Teed

Mõned mu teekonnad

1978 – Itaalia ja Vatikan

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

II
Roomas. Kogemata.

Moskvast pidime “Aerofloti” lennukil suunduma otse Lagosesse. Aga Moskvasse jõudes selgus, et läheb teisiti. Kompanii “Alitalia” lennutab meid Rooma, teenindab seal kahepäevase turismiprogrammi “Intermezzo” raames ja viib siis hiigelõhubussil “Douglas – DC-10” Lagosesse.

Hakka või uskuma vanasõna “Kõik teed viivad Rooma”. Nojah, Nuustakul ongi enamik meie grupist juba käinud.

Niisiis me lendame. Punases vormiriietuses stjuardess meenutab Sophia Lorenit noilt ammustelt päevadelt, kui ta alles Sophia Scicolonest filmitäheks saamas oli. Eesistme seljatoelt õpime lennutundide jooksul tahtmatult lausa pähe üliasjaliku kaunikõlalise itaaliakeelse lause “Giubotto salvagente sotto la poltrona” (päästevest on istme all), söögiriistadelt leiavad noormehed kirja “per alimenti” (“toiduainete jaoks” ja sünnitavad kohemaid anekdoodi, et pole veel jalagagi Itaaliasse saanud, aga juba nõutakse alimente.

Lendame üle Varssavi, Praha, Zürichi, Alpide, Como järve. Igatahes loetleb nii stjuuardess. Paraku on kogu see maakaart õhtupimeduses, paistavad vaid üksikud tuled, suuremate linnade kuma, hõbejalt kuuvalguses läikivad jõepaelad. Vahemaandumine Milaanos. Aga pole siin “Aerofloti” head kommet reisijaid vahemaandumisel lennujaama uudistama lasta. Nii istumegi tervelt kaks tundi lennukis.

Keskööl jõuame Euroopa ühte moodsamasse, Rooma Leonardo da Vinci lennujaama. Tolliformaalsused, passikontroll, ja lennufirma buss viib meid “Jolly” hotelli. Hommikul ärkame, avame akna ja tuppa tungib kärarikas linnasumin, millest aken nii kindlalt ära isoleeris. Otse akna alla jääb Villa Borgheset ümbritsev park. Kaunid piiniad. Midagi kodumaistest mändidest: männid nad ju ongi, ainult Vahemere-äärselt traditsioonilise laiuva võraga. Elame raamatutest ja filmidest tuttaval Via Vittorio Veneto ja Corso Italo nurgal, vana linnamüüri lähistel – niisiis ultramoodsas hoones sajanditevanuses linnas, keset ajalugu. Öösel bussiga sõites olime tajunud tuttavaks õpitud paikade äratundmisrõõmu. mõelda vaid, Colosseum, mille meie Kunstiinstituudi noor õppejõud Vladimir Taiger, komsomolisekretär Indrek Samussenko ja tudeng Andres Tali on üksipulgi läbi õppinud, on nüüd neil oma silme ees.

Colosseum. Postkaart (1978) minu kogust.

Päev algab ekskursiooniga Vatikani. Maailma unikaalseim kunstimuuseum ja Peetri kirik, kirikuvõimu keskus ja sümbol. Aga kirikuesisel väljakul kõnnivad segiläbi vaimulikud, turistid, tuvid ja koerad. Siinsamas lähedal seisab hulgaliselt voorimeeste kalesse, aga sõitasoovijatele noogutatakse eitavalt. Kui Tallinnast ära sõitsime, nägime viimases “Õhtulehes” TASS-i foto Roomas streikivatest voorimeestest. Streik jätkub, aga sellele meie giid tähelepanu ei juhi.

Peaasjalikult kasutame Roomas viibimist jalutamiseks. Nii päeval kui hilisõhtul. Saame osa linnarutust, selle erinevatest varjunditest erinevatel kellaaegadel, tema inimeste asjaajamistest. Viskame omagi münte kuulsasse Trevi purskkaevu, ikka üle vasaku õla parema käega, selg vee poole, nagu nõuab komme, et tagasitulek kindel oleks. (Märkus: peaaegu veerand sajandit hiljem jõudsingi Trevi purskkaevu juurde tagasi – minu märkus.) Vaatame lapsi, kes on riides viimse moe järgi, aga selles lohmakalt laias paljuvoldilises riietuses kuidagi väikesi vanainimesi meelde tuletavad. Mõnuleme pildituttavaid paiku, tänavaid , vaateid ja kõlatuttavaid kohanimesid nähes. Ootamatult me siia sattusime, sestap on paberipealseid teatmeid kaasa võetud napilt ja mälus peab taastuma kõik, mis sinna kunagi talletatud gladiaatoritest alates kuni Andreotti valitsuskriisideni välja.

Hispaania väljaku trepid. Fragment postkaardist (1978) minu kogust.

Üllatavalt rahulik tundub Rooma, kuid seda vaid pealiskaudsele pilgule. Kooliõpikutest tuttavates paikades tajud esmapilgule varjatud võitlust, teravaid probleeme. Majaseintele ja linnamüüridele kleebitud afišid ja kriipseldatud loosungid kutsuvad koosolekutele. Järjest suuremat muret tekitavad Itaalia töölistele fašistlike elementide provokatsioonilised väljaastumised. Vaikus on petlik.

Ajalehekioskist leiad kõrvuti kõige värskemaid poliitikauudiseid ja kõige häbitumat klatši esimese suurusjärgu tähtede kohta. Börsiuksest väljub mureliku näoga mehi: naela kurss langeb, dollar teeb ka midagi…

Ühele laiale kõnniteele on tundmatu kunstnik joonistanud Kristuse pea, mitu meetrit nii- ja naapidi. All on kiri: “Palun aidake mind”, ja palujale visatakse münte. Tänavanurkadel meelitavad lõbutüdrukud ja sutenöörid võimalikke kliente, tänavakohvikus astub meie juurde kahe patsiga tüdruk, käes korjanduskarp Rooma vaeste heaks.

Oleks ilmvõimatu kahe päevaga mõista hiiglaslikku ajaloolist linna tema nüüdisprobleemidega. Üht-teist saame lisaks seniteatule, paljude asjade vastu on nüüd suurem huvi. Rooma andis meile kordumatuid hetki, mille rikkus sõltub vaid sellest, mida me nende jooksul näha jõudsime ja millised olid meie eelteadmised.

Taas oleme lennutiivul, ehk küll “Douglas – DC-10-s” kaob igasugune mulje lendamisest, kui satud istuma vahekäikude vahelistele kohtadele, kus aknast mitte midagi ei paista. Oled üks ligi kolmesajast reisijast.  Seitsmest erinevast programmist on võimalik tellida stereomuusikat igasugusele muusikalisele maitsele, lisaks näidatakse veel Sydney Pollocki uuemat värvifilmi “Bobby Deerfield”, mis “Armastuse loo” variandina tundub ja sama kurva lõpuga on. Kuue tunni pärast jõuame Lagosesse. Vastu lööb troopikaöö lämm.

/Järgmine osa on:  Nigeeria. III – “Aga sa ju suitsetad!”/

Advertisements

Written by L.

30/03/2011 kell 19:40

%d bloggers like this: