Teed

Mõned mu teekonnad

1978 – Nigeeria

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

III
“Aga sa ju suitsetad!”

Küllap kõigile meile jääb meelde hirvesilmadega pisike sigaretimüüja, esimene väike nigeerlane, kes meiega rääkima hakkas: ostjaid aimates oma kaupa pakkuma tuli. Ootasime (Lagose) Murtala Mohammedi nimelises lennujaamas bussi, mis meid linna teises servas asuvasse hotelli pidi viima. Naelad polnud veel nairadeks vahetatud, nõnda ei saanud me parima tahtmise juures midagi osta. Sellest oli poisikesel võimatu aru saada; püüdsime siis teistpidi, öeldes, et me üldse ei suitseta, aga ta märkas ühte suitsetajat ometigi, torkas sellele näpuga rinda ja ütles: “Aga sa ju suitsetad!” Terane poiss. Üldse on lapsed vilunud müügisellid. Millal nad magavad, jäi meile täiesti arusaamatuks, sest ööpäeva jooksul käivad nad küll ka koolis, aga põhiliselt aitavad vanemail kaubelda kõikvõimalike asjadega.

Need elavad, särtsakad, uudishimulikud lapsed ümbritsevad sind sedamaid, kui märkavad, et sa neile midagi anda kavatsed. Parem ära proovigi, sest kõigi jaoks niikuinii märke ei jätku.

Külalised tahavad neid käharpealisi sihvakaid lapsi meelsasti pildistada, aga ilma vastava kokkuleppeta või väikese kingituseta võib sellest paksu pahandust tõusta. Mis teha, ka poseerimine on teenimisvõimalus, mida paljude seni alles lahendamisjärgus olevate probleemidega riigis paraku kasutamata jätta ei saa.

(Märkus: Lennujaamast jäi meelde, et lennult tulijatega ei tegeldud enne, kui ametnikel palvus läbi oli. See oli üsna pikk ootamine. Teine pikk ootamine oli siis, kui selgus, et busse polnud. Kui bussid tulid, said tatarlased endale konditsioneeriga sõiduki, meie aga konditsioneerita, mis tähendas, et meil olid kõikide sõitude ajal aknad pärani lahti ja linnakära hästi kuulda. Hotell, kuhu sõitsime, oli kahekordne eramu, mida piiras kivist tara, sakiliste servadega klaasitükid kaitseks üleronijate eest. Kohe hotelli kõrval vonkles jõgi ja teisel kaldal käisid hommikuti külaelanikud end pesemas ning kogu nende elu-olu oli meile hästi nähtav. Lähedal oli ka mošee, millest kostvad palvehüüud meid äratasid. Väga värvikasse kanti sattusime ja igapäevatoiminguid oli palju näha. – minu märkus.)

Fotod: Näitusevoldikust “Highlights from 2000 years of Nigerian art” (1976). Ülal: terrakotakuju pea, mis on tüüpiline varase rauaaja Nok-kultuurile (900 e.m.a -300 m.a.j). All:  terrakotapea joruba (yoruba) Ife-kultuurist (12.-15. saj).

/Järgmine osa: IV – Uusimast ajast./

Advertisements

Written by Lin

31/03/2011 kell 11:23

%d bloggers like this: