Teed

Mõned mu teekonnad

1983 – Turkmeenia (Türkmenistan)

Vaip

© Linda Järve
Ilmunud ajalehes Rahva Hääl nr. 8, 8. jaan 1984.

(Säilitatud tollased nimed ja keelepruuk. )

* * *

Motiiv turkmeeni vaibalt. Minu foto.

 

Vesi on turkmeeni elu,
hobune – turkmeeni tiivad,
vaip – turkmeeni süda.

(Rahvatarkus)

Kujutlesin Ašhabadi (nüüd Aşgabat – minu märkus) vaibavabrikut sootuks suuremana ja valgusküllasemana, auväärse silmahakkava tööstushoonena. Seda tänavanurgal asuvat suhteliselt tagasihoidlikku maja küll poleks ilma vastava sildita osanud tolle Turkmeenia jaoks ülitähtsa kunsti- ja tööstusliigi viljelemise keskmeks arvata.

Kujutlesin ka Ašhabadi vaibavabriku peakunstniku tööruumi sootuks suuremana ja valgusküllasemana, ikka täiemõõdulise ateljeena. Seda tillukese aknapiluga ruumi, kuhu Džuma Redžepov meid juhatas ja mis maast laeni tihedalt kõikvõimalikke kavandeid, fotosid, vaibamustreid, värviproove ja teab mida muud täis oli tuubitud, nõnda et väikese laua jaoks vaevu paika leidus, poleks ma küll tihanud selle vabriku üheks elukeskmeks pidada.

Seda suurem on praegu mu austus vaibakunstniku ja vaibakudujate vastu.

Redžepovid

Džuma Redžepovi kõik vaibad ja nende loomislood on pildis ja kirjas talletatud omavalmistatud albumisse. Iga asi on valminud erineval ajal ja asub ise kohas, ilma sellise arhiivi abita polekski asjassepühendamatul võimalust üldmuljet saada. Suurem osa kavandeid on valminud tootmiskoondise “Turkmenkovjor” eksperimentaalse kunstivabriku jaoks. See on Ašhabadi vaibavabriku ametlik nimetus ja tooted valmivad siin käsitsi. Lisaks sellele kuulub tootmiskoondisse veel 11 vabrikut üle kogu Turkmeenia. Neis toodetakse vaipu tööstuslikult. Iga päev tuleb telgedelt üle 200 ruutmeetri vaipu.

Turkmeeni vaibad, eriti käsitöö, on ajast aega hinnas olnud. Praegu ostavad neid enam kui 50 riiki. Mitmesuguste rahvusvaheliste näituste medaleid annab üles lugeda, maailmanäitustelt on kuus kuldmedalit.

Turkmeenlanna kudunud kord ammustel aegadel karmi valitseja käsul imekauni vaiba. Et ta sellest ilusamat kududa ei saaks, heideti ta vangikongi. Vaibakuduja, kes kaotab võimaluse teha oma armastatud tööd, on nagu lind lauluta. Vangipõlves lagunes turkmeenlanna kleit. Naine nägi nurgas ämblikuvõrku, otsustas sellest uue kleidi kududa. Ei tahtnud igavat ämblikuhalli ja värvis võrguniidi verega punaseks. Tema mälestuseks olevatki Turkmeenia vaiba põhivärv sügavpunane, küpse kirsi värv.

Džuma Redžepov koos kingitusvaibaga, millel on kujutatud Rässul Hamzatovi isa.

Vaibakuduja on ka Džuma Redžepovi naine. Veelgi enam, ta kannab uhket aunimetust: Turkmeeni NSV teeneline vaibakuduja. Töötab samas Ašhabadi vabrikus ja on oma töövõtteid õpetanud paljudele noortele vaibakudujatele. Ons vaibakudumine üldse õpetatav? Töövõtted küll, neid annavad emad edasi põlvest põlve. Aga kuulsateks vaibakudujateks saavad ikkagi vaid need, kellel töövõtete tundmise ja töökusega käib kaasas ka eriline loojatalent.

Kui päeval on vabrikus vaipa kootud, siis arvaks võhik, et ega õhtul küll enam keegi kudumisraami taha istu. Aga Annatadž Redžepova on just õhtutundidel kodus kudunud need kümned vaibad, mis Džuma Redžepov lisaks vabrikutööle loonud on. Neil vaipadel on tihti üks kirjarida: “Kingituseks Redžepovite perekonnalt”. Viimati sai sellise kingituse Rässul Hamzatov. Ühel vaipadest kujutas kunstnik poeeti ennast, teisel tema isa.

Kingitusvaibad on üks idamaadele iseloomulikke vaibaliike. Džuma Redžepovi vaipu on kingitud Juri Gagarinile ja Fidel Castrole, Charlie Chaplinile ja Indiale Mahatma Gandhi 100. sünniaastapäevaks. Viimatinimetatud vaip oli vaid 1,5-ruutmeetrine, kuid sisaldas 50 värvitoonis niite ja ruutmeetri kohta tuli 400 000 sõlme. Chaplini vaip erineb teistest selle poolest, et turkmeeni rahvusornamendi asemel ääristab seda kootud filmiriba. Kui vaip tuntud koomikule 1967. aastal Šveitsi kingituseks saadeti, tuli sealt peagi vastuskiri Chaplini allkirjaga. Ühe vaipadest on kunstnik kinkinud ajalehele “Sovet Turkmenistõn”. Õhtutundidel abikaasade poolt üksmeeles loodud vaipadel on kujutatud Leninit ja Uljanovite perekonda, Magtõmgulõd ja Mollanepesi, Giuseppe Garibaldit ja Karl Marxi. 1984. aastal saadetakse Jaapanisse vaip kingituseks Hiroshimale. Sellel on aatomipommi ohvrite mälestussamba taustal kiri: “Magage rahulikult, see ei kordu!”

Redžepovite vanim poeg Redžep on tunnustatud helilooja, loonud muusikat enam kui kümnele filmile. Teine poeg Rahmet on filmikunstnik. Tütardest on Adžap inglise filoloog, Džahanil on Moskvas käsil konservatooriumi neljas kursus. Kui nad alles algkoolis käisid, siis vist polnud kolmanda klassi vene keele õpikus turkmeeni koolile veel seda õppetükki, mille pealkirjaks on “Meister”. Praegu on. See õppetükk jutustab nende emast Annatadžist ja tema kootud vaipadest.

Redžepovite kohta sobib lisada, et vaibameistritel on kahe peale palju aukirju ja auhindu. 1970. aastal sai Džuma Redžepov oma loomingu eest Magtõmgulõ-nimelise Turkmeeni NSV preemia, 1973. aastast on ta teeneline kunstitegelane. Lähipäevil, 25. detsembril pidas ta oma 60. sünnipäeva. Ma usun, et üheks kingituseks oli Ašhabadi vaibakudujatel varuks kaunis üllatusvaip, mis sõlmitud iseäralise austuse ja armastusega…

On selline muuseum,

mis asub vaid kolmes üsna tagasihoidliku suurusega toas Ašhabadi vaibavabriku teisel korrusel. Siin võib näha Turkmeenia kõige kaunimaid ja kõige ajaloolisemaid vaipu. Teejuhiks siinsete rikkuste juures oli vanameister Aziz Bagirov, kes Ašhabadi vaibavabrikus on töötanud üle poole sajandi. Ta teadis öelda, et tootmiskoondises “Turkmenkovjor” on ühtekokku üle 10 000 töölise. Plaan 1983. aastaks nägi ette kududa 110 000 ruutmeetrit. vaibakudumise saab selgeks kolme-nelja kuuga. Aziz Bagirov mäletas, et 1950-ndate aastate lõpus käinud Ašhabadis seda õppimas ka paar eestlannat. Neil kulunud töövõtete omandamiseks pool aastat. Päris kiiresti.

Read, mis Džuma Redžepov mulle oma pildi taha mälestuseks kirjutas.

Ammustel aegadel lebas kudumisraam põrandal ja vaibakuduja ei saanud oma töö kohal selgagi sirgeks ajada. Nüüd on see praegugi veel raske töö ometi tohutult palju kergem kui tollal: kudumisraam on üleval, vaibakuduja seob sõlmi taburetikesel istudes. Aga noid sõlmi on määratu palju. Igal turkmeenide hõimul on omad mustrid, omad kujundid, mida nimetatakse göölideks. Kui ersaaride göölivaiba puhul on sõlmi ainult 250 000 ruutmeetri kohta, siis näiteks tekede vaibal tuleb iga ruutmeetri kohta umbes 350 000 sõlme. Niisugused keerulised sõlmimismustrid on tegijatel enamasti peas. Üks hinnalisemaid vaipu vabriku muuseumis on suhteliselt väike, veidi üle ühe ruutmeetri, aga sisaldab miljon sada nelikümmend kaheksa tuhat sõlme.

Või kas saabki neil vaipadel olla hinda? Näiteks sellel ülipõnevas reljeefkoes tehtud vaibal, mida kudus Turkmeenia üks väheseidmeessoost vaibakudujaid koos oma kahe abilisega. Omaaegse Ašhabadi maavärina ajal hukkusid nad kõik. vaibal jäi nurk lõpetamata. Reljeefvaipade kudumise kunsti tuntakse hästi Hiinas ja Vietnamis, meie maal märksa halvemini. Meister viis saladuse hauda ja kulus palju aastaid, enne kui vaibanurk suudeti lõpetada.

Väljapanekute seas on ka vaip, mille mõlemad pooled on erineva mustriga, aga ühtviisi kaunid. Selle vaatajad arvavad enamasti, et kaks vaipa on lihtsalt kokku õmmeldud. Tegelikult on see vaip aga korraga kootud mõlemalt poolt.

Turkmeeni NSV rahvamajandusnäituse peapaviljonis on aukohal hiiglane. See on suurim Turkmeenias kootud vaipadest ja kannab nime “Gigant”. Võimalik, et see on maailmas ainuke nii suur vaip: 193,5 ruutmeetrit. Võimalik, et see on maailmas ainuke nii raske vaip: 865 kilogrammi. Ruutmeetri kohta tuleb 252 000 sõlme ja ühtekokku on sõlmi 48 752 000. Kirjutasin neid arve ja kontrollisin, et nulle ikka vajalikul hulgal kirja saaks, ise aga mõtlesin hoopiski kahest kuupäevast ja kolmekümne kuuest naisest. “Giganti” kooti 1941. aasta 13. juulist 1942. aasta 12. veebruarini. Suure Isamaasõja algus… Vaibakudujad panid sellesse vaipa kogu oma elutahte, kogu oma võidutahte. Juba palju aastaid hiljem Turkmeenia kirjandus- ja kunstidekaadi päevil Moskvas kasutati hiigelvaipa Suure Teatri laval eesriidena.

Kui vastne vaip valmib, teevad vaibameistrid selle taustal traditsioonilise ühispildi. Seekordne vaip valmis Magtõmgulõ 250. sünniaastapäevaks, jälle Džuma Redžepovi ja vaibakudujate koostööna.

Aeg

on Turkmeenia vaipadele kuulsust lisandanud. Aziz Bagirov ütles, et käi käsitöövaiba peal kui tahes palju, see läheb aina ilusamaks, omandab kaunima läike. Niisiis, mida vanem on vaip, seda kaunim.

Aeg on andnud Turkmeenia vaibakudujatele paremad töötingimused, aga ka märksa suurema lugupidamise nende targa ja rõõmsameelse kunsti vastu. Tootmiskoondise “Turkmenkovjor” noorepoolne direktor Ogulnabat Muhammedova on endine vaibakuduja. Praegu ei juhi ta mitte ainult vabrikuid, vaid võtab osa riigi juhtimisest, on NSV Liidu Ülemnõukogu saadik.

Ajad on muutunud, tööinimene au sees. Ašhabadis näidatakse võõrale kindlasti Lenini mälestussammast. Otsus selle püstitamiseks tehti 1924. aastal, päev pärast Lenini surma. Selle monumendi alusel sillerdavad sügavates värvitoonides kividest tehtud vaibamustrid. Kivivaipu meisterdati viis aastat. Nii loodi mälestussammas Leninile, aga ka rahvakunstile, rahva armastusele, tema südamele.

Ühte tahaksin veel lisada. Turkmeenile pole vaip mitte koju tiritud ning teistele vaatamiseks pandud luksuskaup ja uhkustamisasi, vaid elupõline vanematelt lastele edasi antav tarbeese. Vaip elab igas peres oma elu: sellel mängivad lapsed, pere joob teed, päevatööst väsinu puhkab jalgu, küllatulnud naudivad vaiba soojust, libistavad peoga üle ta pehme pinna. Vaip elab…

– – –

Märkus: siinsetest piltidest veel – 1. minu foto Turkmeeniast toodud väikeselt vaipkotilt; 2. ja 3. Džuma Redžepovilt mälestuseks saadud foto, mis ei ole Eestis varem ilmunud; 4. Džuma Redžepovilt mälestuseks saadud foto, mis avaldati Rahva Hääles mustvalgelt ja mille värviline originaal on arvatavasti kaduma läinud.

Advertisements

Written by L.

21/03/2011 kell 15:49

%d bloggers like this: