1981, 1985 – BAM (Baikali-Amuuri magistraal)

Killud unustatud magistraalilt

© Linda Järve
Avaldatud  Õpetajate Lehes oktoobris 2001. a.

See lugu on mu 1981. ja 1985. aasta BAM-i reiside meenutus ja mõtisklus olukorrast BAM-il 20 aastat hiljem. Siinsed pildid on minu fotod 1981. aasta reisilt, see juhuvalik ei kattu ajalehes ilmunuga.

BAM. Rongid. Minu foto, 1981.

* * *
Tegin kümmekonna 15-16-aastase koolilapsega katse. Küsisin, kas neile ütlevad midagi sõnad BAM, Kitšera, Novõi Uojan. Kaht viimast polnud nad eluski kuulnud, BAM-i kohta aga arvasid, et võib-olla on kunagi televisioonis mingi niisugune noorte- või muusikasaade olnud. Üks küsitletu jäi siiski kõhklevale seisukohale, et BAM on raudtee.

Miks BAM mulle just nüüd, 2001. aasta oktoobris meelde tuli. Kahel põhjusel. Esiteks nägin paar nädalat tagasi ühelt Venemaa telekanalilt põhjalikku saadet, kus jutustati Baikali-Amuuri magistraali, Baikali järve lähistelt Kaug-Itta viiva raudtee hiigelehituse unustussejäämisest NLiidu lagunemise järel, selle jaamadesse rajatud asulate lagunemisest, aga ka sellest, et mõnes Siberi piirkonnas ärkab magistraali ümbrus taas elule nagu vahepeal ununenud Okasroosike.

Söetalgud, millel osalemine oli vajalik ja vältimatu agitrongi personali ja kultuurikollektiivide kõigi liikmete jaoks. Minu foto, 1981.

Kohtumised BAM-il
Teiseks sellepärast, et täpselt 20 aastat tagasi käisin BAM-il esmakordselt. Tol ajal olid moes kultuurireisid BAM-i ehitajate juurde ja iga liiduvabariik pidi saatma sinna oma lektoreid ja muusikuid. Mööda BAM-i, niipalju, kui teda valmis oli, sõitis agitrong “Komsomolskaja Pravda” (seda nime kandis siis ja kannab ka nüüd Venemaa kõige loetavam ajaleht), kus need kultuurisaadikud kuude kaupa elasid.

1981. aasta oktoobris oli taas eestlaste kord. Loengutega esinesid BAM-il tänane psühholoog, toonane ajakirjanik Tõnu Ots ning tänane ja toonane sotsioloog Andrus Saar, muusikat tegi orkester “Pärnu” (dirigent Rein Vendla) koos kahe solistiga, kellest Ardo Juhkov noorte ehitajate eriliseks lemmikuks kujunes. Mina sõitsin BAM-ile noorteajakirjanikuna, eesmärgiks kirjutada nähtust raamat, aga tihti tuli ka teadustada meie kultuurigrupi ja samas rongis olnud Moskva kirjanike esinemistel. Eestlastest oli Tõnu Ots BAM-il siis juba teistkordselt – doktor Noormanni õpetused olid väga oodatud. Lausa sunduslikult saadeti BAM-ile esinema Nõukogude Liidu kangelasi, olümpiavõitjaid, ajaloouurijaid – ka neid oli meie rongis.

Ega me polnud eestlaste osalust BAM-il arvestades kuigi tähtsad. Kõige tähtsamad olid seal ehitajad. Eesti NSV oli BAM-i läänelõigus Kitšera jaama ja asula ehitamise shefiks. Seal töötas palju Tallinna Ehitustrusti inimesi. Veel rohkem ida pool Novõi Uojanis aga rabas pikki aastaid tööd teha Eesti komsomoli löökrühm Enn Leissoni juhtimisel. Leissoni kohta võib öelda, et tema ja ta rühma liikmed pühendasid BAM-ile oma noorusaastad. Leisson, kelle rühmale külla me 1981. aastal ei jõudnud, oli siis juba BAM-il väga kuulus nimi. Ta ei varjanud oma unistust saada sotsialistliku töö kangelaseks. Ka kirjutas Enn Leisson, hilisem tuntud eesti teleajakirjanik, sellest suurehitusest väga palju lehelugusid ja mitu osa raamatut “Relsid taigas”.

1985. aasta mais käisin BAM-il teist korda, siis juba koos ansambliga “Mahavok” ja lauljatar Marju Länikuga, sest Leissoni rühm pidas pidu oma 10-aastaseks saamise puhul. Viisime Novõi Uojani kingitused Eestimaa noortelt, need andis üle tollane komsomolijuht, praegune haridustegelane Toivo Sikk. Ka viibisin siis teist korda pikemalt Kitšeras.

Veel oli Kitšeras ajutine jaam. Läheduses ehitasid Eesti ehitajad uut hoonet. Minu foto, 1981.

Inimelul polnud tähendust
Toona tundus BAM romantilise ja kutsuvana. Kindlasti ei märganud me kõike, mis nüüd aastaid hiljem täiesti selge on. Kuigi näiteks Andrus Saar sattus loenguid pidama vangide juurde, ei kujutanud me ette, et ainult üks viiendik BAM-i ehitajatest on entusiastlikud noored. Nüüd teame, et umbes kaks viiendikku ehitajatest olid vangid ja ülejäänud sõjaväelased. Kuigi ka komsomoli löökrühmade elu kerge polnud, oli vangidel ja sõduritel veelgi hullem.

Juba 1981. aastal kuulsin BAM-il olles tihti lauseid: “Inimese elu ei maksa siin midagi. Oli inimene ja hetke pärast teda enam ei ole.” See tähendas, et BAM-i rasketes oludes haigestusid ja hukkusid paljud. Oma raamatusse mul toona neid lauseid sisse panna ei õnnestunud, samuti ei tohtinud Glavliti (oli niisugune tsensorite asutus) korraldusel avaldada ka fotot üle Davani mäekuru sõitnud ja ränga õnnetuse läbi teinud loppis vedurist, mis metallikokkuostjatele oleks praegu küllap maiuspala ja mille taustal löökehitajad meelsasti, kuid teatud irooniaga poseerisid.

Gruusia ehitajate rajatud Nija jaam BAM-i läänelõigu piduliku avamise päeval. Minu foto, 1981.

Nagu arutu eksperiment
Küsisin hiljuti Tõnu Otsalt ja Andrus Saarelt, mismoodi nad meenutavad praegu, kakskümmend aastat hiljem, oma BAM-il käiku.

Andrus Saar: “Mulle tundub, et tookord seal viibides oli mul tunne, et BAM-i näol on tegemist mingi arutu eksperimendiga, mis oli seotud eelkõige Hiina mõjuga. Oli vaja need tohutud maa-alad kasutusele võtta ja näidata, et seal ollakse peremees.

Meeles on BAM-i väga huvitavad asumid, kus vagunelamud ja igasugused lobudikud seisid kõrvuti paleetaoliste uute jaamahoonetega ja uuselamutega. Meeles on ka inimeste metsik entusiasm – osa neist pani oma elu BAM-il magama, osa sai tänu tervislikule kliimale aga terveks.

Raudteed võib teatud mõttes võrrelda tänavaga – tõenäoliselt oli BAM kõige pikem tänav, kus ma elus olen viibinud.

Loengute publik andis mulle ka siis juba mõningase pildi BAM-i ehitajate kooslusest. Mäletan, et rääkisin vangidele ühiskonna mõtestamisest. Vange oli ehitajate hulgas hästi palju, samuti oli hästi palju noori inimesi, kes arvasid, et löökehitusel töötamine aitab neil oma tulevast elu kindlustada, ja teistsuguseid inimesi, kes löökehitusele oma kodukohtadest millegi eest põgenenud olid. Et BAM-i läänelõigus, mille tookord läbi sõitsime, sõdureid ei töötanud, siis oli hiljem üsna üllatav teada saada, et idapoolset raudteelõiku põhiliselt sõdurid ehitasidki.

Nüüd, aastate möödudes, on oluline see Siberi lõputu ilu, mida nägime. Hea, et seal sai kunagi käidud, sest nüüd enam sinna niimoodi ei pääse.”

Nii nägi välja Tajura ajutine jaamahoone. Minu foto, 1981.

BAM-i tragöödia
Koos Moskva kirjanikega käisin tollal mitmel kohtumisel BAM-i lastega. Need lapsed olid tõeliselt kangelaslikud. Ei nad peljanud külma ega muid eluraskusi, ei nad teadnud midagi suurlinlikest trollidest või trammidest, küll aga olid uhked oma raudteele, helikopteritele, mägedele… Hiljem selgus, et paljud neist lastest kannatasid vitamiinipuuduse all. Üsna mitmes BAM-i lõigus mõjus neile halvasti kohalik radioaktiivne taust. Aga ka see vaikiti noil aastatel maha.

BAM-il sündis toona päris palju lapsi, sest siia sündisid rohked uued linnad ja asulad, kus noored lootsid oma tulevase kodu rajada. Mõned kilomeetrid BAM-ist eemal jäid tühjaks vanad vene, aga ka BAM-i piirkonna põlisrahvaste külad. Sisseelatud vene küladest tuldi uusasulatesse, kus kõige muu kõrval oli tollal parem kaubanduslik varustatus ja kus olid lastele uued suured koolid ning käis üsna agar klubiline tegevus.

Põlisrahvad aga suundusid mürarikkast raudtee-ehitusest kaugemale, sest nende jahiloomad läksid ära kaugele taigasse. Mõnes niisuguss vanas mahajäänud külas käisime – seal olla oli väga masendav, sest eluta jäänud küla pole just kõige meelitavam vaatepilt.

Toonastest entusiastlikest noortest teeehitajatest ja asularajajatest on nüüdseks saanud vanad inimesed. Paljud neist ei leidnud BAM-i lagunemise aastatel siis, kui lagunes kogu NLiit, endale enam tööd. Venemaal nappis raha. Endistest liiduvabariikidest šefid keeldusid kaasa aitamast siinsete suurasulate elule ja raudtee rajamisele. Raudteelõigud jäid pooleli, liikluse vähesuse tõttu löödi kunagistest liiduvabariikidest toodud parimast ehitusmaterjalist rajatud paleetaoliste uhkete jaamahoonete uksed-aknad laudadega kinni. Ehitajad sõitsid tagasi sinna, kust nad kunagi löökehitusele tulid, ja üritasid seal jalgu alla saada. Paljudel see ei õnnestunud. Teiste hulgas kaotasid töö ka legendaarsed bamlased tuntud brigadir Aleksandr Bondar ja BAM-i peaehitajaks tituleeritud Feliks Hodakovski.

Kõik see oli traagiline nii raudtee-ehitajatele kui ka BAM-i alade uusasunikele ning siinseid maardlaid uurinud geoloogidele, kelle töö aastateks kasutult seisma jäi.

Nii nägi välja Armeenia ehitajate rajatud Tajura jaam 29. okt 1981 mõned minutid enne BAM-i läänelõigu avamise piduliku miitingu algust. Minu foto, 1981.

BAM-i romantika
Tõnu Ots: “Ma olen BAM-il tegelikult ka kolmandat korda käinud, viimati pärast seda 1981. aasta sõitu. Kogusin seal oma väitekirja materjali, väitekiri käsitles nõukogude rahva kujunemist internatsionaalses olukorras. Mulle näib, et iga rahvas idealiseerib oma suurehitusi. Ameerika Ühendriikides oli tee-ehitajatel loosung “Edasi läände!” , Venemaal “Edasi itta!”. USA-s rajati tee läbi kontinendi, meil tee läbi Aasia.

Sellele ajale oli iseloomulik tehnika areng, BAM oli tookord omamoodi epohhiloov sideme loomine – kontakti loomine seni hõlvamata aladega. See ei olnud kaugeltki mõttetu ettevõtmine ja selles väljendus ka palju romantikat.

Meelde on jäänud inimesed. Nii need, kellega koos seal sai käidud, kui ka need, keda kohtasime. Suhtlesin ka hiljem palju Enn Leissoniga, vahetan senini uusaastakaarte nendega, kellega agitrongis kohtusime ja mitu kuud koos elasime. Tean, kellel on kaksikutest lapsed, kellest aga on saanud teaduste doktor.
BAM-il elasin üle ka sellise episoodi, et aitasin ühel lapsel ilmale tulla. Seda sünnitajat olen palju kasutanud näitena oma seksuoloogiaalastel loengutel. See oli äärmiselt huvitav kogemus.

Kokkuvõttes võin öelda, et kolm korda BAM-il käimist on minu jaoks pigem positiivse kui negatiivse märgiga. Noorte jaoks oli üleskutse minna raudteemagistraali rajama tohutu tähendusega. Küllap oleksid nad ka siis läinud, kui neid oleks kutsutud Ameerikasse raudteed ehitama.”

BAM – uued lootused
Eespool meenutasin hiljuti nähtud telesaadet. Selles oli muuhulgas juttu, et praegusel BAM-il on kõige õnnelikumas olukorras idalõigu Tšara piirkond. Sinna on ehitajad tagasi tulnud tänu sellele, et leidub väga rikas firma, kes tahab kasutusele võtta sealsed ülirikkalikud maavarade leiukohad ja seetõttu vajab raudteed. Tšarasse tulevad tagasi paljud neist, kes oma kodukohas enam ei juurdunud ja ennast BAM-il õnnelikumana tunnevad. Seal on praegu beebibuum, kuigi ei teata, kas tööd ja edukat elu jätkub kaheks, viieks või kümneks aastaks. Seal töötab nüüd ka Aleksandr Bondari poeg, kelle lapsepõlv möödus BAM-i ehitusel ja kelle süda sinna tagasi igatses. Ja seal töötab taas ehitajana legendaarne Hodakovski, kes vahepeal töötu oli või öövahiametit pidas.

BAM on raudtee. Aga veel olulisem on, et BAM on ka inimsaatused.

(Märkus: BAM-ist olen kirjutanud veel mitu artiklit Noorte Hääles, Nooruses, Rahva Hääles ja raamatukese “Tunnen uhkust ja kadedust” (vabariiklik publitsistikavõistlus, 1982).