Teed

Mõned mu teekonnad

1975 – Rootsi

1975  –  Taani-Norra-Rootsi-Soome.  Skandinaaviamaade kruiis “Baltikal”.

Lapid lendavalt vaibalt
© Linda Järve
Ilmunud “Noorte Hääles” nr 290, 13. dets 1975.

/Märkus: Et see lugu on ühe korraga blogisse panemiseks liiga pikk ja hõlmab erinevaid riike, siis olen selle jaganud osadeks. Kuna 1975. aastal tehtud ja ajalehes avaldatud minu fotod on halva kvaliteediga ja ka kaotsi läinud, siis kasutan nende osade illustreerimiseks kaasa toodud postkaarte ja reklaammaterjale.

III OSA – ROOTSI, Millesgården/

Looja käsi

Millesi aed - unistuste lend.

“Kaugetest maadest – koju Lidingös
Päikese ja lillede juurde,
Lindude laulu ja suveööde juurde,
Mändide ja kaskede, kadaka ja saarepuu juurde…
Fjordi lainete ja kuuraja juurde,
Skåne ja tuultest sündinud muusika juurde,
Siravate tähtede ja särava lume juurde.
Valgusega käes ja uiskudega jääl.
Mälestuseks loomingupalavikust,
Soovides ehtida kunstiga Sind, Saatust ja Rahvast.
Tulevik näitab, kas töö oli hea.
Olgale, õnnistatud armastatule.
Me elasime kaua, et anda kaasmaalastele parim meie loodust.
Alandlikult palume teis hoida seda head,
Mis keset maailma muutlikke saatusi
Seisab siin sellisena, nagu kangastus kunstnikule.”

Võib-olla ei peatugi kõik Lidingö Millesgårdenis viibijad aia kivipiirdele kinnitatud punasele graniiditahvlile raiutud testamendi ees. Lembe- ja soovisõnad jäävad enamikule siinsetest külastajatest ehk lihtsalt tundmatu keele taha peitu, sest ega giididki kõikjale näpuga näidata jõua, ning seda, millest mõtles nüüdseks 100 aastat tagasi, 1875.  aastal sündinud mees toda pühendust raiudes, võivad nad aimata ainult kujude ja purskkaevude mitmekesksuse järgi. Millesi põhimõtteks sai: “Lase mul töötada, kuni kestab päev”. Ja et tema päev kestis kaheksakümmend aastat, aitab see ühtlasi selgitada ka aia ja hoone eksponaatide kirevust, mis väljendub mitte niivõrd materjalides ja värvikuses kui kujutatu sisus.

Me käisime läbi selle aia peaaegu kõik sopid, imetlesime terrassidelt avanevaid vaateid, siia korjatud või siin tehtud kunsti ning skulptori töötuba. Kui Olga ja Carl milles  galerii mosaiikpõrandat ladunud, siis püüdnud naine improviseerida, teha nii, nagu talle parem näis, pidamata lugu tööjoonistest. Milles nõudnud täpsust. Olga aga jäänud kindlaks, et väikesed kõrvalekaldumised muudavad kavandatu ainult huvitavamaks. Kõneldakse, et vihahoos käratanud Milles: “Kes siin see õige Milles on? Sina või mina?!” ja Olga vastanud: “Mina ka!”

Millesi fantaasiamängud - kaasakiskuv rõõm olemisest.

Olgu kuidas on tolle perekondliku lahkheliga, kuid selles sügisese aias tundus, et nagu Olga kõrvalekaldumised aitasid muuta huvitavamaks galeriipõranda mosaiigi, nõndasamuti pani ka sügisvärvide kirkus särama siinse fantaasiamängu, muutes iselaadseks isegi nood kujud, mis muidu ehk ainult tehniliste nõksudega silma oleksid paelunud. Ja veel üks väike, koguni riivatu mõte tuli Millesgårdenis: “Kui oleksime nüüd natuke nagu Karlsson katuselt, et oskaksime ka “päriselt ise lennata”, siis keerleksime veidi aega seal postide kõrgusel skulptuuride vahel, sest kui nad alt nii toredad näivad, mis huvitavad ja asjalikud näod neil veel olla võivad.” Aga karlssoneid Millesgårdenis paraku pole.

"Looja käsi"

Mõistagi lausa pidi selle paiga peremehele meeldima kolmanda sajandi Aleksandria poeedi Mochose poeem Europe röövimisest, mis nüüd tänu Hardi Tiidusele on Edith Hamiltoni “Antiikmütoloogia” läbi ka eesti keelde jõudnud:

“Kuigi Hera viibis kuskil eemal, mõtles taeva isand ikkagi ettevaatusele ja muutis enese enne Europe juurde ilmumist sõnniks. See polnud tavaline pull, keda võib näha tallis või karjamaal rohtu nosimas, vaid ilusaim kõigist omasugustest, läikiva kastani karva, hõbedase ringiga otsaesisel ja noorkuu-kujuliste sarvedega… Naerdes istus Europe sõnni selga, kuid teised, kes küll kiirustasid, kuis võisid, ei jõudnud järgneda tema eeskujule. Sõnn kargas jalule ja tormas merekaldale, sealt mitte vette, vaid jooksis üle voogude edasi. Lained tardusid tema ees ning terve saatjaskond kerkis välja sügavusest – veidrad merejumalad, nereiidid, ratsutasid delfiinide seljas ja triitonid puhusid oma sarve ning nähtavale ilmus isegi võimas mereisand ise…”

Kui palju loomejõudu, millist kujutlusvõimet ning materjaliründamist võisid sellised värvikad kirjeldused ning pajatused esile kutsuda skulptoris, kes isegi inglid uiskude kõlisedes posti otsa sättis ning kelle aias kasvavad kõrvuti puudega sambad, millel seisvatest süžeedest  üks teisest kummalisem näib? Millesi aias aimad skulptoris peitunud täpsust, kogunisti lausa tehnikainimeslikku arvestust ning kujutluste uperpallitamist. Seepärast pole ka imeks panna, et ühele kivisamba otsas seisvatest skulptuuridest – hiigelkäele, millel aegade voolus nii pisikene inimene seisab, on autor nimeks andnud “Looja käsi”. Loomingupalaviku mõõtmiseks pole veel sobivaid kraadiklaase, kuid kindel on see, et purskkaev “Europe röövimine” sai 1926. aastal valmis Halmstadi jaoks, nii nagu valmisid veel paljud suured ja väikesed purskkaevud, mille poolest Rootsi Kuningliku kunstide Akadeemia professori Carl Millesi monumentaalkunst iseäranis huvitav on. 1916. aastal sündis pronksist ja graniidist võluv väike “Najaad”, 1925. aastal sai pronksi hoogne “Suplev Susanna” ning kolm aastat hiljem tuli ilmale graatsiline “Diana”.

Paljud Rootsi linnad on leidnud Millesi loomingust enesele sümbolid, nii nagu Göteborgi jaoks on seda “Poseidon”. Kõik, kes on viibinud Stokholmis, on näinud (ka Millesgårdenis käimata) vähemalt kaht tema purskkaevu, “Päikeselauljat” ja “Orpheust”. See viimane, rootslase näoga traakialane, mängib oma lüürat Stokholmi kontserdisaali ees ja kuigi pole võimalik aru saada, kes tema kaunitest kuulajannadest on Eurydike, võib Orpheust ümbritsevatest skulptuuridest ühes ära tunda Beethoveni, kes suletud silmil kuulab lüüra elutoovat laulu ning selle tõttu veelgi enam piinleb ja raevutseb oma kurtuse rüpes.

"Inimene ja Pegasus". Kõik pildid on postkaardid Millesi aeda tutvustavast voldikust (1975).

Eelnenud loetelu on üksnes murdosake Millesi loomingust, millest suurem hulk (vähemalt koopianagi) on leidnud alalise väljapanekukoha Millesi õuel, mis astangutena laskub fjordi kaldale, nagu tahaksid kõik skulptori vaimu- ja kätesünnitised vaadata, mida seal teiselpool, teisel kaldal, tehakse, kes sõidavad Lidingö poole üle linna uuema silla või kelle laevad merele väljuvad.

Küllap võib vaielda selle üle, kas Millesi looming meeldib või mitte, kas see pole ehk liiga romantiline. Millesile on koguni ette heidetud, et tema fantaasia on põhjamaa jaoks kohatu. Teda on nimetatud loojaks, kelle looming meeldib ainult välismaalastele. Nähtavasti on etteheitjad unustanud, kui kargelt muinasjutulised on põhjamaade saagad, millist iselaadset romantikat sisaldavad nende rikas ajalugu ja huvipakkuvad legendid.

Kes saab keelata lendajat lendamast!
Just see mõte väljendub minu jaoks  Millesi “Inimeses ja Pegasuses”. Inimesed ja nende pegasused on kahtlemata erinevad, kuid üsna tugevalt on Millesi siiski mitte ainult fantastiline, vaid kõvasti maapealne loomus löönud välja selles tugevas Pegasuses, kes päris meie tori hobuse kombel töökana ja kõikejaksavana näib. Oma ratsaniku on ta taevasse kandnud ning sellele jõu andnud juba iseenese jõul edasi lennata mööda loominguradu. Veel vaid veidi toetub üks jalg loomehobusele, näib, et hetke pärast lendab inimene järele oma mõttele, oma soovidele…

Käisime Millesi aias kirkal sügispäeval, kui taevas oli sinisinine, aga tundus, et too loominguratsul mõttekõrgustesse tõusnud inimene näeb kuskil selle sina taga oma tähte.

/Järgneb.
Järgmine osa on: Taani ja Norra. Valutav kivi./

Advertisements

Written by L.

11/03/2011 kell 10:17

%d bloggers like this: