Teed

Mõned mu teekonnad

1987 – Austraalia

Mustad luiged, valged luiged

© Linda Järve (tekst ja fotod)
Ilmunud ajakirjas Noorus nr 1, 1988

Austraalia reis toimus oktoobris 1987. Nooruses avaldatud lugu on siia pandud muutmata kujul.  Samuti on mu fotod ajakirjas ilmunud.

Mustad luiged. © Linda Järve, 1987.

 

Sel kuul (jaanuar 1988 – minu märkus) möödub 200 aastat esimese Briti koloonia rajamisest Viiendale Mandrile. 26. jaanuari tähistab nüüdisaegne tsiviliseeritud Austraalia oma sünnipäevana. Pidustused kestavad tänavu aasta läbi, hõlmates endas uue Parlamendihoone avamist Canberras, milles loodetavasti osaleb ka Inglise kuninganna, sõjalaevastiku paraade ja purilaevade regatte, rohkesti muid sündmusi, mille hulgas kaalukaim on EXPO-1988 Brisbane’is. Kuid juba ammu enne valgete sundvedusid Austraaliasse, nüüdseks ligilähedaselt 40 000 aastat, elasid siin aborigeenid – mandri põlisasukad. Tsivilisatsiooniga pole nad senini kuigivõrd kohanenud. Tsivilisatsioongi pole nendega harjuda suutnud. Uhkustavalt pakub ta turistimeenetena müügile järeletehtud bumerange (muide, tõeliste bumerangide vanimad leiud pärinevad ajast 25 000 – 20 000 aastat tagasi), kuid ei mõista neid enam lennutada. Ka on tal üsna vähe aimu põlisasukate unelevast mõtteviisist (Dreaming philosophy), muusikapärandist, legendidest ja uskumustest ning ligi 700 aja- ja unustusehõlma jäänud erinevast keelest. Kogu selle ennemineviku tundmaõppimisele on tähelepanu hakatud pöörama alles päris viimasel ajal. Usutavasti süveneb huvi omapäraste kaduvikku jäävate kultuuriilmingute vastu neis lastes, keda usinad õpetajad Sydney Austraalia Muuseumi aborigeeniosakonda tundidesse toovad ja kellele siin mitmesuguseid viktoriine korraldatakse, et niimoodi mängeldes midagi rohkemat selgeks õpetada, kui tavalistes koolitundides õnnestub – nimelt lugupidamist ka nende inimeste kultuuri ja elu vastu, keda aastakümneid pole enesega võrdseks peetud.

Mustluigele siin kõrval pildil on aborigeenide poolt antud vist vähemalt 700 erinevat nime, nagu mandri ühele sümbollinnule kohane. Mõned näited: baiamul, koolyn, mooroocoochin… Teadlaste kirjapanekutesse jõudis see suursugune loodusime 1636. aastal, mil Lääne-Austraalias täheldasid mustluiki hollandlastest uurijad. Algul ei uskunud nad oma silmi, pidades linde kas võltsinguteks või nõiailmutisteks, sest nende kui korralike eurooplaste arvates võisid luiged olla ainult valged. Aga Austraalias, maakera kuklapoolel, käiakse ju nii mõnegi eurooplase meelest veel tänapäevalgi jalad ülespidi. Mustad luiged on siin tavalised ja levinud. Nüüdseks on neid veetud küllalt palju ka Euroopa parkidesse ja loomaaedadesse. See perekonnapilt on tehtud mullu 8. oktoobril, seega Austraalia kevades, Canberra lähistel Tidminbilla kaitsealal. Kui Eestis räägitakse palju laululuikede truudusest ja lausa ebamaisest igatsusest hukkunud kaaslase järele, siis mustluigel olevat vähemalt sama hell süda: leides mingil põhjusel haudujast mahajäetud muna, “lapsendab” ta selle ja kasvatab ilmaletulija üles koos oma järglastega.
Niisiis igati sümpaatsed linnud.
Ometi…
“Ma ei või neid senini rahumeeli vaadata, hirmus koduigatsus tuleb peale,” rääkis mulle umbes viiekümnene mees, kes oli pärit ühelt Läänemere saarelt, kuhu tema lapsepõlves lausa lõputuid hulki valgeid luiki oli kogunenud, et siis end äralennule asutada. Aga need luiged tulid igal aastal saarele tagasi, tema lahkus koos vanematega sealt poisipõlves ega ole veel söandanud koduteed jalge alla võtta. Austraalias on tal kõik, mida nn. keskmine austraallane igatsevat: maja ja autod, värviteler ja külmkapp, hea tööots ja terved lapsed. Hing võiks rahul olla, kui ainult neid luiki ei teaks – valged on nagu sünnikodu sümbol, mustad sisendavad lõputut igatsust valgete luikede saare järele.

Praeguseks on Austraalias juba mitu põlvkonda eestlasi. Ühtekokku 9000 ringis. On kahekümnendatel aastatel tulnute lapsed ja lapselapsed, kohati ehk neljandagi põlve esindajaid. Ka nendel, kes tulid väga mitmetel põhjustel pärast Euroopat laastanud suurt sõda, enamasti Saksamaa kaudu, on lapsed, mõnel lapselapsedki. Kolmanda põlvkonna hulgas on eesti keele oskus harv, nagu muide ka teise põlvkonna hulgas, kui on üles kasvatud segaperekonnas. Viimast tean ka täiesti isiklike sugulussidemete põhjal, sest näiteks tädipojaga pidin rääkima inglise keelt. Seda meeldivam oli kohata mitmel korral Eestis käinud ja siin ka viiulikontserdiga esinenud pikakasvulist Juhan Palm-Peipmani ja tema samuti kahe meetrini küündinud nooremaid vendi, kes Eestimaa praeguselust ja kultuurist ootamatult palju teavad, eks vist eelkõige tänu vanematele ja vanavanematele. Juhan ütles, et Eesti on tema jaoks ütlemata huvitav. Miks, seda ta ei teadvat, kuid ehk on see talle juurte ja verekutsega kaasa antud. Juhanil on Eestis palju tuttavaid, tema isal ka, nii polnud midagi imestada, et tervitussõnu pidin tooma Mati Palmile ja Anu Kaalule, Paul Mägile ja Urmas Vulbile, Peep Lassmannile ja Vardo Rumessenile…

Huvi tänase Eestimaa vastu tundub Austraalia eestlaste nooremale põlvkonnale vägagi iseloomulik olevat. Nii kirjutas Melbourne’is ilmuv noorteleht “Elagu!” mullu, analüüsides eesti festivale Austraalias (tegemist on väliseestlaste mitmesuguste pidustuste ja päevadega), et need justkui hakkaks ära väsima, neil ilmnevat lahkhelid vanade ja noorte eestlaste vahel. Pidustusi kiputakse korraldama tavapäraselt, nagu siis, kui eestlased alles olid Austraaliasse saabunud, aga selline programm ei paku enam noortele huvi, ka puudub neil festivalidel välis-Eesti kõrvalt päris- ehk kodu-Eesti kultuur. Teatud määral püüdis lünka täita mõned aastad tagasi ilmunud noorteajakiri “Küü-ii”, mis lisaks eesti keele õpetamisele tutvustas meie kirjandust ja kunsti ning mida vanemad väliseestlased seetõttu liigprogresiivseks pidasid.

Vaatame näiteks “Küü-ii” kaksiknumbrit (12/13) 1983. aasta jaanuarist. Sellest saab ülevaate, et ajakiri on ilmumise jooksul tutvustanud Arvo Valtonit, Paul-Eerik Rummot, Paul Alvret, Mats Traati, Betti Alverit, Hando Runnelit, Jaan Kaplinskit, Eino Tambergi jt. kultuuriinimesi. Muide, edasi arendamaks eestlaslikke traditsioone, ilmus igas numbris ka mõni meile omase toidu retsept: rosolje, peedisupp, piparkoogid, vastlakuklid, kohupiimavorm, pasteet, kringel, marineeritud kala, lihapirukad, sült jt. Et olla kursis eesti keele arenguga, soovitati “Küü-iis” kas või ainult “kirjutajatele ja ajalehtede-ajakirjade toimetajatele ravikuuriks iga päev vähemalt pool tundi sõprust “Kodumaaga”, “Sirbi ja Vasaraga” või “Rahva Häälega”, kusjuures püütagu õppust võtta lauseehituse, sõnajärjekorra ja termonoloogia alal. Tõepoolest, häda ei anna häbeneda.” (Leo Karlov). Veel tutvustati vaadeldavas numbris Vive
Tollit ja tema kunsti, Viivi Luige ja Rudolf Rimmeli luulet, Lepo Sumera arvamust muusikatundmisest ning mitmeid väliseestlasi, kelle seast markantseim kuju miljonär Arvi Parbo.

Sir Arvi Parbo Melbourne'is pärast meie kohtumist. © Linda Järve, 1987.

Sir Arvi Parboga (sünd. 1926) kohtusin Melbourne’is ka ise, sest sellest rikkast ja tuntud Austraalia töösturist – vist sobib nii öelda kaevanduste omaniku kohta – olin kuulnud juba Tallinnas. Sõime koos lõunat ja rääkisime juttu. Ta juhatab Lääne-Austraalia kaevandusi, muide ka neid, millest septembri algul “Rahva Hääles” juttu oli seoses uute maarikkuste avastamisega Adelaide’i lähikonnas. Tema firma teeb koostööd Ameerika Ühendriikide, Jaapani, Soome jt. kaevandusmagnaatidega, kaevandades sel viisil Alaskast Fidži saarteni. Sir’i tiitli sai ta kuningannalt suure panuse eest Austraalia majandusse. Küllap oleksime võinudki rääkida kullast, uraanist, niklist, opaalidest ja muust heast-paremast, nagu muide sellest kohtumisest elevil Austraalia ajakirjanikud meid arvasidki tegevat. Siiski vestlesime hoopis Tallinnast, mis ju me mõlema sünnilinn, siin elavast vanast emast, kellega kohtumist poeg igal aastal taas loodab, eesti kirjandusest, muusikast ja keelest, mis Arvi Parbo jaoks on jäänud kodukeeleks ka Austraalias — seda mõistvat peale eestlannast abikaasa veel lapsed Peeter, Martin ja Ellen, kelle huvi- ja ametialadeks muidu on arvutustehniks, muusika ja jaapani keel. Rääkisime sellest, et JR-taolisi miljonäridest slikerdajaid kohtab ainult “Dallase”-laadsetes seebifilmides, tegelikus elus peavad miljonärid oskama aega ja raha arvestada, korrektsusest ja täpsusest lugu pidada. Muide, nagu juba mainitud “Küü-iist” hiljem lugesin, aitasid Arvi Parbol rikkaks saada mitte ainult Saksamaal omandatud mäetööstusteadmised ja eestlaslik tööarmastus, vaid üsna suurel määral ka õnnelik juhus, mis pani aluse sellele, et vanemateta ja kodumaata jäänud noormehest üks Austraalia tuntumaid mehi sai.

Mäletan hämmastuskahinat, mis liikus läbi Thirlmere’i vanadekodu “Estonian Village” söögisaali, kui selle asutuse juhataja Heino Lombi ja kohalike eestikeelsete raadiosaadete toimetaja Lembit Peipmani saatel just täpselt õhtusöögi ajal sinna astusin. “Päris Eestist? Kuidas?” – see motiiv kordus ikka ja jälle. Thirlmere’is elas kunagi ligi 400 elujõulist eestlast, kes oma tulud said kanakasvatusest. Seal on senini eestikeelse nimega kauplus “Kungla”, on eesti klubi ja kirik. Aga noori eestlasi seal peaaegu polegi, ju vist lähedal asuv Sydney teeb oma töö.

Ei maksa arvata, et Eestisse suhtumine Austraalia eestlaste hulgas üheselt positiivne on. On kõike. Seda enam, et Austraalia võimud Eesti NSV-d Nõukogudemaa vabatahtliku ja võrdõigusliku liikmena ei tunnista. Peaaegu oleks minulgi tulnud pikk reis katkestada juba Moskvas. Nimelt saavad Austraalia saatkonnalt küll lahkesti loa need Balti liiduvabariikide kodanikud, kes sõidavad sinna kaugele maale oma sugulastele külla, aga mitte need, kes kuuluvad Nõukogudemaa ametlikesse delegatsioonidesse. Meie, üleliidulise ühingu “Rodina” kultuurigrupi viisa anti alles pool tundi enne meie ärasõitu Moskvast.

Vombat - üks Austraalia omapärastest kukkurloomadest. © Linda Järve, 1987.

Pärast ligi 28 tundi kestnud lennureisi (koos tunnise vahepeatusega Bombays ja kahetunnise “Aeroflotilt” “Qantase” lennukile ümberistumisega Singapuris) elasin Melbourne’is üle üllatuse, mis seostub otseselt Hemingway ütlusega, et eestlasi võib kohata igas maailma sadamas. Miks siis mitte lennujaamas? Nool osutas “Custom” ja meie, “Boeingult” mahatulnud mitusada pärast pikka lendu varahommikust ja väsimusest uimasevõitu reisijat suundusime lettide poole, kus passidesse löödi n-ö maaleminekuluba. Üks ametimees käskis mul astuda järjekorda üheteistkümnenda leti ette, aga kõrvalt, kus parasjagu ootajaid polnud, viibati, et mingu ma sinna. Läksin, ulatasin kuldse vapiga passi, siis vaatasin mehele teisel pool letti küsivalt otsa, sest järgnes pikk vaikus. Tema vaatas passi, vaatas mind, ja küsis siis sulaselges maakeeles:
“Linda on nimi, kas eesti keelt ka räägid?”
“Muidugi räägin.”

Ja kuni ta käed tegelesid pitsatite ja ametipaberitega, sain teada, et ta on sündinud Tartus, kuid juba lapsena sealt lahkunud. Austraalias olnud ligi kolmkümmend aastat. Nimi on Ants Kivimets, aga Eestis ei teadvat ta enam kedagi olevat, kellele tervitusi saata. Soovis siis mulle häid reisielamusi ja jäi justnagu väheke kurvaks.

Samasugust kurbust kohtasin ka Adelaide’i Eesti Majas, kus kaks vanemat meest, nähes, et tegu on võõra näoga nende majas, mult küsisid, kustkohast olen. Osutasin seinal rippuvale Eesti kaardile, et sealt.
“Ka meie oleme sealt, aga kustkohast te siin olete?”
“Olen sealt ja lähen sinna tagasi.”
“Ah et päris Eestist kohe!”

Ja järgnesid tavapärased küsimused, kuidas ma Austraaliasse sain, mida teen, millised on muljed ja see kõige tähtsam: kuidas Eestis nüüd elatakse? Selles küsimuses oli küsijaist olenevalt huvi, aga ka hämmingut või nukrust. Neis peitub ju alati see igatsus, mida inimesed võivad sõltuvalt elust ja olust pidada oma suurimaks varanduseks või karmimaks karistuseks – koduigatsus.

Melbourne'i Victoria Market'ilt saab osta kõike, mida süda soovib, ainult rahakott peab pungil olema. © Linda Järve, 1987.

Nüüdseks on paljud Austraalia eestlased meil siin juba külas käinud. Näib, et ajalukku hakkavad jääma need ajad, kus sünnimaale küllatulnutele pärast tagasisaabumist boikotte või midagi hullematki ähvardati korraldada, kus neid punaste sabarakkudeks sõimati ja muidu nende elu raskendada püüti.

Vanemas põlvkonnas näib olevat maad võtnud nostalgia sünnikodu järele, juurteotsimistunne. Veel rohkem tundub seda olevat noortes inimestes, kes oma küsimustega Eesti kohta mind nii üle külvasid, et nende uudishimu lausa raske oli rahuldada. Üllatusega leidsin, et paljud noored lisaks sealkandis “tavalistele” ajalehtedele nagu “Kodumaa” või “Sirp ja Vasar” olid usinasti ka “Noorust” ja “Vikerkaart” lugenud. Huviga räägiti, et alles hiljuti nähti televisioonis CBS kaudu ameeriklaste tehtud filmi Tallinna uuematest kooperatiividest. “Teil vist on seal praegu põnev,” arvati üldiselt.

Raske on kirjutada Austraaliast. Raske, sest Eestimaal olijatele tundub Austraalia otsatult kaugena. Raske, kuigi tean seda maad juba lapsepõlvest tänu tädi saadetud postkaartidele ja raamatutele. Veel raskem, sest tean, et sealsed eestlased loevad huviga läbi kõik, mis nende kohta sünnimaal ilmub. Tean neid olevat senini solvunud, et Juhan Smuul oma “Jäises raamatus” andis mõista, et mitte nad kõik ei suhtu kodu-Eestisse südamlikult ja sõbralikult, ei taha näha seda uut, mis siin teoksil. Aga Smuul käis Austraalias juba 1958. aastal – ligi kolmkümmend aastat tagasi. Siiski istub mõistaandmine veel südametes. Tähelepanelikult on loetud Voldemar Pansot ja märgatud, et muidu erudiitliku mäluga teatrimees Sydney linnaosa Kirribillit millegipärast Kirrikilliks kutsub. Aga Panso käis maailma otsas juba 1967. aastal – kakskümmend aastat tagasi. Usinasti on loetud Vladimir Beekmani “Maakera kuklapoolel” ja kahjatsetud, et seal eestlastest peaaegu midagi pole. Aga seegi reis oli juba kümmekond aastat tagasi.

Aeg läheb ruttu, meil on talv, sealmaal suvi. Kevade õiterohket ilu ma nägin, suve ette kujutada ei oska. Niisamuti ei oska Austraalia eestlased talvel Eestimaale sattudes enam libedal lumel ja jääl käia. Juhan ütles, et kui tema oma luumurdu Tallinnas ravima pidi, siis kuulnud ta, et just veidi varem olnud teinegi Austraaliast tulnu oma kontidega hädas – kõik talvega harjumatuse pärast. Kuid see selleks. Kindlasti on maailmas palju asju, millesse kõik inimesed ühtmoodi ei suhtu. Kuid on ka neid, millesse tuleks ühtmoodi suhtuda: tunda aukartust elu ees, hoida rahu ja kasvatada seda hoidma ka järeltulevaid põlvkondi, kaitsta ja arendada oma kultuuri, hoida hellalt meie ühist kodu – maakera. Austraalia noorte eestlaste suur huvi meie tänaste tegemiste ja kultuuri vastu annab põhjust arvata, et meil on maakera kuklapoolel palju sõpru. Kui noor ema kuskil Canberras või Melbourne’is või Adelaide’is või Thirlmere’is … õpetab lapsele tähti VEKSA-ühingu poolt teele saadetud Eesti NSV riikliku preemia saanud aabitsast, kui Sydney noortekoor oma proovil kuulab lindilt meile kõigile tuntud laule “Mu isamaa on minu arm” või “Sind surmani” Eesti Filharmoonia kammerkoori esituses ja siis seda järgmistel eesti pidustustel laulab — küllap siis oleme jälle sammukese üksteisele lähemale astunud. Üle mõnedele vanematele inimestele omasest mõistmatusest, leidmaks juuri ja tundmaks sünnimaa kutset.

Advertisements

Written by Lin

21/02/2011 kell 21:12

%d bloggers like this: