Teed

Mõned mu teekonnad

Archive for the ‘ÕpLeht’ Category

1981, 1985 – BAM (Baikali-Amuuri magistraal)

Killud unustatud magistraalilt

© Linda Järve
Avaldatud  Õpetajate Lehes oktoobris 2001. a.

See lugu on mu 1981. ja 1985. aasta BAM-i reiside meenutus ja mõtisklus olukorrast BAM-il 20 aastat hiljem. Siinsed pildid on minu fotod 1981. aasta reisilt, see juhuvalik ei kattu ajalehes ilmunuga.

BAM. Rongid. Minu foto, 1981.

* * *
Tegin kümmekonna 15-16-aastase koolilapsega katse. Küsisin, kas neile ütlevad midagi sõnad BAM, Kitšera, Novõi Uojan. Kaht viimast polnud nad eluski kuulnud, BAM-i kohta aga arvasid, et võib-olla on kunagi televisioonis mingi niisugune noorte- või muusikasaade olnud. Üks küsitletu jäi siiski kõhklevale seisukohale, et BAM on raudtee.

Miks BAM mulle just nüüd, 2001. aasta oktoobris meelde tuli. Kahel põhjusel. Esiteks nägin paar nädalat tagasi ühelt Venemaa telekanalilt põhjalikku saadet, kus jutustati Baikali-Amuuri magistraali, Baikali järve lähistelt Kaug-Itta viiva raudtee hiigelehituse unustussejäämisest NLiidu lagunemise järel, selle jaamadesse rajatud asulate lagunemisest, aga ka sellest, et mõnes Siberi piirkonnas ärkab magistraali ümbrus taas elule nagu vahepeal ununenud Okasroosike.

Söetalgud, millel osalemine oli vajalik ja vältimatu agitrongi personali ja kultuurikollektiivide kõigi liikmete jaoks. Minu foto, 1981.

Kohtumised BAM-il
Teiseks sellepärast, et täpselt 20 aastat tagasi käisin BAM-il esmakordselt. Tol ajal olid moes kultuurireisid BAM-i ehitajate juurde ja iga liiduvabariik pidi saatma sinna oma lektoreid ja muusikuid. Mööda BAM-i, niipalju, kui teda valmis oli, sõitis agitrong “Komsomolskaja Pravda” (seda nime kandis siis ja kannab ka nüüd Venemaa kõige loetavam ajaleht), kus need kultuurisaadikud kuude kaupa elasid.

1981. aasta oktoobris oli taas eestlaste kord. Loengutega esinesid BAM-il tänane psühholoog, toonane ajakirjanik Tõnu Ots ning tänane ja toonane sotsioloog Andrus Saar, muusikat tegi orkester “Pärnu” (dirigent Rein Vendla) koos kahe solistiga, kellest Ardo Juhkov noorte ehitajate eriliseks lemmikuks kujunes. Mina sõitsin BAM-ile noorteajakirjanikuna, eesmärgiks kirjutada nähtust raamat, aga tihti tuli ka teadustada meie kultuurigrupi ja samas rongis olnud Moskva kirjanike esinemistel. Eestlastest oli Tõnu Ots BAM-il siis juba teistkordselt – doktor Noormanni õpetused olid väga oodatud. Lausa sunduslikult saadeti BAM-ile esinema Nõukogude Liidu kangelasi, olümpiavõitjaid, ajaloouurijaid – ka neid oli meie rongis.

Ega me polnud eestlaste osalust BAM-il arvestades kuigi tähtsad. Kõige tähtsamad olid seal ehitajad. Eesti NSV oli BAM-i läänelõigus Kitšera jaama ja asula ehitamise shefiks. Seal töötas palju Tallinna Ehitustrusti inimesi. Veel rohkem ida pool Novõi Uojanis aga rabas pikki aastaid tööd teha Eesti komsomoli löökrühm Enn Leissoni juhtimisel. Leissoni kohta võib öelda, et tema ja ta rühma liikmed pühendasid BAM-ile oma noorusaastad. Leisson, kelle rühmale külla me 1981. aastal ei jõudnud, oli siis juba BAM-il väga kuulus nimi. Ta ei varjanud oma unistust saada sotsialistliku töö kangelaseks. Ka kirjutas Enn Leisson, hilisem tuntud eesti teleajakirjanik, sellest suurehitusest väga palju lehelugusid ja mitu osa raamatut “Relsid taigas”.

1985. aasta mais käisin BAM-il teist korda, siis juba koos ansambliga “Mahavok” ja lauljatar Marju Länikuga, sest Leissoni rühm pidas pidu oma 10-aastaseks saamise puhul. Viisime Novõi Uojani kingitused Eestimaa noortelt, need andis üle tollane komsomolijuht, praegune haridustegelane Toivo Sikk. Ka viibisin siis teist korda pikemalt Kitšeras.

Veel oli Kitšeras ajutine jaam. Läheduses ehitasid Eesti ehitajad uut hoonet. Minu foto, 1981.

Inimelul polnud tähendust
Toona tundus BAM romantilise ja kutsuvana. Kindlasti ei märganud me kõike, mis nüüd aastaid hiljem täiesti selge on. Kuigi näiteks Andrus Saar sattus loenguid pidama vangide juurde, ei kujutanud me ette, et ainult üks viiendik BAM-i ehitajatest on entusiastlikud noored. Nüüd teame, et umbes kaks viiendikku ehitajatest olid vangid ja ülejäänud sõjaväelased. Kuigi ka komsomoli löökrühmade elu kerge polnud, oli vangidel ja sõduritel veelgi hullem.

Juba 1981. aastal kuulsin BAM-il olles tihti lauseid: “Inimese elu ei maksa siin midagi. Oli inimene ja hetke pärast teda enam ei ole.” See tähendas, et BAM-i rasketes oludes haigestusid ja hukkusid paljud. Oma raamatusse mul toona neid lauseid sisse panna ei õnnestunud, samuti ei tohtinud Glavliti (oli niisugune tsensorite asutus) korraldusel avaldada ka fotot üle Davani mäekuru sõitnud ja ränga õnnetuse läbi teinud loppis vedurist, mis metallikokkuostjatele oleks praegu küllap maiuspala ja mille taustal löökehitajad meelsasti, kuid teatud irooniaga poseerisid.

Gruusia ehitajate rajatud Nija jaam BAM-i läänelõigu piduliku avamise päeval. Minu foto, 1981.

Nagu arutu eksperiment
Küsisin hiljuti Tõnu Otsalt ja Andrus Saarelt, mismoodi nad meenutavad praegu, kakskümmend aastat hiljem, oma BAM-il käiku.

Andrus Saar: “Mulle tundub, et tookord seal viibides oli mul tunne, et BAM-i näol on tegemist mingi arutu eksperimendiga, mis oli seotud eelkõige Hiina mõjuga. Oli vaja need tohutud maa-alad kasutusele võtta ja näidata, et seal ollakse peremees.

Meeles on BAM-i väga huvitavad asumid, kus vagunelamud ja igasugused lobudikud seisid kõrvuti paleetaoliste uute jaamahoonetega ja uuselamutega. Meeles on ka inimeste metsik entusiasm – osa neist pani oma elu BAM-il magama, osa sai tänu tervislikule kliimale aga terveks.

Raudteed võib teatud mõttes võrrelda tänavaga – tõenäoliselt oli BAM kõige pikem tänav, kus ma elus olen viibinud.

Loengute publik andis mulle ka siis juba mõningase pildi BAM-i ehitajate kooslusest. Mäletan, et rääkisin vangidele ühiskonna mõtestamisest. Vange oli ehitajate hulgas hästi palju, samuti oli hästi palju noori inimesi, kes arvasid, et löökehitusel töötamine aitab neil oma tulevast elu kindlustada, ja teistsuguseid inimesi, kes löökehitusele oma kodukohtadest millegi eest põgenenud olid. Et BAM-i läänelõigus, mille tookord läbi sõitsime, sõdureid ei töötanud, siis oli hiljem üsna üllatav teada saada, et idapoolset raudteelõiku põhiliselt sõdurid ehitasidki.

Nüüd, aastate möödudes, on oluline see Siberi lõputu ilu, mida nägime. Hea, et seal sai kunagi käidud, sest nüüd enam sinna niimoodi ei pääse.”

Nii nägi välja Tajura ajutine jaamahoone. Minu foto, 1981.

BAM-i tragöödia
Koos Moskva kirjanikega käisin tollal mitmel kohtumisel BAM-i lastega. Need lapsed olid tõeliselt kangelaslikud. Ei nad peljanud külma ega muid eluraskusi, ei nad teadnud midagi suurlinlikest trollidest või trammidest, küll aga olid uhked oma raudteele, helikopteritele, mägedele… Hiljem selgus, et paljud neist lastest kannatasid vitamiinipuuduse all. Üsna mitmes BAM-i lõigus mõjus neile halvasti kohalik radioaktiivne taust. Aga ka see vaikiti noil aastatel maha.

BAM-il sündis toona päris palju lapsi, sest siia sündisid rohked uued linnad ja asulad, kus noored lootsid oma tulevase kodu rajada. Mõned kilomeetrid BAM-ist eemal jäid tühjaks vanad vene, aga ka BAM-i piirkonna põlisrahvaste külad. Sisseelatud vene küladest tuldi uusasulatesse, kus kõige muu kõrval oli tollal parem kaubanduslik varustatus ja kus olid lastele uued suured koolid ning käis üsna agar klubiline tegevus.

Põlisrahvad aga suundusid mürarikkast raudtee-ehitusest kaugemale, sest nende jahiloomad läksid ära kaugele taigasse. Mõnes niisuguss vanas mahajäänud külas käisime – seal olla oli väga masendav, sest eluta jäänud küla pole just kõige meelitavam vaatepilt.

Toonastest entusiastlikest noortest teeehitajatest ja asularajajatest on nüüdseks saanud vanad inimesed. Paljud neist ei leidnud BAM-i lagunemise aastatel siis, kui lagunes kogu NLiit, endale enam tööd. Venemaal nappis raha. Endistest liiduvabariikidest šefid keeldusid kaasa aitamast siinsete suurasulate elule ja raudtee rajamisele. Raudteelõigud jäid pooleli, liikluse vähesuse tõttu löödi kunagistest liiduvabariikidest toodud parimast ehitusmaterjalist rajatud paleetaoliste uhkete jaamahoonete uksed-aknad laudadega kinni. Ehitajad sõitsid tagasi sinna, kust nad kunagi löökehitusele tulid, ja üritasid seal jalgu alla saada. Paljudel see ei õnnestunud. Teiste hulgas kaotasid töö ka legendaarsed bamlased tuntud brigadir Aleksandr Bondar ja BAM-i peaehitajaks tituleeritud Feliks Hodakovski.

Kõik see oli traagiline nii raudtee-ehitajatele kui ka BAM-i alade uusasunikele ning siinseid maardlaid uurinud geoloogidele, kelle töö aastateks kasutult seisma jäi.

Nii nägi välja Armeenia ehitajate rajatud Tajura jaam 29. okt 1981 mõned minutid enne BAM-i läänelõigu avamise piduliku miitingu algust. Minu foto, 1981.

BAM-i romantika
Tõnu Ots: “Ma olen BAM-il tegelikult ka kolmandat korda käinud, viimati pärast seda 1981. aasta sõitu. Kogusin seal oma väitekirja materjali, väitekiri käsitles nõukogude rahva kujunemist internatsionaalses olukorras. Mulle näib, et iga rahvas idealiseerib oma suurehitusi. Ameerika Ühendriikides oli tee-ehitajatel loosung “Edasi läände!” , Venemaal “Edasi itta!”. USA-s rajati tee läbi kontinendi, meil tee läbi Aasia.

Sellele ajale oli iseloomulik tehnika areng, BAM oli tookord omamoodi epohhiloov sideme loomine – kontakti loomine seni hõlvamata aladega. See ei olnud kaugeltki mõttetu ettevõtmine ja selles väljendus ka palju romantikat.

Meelde on jäänud inimesed. Nii need, kellega koos seal sai käidud, kui ka need, keda kohtasime. Suhtlesin ka hiljem palju Enn Leissoniga, vahetan senini uusaastakaarte nendega, kellega agitrongis kohtusime ja mitu kuud koos elasime. Tean, kellel on kaksikutest lapsed, kellest aga on saanud teaduste doktor.
BAM-il elasin üle ka sellise episoodi, et aitasin ühel lapsel ilmale tulla. Seda sünnitajat olen palju kasutanud näitena oma seksuoloogiaalastel loengutel. See oli äärmiselt huvitav kogemus.

Kokkuvõttes võin öelda, et kolm korda BAM-il käimist on minu jaoks pigem positiivse kui negatiivse märgiga. Noorte jaoks oli üleskutse minna raudteemagistraali rajama tohutu tähendusega. Küllap oleksid nad ka siis läinud, kui neid oleks kutsutud Ameerikasse raudteed ehitama.”

BAM – uued lootused
Eespool meenutasin hiljuti nähtud telesaadet. Selles oli muuhulgas juttu, et praegusel BAM-il on kõige õnnelikumas olukorras idalõigu Tšara piirkond. Sinna on ehitajad tagasi tulnud tänu sellele, et leidub väga rikas firma, kes tahab kasutusele võtta sealsed ülirikkalikud maavarade leiukohad ja seetõttu vajab raudteed. Tšarasse tulevad tagasi paljud neist, kes oma kodukohas enam ei juurdunud ja ennast BAM-il õnnelikumana tunnevad. Seal on praegu beebibuum, kuigi ei teata, kas tööd ja edukat elu jätkub kaheks, viieks või kümneks aastaks. Seal töötab nüüd ka Aleksandr Bondari poeg, kelle lapsepõlv möödus BAM-i ehitusel ja kelle süda sinna tagasi igatses. Ja seal töötab taas ehitajana legendaarne Hodakovski, kes vahepeal töötu oli või öövahiametit pidas.

BAM on raudtee. Aga veel olulisem on, et BAM on ka inimsaatused.

(Märkus: BAM-ist olen kirjutanud veel mitu artiklit Noorte Hääles, Nooruses, Rahva Hääles ja raamatukese “Tunnen uhkust ja kadedust” (vabariiklik publitsistikavõistlus, 1982).

Written by L.

26/06/2011 at 19:46

2010 – Malta

Mitmekesisel Maltal: elu nagu ajalooõpikus

Ilmunud Õpetajate Lehes, nr 26, 6. august 2010

Olen sageli mõelnud, et vana- ja keskaja mälestusmärkidest ning kunstiaaretest rikastesse maadesse sündinud lapsed on kohe oma elu algusest justkui ajalooõpikutesse sündinud. See, mida nende eakaaslased peavad koolis tuupima, on igapäevaselt nende ümber ja neid mõjutamas.

Suuruselt Hiiumaaga võrreldav Malta on üks neid riike, kuhu ajaloo tõmbetuultes on palju talletunud. Malta koosseisu kuulub seitse saart, neist suurim kannabki Malta nime, suuruselt järgmine on Gozo ning asustatud saarte hulka kuulub ka väga väheste elanikega Comino.

Rahvastiku tiheduselt on Malta maailmas kuuendal kohal. 95% selle riigi elanikest on maltalased, kes kõnelevad nii araabia juurtega malta (Il-Malti) kui ka inglise keelt, 2% on britid, enamasti eakamad inimesed, kes peavad Maltat oma pensionipõlve „heaks sadamaks“, ja 3% teiste rahvuste esindajad. Viimasel ajal on Malta avastanud ka eestlased, kes on sinna jõudnud kas abielludes või tööotsingutel. Väidetavalt elab neid Maltal veerandsaja ringis.

Malta on parasjagu nii väike, et temast võib päris ulatusliku pildi saada nädalaga. Samas on ta nii suur oma kultuurilise külluse poolest, et temasse süvenemiseks tuleb palju rohkem aega võtta. Allpool on juttu vaid mõnest käidud kohast.

Paleed ja kaunid aiad

Palazzo Parisio Naxxaris pole välispidiselt eriti huvitav. Rohkem paelub pilku tema vastas asuv suur kirik. Aga paleeruumid  kirendavad kullast-karrast ja rikkusest. Barokselt uhkustava Palazzo Parisio rajas 1733. a Malta valitseja Portugali suurmeister Manoel de Vilhena, 1898. aastast läks hoone markii Giuseppe Scicluna valdusse, kelle suguvõsale kuulub ka praegu. Kaheksa aasta jooksul restaureeris markii palee Itaaliast toodud töömeeste ja kunstnike abiga. Tulemus on muljettekitav.

Teine samanimeline villa – Palazzo Parisio – asub Vallettas ja seal töötab riigiasutus. Kunagi kuulunud need ühele omanikule, kuid praegu erinevatele. Naxxari palee on avatud muuseumina rahvale vaatamiseks, seal korraldatakse pidulikke sündmusi ja pulmapidusid.

Aed on kaunis ja õiterohke. Kõiksuguseid imelikke puid on siin ka, üks on kummaliselt okkaline, nagu kaktus, halli tüvega kõrge puu, aga lehed meenutavad midagi kastani omade taolist. Meie hulgas igatahes polnud nii tarka taimetundjat, kes oleks osanud sellele puule nime leida.

Vanade villade juures ja valitsejate park-aedades on loodus imelopsakas. Muidu on Malta aga üsna karmiilmeline. Et maastik on kivine, on siinsed aia- ja põllupidajad lausa kangelased. Põllud on väikesed, lapike lapikese kõrval ja rohkete kiviaedadega üksteisest eraldatud. Kiviaiad on ühtlasi ka tuuletõke ning mingil kavalal vanaaegsel kombel koguvat nad enda alla vett, mida põlduril vaja läheb. Järvi ja jõgesid Maltal pole.

Maltal pole ka metsa, ei ole meile nii iseloomulikke looduslikke matkaradu. Puid kasvab vähevõitu, aga sidruni-, apelsini- ja oliivipuud ning palmid on siiski sagedased. Kaktused ja agaavid sirguvad siin silmanähtavalt meelsasti. Lopsakama taimkattega on Gozo saar.

Meistrite küla

Sõitsime Ta’qali meistrite külla. Arvasime, et see on midagi rahvuslikus stiilis, meie vabaõhumuuseumi taolist. Tegelikult on endise lennuvälja suured mahajäetud angaarid kohandatud töökodadeks ja poekesteks, kus müüakse kõikvõimalikku käsitööd. Meil siin Eestis ei tuleks kõne allagi nii halvasti korrastatud kohta turistide viimine. Maltal, tundub, elatakse võimalustele vastavalt, ei pingutata iga hinna eest üle oma võimete ja kasutatakse ära ka kitsamad olusid. Igatahes on klaasitöökoda ja selle kaup lausa vapustavad, kõikvõimalikes värvitoonides ja imekaunid. Hiljem poodides me enam nii kaunist klaasimaailma ei kohta – õigesti teevad need, kes Ta´qalist kõik ära ostavad, mida tahavad. Hinnad pole siiski kuigi odavad.

Vaatasime ka hõbedatöökoda, mille kohta kehtib kõik sama – väljast mannetu, seest rikkalik. Põhiehe on Malta rist igal moel.

Kohtumised Eestiga

Kui viiendal reisipäeval Marsaxlokki kalurikülla kuulsaid just Maltale tüüpilisi paate luzzusid vaatama jõudsime, jäi esimesena silma hoopiski veesõiduk, mis “Estonia” nime kandis. E-tähe erilise kuju pärast selle pardal esialgu veidi kahtlesime, aga päästerõngas kinnitas nähtut. Sulaselge “Estonia”.
Küsisime paadi peremehelt, millest selline nimi ja ütlesime, et meie olemegi Estoniast elik Eestist, hoopis teise mere äärest. Noormees vastas, et ei tea, millest see nimi. Tema olevat paadi koos nimega eelmiselt omanikult ostnud. Registreeritud on see “Estonia” Malta pealinnas Vallettas. Ilus kokkusattumus igatahes.
Eriti kirevaid maagiliste silmadega dekoreeritud luzzusid imetlesime ka. Meresinise veega sobivad need muinasjutuliselt hästi kokku.
Teine Eesti-teemaline kohtumine oli meil sellel reisil veel. Hotelli restoranis pidas üheksat ametit 22-aastane kokandusefänn Matthew, kes 16-aastaselt oli Tallinnas käinud. Tallinn ja eestlased jätsid noormehele sügava mulje. Meeles on “Tere!” ja viru valge viin. Supermarketist ostetud toit. Lahedad inimesed.
Tänuks nende heade mälestuste eest korraldas Matthew meile malta toitudega õhtusöögi nn fenkata, mille veinidegusteerimist ja suurepärast külmlauda kroonis küülikupraad, mida ainult auväärsetele külalistele ja suurte pidude ajal erilise roana pakutavat. Maitses küll hästi. Paljud meie hulgast kiitsid, et üsna samamoodi, nagu meie vanaemad vanasti praadi moorisid.

Kindluslinnad, templid ja kirikud

Kui meie siin oma Toompead ja linnamüüre vägevateks kindlusteks peame, siis Maltaga võrreldes tunduvad need väheste ja väikestena. Malta linnad, mis tihedalt üksteisesse kinni kasvanud, on tõepoolest kindlused. Neisse on jäänud midagi foiniiklastelt, kartaagolastelt, roomlastelt, araablastelt, kastiillastelt, hispaanlastelt, prantslastelt, itaallastelt ja inglastelt – kõigilt, kes riburada pidi Maltat endale on tahtnud hoida.

UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvad Malta ja Gozo kivitemplid on väidetavalt palju vanemad kui Egiptuse püramiidid või Stonehenge. Maltal on kokku seitse eelajaloolist templit. Vaatamas käisime nelja. Vanim neist olevat Gozo saarel paiknev Ggantija – gigantide ehitatud – templikompleks, mis pärineb u 3600. a eKr. Hiiglaslikud kivirahnud ehk megaliidid tekitavad hämmastust, paiguti ulatuvad templimüürid kuni 6 m kõrgusele.

Valletta, ametlikult Il-Beit Valletta, on Malta pealinn, umbes kilomeeter pikk ja 600 meetrit lai, sirgete tänavatega. Kui UNESCO kandis Valletta maailmapärandi nimestikku, kirjeldati seda linna kui üht suurima ajalooväärtuste kontsentratsiooniga paika maailmas. Tegemist on täielikult säilinud keskaegse linnaga katedraalide, kirikute, kindluste ja lossidega.

Maltal on ligi 360 kirikut ja katedraali. Neist kuulsaim on Vallettas asuv Ristija Johannese katedraal (St Johns Co-Cathedral) – väljast tavaline, seest ülirikkalik.

Malta saare keskpunktis asuv Mosta linn on tuntud Santa Maria kiriku poolest, mille maltalasest arhitekt Giorgio Gronet de Vasse on ilmselt võtnud eeskujuks Rooma Pantheoni. Kaugele paistev 61 meetri kõrgune kuppelkirik on väidetavalt suuruselt kolmas Euroopas ning üheksas maailmas.
1942. aasta 9. aprilli õhtupoolikul, kui ligikaudu kolmsada inimest oli kogunenud missale, tabas sakslaste õhurünnaku käigus lennukilt heidetud pomm Mosta kiriku kuplit, kukkus läbi selle põrandale kedagi vigastamata ning… ei lõhkenud. Pommi koopiat saab näha kiriku väikeses muuseumis. See on muutunud omamoodi palverännaku objektiks. Ime oli sündinud. Nii tuntaksegi nüüd Mosta suurt kuppelkirikut kirikuna, kus on pomm.

Lisaveerg

Teistmoodi kui meil

Maltal on palju igapäevaseid asju teistmoodi kui meil ja see paneb mõnede asjade väärtuse üle järele mõtlema.

Hotelli vannitoas hakkab silma silt, mis keelab kraanivee joomise. Hambaid pestes ajab oksele. Vesi on väga soolane. Pesemegi end kogu reisi vältel selle soolase veega, mis on saadud merevee töötlemisel. Ühes toas olevat proovitud selle veega kohvi keeta – sant mekk olevat asjal küljes olnud. Katset igatahes ei korratud. Hotellis, kus elab meie giid, pole vett üldse. Veeprobleem on Malta suurimaid muresid, paljudes kodudes seda ei jätku ja vannivõtmine on suur luksus. Põldurite veemurest oli juba eespool juttu. Koju Tallinnasse tagasi jõudes tunneme siinsest veest, mille üle küll palju jorisetud on, suurt mõnu.

Maltal on inimesed sõbralikud ja üksteisest lugupidavad. Kitsastel tänavatel tuleb ette palju liiklusprobleeme. Küll ei mahuta parkimisplatsilt minema sõitma, küll on keegi peatunud seal, kus see teisi häirib. Aga me  ei näinud kordagi, et neid probleeme oleks lahendatud teise autojuhi peale karjudes, teda solvates või isegi kolkida ähvardades. Jah, autosignaalid küll kaikusid pikalt, aga konfliktsetes olukordades oldi väga rahulikud. Lausa imekspandavalt meie jõmmide liikluskultuuriga harjunute jaoks.

Maltal olevat kõige vähem vargusi Euroopas. Taskuvargaid, kellest näiteks lähinaabruses oleva Itaalia sadamalinnad kubisevad, me tõepoolest ei kohanud. Ei olnud tänavapildis ka näha kodutuid ega kerjuseid. Võib-olla on see müüt, aga Maltal suhtutavat abitutesse ja eakatesse väga hästi. Vanaemad on lugupeetud inimesed ja kellelegi ei tule pähe neid penskariteks sõimata. Vanu inimesi on liikvel palju ning neid abistatakse, kui nad seda vajavad.

Maltalane märkab ka linnavõõrast. Naeratab talle sõbralikult, juhatab teed, kui vaja. Et inglise keel on seal kõigil suus, on selle oskajatel Maltal mõnus asju ajada. Pealetükkivaid müüjaid ja oma kauba pakkujaid nagu see on iseloomulik araabiariikides, mida Malta nii mõneski osas meenutab, pole siin samuti. Müüjad lasevad rahulikult kaupa vaadata ja annavad lahkelt nõu, kui vaja. See kehtib ka turul ja tänaval kauplejate kohta.

Klassivahed ja kontrastid on siiski märgatavad. Ka pisiasjades. Rikaste linnajagudes on näiteks prügikastide kaante kohale tehtud katted, mille peal on lillekastikesed, et prügi silmi ei häiriks. Kellelegi ei tule pähegi neid kaste pikali virutada või lillepanu lõhkuda. Vaesemates kantides ajab üks prügi teist taga, tundub, nagu poleks juba ammu koristatud. Nähtavasti ollakse nii harjunud.

Minu fotod.

Written by L.

06/08/2010 at 18:25

2008 – Cornwalli poolsaar

Uut ja vana Cornwallist

Ilmunud Õpetajate Lehes, 29. august 2008

Cornwalli poolsaarel elavad näiliselt häirimatult kõrvuti vana ja uus, sajandeid tagasi loodud ja oma esimesi eluaastaid tuksuvad vaatamisväärsused. Neist kõigist võiks pikalt kirjutada. Nädalasse teekonda mahub neid palju. Siin vaid kahest, ühest uuest ja moodsast ning teisest vanast ja ajalootolmusest.

Eden bioomidUus: Eedeni aiad

Cornwalli üheks tõmbenumbriks on saanud Eedeni aiad, teisisõnu Eden Project, üks Suurbritannia Millenniumi-projektidest, mis viidi ellu looduse kurja kasutamist meenutavas vanas kaoliinikarjääris St Blazey küla ja St Austelli linna lähedal. Siia rajati mitu kasvuhoonet maailma eri paikade taimestikuga. Üks neist kasvuhoonetest on maailma suurim. Rajatised kujutavad endast nn bioome, tehniliselt ja välimuse poolest väga moodsalt ehitatud plastikpoolkerasid. Neid on ilus vaadata, tundub, nagu oleksid kuhugi fantaasiamaailma saabunud.
Mõte hakkas liikuma 1995. aasta paiku. Projekti elluviimine võttis üsna suurel entusiastide grupil aega kaks ja pool aastat ning külastajatele avati bioomid 2001. aasta märtsis. Inglismaa on alati olnud kuulus oma parkide poolest, juba kuninganna Victoria aegadest on alles palju mõnusaid vanu avalikke parke. Ka Eedeni aiad on omamoodi avalikud pargid.
Suuremas bioomis on vihmametsade troopiline lopsakas taimestik, väiksemas Vahemeremaade subtroopika. Troopikabioomis kannavad vilja banaanipuud, kasvab kohvi, võrsub bambus… Õhk on üliniiske, isegi pildistada on raske, sest paksus niiskuses hajuvad teravad kontuurid ja fotokat tuleb tihti kuivatada. Poole väiksemas bioomis saab näha näiteks oliive ja viinamarju, aga seal on lisaks taimedele ka väga palju skulptuure. Bioomide vahealal kasvavad tee, lavendel, veel sajad meile üsna tundmatud taimed ja lilled.

Kaasaja viimane sõna
Kogu ehitus ja projekt on kaasaja viimane sõna. Niiskust ja soojust bioomides kontrollitakse ja hoitakse alal arvutite abil. Väga paljude taimede, puude ja põõsaste juures on selgitused, kuidas neid saab kasutada eneseraviks ja meditsiinieesmärkidel. Väidetavalt on vesi, mida vihmametsade bioomi niisutamiseks kasutatakse, just seesama vihmavesi, mida Cornwallis nii ohtralt peaaegu iga päev maha kallab. Elektrit saadakse Cornwalli esimeste tuulejõujaamade kaudu.
Bioloogiaõpetajatele on Eden Project oma bioomidega ja laiuvate aedadega tõeline unelmate maailm. 2005. aastal avati veel üks suur ehitis, kus Eden Project saab ellu viia lisaks teadusalastele ka oma haridusalaseid eesmärke. Siin on klassiruumid ja loengusaalid, näitusesaalid ja -rõdud, kus käsitletakse ikka inimese ja looduse suhteid, nendevahelist harmooniat. Meil nappis aega, et kõigi väljapanekutega tutvuda, kuid silma hakkas hulk katalooge, mis sisaldasid mitmesuguseid huvitavaid looduseteemasid; vana puutüvi aastaringidega, selgitamaks puude kasvu ja selle tingimusi; mitmesugused põnevad masinavärgid, mis looduse kulgemist näitlikustasid jpm.

Eedeni projekt on popp
Käisime Eedeni aedades esmaspäeval. Külastajaid oli argipäevast hoolimata tohutu palju, kuid see ei häirinud. Tekitas ainult küsimuse, kui palju rahvast võib siin olla veel nädalavahetustel. Rohkesti oli lapsi, kes kõike uudistavalt vaatasid, puid ja põõsaid käega katsusid, kus see võimalik oli. Tuldi pere- ja sõpruskonniti, silma hakkas palju ratastoolidega külastajate rühmi. Kõigil oli huvitav, mõnus, hea. Kaasa saab osta nii taimeid, lilli, kui ka väga suures valikus loodussõbralikke tooteid. Hästi on korraldatud tuhandete inimeste toitlustamine. Seni Eedeni aedu vaatamas käinud külastajatehulka loetakse miljonitega.
Eden Project on kujunenud suurte telekontsertide (Live 8 sari) kohaks. Sageli esinevad bioomides Cornwalli koorid. Siin on laulnud palju tuntud lauljaid, nagu näiteks Amy Winehouse, James Morrison, Lily Allen jt. Siin on tehtud palju filme, näiteks üks James Bondi filmidest 2002. aastal. Ka Cornwalli kaunid maastikud oma südantlõhestavates armuromaanides kuulsaks kirjutanud Rosamunde Pilcheri raamatute järgi tehtud telefilmides saab Eedeni aedu mõnikord näha. Samuti ulmekates. Eden Projecti on ka inimese ja looduse teatriks kutsutud.

arh1Vana: Blenheimi loss
Blenheimi lossi puhul ei teki kellelgi kahtlust, et tegemist on Suurbritannia suurima paleega, mis ka ajaloo keerdkäikudest väga auväärsena on läbi tulnud. Praegu elab seal 11. Marlborough´ hertsogi perekond, aga enamik lossist ja seda ümbritsevatest aedadest on rahvale avatud.
Nägime barokklossi olulisemaid nn riiklikke ruume, mille hiilgus on tõepoolest pimestav. Igas saalis ja toakeses on näha tohutu palju põnevaid ajaloolisi esemeid – portreedest
vaipadeni, portselanserviisidest skulptuurideni. Neile sisemistele vaatamisväärsustele lisanduvad väljas veel purskkaevude ja terassidega park ja mitu aeda: itaalia aed, roosiaed jt.

Churchilli lugu
Winston Churchill kiirustanud siia maailma kaks kuud enne ettenähtud aega. “Sugulaste nõuannete kiuste oli tema ema – ilus elavaloomuline ja lõbustusi armastav naine – otsustanud võtta 1874. aasta novembrikuu kolmekümnendal päeval osa ballist, mille Marlborough´ hertsog korraldas Blenheimis, oma suguvõsalossis. Balli keskpaiku tundis leedi Churchill ennast äkki halvasti ning ta tuli kiirustades toimetada ühte kõrvaltuppa, kuhu balli puhuks oli sisse seatud daamide garderoob. Niisuguses ebaharilikus olukorras – palitute, kübarate ja boade kuhilal – tuligi ilmale Winston Churchill,” on kirjas V. Truhhanovski raamatus “Winston Churchill. Poliitiline elulugu.”
Samas öeldakse, et Blenheimi peremehed ei olnud rahul sellega, et Marlborough´ hertsogi järeltulija sündis garderoobis, “mitte aga mõnes teises, selleks sündmuseks sobilikumas ruumis. Meie päevil, mil Blenheimi loss on turistidele avatud, näidatakse neile tuba, kus tuli ilmale Winston Churchill. Toal on küll tagasihoidlik, ent täiesti viisakas välimus.”
Tõepoolest, praegu on lossi üks tõmbenumber Churchilli sünnituba, kus voodipeatsi külge on kinnitatud kotike kaheaastase Winstoni lokikestega ja lauakesel klaasi all tema titesärk. Igati ontlik ruumike, mille nägemisest unistab vist küll iga Briti ajaloo huviline.
Tõsisemaid varjundeid ajaloost saab aga näha näitusel “Churchillide saatus – kahe suure sõja liidrite lugu”, kus käsitletakse ja näidatakse nii John kui ka Winston Churchilli sõjalisi saavutusi.

Kaunid naised
Meie giidil, vanal härrasmehel, kes oli Oxfordi ülikooli juristikraadiga ja suur ajaloofänn ning erruläinuna nüüd lossis ringkäike juhatab, tundusid olevat oma lemmikteemad. Ta ei varjanud vaimustust, et just sel suvel said restaureeritud ja konserveeritud kümme uhket flaami vaipa, mille pildistik käsitleb 1702-1714. aasta sõjakäiku ja mis loodi 1. Marlborough´hertsogi tellimusel.
consuelooMeie aristokraatiavõõrastele kõrvadele mõjusid küll veidi koormavatena giidi suured teadmised kuningate, hertsogite jt suurtest suguvõsadest ja sugupuude hargnemistest, aga seevastu pakkusid pikantset huvi tema lood lossis elanud kaunitest daamidest. Giidi eriline lemmik oli aga väga pikakasvuline kaunis Consuelo Vanderbilt, keda on kujutatud paljudel portreedel. 1895. aastal, kui 18-aastane Consuelo, tuntud Ameerika miljonäri tütar, oli 9. Marlborough´ hertsogi naisena saabunud Blenheimi, loodeti talt poega, et võtta enneaegselt Winstonilt ära hertsogitiitel. Consuelo tuli oma ülesandega edukalt toime. Samuti edukalt lähevad Blenheimi lossi raamatukauplustes kõikvõimaliku sõjakirjanduse, hertsogite ja Winston Churchilli elust kõnelevate köidete kõrval praegu müügiks ka raamatud Consuelo elust. Kõige rohkem ostetakse tema enda kirjutatud elulugu “The Glitter& the Gold”.

Written by L.

27/08/2009 at 14:32