Teed

Mõned mu teekonnad

1978 – Itaalia ja Vatikan

Päike kui kuumendav punkt

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Noorte Hääl nr. 35, 10. veebr 1979.

Märkus: Itaalia (Rooma) – Nigeeria reis toimus 1978. aasta novembri lõpus. Esialgu pidi meie noortegrupp (Eesti ja Tatarimaa) sõitma Kameruni ja Nigeeriasse, kuid Kamerunis aset leidnud loodusõnnetuse tõttu asendati see riik meie reisikavas paaripäevase viibimisega Roomas. Nii sattusingi esimest korda Itaaliasse (ja Vatikani), millele järgnes Nigeeria, mis pole kaugeltki mitte ainult praegu rahvusvaheliselt petukirjade järgi tuntud maa, vaid on huvitav riik kireva rahvastikuga ning põneva arengukäigu ja kultuuriga.

Toona olid ajaleheküljed mahukamad kui nüüd ja seetõttu on see Noorte Hääles ilmunud ülevaade blogisse pandud mitmes järgus. Säilitatud on tollane keelepruuk.  Mõnes kohas olen pidanud vajalikuks täiendada teksti vahemärkustega. Illustreerimiseks kasutan tookordselt reisilt kaasa toodud postkaarte.

I – Rooma. Vatikan

Rooma, taamal Vatikan. Postkaart (1978) minu kogust.

Olen grupist veidi ette jõudnud. Istun nüüd Sixtuse kabeli seinaäärsel pikal pingil ja vaatan rahvaste rändamist. Nahavärvide ja rõivatoonide mitmekesisus. Rõõmsad ja nukrad pilgud, hajevil ja hardunud pilgud. Vaikselt naerjad, sosinal palvetajad, üksikud pisarapillajad. üldine vaimustus. Kõik ikka ühest otsauksest sisse, teisest välja, vahepeal kümme minutit aega kunstnike uskumatult suure unustamatu töö nautimiseks. Sähvatavale välklambile seab piirid valvemeeskonna esindaja: “Ei tohi.” Värvid on õrnad, pleegivad välkvalguses.

Hinges on pidu, sest kõige rohkem on siin näha tõelise loomingu võidutsemist aja ja ruumi üle.

Minu kõrvale, kahe hipit meenutava taanlanna lähedale on istunud soliidne paar: kuldhambuline tüsedam mees, uurikett nööpaugus, “Financial Times’i” värske number käes kõrvuti pühakute elulugusid sisaldava albumiga – nähtavasti mees, kel äri üle kõige -, ja tema üsnagi korpulentne kaasa. Prilliraamid välgatavad, daam otsib vestluskaaslast. Ja juba ta räägibki mulle: “Millised imekaunid värvid. See pruun, see kollane. So beautiful! Oh, Michelangelo… Oh, Raffael… Me tulime Ühendriikidest ja nüüd läheme edasi Pompejisse.”

Kuulan ta sädinat, noogutan nõustuvalt ta kiituse peale, poetan siis vahele: “Ja meie lendame edasi Lagosesse.”

“Nii kaugele,” imestab ta ja küsib, kust me tuleme. Kui selgus saadud, peab ta ikka veel usutamatuks meie siinviibimist, aga arvab siis, et küllap neil juttudel meie maast ja rahvast, mis tema ringkonnis käibel, pole kuigivõrd tõepõhja all.

“Ja palju teid on?” küsib ta.

“Kakskümmend Eestist ja kakskümmend Tatarimaalt, Volga lähistelt!”

“Väga huvitav!”

Juba nad tulevadki, ikka sellestsamast otsauksest, giid kommentaatorina ees. Minu kümme lisaminutit, mida grupist ettejõudmine andis, on otsa saanud, veel kümne minuti pärast läheme Sixtuse kabelist, et jätkata tutvumist Vatikanis säilitatavate kunstiaaretega.

Korpulentne daam ei näe meis nähtavasti ärikaaslaste poolt lubatud “nõukogude ohtu”, igatahes naeratab ta väga sõbralikult ja soovib head reisi.

(Märkus: Minu jaoks muutis selle juhukohtumise iseäranisti põnevaks fakt, et tegemist oli mustanahalise paariga. Meie tollases ajakirjanduses oli loodud vaeste mustanahaliste stereotüüp, need Sixtuse kabelis aga üsna ilmselt vaeste hulka küll ei kuulunud. – Minu märkus.)

Meie

Olime niisiis möödunudaastane (1978. a) viimane “Sputniku” turismigrupp meie vabariigist, sihtkohaks Nigeeria. Kakskümmend erinevat noort komsomoliaktiivi hulgast: viis tudengit, ülejäänud tööinimesed. Erinevad küll, aga,nagu hiljem selgus, väga hästi õnnestunud grupp, kes omavahel suurepäraselt klapib ja vahetevahel esiletulnud Fevroniade (vt. Lilli Prometi “Primavera”) unikaalsete küsimuste puhul asjad paika paneb.

/Järgmine osa:  II – Roomas. Kogemata./

Advertisements

Written by Lin

28/03/2011 kell 19:45

%d bloggers like this: