Teed

Mõned mu teekonnad

Archive for the ‘ÕpLeht’ Category

1981, 1985 – BAM (Baikali-Amuuri magistraal)

Killud unustatud magistraalilt

© Linda Järve
Avaldatud  Õpetajate Lehes oktoobris 2001. a.

See lugu on mu 1981. ja 1985. aasta BAM-i reiside meenutus ja mõtisklus olukorrast BAM-il 20 aastat hiljem. Siinsed pildid on minu fotod 1981. aasta reisilt, see juhuvalik ei kattu ajalehes ilmunuga.

BAM. Rongid. Minu foto, 1981.

* * *
Tegin kümmekonna 15-16-aastase koolilapsega katse. Küsisin, kas neile ütlevad midagi sõnad BAM, Kitšera, Novõi Uojan. Kaht viimast polnud nad eluski kuulnud, BAM-i kohta aga arvasid, et võib-olla on kunagi televisioonis mingi niisugune noorte- või muusikasaade olnud. Üks küsitletu jäi siiski kõhklevale seisukohale, et BAM on raudtee.

Miks BAM mulle just nüüd, 2001. aasta oktoobris meelde tuli. Kahel põhjusel. Esiteks nägin paar nädalat tagasi ühelt Venemaa telekanalilt põhjalikku saadet, kus jutustati Baikali-Amuuri magistraali, Baikali järve lähistelt Kaug-Itta viiva raudtee hiigelehituse unustussejäämisest NLiidu lagunemise järel, selle jaamadesse rajatud asulate lagunemisest, aga ka sellest, et mõnes Siberi piirkonnas ärkab magistraali ümbrus taas elule nagu vahepeal ununenud Okasroosike.

Söetalgud, millel osalemine oli vajalik ja vältimatu agitrongi personali ja kultuurikollektiivide kõigi liikmete jaoks. Minu foto, 1981.

Kohtumised BAM-il
Teiseks sellepärast, et täpselt 20 aastat tagasi käisin BAM-il esmakordselt. Tol ajal olid moes kultuurireisid BAM-i ehitajate juurde ja iga liiduvabariik pidi saatma sinna oma lektoreid ja muusikuid. Mööda BAM-i, niipalju, kui teda valmis oli, sõitis agitrong “Komsomolskaja Pravda” (seda nime kandis siis ja kannab ka nüüd Venemaa kõige loetavam ajaleht), kus need kultuurisaadikud kuude kaupa elasid.

1981. aasta oktoobris oli taas eestlaste kord. Loengutega esinesid BAM-il tänane psühholoog, toonane ajakirjanik Tõnu Ots ning tänane ja toonane sotsioloog Andrus Saar, muusikat tegi orkester “Pärnu” (dirigent Rein Vendla) koos kahe solistiga, kellest Ardo Juhkov noorte ehitajate eriliseks lemmikuks kujunes. Mina sõitsin BAM-ile noorteajakirjanikuna, eesmärgiks kirjutada nähtust raamat, aga tihti tuli ka teadustada meie kultuurigrupi ja samas rongis olnud Moskva kirjanike esinemistel. Eestlastest oli Tõnu Ots BAM-il siis juba teistkordselt – doktor Noormanni õpetused olid väga oodatud. Lausa sunduslikult saadeti BAM-ile esinema Nõukogude Liidu kangelasi, olümpiavõitjaid, ajaloouurijaid – ka neid oli meie rongis.

Ega me polnud eestlaste osalust BAM-il arvestades kuigi tähtsad. Kõige tähtsamad olid seal ehitajad. Eesti NSV oli BAM-i läänelõigus Kitšera jaama ja asula ehitamise shefiks. Seal töötas palju Tallinna Ehitustrusti inimesi. Veel rohkem ida pool Novõi Uojanis aga rabas pikki aastaid tööd teha Eesti komsomoli löökrühm Enn Leissoni juhtimisel. Leissoni kohta võib öelda, et tema ja ta rühma liikmed pühendasid BAM-ile oma noorusaastad. Leisson, kelle rühmale külla me 1981. aastal ei jõudnud, oli siis juba BAM-il väga kuulus nimi. Ta ei varjanud oma unistust saada sotsialistliku töö kangelaseks. Ka kirjutas Enn Leisson, hilisem tuntud eesti teleajakirjanik, sellest suurehitusest väga palju lehelugusid ja mitu osa raamatut “Relsid taigas”.

1985. aasta mais käisin BAM-il teist korda, siis juba koos ansambliga “Mahavok” ja lauljatar Marju Länikuga, sest Leissoni rühm pidas pidu oma 10-aastaseks saamise puhul. Viisime Novõi Uojani kingitused Eestimaa noortelt, need andis üle tollane komsomolijuht, praegune haridustegelane Toivo Sikk. Ka viibisin siis teist korda pikemalt Kitšeras.

Veel oli Kitšeras ajutine jaam. Läheduses ehitasid Eesti ehitajad uut hoonet. Minu foto, 1981.

Inimelul polnud tähendust
Toona tundus BAM romantilise ja kutsuvana. Kindlasti ei märganud me kõike, mis nüüd aastaid hiljem täiesti selge on. Kuigi näiteks Andrus Saar sattus loenguid pidama vangide juurde, ei kujutanud me ette, et ainult üks viiendik BAM-i ehitajatest on entusiastlikud noored. Nüüd teame, et umbes kaks viiendikku ehitajatest olid vangid ja ülejäänud sõjaväelased. Kuigi ka komsomoli löökrühmade elu kerge polnud, oli vangidel ja sõduritel veelgi hullem.

Juba 1981. aastal kuulsin BAM-il olles tihti lauseid: “Inimese elu ei maksa siin midagi. Oli inimene ja hetke pärast teda enam ei ole.” See tähendas, et BAM-i rasketes oludes haigestusid ja hukkusid paljud. Oma raamatusse mul toona neid lauseid sisse panna ei õnnestunud, samuti ei tohtinud Glavliti (oli niisugune tsensorite asutus) korraldusel avaldada ka fotot üle Davani mäekuru sõitnud ja ränga õnnetuse läbi teinud loppis vedurist, mis metallikokkuostjatele oleks praegu küllap maiuspala ja mille taustal löökehitajad meelsasti, kuid teatud irooniaga poseerisid.

Gruusia ehitajate rajatud Nija jaam BAM-i läänelõigu piduliku avamise päeval. Minu foto, 1981.

Nagu arutu eksperiment
Küsisin hiljuti Tõnu Otsalt ja Andrus Saarelt, mismoodi nad meenutavad praegu, kakskümmend aastat hiljem, oma BAM-il käiku.

Andrus Saar: “Mulle tundub, et tookord seal viibides oli mul tunne, et BAM-i näol on tegemist mingi arutu eksperimendiga, mis oli seotud eelkõige Hiina mõjuga. Oli vaja need tohutud maa-alad kasutusele võtta ja näidata, et seal ollakse peremees.

Meeles on BAM-i väga huvitavad asumid, kus vagunelamud ja igasugused lobudikud seisid kõrvuti paleetaoliste uute jaamahoonetega ja uuselamutega. Meeles on ka inimeste metsik entusiasm – osa neist pani oma elu BAM-il magama, osa sai tänu tervislikule kliimale aga terveks.

Raudteed võib teatud mõttes võrrelda tänavaga – tõenäoliselt oli BAM kõige pikem tänav, kus ma elus olen viibinud.

Loengute publik andis mulle ka siis juba mõningase pildi BAM-i ehitajate kooslusest. Mäletan, et rääkisin vangidele ühiskonna mõtestamisest. Vange oli ehitajate hulgas hästi palju, samuti oli hästi palju noori inimesi, kes arvasid, et löökehitusel töötamine aitab neil oma tulevast elu kindlustada, ja teistsuguseid inimesi, kes löökehitusele oma kodukohtadest millegi eest põgenenud olid. Et BAM-i läänelõigus, mille tookord läbi sõitsime, sõdureid ei töötanud, siis oli hiljem üsna üllatav teada saada, et idapoolset raudteelõiku põhiliselt sõdurid ehitasidki.

Nüüd, aastate möödudes, on oluline see Siberi lõputu ilu, mida nägime. Hea, et seal sai kunagi käidud, sest nüüd enam sinna niimoodi ei pääse.”

Nii nägi välja Tajura ajutine jaamahoone. Minu foto, 1981.

BAM-i tragöödia
Koos Moskva kirjanikega käisin tollal mitmel kohtumisel BAM-i lastega. Need lapsed olid tõeliselt kangelaslikud. Ei nad peljanud külma ega muid eluraskusi, ei nad teadnud midagi suurlinlikest trollidest või trammidest, küll aga olid uhked oma raudteele, helikopteritele, mägedele… Hiljem selgus, et paljud neist lastest kannatasid vitamiinipuuduse all. Üsna mitmes BAM-i lõigus mõjus neile halvasti kohalik radioaktiivne taust. Aga ka see vaikiti noil aastatel maha.

BAM-il sündis toona päris palju lapsi, sest siia sündisid rohked uued linnad ja asulad, kus noored lootsid oma tulevase kodu rajada. Mõned kilomeetrid BAM-ist eemal jäid tühjaks vanad vene, aga ka BAM-i piirkonna põlisrahvaste külad. Sisseelatud vene küladest tuldi uusasulatesse, kus kõige muu kõrval oli tollal parem kaubanduslik varustatus ja kus olid lastele uued suured koolid ning käis üsna agar klubiline tegevus.

Põlisrahvad aga suundusid mürarikkast raudtee-ehitusest kaugemale, sest nende jahiloomad läksid ära kaugele taigasse. Mõnes niisuguss vanas mahajäänud külas käisime – seal olla oli väga masendav, sest eluta jäänud küla pole just kõige meelitavam vaatepilt.

Toonastest entusiastlikest noortest teeehitajatest ja asularajajatest on nüüdseks saanud vanad inimesed. Paljud neist ei leidnud BAM-i lagunemise aastatel siis, kui lagunes kogu NLiit, endale enam tööd. Venemaal nappis raha. Endistest liiduvabariikidest šefid keeldusid kaasa aitamast siinsete suurasulate elule ja raudtee rajamisele. Raudteelõigud jäid pooleli, liikluse vähesuse tõttu löödi kunagistest liiduvabariikidest toodud parimast ehitusmaterjalist rajatud paleetaoliste uhkete jaamahoonete uksed-aknad laudadega kinni. Ehitajad sõitsid tagasi sinna, kust nad kunagi löökehitusele tulid, ja üritasid seal jalgu alla saada. Paljudel see ei õnnestunud. Teiste hulgas kaotasid töö ka legendaarsed bamlased tuntud brigadir Aleksandr Bondar ja BAM-i peaehitajaks tituleeritud Feliks Hodakovski.

Kõik see oli traagiline nii raudtee-ehitajatele kui ka BAM-i alade uusasunikele ning siinseid maardlaid uurinud geoloogidele, kelle töö aastateks kasutult seisma jäi.

Nii nägi välja Armeenia ehitajate rajatud Tajura jaam 29. okt 1981 mõned minutid enne BAM-i läänelõigu avamise piduliku miitingu algust. Minu foto, 1981.

BAM-i romantika
Tõnu Ots: “Ma olen BAM-il tegelikult ka kolmandat korda käinud, viimati pärast seda 1981. aasta sõitu. Kogusin seal oma väitekirja materjali, väitekiri käsitles nõukogude rahva kujunemist internatsionaalses olukorras. Mulle näib, et iga rahvas idealiseerib oma suurehitusi. Ameerika Ühendriikides oli tee-ehitajatel loosung “Edasi läände!” , Venemaal “Edasi itta!”. USA-s rajati tee läbi kontinendi, meil tee läbi Aasia.

Sellele ajale oli iseloomulik tehnika areng, BAM oli tookord omamoodi epohhiloov sideme loomine – kontakti loomine seni hõlvamata aladega. See ei olnud kaugeltki mõttetu ettevõtmine ja selles väljendus ka palju romantikat.

Meelde on jäänud inimesed. Nii need, kellega koos seal sai käidud, kui ka need, keda kohtasime. Suhtlesin ka hiljem palju Enn Leissoniga, vahetan senini uusaastakaarte nendega, kellega agitrongis kohtusime ja mitu kuud koos elasime. Tean, kellel on kaksikutest lapsed, kellest aga on saanud teaduste doktor.
BAM-il elasin üle ka sellise episoodi, et aitasin ühel lapsel ilmale tulla. Seda sünnitajat olen palju kasutanud näitena oma seksuoloogiaalastel loengutel. See oli äärmiselt huvitav kogemus.

Kokkuvõttes võin öelda, et kolm korda BAM-il käimist on minu jaoks pigem positiivse kui negatiivse märgiga. Noorte jaoks oli üleskutse minna raudteemagistraali rajama tohutu tähendusega. Küllap oleksid nad ka siis läinud, kui neid oleks kutsutud Ameerikasse raudteed ehitama.”

BAM – uued lootused
Eespool meenutasin hiljuti nähtud telesaadet. Selles oli muuhulgas juttu, et praegusel BAM-il on kõige õnnelikumas olukorras idalõigu Tšara piirkond. Sinna on ehitajad tagasi tulnud tänu sellele, et leidub väga rikas firma, kes tahab kasutusele võtta sealsed ülirikkalikud maavarade leiukohad ja seetõttu vajab raudteed. Tšarasse tulevad tagasi paljud neist, kes oma kodukohas enam ei juurdunud ja ennast BAM-il õnnelikumana tunnevad. Seal on praegu beebibuum, kuigi ei teata, kas tööd ja edukat elu jätkub kaheks, viieks või kümneks aastaks. Seal töötab nüüd ka Aleksandr Bondari poeg, kelle lapsepõlv möödus BAM-i ehitusel ja kelle süda sinna tagasi igatses. Ja seal töötab taas ehitajana legendaarne Hodakovski, kes vahepeal töötu oli või öövahiametit pidas.

BAM on raudtee. Aga veel olulisem on, et BAM on ka inimsaatused.

(Märkus: BAM-ist olen kirjutanud veel mitu artiklit Noorte Hääles, Nooruses, Rahva Hääles ja raamatukese “Tunnen uhkust ja kadedust” (vabariiklik publitsistikavõistlus, 1982).

Written by Lin

26/06/2011 at 19:46

2010 – Malta

Mitmekesisel Maltal: elu nagu ajalooõpikus

Ilmunud Õpetajate Lehes, nr 26, 6. august 2010

Olen sageli mõelnud, et vana- ja keskaja mälestusmärkidest ning kunstiaaretest rikastesse maadesse sündinud lapsed on kohe oma elu algusest justkui ajalooõpikutesse sündinud. See, mida nende eakaaslased peavad koolis tuupima, on igapäevaselt nende ümber ja neid mõjutamas.

Suuruselt Hiiumaaga võrreldav Malta on üks neid riike, kuhu ajaloo tõmbetuultes on palju talletunud. Malta koosseisu kuulub seitse saart, neist suurim kannabki Malta nime, suuruselt järgmine on Gozo ning asustatud saarte hulka kuulub ka väga väheste elanikega Comino.

Rahvastiku tiheduselt on Malta maailmas kuuendal kohal. 95% selle riigi elanikest on maltalased, kes kõnelevad nii araabia juurtega malta (Il-Malti) kui ka inglise keelt, 2% on britid, enamasti eakamad inimesed, kes peavad Maltat oma pensionipõlve „heaks sadamaks“, ja 3% teiste rahvuste esindajad. Viimasel ajal on Malta avastanud ka eestlased, kes on sinna jõudnud kas abielludes või tööotsingutel. Väidetavalt elab neid Maltal veerandsaja ringis.

Malta on parasjagu nii väike, et temast võib päris ulatusliku pildi saada nädalaga. Samas on ta nii suur oma kultuurilise külluse poolest, et temasse süvenemiseks tuleb palju rohkem aega võtta. Allpool on juttu vaid mõnest käidud kohast.

Paleed ja kaunid aiad

Palazzo Parisio Naxxaris pole välispidiselt eriti huvitav. Rohkem paelub pilku tema vastas asuv suur kirik. Aga paleeruumid  kirendavad kullast-karrast ja rikkusest. Barokselt uhkustava Palazzo Parisio rajas 1733. a Malta valitseja Portugali suurmeister Manoel de Vilhena, 1898. aastast läks hoone markii Giuseppe Scicluna valdusse, kelle suguvõsale kuulub ka praegu. Kaheksa aasta jooksul restaureeris markii palee Itaaliast toodud töömeeste ja kunstnike abiga. Tulemus on muljettekitav.

Teine samanimeline villa – Palazzo Parisio – asub Vallettas ja seal töötab riigiasutus. Kunagi kuulunud need ühele omanikule, kuid praegu erinevatele. Naxxari palee on avatud muuseumina rahvale vaatamiseks, seal korraldatakse pidulikke sündmusi ja pulmapidusid.

Aed on kaunis ja õiterohke. Kõiksuguseid imelikke puid on siin ka, üks on kummaliselt okkaline, nagu kaktus, halli tüvega kõrge puu, aga lehed meenutavad midagi kastani omade taolist. Meie hulgas igatahes polnud nii tarka taimetundjat, kes oleks osanud sellele puule nime leida.

Vanade villade juures ja valitsejate park-aedades on loodus imelopsakas. Muidu on Malta aga üsna karmiilmeline. Et maastik on kivine, on siinsed aia- ja põllupidajad lausa kangelased. Põllud on väikesed, lapike lapikese kõrval ja rohkete kiviaedadega üksteisest eraldatud. Kiviaiad on ühtlasi ka tuuletõke ning mingil kavalal vanaaegsel kombel koguvat nad enda alla vett, mida põlduril vaja läheb. Järvi ja jõgesid Maltal pole.

Maltal pole ka metsa, ei ole meile nii iseloomulikke looduslikke matkaradu. Puid kasvab vähevõitu, aga sidruni-, apelsini- ja oliivipuud ning palmid on siiski sagedased. Kaktused ja agaavid sirguvad siin silmanähtavalt meelsasti. Lopsakama taimkattega on Gozo saar.

Meistrite küla

Sõitsime Ta’qali meistrite külla. Arvasime, et see on midagi rahvuslikus stiilis, meie vabaõhumuuseumi taolist. Tegelikult on endise lennuvälja suured mahajäetud angaarid kohandatud töökodadeks ja poekesteks, kus müüakse kõikvõimalikku käsitööd. Meil siin Eestis ei tuleks kõne allagi nii halvasti korrastatud kohta turistide viimine. Maltal, tundub, elatakse võimalustele vastavalt, ei pingutata iga hinna eest üle oma võimete ja kasutatakse ära ka kitsamad olusid. Igatahes on klaasitöökoda ja selle kaup lausa vapustavad, kõikvõimalikes värvitoonides ja imekaunid. Hiljem poodides me enam nii kaunist klaasimaailma ei kohta – õigesti teevad need, kes Ta´qalist kõik ära ostavad, mida tahavad. Hinnad pole siiski kuigi odavad.

Vaatasime ka hõbedatöökoda, mille kohta kehtib kõik sama – väljast mannetu, seest rikkalik. Põhiehe on Malta rist igal moel.

Kohtumised Eestiga

Kui viiendal reisipäeval Marsaxlokki kalurikülla kuulsaid just Maltale tüüpilisi paate luzzusid vaatama jõudsime, jäi esimesena silma hoopiski veesõiduk, mis “Estonia” nime kandis. E-tähe erilise kuju pärast selle pardal esialgu veidi kahtlesime, aga päästerõngas kinnitas nähtut. Sulaselge “Estonia”.
Küsisime paadi peremehelt, millest selline nimi ja ütlesime, et meie olemegi Estoniast elik Eestist, hoopis teise mere äärest. Noormees vastas, et ei tea, millest see nimi. Tema olevat paadi koos nimega eelmiselt omanikult ostnud. Registreeritud on see “Estonia” Malta pealinnas Vallettas. Ilus kokkusattumus igatahes.
Eriti kirevaid maagiliste silmadega dekoreeritud luzzusid imetlesime ka. Meresinise veega sobivad need muinasjutuliselt hästi kokku.
Teine Eesti-teemaline kohtumine oli meil sellel reisil veel. Hotelli restoranis pidas üheksat ametit 22-aastane kokandusefänn Matthew, kes 16-aastaselt oli Tallinnas käinud. Tallinn ja eestlased jätsid noormehele sügava mulje. Meeles on “Tere!” ja viru valge viin. Supermarketist ostetud toit. Lahedad inimesed.
Tänuks nende heade mälestuste eest korraldas Matthew meile malta toitudega õhtusöögi nn fenkata, mille veinidegusteerimist ja suurepärast külmlauda kroonis küülikupraad, mida ainult auväärsetele külalistele ja suurte pidude ajal erilise roana pakutavat. Maitses küll hästi. Paljud meie hulgast kiitsid, et üsna samamoodi, nagu meie vanaemad vanasti praadi moorisid.

Kindluslinnad, templid ja kirikud

Kui meie siin oma Toompead ja linnamüüre vägevateks kindlusteks peame, siis Maltaga võrreldes tunduvad need väheste ja väikestena. Malta linnad, mis tihedalt üksteisesse kinni kasvanud, on tõepoolest kindlused. Neisse on jäänud midagi foiniiklastelt, kartaagolastelt, roomlastelt, araablastelt, kastiillastelt, hispaanlastelt, prantslastelt, itaallastelt ja inglastelt – kõigilt, kes riburada pidi Maltat endale on tahtnud hoida.

UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvad Malta ja Gozo kivitemplid on väidetavalt palju vanemad kui Egiptuse püramiidid või Stonehenge. Maltal on kokku seitse eelajaloolist templit. Vaatamas käisime nelja. Vanim neist olevat Gozo saarel paiknev Ggantija – gigantide ehitatud – templikompleks, mis pärineb u 3600. a eKr. Hiiglaslikud kivirahnud ehk megaliidid tekitavad hämmastust, paiguti ulatuvad templimüürid kuni 6 m kõrgusele.

Valletta, ametlikult Il-Beit Valletta, on Malta pealinn, umbes kilomeeter pikk ja 600 meetrit lai, sirgete tänavatega. Kui UNESCO kandis Valletta maailmapärandi nimestikku, kirjeldati seda linna kui üht suurima ajalooväärtuste kontsentratsiooniga paika maailmas. Tegemist on täielikult säilinud keskaegse linnaga katedraalide, kirikute, kindluste ja lossidega.

Maltal on ligi 360 kirikut ja katedraali. Neist kuulsaim on Vallettas asuv Ristija Johannese katedraal (St Johns Co-Cathedral) – väljast tavaline, seest ülirikkalik.

Malta saare keskpunktis asuv Mosta linn on tuntud Santa Maria kiriku poolest, mille maltalasest arhitekt Giorgio Gronet de Vasse on ilmselt võtnud eeskujuks Rooma Pantheoni. Kaugele paistev 61 meetri kõrgune kuppelkirik on väidetavalt suuruselt kolmas Euroopas ning üheksas maailmas.
1942. aasta 9. aprilli õhtupoolikul, kui ligikaudu kolmsada inimest oli kogunenud missale, tabas sakslaste õhurünnaku käigus lennukilt heidetud pomm Mosta kiriku kuplit, kukkus läbi selle põrandale kedagi vigastamata ning… ei lõhkenud. Pommi koopiat saab näha kiriku väikeses muuseumis. See on muutunud omamoodi palverännaku objektiks. Ime oli sündinud. Nii tuntaksegi nüüd Mosta suurt kuppelkirikut kirikuna, kus on pomm.

Lisaveerg

Teistmoodi kui meil

Maltal on palju igapäevaseid asju teistmoodi kui meil ja see paneb mõnede asjade väärtuse üle järele mõtlema.

Hotelli vannitoas hakkab silma silt, mis keelab kraanivee joomise. Hambaid pestes ajab oksele. Vesi on väga soolane. Pesemegi end kogu reisi vältel selle soolase veega, mis on saadud merevee töötlemisel. Ühes toas olevat proovitud selle veega kohvi keeta – sant mekk olevat asjal küljes olnud. Katset igatahes ei korratud. Hotellis, kus elab meie giid, pole vett üldse. Veeprobleem on Malta suurimaid muresid, paljudes kodudes seda ei jätku ja vannivõtmine on suur luksus. Põldurite veemurest oli juba eespool juttu. Koju Tallinnasse tagasi jõudes tunneme siinsest veest, mille üle küll palju jorisetud on, suurt mõnu.

Maltal on inimesed sõbralikud ja üksteisest lugupidavad. Kitsastel tänavatel tuleb ette palju liiklusprobleeme. Küll ei mahuta parkimisplatsilt minema sõitma, küll on keegi peatunud seal, kus see teisi häirib. Aga me  ei näinud kordagi, et neid probleeme oleks lahendatud teise autojuhi peale karjudes, teda solvates või isegi kolkida ähvardades. Jah, autosignaalid küll kaikusid pikalt, aga konfliktsetes olukordades oldi väga rahulikud. Lausa imekspandavalt meie jõmmide liikluskultuuriga harjunute jaoks.

Maltal olevat kõige vähem vargusi Euroopas. Taskuvargaid, kellest näiteks lähinaabruses oleva Itaalia sadamalinnad kubisevad, me tõepoolest ei kohanud. Ei olnud tänavapildis ka näha kodutuid ega kerjuseid. Võib-olla on see müüt, aga Maltal suhtutavat abitutesse ja eakatesse väga hästi. Vanaemad on lugupeetud inimesed ja kellelegi ei tule pähe neid penskariteks sõimata. Vanu inimesi on liikvel palju ning neid abistatakse, kui nad seda vajavad.

Maltalane märkab ka linnavõõrast. Naeratab talle sõbralikult, juhatab teed, kui vaja. Et inglise keel on seal kõigil suus, on selle oskajatel Maltal mõnus asju ajada. Pealetükkivaid müüjaid ja oma kauba pakkujaid nagu see on iseloomulik araabiariikides, mida Malta nii mõneski osas meenutab, pole siin samuti. Müüjad lasevad rahulikult kaupa vaadata ja annavad lahkelt nõu, kui vaja. See kehtib ka turul ja tänaval kauplejate kohta.

Klassivahed ja kontrastid on siiski märgatavad. Ka pisiasjades. Rikaste linnajagudes on näiteks prügikastide kaante kohale tehtud katted, mille peal on lillekastikesed, et prügi silmi ei häiriks. Kellelegi ei tule pähegi neid kaste pikali virutada või lillepanu lõhkuda. Vaesemates kantides ajab üks prügi teist taga, tundub, nagu poleks juba ammu koristatud. Nähtavasti ollakse nii harjunud.

Minu fotod.

Written by Lin

06/08/2010 at 18:25

2008 – Cornwalli poolsaar

Uut ja vana Cornwallist

Ilmunud Õpetajate Lehes, 29. august 2008

Cornwalli poolsaarel elavad näiliselt häirimatult kõrvuti vana ja uus, sajandeid tagasi loodud ja oma esimesi eluaastaid tuksuvad vaatamisväärsused. Neist kõigist võiks pikalt kirjutada. Nädalasse teekonda mahub neid palju. Siin vaid kahest, ühest uuest ja moodsast ning teisest vanast ja ajalootolmusest.

Eden bioomidUus: Eedeni aiad

Cornwalli üheks tõmbenumbriks on saanud Eedeni aiad, teisisõnu Eden Project, üks Suurbritannia Millenniumi-projektidest, mis viidi ellu looduse kurja kasutamist meenutavas vanas kaoliinikarjääris St Blazey küla ja St Austelli linna lähedal. Siia rajati mitu kasvuhoonet maailma eri paikade taimestikuga. Üks neist kasvuhoonetest on maailma suurim. Rajatised kujutavad endast nn bioome, tehniliselt ja välimuse poolest väga moodsalt ehitatud plastikpoolkerasid. Neid on ilus vaadata, tundub, nagu oleksid kuhugi fantaasiamaailma saabunud.
Mõte hakkas liikuma 1995. aasta paiku. Projekti elluviimine võttis üsna suurel entusiastide grupil aega kaks ja pool aastat ning külastajatele avati bioomid 2001. aasta märtsis. Inglismaa on alati olnud kuulus oma parkide poolest, juba kuninganna Victoria aegadest on alles palju mõnusaid vanu avalikke parke. Ka Eedeni aiad on omamoodi avalikud pargid.
Suuremas bioomis on vihmametsade troopiline lopsakas taimestik, väiksemas Vahemeremaade subtroopika. Troopikabioomis kannavad vilja banaanipuud, kasvab kohvi, võrsub bambus… Õhk on üliniiske, isegi pildistada on raske, sest paksus niiskuses hajuvad teravad kontuurid ja fotokat tuleb tihti kuivatada. Poole väiksemas bioomis saab näha näiteks oliive ja viinamarju, aga seal on lisaks taimedele ka väga palju skulptuure. Bioomide vahealal kasvavad tee, lavendel, veel sajad meile üsna tundmatud taimed ja lilled.

Kaasaja viimane sõna
Kogu ehitus ja projekt on kaasaja viimane sõna. Niiskust ja soojust bioomides kontrollitakse ja hoitakse alal arvutite abil. Väga paljude taimede, puude ja põõsaste juures on selgitused, kuidas neid saab kasutada eneseraviks ja meditsiinieesmärkidel. Väidetavalt on vesi, mida vihmametsade bioomi niisutamiseks kasutatakse, just seesama vihmavesi, mida Cornwallis nii ohtralt peaaegu iga päev maha kallab. Elektrit saadakse Cornwalli esimeste tuulejõujaamade kaudu.
Bioloogiaõpetajatele on Eden Project oma bioomidega ja laiuvate aedadega tõeline unelmate maailm. 2005. aastal avati veel üks suur ehitis, kus Eden Project saab ellu viia lisaks teadusalastele ka oma haridusalaseid eesmärke. Siin on klassiruumid ja loengusaalid, näitusesaalid ja -rõdud, kus käsitletakse ikka inimese ja looduse suhteid, nendevahelist harmooniat. Meil nappis aega, et kõigi väljapanekutega tutvuda, kuid silma hakkas hulk katalooge, mis sisaldasid mitmesuguseid huvitavaid looduseteemasid; vana puutüvi aastaringidega, selgitamaks puude kasvu ja selle tingimusi; mitmesugused põnevad masinavärgid, mis looduse kulgemist näitlikustasid jpm.

Eedeni projekt on popp
Käisime Eedeni aedades esmaspäeval. Külastajaid oli argipäevast hoolimata tohutu palju, kuid see ei häirinud. Tekitas ainult küsimuse, kui palju rahvast võib siin olla veel nädalavahetustel. Rohkesti oli lapsi, kes kõike uudistavalt vaatasid, puid ja põõsaid käega katsusid, kus see võimalik oli. Tuldi pere- ja sõpruskonniti, silma hakkas palju ratastoolidega külastajate rühmi. Kõigil oli huvitav, mõnus, hea. Kaasa saab osta nii taimeid, lilli, kui ka väga suures valikus loodussõbralikke tooteid. Hästi on korraldatud tuhandete inimeste toitlustamine. Seni Eedeni aedu vaatamas käinud külastajatehulka loetakse miljonitega.
Eden Project on kujunenud suurte telekontsertide (Live 8 sari) kohaks. Sageli esinevad bioomides Cornwalli koorid. Siin on laulnud palju tuntud lauljaid, nagu näiteks Amy Winehouse, James Morrison, Lily Allen jt. Siin on tehtud palju filme, näiteks üks James Bondi filmidest 2002. aastal. Ka Cornwalli kaunid maastikud oma südantlõhestavates armuromaanides kuulsaks kirjutanud Rosamunde Pilcheri raamatute järgi tehtud telefilmides saab Eedeni aedu mõnikord näha. Samuti ulmekates. Eden Projecti on ka inimese ja looduse teatriks kutsutud.

arh1Vana: Blenheimi loss
Blenheimi lossi puhul ei teki kellelgi kahtlust, et tegemist on Suurbritannia suurima paleega, mis ka ajaloo keerdkäikudest väga auväärsena on läbi tulnud. Praegu elab seal 11. Marlborough´ hertsogi perekond, aga enamik lossist ja seda ümbritsevatest aedadest on rahvale avatud.
Nägime barokklossi olulisemaid nn riiklikke ruume, mille hiilgus on tõepoolest pimestav. Igas saalis ja toakeses on näha tohutu palju põnevaid ajaloolisi esemeid – portreedest
vaipadeni, portselanserviisidest skulptuurideni. Neile sisemistele vaatamisväärsustele lisanduvad väljas veel purskkaevude ja terassidega park ja mitu aeda: itaalia aed, roosiaed jt.

Churchilli lugu
Winston Churchill kiirustanud siia maailma kaks kuud enne ettenähtud aega. “Sugulaste nõuannete kiuste oli tema ema – ilus elavaloomuline ja lõbustusi armastav naine – otsustanud võtta 1874. aasta novembrikuu kolmekümnendal päeval osa ballist, mille Marlborough´ hertsog korraldas Blenheimis, oma suguvõsalossis. Balli keskpaiku tundis leedi Churchill ennast äkki halvasti ning ta tuli kiirustades toimetada ühte kõrvaltuppa, kuhu balli puhuks oli sisse seatud daamide garderoob. Niisuguses ebaharilikus olukorras – palitute, kübarate ja boade kuhilal – tuligi ilmale Winston Churchill,” on kirjas V. Truhhanovski raamatus “Winston Churchill. Poliitiline elulugu.”
Samas öeldakse, et Blenheimi peremehed ei olnud rahul sellega, et Marlborough´ hertsogi järeltulija sündis garderoobis, “mitte aga mõnes teises, selleks sündmuseks sobilikumas ruumis. Meie päevil, mil Blenheimi loss on turistidele avatud, näidatakse neile tuba, kus tuli ilmale Winston Churchill. Toal on küll tagasihoidlik, ent täiesti viisakas välimus.”
Tõepoolest, praegu on lossi üks tõmbenumber Churchilli sünnituba, kus voodipeatsi külge on kinnitatud kotike kaheaastase Winstoni lokikestega ja lauakesel klaasi all tema titesärk. Igati ontlik ruumike, mille nägemisest unistab vist küll iga Briti ajaloo huviline.
Tõsisemaid varjundeid ajaloost saab aga näha näitusel “Churchillide saatus – kahe suure sõja liidrite lugu”, kus käsitletakse ja näidatakse nii John kui ka Winston Churchilli sõjalisi saavutusi.

Kaunid naised
Meie giidil, vanal härrasmehel, kes oli Oxfordi ülikooli juristikraadiga ja suur ajaloofänn ning erruläinuna nüüd lossis ringkäike juhatab, tundusid olevat oma lemmikteemad. Ta ei varjanud vaimustust, et just sel suvel said restaureeritud ja konserveeritud kümme uhket flaami vaipa, mille pildistik käsitleb 1702-1714. aasta sõjakäiku ja mis loodi 1. Marlborough´hertsogi tellimusel.
consuelooMeie aristokraatiavõõrastele kõrvadele mõjusid küll veidi koormavatena giidi suured teadmised kuningate, hertsogite jt suurtest suguvõsadest ja sugupuude hargnemistest, aga seevastu pakkusid pikantset huvi tema lood lossis elanud kaunitest daamidest. Giidi eriline lemmik oli aga väga pikakasvuline kaunis Consuelo Vanderbilt, keda on kujutatud paljudel portreedel. 1895. aastal, kui 18-aastane Consuelo, tuntud Ameerika miljonäri tütar, oli 9. Marlborough´ hertsogi naisena saabunud Blenheimi, loodeti talt poega, et võtta enneaegselt Winstonilt ära hertsogitiitel. Consuelo tuli oma ülesandega edukalt toime. Samuti edukalt lähevad Blenheimi lossi raamatukauplustes kõikvõimaliku sõjakirjanduse, hertsogite ja Winston Churchilli elust kõnelevate köidete kõrval praegu müügiks ka raamatud Consuelo elust. Kõige rohkem ostetakse tema enda kirjutatud elulugu “The Glitter& the Gold”.

Written by Lin

27/08/2009 at 14:32

2007 – Tuneesia

Ilumeel ja lapsemeel

Ilmus Õpetajate Lehes 3. aug 2007

Nii nagu igal inimesel on ka igal rahval oma iseloom. Kõikide muude omaduste kõrval võis Tuneesias täheldada suurt ilu- ja lapsemeelt.

tun2Tuneesia uhkus on vaibad
Uhkete mošeede ja kindlusega püha linn Kairouan on kogu maailmas tuntud oma kaubatänavate ja eelkõige vaipade poolest. Ei pääsenud vaibapoest üle ega ümber meiegi, Eesti turistide järjekordne grupp suve alguses.
Linna suurima vaibakaupluse juures sai ka vaibakudumist vaadata. Tuneeslannad istuvad madalal maas ja teevad peenete niitide ja lõngade sõlmimise üksluist tööd, mille tulemusena sünnivad vaibad, mis on üksluisusest vägagi kaugel. Tuli meelde lapsena loetud kurb raamat “Helepunased roosipungad” Afganistani või Tadžikistani lapsvaibakudujatest, kelle väikesed käed sõlmetegemisel hinnas olid, aga kelle töötingimused ja -tasu olid masendavad. Ka tuneeslannade käed teevad tohutu palju sõlmi. Naistel pole kerge, töö hakkab silmadele ja väsitab selga ning pidevast liikumatusest krampi kippuvaid jalgu. Muide, Tuneesias on ka tuntud meesvaibakudujaid.
Näidistesaalis rulliti meie ette lahti tohutul hulgal vaipu. Esimene neist oli suur ja paks n-ö traditsiooniline Tuneesia vaip, milles on 40 000 sõlme ruutmeetri kohta ja mille tegemiseks kulub neli kuud tööd. Et mustriks oli stiliseeritud mošee ehitusplaan, selle peale poleks ise tulnudki! Värvid olid valkjashall, pruun, oranž, must jm.
Teine oli põhiliselt punase- ja tumerohelisekirju kootud beduiinivaip. See olevat vastupidavam kui sõlmitud vaip, ka oli see erksavärvilisem. Beduiinivaip oli odavam, sest sellega on vähem tööd. Mõned väiksemad vaibad olid vahenööre pidi teineteisega (merkum) või üksteisega ühendatud. Esimesi saab panna abieluvoodi juurde nii, et mõlemale abielulisele jätkub, teisi võib asetada näiteks tooliridade ette. Väga nutikas lähenemine.
Seejärel näidati meile suurt lambavillast 20 kg raskust berberi valget vaipa. See oli tõeliselt pehme, paljale jalale hea, aga umbes taolisi olen ka Eesti vaibapoodides näinud. Vahepeal pakuti teed ja kohvi, lootusega, et me vaipu ostame.
Suur vaip kašmiirist, lillemustriga ja 90 000 sõlmega ruutmeetri kohta oli nõudnud 10 kuud tööd. Seejärel vaip 180 000 sõlmega ruutmeetri kohta. Siis väiksemad vaibad, mille kohta arvasime ebaprofessionaalselt, et küllap need on odavamad, aga võta näpust – näiteks sisaldas väike siidvaip 250 000 sõlme, siidi värv veikles erinevates, põhiliselt hõbejas-sinakates toonides ja müüja ütles poeetiliselt, et nagu vaiba värv liigutamisel, nõnda võib muutuda ka selle hind tingimisel.
Vaipu laotati põrandale järjest rohkem, võisime neid katsuda, nautida nende pehmust, vahele hüüda, kui midagi näidatust osta tahame. Kui vaiba kohe kaasa oleksime võtnud, siis saanuksime näiteks pehme lambavillase kätte 120 euroga (mis tingimisel veel väheneb), kui aga Eestisse oleksime lasknud saata, siis lisandunuks muidugi saatekulu. Maksta saab nii sularahas kui kaardiga. Meil hakkas kahju meestest, kes järjest uusi vaipu näha pakkusid, siis näitasid, kui väikesteks neid saab kokku panna ja kui kerge oleks nende kaasavõtmisega toime tulla. Meie grupis leidus vähe vaibaostjaid, üks vanem paar võttis kaks väiksemat lambavillavaipa skorpionimustriga, mis pidavat õnne tooma ja keegi veel ühe väiksema, vist kalli siidvaiba. Giid ütles, et meist eelmine, samuti eestlaste reisigrupp oli ostnud neli vaipa.
Olen aastaid tagasi käinud ka Turkmeenias vaibavabrikus. Turkmeenidel on ütlus: “Vesi on turkmeeni elu, hobune – turkmeeni tiivad, vaip – turkmeeni süda” . Usutavasti on tuneeslastelgi niisuguseid poeetilisi vanasõnu. Veel jäi mulle Turkmeeniast meelde rahvajutt naisest, kes kudus valitsejale imeilusa vaiba. Et ta nii kauneid vaipu enam kellelegi teisele ei teeks, heideti ta vangikongi. Seal lagunes ta kleit. Naine nägi nurgas ämblikuvõrku, värvis selle niidi verega punaseks ja parandas oma kleidi. Selle mälestuseks ongi turkmeeni vaipadel iseloomulik punane värv.
Turkmeeni vaipadel on samuti tohutu hulk sõlmi, näiteks nägime seal pooleliolevat vaipa, mis sisaldas üle 50 värvitooni niite ja millel igal ruutmeetril oli 400 000 sõlme. Ja naiste töötingimused polnud seal tollal, nõukogude ajal sugugi mitte paremad kui Tuneesia vaibategijatel.
Üks oluline erinevus oli turkmeeni ja tuneesia vaipadel veel: turkmeenid kujutasid oma vaipadel vähemalt tollal palju inimesi, tegid kingituseks portreevaipu, tuneeslastel niisugust kommet ei ole – islamiriikides pole inimnäo kujutamine isegi lubatud. Kas sellest nõudest näiteks väga kõrgetele valitsejatele kingitusi tehes mööda vaadatakse, pole teada.
Huvitav, kumb oli Tuneesias enne, kas vaip või kaunid mosaiigid? Tunises Bardo Muuseumis on sadu suuri mosaiike Kartaagost, Sufetulast ja muudest ajaloolistest kohtadest, kus tollases kunstis olid tugevad Rooma mõjud. Mosaiigid jätavad eemalt vaadates mulje suurtest põranda- või seinavaipadest, alles lähemalt näeb, et need on kokku pandud imeväikestest värvilistest killukestest.
Tuneeslaste elamud pole enamasti välispidiselt kuigi ilusad, sageli võib öelda, et need on meie silmale harjumatult inetud. Seest on need aga imepuhtad ja õdusad, kusjuures tuneeslaste ilumeelest annab tunnistust seegi, et nende ajaloolistes kodudes on rohked seinamaalingud, mosaiigid ja muud kirevad kaunistused koos vaipadega nagu kirju sigri-migri, eestlase silmale harjumatu, kuid ootamatult kenasti mõjuv ja rõõmsat meelt tekitav. Väga kallid vaibad on siiski vist vaid rikkamate luksus. Näiteks berberite juures koopakülades katsid põrandaid vägagi meie kaltsuvaipade moodi katted.
Sageli algas ilu juba maja välisuksest ja rõdudelt. Siniseid uksi, mis on Tuneesia firmamärgiks saanud, võib näha peaaegu igas linnakeses, kuid eriti tuntud on Tunise lähedase rannaküla Sidi Bou Saidi uksed. Vist ükski seal käija ei lahku neid pildistamata ja need on endale koha leidnud ka kunstnike rohketel töödel. Kunstnikke elab seal maalilises paigas tõesti palju.

Hiline muuseumikülastus
Tuneesia parimate datlite piirkonna keskus on Tozeur, mille ümber paikneb Tuneesia suuruselt teine oaas, kus üle 200 allika annab vett 200 000 datlipalmile. Tozeuris asub ainulaadne “1001 öö muuseum”. Küllap on nimetus seotud 1001 öö muinasjuttudega. Muuseumikülastus oli ka meie reisiprogrammis, kuid…
Õhtul pärale jõudnud, sõime hotellis õhtusöögi ja siis ootaski meid muuseumis käik. Kell oli 22. See on vist minu elu kõige hilisem muuseumikülastus. Tekkis tunne, et giid tahab meid hoopis ööklubisse viia.
Sõitsime mõnisada meetrit ja olime taas ühe tüüpilise idamaise maja ees, millest välispidi vaadates ei oska aimatagi, kui suur see seest tegelikult on. Laia trepi alguses põlesid madalates vaasides tervitustõrvikud. Sisenesime suurde siseõue, kus on midagi restorani taolist. Nüüd oleksime pidanud sisenema vasakut kätt asuvasse muuseumisse, mis andvat põhjaliku värvika ülevaate tuneeslaste elu-olust. Aga sellesse me ei pääsenud, sest giidile teatati, et muuseum on reserveeritud oodatavale väärikale külalisele, vist mõnele kohalikule bossile. Tema auks olid ka tervitustõrvikud. Meid juhatati samas hoone(kompleksi)s asuvasse teise muuseumi.
Sisenesime pikkade võlvkäikude kaudu tumedasse saali, kust kostis ohkimist ja ähkimist. Keegi ütles, et see on nagu lõbustuspargi õuduste maja. Lähenesime ohkimisele ja jõudsime ööpimeduses suurde koopasse, kus sees justkui tõelised koopaelanikud ja mille juures mingid saurused ja mammutid. Heliefekt andis nähtule palju juurde, edasi läksime mööda koopaelanike mitmesugustest elu- ja tseremoonialavastustest, siis jõudsime juba riietatud inimeste aega, suurejooneliste lahingustseenide juurde.
Siin on stseen, kuidas Kartaagosse jõuab selle asutajanna Elissa laev, teisal on Hannibal lahingus oma sõjaelevantidega – elevandid olnud toona praegustest väiksemad ja neid elanud Tuneesias palju, praeguseks on nad välja surnud või lahkunud. Ühe röövlilaeva mastidel ripuvad kolm poodut, laevatrümmid on täis vange. Muljetavaldavad heliefektid vaheldusid automaatgiidi ingliskeelsete selgitustega.
Nii liikusime koopaajast kaasaega, hiljutiste ja praeguste valitsejateni. Nüüdisaeg on kõige igavam osa muuseumist – valitsejakujud ja loosungid ning lipud võiks ehk kokku võtta sõnaga “isikukultus”.
Aga kõik see kokku oli huvitav ja tundus kuidagi väga naljakas, sest aeg oli muuseumis käiguks ebasobiv; olime üsna väsinud, aga tuju kõigil hea. Väljapanekutes oli nii palju lapsemeelt. Võib kujutleda, missugust vaimustust tekitaks muuseum teismelistes koolilastes, kellele kogu see tehismaailm kord saalides, kord öise taeva all muinasjutuna elav tunduks.

tataouinetun5

Pildiallkirjad:
1. Kairouani suure mošee õu. Mošeesse endasse lastakse ainult islamiusulisi.
2. Tataouine`is.
3. Tuneesia valged kaamelid.

Reisikaaslaste fotod.

Written by Lin

26/08/2009 at 17:36

2006 – Kreeka: õpetajatest

Kreeka õpetajate streik kestab nädalaid

Ilmunud Õpetajate Lehes, 20. oktoobril 2006

Kui Eesti õpetajad on oma palgasoove esitades jäänud aastate vältel suhteliselt tagasihoidlikeks ja nende streik oli samuti väga lühike, siis Kreeka õpetajad on suutnud oma suurstreigiga jõuda Euroopa kõigi suuremate väljaannete uudistesse. Seda ka põhjusega.
Kreeka õpetajad streigivad juba alates 18. septembrist, seega üsna kooliaasta algusest. Streigiti ka rahvusvahelisel õpetajate päeval. Mõneks ajaks ühinesid meeleavaldajatega kõrgkoolide õppejõud ja üliõpilased. Sügisesed streigilained on haaranud ka riigiametnikke ja transporditöötajaid, aeg-ajalt tuleb streike ette isegi riiklike pankade töötajate hulgas. Kõik see kokku on kohalikele elanikele üsna raske taluda, kuid lootused et streikijate ja meeleavaldajate nõudmised täidetakse, on Kreekas suured.
11. oktoobril nägin Ateenas õpetajate streigi mõjukust oma silmadega. Nimelt teatas meie giid, et Akropoli juurde peame jõudma hommikul hiljemalt kella poole kümneks, sest seejärel sulgeb politsei kesklinna liikluse õpetajate streigi rongkäikude tõttu. Nõnda on see olnud juba üle kolme nädala päevast päeva, sest meeleavaldajaid on tuhandeid ja nad liiguvad oma loosungitega just Ateena kesklinnas. Nädal varem olid Eesti turistid oodanud liiklustropis mitu tundi edasipääsu. Meil läks paremini, Akropoli juurde jõudsime politsei poolt soovitatud ajaks hoolimata juba tekkima hakkavatest ummikutest ja tohutust autodehulgast. Mõne tunni pärast tagasiteel aga sattusime tänavale, kus streikivate õpetajate rongkäik nagu tõusulaine meile otse vastu liikus ja kätega agaralt vehkiv liikluspolitseinik meid kibekähku ära pöörama sundis. Sõit hotellini võttis liiklustakistuste ja -ummikute tõttu ettenähtust hulga rohkem aega.
Kesklinn oli täis sõna otseses mõttes sentimeetrihaaval edasi liikuvaid autosid ja jalakäijaid, kes kilomeetritepikkuseid vahemaid jalgsi pidid läbima, sest parasjagu oli ka metrootöötajate neljatunnine streik ning kuuldavasti ühinesid sellega veel nii mõnegi liini bussijuhid. Nii et miljonilinna liikluses valitses tõeline kaos. Kuigi ateenlased on streiginädalate jooksul juba harjunud, et õpetajate streigi massiliste rongkäikude jaoks kesklinn autoliikluseks suletakse, põhjustab see suuri ebameeldivusi ju kõikidele, mitte ainult turistidele.
Esialgu streikisid põhiliselt lasteaedade ja algkoolide õpetajad, hiljem ühinesid nendega ka gümnaasiumiõpetajad ja Kreeka 304 ülikooli õppejõud. Ateena ülikooli peahoone juures nägime omavalmistatud loosungitega tudengeid veel pärast õpetajate streigi rongkäikugi. Mõnel päeval on nõudmistega väljas 5000, mõnel koguni 10 000 marssijat. Politsei on aeg-ajalt tekkivate ägedamate hetkede puhul kasutanud meeleavaldajate vastu isegi pisargaasi.
Õpetajad nõuavad palgakõrgendust ja kõrgkoolide tudengid tasuta haridust. Streikida on otsustatud nii kaua, kui nõudmised täidetakse ja 2007. aasta eelarves oleks õpetajate palgakõrgendus märgatav. Peame vastu vähemalt jõuludeni, kui nii on vaja, on öelnud Ateena õpetajate streigist osavõtjad.
Kreeka õpetajate töötasu on Euroopas üks madalamaid. Kui Kreeka õpetaja teenib aastas ligikaudu 12 555 eurot, saab tema kolleeg Saksamaal 37 350, Suurbritannias 19 401 ja Itaalias 17 528 eurot. Eesti õpetajate palku ei hakka ma siinkohal võrdluseks tooma. Nüüd soovivad Kreeka õpetajad senise 950-eurose kuupalga tõstmist 1400 euroni. Kui nad samas vaimus jätkavad, võib see isegi õnnestuda. Tõsiasi on aga see, et vastukaja nende tegevusele hakkab maailmas nüüd vaibuma, sest turismihooaeg Kreekas on lõppemas, sageli sajab vihma, puhuvad tugevad tuuled ja selle maa antiiksed võlud ei suuda enam kohale meelitada nii palju turiste kui suvel.

unud

Written by Lin

25/08/2009 at 19:34

2006 – Kreeka

Oraaklid, mungad ja piraadilaev

Ilmunud Õpetajate Lehes, 22. detsembril 2006

Kreeka – antiikaja varemed kutsuvad paljusid, aga lisaks nendele on siin veel tohutult võimalusi mõtelda olnust ja olevast, igavikust kui oleviku hällist.

Saatus ja moodne oraakel
Enam kui 2500 aastat tagasi suundusid antiikaja kuulsaima oraakli asupaika Delfis palverändurid üle kogu maa. Praegu on Kreeka autoteede ääres väga palju mälestuskabeleid, väikeseid palvelaid, kuhu mahub küünal, vahel ka ikoon, lilled ja mõnikord foto – need on liikluses hukkunute mälestuseks. Neid vaadates tuleb mõte sellele, kui palju inimene ise oma saatust kujundab. Kui Eestis oleks niisugune teedel toimunud õnnestuste mälestamistraditsioon, võib-olla oleks siis ka avariides hukkunuid ning kannatanuid vähem, sest ristide hulk teede ääres ehmataks kihutajad ära.
Palju on Kreeka teede ääres ka päris palvekohti – õigeusukabeleid. Need hakkavad silma näiteks vabrikute ja töökodade hoovides. Tunned vajadust, sisene, pane küünal. Rahusta hinge.
Delfist avaneb ümbrusele väga ilus vaade, kullaläikelised mäeveerud on väärt seda, et neid Apolloni kuldseteks juusteks kutsutakse. Muuseumikülastus maksab 9 eurot, kuid pole iseenesest midagi erilist, seejärel läheme vaatame varemeid: tempel, kus oraakel istus, antiikteater, üleval on ka staadion.
Delfi oraakel olevat n-ö töötanud vaid mõned päevad kuus ja sedagi soojal ajal. Kuid tema amet oli tõeliselt raske, sest lisaks seltsiliseks olnud suure mao talumisele tuli tal iga kord nägemuste tekkimiseks ka maast tulevaid uimastavaid mürgiaure sisse hingata. Aga Delfi oraakli ajad on möödas. Nüüd ennustatakse hoopis moodsamalt. Kui ühel oma teekonnal Korintose kanali juures peatuse tegime, et seda kõrget ja kitsast tehisimet vaadata, siis oli sealsamas ka tänapäevane elektrooniline oraakel. Kivist lõvipea, ekraanil õpetused vilkumas: paned parema käe lõvisuhu, viskad pilusse ühe euro ja saad väljaprinditud ennustuse. Huvitav, kui mitme inimese järel ennustused korduma hakkavad?

Kloostrite lummus
Kreeka eriline turismimagnet on Meteora kloostrid – kotkapesadena kaljusammastel asuvad pühapaigad Kalambaka linna lähistel. Meteora esimene klooster rajati juba 14 saj. 16 saj keskel oli kloostrite kõrgaeg – sel ajal asus peaaegu igal siinsel kaljul oma klooster. Kaljumägesid on aga 24. 1988. aastast on Meteora kloostrid UNESCO maailmapärandi nimistus. Praegu on tegevkloostreid kuus – neli munkadele, kaks nunnadele.
Käisime suurimas, Megalo Meteoro kloostris. Ronisime mööda treppe esialgu alla orgu ja siis 115 astet üles, et pääseda kaljutipus külitavasse kloostrisse. Imeline vaade. Legend räägib, et esimesed mungad tulnud siia kotkatiivul. “Meteoro” tähendavat “õhus lendlevat”. Viirukilõhnaline vana kaunite freskodega kirik jätab iseäraliku tunde. Siis käime veel kohalikus muuseumitoas, kus pildid munkade tegevusest ja palju vanu käsikirju; vanas köögis, kus ripuvad sibula- ja küüslauguvanikud ning on rohkesti metallnõusid; kloostriõuel, kus peesitavad Kreeka vist kõige popimad koduloomad – rohked kassid. Kloostri seinaavast on näha sahvritaolist kohta, kus säilitatakse siinsete kunagiste munkade kolpasid. Õõvastav vaatepilt, kolbad riiulitel – kes teab, mis mõtteid need pead kunagi mõtlesid.
Meie grupis olev ehitusekspert mõtiskleb valjusti, kas peaks munkadele ütlema, et juba esimeste tugevamate lumesadude puhul võib juhtuda, et kiriku puust talad lumekoormusele vastu ei pea. Õhtul kuuleme Kalambakas kloostrikirikute kellade kuma. Eriti ilus ja pidulik olevat see jõuluajal.

Naistele täiesti keelatud
Chalkidiki poolsaart kutsutakse Poseidoni kolmhargiks, sest ta jaguneb omakorda kolmeks poolsaareks – Kassandra, Sithonia ja Athos. Kahel esimesel asuvad moodsad kuurordid kõrvuti juba vaseajast pärinevate küladega. Egeuse mere kaunid liivarannad on puhkajatele mõnusad.
Athose poolsaare tipus tõuseb 2033 meetri kõrgusele püha Athose mägi (Agion Oros), mille asukateks on vaid mungad ja meessoost palverändurid. Seetõttu on saare põhirajatised mungakloostrid, kus parematel aegadel on elanud kuni 40 000 munka, nüüd ainult 1500.
Athosel on 20 kloostrit, neist 8 läänekaldal (neid nägime oma laevareisil 500 m kauguselt, sest lähemale naisi ei lubata), 8 idakaldal ja 4 keskosas. 17 kloostrit on kreeka õigeusu omad, 1 bulgaaria, 1 vene ja 1 serbia klooster. Kõik need kokku on maailma ainus mungavabariik. Siinne esimene seadus pärineb 933. aastast ja sätestab munkade elunormid. Näiteks kloostrite ööpäeva jaotus: igas ööpäevas on kolm osa, kõik 8-tunnised: palvetamine, töötunnid, puhkus. Päikeseloojang on neile 0-tund, nagu meile kesköö. Üks klooster aga alustab erandlikult oma ööpäeva päikesetõusust kui 0-tunnist.. Munkade tööks on peale korrashoiu ja majandamise põhiliselt ikoonimaalimine ja käsitöö.
Teine seadus 1046. aastal keelas rangelt sissepääsu Athose mäe ümbrusse naistele, lastele ja isegi emastele koduloomadele. Giidid interpreteerivad seda vabalt: Athosele ei saa naine, eunuhh ja habemeta mees. Kui naised hiilivad salaja, siis on Kreeka seaduste järgi neile garanteeritud vangistus 2–12 kuud Koos teise seaduse väljaandmisega ehitati ka müür, mis lahutab Athost Chalkidikist. Seda müüri näeb nn piirilinna Ouranoupolisesse sõites.
Praegu antakse viisasid päevas sajale õigeusklikule ja kümnele mitteõigeusklikule palverändurile. Üheks ööks on peavari palverändurile tasuta, järgnevate ööde eest peab ta südametunnistusele vastavalt tööd tegema.
Kui Thessaloniki alad omal ajal langesid türklaste alla, siis tunnustas ka Türgi sultan Athose mungavabariigi staatust. Vaidlusi on see põhjustanud aga tänapäeval Euroopa Liidus, sest leitakse, et selle vabariigi alleshoidmisega diskrimineerib Kreeka naisi ja üldse inimesi, kes sinna ei pääse.
Oktoobris viibis Athose mungavabariigis ühe ööpäeva esimest korda ka eestlane. Ta lendas koos meiega Eestisse tagasi ja tema muljetest jäi meelde vaimustus vene kloostri munkade koorilaulust ja kaheksa tundi kestnud palvetest.

Piraadilaevaga Egeuse merel
Athose kloostrite merelt vaatamine on omamoodi turismiatraktsioon. Sithonia poolsaarel ootab meid piraadilaev “Maria Menia 2”. See on kolme tekiga päris ilus laevuke, kuid kuigi mastid on olemas, ei tõmmata üles purjeid, vaid asume teele mootori popsudes. Varsti tuleb piraat püstoliga ja hakkab naisi krabama ning mehi hirmutama, kusjuures fotograaf seda kõike pildistab. See on väga naljakas. Pilt maksab 4 eurot ja kui Athose kalda äärest tagasi sõidame, siis selgub, et fotod on päris andekad ja kogu selle fiilingu pärast me muidugi need ka ostame.
500 m kauguselt nähtud 8 kloostrist on vene oma kõige värvikam oma roheliste kuplitega. Ühe kloostri sadamas põleb lõke. Muide, tundub, et mungad vaatavad meie laeva sama suure huviga kui meie nende kloostreid, sest neil on praegu tööaeg ja õues askeldajatele oleme näha. Need laevad ei käi iga päev ja kuna turismihooaeg hakkab lõppema, võib tegemist olla üpris harvade reisidega.
Ouranoupolis on kahe suurema tänavaga asula, tõeline turistilõks: ühel tänaval on kõikvõimalikud restoranid, teisel kaubandus. Enamasti söövad turistid siin grillitud kaheksajalgu, mis kuidagi kummimaitselised tundusid.
Tagasisõidul Sithonia poolsaarele kõlab buzuki, lauljad laulavad, piraat koos neiuga tantsib. Võtab siis publiku hulgast tantsijaid juurde, naerutab ennast ja meid nende kulul. Kogu esinemine meenutab sundimatut Kreeka rahvapidu.

Sisseelanud tulnukad
Kassandra poolsaarel elasime väga mõnusas suvituskohas Haniotis. Siin oli hästi näha, kui lähedale olid linnakesele jõudnud augustis Chalkidikil möllanud metsatulekahjud. Suuremast õnnetusest lahutas Hanioti maju ainult maantee ja kohati jõudis tuli sellest isegi üle. Mõnel hoovil on puud ära põlenud, kuid maja imekombel puutumatuks jäänud. Siin võis ikka päris jube olla, sest oht ähvardas nii inimeste elu kui töökohti. Kohalikud ei tea seniajani, miks need tulekahjud tekkisid. Arvatakse, et tegemist oli süütamisega kinnisvarameeste huvides. Mõnda kohta, kus varem männimets kasvas, olevat juba kopp maasse löödud.
Meie ilusa ja suure hotelli kogu personal rääkis vabalt vene keelt. Niisamuti sai vene keeles suhelda ka bussijuht Kostasega, kes meid sadu kilomeetreid läbi Kreeka sõidutas. Asi on selles, et kümmekond aastat tagasi, pärast NLiidu lagunemist tuli Gruusiast (ja ka Krimmist) palju kreeklasi emamaale tagasi. Need aastad on olnud enamasti enese ülestöötamise raske aeg. Aga meie hotell oli küll imetlusväärselt hea ja tundus, et selle rajamine on nõudnud mitte ainult kõva tööd, vaid ka suurt algkapitali.
Tulnukatest kreeklased ja nende pereliikmed, kelle hulgas on nii venelasi kui grusiinlasi, jälgivad huviga praegu Gruusias toimuvat. Aga tagasi nad sinna ei tahaks. Kreekas on parem ja kogu turismimajandus paljutõotav.
Viimane hommik. Päikesetõus. Seisan merekaldal, minuga koos on kolm kohalikku sõbralikku koera, kes müravad veidi omavahel ja siis istuvad mu ette ritta, justkui päikesetõusu pidulikkust tajudes. Tunnen ennast selle maa ja merega, mägede ja päikesega kokkukasvanuna. See on vaid hetkeks, aga see on ilus. Võib-olla ilusamaid hetki mööduvast aastast.

Written by Lin

25/08/2009 at 18:41

2006 – Gotland

Gotland – hingestatud saar

Ilmus Õpetajate Lehes 17. novembril 2006

raukars2Tänavu suvel sain kingituseks Gotlandi-reisi, mis minu jaoks tipnes Fårö saarega.
Palaval päeval näis, et saarekesel pole kohtagi, kuhu päikese eest varjule minna. Kadakad ja rannamännid surusid end järjest rohkem maa ligi, nagu oleks sinna midagi ära peidetud.
Lainete ja tuulte koosmõjust tekkinud kummaliste kivimoodustiste – raukarite – ümbrus meelitas suplejaid ja laisavõitu herilasi. Turistid kogusid kivikesi. Taamalt paistis kaluriküla, mis küll rohkem puhkajate kui ametikalurite käsutuses on.
Näitlejanna Liv Ullmann on kirjutanud: “Ma ei mäleta, et oleksin varem näinud nii viljatut loodust. Otsekui kiviaja jäänus. Aga suvepäikeses vaimustav ja üpris salapärane.” Liv Ullmanni “Muutumine” ilmus “”Loomingu”Raamatukogus” 1986. aastal. Tema kirjeldus selt saarelt saadud üksindusekogemusest lummas mind rohkem, kui hiljem loetud Ingmar Bergmani ja Käbi Laretei tekstid.
Lakoonilisel kuumaastikul oli näha ainult huvireisijaid, kuigi Fårö saarel elab ligi 600 inimest. Gotlandlased nimetavad seda väikesaart tüdrukute saareks, sest 1977. aastast tänini on seal ainult tüdrukud sündinud, vaid 2001. aastal tuli ilmale üks poisslaps.
Ära sõites jäi tunne, et Fårö varjab oma olemust juhutulijate eest väga kiivalt ja pikem sealviibimine kutsub tõepoolest igas hinges esile muutumise.

Otse keskajast
Gotlandi pealinnas Visbys, väikeses armsas vanalinnas linnamüüride vahel peeti parasjagu keskajapäevi. Roosid, mille poolest linna kitsad tänavad ja kaunid pargid kuulsad on, kippusid päikeseleitsakus kuivama. Rahvas oli keskaja moe järgi riides, vastu tulid pontsakad emandad, vilkad härras- ja teenijalapsed, mungad, timukad, rüütlid, talunikud, viikingid – kõik nagu uhkete piltidega kunstiajalooraamatust välja astunud. Kujutlesime, missugune näeks välja Tallinna vanalinn, kui seal ühel nädalal järsku enamik inimesi samamoodi riides oleks, ja missuguseks magnetiks mujalt tulnutele võiksid meie vanalinnapäevad siis kujuneda. Visbys olid külas paljude maade ajakirjanikud, näiteks tegid hollandlased pildireportaaže, mille peategelasteks olid just ajaloolises rõivastuses perekonnad.
Linn oma rohkete tornide ja kirikuvaremetega on aegade jooksul vähe muutunud. Gotlandi kunstimuuseumis on väljas 1800-ndate aastate lõpus tehtud akvarellid ja nii mõnigi maja on seal selgesti äratuntav, suurest turuplatsist rääkimata. Kõigel sellel vanal on hing sees ja elu käib.
Kui giid ütleb teile, et ei saa aru, miks tänavatel on nii vähe rahvast, sest pidi ju peonädal olema, siis tasub kohalikelt küsida, kus pidu ikkagi toimub. Meie avastasime Visbys viibimise teisel päeval, et keskajafestivali tõmbenumber – suur laat ja esinemised – on ennast peitnud botaanikaaia taha linnaserva merekaldale. Seal oli kõikvõimalikku kaupa ja roogasid. Lusti ja head tuju. Hästi teati, et Saaremaalt on tulnud laev hulga kaubitsejatega ning et ühes kirikus laulab Eesti koor. Oma silmaga nägime laadal Tallinnast Raekoja platsilt tuttavat liniku- ja korvimüüjat ning Olde Hansa söögikoha tänavavankrit koos lõbusate neidudega. Eesti kaup oli kohalikuga võrreldes kvaliteetsem, kuid vähem mänguline.
Mõistagi sai Visbyst kaasa toodud kuulsat Gotlandi sinepit, Kränku teed, suuri leivapätse, silku. Kohapeal püüdsime ära maitsta Gotlandi maineka lambaprae ja safranipannkoogi, mille rootsikeelne nimi “safranpannkaka” meile nalja tegi.

Looduse looming
Kõik teed viivad saare keskel asuvasse Romasse, kus kloostrivaremetes on suur teatrilava suveetenduste jaoks. Just nende varemete juurest tulles aga nägime läinud suvele nii iseloomulikku, suurest kuivusest tingitud kurbmängu. Mingi masina säde oli süüdanud põllu- ja heinamaa mitmest kohast, leegid lahvatasid hirmutava jõuga ja kuigi tulekustutajad ja -takistajad kohe kohale kihutasid, oli suitsupilvi saare kohal veel mitu tundi näha.
Gotlandlane suhtub oma saaresse suure vastutustundega. Aastaks 2025 peaks Gotland olema energeetiliselt isemajandav. See tähendab ökoloogilist kokkuhoidu ja tuuleressursside kasutamist. Muide, tuuleveskite poolest on saar alati rikas olnud. Aga nüüd katavad tuuleturbiinid juba veerandi saare elektrienergiavajadusest. Näsi tuulegeneraatorite park paistab kaugelt silma.
Rauaaegse suurpereelamu Lojsta halli katusealune on pääsukesepesi täis. Põnev on kujutleda, kuidas siin elati. Lähedal piknikuplatsil aga sätib üks rootsi perekond päris tänapäevaseks piknikuks. Ka meie Rannamõisa kaldapanga moodi Högklintil on piknikupidajaid ridamisi. Samuti Gotlandi lõunatipus lõbusa kivimoodustise Hoburgi vanakese ja loojakukaldal meie elamiskoha, Lummelunda külalistemaja juures. Tundub, et gotlandlastele (ja saare külalistele) meeldib just niimoodi jälgida mere sinavat silmapiirijoont ja päikese loojumise imelisi värvidemänge. Ükski rikkur pole oma elamisega trüginud niisugustesse “magusatesse” kohtadesse, ehitatu vastab rangelt saare nõuetele ja merekaldale pääsevad kõik, kes soovivad. Nii istume mõnelgi õhtul meiegi nagu raukarid ja naudime looduse loomingut.
Palju on näha hobuseid ja lambaid – need on omapärased ja nende kasvatamine au sees.

Maa-alused ja maapealsed
Lummelunda koobastes oli meie giidiks kevadel Tallinna Ülikooli rootsi filoloogina lõpetanud Aive Asperk. Tema seletus oli nii asjatundlik, nagu oleks ta geoloog. Eesti keeles rääkimine oli talle kodune vaheldus tavaliste rootsikeelsete tuuride kõrval. Kas ka ta tulevik on Gotlandiga seotud, seda neiu veel ei teadnud, sest saarel on raske tööd leida.
Lummelunda koobaste avastamise lugu kõneleb kolmest uudishimulikust Visby koolipoisist, keda seikluskihk 1950. aastatel maa all edasi ajas. Nüüd käib looduse kunstitööd vaatamas üle saja tuhande inimese aastas. Kõik soovijad saavad näha nelja esimest koopasaali, uurimistööd aga jätkuvad..
Lummelunda koobaste sissekäigu lähistel on tore rahvuslike ehete pood rohkete viikinglike kaelaehete ja sõrmustega, mis kõik proovijale imehästi sobivad ja hirmkallid pole. Tasub vaatamist.
Etelhemi keraamikatöökoda tegutseb 1889. aastast ja on Gotlandil vanim. Selle omanik Torleif Solberg oli meil vastas. Talle on öeldud, et Saaremaalt tulnud laevaga ka keraamikud ja pottsepad, keda ta ootaski, aga need polnud meie. Torleif on ametit õppinud vanaisalt ja Ölandi Capellagårdenis. Tema naine Annbritt samuti. Tavaliselt töötab töökojas kolm inimest, suviti võetakse veel mõned appi. Töötulemused on siinsamas müügiks ja mõnigi kodu täienes kena nõu võrra.
Et Gotlandil on palju ilumeelt, tunnistavad ka Öja kiriku puunikerdised, eelkõige kaunis madonna.
Kettelviki kivimuuseumis ütles käiakivisid müüv südamlik noormees, et talle meeldivad Eesti ja eestlased. Nii tore on, et meie kaasmaalased pole oma marki gotlandlaste hulgas veel täis teinud, vaid on seal alati oodatud.
Ärasõidu varahommikul on mere ääres mõnus ja vaikne. Linnud. Punane paat kaldal kummuli. Vesi lööb vastu kallast. Silmapiiri ümarus on hästi näha. Tahaksin selle rahulikkuse nagu õhtuse loojangugi viia koju kaasa, nii et kauaks jätkuks.
Gotlandilt mandrile jõudes käisime Sigtunas. Tädi Pruuni kohvikus oli tore reisile punkti panna. Tädi Pruun (Tant Brun) on koos tädi Rohelise ja tädi Lillaga ning onu Sinisega rootsi populaarse kunstniku ja kirjaniku Elsa Beskowi (1874 – 1953) lasteraamatute tegelane. Beskowi raamatute lapsed käitusid alati väga korrektselt, vastandina Astrid Lindgreni lustakatele poistele-tüdrukutele. Nii tore oleks, kui ka Tallinnas oleks rohkete võõramaiste nimedega söögikohtade kõrval ka näiteks Sipsiku söögituba või Muhvi kohvik – põnevaid tegelasi meil jätkub.

Pilt Elukirjast. pildil olen mina ka 🙂

Written by Lin

25/08/2009 at 18:20