Teed

Mõned mu teekonnad

Archive for the ‘2004’ Category

2004 – Itaalia (Toscana, Umbria)

Iga kant on imeline

Ilmunud Elukirjas, nr 1, jaanuar 2005

San Remo, Genova, Piacenza, Parma, Bologna, Empoli, Carrara, Lucca, Siena, Panzano in Chianti, Monteriggioni, San Gimignano, Anchiano, Vinci, Firenze, Assisi, Arezzo, Pisa, Cinque Terre, Portofino…Need nimed pole mõeldud abiks ristsõnade lahendajatele, vaid tutvustavad möödunud suve rännakut Itaalias, millest siinkohal kirjas mõned muljenopped.

it1Juustu- ja singiparadiisis
Ühel varahommikul käisime Parma lähistel Santo Stefano kooperatiivi juustutööstuses, mis on saanud 2002. a kuldauhinna seal valmistatud juustu kvaliteedi eest. Nägime, kuidas tehakse Parmigiano Reggianot, kõrgemat sorti parmesani juustu. Saime selga kitlid, pähe mütsid, jalga sinised kilesussid ja suundusime vaatama sajandite jooksul kinnistunud tootmisprotsessi. Osaliselt kooritud piim lisatakse käärimise kiirendamiseks vadakule ning piima kalgendamiseks kasutatakse laapi. Seejärel juust soolatakse ja vormitakse.

Ekskursiooni lõpus seisime hiiglaslikus laoruumis, kus riiulitel laagerdasid ligi 25 000 juustukera. Milline lõhn! Nii laagerdavad need kaks-kolm aastat. Kolmeaastast peetakse parimaks, ka hinnalt on see kallim. Degusteerida saime mõlemat.

Juustutööstuse poes tabas pea kõiki ostuhullus. Lisaks kilosele kinkekarbile anti kaasa  juustulõikamisnuga. Parmesani juustu olevat hea süüa koos pirnidega, mis toovad juustu maitse eriliselt esile. Veiniga muidugi ka.

Kuni teised poes olid, istusin tööstushoone juures korvtoolis, vist omaniku eluruumide ees. Tulid kaks tüdrukukest taksikoeraga, kaasas palju puust mänguloomi ja hakkasid mängima. Taks istus rahulikult mu jala peale, nagu oleksin ma tema perenaine – see väike idüll tekitas tunde, et seal elatakse rõõmsalt ja rahulikult.

it2Pärast Parma linnaekskursiooni üllatasid Germalo Reiside giidid meid sel päeval teisegi gurmaaniunistusega: pärastlõunal leidsime end singitööstuses – enam kui 39 000 singi keskel. Kohalik tootmisjuht Lorenzo tutvustas põhjalikult, kuidas tehakse parimat sinki Emilio-Romagna piirkonnas. Seda saab parmesani juustu valmistamisel üle jääva vadakuga nuumatud sigadest. Sink laagerdab kuni kümme kuud. Hiigellaos on huvitav see, et nii mõnigi sink on juba suvel n-ö välja valitud ja ära ostetud, kuid seda  hoitakse enne äraviimist veel laagerdamas, enne kui see ostja jõululauale jõuab. Igal singil on kvaliteedimärgiks vana parma hertsogiriigi viietipuline kroon.

Armunud marmorisse
Teel Carrarasse kataks ees olevaid mägesid nagu lumi – tegelikult on see valge marmor. Just niisugune, millest Michelangelo lugu pidas ja oma “Taaveti” tegi. Reisijuhi andmetel on Carrara rahvusvaheliselt tuntud tänu marmorikarjääridele, mille peaaegu veatut valget kivi on hinnanud skulptorid läbi aegade. Praegu on kaevandusi 300 ringis.

it4Meie sihtpunktiks saab Walter Danesi marmorimuuseum, mille värava kohal lehvivad paljude riikide, ka Eesti, lipukesed. Kõikjal on valget kivitolmu ja marmoritükke. Natuke kõrgemal on näha mägedes töötavad masinad. Mingil imekombel suudavad need järskudel mäekülgedel igasuguste manöövritega hakkama saada. Walter Danes on eramuuseumi omanik, elavaloomuline vanamees, kes räägib meile kaks tundi marmoritootjate ja-töötlejate elust. Tema jutt on väga emotsionaalne ja näitlejameisterlikkus suur. Kõiki oma muuseumi eksponaate, töövahendeid ja raidkujusid tunneb ta põhjalikult ja igaühe kohta neist on tal oma lood ja lauludki.  Ta kutsub paariliseks ühe noormehe meie grupist ja näitab temaga koos, kuidas lihtsa laulukese rütmis on võimalik suurt marmorikamakat liigutada. Vanasti niimoodi, lauluga, töötatigi.

Danesi on marmorimeeste suguvõsast ja sellele kivile pühendanud kogu oma elu – algul mägedes ja mõnevõrra ka kiviraidurina töötades, hiljem muuseumi- ja müügikohapidajana. On näha, et ta armastab kõike marmoriga seostuvat siiralt ja südamlikult. Küllap just temasuguste meeste kohta käib Irving Stone`i “Michelangelos” kirjutatu: “Toskaanalane kohtleb kivi samasuguse hellusega, nagu armastaja hoiab oma kallimat.”

Sõna “carrara” tähendavat härjaveokit, millega vanasti marmorit veeti ja mis samuti muuseumis näha. Nüüd on see sõna andnud nime nii mäejalamil asuvale linnale kui ka kogu marmoritootmise piirkonnale.

Hobuste võiduajamise eel
Siena on traditsioonidest kinnipidav keskaegne linn. Seal käisime hobuste võidusõidu ehk palio eel. Päev pärast meid saabus sinna perega puhkama Tony Blair, kellele pidavat Siena väga meeldima.

Lehvikukujuline keskväljak Piazza del Campo, kuhu jooksevad kokku linna 17 contradat e piirkonda, oli palioks valmis, kohatise liivakattega. Gaia purskkaevul väljaku serval olid pühakute (vooruste) kivikujud ja tuvid neil süles – väga armas kooslus. Vesi purskkaevu jaoks jõuab veel praegugi kohale mööda 500-aastast akvedukti.

Seda väljakut on nimetatud ka Itaalia kauneimaks väljakuks. Asub ta kunagise Rooma foorumi kohal ning on suurema osa linna ajaloost olnud suur turuplats. Majade seintel oli tohutu palju nii contradade kui perekondade vappe. Kõikjal müügil linnaosade lippudega rätid. Valitses värvikirevus.

Iga aasta augustis toimuva palio võitnud linnaosa pidavat saama linnavalitsemise õiguse. Võistlusel on kõige tähtsam hobune. Meie giidide sõnul pole võistlus aus, pigem on tegemist ülekavaldamisega kuni hobuse mürgitamiseni välja.

Ratsutajad on niisiis pärit 17 contradast, hobused valitakse liisuga ja õnnistatakse contrada kirikus. Võidusõidule, mis kestab ainult 90 sekundit, eelneb mitu päeva värvikaid vaatemänge, kostüümidega rongkäike ja kihlvedusid. Linn oligi turiste täis, muidu omapärane ja ilus. Pärast paliot võivat võitjate pidutsemine ja kaotajate vastastikused süüdistused kesta nädalaid.

Siena traditsiooniks on ka tema maiustus pan forte, mis meenutab idamaiseid maiustusi nii oma rammususe kui ka liigirohkuse poolest.

Surematu leiduri kodus
Anchianos külastasime Leonardo da Vinci arvatavat kodumaja oliiviväljade vahel, seejärel käisime Vincis tema tehnikaloomingu muuseumis. Seal tundus, et ta on leiutanud kõike, mida on üldse olnud võimalik leiutada: veesuusad, tuukrimask, jalgratas, kirikukupli ehitamise vahendid, lennuaparaat, tank, oliivipress, muud kodumasinad jne. Olnud teine lapsena püsimatu ja ilmselt oli pea kõiksuguseid mõtteid täis. Kujutlust, et Leonardo on kunagi Vinci tänavatel käinud, ei tekkinud. Pigem võib kujutleda, kuidas andunud fännid tema jooniste põhjal on ehitanud makette ja mudeleid, kusjuures Leonardo oli vasakukäeline ja tema märkmeid tuleb lugeda peegelkirjas, mudelid on aga ehitatud teistpidi, nagu paremakäeliste jaoks.

Franciscuse ja Chiara radadel
Assisis San Francesco basiilika alumise kiriku krüptis tunglesid Püha Franciscuse haua juures palverändurid, kelle hulgas oli silmatorkavalt palju munki ja nunni. Ka ülemine kirik oli rahvarohke. Pidevalt palus sugereeriv hääl vaikust: “Silenzio… zzzz…” Ülemises kirikus on Giotto (arvatavasti, kuigi autorlus on vaidlusi tekitanud) freskod 13. sajandist. Kirikuaias olid väljas tänapäeva kunstnike tööd teemal, millisena nemad näevad Püha Franciscust, frantsiskaanide ordu asutajat. Seegi oli väga meeleolukas.
Käisime ka klarisside (Vaeste Klaarade) kirikus. Püha Chiara oli Franciscuse sõbratar, klarisside ordu asutaja. Selle kiriku sees on väike vana San Francesco palvela, milles kaunis “Maarja kuulutuse” fresko. Üks noortegrupp laulis palvelas Maarjale tänulaulu, mis kõlas hästi.

Bussisõidu ajal näitasid giidid südamlikku filmi “Il fratello Sole e la sorella Luna” (vend Päike ja õde Kuu), mis käsitleb Püha Franciscuse elu. Bussist kostus hääli, et Franciscus oli pigem hull kui pühak, giid Mare vastas selle peale: “Aga ajalukku läks ta pühakuna.”

it3Rikaste maailmas
Cinque Terre on turistide jaoks suures osas veel avastamata. Meie sõitsime kõigepealt rongiga Riomaggioresse, sealt läksime  Manarolasse umbes 15 minutit jala mööda mere kohal mäeveerul kulgevat Armastuse teed. Imeilusad vaated, avaruse tunne. Edasi sõitsime taas rongiga kuni Santa Margherita Ligure linnani, kust väljuvad laevad Portofinosse – “vaprate ja ilusate” eksklusiivsesse suvituskohta, kuhu igaüks ligi ei pääse, kui ta just luksusjahi omanik pole.

Portofino on koht, kus kõik kõiki uurivad, et äkki on tegemist mõne staariga. Meile jalutas vastu korvpallikuulsus Ervin `Magic` Johnson (järgmisel päeval selgus, et tal oli just 45. sünnipäev.)

Hinnad on Portofinos kallid, siiski otsustasime tänavakohvikus kohvi juua. Naaberlauas juhtus meie reisikaaslastega viperus, seal taheti kelnerile öelda, et soovitakse arve tasuda, ja joonistati käega õhus ring üle kõige, mis laual. Paraku sai kelner sellest žestist aru, et sama ring uuesti ehk tellimust korratakse. Ta tõi lauale uued õlled ja kohvid ning maksta tuli juba kaks korda rohkem.

Väikesed avastused
Luccas käisime väiksema seltskonnaga 1667. a ehitatud Villa Pfanneris, mille juurde kuulub Toscana meeldivaim korrapärane aed. See on kaunistatud antiiksete jumalate ja aastaaegade kujudega. Villa kunagine omanik Pietro Pfanner on olnud arst ja õlletehase arendaja, samuti Lucca linnapea. Tal on olnud sidemeid Põhjamaadega ja kuna ta kuulus mustpeade hulka, võib ta olla käinud ka Tallinnas mustpeade juures. Igatahes võib seda järeldada luksusvillas välja pandud käsikirjadest ja dokumentidest.

San Gimignanot kutsutakse tornide linnaks nagu Tallinnagi. Torne on siin 13 ja need, samuti kogu keskaegne tänavavõrk on säilinud peamiselt seetõttu, et linnal on olnud uusehitusteks läbi aegade vähe raha. Vaesus on väljanägemisele kasuks tulnud.

Suure kiriku esisel väljakul on suviti vabaõhuetendused. Meie sealoleku päeval ootas linn “Rigolettot”.  Silma hakkas ka kaunite keraamikakaupluste ja kunstiateljeede rohkus. Ühes suures galeriis oli veel hilisõhtul avatud  huvitav rahvusvaheline nüüdiskunsti näitus.

Firenzes sattusime Medicite majja “salajaste tubade” näitusele. Tegemist oli ruumidega, kuhu pääseb ainult pärast provintsivalitsuse (Provincia) tööpäeva lõppu. Turistid seal eriti sageli ei käi. Avastasime majast Miga kabeli: väga ilusate seinamaalidega hubase mõtlusruumi, siis teisal Filippo Lippi madonnamaali ja “nelja aastaaja saali” suurte firenze vaipadega, mis on tehtud samuti Lippi kavandite põhjal – selles ülipidulikus saalis peab Provincia oma istungeid. Veel saime näha ilusat peeglisaali, kus kõikvõimalikke ingleid on üpris omapärasel kombel maalitud otse peegliklaasidele.

Igast Itaalia linnast võib leida midagi just endale põnevat. Ja seda nii klassikalistel reisidel kui ka mööda vähemkäidavaid paiku rännates.

Reisikaaslase fotod, ajakirjas ilmunud.

Advertisements

Written by L.

24/08/2009 at 19:40

Kaitstud: 2004 – Päevik: Itaalia (Toscana, Umbria)

leave a comment »

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Written by L.

24/08/2009 at 19:34

Posted in 2004, Päevik

Tagged with ,

Kaitstud: 2004 – Päevik: Hispaania ringreis

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Written by L.

24/08/2009 at 19:20

Posted in 2004, Päevik

Tagged with , , ,

2004 – Hispaania ringreis

Hõbesokkidega Hispaanias

Ilmunud Kodutohtris nr 1, jaanuar 2005

Alguses oli Tallinn-Rostocki laevasõit. Finnjet oli täis põhiliselt saksa vanemaealisi turiste. Rohkete reisiliste hulgast jäid meelde kaks ühtmoodi paksudes villastes joppides vanakest punaste päkapikumütsidega, kes istusid laevalael toolidel ja lugesid raamatuid. Harva vahetasid nad omavahel mõne sõna. Ometi valitses nende vahel tajutav üksmeelsus ja teineteise mõistmine. Nad näisid turvalised nagu reisihaldjad. Tekkis tunne, et ka meie reis läheb korda.

Rostockist sõitsime oma bussiga kaks päeva läbi Saksamaa, Belgia ja Prantsusmaa Baskimaale. Küllap oleks bussisõit veelgi pikemana tundunud, kui me poleks teadnud, et ees ootab terve nädal Hispaanias suurel kultuurireisil

Juulikuist Hispaaniat soovitavad põhjamaistele turistidele vaid vähesed turismibürood. On liiga palav. Hispaania on suur, linnadevahelised sõidud pikad ja võivad hakata tervisele. Niisamuti pole palava päikese all just kõige soovitavam mööda kivilinnu astuda. Meie reisigrupi 49 liiget olid ilmselt kõiki neid küllalt mõistlikke kahtlusi eiranud.

El Escorial – mõtiskluste paik

Reisil sai näha meeletult palju. Seetõttu tuleb allpool juttu vaid mõnest käidud paigast. El Escoriali ehitamise aegu (1563 – 1584) pidi kuningas Felipe II küll väga pahas tujus olema, nii sünge on hoonekoloss väljastpoolt ja ruumid seest. Siinset arhitektuuristiili kutsutakse ilustamata arhitektuuriks (desornamentado). Huvitavalt on El Escoriali sünnilugu kirjeldanud saksa kirjanik Bruno Frank oma Cervantese eluloos peatükis “Surnud kuningad”. Felipe II valvanud ehitustööde järele ise ja jõudnud ilmselt selle aja jooksul iga ruumi otstarbe üle põhjalikult järele mõelda. Ta laskis kogu Hispaaniast kokku tuua katedraalides ja kloostrites seni puhanud kuningate surnukehad. Pidevalt sõitsid El Escoriali poole leinarongid, üks uhkem kui teine. El Escoriali keskosast sai kuningate panteon, siinses marmormausoleumis on Hispaania monarhide matuseurnid.  Kuninganna pääseb kuningaga ühte viimsesse puhkeruumi ainult siis, kui ta on omakorda tulevase kuninga ema. Enne oma kohale saamist tuleb meie ajale lähedasematel kuningatel oodata kõrvalruumides – veel praegu on ringi matmata praeguse kuninga vanaisa ja vanaema. Ka laste kivikirstudele on eraldi ruum.

Mõtiskluste pelgupaigad on ka El Escoriali klooster, kirik ja raamatukogu. San Lorenzo kirik on sisuliselt kuninga ja kuninganna erakabel. Sattusime sinna

Hispaania jaoks olulisel, Hispaania kaitsepühaku Santiago (püha Jacobus, meie jaoks Jaagup) päeval, mil kirik oli eriliselt kaunistatud. San Lorenzo kloostrisse kõrvalisi isikuid ei lasta, ka kloostrikooli ruumidesse mitte. Küll aga käisime raamatukogus, kus kaunilt kirevates ruumides on muljet avaldav valik – 40 000 raamatut Felipe II isiklikust kollektsioonist, kõik paigutatud nii, et need aja mõjudele vastu peaksid. Palju kulda ja karda; huvitavaid käsikirju ja raamatuid, millesse tahaks süveneda Jõudsime läbi käia ka siinse hoonekolossi (milles olevat 1200 ust ja 2600 akent, 16 km koridore ja üle 100 trepi) kunstimuuseumist ja vilksamisi vaadata kasinaid kuninglikke eluruume.

Toledo – kolme kultuuri sulam

Tagantjärgi tundub Toledo, Hispaania kunagine pealinn, mulle reisil nähtud linnadest kõige omapärasema ja huvitavamana. Oma osa on selles El Greco maalidel. Eelmisel päeval jõudsime nende erksat värvikirevust imetleda Prado kunstimuuseumis, nüüd nägime Santo Tomè kirikus tema kuulsat maali krahv Orgazi haudapanekust. El Greco maja juudi linnaosas oli kahjuks küll suletud.

Toledo katedraalis on samuti El Grecot. Aga tema peaaltari maalist rohkem köitsid mind seal San Ildefonso kabeli juures kellegi imelised baroksed raidkujud ja kaunis nn silmaken, mis tekitas erilise puhta tunde. Mitte ainult suures pühakojas, vaid kogu linnas paistab silma, et Toledo on justkui kristliku, islami ja juudi kultuuri sulam. Ka kogu Hispaania kultuur olevat kujunenud mauride, kristlaste ja juutide koostöös – maurid toonud kultuuri, juudid õpetanud ja kaubelnud, kristlased sõdinud. Isegi praeguses Damaskuse kalifaadis olevat paljudel suguvõsadel säilinud perekonna-aaretena kunagise Toledo majade võtmed, mida näidatakse külalistele uhkusega – need on meie kodu võtmed.

Ka kaunid damaskitud mustrid rohketes Toledo kauplustes ja töökodades müüdavatel ehetel – ilus kuldniidi ja musta värvi kooskõla – on väga erinevad. Hispaania mustrid kujutavad taimi, õisi ja linde, araabia mustrid on peened ornamendid, juudi omad on kuusnurgaga. Siit ei lahku vist küll keegi endale ilusaid ehteid kaasa ostmata.

Me nagu ei pannud tähelegi, et Toledos oli 46 kraadi kuumust. Vahemärkusena võiks soovitada, et Hispaanias oleksid jalas tugeva tallaga jalatsid. Painduvamad pehmed tallad on küll ehk mugavamad, aga neist läbi korraldavad Hispaania vanalinnade tänavakivid kõndija taldadele tugeva massaaži, mis ka hästi sissekantud jalatsites suuri rakke võib põhjustada.

hisp2Alhambra – maapealne paradiis

Kadunud vana aja hiilgus. Sammusime läbi niisutatavate aedade kindluslossi hoonekompleksi, mille kohta turismiteatmikud kirjutavad: “Seda ülimeelelist arhitektuuriteost iseloomustab ruumi, valguse, vee ja ornamentika maagiline kasutamine.” Siin on palju ruumi kujutlusel, kuidas kõik võis olla siis, kui Granadat valitses Nasriidide dünastia ja kui Alhambras kees elu valitseva sultani ümber.

Kõikjal on araabia mustrid, mille tähendust siinne giid meile avada püüdis: maa, meri, seitse taevast, paradiis kui oaas taevaste keskel. Tüüpiline kaheksanurkne kujund kui universumi sümbol. Ringikujuliselt jooksevad mööda seinu katkendid koraanist ja laused “Allahiga võidad”, “Allah on ülim” jt. Veesilmad aitavad siinsete ruumide ja õuede hubasusele veelgi kaasa. Ulatuslikud restaureerimistööd on suhteliselt hiljuti lõppenud ja seetõttu tuleb kogu ilu eriti esile. Ühe saali laes peidavad end 105 tähte, mida vaid giidi juhatust järgides näha saab, ühe teise ruumi lae geomeetriline muster on aga saanud inspiratsiooni Pythagorase teoreemist. Lõvide õue ääristavaid arkaade toetab 124 saledat marmorsammast, õue keskel on 12 jässakavõitu marmorlõvi seljas purskkaev.

Kõik on isegi liiga ilus – kohati hakkab tunduma, et seda ilu on araabia kultuurimõjudest kaugel kasvanud turistide jaoks ehk isegi väsitavalt palju. Aga kui giid soovitas väsinumatel mitte kaasa tulla Generalifesse, Nasriidide kuningate mõisa aedadesse, siis loobujaid polnud. Generalife tähendavat “ülevat paradiisiaeda” – idamaised aiad on tõesti mugavalt jahedad.

Kahju oli sellest, et Granadat nägime ajapuuduse tõttu vaid eemalt, ülalt Alhambrast ja Generalifest. Sellel linnal on mu mõtetes olnud eriline koht Jose Carrerase esitatud laulu ja Federico Garcia Lorca luuletuste tõttu.

Ceuta – Hispaania Aafrikas

hisp8Enne Ceutasse sõitu käisime Gibraltaril. Gibraltar on Inglismaa. Nägime, kuidas siinsele lennuväljale laskus British Airwaysi lennuk. Gibraltarisse saab siis, kui on läbitud nii Hispaania kui Inglismaa passikontroll. Mõistagi ei saanud me jääda selleta, et meid väikebussidega viidi üles kaljule ahvidele vaatamiseks. Siinsed ilma sabata makaagid e. magotid on inimeste suhtes väga sõbralikud, harjunult otsivad nad nii mõnegi turisti peast kirpe või istuvad niisama turjale. Nii et võibki öelda, et pole päris selge, kas nemad vaatasid meid või meie neid. Lõbus oli vist mõlemal poolel.

Gibraltaril käisime ka St. Michaeli koopas, mis oli Teise maailmasõja ajal kasutuses haiglana, nüüd aga on seal kaunis hea akustikaga kontserdisaal.

Algecirase linnast sõitsime laevaga Ceutasse, mis on üks kahest Hispaania territooriumist Põhja-Aafrikas. Juba laevasõit ise oli elamus. Turvamehed nuiadega – palju pikki noori politseinikke. Üllatavalt vähe on mustanahkseid reisijaid, palju araabia-laadis riietuses naisi. Nende mitmekordsed hõlstid on hea kaitse nii kuuma kui ka taskuvaraste vastu. Esimesel hõlstil olevat tavaliselt põhjadeta, teisel päris taskud. Võõral käel on rahakotti keeruline üles leida. Hakkas silma, kui hästi suhtuti lastesse. Aga lapsed olid seal imeilusad. Sõid mingeid suuri šokolaadiglasuuriga plönne – mida meil vist donutsideks nimetatakse, mäkerdasid ennast maiustusega kokku, aga mitte keegi ei pahandanud nendega sellepärast..

hisp3Ceutas oli üllatavalt palju rohelust ja õisi. Vanad kindlusemüürid. Istusime veidi Alhambra nime kandvas kohvikus. Lisaks meile on seal ainult mehed. Meid, kolme naist, teenindati küll viisakalt, kuid mehi teenindati enne. Ei mingit liigset tähelepanu, igaüks tegeles oma asjadega. Kui tagastatava raha vastu võtta unustasime, tõi müüja selle ise meile lauda ära. Hispaania kaupmees pidavat auasjaks võtta just nii palju tasu, kui on kokku lepitud ja ülejäänu tagastab täpselt. Selles veendume veel päris mitmel korral.

Siesta ajal on Ceutas peaaegu kõik müügikohad suletud, aga tänavapildis võis ka siis näha palju noori lastega naisi. Avatud oli üks meenetekauplus, kus käis vilgas äritegevus. Kuulnud, et meie grupis on palju inimesi, anus kaubitseja: “Saatke nad kõik minu juurde!”, aga ka siin sai meie aeg kiiresti otsa.

Sõitsime laevaga tagasi. Õhtul jalutasime hotelli lähedal La Linea de la Concepciòni linnas. Siin on palju vaeseid maju, mida tingib kohalik suur tööpuudus. See seletab, miks nii paljud tahavad tööle siinsamas kõrval asuvasse Gibraltarisse, kus majandus on märksa tugevamal järjel, kui siin.

Sevilla – valgete tuvide linn

Sevillas on 40 kraadi sooja ja seda on raskem taluda, kui varasemaid Kesk-Hispaania kuumusi. Minus ja mu “pinginaabris” ning toakaaslases Erikas on ametlik reisiprogramm, mis näeb ette Sevilla katedraali külastamist ja jalgsiekskursiooni linnas, tekitanud tõrke. Võtsime hoopis voorimehe. Impulsiivsel noormehel oli pikk piits, millega ta hobust vist küll kordagi ei löönud, küll aga patsutas piitsaotsaga tuttavaid tänavail ja armunud suudlejaid ühel teenurgal. Ta jõudis samaaegselt meile seletada, kus oleme ja mida näeme, ja žestikuleerides keskustleda vastutulevate voorimeestega.

hisp9Selles linnas on väga palju valgeid tuvisid; lausa tuhandeid on neid Maria Luisa pargis. Tahan teada, kas need on spetsiaalselt aretatud, aga küsimusele, miks siinsed tuvid valged on, vastab voorimees naerusuiselt, et miks neeger must on, ja lisab siis hispaanialiku väärikusega, et need on rahutuvid. Siit selgub ka, kust võttis Picasso oma kõigile tuntud rahutuvi idee ja miks laulavad hispaanlased nii pühendunult “Una paloma blanca…

Sevilla on linn, millest ühe päevaga ettekujutust ei saa, seal tuleks olla hoopis kauem ja hoopis süvenenumalt. Meie teekond viis meid edasi mööda rannikut Tarragonasse ja Barcelonasse. Barcelona oli juba mu varasem tuttav ja üllatas seekord kauni päikeseloojanguga Montjuïci mäelt vaadatuna. (Päikesetõusu olime nautinud La Lineas merekaldal.) Värviline ülev purskkaevumuusika jäi kõrvusse kõlama ka veel siis, kui paar tundi hiljem juba Geronas Tallinnasse toovasse lennukisse istusime. Kodutee oli lühike.

Kokkuvõtteks

hisp7Haigeksjääjaid meie suures reisiseltskonnas praktiliselt polnud. Mõnel läksid jalad paiste, mõnel jälle kõht lahti või kinni, mõnel oli justkui natuke paha või ei sobinud kohalik söök, aga ilmselt oli reisile tulek kõigil hästi läbi mõeldud ja ennast igasugusteks elujuhtumiteks varustatud. Head rohud on söetabletid ja ingveritabletid. Jalgade paistetuse vastu tundusid aga tõesti lahedatena Suva hõbeniitidega sokid, mis mul peaaegu kogu reisi jalas olid, ja jalad ei paistetanudki. Kindlasti tuli kasuks seegi, et iga reisipäeva lõpul väsinud jalad kümnekonnaks minutiks seina najale tõstsime. Aga eks igaühel ole oma reisinipid. Kes naudib merevett, kes päikest. Igatahes võib hoolega ette valmistudes ka üsna rasketel teekondadel vastu pidada – vanus pole siinjuures takistuseks. Võib-olla on ka nii, nagu ütles mu toakaaslane Erika: “Eestlane, olles millegi eest raha maksnud, jääb rivisse ka siis, kui taevast peaks pussnuge hakkama sadama. Ta ei loobu mitte mingil juhul.”

Nüüd, talve lähenedes on kuuma maad soe meelde tuletada, nähtut meenutada ja uusi plaane teha. Vahel ka veini juua. 72 g punast veini päevas laiendavat veresooni ja tagavat hea tervise, ütles meie giid Mihkel, erialalt keemik.

Erika fotod

Written by L.

24/08/2009 at 19:10