), söögiriistadelt leiavad noormehed kirja “per alimenti” (“toiduainete jaoks” ja sünnitavad kohemaid anekdoodi, et pole veel jalagagi Itaaliasse saanud, aga juba nõutakse alimente.

Lendame üle Varssavi, Praha, Zürichi, Alpide, Como järve. Igatahes loetleb nii stjuuardess. Paraku on kogu see maakaart õhtupimeduses, paistavad vaid üksikud tuled, suuremate linnade kuma, hõbejalt kuuvalguses läikivad jõepaelad. Vahemaandumine Milaanos. Aga pole siin “Aerofloti” head kommet reisijaid vahemaandumisel lennujaama uudistama lasta. Nii istumegi tervelt kaks tundi lennukis.

Keskööl jõuame Euroopa ühte moodsamasse, Rooma Leonardo da Vinci lennujaama. Tolliformaalsused, passikontroll, ja lennufirma buss viib meid “Jolly” hotelli. Hommikul ärkame, avame akna ja tuppa tungib kärarikas linnasumin, millest aken nii kindlalt ära isoleeris. Otse akna alla jääb Villa Borgheset ümbritsev park. Kaunid piiniad. Midagi kodumaistest mändidest: männid nad ju ongi, ainult Vahemere-äärselt traditsioonilise laiuva võraga. Elame raamatutest ja filmidest tuttaval Via Vittorio Veneto ja Corso Italo nurgal, vana linnamüüri lähistel – niisiis ultramoodsas hoones sajanditevanuses linnas, keset ajalugu. Öösel bussiga sõites olime tajunud tuttavaks õpitud paikade äratundmisrõõmu. mõelda vaid, Colosseum, mille meie Kunstiinstituudi noor õppejõud Vladimir Taiger, komsomolisekretär Indrek Samussenko ja tudeng Andres Tali on üksipulgi läbi õppinud, on nüüd neil oma silme ees.

Colosseum. Postkaart (1978) minu kogust.

Päev algab ekskursiooniga Vatikani. Maailma unikaalseim kunstimuuseum ja Peetri kirik, kirikuvõimu keskus ja sümbol. Aga kirikuesisel väljakul kõnnivad segiläbi vaimulikud, turistid, tuvid ja koerad. Siinsamas lähedal seisab hulgaliselt voorimeeste kalesse, aga sõitasoovijatele noogutatakse eitavalt. Kui Tallinnast ära sõitsime, nägime viimases “Õhtulehes” TASS-i foto Roomas streikivatest voorimeestest. Streik jätkub, aga sellele meie giid tähelepanu ei juhi.

Peaasjalikult kasutame Roomas viibimist jalutamiseks. Nii päeval kui hilisõhtul. Saame osa linnarutust, selle erinevatest varjunditest erinevatel kellaaegadel, tema inimeste asjaajamistest. Viskame omagi münte kuulsasse Trevi purskkaevu, ikka üle vasaku õla parema käega, selg vee poole, nagu nõuab komme, et tagasitulek kindel oleks. (Märkus: peaaegu veerand sajandit hiljem jõudsingi Trevi purskkaevu juurde tagasi – minu märkus.) Vaatame lapsi, kes on riides viimse moe järgi, aga selles lohmakalt laias paljuvoldilises riietuses kuidagi väikesi vanainimesi meelde tuletavad. Mõnuleme pildituttavaid paiku, tänavaid , vaateid ja kõlatuttavaid kohanimesid nähes. Ootamatult me siia sattusime, sestap on paberipealseid teatmeid kaasa võetud napilt ja mälus peab taastuma kõik, mis sinna kunagi talletatud gladiaatoritest alates kuni Andreotti valitsuskriisideni välja.

Hispaania väljaku trepid. Fragment postkaardist (1978) minu kogust.

Üllatavalt rahulik tundub Rooma, kuid seda vaid pealiskaudsele pilgule. Kooliõpikutest tuttavates paikades tajud esmapilgule varjatud võitlust, teravaid probleeme. Majaseintele ja linnamüüridele kleebitud afišid ja kriipseldatud loosungid kutsuvad koosolekutele. Järjest suuremat muret tekitavad Itaalia töölistele fašistlike elementide provokatsioonilised väljaastumised. Vaikus on petlik.

Ajalehekioskist leiad kõrvuti kõige värskemaid poliitikauudiseid ja kõige häbitumat klatši esimese suurusjärgu tähtede kohta. Börsiuksest väljub mureliku näoga mehi: naela kurss langeb, dollar teeb ka midagi…

Ühele laiale kõnniteele on tundmatu kunstnik joonistanud Kristuse pea, mitu meetrit nii- ja naapidi. All on kiri: “Palun aidake mind”, ja palujale visatakse münte. Tänavanurkadel meelitavad lõbutüdrukud ja sutenöörid võimalikke kliente, tänavakohvikus astub meie juurde kahe patsiga tüdruk, käes korjanduskarp Rooma vaeste heaks.

Oleks ilmvõimatu kahe päevaga mõista hiiglaslikku ajaloolist linna tema nüüdisprobleemidega. Üht-teist saame lisaks seniteatule, paljude asjade vastu on nüüd suurem huvi. Rooma andis meile kordumatuid hetki, mille rikkus sõltub vaid sellest, mida me nende jooksul näha jõudsime ja millised olid meie eelteadmised.

Taas oleme lennutiivul, ehk küll “Douglas – DC-10-s” kaob igasugune mulje lendamisest, kui satud istuma vahekäikude vahelistele kohtadele, kus aknast mitte midagi ei paista. Oled üks ligi kolmesajast reisijast.  Seitsmest erinevast programmist on võimalik tellida stereomuusikat igasugusele muusikalisele maitsele, lisaks näidatakse veel Sydney Pollocki uuemat värvifilmi “Bobby Deerfield”, mis “Armastuse loo” variandina tundub ja sama kurva lõpuga on. Kuue tunni pärast jõuame Lagosesse. Vastu lööb troopikaöö lämm.

/Järgmine osa on:  Nigeeria. III – “Aga sa ju suitsetad!”/

Written by Lin

30/03/2011 at 19:40

1978 – Itaalia ja Vatikan

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

Märkus: Itaalia (Rooma) – Nigeeria reis toimus 1978. aasta novembri lõpus. Esialgu pidi meie noortegrupp (Eesti ja Tatarimaa) sõitma Kameruni ja Nigeeriasse, kuid Kamerunis aset leidnud loodusõnnetuse tõttu asendati see riik meie reisikavas paaripäevase viibimisega Roomas. Nii sattusingi esimest korda Itaaliasse (ja Vatikani), millele järgnes Nigeeria, mis pole kaugeltki mitte ainult praegu rahvusvaheliselt petukirjade järgi tuntud maa, vaid on huvitav riik kireva rahvastikuga ning põneva arengukäigu ja kultuuriga.

Toona olid ajaleheküljed mahukamad kui nüüd ja seetõttu on see Noorte Hääles ilmunud ülevaade blogisse pandud mitmes järgus. Säilitatud on tollane keelepruuk.  Mõnes kohas olen pidanud vajalikuks täiendada teksti vahemärkustega. Illustreerimiseks kasutan tookordselt reisilt kaasa toodud postkaarte.

I – Rooma. Vatikan

Rooma, taamal Vatikan. Postkaart (1978) minu kogust.

Olen grupist veidi ette jõudnud. Istun nüüd Sixtuse kabeli seinaäärsel pikal pingil ja vaatan rahvaste rändamist. Nahavärvide ja rõivatoonide mitmekesisus. Rõõmsad ja nukrad pilgud, hajevil ja hardunud pilgud. Vaikselt naerjad, sosinal palvetajad, üksikud pisarapillajad. üldine vaimustus. Kõik ikka ühest otsauksest sisse, teisest välja, vahepeal kümme minutit aega kunstnike uskumatult suure unustamatu töö nautimiseks. Sähvatavale välklambile seab piirid valvemeeskonna esindaja: “Ei tohi.” Värvid on õrnad, pleegivad välkvalguses.

Hinges on pidu, sest kõige rohkem on siin näha tõelise loomingu võidutsemist aja ja ruumi üle.

Minu kõrvale, kahe hipit meenutava taanlanna lähedale on istunud soliidne paar: kuldhambuline tüsedam mees, uurikett nööpaugus, “Financial Times’i” värske number käes kõrvuti pühakute elulugusid sisaldava albumiga – nähtavasti mees, kel äri üle kõige -, ja tema üsnagi korpulentne kaasa. Prilliraamid välgatavad, daam otsib vestluskaaslast. Ja juba ta räägibki mulle: “Millised imekaunid värvid. See pruun, see kollane. So beautiful! Oh, Michelangelo… Oh, Raffael… Me tulime Ühendriikidest ja nüüd läheme edasi Pompejisse.”

Kuulan ta sädinat, noogutan nõustuvalt ta kiituse peale, poetan siis vahele: “Ja meie lendame edasi Lagosesse.”

“Nii kaugele,” imestab ta ja küsib, kust me tuleme. Kui selgus saadud, peab ta ikka veel usutamatuks meie siinviibimist, aga arvab siis, et küllap neil juttudel meie maast ja rahvast, mis tema ringkonnis käibel, pole kuigivõrd tõepõhja all.

“Ja palju teid on?” küsib ta.

“Kakskümmend Eestist ja kakskümmend Tatarimaalt, Volga lähistelt!”

“Väga huvitav!”

Juba nad tulevadki, ikka sellestsamast otsauksest, giid kommentaatorina ees. Minu kümme lisaminutit, mida grupist ettejõudmine andis, on otsa saanud, veel kümne minuti pärast läheme Sixtuse kabelist, et jätkata tutvumist Vatikanis säilitatavate kunstiaaretega.

Korpulentne daam ei näe meis nähtavasti ärikaaslaste poolt lubatud “nõukogude ohtu”, igatahes naeratab ta väga sõbralikult ja soovib head reisi.

(Märkus: Minu jaoks muutis selle juhukohtumise iseäranisti põnevaks fakt, et tegemist oli mustanahalise paariga. Meie tollases ajakirjanduses oli loodud vaeste mustanahaliste stereotüüp, need Sixtuse kabelis aga üsna ilmselt vaeste hulka küll ei kuulunud. – Minu märkus.)

Meie

Olime niisiis möödunudaastane (1978. a) viimane “Sputniku” turismigrupp meie vabariigist, sihtkohaks Nigeeria. Kakskümmend erinevat noort komsomoliaktiivi hulgast: viis tudengit, ülejäänud tööinimesed. Erinevad küll, aga,nagu hiljem selgus, väga hästi õnnestunud grupp, kes omavahel suurepäraselt klapib ja vahetevahel esiletulnud Fevroniade (vt. Lilli Prometi “Primavera”) unikaalsete küsimuste puhul asjad paika paneb.

/Järgmine osa:  II – Roomas. Kogemata./

Written by Lin

28/03/2011 at 19:45