Teed

Mõned mu teekonnad

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979

VI
Vesi. Terve ookean

Vist ei läinud päevagi, mil me poleks saanud ujuda. Kui kuumust on pidevalt üle 40 kraadi, ei piisa joogipudelist. Basseinid, ja neid on linnades palju, kenakese tasu eest muidugi, pakuvad tõelist naudingut. Aga nende tintsinisest veest rohkem meeldis meile ookean.

Ookean on nagu meri, aga ei ole ka. Murdlainest, mis sind kohe kaldale viskab või kruvina põhja keerab, pääsevad edasi vaid väga head ujujad, needki kibesoolase suuga. Aga eht ahvimõnu on ka põlvekõrguses vees seista, lasta end lainetel loopida ja korjata teokarpe.

“Mida te nendega teete?” küsisid kohalikud, kes meie kogumisponnistusi naeruga jälgisid.

“Niisuguseid meil pole, neist saab popid ehted,” vastasime ja järgmistel päevadel randa tulles nägime veepiiril mustendamas poisikeste tagumikke. Emad olevat käskinud teokarpe koguda.

Vaevalt randa jõudnut ümbritsevad sedamaid kaubitsejad, pakkudes banaane, apelsine, kreebusid, batiktehnikas kangaid, käekelli, kaelaehteid… Kui nende vastu huvi ei näidata, suunduvad nad uusi ostusoovijaid otsima, pettunud, et kauplemisest koos selle juurde kindlasti käiva tingimisega midagi välja ei tulnud.

Kahest rannast, kus käisime, oli üks linna piires, teine kuuekümne kilomeetri kaugusel Badagrys. Teine oli meeldivam. Seal kasvas liivakallastelt mõne meetri kaugusel kookospalme, seal ei käinud mitte linnakaubitsejad, vaid ümberkaudsete külade inimesed, seal oli huvitavam ja lainegi lubas veidi kergema vaevaga sügavamale minna, kuigi ka kaldal istuja ei võinud iialgi kindel olla, et veekeel juba järgmisel hetkel tedagi ei limpsa.

Rannapalmid. Postkaart (1978) minu kogust.

Kasvuraskused

Lagoses Nõukogude saatkonnas öeldi meile, et Nigeerias töötab ligi 1500 Nõukogude spetsialisti, põhiliselt arstid, geoloogid, õpetajad ja ehitajad. Umbes sama suur on nende nigeerlaste arv, kes on lõpetanud kõrgkooli Nõukogudemaal.

Üliõpilasi on kõigis Nigeeria üheteistkümnes kõrgkoolis kokku ligi 50 000. Kõige suurem on Ibadani ülikool (6000 üliõpilast), kõige parem õppetase aga Lagoses. Ülikoolid on loodud Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolide baasil, nii nagu ka kogu haridussüsteem on väga sarnane Inglise omale. Ülikoolid koos kõige eluks vajalikuga moodustavad suurlinnade juures omaette piiride, valta ja reeglitega isoleeritud üliõpilaslinnaku.

(Lagose ülikooli üliõpilaslinnakus käisime ja need muljed olid põnevad ning üllatavadki, kuid selles leheloos ma neist ei kirjutanud. Alguses suhtusid tudengid meisse kui valgetesse ja nende meelest inglastesse väga negatiivselt, aga see suhtumine hajus, kui nende hulgas kauem olime, nende sööklas lõunat sõime ja lihtsalt juttu ajasime. – minu märkus)

Väike kingitus sellelt reisilt. Minu foto.

Nagu teistes arengumaades nii ka Nigeerias ületab Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni andmetel noorte tööleasujate arv märgatavalt vanuse tõttu töö jätjate arvu. Enam kui 50 protsendile tööleasuvatest noortest tuleb igal aastal luua uued töökohad. Töötasud on üsna nigelad, eriti väljaõppimata töölistel. Nii teenib ehitustööline 100 – 200 nairat kuus, insener 600 – 700 nairat. 

Olukorrast Nigeeria põllumajanduses oli meie lehes hiljaaegu juttu (vt. 16. jaanuari /1979/ “7 päeva”. Saime seda mõneti tunda ka oma nahal, sest Aafrikast loodetud banaanidehulk jäi meist kinni pistmata. Saime küll rahvustoitude lisandina praetud banaane kartulite asemel, kuid muidu on banaanide kui sisuliselt juba sisseveetava kauba hind turistide jaoks kõrge.  Kui veel hiljuti elas kuni 80% Nigeeria rahvastikust maal ja peamine majandusharu oli põllumajandus, siis nüüd läheneb vajadus vedada sisse seni väljaveetud maapähklit jne.

Kümme aastat tagasi loodi Ibadanis Nigeeria ja Aafrika majanduselule olulisemaid instituute IITA (ingliskeelse nimetuse algustähtede järgi) – Troopiliste Põllukultuuride Internatsionaalne Uurimisinstituut, kus praegu töötab enam kui 33 rahvuse esindajaid. Instituudikülastamine oli meie grupist eriti huvitav muidugi kolhoosi osakonnajuhatajale Joonas Saksakulmule Muhumaalt ja “Kommunismi” kolhoosi peaökonomistile Elle Mäele. Aga vaatamist jätkus meile kõigile.

Instituudis kasvatakse maniokki (millest söögiks tarvitatakse juuri), jamssi, riisi, maisi, ube, bataati ja veel mitmeid kogu Aafrikas viljeldavaid kultuure. Kõik need tahetakse põhjalikult läbi uurida 80-ndate aastate lõpuks. Igal aastal on töös neli ulatuslikku programmi. Tulemusi rakendavad Nigeeria jt. Aafrika riikide farmerid ja erilist tulu oodatakse neist tulevikus, kui hakatakse looma kooperatiive. Instituudi ülesanded on allutatud riigi vajadusele toita iseennast.

Eksootika

Olgu öeldud, et Nigeeria-reis ei vastanud sugugi meie senistele kujutlustele Aafrikast. Teisipidi jälle oleks ennatlik seda tahtagi, sest nägime vaid murdosakest tollest hiiglaslikust maailmajaost, tibatillukest osa Lääne-Aafrikast. Eksootilisi troopikaloomi nägime üksnes Ibadani ülikooli loomaaias, taimede kohta võiks peaaegu sedasama öelda botaanikaaias käimise järel, kui poleks olnud sõite ookeani äärde.

Enamjaolt nägime linnu ja inimesi, nende janu hariduse ja kultuuri järele. Käisime diskoteekides ja kinos. Viimases oli filmi jälgimisega raskusi, sest märksa huvitavam oli vaadata-kuulata publiku reaktsiooni, mis meie omaga diametraalselt vastupidine. Käisime Rahvusmuuseumis tutvumas läbilõikega 2000-aastasest Nigeeria kunstist, käisime veel mitmel pool mujalgi, aga loetelu läheks pikaks.

Rahvuslik regatt. Postkaart (1978) minu kogust.

Eksootikaks võib pidada Nigeeriast toodud lemmiksuveniire – mustast puust ja elevandiluust esemeid. Eksootikaks võib pidada sedagi, et nägime väga palju ilusaid inimesi. Eksootikaks võib lõppude lõpuks pidada sedagi, et kookospähklit ei saa nii lihtsalt lahti keerata, nagu näidatakse laineid löönud Itaalia komöödiafilmis “Sinjoore Robinson”, vaid selle looduse poolt meisterlikult pakitud tuumani jõudmine on vaevanõudev, muidugi kui tegu on korraliku suure kookospähkliga.

Niisiis sõltub eksootika puhul kõik sellest, mida eksootikaks pidada.

Päike

Kui millestki rääkida pole, siis räägitakse ilmast. Nigeeria-reisilt on muljeid nii palju, et ilmast polegi nagu suurt mõtet juttu teha. Oli meie jaoks suhteliselt talutav kuumus, esimestel päevadel küll harjumatu, mida veeskäimine leevendada aitas. Ei olnud vihmaperioodi. Paraviisi ei olnud ka kõrbeliiva toovat tugevat tuult – hormotaani. Päeval paistis taevas lausa seniidis päike kui kuumendav punkt. Ilusaid päikesetõuse ja loojanguid polnud: päike kas oli kõrgel või teda ei olnud üldse. Pärast kella kuut õhtul pimenes järsku.

Advertisements

Written by L.

08/04/2011 kell 22:20

%d bloggers like this: