1978 – Nigeeria

Objektiivis on… Nigeeria

© Linda Järve tekst ja fotod.
Ilmunud ajakirjas Aja Pulss nr  19/1988.

Aja Pulss avaldas fotokülgi “Objektiivis on…” eri maade kohta 1980ndatel aastatel. Ka minul paluti mõned teha. Nii  on siin mõned näited tollastest slaididest, millest ajakirja ülevõtted said. Leidsin selle ja paar muud fotokülge (mis ka siin blogis on)  nüüd oma arhiivist üles.

Allolev tekst on samalt leheküljelt, tollane keelepruuk muutmata ja siin selleks, et kergem lugeda oleks. Nigeerias (põhiliselt Lagoses ja Ibadanis, aga veidi ka maapiirkondades) käisin 1978. a. Kui klõpsata blogi küljeveerus sildile “Nigeeria”, siis saab tollasest reisist rohkem lugeda. Võib-olla saab lugeja sealt teada, et Nigeeria ei tähenda mitte ainult praegu laialt levinud nn petukirju.

Selle fotolehekülje tekstid/fotoallkirjad:

* Nigeeria puhul väärib erilist tähelepanu tema kunst. Tuntud olid muistse Ife kultuuri meistrite tööd. Groteskses laadis stiliseeritud inimkujud avaldasid omal ajal tugevat mõju Picassole ja Matisse’ile, ekspressionismile ja kubismile. Nüüd kaunistab vahepeal põlu all olnud kunst Nigeeria pealinna uusrajoone. (Pealinnaks oli selle reisi ajal veel Lagos – Minu märkus.)

* Rahvaarvult Aafrika suurima riigi ajalugu pakub rohkesti näiteid mitmesugust laadi etnilistest kokkupõrgetest. Rahvastiku koosseis on ülikirju: hausad, fulbed, kanurid, jorubad, binid, nuped, ibod, tivid jne – kokku kõvasti üle saja eri nimetuse.
Josephina on ibo. (Et tegin need pildiallkirjad kümme aastat pärast reisi, pettis mind mälu – tegelikult oli kaunis Josephina bini ehk edo – Minu märkus.)

* Nurgake Ibadani botaanikaaiast, siinse ülikooli suurepärasest õppebaasist.

* Selle kunstiteose autorid polnud aafriklased. Ibadanist lootsid eurooplased kujundada Nigeerias kristluse levitamise keskuse. Pärast Inglise kolonisaatorite lahkumist leiab usukeskuse hoone enam kasutust hotellina.

* Lagose kontrastid: kesklinna kõrghooned ja äärelinna osmikud.

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979

VI
Vesi. Terve ookean

Vist ei läinud päevagi, mil me poleks saanud ujuda. Kui kuumust on pidevalt üle 40 kraadi, ei piisa joogipudelist. Basseinid, ja neid on linnades palju, kenakese tasu eest muidugi, pakuvad tõelist naudingut. Aga nende tintsinisest veest rohkem meeldis meile ookean.

Ookean on nagu meri, aga ei ole ka. Murdlainest, mis sind kohe kaldale viskab või kruvina põhja keerab, pääsevad edasi vaid väga head ujujad, needki kibesoolase suuga. Aga eht ahvimõnu on ka põlvekõrguses vees seista, lasta end lainetel loopida ja korjata teokarpe.

“Mida te nendega teete?” küsisid kohalikud, kes meie kogumisponnistusi naeruga jälgisid.

“Niisuguseid meil pole, neist saab popid ehted,” vastasime ja järgmistel päevadel randa tulles nägime veepiiril mustendamas poisikeste tagumikke. Emad olevat käskinud teokarpe koguda.

Vaevalt randa jõudnut ümbritsevad sedamaid kaubitsejad, pakkudes banaane, apelsine, kreebusid, batiktehnikas kangaid, käekelli, kaelaehteid… Kui nende vastu huvi ei näidata, suunduvad nad uusi ostusoovijaid otsima, pettunud, et kauplemisest koos selle juurde kindlasti käiva tingimisega midagi välja ei tulnud.

Kahest rannast, kus käisime, oli üks linna piires, teine kuuekümne kilomeetri kaugusel Badagrys. Teine oli meeldivam. Seal kasvas liivakallastelt mõne meetri kaugusel kookospalme, seal ei käinud mitte linnakaubitsejad, vaid ümberkaudsete külade inimesed, seal oli huvitavam ja lainegi lubas veidi kergema vaevaga sügavamale minna, kuigi ka kaldal istuja ei võinud iialgi kindel olla, et veekeel juba järgmisel hetkel tedagi ei limpsa.

Rannapalmid. Postkaart (1978) minu kogust.

Kasvuraskused

Lagoses Nõukogude saatkonnas öeldi meile, et Nigeerias töötab ligi 1500 Nõukogude spetsialisti, põhiliselt arstid, geoloogid, õpetajad ja ehitajad. Umbes sama suur on nende nigeerlaste arv, kes on lõpetanud kõrgkooli Nõukogudemaal.

Üliõpilasi on kõigis Nigeeria üheteistkümnes kõrgkoolis kokku ligi 50 000. Kõige suurem on Ibadani ülikool (6000 üliõpilast), kõige parem õppetase aga Lagoses. Ülikoolid on loodud Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolide baasil, nii nagu ka kogu haridussüsteem on väga sarnane Inglise omale. Ülikoolid koos kõige eluks vajalikuga moodustavad suurlinnade juures omaette piiride, valta ja reeglitega isoleeritud üliõpilaslinnaku.

(Lagose ülikooli üliõpilaslinnakus käisime ja need muljed olid põnevad ning üllatavadki, kuid selles leheloos ma neist ei kirjutanud. Alguses suhtusid tudengid meisse kui valgetesse ja nende meelest inglastesse väga negatiivselt, aga see suhtumine hajus, kui nende hulgas kauem olime, nende sööklas lõunat sõime ja lihtsalt juttu ajasime. – minu märkus)

Väike kingitus sellelt reisilt. Minu foto.

Nagu teistes arengumaades nii ka Nigeerias ületab Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni andmetel noorte tööleasujate arv märgatavalt vanuse tõttu töö jätjate arvu. Enam kui 50 protsendile tööleasuvatest noortest tuleb igal aastal luua uued töökohad. Töötasud on üsna nigelad, eriti väljaõppimata töölistel. Nii teenib ehitustööline 100 – 200 nairat kuus, insener 600 – 700 nairat. 

Olukorrast Nigeeria põllumajanduses oli meie lehes hiljaaegu juttu (vt. 16. jaanuari /1979/ “7 päeva”. Saime seda mõneti tunda ka oma nahal, sest Aafrikast loodetud banaanidehulk jäi meist kinni pistmata. Saime küll rahvustoitude lisandina praetud banaane kartulite asemel, kuid muidu on banaanide kui sisuliselt juba sisseveetava kauba hind turistide jaoks kõrge.  Kui veel hiljuti elas kuni 80% Nigeeria rahvastikust maal ja peamine majandusharu oli põllumajandus, siis nüüd läheneb vajadus vedada sisse seni väljaveetud maapähklit jne.

Kümme aastat tagasi loodi Ibadanis Nigeeria ja Aafrika majanduselule olulisemaid instituute IITA (ingliskeelse nimetuse algustähtede järgi) – Troopiliste Põllukultuuride Internatsionaalne Uurimisinstituut, kus praegu töötab enam kui 33 rahvuse esindajaid. Instituudikülastamine oli meie grupist eriti huvitav muidugi kolhoosi osakonnajuhatajale Joonas Saksakulmule Muhumaalt ja “Kommunismi” kolhoosi peaökonomistile Elle Mäele. Aga vaatamist jätkus meile kõigile.

Instituudis kasvatakse maniokki (millest söögiks tarvitatakse juuri), jamssi, riisi, maisi, ube, bataati ja veel mitmeid kogu Aafrikas viljeldavaid kultuure. Kõik need tahetakse põhjalikult läbi uurida 80-ndate aastate lõpuks. Igal aastal on töös neli ulatuslikku programmi. Tulemusi rakendavad Nigeeria jt. Aafrika riikide farmerid ja erilist tulu oodatakse neist tulevikus, kui hakatakse looma kooperatiive. Instituudi ülesanded on allutatud riigi vajadusele toita iseennast.

Eksootika

Olgu öeldud, et Nigeeria-reis ei vastanud sugugi meie senistele kujutlustele Aafrikast. Teisipidi jälle oleks ennatlik seda tahtagi, sest nägime vaid murdosakest tollest hiiglaslikust maailmajaost, tibatillukest osa Lääne-Aafrikast. Eksootilisi troopikaloomi nägime üksnes Ibadani ülikooli loomaaias, taimede kohta võiks peaaegu sedasama öelda botaanikaaias käimise järel, kui poleks olnud sõite ookeani äärde.

Enamjaolt nägime linnu ja inimesi, nende janu hariduse ja kultuuri järele. Käisime diskoteekides ja kinos. Viimases oli filmi jälgimisega raskusi, sest märksa huvitavam oli vaadata-kuulata publiku reaktsiooni, mis meie omaga diametraalselt vastupidine. Käisime Rahvusmuuseumis tutvumas läbilõikega 2000-aastasest Nigeeria kunstist, käisime veel mitmel pool mujalgi, aga loetelu läheks pikaks.

Rahvuslik regatt. Postkaart (1978) minu kogust.

Eksootikaks võib pidada Nigeeriast toodud lemmiksuveniire – mustast puust ja elevandiluust esemeid. Eksootikaks võib pidada sedagi, et nägime väga palju ilusaid inimesi. Eksootikaks võib lõppude lõpuks pidada sedagi, et kookospähklit ei saa nii lihtsalt lahti keerata, nagu näidatakse laineid löönud Itaalia komöödiafilmis “Sinjoore Robinson”, vaid selle looduse poolt meisterlikult pakitud tuumani jõudmine on vaevanõudev, muidugi kui tegu on korraliku suure kookospähkliga.

Niisiis sõltub eksootika puhul kõik sellest, mida eksootikaks pidada.

Päike

Kui millestki rääkida pole, siis räägitakse ilmast. Nigeeria-reisilt on muljeid nii palju, et ilmast polegi nagu suurt mõtet juttu teha. Oli meie jaoks suhteliselt talutav kuumus, esimestel päevadel küll harjumatu, mida veeskäimine leevendada aitas. Ei olnud vihmaperioodi. Paraviisi ei olnud ka kõrbeliiva toovat tugevat tuult – hormotaani. Päeval paistis taevas lausa seniidis päike kui kuumendav punkt. Ilusaid päikesetõuse ja loojanguid polnud: päike kas oli kõrgel või teda ei olnud üldse. Pärast kella kuut õhtul pimenes järsku.

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

V
Risti-rästi nagu sipelgapesas

Nii võiks nimetada päevamuljet Lagosest. Ametlikel andmeil elab siin ligi kaks miljonit inimest, mitteametlikel 4,5 miljonit. Tõde on vist kuskil kahe arvu vahel, kuid linnaelanike juurdekasv nii sündivuse kui maalt linnatuleku arvel on nii kiire, et kaua needki arvupiirid kestavad. Linna ülikiire kasv teeb võimudele tõsist muret. Lagose ülikooli teadlaste prognooside kohaselt peaks kaheksakümnendate aastate alguseks ületatama viie miljoni piir.

Kui aga teada fakti, et Nigeeria rahvastiku arv ulatub 100 miljonini,siis ei tekita imestust, et miljonitega võib lugeda teistegi linnade elanikke, näiteks Ibadani, kus samuti mõned päevad veetsime.

Endiste kalurikülade ja põldude asemele kerkivad kõrghooned,tööstusettevõtted, jaamad, staadionid, laieneb sadam. Lagose linnaosi Iddot, Yabat, Victoriat, Iwayat, Ikayat jt., millest paljud paiknevad Ginea lahe saartel, ühendavad loendamatud sillad ja mitmekorruselised autoteed. Tipptundide ajal näib, et ainsatki sõiduriista, ka kõige tillemat jalgratast pole võimalik kuhugi vahele kiiluda: erabussid, riigibussid, kõiksuguste maalingutega autod, kõige moodsamate firmade omadega alustades ja päris logude väikeste veokastidega lõpetades.

Lagos. Postkaart (1978) minu kogust.

Kogu see liiklusvahendite mass tekitab teedel tohutuid troppe, mida lahendab sõjaväestatud liikluspolitsei. Liiklustiheduse vähendamiseks on Lagoses kehtestatud nõuded, mis eurooplastele pehmelt öeldes naljakad tunduvad. Nii tohivad paaritutel kuupäevadel sõita vaid paaritute numbritega sõiduriistad (kõige rangemini kehtib see muidugi autode kohta) ja paarispäevadel paarisnumbritega. Mõnedele tänavatele pääseb ainult maksu eest, mõnedele tänavatele jälle ainult teatud kellaaegadel. Kord ookeani äärest tagasi sõites pidime meiegi ühel tänavanurgal kolmveerand tundi ootama, enne kui ümber nurga pöörduda tohtisime.

Kohalike jaoks näib see tunglemine, autode külg külje vastas edasilohisemine, ristteedel valitsev sipelgapesalisus ja kes-ees-see-mees-vaim koos kõigi juurdekuuluvate huigete, hüüete ja sireenidega väga tavaline. Ainult meie keerame pead kord siia, kord sinna, et mis jälle juhtus. Ei juhtunud suurt midagi, kiire reaktsiooniga suudetakse avariid vältida võimatutena tunduvateski situatsioonides. Mitmel korral veensid meid selles meie oma busside juhid. Selge on aga ka see, et suurema liikluskorratuse poole pole edasi minna enam kuhugi.  Liiklusmärke ja valgusfoore nägime linnades üsna vähe, küll oli neid Lagose-Ibadani vahelisel kiirteel.

Ibadan. Postkaart (1978) minu kogust.

Lagose-Ibadani kiirtee näitab Aafrika automagistraalide tulevikku. Valmis sai see mõned päevad enne meie Lagosesse jõudmist ja on esimene omataoline Aafrikas: mõlemas suunas kolme sõiduvööndiga, puhke- ja remondikohtadega, bensiinijaamadega. Ehitamiseks kulus 175 miljonit nairat ja kulude tasategemiseks on sõitmine maksustatud.

Üks uljas motorolleriga kihutaja jäi eriti meelde. Linna vahel püsis ta kogu aeg meie bussi kõrval, siis aga äkki tüdines. Kahe kõrvalsõitva, õigemini tasapisi edasinihkuva auto vahel oli umbes kümme sentimeetrit. Mees ei mõelnud kaua, tõstis motorolleri üles, ronis sellest vahest läbi ja oli mõne hetkega tolles segadikus juba kuskil eespool, nägemisulatusest väljas.

Jalakäijad, ka lapsed, on samasugused segadusetekitajad.

Eriti hoolsalt tõestasid seda väidet linna kaubatänavad, kus kõikvõimalikest ehitistest, niihästi moodsatest kauplusehoonetest kui ka väga haledatest putkalobudikest, samuti kõikvõimalikku eksootikat pakuti ja kus inimesi ja autosid sagis nii tihedalt, et vist apelsinilgi poleks kukkumisruumi olnud.

Üks naine kõndis rahulikult keset autodevoolu, laps selga kinnitatud, ühes käes tohutu pamp, teine toetamas pea peale pandud suurt telerit. Fantastiline vastupidavus, mida me sealsete naiste puhul ikka ja jälle imetlesime. Ka koolilapsed eelistasid oma koolikotte või raamatuid pea peal kanda, käed vabad kõige muu jaoks.

Vaibaturul. Postkaart (1978) minu kogust.

Kindlasti külastavad turistid ka tulevikus Lagost, kuigi Nigeeria uueks pealinnaks saab Abuja – sisemaalinn, kus suurejoonelised ehitustööd juba alanud on. Valmis tahetakse jõuda 1986. aastal. Hiigelprojektide elluviimiseks kasutatakse nii kohalikku tööjõudu kui välisspetsialistide, sealhulgas ka sotsialismimaade ehitajate ja inseneride abi.

Dipo, Josephine, Doris…

Olime esimesi turismigruppe väljastpoolt Aafrikat, kes Nigeeriat külastasid. Seepärast suhtuti meisse väga uudistavalt. Meie hotell, väike kahekorruseline maja asus Lagose äärelinnas, peaaegu agulis, väikese jõe ääres. Sellel jõel käis pidev elu. Teiselt kaldalt, neegrikülast tuldi sinna pesema ja suplema. Praegu tagantjärele ei oska enam üteldagi, kummad esimestel päevadel teisi rohkem uurisid ja vaatasid, kas meie külaelanikke või nemad meid. Valgeid inimesi näeb Nigeerias, ka Lagoses harva.

Võõrustava, alles vastse firma “Afrotour” auks peab aga ütlema, et vähestest kogemustest hoolimata tehti, mida igati osati, tabades soove lausa lennult. Saateks naeratus ja tähelepanelikkus.

Firma noor president Dipo Sanusi kirjutas meie saabumise puhul Nigeeria päevalehes “Punch”, mis erinevalt Inglismaal ilmuvast nimekaimust tõsipoliitilise sisuga on, et firma astutud esimesed sammud saavad baasiks turismi edendamisele nii Nigeerias kui Lääne-Aafrikas üldse ja et juba õige varsti loodetakse omavat nii palju kogemusi, et neid jaksatakse ka naaberriikidele jagada.

Lõbus paadimees Niigeri jõel. Postkaart (1978) minu kogust. Umbes samasugune oli vaade ka meie hotelliaknast.

Josephine oli meie sihvakas giid, kes saatis meid kõik need päevad, mis tema kodumaal veetsime. Tema täielik nimi kõlab meie jaoks väga võõrapäraselt:  Josephine NKem Itegbe. “Väga ilus tüdruk,” oli kogu me grupp veendunud. Josephine oli rahvuselt bini (benini) ja seepärast veidi heledama nahatooniga kui teine giid, joruba rahvusest uskumatult tume Doris.

Iga päev üllatas Josephine meid uute rõivastega. Eriti kena oli ta, kui kandis aafrikapäraseid maani rüid, mis tema kasvu ja nõtkusega suurepäraselt sobisid.  Doris eelistas euroopalikku riietust, aga see-eest oli tal rahvuslik, paljudest väikestest tihedalt põimitud patsikestest soeng. Nigeerlannade kummaliste soengute tegemiseks kuluvat oskajal juuksuril või muidu osaval naisterahval vähemalt tund, kuigi mingit meie mõistes juuksuriatribuutikat neil loomulikult kasutada ei tule. See-eest seisvat niisugune soeng korras vähemasti nädala. “Kauem pole juustele hea,” arutasid noored moedaamid.

Nad mõlemad on lõpetanud ülikooli, üks Lagoses, teine Ibadanis. Õppinud filoloogiat ja ühiskonnateadusi. Aga inglise keel, milles meie nendega vestlesime, oli selge muidugi mõista juba lapsepõlvest kui Nigeeria riigikeel. Siiski tuleb märkida, et siinsed erinevad rahvad nagu hausad, fulbed ja kanurid põhjaosas, jorubad, binid ja nuped edelas, ibod, tivid ja džukunid kagus ning paljud teised kasutavad omavahelise suhtlemiskeelena meelsamini hausa keelt, et rõhutada Nigeeria iseseisvust.

Josephine on abielus. Teades, et Nigeerias kehtib polügaamia, küsisime, kas ka tema mehel on mitu naist. “Mina olen ainus,” vastas ta ja selgitas, et iseäranis linnades on polügaamia kadumas. Teisalt aga, mida rohkem naisi, seda rohkem lapsi, ja lasterohkus on perekondades hinnatud.

Josephine loodab tuleval aastal (1980 – minu märkus) Eestisse sõita. Mäletatavasti külastasid novembri lõpupoolel (1978 – minu märkus), kui meie just Nigeerias viibisime,Tallinna Nigeeria Rahvusliku Olümpiakomitee esindajad eesotsas Aafrika Kõrgema Spordinõukogu presidendi Abraham Ordiaga. Siis oli jutuks ka, et Nigeeriast, kus purjetamine pole veel jõudnud olümpiatasemele, saadetakse regatile rühm vaatlejaid, kes tutvuvad tugevaimate purjesportlaste võistluste organiseerimise ja läbiviimisega. Nii et Josephine´i lootustel on kõva põhi all.

(Nigeerias tegin palju pilte, kahjuks on need tollase kombe järgi slaididel. Kui mul kunagi õnnestub ehk saada slaidiskänner, saan siia panna ka Josephine’i foto – minu märkus.)

/Järgmine osa: Vesi. Terve ookean./