Teed

Mõned mu teekonnad

1975 – Taani

1975  –  Taani-Norra-Rootsi-Soome. Skandinaaviamaade kruiis “Baltikal”.

Lapid lendavalt vaibalt
© Linda Järve
Ilmunud “Noorte Hääles” nr 290, 13. dets 1975.

/Märkus: Et see lugu on ühe korraga blogisse panemiseks liiga pikk ja hõlmab erinevaid riike, siis olen selle jaganud osadeks. Kuna 1975. aastal tehtud ja ajalehes avaldatud minu fotod on halva kvaliteediga ja ka kaotsi läinud, siis kasutan nende osade illustreerimiseks kaasa toodud postkaarte ja reklaammaterjale.

I OSA –  Sissejuhatus ja TAANI, Bornholmi saar./

Tihti juhtub midagi fotoaparaadiga. Ilmast ilma juhtub see midagi just siis, kui jäädvustamist ootab mõni eriline kodukauge hetk. Siiski talletub üht-teist filmilindile, ühtteist mällu. Mäluhetkedest põimuvatele, vahel vaid põgusatele meenutustele ja kujutlustele lisavad sügavust ja laiust loetust ning kuuldust korjuvad teadmised. Nõndaviisi saame iselaadse lendava vaiba, mis võib silmapilguga tagasi kanda kordkäidud maade kordnähtud paikadesse.
Järgnevad lapid ongi sellesügiseselt (1975 – minu märkus) lendavalt vaibalt, mis sai kokku õmmeldud pärast laevareisi Skandinaaviariikide pealinnadesse ning mõnda vähemteada kohta kah.

Pelle saar

“Pelle ajal oli soolaheeringas bornholmlaste tähtsaim toidus. Kõigis ühiskonnakihtides oli ta alatiseks hommikueineks, alamkihi juures valitses ta ka õhtulaudu – ja tuli vahetevahel pisut muudetud kujul isegi lõunalauale. “Siin toidetakse kehvalt, ” ütles rahvas ühe või teise talu kohta pilgates, “heeringat saab ainult 21 korda nädalas”… Maamehed veeresid oma mahukaimate vankritega linna või kaluriküla poole ja heeringakaupmees sõiti kogu maa hurtsikust hurtsikuni läbi oma setukaga, kes oli nii vilets, et kihuta talle kas või otsemat teed kuul pähe.” /Martin Andersen Nexø  “Vallutaja Pelle”./

Siinse postkaardi kinkisid mulle meie noored giidid Selma ja Mide, kes kaardi taha kirjutasid oma keeles kõikidele tuntud kolm sõna.

Saarte elurütm öeldakse mandrite omast alati mõnevõrra maha jäävat, muutused ja nihked on siin aeglasemad. Kui Anderseni pere pisut vähem kui 100 aastat tagasi Bornholmile tuli, sattus ta maailma, mis seljataha jäänud mandrist omakorda tervelt sajandi taga oli, õppis tundma ebavõrdsust eri klasside vahel. Terase poisikese Martin Anderseni huviküllane ja rahutu naaber Bornholmil oli eelkõige meri oma tormide ja meremeeste karmi eluga.

Nagu Pelle-aegu, nii tulevad bornholmlased nüüdki vastu saarele saabujatele, tulid meilegi, kui laev Gudhjemi lähistel ankru heitis. Kui kaater meid randa oli toimetanud, tervitasid kalurid meid sõbralikult. Rønne tehnikakooli õpilased, vähesed vene keele oskajad saarel, olid meile giidideks.

Hobuseid me suurt ei näinud; ainult kahe venna ühisfarmis Vestergårdis, kus pilgukese Taani põllumajandusele saime heita, vedasid nad hoonete vahel hädatarvilikku. Saare asfaltteedel kihutasid viisakate juhtidega tehnikasajandi sõidukid. Heeringaid suitsutatakse hooajal küllalt nii kohalikuks tarbeks kui väljaveoks. Heeringatest ning Martin Andersenist, kes oma poisiealinnakesele Nexøle hiilgust toonud maailmakuulsa kirjanikunimega Nexø, räägitakse igale saare külalisele kõigepealt.

Bornholm. Nexø sadam. Postkaart (1975) minu kogust.

Meile öeldi, et oleme Bornholmil esimesed Nõukogude turistid. Nagu võidupüha ajal saarel käinud Nõukogude sõjaveteranide delegatsiooni, nii ka meie külaskäik (tegemist oli noorte kruiisilaevaga -minu märkus. ) oli määratud tähistama Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 30.  aastapäeva. Sel puhul korraldas Taani-Nõukogude sõprusühingu Bornholmi osakond Rønne tehnikakooli saalis saare ajalugu käsitleva õhtu. Põhiosa sellest täitis meenutus, kuidas Nõukogude sõjamehed 1945. aasta mai algul Bornholmi vabastasid. Allingesse on maetud selles võitluses langenud. Austasime nende mälestust leinaseisakuga.

Bornholm on valdavas osas graniidisaar, millel rohkesti niite ja pöögimetsi. Saare linnakeste ja kalurikülade elanike tulualad on kalapüük ja põllumajandus. Rohkesti hakkas silma kireva välisilmega pansione. Suvekuudel toovad suurema osa tulust turistid. Talvel on saar ligi sada korda inimtühjem, tükk maad igavamgi, nagu meie noored giidid, tehnikakooli teisel kursusel matemaatikat õppivad Selma ja Mide kurtsid.  Küllap peitub siingi jämedamates joontes üks põhjus, miks noored saarelt lahkuma kipuvad, enamasti Själlandi linnadesse, kõige sagedamini vabade elukommetega Kopenhaagenisse, kus saarekarmusele vaheldust ja teistmoodi maailmanägemist loodetakse leida.

Bornholmilt jälle tulevad vaheldust ja uusi muljeid otsima paljud kunstnikud, kirjanikud ning näitlejad, keda ilmakära väsitanud on ja kellele meremüha uut loomerõõmu pakub. Tulevad need, kes huvitunud kunstnik Christian Zahrtmanni loomingust, mida saab näha Rønne ajaloomuuseumi kunstikorrusel ning Zahrtmanni toas jurist Erichseni majas. Viimane oli mees, kes rohkem kui sajand tagasi saarel esimese raamatukaupluse ja raamatukogu asutas. Rønne tänases moodsas raamatukogus on üle 100 000 raamatu ja 40 000 heliplaadi. Aga kui saare vaatamisväärsustest täielikumat pilti tahetakse saada, siis ei tohi sellest puududa Hammershusi linnus, Põhja-Euroopa omaaegseid võimsamaid kindlusi, mille suurim ulatus lõunast põhja on 235 meetrit ning läänest itta 135 meetrit. Kes valdas kindlust, oli ühtlasi saare peremees. Müürid, millel paljust pajatada, olid juba üsna lagunenud, kui umbes seitsme aasta eest nende rekonstrueerimisega peale hakati. Et väikesemahulise tööga siin hakkama ei saa, selles võisime veenduda oma silmaga.

/Järgneb.
Järgmine osa on: Taani. Lossikeldris magaja./

Advertisements

Written by Lin

09/03/2011 kell 19:43

%d bloggers like this: