Teed

Mõned mu teekonnad

Posts Tagged ‘Kõrgõzstan

1978 – Kirgiisia (Kõrgõzstan)

Sarvilise Hirve-ema laste juures

© Linda Järve
Teine katkend tekstist, mis ilmus ajalehes Noorte Hääl 21. sept. 1978.

Seal, kus kulges vaid karjarada.

Niisiis. alustasime teed mägedesse Issõk-Kuli lähistelt, mitte turistidest soositud põhjakaldalt, mitte ka sademeterohkest ja seepärast haljamast Prževalski ümbrusest, vaid täiest tundmatu nimega külakesest, kust mägedeni, esimeste kõrbenud kuhjumiteni jääb paar kilomeetrit. Mägedesse mineja valib enamasti tee jõeorus. Vesi on samas kõrval, vesi on mägedest läbi murdnud, vesi on elu ja juba üksnes tema kohin karastab vaimu. Enamasti kulgevad Issõk-Kuli äärest algavad teed – sageli lihtsalt kaks rattarööbast – kogu aeg orus, piki jõekallast, ning on otsast lõpuni kivised ja konarlikud. On ka teistsuguseid teid, laiemaid, siledamaid, ja neid tuleb järjest juurde – serpentiinidena looklevad need kõrgemale ja kõrgemale. Niisuguselt teelt viskab võimas veoauto öisesse jõeorgu lausa pimestavprožektorliku valgusjoa, mis tema liikumisest juba kaugelt aimu annab. Niisugused teed lähevad üle kõrgete kurude ja ühendavad järjest rohkem tolmunud hiigelelevandi kortsunud nahavoltides asuvaid suvekülasid ja mägiasulaid. Niisugused teed tehakse sinna, kus enne kulges vaid karjarada, ja tegijad on mehised mehed.

Tüüpiline kirgiiside suveküla, läheduses asuva jõega ja taamal paistvate mägedega. Pilt internetist.

Tossori suvekülast, selle jurtadest ja peredest edasi on mägedes veel üksikuid lamburite jurtad ja telgid, siis aga, täiesti ootamatult, hulk vagunelamuid. Nooremad ja vanemad mehed, kokatädi, koerarakats. Maist septembrini elavad siin tee-ehitajad. Nendega koos veetsime päeva Tossori kurul, rohkem kui 4000 meetri kõrgusel keset pilve ja lumesadu. All jõeorus valitses päike, siin kõrgel aga kippusid meie kõige paksemas varustuseski ninaots ja sõrmed külmetama.

“Huvitav, et te just siia tulite, siin on ainult paljad kaljud, kivid ja meie. Keegi ei kipu kontrollima, aga niigi töötame, nagu süda käsib. Ajakirjanikke pole meil veel üldse külas käinud. Mitte et meil millestki rääkida poleks, aga enamasti lähevad nad edasi Barskauni poole, Prževalski poole, kus rohkem rohelust, mäed rõõmsamad. Meil on siin ainult jää.”

Tõepoolest, liustikud laskuvad otse jalge ette, pilved löövad foto, nagu kodus pärast ilmutamisel selgub, nii uduseks, et brigadiri ja ta kahe kaaslase vaevu ära tunneb, ja selline udupilt lehte ei sobi. Ometigi on meeste jutt suurel määral vaid aasimine, sest kui tööpäev tehtud ja üheskoos autot ootame, et kurult kiiremini ja kergemini alla saada, selgub, et Aleksander Habibulin, Eduard Jan ja Vjatšeslav Žurik pole oma tööst rääkima sugugi kidakeelsed.

Enne aga ootame, kuni sapöörid oma plahvatuse ära teevad, nii et mäed oigavad ja buldooserid järjekordse töötandri saavad, ning ronime siis üle kividelasu teisele poole kuru. Et kaugemale näha. Samas astuvad kirgiiside kergejalgsed hobused, märksa osavamini, kui oskame seda meie, aga ometi oskab vist hobunegi hinnata kasu, mida toob tulevane suur lai tee.

Mehed on kurul ametis teist aastat, aga kuude arvestuses alles viiendat kuud. Ehitada saab ju ainult kolm kuud aastas – mai lõpust septembri alguseni. Siis jäävad mäed tühjaks. Inimesed lähevad ära. Loomad viiakse talvituma. Sajab värsket hõbedast lund. Tuul lõhendikes on külm ja kõle.

Just niisuguseid käärulisi teid rajavad tee-ehitajad Kirgiisias. Pilt internetist.

Aleksander Habibulin on lüheldane, naerukas, sellel iseäralikul tabamatul kombel autoriteetne, nagu on inimesed, kes liidriks kõige loomulikumal viisil saanud. Rahvuselt on ta tatarlane ja ehitanud palju teid, põhiliselt Kirgiisias. Ehitab kümnendat aastat ja alustas juba kommunistliku noorena. Muidu elab Frunzes nagu kaaslasedki, peret pole, nagu teedeehitajatel enamasti kippuvat juhtuma. Naised tahtvat küll nendega nagu ka meremeestega abielluda, aga pikilt ehituskuudelt tagasi suutvat vaid vähesed oodata.

Mägedes algavad päevad heledalt, täisvalguses, nagu ärkaksid igal hommikul armsama kõrval. Truudusetus on siia sobimatu, olgu elus või kord valitud töös, olgu kaaslastes sinu kõrval.

Mossis mees brigadir igatahes pole ja teisedki mitte. Tema esimene tee oli Kazarmani lähistel, suur trass, rohkem kui 150 kilomeetrit tõsist, mägist tööd. Aga Tossori tee olevat raskem, keerukam.

“Miks sa nii arvad?” vaidleb vastu kolmest mehest noorim, alles komsomolieas Vjatšeslav. Kõige noorem on ka kõige lõbusam. Ütleb, et vähemalt selle mäe tipus käib ta ära, mille liustike kõrvalt tee läbi läheb. Alpikirkat pole, aga kui muidu ei saa, teeb kirvega astmed sisse. “Hakkan robinal alla tulema, siis lasen liugu Rõbatšjeni välja!” “Töö ajal ta igatahes liugu ei lase,” iseloomustab brigadir Vjatšeslavi ja kurdab siis, et ega noored väga meelsasti nii raskele tööle tule. Kes aga tuleb, see jääb. Teedeehitajad on terved ja peavad olema väga külmaverelised. Ega tea ette, millal tahab kaela kukkuda kivi või praguneb liustik. Ühtviisi hästi ei suhtu teedeehitajatesse ka kõik inimesed, mõni arvab, et nad lihtsalt häirivad mägede rahu. Aga nõnda arvajaid on vähe. Teel on lihtsam karja ajada, juhuslik tugev lumesadu ei saa nüüd loomadele nii ohtlikuks nagu varem, kui kuru taga kaua ootama pidi, kuni lumine kitsas rada taas läbitav on. Kergemini pääsevad läbi arstid ja kauplusautod, kergem on suvekülasid varustada.

“Teiselt poolt ehitavad meie mehed vastu ja 20. septembril peaksime teeotsad kokku saama,” ühmab Eduard Jan oma tagasihoidlikul kombel. Siis lisab “Igamees ei pea meil vastugi, väga rasked tingimused. See kividelasu, millel istume, ja see, mis buldooseritel ees on – kõike on tulnud lõhkuda. Meie oleme esmaminejad, ehitame tee ja anname selle tellijale üle. Siis hakatakse seda laiendama ja katma. Meil on kõige raskem.”

Habibulin meenutab üht varasemat tee-ehitamist, sealseid suuri laviine. Buldooserid, need võimsad tööloomad, tundunud sealses möllus tühiväikestena. Aga spetsiaalne laviiniteenistus oli ehitajatele abiks, tõi lume alla, et vältida selle kaelatulekut. Tossoris on omad hädad. Augustis suudeti teha vaid poolteist kilomeetrit teed, kulutades  selleks 18 tonni lõhkeainet.

Külmunud, kõrbenud mäed, kus kord palav, siis külm. Niisugustes rasketes tingimustes on ette nähtud kuuetunnine tööpäev, aga mehed tahavad enamasti rohkem teha. Kakskümmend päeva tööd, siis kümme puhkust. Kodune Frunze. Tagasitulek mägedesse. Jälle töö. Õhtud koos teiste tee-ehitajatega vagunelamutes, vagunklubis. Üle kuru, Barskauni -poolsetest metsadest käib külas karu. Koerarakats vagunelamute juures on seepärast karukoeraks ülendatud ja nimeks  on hellitav Kukla – Nuku – pandud.  Vagunklubis toimuvad töökoosolekud, ajutise komsomoligrupi koosolekud –  niisuguseid gruppe on Frunze teedeehitusvalitsuses mitu -, toimuvad pidulikud jutuajamised kodust ja Frunze-uudistest, kui järjekordne trobikond mehi on kümnepäevaselt puhkuselt tagasi jõudnud.

Septembris sõidavad nad mägedest ära. Võib-olla täpselt nii, nagu “Muinasjutu järelloos”: “Alguses aeglaselt, siis kiiremini. Lumiste mägede vahel liikus veoautode karavan… Lapse kujutluses jooksis nende ees, ise nähtamatuks jäädes, Sarviline Hirve-ema. Pikkade hoogsate hüpetega kihutas ta autokolonni ees. Ta kaitses neid nende raskel teel ohtude ja õnnetuste eest, varingute ja lumelaviinide, tormide, udu ja teiste hädade eest.”

Ja tänutäheks kingivad nad Sarvilise Hirve-ema lastele järjest uusi teid, mis aitavad elu mägedes mõnusamaks teha.

* * *

Fragment toona ilmunud ajaleheloost minu fotoga Tossori lähedastest mägedest.

/Siinjuures lõpetan toonase ajaleheloo katkendite blogissepaneku. Kirjutasin tookord veel Eesti ja Kirgiisia sidemetest, Frunzes poes nähtud kirgiisikeelsest Juhan Smuuli “Jäisest raamatust” ja mõnede inimeste mõnedest tuttavatest. Imestasin, et linnapargis polnud lõhutud ühtki meetrikõrguste klaasvalgustite kuplit – need olid täiesti terved lambid, mis võrreldes Tallinnas igapäevaselt nähtud lõhkumisega oli lausa väike ime. Ja päris lõpus oli veel üks tsitaat Tšõngõz Aitmatovilt, mägedes suureks kasvavatest järjest uutest karjapoisikestest. – Minu märkus./

“Õhtuti, kui kõik tööd on tehtud, räägib vanaisa mulle muinasjutte. Ma tean, et väljas on pime-pime, külm-külm öö. Puhub vinge tuul. Kõige suuremad mäedki kardavad säärastel öödel, nad kogunevad meie maja, meie valgete akende ümber kobarasse. See teeb mulle hirmu ja rõõmu. oleksin ma hiiglane, siis paneksin hiiglasekasuka selga ja läheksin välja.  Ütleksin mägedele valju häälega: “Ärge kartke, mäed! ma olen siin. Mis sellest, et tuul puhub, et on pime ja tuiskab, mina ei karda midagi, ja ärge teiegi kartke.””  (T. Aitmatov.)

Written by Lin

29/04/2011 at 19:03

1978 – Kirgiisia (Kõrgõzstan)

Sarvilise Hirve-ema laste juures

© Linda Järve
Katkendid tekstist, mis ilmus ajalehes Noorte Hääl 21. sept. 1978.

Issõk-Kul. Lõunakaldalt vaataja näeb põhjakalda mägesid.

/ Märkus: Kirgiisia on praeguses keelepruugis Kõrgõzstan, tema pealinn oli minu sealkäigu ajal Frunze, mis nüüd Biškeki nime kannab, Issõk-Kuli järve nime kirjutatakse nüüd Ösököll, Tjan-Šani mäestik on nüüd Tian Shani mäestik jne. Siin toodud osades olen siiski säilitanud tollase keelepruugi.

Reisil sai tehtud palju slaide, aga et need on skännimata, on siin vähe pilte. /

1.

“Sarviline Hirve-ema tõigi oma lapsed viimaks Issõk-Kuli äärde. üllatunult seisid nad ühel mäel. Ümberringi olid lumised tipud, halja metsaga kaetud mägede vahel aga sätendas järv – nii lai, et silm teist kallast ei seleta. Sinisel veepinnal veerevad valged lained, tuul toob neid kaugelt ning ajab kaugusse. Keegi ei tea, kust Issõk-Kul algab ja kus ta lõpeb. Kui päike järve ühes ääres tõuseb, on teises alles öö. Ei jõua ära lugeda, kui palju mägesid Issõk-Kuli ümber on, ja kes sedagi arvata oskab, kui palju teisi lumiseid mägesid veel nende mägede taga kõrgub.

“See ongi teie uus kodu,” ütles Hirve-ema. “te asute siia elama, hakkate põldu harima, kala püüdma, karja kasvatama.””

Issõk-Kuli järv kosmosest vaadatuna. Pilt internetist.

Poeetilisemalt,  kui Tšõngõz Aitmatov seda teeb, on raske Kirgiisiast kirjutada.  Seal, kus juhukäija vaid tundmatuid taimi, seninägemata värvikombinatsioone ja teab mida veel hoomab, näeb Aitmatov varrekate siraldžinide ustavat sõprust, stepirohu teesklevat kergemeelsust, paplite vastuvõtlikku ellusuhtumist; näeb elutus elu ja elavas hoogu; näeb, nagu nähakse paiku, asju ja värve, nagu kuulatakse mälestuste häält ja tuntakse tuttavlikke lõhnu seal, kuhu roheka võluklaasikilluna on jäänud lapsepõlv. Nii ongi, et siinsete paikade omanäolisus, mägede kõrbemine kõrvuti jääliustike kargusega, metsade tumedus taamal algavate alpiniitude kõrval, Issõk-Kuli ja vähemate mägijärvede erksina kõrvuti jõgede tõrgestõtliku allamägerutuga – see kõik haarab meeled, jätab südamesse ja mällu rahutu kutse taas tagasi tulla, aga päris omaseks, päris sisemalt läbitunnetatuks teeb need paikkonnad ränduri jaoks aeg, töö, inimesed, see kolmainsus oma ühtekuuluvuses ja kooskõlas.

Raske leib

Raskelt tuleb meie leib sel sügisel (1978). Läbi vihmade ja pori siin, kivihallil Eestimaal. Kõige tähtsamast tööst – vilja kadudeta koristamisest – oli päev tihe Kirgiisiaski. Narõni ümbruse mäed on ajast aega olnud kui elutud: tolmrusked, oma kõrbenud värvivarjundites nagu hiigelelevandi kuprutõmbunud nahk. olnud kui elutud… Aga suured lambakarjad näsivad oma kuiva okkalist toidupoolist neiski mägedes ja karjamaadelt alla vaadates märkab erksamaid värvilaike, põldude oaaslikku vohamist ka selle kõrbenud kuhjumi vagude vahel, seal, kus voolab jõgi.

/Edasi olen kirjutanud üpris päevakajaliselt viljakoristamisest ja Kirgiisia põllumajandusest.Praeguse seisuga pole see ehk enam huvitav, seepärast asun kohe muljete teise osa juurde. – Minu märkus.)

2.
Küla paplite all

Kirgiisi mere ääres, lõunakalda keskel, kui kaardilt vaadata, asub tagasihoidlik kirgiisi külake Tossor. Nii väike, et igale kaardile teda ei kantagi ja enamik teelistest sellest külast lihtsalt mööda kihutab. Isepärased aiamüürid, tegija tahtele vastavalt kas suurematest või väiksematest omatehtud telliseklompidest kokku pandud. Tavapärased eelõued, kus päeval käib pere kogu elu nagu peopesal, kus pereema värvib villu, võtab kaevust vett või teeb toitu, kus vanemad lapsed nooremaid karjatavad-kasivad. Tagaõued, kus pere põllumaa ja puuviljaaed, kus valminud virsikud puu otsast maha plötsatavad, kus tolmunud marjapõõsaste all kalkunid kanadega kodusõda peavad, kus lammas rohtu näsib ja koerakutsikas läbiuurimata maid leiab, kuhu päeval rahvusmustrilised vaibad tuulduma laotatakse ja kuhu kaugemalt tulnud võõrastel lahkelt ka oma telgid lubatakse üles panna, kui nad tahavad mõne päeva just nimelt selles külas elada ja Issõk-Kuli, seda Kirgiisia suurt merd ja vannituba, tema soojuses nautida. Igatahes aitäh Džumagul Ulakovile, tema tumedasilmsele käbedale naisele Gulaile ja nende kuuele lapsele Tolossunile, Emilile, Žõskalile, Edilile, Asselile ja tillukesele Saltanatile, kelle peres me mõned päevad elasime! Olgu muuseas ka öeldud, et kuus last on kirgiiside arvates alles üsna vähe ühe korraliku pere kohta. Nende tõe- ja tarkuseterad väidavad, et elada tuleb laste, mitte mammona jaoks. Seepärast on ka Tossori väikekülas oma sünnitusmaja, mis just tühjalt ei seisa.

Vaade Issõk-Kuli kaldalt paplitealusele Tossorile ja mägedele selle taga. R. Treu akvarell, 1978. Minu foto.

Majandusliku pilguga vaadates on Tossor Džetõ-Oguzi rajooni Barskauni sovhoosi neljas osakond, kus põhiala on lambakasvatus. Suvel on küla suhteliselt tühi, enamik elanikke kümnete kilomeetrite kaugusel mägedes, Tossori suvekülas karjamaadel.

Kuidas rääkinukski Tšõngõz Aitmatovi väikepoiss “Muinasjutu järelloost” oma isale?

“Talviti pole meie ümbruses üldse rahvast, aga suvel, kui karjased ringi rändavad, on inimesi küll. Mulle meeldib väga, kui nad suvel lamba- või hobusekarjadega suurele vainule ööseks jäävad. Tõsi küll, hommikul lähevad nad mägedesse, aga ikkagi on nende seltsis hea olla. Lapsed ja naised tuuakse veoautodega. Jurtad ja muu kraam on autokastides. Kui nad on laagri üles löönud, lähme meie vanaisaga neile tere ütlema. Me teretame kõiki kättpidi. Mina ka. Vanaisa ütleb, et noorem peab ikka vanematele inimestele esimesena käe andma. Kes teisele kätt ei anna, see ei pea neist lugu…”

Leidsin veel ühe pildi ja lisan siia. Minu foto, 1978. a

/Järgmine osa: Seal, kus kulges vaid karjarada.
Tee-ehitajatest Kirgiisia mägedes./

Written by Lin

26/04/2011 at 18:50