Teed

Mõned mu teekonnad

Posts Tagged ‘Portugal

2007 – Lõuna Portugal

Pildid ei ole minu tehtud, reisikaaslaste omad. Lihtsalt meenutuseks

.port2 037port2 013port2 018port2 118port2 087port2 239

Advertisements

Written by Lin

26/08/2009 at 22:00

Posted in 2007, Pilti kah

Tagged with

2007 – Lõuna-Portugal

Seal, kus päike lahkub Euroopast

Ilmunud Elukirjas, nr 1, jaanuar 2008

Lõuna-Portugali rannad on lahedad, liivased, palmidest ääristatud, huvitavate kaldakaljudega kaunistatud. Kes veemõnusid armastab, sel tasub sinna puhkama sõita.
Algarve pealinna Albufeira vanalinn on väga armas ja koguni kahe kauni ranna vahetus naabruses. Üks on nn kaljurand, kuhu saab läbi kaljusse raiutud tunneli, ja teine kannab kalameeste nime. Peaväljak on oma nime saanud kaljutunneli loonud inseneri auks. Siin sokutab meile oma töid siluetilõikaja, kes lõpuks, kui keegi tema pakkumisest ei hooli, nendib suisa eesti keeles: “Ei raha!”.
Vanalinna kitsastele elutänavatele turistid ei tule. Neid huvitavad äritänavad, peaväljak ja vaateplatvormid. Aga hooaeg hakkab läbi saama ja nende hulk pole häiriv. Läheme kalarestorani. Kokk on kõhn mees kitsehabemega. Veel kõhnem näeb ta välja pärast seda, kui on meile suitsupilves vehkides söögid valmistanud – ikkagi üle 40 portsjoni korraga. Enamik tellib cataplanat – portugali rahvustoitu, mis endast kalasegu merikarpidega kujutab. Cataplana mariscas on kala vähe, põhiliselt karbid ja, nagu selgub, pole see eriti hea. Siin peetakse noobliks sardiinide söömist, aga mina otsustan võtta tursa, mis eelmisel korral Portugalis käies maitsmata jäi ja mida osatavat valmistada 365 eri moel. Grillitud bacalhau maitseb koos keedukartulite ja tomatitega tõeliselt hästi.

Härjavõitlus kui rahvamäng
Albufeira härjavõistlusel on sedapuhku võitlejaid ehk cavaleirosid kolm, erandkorras tütarlapsed, üks veel päris lapseohtu. Publikut on vähe, kiviiste on külm, tuul tõmbab. Hea, et soojad riided said kaasa võetud.
port1 318Portugali tourada erineb Hispaania corridast. On rohkem nagu vana rahvamäng, talupoegade ajaviide. Kuid siiski mitte talupoeglik, sest cavaleirod on väga peente daamide moodi riides, ratsutavad oma hobustel tantsusammu. See hobuballett ongi kõige suurem vaatamisväärsus – ratsud ei karda härga, teevad oma osa ladusalt ära. Neiud ründavad härga, igaühel kulub selleks erinev aeg. Kui nende teravad värvikad odad juhtumisi maha kukuvad, siis tulevad areenile tumeroosade plagudega lehvitavad noormehed, õrritavad härga ja härg on piisavalt loll, et tähelepanu neile pöörata. Veel on pärast tütarlapse esinemist ja võitu “külapoiste” kord. Nad tulevad kambakesi, kuid paljaste kätega, üks rabab härjal sarvedest ja kukutab ennast ta pähe, teised teevadki härjale “kambaka”, mille lõpus üks noormees on härjasabast kinni ja härg keerutab end saba taga ajades koera kombel ringi. See sabaväänamine teeb härja kutuks: ta vaatab üsna lolli näoga ega oska kuhugile minna ega midagi teha. Siis kõlavad jälle pasunahääled ja areenile tulevad suured karjahärjad. Kui võitlushärg on väiksem ja must, siis karjahärjad on helepruunid – selle härgade “kiirabi” kannul sörgib kutu areenilt minema.
Iga episoodi lõpus käivad cavaleiro, üks lehvitajatest ja sabaväänaja kiiduavalduste saatel areeni ümber ringi, pealtvaatajad loobivad neile oma rõivaesemeid. Enamasti on need poiste ja noormeeste särgid, mida tütarlaps siis tagasi viskab. Kui cavaleirod on mehed, nagu on tavaline, siis lendavat areenile vahel ka õrnema soo aluspesu.
Meescavaleirode puhul on kogu etendus kindlasti tempokam, ka pikem, sest siis võitleb igaüks kahe härjaga. Neiud ilmselt nii palju ei jaksa, neist igaühel on õhtu jooksul vaja võidelda ühe härjaga. Kokku kolm korda toimuv võitlus on sõltuvalt nii härja kui inimeste iseloomust iga kord täiesti erinev. Härgadest hakkab kahju – neil võib väga valus olla. Areenil nad ei sure, kuulu järgi ootab neid ees teekond lihaloomana tapamajja.

Kindlused ja kaugused
Teemapäev “Ajalooline Algarve” tutvustab lääneranniku ilusamaid kohti. Silves on kunagine moslemite keskus. Maurikindlust restaureeritakse Euroopa Liidu rahadega. Lähedal on Algarve üks tähtsam kirik – Sè, nagu siin katedraale kutsutakse, pärit 13. sajandist.
port1 122Caldas de Monchique on kuulus terviseveeallikate ja maasikapuuviljadest valmistatava likööri poolest. Siin kasvavad ka kohalikud puud karaadid, mille viljad on täpse kaaluga ja andnud väärismetalli kaalule oma nime. Magusaviljaline karaat olevat tuntum jaanileivapuuna ehk jaanikaunana ja võitleb kasvutingimuste pärast sissetoodud eukalüptidega. Tagasiteel allikate juurest näeme, kuidas õlleka perenaine rahvuslikus leivaahjus suitsuvorstiga saiu küpsetab. Oleme head ostjad – uudishimu meelitab.
Sagrese suur valgete seintega kindlus, prints Enrique ajal geograafide, ehitajate, meremeeste ja teadlaste keskus seisab üksikuna keset lagedat. Jääb selgusetuks, mis hädaohtu siit tollasest maailma lõpust merelt tulemast kardeti. Võib-olla just siit läksid teele kõige kuulsusrikkamad Portugali meresõitjad ja maadeavastajad. Lõputu ookean vaatab vastu. Tema kohin on midagi erilist. Müüridelt paistab, et veidi eemal rannakaljude vahel asub jälle üks väga ilus rand. Kaks meest kalastavad väga pikkade õngedega. Väike kirik keset kindlust on remondis.
Euroopa mandri kõige edelapoolsem punkt Cabo di São Vicente pakub samuti kaugeid ja kauneid ookeanivaateid. Palju kaupmehi, rohkesti müüakse sooje kampsuneid. Tulevad meelde naised, kes Müürivahe tänaval kaubitsevad muhu kampsunitega. Suurt erinevust ju pole. Kaks punakat koera: kõhn emane, nisad rippumas, ja juba suureks kasvanud, kuid “ema nägu” poeg loodavad turistidelt süüa saada. Need on siis Euroopa kõige edelapoolsemad koerad, läänepoolsema – samamoodi punaka – nägin
ära mõned aastad varem Cabo da Rocas.

Kus kohalikud käivad
Algarve Lagos on oma Nigeeria nimekaimust tunduvalt väiksem ja rahulikum. Kunagi oli see vastupidi – Nigeeria endine pealinn sai oma nime just Portugali Lagose järgi ja Portugali maadeavastajatelt. Linn olevat pärit kartaagolaste aegadest. Portugallastele kuulub see alles 12. sajandist. Ajaloolisi mälestusmärke on vähe, jupike siin, jupike seal. Vabariigi väljak olevat olnud orjaturg. 1755. aasta maavärina ja hiidlaine ajal saanud nii Lagos kui teised siitkandi linnad ja külad väga kannatada. Seetõttu pole muististest suurt midagi järel. Ilus suur sadam. Äritänavad koguvad öist rahvast, meidki püütakse mõnda restorani kutsuda, aga giid on välja pakkunud söögikoha sadamas, kus kohalikud eelistavad käia. Sõnad “kus kohalikud käivad” on siinkandis parim soovitus.
Vaatame ära paar põhilist väljakut, prints Sebastiani väga modernse kuju, mille juures on valgesse rõivastunud miimid fotoklõpsuvalmis. Söögikoht on välimuselt silmapaistmatu, ise poleks küll osanud sinna sattuda. Võtan sardiinid ja olen nendega ülirahul – tõsine kaluritoit, soolakala värske kartuliga.

Mustlasromantikat lootmas
Mustlasturgu Quarteiras kujutlesin tunduvalt eksootilisemana. Jõuame kohale pool tundi enne turu lõppu ja müüjate põhitegevus on asjade kokkupanek. Siinsamas on nende rändkaravanid. Tundub, et mustlaste jaoks on kadunud aeg, mil liiguti hobusevankritega. Siin on kõigil oma auto ja selle taha kinnitatud järelkärud ning elupaigad.
Müüakse kaupa, mida ka poodidest võib saada: mütsid, rätikud, küünlajalad, linikud, lõhnaküünlad, kotid, kingad, T-särgid, india sarid ja seelikud. Müüjateks enamasti vist tõesti mustlased, mõned neist värvika olemisega. Jõmpsikad on kihvtid ja elavaloomulised. Üks väike tüdruk on täiesti blond, aga vapralt mustlaste sabas. Tuleb meelde väike Madelaine, keda kogu maailm otsib ja keda arvati olevat mustlaste röövitud, kui mitte oma vanemate tapetud. See tüdruk siin igatahes Maddy pole ja mustlased on oma keskkonnas igati meeldivad.

port1 176Röstitud pühaku kirik
Almancili Püha Laurentiuse kirik on seest täiesti sinine rohkete azulejoplaatide tõttu, millega on kaetud kõik peale kullarohke altari. Azulejode paigutus mõjub ruumiliselt nagu võlvidena, kus on kujutatud Laurentiuse praadimist tulel – seik, mille tõttu ta ka kokkade kaitsepühakuks on saanud. Suure maavärina ajal tulnud alla ainult kolm-neli azulejoplaati tuhandetest. Siis arvati, et pühak ise kaitseb oma kirikut.
Kiriku juurest jalutame surnuaeda. See on täis kivikabeleid, hauasambaid ja -kive. Väga vähe puid, vaid mõned küpressid. Suured urniseinad klaasakendega. Palju kallite kadunute pilte nii kividel kui ka urniseina boksides. Palju kunstlilli, sest nii palava päikese all ei seisaks lõikelilled üldse ega taha kasvada ka päristaimed. On tunne, et kogu hala ja kurbus püsib surnuaia kohal ühtse halli pilvena, kuigi taevas on selge. Meie surnuaedades aitavad puud seda masenduspilve hajutada ja annavad nagu uue elurütmi, siin koguneb kõik ühte kohta. Giid räägib, et Tallinna külastavad välismaalased küsivad sageli, miks eestlased oma surnud metsa sisse matavad, kas sellepärast, et oleme metsarahvas.

Korgikuninga majapidamine
Sao Bràs de Alporteli küla oli 19. sajandi lõpust alates pikka aega Portugali korgitööstuse keskus. Praegu on siin suurim väärtus nn korgikuninga maja – rahva- ja tarbekunstimuuseum, mille lahtiolekut pikendatakse meie pärast tunni võrra. Parasjagu on prantsuse ja maroko rõivaste näitused, aga meid huvitab rohkem hoone ise. Siis juhatatakse meid üle õue suurde laoruumi, kus näeme filmi sellest, kuidas korki tammedelt võetakse ja töödeldakse, samas on nii töödeldud kui töötlemata korgi näidised, pressitud koored jne. Kõrvalruumis on vanad sõidukid. Küla tänavapildist jäid meelde pahuksil nägudega torisevad vanamehed tänavakohvikus – Portugalil olevat jalgpallis sandisti läinud.

Lustakalt rahvusõhtul
port1 205Alte mägikülas tuleb meile vastu rahvariietes vanamees, eesel kõrval. Meelitab naisi eesli selga istuma, et pildistamise eest raha kasseerida. Rahvusõhtu alguseni on aega, jalutame ja vaatame suurt ja väikest allikat, mis on kiviümbristesse aetud. Suurema allika juurde on rajatud nutikas amfiteater. Allikas ei tohtivat supelda, isegi käsi pole soovitav pesta, sest vett tahetakse puhas hoida. Aga üks vanamees ujutab oma koera ja keegi ei tee sellest väljagi.
Mahukas restoranis degusteerime rahvustoite: caldoverdet, mis on mõnus köögiviljapüree, sardiine ja lõpuks pollo piri-pirit ehk grillkana vürtsika piprakastmega. Kolm meest laulavad kitarri, triangli ja kastanjettide saatel üldtuntud joomalaule ja portugali meloodiaid. Üks pereansambel tantsib, eriti toredad on lapsed. Pillimängijad ja lauljad on üpris eakad, üks neist on väga Tarmo Leinatamme moodi, teine seesama enne eeslit talutanud vanamees.
Meie laudkond laulab ainsana kogu saalis õllepruulijat ja muid laule kaasa – päris head hääled on kokku juhtunud. Laul jätkub bussis. Tore on niimoodi õhtuses Portugalis sõita, laul sobib siia. Läänetaevas loojub päike – läheb Euroopast minema.

port2 142Riigikogu “kohtub” valijatega
Ühe päeva veedame Lissabonis. Naljakas on, et Belemi torni juures kohtume … Eesti riigitegelastega. Saabuvad must auto lipukesega, mida kaugelt hästi ei näe ja saatemasinad. Läheme uudishimutsema ja ennäe, meile vaatavad üllatunult vastu Riigikogu esimees Ene Ergma ja delegatsiooni liikmed. Väike sõbralik keskustelu. Keegi meie bussirahvast teeb hiljem märkuse, et nüüd saab Riigikogu delegatsioon täitsa ausalt kirja panna, et käis Portugalis valijatega kohtumas. Nalja palju.
Seekord sõidan ka Lissaboni kuulsa vana linnaliftiga, mis mu eelmise sealviibimise ajal remondis oli. Sõidan üles, siis ronin keerdtrepist veel kõrgemale ja loodetud vaateplatvormi asemel olen kohvilaudu täis tuubitud platvormil, üks bard laulab inglise keeles, pole ruumi, et vaadata avarat panoraami. See on suitsulõhnaline pettumus.

Algarve idarannikul
Tavirat peetakse Algarve ilusaimaks linnaks. Kitsad tänavad, palju dekoratiivsete korstnatega maju ja sissekäike. 23 palvemaja. Paari neist vaatame, samuti ribakest mauride müüri ja vanimat kirikut. Sild, mis pärinevat Vana-Rooma ajast. Siis sõidame vaatama Cacela Velha kindlust, kalapaate ja soolapanne meres (meresoola settebasseinid, millest osa ka väga vanad). Nende ääres on palju haigruid, toonekurgi jm linde.
Vila Real de Santo Antonio asub piirijõe ääres. Üle jõe paistab Hispaania kohal vikerkaar. See on kaubanduslikult huvitav linn, hispaanlased käivat siin ostureisidel. Parasjagu toimub moelaat, kauplustes on väga palju soodsa hinnaga ranna- ja köögirätikuid, linikuid, tikandeid jms.
Muide, selle ringreisi sisse mahtus ka päev Hispaania kaunislinnas Sevillas, kus pensionäridel peaks pensionitunnistus kaasas olema, sest katedraali saab siis odavamalt, valitsejate lossi Alcazari aga lausa tasuta.
Siinsed meenutused on Germalo Reiside Lõuna-Portugali ringreisilt mullu septembris. Tore teekond oli, pühkis mõtted kodumaistest muredest puhtaks.

Reisikaaslaste fotod.

Written by Lin

26/08/2009 at 21:52

Kaitstud: 2007 – Portugal

leave a comment »

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Written by Lin

26/08/2009 at 17:47

Posted in 2007, Päevik

Tagged with ,

2005 – Itaalia, Portugal: lastest

Paar reisimuljet lastega ja lastest

Ilmunud Õpetajate Lehes, ? septembril 2005

Seekordses reisi-eris on oma artiklitega esindatud tarbijakaitsja, reisikorraldaja ja giid. Kõik nad kirjutavad sellest, kuidas reisi (ka koolireisi) valida ja mida tähele panna, et tagasi tulles oleks sama hea tuju, kui oli reisile minnes. Nii giid kui reisikorraldaja teevad rohkem juttu kaugetest reisidest. Võib-olla tundub see mõnelegi lugejale liigse luksusena, sest paljudes Eesti peredes ei jätku raha isegi hädavajadusteks. Aga samas on järjest rohkem neid, kelle lapsed saavad pikemaid teekondi ette võtta kas oma klassiga või lihtsalt koos vanematega. N-ö suurte inimeste reisidel on enamasti ka lapsi, kelle tublidus on igati märgatav, tarkus samuti – see aga on väga tore.

Teekond kräbeda piigaga
Suviselt kuumalt Itaalia-reisilt jäi mulle meelde koos emaga reisinud tüdruk, umbes teise klassi õpilane, kes tihti omaette prantsuse keeles laulis. Iseäranis meeldis talle lauluke Pariisi tänavapoisist. Ema ütles selle kohta, et tüdruk õpib Prantsuse Lütseumis. Kibekähku jäid lapsele meelde itaaliakeelsed viisakus- ja tervitusväljendid ning ta oli hästi nobe neid kasutama. See aga meeldis hästi meie võõrustajatele ja väike neiu sai igal pool sooja suhtumise osaliseks.
Ta oli üks meie toredamaid reisikaaslasi. Nutuvõru ei ilmunud kordagi suu ümber, küsimusi esitas ta palju, aga oskas näiteks giidi küsimustele vastata kähku ka siis, kui vanainimesed alles sobivat vastust mõtlesid.
Sõitsime näiteks Roomast Veneetsiasse. Padova lähistel sõites tabas meie bussi suurte teradega rahehoog, siis varsti oli väljas vikerkaar. Aga see polnud veel kaugeltki kõik, mis üllataval loodusel meie jaoks varuks oli. Päikeseloojakupunale järgnes tohutu äikesetorm ja -vihm, ümberringi sähvis tumedatest pilvedest välke – imeilus vaatepilt. Muidugi oli hea ainult bussist vaadates, õues küll niisuguse rajuga ei tahtnuks olla. See oleks ka ohtlik olnud. Meie giid Ulve ütles, et niisugust äikesetormi pole tema teada küll ükski eesti grupp Itaalias mitme aasta jooksul näinud. Et meie tähelepanu viia eesootavale Veneetsiale, hakkas giid rääkima sellest mereäärsest linnast ja küsis: “Missugune kuulus helilooja Veneetsias elas?”. Tekkinud vaikuse lõhkus rõõmus tüdrukuhääl: “Antonio Vivaldi!” Jälle oli väike piiga täiskasvanutest kiiremini reageerinud.
Muide, vahva oli ka see, kuidas väike tüdruk kõikvõimalikele Veneetsias nähtud maskidele, mis on seal kõige levinumad meened, eelistas omajoonistatud maski, millega ta mööda bussi ringi käis. Ja värvipliiatsid olid ta reisi parimad kaaslased, sest joonistada talle meeldis.
Samal reisil kaasas olnud 10 – 14-aastastele mehehakatistele meeldisid väga Vesuuvile ronimine ja väljakaevatud Pompei, samuti antiikne Rooma – Forum Romanum, Colosseum, kapitooliumi küngas jpm. Poistele oli juba päris täpselt teada, et tulevikus tahaksid nad veelgi rohkem õppida ajalugu. Ja oli lust näha, kui tähelepanelikult nad kuulasid giidi juttu. Ulve sõnul olevat eestlaste hulgas ülipopulaarsetel klassikalise Itaalia reisidel sageli lapsi kaasas ja siis on märgata, et enamasti on nendega kodus või koolis tehtud head eeltööd – nad oskavad vaadata ja küsida ning on erksad reisisellid.

Lapsi armastatakse kõikjal
On päris selge, et kaugetel maadel hakkavad kohalikud lapsed eriti silma. Näiteks Portugalis on nad nii võluvalt tumedapäised ja -silmsed ning hästi elavaloomulised, et neid on tore jälgida. Lissaboni lähistel asuv Queluzi palee on üsna tüüpiline ja päris kena rokokoostiilis kuningaloss metsikuvõitu aiaga. Sealsetes saalides oli meiega ühel ajal väga palju lapsi. Tegemist oli vist lasteaed-algkooli või lastekodu lastega, sest enamasti olid nad ühtemoodi, kuid väga lapsepäraselt ja maitsekalt riides, mõjudes väikeste nukkudena. Seda nukulikkust rõhutasid veelgi nende ekskursioonijuhid, ajaloolistes kostüümides teenrid, teenijannad, koduõpetajad, lossipreilid ja –härrad, kes lastele eksponaatide kohta seletusi jagasid ja neile lausa näitemängu etendasid.
Meie grupp enam nii väga eksponaate ei vaadanudki, portugali särtsakad lapsed ja nende reaktsioon toimuvale tundus nii palju huvitavam, et vaatasime neid sõna otseses mõttes ammulisui.
port7Üldse võib nii Itaalias, Hispaanias kui ka Portugalis täheldada, et lastega armastatakse muuseumides käia. Nad pole lihtsalt kaasa võetud pereliikmed, vaid neile jagatakse väga põhjalikult selgitusi. Lissaboni okeanaariumis näiteks on võimalik istuda pinkidel või, mis veel parem, põrandal niimoodi, et suur akvaarium su ees ja kohal tekitab tunde, nagu istuksid merepõhjas. Põrandal istuvaid tüdrukuid ja poisse oli hästi palju ja enamasti oli nendega ka mõni vanem kaaslane, kes maailmamerede saladustest rääkis. Oh neid vaimustunud pilke!
Batalhas, kaunis Santa Maria da Vitoria kloostris kajas igal pool pääsukeste vidin, segunedes kloostriõuel hekkide vahel mängivate laste kilgetega. Siingi olid erinevate lasteaiarühmade lapsed eri värvi riietes, mis enamasti väga erksatoonilised. Nad sobisid hästi kloostri ristikäikude ilusate sammaste ja kaartega.
Veel rohkem oli lapsi kloostri juures väljakul. Siin peeti nende pidu, nad joonistasid, laulsid, tantsisid, tulid järjest uute rühmadena. Eriliselt tore kirev pilt, milleta Portugali-muljed oleksid vaesemad.

Reisikaaslase foto, lehes avaldatud.

Written by Lin

24/08/2009 at 21:25

2005 – Portugal

Ookeani ääremaal

Ilmunud Kodutohtris, nr 9, september 2005

port2Cabo da Roca –Euroopa mandriosa kõige läänepoolsem punkt – võttis meid 31. mail vastu imeilusa ilmaga. Sellel Atlandi ookeani kõrgel kaldal olevat alati jahe ja tuuline. Ka meie portugallasest bussijuht ütles, et pole kordagi nii kenal päeval siia sattunud. Tähendab meil vedas harukordselt.

Majakas, mõned majad, mälestussammas, millele on kirjutatud Portugali kuulsaima poeedi Camõesi luuleread algavast maast ja lõppevast merest. Ookean on sini-sinine, taevaga kokku sulanud. Eriline kohin kutsub lõputult kaugele.

Olin kujutlenud, et siin on rohumaa, kuhu saab istuda, aga tegelikkuses on üle kogu kaldakalju roninud paksuvarreline kollaste õitega lillevaip. Keegi ütleb, et need olevat kivirikud. Võib-olla.

Soovijad võivad turismiinfopunktist osta 5 või 10 euro eest tunnistuse Euroopa läänetipus viibimise kohta. Enamasti peetakse seda kalliks ja lihtsalt pildistatakse. Põhiliselt ennast ookeani taustal. Palju on jaapani turiste ja muidugi ei saa ka nemad pildistamata. Veel liigub siin ringi Euroopa kõige läänepoolsem koer ja otsib uudistajatega sõbralikku kontakti. Võib-olla tunnetas just siin ookeani nõiduslikku mõju Vasco da Gama enne, kui läks oma suurtele avastusretkedele?

Mõned tunnid hiljem oleme tagasi Lissabonis ja käime Belémi linnaosas Dos Jerónimose kloostris, kus on Vasco da Gama ja Camõesi sarkofaagid. Mõlema kivikujud lebavad selili, käed palveks kokku pandud – kaks meest, kes Portugalile rohket kuulsust toonud. Kloostri lähedal on meresõitjate mälestusmärk ja selle juures uhke kividest maakaart portugallaste avastustega.

Muljete karussellil
Meie teekond Portugali algas Madridist, kus siinkirjutaja jaoks oli väga põnev Almudena katedraalis avatud suur näitus “Inmaculada” – neitsi Maarja kujutamisest Hispaania kunstis. Näitus on avatud ainult tänavu maist oktoobrini ja teiste hulgas on sellel väljas El Greco, Ribera, Zurbaráni, Murillo ja Velázquezi tööd.

Mai lõpu ja juuni alguse Hispaania on üllatavalt roheline. Möödunud aastal käisin seal juulis, kui maa oli kuumaks kõrbenud, seetõttu nautisin nüüd bussiaknast paistvat rohelust ja lopsakaid kollaseõielisi põõsaid teede ääres. Mida lähemale jõudsime Portugalile, seda mitmekesisemaks loodus muutus. Kindlasti on selle üheks põhjuseks Tajo [taho] jõgi, mida portugallased Tejoks [težo] kutsuvad.

port3Lissaboni vanalinnas ronisime ühelt künkalt teisele nagu noored (kuid hingeldama kippuvad) kitsed. Lissaboni vanema osa seitse küngast on tegelikult nagu seitse Toompead. Neist ühe otsas on ka suur São Jorge (Püha Jüri) kindlus. Enamik vanalinna kõnniteesid on tehtud pisikestest ja tundub, et libedatest kiviplaadikestest. Selle mosaiigi ladumine võib olla tohutu töö. Palju väikeseid treppe, ilusaid terrasse, kauneid vaateid. Huvitavad tüübid. Turistirestoranide pealetükkivad kelnerid. Ilusad väikesed trammid: kollased sõidavad mööda tavaliine, punane on turistide jaoks. Korra kasutame ka tõstuktrammi, mille ühe otsa hind on 1.20 eurot. Pole just odav, aga vähendab ronimise vaeva tunduvalt.

Lissaboni ühel suuremal, Praça de Comercio väljakul lehvis teiste Euroopa Liidu riikide lippude hulgas ka Eesti lipp – paraku tagurpidi. Küllap võtavad lissabonlased sinist värvi merena, musta rannaribana ja valget neile nii omase heleda taevana.

Lisaks põhjalikule tutvumisele Lissaboni vanalinnaga käisime ka hiiglasliku Cristo Rei juures ja linnalähedases Queluzi palees, mis on päris kena rokokoo-stiilis kuningaloss. Meiega ühel ajal oli selles muuseumis mitu rühma lapsi, kelle ekskursioonijuhid  kandsid lossiga sobivaid ajastukostüüme. Tumedapäised suurte silmadega lapsed olid nende seletusi kuulates täis ehedat vaimustust.

Meis äratas vaimustust Lissaboni okeanaarium, mis asub 1998. aasta EXPO eel ehitatud uues piirkonnas ja olevat üks suuremaid Euroopas. Hiigelakvaariumi ümber kõndides on aega kõike põhjalikult vaadata. Siin võib lausa põrandale kauaks maha istuda ja tunda ennast nagu merepõhjas kõiksugu imeelukate seas. Eriti sümpaatsetena näivad kaks laisavõitu merisaarmast. Lisaks kõikvõimalike teadmiste saamisele võib siin ka merehaigust kogeda, kui akvaariumile liiga lähedale minna, tajub ootamatult üks meie reisikaaslane.

Lakkamatu tipptund
Lissabonis on kehv liiklus ja palju liiklusummikuid, nagu oleks linnas lakkamatu tipptund. Mõneti põhjustab seda sildade vähesus – üle Tejo viib ainult kaks, kuid väga suurt silda. Parkimiskohti on peaaegu võimatu leida: et parkimisplatsi saada, sõitvat ametnikud tööle kell kuus, pargivad, tukastavad veel autoski, kuni kell 9 tööle lähevad. Inimene harjub ilmselt kõigega – nägime oma silmaga, kuidas juhid liiklusummikus sentimeetrihaaval edasinihkuvas autos otse rooli taga ajalehte loevad.

Meie giid ütles, et kuu lõpul on autosid tänavatel tunduvalt vähem, sest tuhanded pealinlased on ülepea võlgades ja neil ei jätku siis raha bensiini jaoks. Autod on moekad ja enamasti uued.

Portugalis hakkab silma, et ilmselt saadakse palju euroraha teedeehituseks.

Pikkadel lõikudel on väljas on ühekorraga nii torudepanijad kui teekattetegijad, tsemendivalmistajad ja plaadipanijad, rohked masinad kõigele krooniks. See kõige korraga tegemine on väga huvitav vaatepilt, kuid segab liiklust tuntavalt. Tulevikuväljavaated on see-eest meelitavad.

port4Lossid, kloostrid, kirikud…
Cabo da Rocast sõitsime Sintrasse Peña lossi. Hiljem ütlevad paljud, ka siinsete fotode autor, radioloog, SA TÜ Kliinikumi radioloogiateenistuse Kesklinna osakonna juhataja Sulev Ulp, et see on tõeline lapsepõlves loetud muinasjutuloss, nii asukohalt, ehituslikult kui sisustuselt. Nagu Portugalis tavaline, on palee kõrgel mäel, kust avanevad jällegi sõnulseletamatult kaunid vaated. Ja kogu see suur värvikirev hoonekogum on täis rohkeid huvitavaid pisiasju, mida kuninglikud isikud oma elu-olus on kasutanud.

Üks kaunimaid vaatamisväärsusi oli Batalhas asuv Santa Maria da Vitória klooster, mille kabelis on kuningas João I (1357 – 1433) ja kuninganna Filipa de Lancastre sarkofaagid, seinaorvades nende poegade puhkepaigad. Tuleb aga öelda, et üsna lootusetu on nii lühikesel reisil jätta meelde kõike, mida giid kõneleb Portugali (ja Hispaania) rikkalikust ajaloost. Seda ajalugu on lihtsalt ülipalju.  Batalha kloostris on ka tänapäevane tundmatu sõduri haud, mille juures kaks ajateenijat valves. Hauas puhkab tinglikult kaks põrmu, üks langenud Prantsusmaal ja teine Mosambiigis 1921. a. Niipea kui meie grupp on lõpetanud pildistamise ja lahkub, hakkavad valves olnud sõdurid tembutama ja itsitama. Märkavad siis, et me neid ikka veel vaatame, ja tõmbuvad uuesti valveseisangusse. Noorte meeste asi.

Pääsukeste vidin kajab ristikäikude nikerdatud sammaste vahel, segunedes kloostriõuel hekkide vahel mängivate laste kilgetega. Kloostri kõrval väljakul peavad lapsed lastekaitsepäeva: joonistavad, laulavad, tulevad järjest uute rühmadena. See on meeleolukas vaatepilt.

Ümberringi on suveniiripoekesed, hinnad langevad kloostri juurest kaugemates müügikohtades. Portugali raamat maksab kloostri juures 14 eurot ja paarsada meetrit eemal juba 8.50.

port5Bragas käisime kõrgel mäel Bom Jesus do Monte kiriku juures. Vaatamisväärsuseks on siinsed suured trepid, mida mööda ronivat paljud palverändurid põlvili, et läbida esimene astmestik – Kolgata tee ja seejärel astmestikud, mis on pühendatud viiele meelele ja kolmele voorusele (usk, lootus, ligimesearmastus). Trepiservadel on purskkaevud, raidkujud ja kabelid, kus kujutatakse Jeesust Kolgata teel. Meie sõitsime üles bussiga ja läheme treppe mööda alla. Palverändajaid pole näha. Iga veerand tunni järel kostab kellamängu, täistunnil pikemalt, aga see tuleb vist lindilt, sest kirikukellad ei liigu.

Portvein, kassid ja kalalõhn
Erilise mulje jättis Porto – läbi aegade Lissaboni kui pealinna konkurent, üle Douro jõe viivate rohkete sildade linn. Üks neist sildadest on Eiffeli projekteeritud ja praegu restaureerimisel. Seda on nimetatud ka Eiffeli torniks horisontaalis. Taas kohtusime ookeaniga.

Käisime Sandemani portveinikeldris, kus esimestena hakkasid silma M. Schumacheri ja jalgpallur Figo autogrammidega veinivaadid. Vaadid pole siiski nende omad, vaid nad lihtsalt külastasid veinikeldrit 2003. a UNICEF-i  Allstars Game`i ajal.

Kolme värvi veinid: valge, punane, kollakaspruun, kõigil oma valmimissaladused. Meie saame maitsta esimest ja viimast. Suurte tõrte taustal tehakse meist kõigist ühispilti. Hiljem selgub, et see on üsna tume ja maksab 5 eurot. Jääb ära! Küll ostetakse rohkesti kaasa veini. Sandemani portveinide sümbol on Sandemani dom (don). Mehe keep sümboliseerib portveini, kübar aga Sandemani šerrit.

port6Porto vanalinn on keskpäeval täis kalalõhna – seda tuleb igast aknast, sest parasjagu valmistatakse lõunat ja enamasti kalatoite. Näiteks turska, mida küll peaasjalikult Norrast tuuakse, osatakse teha vähemalt 365 erineval moel. Sestap on kitsastel tänavatel hästi palju kasse. On palav päev, kuid tuul tasandab kuumuse. Kära. Kuldsete altaritega kirikud. Värvilised kitsad majad. Omapärased azulejod Porto raudteevaksalis. Linn elab oma rütmis. Meie aga sõidame ära. Jälle mööda ilusat rohelist maad. Näeme Douro jõe kallaste viinamarjaistandusi – maitstud portveini valmistatakse siinsetest viinamarjadest. Läbime mäestikualasid. Jõuame taas Hispaaniasse, Meseta kiltmaa avarustele. Vahepeal möödub buss suurest mulluste metsatulekahjude alast – põõsad mustendavad, aga noort võsa hakkab juba peale kasvama.

Valladolidis elame otse raekoja nurga taga Plaza Mayori juures. Istume tänavakohvikus, on soe õhtu, just sobiv ühe vino blanco joomiseks. Tundub, et meiegi põeme nüüd saudadet, seda Portugali igipõlist haigust – igatsust kauni ja kättesaamatu järele. Ainult et portugallastel seostub see kauge kodumaaga, meil rännukirega.

Meedikud pakivad kohvreid
Eespool olid mõned muljed Tensi-Reiside lennureisist Portugali (28. mai – 3. juuni 2005). Enamiku reisiseltskonnast moodustasid Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiateenistuse paarkümmend töötajat koos pereliikmetega. Nende eestvedajaks oli radioloogiateenistuse ülemõde Heldi Vatman. Tema sõnul on ühised reisid saanud neile juba aastakümneid kestnud traditsiooniks. “Kui ei olnud võimalik pääseda NLiidust välja, siis pakkisime augusti täiskuu ajal sobival reede õhtupoolikul pereliikmed ja telgid kokku ning läksime avastama Eestimaa eri paiku. Alates 1996. aastast oleme käinud põhiliselt Eestist väljaspool. Alustasime Itaalia ringreisiga. Veel oleme käinud Prantsusmaal ja Vahemere rannikul, Kesk-Norras, Inglismaal, Ungaris, Ahvenamaal, Soomes, Leedus, Moskvas ja Peterburis. Reisid on meid üksmeelseks muutnud. Sõita saavad kõik soovijad. Sõidetakse tavaliselt puhkuse ajal. Meie endised töötajad, pensionärid, võtame alati rõõmuga reisidele kaasa.”
Reisimälestustena ripuvad radioloogiateenistuse Maarjamõisa osakonna personalitoas nüüd juba üheksa seinataldrikut. Samas jagatakse muljeid ja vaadatakse pilte vabal hetkel kohvipauside ajal. Lisaks riputatakse fotod internetti radioloogiateenistuse kodulehele kõikidele vaatamiseks.
Heldi Vatman ütleb veel, et reisid ei ole odavad, kuid reisihimulised mõtlevad ette ja püüavad säästa reisiraha kogu aasta vältel. “Püüan leida ka sponsoreid, kuid see raha on pisku ja jagan seda ainult töötajatele, mitte pereliikmetele. Viimased reisid on meile korraldanud Tensi-Reisid, varem oleme kasutanud ka teiste büroode teenuseid. Alati oleme saanud reisiprogrammis teha muutusi ja valida meile sobiva aja. Nii oli ka nüüd. Järgmist sõitu tahaksime teha kuhugi mereranda ja rohkem puhkusereisina.”
Heldi Vatmanile meeldis Porto enam kui Lissabon ja ta oleks tahtnud seal veel päevakese olla. Unustamatu mulje jäi talle Peña lossist. Võrratu oli okeanaarium, põnevad Braga kiriku trepid.

Sulev Ulp ütleb, et teda üllatasid positiivselt Hispaania linnad (nii Madrid kui Valladolid) – väga heas seisukorras ja ülimõnus öine linn, soe, sume ning valgustatud, rohkete ajaveetmiskohtadega. Üllatuseks olid ka sadade kilomeetrite viisi niisutatud põllud (kust see vesi küll võetakse?). Siiski arvab ta, et Portugal on looduse ja maastiku poolest rohkem õnnistatud kui Hispaania. Näha oli rohke euroraha sissevool (kiirteed, mitmetasandilised ristmikud jne). Tema kolm kõige suuremat reisielamust olid okeanaarium Lissabonis, kus meeldis väga nii kontseptsioon kui teostus, Peña loss ja Porto/Caia väga romantiline, tõeliselt ajaloohõnguline linnasüda Douro jõe kallastel koos sildadega.

Reisikaaslaste fotod, osa ajakirjas ilmunud.

Written by Lin

24/08/2009 at 19:45

Kaitstud: 2005 – Päevik: Portugali ringreis

leave a comment »

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Written by Lin

24/08/2009 at 19:44

Posted in 2005, Päevik

Tagged with ,