Teed

Mõned mu teekonnad

2003 – Prantsuse Riviera ja Põhja-Hispaania

Kõrguste ja avaruste õhus

Ilmunud Õpetajate Lehes, 15.aug 2003

Kui Euroopat veel põuapalavus ja tulekahjud ei vaevanud ning Eestiski oli juuli alguse jahe nädal, olin Prantsuse Rivieras ja Põhja-Hispaanias bussireisil, mille õnnestunud korraldus võimaldas palju näha: Vahemere- äärseid tuntud ja vähetuntud linnu ning maakohti, kloostreid ja kirikuid, kääbusriike Andorra ja Monaco, Püreneesid ja Alpide kõrgemaid tippe. Allpool on juttu mõnest kõrvalepõikest, mille oma reisikavas tegin.

Esimesel hommikul Nizzas (prantslastel küll Nice’is) võtsin ette jalgsimatka kesklinnast Cimiezi mäele Marc Chagalli muuseumi. Selle käigu olin juba kodus kindlalt otsustanud – ajendiks 1991. a eesti keeles ilmunud Jean-Paul Crespelle’i raamat “Chagall. Armastus. Unelm. Elu”, kus selle muuseumi loomisest veidi juttu.
Käia oli umbes kaheksa kilomeetri ringis (hiljem sain küll teada, et Cimiezi muuseumidesse on võimalik sõita ka tasuta linnabussiga). Tänavad olid täis hommikuinimesi, raudteejaamast edasi lisandus ka veidi kahtlasemaid tüüpe, aga kõhedust ei jõudnud see tekitada – enne tulid üles Cimiezi viivad vaiksed tänavad, mille ääres palju hotelle, pansione, villasid, ilusaid maju varjuliste aedadega. Neil tänavatel jalutasid väärikad vanadaamid oma lemmikkutsudega ja tasulised koertejalutajaid, tõukoerad rihma otsas. Oli ka tervisejooksjaid.
Kohtumine Chagalliga
Chagalli muuseumi leidsin varsti, aga et avamiseni oli veel üle poole tunni, jalutasin mäe otsa edasi, kuni jõudsin mu käsutuses olnud kaardilt välja, arheoloogiamuuseumi huvitavate antiiksete varemete ja Matisse’i maja juurde. Varemeid koos ümbritseva pargiga uudistasin pikalt, Matisse’ist otsustasin seekord loobuda, sest kartsin, et jään Chagalli juures ajahätta.
Chagalli muuseum oli kohe avamisest alates rahvast täis: pühapäeval oli muuseum kõigile tasuta avatud. Nagu Prantsusmaa ja küllap kogu maailma olulisemates kunstimuuseumides tavaks, oli ka siin palju jaapanlasi – astuvad saaliuksele, võtavad kõik korraga videosse, et kodus vaadata, ja alles siis hakkavad endale detailsemalt selgeks tegema, millega tegu.
Prantsuse keeles on sel muuseumil pikk nimi: Musee National Message Biblique Marc Chagall ja välja on pandud tema taieste sari “Piiblisõnum”. Esimeses saalis on 12 suuremõõtmelist maali (aastatest 1954– 1967) illustreerimaks Vana Testamenti. Neis on tõsistele teemadele vaatamata palju sedasama lennukust, mängulisust ja muinasjutulisust, mis Chagallile ainuomane ning on oma kõrgpunkti saanud Pariisi Ooperiteatri laemaalil. Teistes saalides on pildid väiksemad, kuid sama huvitavad. Rahulikult saab nautida suurt mosaiiki siseõue veesilma kohal, millel Chagall on kujutanud prohvet Eliase ilmumist. Veel rahulikum on muuseumi auditoorium, õigupoolest kontserdisaal, mille akendel Chagalli vitraazid maailma loomisest on takistuseks siiagi sisse kippuvale päikesele. Chagall ise ei nimetanud neid usuteosteks, vaid poeetilisteks variatsioonideks piibli teemadel. Hoone Cimiezis on ehitatud spetsiaalselt nende taieste väljapanemiseks, mediteerimise paigaks.
Riviera Eze1Kaljulinn Eze
Teekonnal Nizzast Monacosse oli mõnetunnine peatus keskaegses Eze’is. Turistidele reklaamitakse seda parfüümide linnana, pakutakse vaatamiseks parfüümimuuseumi (tutvustab põhiliselt seebitootmist, seepe ja Grasse’is tehtud lõhnavett saab ka kaasa osta). Aga kui ikka väga ei huvita teada saada, et prantslannad eelistavad roosilõhnale jasmiini oma ja seepi valmistasid vanaemad vanasti sealkandis samamoodi kui Eestis, siis tasub end muuseumist välja libistada ja kasutada aega kaljulinna avastamiseks.
Teekond läheb siingi mäetippu. Kui mõni (üli)kitsastest tänavakestest tupikuks osutub, tuleb tagasi minna ja labürindis mõne järgmise nurgakese tagant uus teeots leida. Värvikust lisavad kõikvõimalikud galeriid ja nipet-näpet müüvad kohakesed, väiksed töökojad, kohvikud, võõrastemajad ja kuldkitselt nime saanud restoran. Tänavad meenutavad mõnevõrra Tallinna vanalinna kitsamaid kohti, aga on järsemad, puhtamad ja oma pisitillukeses olemises põnevamad.
Juba päris kõrgel on kõndijal ees kassa, kust 2,5-eurose pileti eest võib edasi rühkida eksootilises (põhiliselt kaktuste) aias, mis on linnaga võrreldes uhiuus, 1949. aastast. Päike kõrvetab, ees paistavad kindlusevaremed – vaateplatvorm, kust avanevat panoraami sageli nimetatakse Prantsuse Riviera kõige kaunimaks vaateks. Avali on kõik neli ilmakaart – kus pole merd, seal on mäed ja mõnel pool on nad teineteisesse sulandunud. Allapoole jäävad Eze’i kellatorn oma kumeda kellahelinaga ja lossid, ka 1306. aastast pärit Santa Croce kabel.
Taas alla jõudnud avastan teeraja, mille alguses on tagasihoidlik plaat kirjaga, et seda rada mööda tavatses jalutada Nietzsche, kes Eze’is mõnda aega kirjutas oma “Nõnda kõneles Zarathustra” “mäekõrguste luulet”, nagu on selle teose kohta öelnud Johannes Semper. Ennast mäetippu tagasi mõeldes tundub küll, et võis olla nii, nagu Semper kirjutab: “/teosed sündisid/ rännakuil mööda mägesid, misjuures Nietzsche ise tähendab, et mida rikkalikumalt hoovas tas loomisjõud, seda kiiremini ta ise sammus; jah, vahel nähti teda rõõmust isegi tantsivat… Kogu teos kannab otsaesisel oma sünni märki: selle rütmile ja kujudele võib palju paremini sisse tunda, kujutelles mägesid ja avarat merd ta looja lähedal. Kõrguste ja avaruste õhku on see raamat täis”.
Eze’i haruldus olevat avaldanud suurt muljet ka kirjadaam George Sandile.
Tavaliselt ostan käidud kohtadest mälestuseks mõne postkaardi. Eze’is ma seda ei teinud, sest kaljulinna imelisust ei suutnud edasi anda neist ükski.
Nukud Monte Carlos
Monacos on peamised huviväärsused vürstipalee, mis võlub eelkõige sellega, et seal tõepoolest valitsejad elavad, vürst Rainier’i suurhobil põhinev okeanograafiamuuseum ja rahamaias kasiino. Lisaksin neile Monaco rahvusmuuseumi nuku- ja automaadinäituse.
Nukukogumine on ajast aega olnud moes nii Itaalias, Prantsusmaal kui ka Hispaanias. Mis tahes materjalist puped on neis maades väga väljendusrikkad. Monte Carlo muuseumi endisaegsete nukkude näituse aluseks on maailmas unikaalne Madeleine de Galea eluaja jooksul Pariisis 19. sajandil kogutud kollektsioon. Ka maja ise on vaatamisväärsus, arhitektiks Charles Garnier, Pariisi ja Monte Carlo tuntud ooperihoonete looja. Otse muuseumi vastas kuulsa kasiino lähedal on merekaldal jaapani aed – rahulik jahedam koht keset rahakat linna, vuliseva vee ja kirevate kaladega.
Juhtumisi olin palaval päeval ainus muuseumikülastaja. Küsiti, kust ma tulen. Kuulnud, et tegemist on Eesti ajakirjanikuga, pandi kõik liigutavad nukud “käima” ja “helisema” – see oli väga tore: üksinda kahekorruselises suurte saalidega nukumaailmas, kus kõik nukud, mis selleks võimelised, midagi teha askeldavad. Oi seda sitsi-satsindust, lehvikuid, ehteid ja uhkeid tualette, spetsiaalselt nukkudele loodud mööblit ja maastikupilte, elu- ja piiblistseene! Omapärane igatahes.
Praegu peaks samas hoones olema teinegi nukunäitus – Monaco printsess Stephanie patroneerib Barbie-maailma väljapanekut. Maitse üle ei vaielda.
Mustlaste musta pühaku linn
Läbisime hiiglasliku Camargue’i rahvuspargi, loodusvaramu, mille kohta tavaliselt öeldakse, et seal võib näha flamingosid, valgeid hobuseid ja musti härgi. Läheme Camargue’i pealinna Les Saintes-Maries-de-la-Meri.
Kuulates juttu laevahuku läbi elanud väidetavalt Egiptuse päritolu pühadest Mariadest, kelle järgi linn nime on saanud, ja mustlaste pühakust Saarast, nende Mariade tumedanahalisest teenijannast, tulevad mulle meelde Vladimir Beekmani “Koridori” (1982) emotsionaalsed leheküljed mustlaste palverännakust enne sõda just sellesse linna: “Keegi ei oska täpselt öelda, milliste hädade vastu aitab või millist õnnistust annab Must Saara, aga iga aasta kahekümne neljandaks maiks tõttab tema juurde viimne kui mustlane, kelle hobune selle teekonna vastu peab, tulgu tal selleks või pool Euroopat läbi logistada.” Ja veel: “Saara ei olegi nii väga kiriku või usutunnistusega seotud, ta on pühakute keskel vaba ja omaette nagu mustlased kunagi, sellepärast hoiamegi meie teda ja tema meid.”
Mis Mariadesse puutub, siis on Beekmani tekstis juttu kolmest Maarjast, linnakese praegustes kõikvõimalikes tutvustustes aga ainult kahest. Mõlemad olevat sängitatud kirikusse, krüptis aga on Saara.
Suvekuumuses oli linn vaiksevõitu. Võis kujutleda, missuguseks muutub ta, kui siia kokku sõidavad tuhanded mustlaskillavoorid ja seda omapära vaatama tulevate turistide hordid. Kui mustlased tunnevad end, nagu Beekman kirjutas: “Ja siis äkki hüüab keegi: üles vennad, me oleme suur ning iidne rahvas, tundkem selle üle uhkust!” Traditsioon kestab.
Tohutu 12. sajandist pärit romaani stiilis kiriku juures väljakul otsib ka praegu siesta ajal päikese eest varju palju mustlasi. Lähikonna väikestel kaubatänavatel on nad võõrast märgates pealetükkivad, ruttavad pakkuma mingisuguseid hõbejaid tilbendusi. Häirijast lahti saan alles siis, kui ütlen selges eesti keeles: “Ei taha!” Mustlasnaine jääb mind üllatunult vaatama, keele kõla on talle vist päris võõras…
Vaatamisväärsus on mustlaslinnakese vanakraamiturg kaldapealsel – siia võiks eesti küladest ja linnadest palju niisuguseid asju tuua, mida meie vanavarakorjajad enam ei taha või millest nad tüdinud on, alates vanast luuakontsust, vikatist või sirbist, aga lõpetades päris uhkete uhmritega. Siin on enam-vähem kõike, mida külaelus vaja on olnud. Isegi üks mulle lapsepõlvest Läänemaalt tuttav võitegemise kast vaatab vastu. Enamik pakutavast on siiski seotud hobustega – sadulad, hobuserauad, piitsad, rakmed… Kes tunneks hobuseid paremini kui mustlased?
Kirjandus ja elu
Tagasi Eestisse jõudnud, küsisin Vladimir Beekmanilt, kas ta ka ise on sattunud Les Saintes-Maries-de-la-Meri, millest nii tunneteküllaselt kirjutas. Ta vastas: “Ise pole ma küll paraku sellesse linna sattunud, kuigi olen lähedal käinud. Minult on sageli küsitud, kas mustlane, kes mu raamatus sellest linnast räägib, oli tegelikult olemas või välja mõeldud. “Koridor” on nagu kirjandus ikka, leitud baltisakslase kirjad on kunstiline võte. Et mustlastest kirjutada, hankisin allikaid, uurisin fakte ja pärimusi, mida sain põhiliselt tutvuste kaudu teadjatelt inimestelt.
Eesti mustlastel pole minu teada selle kohaga sidemeid ega sinna (palve)rännaku traditsioone. Pärast sõda jäid eesti mustlased omaette, neid oli alles väga vähe, mustlaspopulatsioon taastus siin läti mustlaste kaudu, kes siia liikusid vabalt. Katoliiklasi meie mustlaste seas polnud või oli vähe, omaks võeti – kui võeti – meie põhiusk. Aga Saara juurde rändamine on olnud katoliiklikul alusel traditsioon.
Mäletan, et toona võttis minuga kontakti mustlasteuurija Moskvast, meil oli isegi kirjavahetus, sest ta tundis huvi, missugused rahvusvahelised allikad mul kasutada olid. Keegi küsis ka Riiast. Kogu selle mustlasliku kirevuse ja emotsioonid panin kirja enamasti oma arusaamise ja mälestuste põhjal. Minu lapsepõlve- ja noorusaegadel oli mustlasi Tallinna tänavapildis tihti näha ja mitte ainult niisugustes olukordades, nagu praegused ligitikkuvad tänavakaubitsejad.

Erika foto

Advertisements

Written by Lin

24/08/2009 kell 18:46

%d bloggers like this: