Teed

Mõned mu teekonnad

1978 – Kirgiisia (Kõrgõzstan)

Sarvilise Hirve-ema laste juures

© Linda Järve
Katkendid tekstist, mis ilmus ajalehes Noorte Hääl 21. sept. 1978.

Issõk-Kul. Lõunakaldalt vaataja näeb põhjakalda mägesid.

/ Märkus: Kirgiisia on praeguses keelepruugis Kõrgõzstan, tema pealinn oli minu sealkäigu ajal Frunze, mis nüüd Biškeki nime kannab, Issõk-Kuli järve nime kirjutatakse nüüd Ösököll, Tjan-Šani mäestik on nüüd Tian Shani mäestik jne. Siin toodud osades olen siiski säilitanud tollase keelepruugi.

Reisil sai tehtud palju slaide, aga et need on skännimata, on siin vähe pilte. /

1.

“Sarviline Hirve-ema tõigi oma lapsed viimaks Issõk-Kuli äärde. üllatunult seisid nad ühel mäel. Ümberringi olid lumised tipud, halja metsaga kaetud mägede vahel aga sätendas järv – nii lai, et silm teist kallast ei seleta. Sinisel veepinnal veerevad valged lained, tuul toob neid kaugelt ning ajab kaugusse. Keegi ei tea, kust Issõk-Kul algab ja kus ta lõpeb. Kui päike järve ühes ääres tõuseb, on teises alles öö. Ei jõua ära lugeda, kui palju mägesid Issõk-Kuli ümber on, ja kes sedagi arvata oskab, kui palju teisi lumiseid mägesid veel nende mägede taga kõrgub.

“See ongi teie uus kodu,” ütles Hirve-ema. “te asute siia elama, hakkate põldu harima, kala püüdma, karja kasvatama.””

Issõk-Kuli järv kosmosest vaadatuna. Pilt internetist.

Poeetilisemalt,  kui Tšõngõz Aitmatov seda teeb, on raske Kirgiisiast kirjutada.  Seal, kus juhukäija vaid tundmatuid taimi, seninägemata värvikombinatsioone ja teab mida veel hoomab, näeb Aitmatov varrekate siraldžinide ustavat sõprust, stepirohu teesklevat kergemeelsust, paplite vastuvõtlikku ellusuhtumist; näeb elutus elu ja elavas hoogu; näeb, nagu nähakse paiku, asju ja värve, nagu kuulatakse mälestuste häält ja tuntakse tuttavlikke lõhnu seal, kuhu roheka võluklaasikilluna on jäänud lapsepõlv. Nii ongi, et siinsete paikade omanäolisus, mägede kõrbemine kõrvuti jääliustike kargusega, metsade tumedus taamal algavate alpiniitude kõrval, Issõk-Kuli ja vähemate mägijärvede erksina kõrvuti jõgede tõrgestõtliku allamägerutuga – see kõik haarab meeled, jätab südamesse ja mällu rahutu kutse taas tagasi tulla, aga päris omaseks, päris sisemalt läbitunnetatuks teeb need paikkonnad ränduri jaoks aeg, töö, inimesed, see kolmainsus oma ühtekuuluvuses ja kooskõlas.

Raske leib

Raskelt tuleb meie leib sel sügisel (1978). Läbi vihmade ja pori siin, kivihallil Eestimaal. Kõige tähtsamast tööst – vilja kadudeta koristamisest – oli päev tihe Kirgiisiaski. Narõni ümbruse mäed on ajast aega olnud kui elutud: tolmrusked, oma kõrbenud värvivarjundites nagu hiigelelevandi kuprutõmbunud nahk. olnud kui elutud… Aga suured lambakarjad näsivad oma kuiva okkalist toidupoolist neiski mägedes ja karjamaadelt alla vaadates märkab erksamaid värvilaike, põldude oaaslikku vohamist ka selle kõrbenud kuhjumi vagude vahel, seal, kus voolab jõgi.

/Edasi olen kirjutanud üpris päevakajaliselt viljakoristamisest ja Kirgiisia põllumajandusest.Praeguse seisuga pole see ehk enam huvitav, seepärast asun kohe muljete teise osa juurde. – Minu märkus.)

2.
Küla paplite all

Kirgiisi mere ääres, lõunakalda keskel, kui kaardilt vaadata, asub tagasihoidlik kirgiisi külake Tossor. Nii väike, et igale kaardile teda ei kantagi ja enamik teelistest sellest külast lihtsalt mööda kihutab. Isepärased aiamüürid, tegija tahtele vastavalt kas suurematest või väiksematest omatehtud telliseklompidest kokku pandud. Tavapärased eelõued, kus päeval käib pere kogu elu nagu peopesal, kus pereema värvib villu, võtab kaevust vett või teeb toitu, kus vanemad lapsed nooremaid karjatavad-kasivad. Tagaõued, kus pere põllumaa ja puuviljaaed, kus valminud virsikud puu otsast maha plötsatavad, kus tolmunud marjapõõsaste all kalkunid kanadega kodusõda peavad, kus lammas rohtu näsib ja koerakutsikas läbiuurimata maid leiab, kuhu päeval rahvusmustrilised vaibad tuulduma laotatakse ja kuhu kaugemalt tulnud võõrastel lahkelt ka oma telgid lubatakse üles panna, kui nad tahavad mõne päeva just nimelt selles külas elada ja Issõk-Kuli, seda Kirgiisia suurt merd ja vannituba, tema soojuses nautida. Igatahes aitäh Džumagul Ulakovile, tema tumedasilmsele käbedale naisele Gulaile ja nende kuuele lapsele Tolossunile, Emilile, Žõskalile, Edilile, Asselile ja tillukesele Saltanatile, kelle peres me mõned päevad elasime! Olgu muuseas ka öeldud, et kuus last on kirgiiside arvates alles üsna vähe ühe korraliku pere kohta. Nende tõe- ja tarkuseterad väidavad, et elada tuleb laste, mitte mammona jaoks. Seepärast on ka Tossori väikekülas oma sünnitusmaja, mis just tühjalt ei seisa.

Vaade Issõk-Kuli kaldalt paplitealusele Tossorile ja mägedele selle taga. R. Treu akvarell, 1978. Minu foto.

Majandusliku pilguga vaadates on Tossor Džetõ-Oguzi rajooni Barskauni sovhoosi neljas osakond, kus põhiala on lambakasvatus. Suvel on küla suhteliselt tühi, enamik elanikke kümnete kilomeetrite kaugusel mägedes, Tossori suvekülas karjamaadel.

Kuidas rääkinukski Tšõngõz Aitmatovi väikepoiss “Muinasjutu järelloost” oma isale?

“Talviti pole meie ümbruses üldse rahvast, aga suvel, kui karjased ringi rändavad, on inimesi küll. Mulle meeldib väga, kui nad suvel lamba- või hobusekarjadega suurele vainule ööseks jäävad. Tõsi küll, hommikul lähevad nad mägedesse, aga ikkagi on nende seltsis hea olla. Lapsed ja naised tuuakse veoautodega. Jurtad ja muu kraam on autokastides. Kui nad on laagri üles löönud, lähme meie vanaisaga neile tere ütlema. Me teretame kõiki kättpidi. Mina ka. Vanaisa ütleb, et noorem peab ikka vanematele inimestele esimesena käe andma. Kes teisele kätt ei anna, see ei pea neist lugu…”

Leidsin veel ühe pildi ja lisan siia. Minu foto, 1978. a

/Järgmine osa: Seal, kus kulges vaid karjarada.
Tee-ehitajatest Kirgiisia mägedes./

Advertisements

Written by Lin

26/04/2011 kell 18:50

%d bloggers like this: