Teed

Mõned mu teekonnad

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

V
Risti-rästi nagu sipelgapesas

Nii võiks nimetada päevamuljet Lagosest. Ametlikel andmeil elab siin ligi kaks miljonit inimest, mitteametlikel 4,5 miljonit. Tõde on vist kuskil kahe arvu vahel, kuid linnaelanike juurdekasv nii sündivuse kui maalt linnatuleku arvel on nii kiire, et kaua needki arvupiirid kestavad. Linna ülikiire kasv teeb võimudele tõsist muret. Lagose ülikooli teadlaste prognooside kohaselt peaks kaheksakümnendate aastate alguseks ületatama viie miljoni piir.

Kui aga teada fakti, et Nigeeria rahvastiku arv ulatub 100 miljonini,siis ei tekita imestust, et miljonitega võib lugeda teistegi linnade elanikke, näiteks Ibadani, kus samuti mõned päevad veetsime.

Endiste kalurikülade ja põldude asemele kerkivad kõrghooned,tööstusettevõtted, jaamad, staadionid, laieneb sadam. Lagose linnaosi Iddot, Yabat, Victoriat, Iwayat, Ikayat jt., millest paljud paiknevad Ginea lahe saartel, ühendavad loendamatud sillad ja mitmekorruselised autoteed. Tipptundide ajal näib, et ainsatki sõiduriista, ka kõige tillemat jalgratast pole võimalik kuhugi vahele kiiluda: erabussid, riigibussid, kõiksuguste maalingutega autod, kõige moodsamate firmade omadega alustades ja päris logude väikeste veokastidega lõpetades.

Lagos. Postkaart (1978) minu kogust.

Kogu see liiklusvahendite mass tekitab teedel tohutuid troppe, mida lahendab sõjaväestatud liikluspolitsei. Liiklustiheduse vähendamiseks on Lagoses kehtestatud nõuded, mis eurooplastele pehmelt öeldes naljakad tunduvad. Nii tohivad paaritutel kuupäevadel sõita vaid paaritute numbritega sõiduriistad (kõige rangemini kehtib see muidugi autode kohta) ja paarispäevadel paarisnumbritega. Mõnedele tänavatele pääseb ainult maksu eest, mõnedele tänavatele jälle ainult teatud kellaaegadel. Kord ookeani äärest tagasi sõites pidime meiegi ühel tänavanurgal kolmveerand tundi ootama, enne kui ümber nurga pöörduda tohtisime.

Kohalike jaoks näib see tunglemine, autode külg külje vastas edasilohisemine, ristteedel valitsev sipelgapesalisus ja kes-ees-see-mees-vaim koos kõigi juurdekuuluvate huigete, hüüete ja sireenidega väga tavaline. Ainult meie keerame pead kord siia, kord sinna, et mis jälle juhtus. Ei juhtunud suurt midagi, kiire reaktsiooniga suudetakse avariid vältida võimatutena tunduvateski situatsioonides. Mitmel korral veensid meid selles meie oma busside juhid. Selge on aga ka see, et suurema liikluskorratuse poole pole edasi minna enam kuhugi.  Liiklusmärke ja valgusfoore nägime linnades üsna vähe, küll oli neid Lagose-Ibadani vahelisel kiirteel.

Ibadan. Postkaart (1978) minu kogust.

Lagose-Ibadani kiirtee näitab Aafrika automagistraalide tulevikku. Valmis sai see mõned päevad enne meie Lagosesse jõudmist ja on esimene omataoline Aafrikas: mõlemas suunas kolme sõiduvööndiga, puhke- ja remondikohtadega, bensiinijaamadega. Ehitamiseks kulus 175 miljonit nairat ja kulude tasategemiseks on sõitmine maksustatud.

Üks uljas motorolleriga kihutaja jäi eriti meelde. Linna vahel püsis ta kogu aeg meie bussi kõrval, siis aga äkki tüdines. Kahe kõrvalsõitva, õigemini tasapisi edasinihkuva auto vahel oli umbes kümme sentimeetrit. Mees ei mõelnud kaua, tõstis motorolleri üles, ronis sellest vahest läbi ja oli mõne hetkega tolles segadikus juba kuskil eespool, nägemisulatusest väljas.

Jalakäijad, ka lapsed, on samasugused segadusetekitajad.

Eriti hoolsalt tõestasid seda väidet linna kaubatänavad, kus kõikvõimalikest ehitistest, niihästi moodsatest kauplusehoonetest kui ka väga haledatest putkalobudikest, samuti kõikvõimalikku eksootikat pakuti ja kus inimesi ja autosid sagis nii tihedalt, et vist apelsinilgi poleks kukkumisruumi olnud.

Üks naine kõndis rahulikult keset autodevoolu, laps selga kinnitatud, ühes käes tohutu pamp, teine toetamas pea peale pandud suurt telerit. Fantastiline vastupidavus, mida me sealsete naiste puhul ikka ja jälle imetlesime. Ka koolilapsed eelistasid oma koolikotte või raamatuid pea peal kanda, käed vabad kõige muu jaoks.

Vaibaturul. Postkaart (1978) minu kogust.

Kindlasti külastavad turistid ka tulevikus Lagost, kuigi Nigeeria uueks pealinnaks saab Abuja – sisemaalinn, kus suurejoonelised ehitustööd juba alanud on. Valmis tahetakse jõuda 1986. aastal. Hiigelprojektide elluviimiseks kasutatakse nii kohalikku tööjõudu kui välisspetsialistide, sealhulgas ka sotsialismimaade ehitajate ja inseneride abi.

Dipo, Josephine, Doris…

Olime esimesi turismigruppe väljastpoolt Aafrikat, kes Nigeeriat külastasid. Seepärast suhtuti meisse väga uudistavalt. Meie hotell, väike kahekorruseline maja asus Lagose äärelinnas, peaaegu agulis, väikese jõe ääres. Sellel jõel käis pidev elu. Teiselt kaldalt, neegrikülast tuldi sinna pesema ja suplema. Praegu tagantjärele ei oska enam üteldagi, kummad esimestel päevadel teisi rohkem uurisid ja vaatasid, kas meie külaelanikke või nemad meid. Valgeid inimesi näeb Nigeerias, ka Lagoses harva.

Võõrustava, alles vastse firma “Afrotour” auks peab aga ütlema, et vähestest kogemustest hoolimata tehti, mida igati osati, tabades soove lausa lennult. Saateks naeratus ja tähelepanelikkus.

Firma noor president Dipo Sanusi kirjutas meie saabumise puhul Nigeeria päevalehes “Punch”, mis erinevalt Inglismaal ilmuvast nimekaimust tõsipoliitilise sisuga on, et firma astutud esimesed sammud saavad baasiks turismi edendamisele nii Nigeerias kui Lääne-Aafrikas üldse ja et juba õige varsti loodetakse omavat nii palju kogemusi, et neid jaksatakse ka naaberriikidele jagada.

Lõbus paadimees Niigeri jõel. Postkaart (1978) minu kogust. Umbes samasugune oli vaade ka meie hotelliaknast.

Josephine oli meie sihvakas giid, kes saatis meid kõik need päevad, mis tema kodumaal veetsime. Tema täielik nimi kõlab meie jaoks väga võõrapäraselt:  Josephine NKem Itegbe. “Väga ilus tüdruk,” oli kogu me grupp veendunud. Josephine oli rahvuselt bini (benini) ja seepärast veidi heledama nahatooniga kui teine giid, joruba rahvusest uskumatult tume Doris.

Iga päev üllatas Josephine meid uute rõivastega. Eriti kena oli ta, kui kandis aafrikapäraseid maani rüid, mis tema kasvu ja nõtkusega suurepäraselt sobisid.  Doris eelistas euroopalikku riietust, aga see-eest oli tal rahvuslik, paljudest väikestest tihedalt põimitud patsikestest soeng. Nigeerlannade kummaliste soengute tegemiseks kuluvat oskajal juuksuril või muidu osaval naisterahval vähemalt tund, kuigi mingit meie mõistes juuksuriatribuutikat neil loomulikult kasutada ei tule. See-eest seisvat niisugune soeng korras vähemasti nädala. “Kauem pole juustele hea,” arutasid noored moedaamid.

Nad mõlemad on lõpetanud ülikooli, üks Lagoses, teine Ibadanis. Õppinud filoloogiat ja ühiskonnateadusi. Aga inglise keel, milles meie nendega vestlesime, oli selge muidugi mõista juba lapsepõlvest kui Nigeeria riigikeel. Siiski tuleb märkida, et siinsed erinevad rahvad nagu hausad, fulbed ja kanurid põhjaosas, jorubad, binid ja nuped edelas, ibod, tivid ja džukunid kagus ning paljud teised kasutavad omavahelise suhtlemiskeelena meelsamini hausa keelt, et rõhutada Nigeeria iseseisvust.

Josephine on abielus. Teades, et Nigeerias kehtib polügaamia, küsisime, kas ka tema mehel on mitu naist. “Mina olen ainus,” vastas ta ja selgitas, et iseäranis linnades on polügaamia kadumas. Teisalt aga, mida rohkem naisi, seda rohkem lapsi, ja lasterohkus on perekondades hinnatud.

Josephine loodab tuleval aastal (1980 – minu märkus) Eestisse sõita. Mäletatavasti külastasid novembri lõpupoolel (1978 – minu märkus), kui meie just Nigeerias viibisime,Tallinna Nigeeria Rahvusliku Olümpiakomitee esindajad eesotsas Aafrika Kõrgema Spordinõukogu presidendi Abraham Ordiaga. Siis oli jutuks ka, et Nigeeriast, kus purjetamine pole veel jõudnud olümpiatasemele, saadetakse regatile rühm vaatlejaid, kes tutvuvad tugevaimate purjesportlaste võistluste organiseerimise ja läbiviimisega. Nii et Josephine´i lootustel on kõva põhi all.

(Nigeerias tegin palju pilte, kahjuks on need tollase kombe järgi slaididel. Kui mul kunagi õnnestub ehk saada slaidiskänner, saan siia panna ka Josephine’i foto – minu märkus.)

/Järgmine osa: Vesi. Terve ookean./

Advertisements

Written by L.

04/04/2011 kell 16:34

%d bloggers like this: