Teed

Mõned mu teekonnad

1979 – Georgia. Abhaasia

Gruusia. Abhaasia. 1979

© Linda Järve
Katkend tekstist “Külas tuttaval tundmatul”
(osast “Meistritööd”; kogumikust “Neliteist tutvust”, Eesti Raamat 1982).

Ei mäleta enam täpset Gruusia-reisi aega, kui selle täpsustan, siis ehk muutub ka siinne aastaarv, aga kipun takkapihta arvama, et see (esimene) reis oli u 1979. aastal (Ajakirjanike Liidu komandeeringuga kahenädalane maksimaalselt tiheda kavaga viibimine Gruusia mitmesugustes kohtades). Raamatusse jõudis ta mitu aastat hiljem.

Tean küll, et Gruusia nüüd Georgia on, kuid jätsin siia teksti toonase kirjapildi. Ka oleks võib-olla õige rõhutada, et Novõi Afoni koopad asuvad Abhaasias ja ma ei teagi, kas need ka praegu külastajatele avatud on.

Illustratsiooniks on postkaardid (1976).

Kivine sümfoonia: Novõi Afoni karstikoobas.

Kui Tsinandali parki võiks nimetada meisterlike inimkäte loodud vormide roheliseks muusikaks, siis Novõi Afoni karstikoobast Suhhumi lähistel võiks võrrelda kivise sümfooniaga selle kogu väljendus- ja värvirikkuses. See on kõige suurem karstikoobas meie maal, ruumalaga ligilähedalt miljon kuupmeetrit ja vanusega poolteist kuni kaks miljonit aastat. Aga keskeltläbi nii 2000 meetri sügavuses mäe all ei tundu need miljonid rusuvatena, vaid meeldivkaunitena.

Siseneme niisiis väga moodsasse maapealsesse ehitisse, jaamahoonesse, võiks ehk tinglikult ütelda, sest siit viivad väikesed vagunikesed meid 1300 meetri pikkust tunnelit mööda karstikoopani. Koopa esmaavastaja ei sisenenud siia mõistagi mitte niisuguste mugavustega. Väike abhaaasi karjapoiss leidis 1961. aastal mäeküljelt juhuslikult sügava lõhe. Kui ta sellest täiskasvanuile teatas, mõõtsid need lõhe sügavuseks 140 meetrit. Nii avastati praeguse vaatamisväärsuse esimene saal, mis “Abhaasiaks” nimetati.

Novõi Afoni koobas. "Noortesaal". Postkaart (1976) minu kogust.

Õues oli soojakraade kolmekümne lähedal, koopas pakutakse välja kakskümmend kraadi madalamat temperatuuri. vagunike peatub, väljume ja juba juhitaksegi meid esimesse saali. Süttivad tuled ja me ei teagi, millega seninähtust seda vaatepilti võrrelda.

Taamal helgib maa-alune järv, mille sügavus kõigub 17-35 meetri piires. Sõnulseletamatud värvid. Siis kustub üks lamp ja need värvid muutuvad sootuks teistsuguseks. Järve sügavsina vaheldub violetsega, siis süsimustaga. Koopaseinad näivad igal hetkel erinevad, nagu erinevaist arhitektuuriajastuist pärit, ja sealjuures oma miljoniaastases ajaloos nii ajatud. Kõik kokku on muinasjutt kivist.

Selliseid suuri võlvsaale on siin kokku üheksa. Tõsi, meie näeme kuut, sest kolm saali on kinni teaduslikeks uurimisteks.

Novõi Afoni koobas. Saal "Kanjon". Postkaart (1976) minu kogust.

Huvitav, kuidas tulid siia kunagi alpinistid ja speleoloogid? Kui palju tööd nõudis koopasaalide külastamiskõlbulikuks muutmine? Siit käib ju läbi tohutult palju inimesi ja nende kõigi jalge all on tee libisemisohututest konarlikest metallplaatidest. Viimaste paigaldamine kord vastu koopapõrandat, kord ühelt terrassilt teisele viivatele sillakutele on kindlasti väga töömahukas.

Novõi Afoni koobas. Stalaktiit "Valvur". Postkaart (1976) minu kogust.

Siin on imepärased saalid ja igaüks nendest teistest erinev. Vähe leidub kontserdisaale nii võimsa akustikaga, nagu on Noortesaaliks nimetatavas koopaosas. Muide korraldabki siin neljapäeviti oma kontserte Abhaasia koorikapell. Meile aga anti helilindilt kuulata Bachi “Koraaliprelüüdi”.

On midagi erutavat teadmises, et viibid maapõue sügavustes, koopas, mida kontserdisaali lühtritena säratavad stalaktiidid ja stalagmiidid, mis nende taha asetatud lampide valgel õige eriskummalisi varje heidavad ja värvitoone võtavad.

On kahju minna edasi sellest helide lummusest, aga lohutab teadmine, et kõige kaunim saal sellel umbes kolme kilomeetri pikkusel maa-alusel matkal on veel nägemata. Selle saali nimi on “Tbilisi”.

Nagu hetkeks tukkuma jäänud valvurivanamehed on siinsed stalagmiidimürakad, nagu möirgevalmis lõvi ripub stalaktiidikimp. Siis aga avaneb pilgule terve kivikosk. Aegade jooksul on ta kasvanud, kuni jõudnud meieni mõnest miljoniaastasest legendist. Võib-olla käis siin suplemas kivikuningas oma kivitütardega, kes korjasid kivililli ja pritsisid kivivee kivipritsmeid?

Novõi Afoni koobas. Saal "Tbilisi". Postkaart (1976) minu kogust.

Aga ometi vaimustab meid looduse kätetöö kõrval veelgi rohkem see töö, mida on siin teinud inimesed niisuguses sobivuses kogu koobastikuga: kaevurid, kes on raiunud tunneli tolle väikese raudtee jaoks, kunstnikud ja arhitektid, kes on teinud jaamahoone, millest algab reis muinasjutumaale, alpinistid-ehitajad ja speleoloogid-elektrikud, kõik need, kes selle töö eest pälvisid NSV Liidu riikliku preemia. Turistina siit läbi minna on nüüd lihtsalt mõnus ajaviide, veidi käimisrõõmu jalalihastele ja imemuljeid silmele. Aga selleks praeguseks turistide vooluks on valmistutud küllap meeterhaaval.  Ja kui ennist koopasse sisenemise eel muigasime uksesildi üle, millel seisis kirjas “koopa peainsener”, siis nüüd mõtleme, et kentsakast kooskõlast hoolimata peitub nende sõnade, selle ametinimetuse taga eelkõige selle nime kandja raske ja vastutusrikas töö.

Novõi Afoni koobas. Saal "Tbilisi", stalaktiidid "Lõvi" ja "Valvur". Postkaart (1976) minu kogust.

Advertisements

Written by L.

21/04/2011 kell 18:45

%d bloggers like this: