Teed

Mõned mu teekonnad

2008 – Wales ja Cornwalli poolsaar

Roheline maa

31. juuli – 7. aug 2008

Walesi teekonna algus
Sel kevadel tundsin erilist igatsust veel rohelisema roheluse järele, kui seda Eestimaa võimaldab. Sestap sai reisisihtidest välja valitud Wales ja Cornwalli poolsaar. Tõeliselt lopsakas, pidevas vihma ja päikese vaheldumises elav roheline maa.
31. juulil startisime Estonian Airiga Tallinnast. Ma polnudki veel meie lennujaama suuremaks ehitatuna näinud. Päris mugav. Lennukis istusin akna all ja õhuavarustes hakkas silma lennukite edasi-tagasi sebimine. Liiklus Euroopa kohal on väga tihe. Juba kell 17.15 kohaliku aja järgi olime Gatwickis.
albertdockSealt, ilma Londonisse põikamata, võtsime bussiga suuna Liverpoolile. Hilisõhtul jõudsime vihmarabinas Beatles´ite-linna.
1. augusti varahommikul saime Liverpooli keskuses ka veidi jalutada. Meie hotell oli otse kuulsate Alberti dokkide vastas. Need on rajatud kuninganna Victoria ajal ja kujutavad endast 1972. aastast alates kultuuri- ja meelelahutuskeskust, kus muude hulgas ka Beatles´ite muuseum on. Meremuuseum ja orjanduse muuseum samuti.
Beatles´ite bussituuri tegemiseks pole meil aega, ees ootab sõit piki Walesi põhjarannikut.
Taustal kõrguvad Snowdonia mäed. Veel ei tea me, et ettenähtud rongisõit Snowdoni mäe tippu jääb ilmastikuolude tõttu ära. Kogu teenindav personal lihtsalt kutsutakse mäest alla ja külalisi sinna ei viida. Seda juhtuvat turismihooajal äärmiselt harva. Nii tugevat vihma ja tormi ei osanud me oodata.
Vaatame Conwys Edward I lossidest kõige suurejoonelisemat. On just täieliku päikesevarjutuse aeg. Siis külastame Walesi tuntuimat klassikalist kindlust Caernarfoni, kus kuningakoja vanimaid poegi on ajast-aega kroonitud Walesi printsideks.
Caernarfoni suveniiripoes hakkasid silma klaasist rõngasristid, mis väga Tallinnas püstitatavat vabadusemonument meelde tuletavad. Hiljem näeme teekonnal taolisi riste igasugusest materjalist, mitmesuguses suuruses ja kõikvõimalikes kohtades sageli – nii sageli, et hakkab kindla peale tunduma, et meie mälestussamba kavandajad on oma ideed Walesist laenanud.

Snowdonia1Snowdonia
Mae hi´n bwrw glaw.
Sajab.
Mae hi´n wyntog.
On tuuline.

Nii palju siis kõmri keelt.
Romantilise nimega Snowdonia ei võtnud meid kuigi lahkelt vastu. Eelmises postituses juba kirjutasin, et kavas olnud sõit Snowdoni mäetippu jäi ära. Tegelikult kahel põhjusel. Rohkem kui saja-aastane raudteeliin on Britannias ainulaadne, sest kasutab Šveitsi mägedes sõitvaid ronge. Aga praegu juba teist suve ei saa rongiga mäetippu, vaid ainult kolmveerandkõrgusele, sest mäetipp, siiski vist tipu hoonestik, olevat remondis. Ilmaolude tõttu ei pääsenud meie kuhugile, sest rong lihtsalt ei sõitnud.
Vaatasime mägedes vana kõmri surnuaeda, Walesile iseloomulikke omapäraseid kiviaedu, lambakarju ümbruses, siinset elujärge…
Õhtupoolikul tegime uue katse ja sõitsime Llanberi raudteejaama kohale. Llanberi peatuse töötubades ja söetöötlushoonetes on alal hoitud Victoria-ajastule omast õhkkonda. Kohalesõidust aga polnud kasu – veendusime lihtsalt oma silmaga, et igasugune rongiliiklus mägedesse on lõpetatud. Selleks päevaks. Aga järgmisel päeval olime juba teistel teedel…

koskPortmeirioni hortensiad
Ööbisime B&B-s väga romantilise nimega “Pääsukese kose võõrastemaja”. Kose kohin oli öö läbi saatjaks. Jõe äärde olid rajatud vaateplatsid ja matkarada, nii saime enne magamaheitmist ilusate elamuste ja veepritsmete osaliseks.
2. augustil tundus, et tuleb taas vihmamöllune ilm, aga päev selgis. Käisime Portmeirionis, sir Clough William-Ellise 1925-1973 aastal rajatud rohkete aedadega külas. Sir soovis seda rajades näidata kogu maailmale, kuidas saab inimliku keskkonna luua ilma loodust kahjustamata. Meri, mets, järvekesed, puud, loomad, linnud, matkarajad, eklektikat vana-Rooma ja -Kreeka ainetel, üle 50 mitmesuguses stiilis ehitise, mõnusaid poekesi, söögikohti, pildistamiskohti pruutpaaridele… Mida kõike veel.
Portmeirioni ja üldse kogu Walesi üpris subtroopilise kliima uhkus on lilled. Nii lopsakaid, kirevaid ja kauneid hortensiaid pole ma näinud kuskil mujal. Briti aiad ja aiakesed, ees- ja tagaõued on üldse huvitavad juba kuningas George´i aegadest. Nagu ka nende heki- ja murupügamise kunst. Aga hortensiaid näikse sealmaalased kõige rohkem armastavat.
Tähelepanuväärne oli, et Portmeirioni aedadesse pildistama tulnud pruutide pruutneitsid ja muu saatjaskond kandsid sellesse üldpilti hästi sobivaid, hortensialiku värvigammaga rõivaid.
rtmeirion1Clough William-Ellis oli tõenäoliselt kõigesööja. Ta lõpetas Portmeirioniga tegelemise 1976. aastal, kui oli juba üle 90 aasta vana. Kõik tema loodu on nüüdseks n-ö konserveeritud ja sellisena alles, nagu ta kavandas ja rajas. Kõrvuti kreeka ja rooma jumalatega, Buddha jt-ga on siin paiga leidnud ka Kristus, keda sümboliseerival lambatallel on Walesi jaoks eriline tähendus – nii palju lambaid kui siin pole vist kuskil mujal.
Matkaradu on Portmeirionis palju nii metsa kui mere ääres. Igasuguse pikkusega. Veetsime neil mõne tunni. Neilt võib leida igatsetud rahu, looduse võimsust, kõike seda, mida imelise küla ja aedade rajaja nimetas “selleks inimhinge kummaliseks vajaduseks”.

Cardiff, draakonid ja Briti poissmehed
Croeso i Gaerdydd, Prifddinas Cymru!
Welcome to Cardiff, Capital of Wales!

Cardiffisse, Walesi pealinna jõudsime pidustuste alguses. Millenniumikeskuse juures polnud seda veel märgata. Seal saime rahus vaadata linnavalitsuse hoonet, muid põnevaid ehitisi ja üles otsida Cardiffile mitmesugustes ulmefilmides tuntust toonud tehniliselt põneva voolava vee torni.
Aga tornist täies eheduses pilti ei saanud, sest pidustuste tõttu olid tornile maalitud maasikad. Kummaline maitse…
Cardiffis elustati alates 2. augustist kolmkümmend aastat soikus olnud Walesi rahvuspüha Eisteddfodi traditsiooni, oli ka Cardiffi festival, mille sümboliks need maasikad olidki.
Millenniumikeskuse juurest ja rannast kesklinna kindluse juurde sõites jäime oma pika, Walesi ja Cornwalli teedele üsna sobimatu bussiga tänavate kinnipaneku tõttu ummikusse. Kohemaid olid abiks briti poissmehed. Nad näitasid bussijuhtidele, kuhu manööverdada, ja demonstreerisid kõigiti oma lõbusust. Neid oli ümberringi tohutu palju, põhiliseks pidurõivaks valge särk, aga oli ka lühikestes võimlemisdressides balletiseelikutega ja muid veidraid isendeid. Kui kohalikud neiud samuti üpris kummalistes kostüümides lähemale tulid, siis suundus noormeeste tähelepanu küll nendele. Kõigest oli näha, et end seati pidusse.
cardiff3Cardiffi kindlus oli just suletud, aga me “rääkisime ennast siiski sisse”, lahke kindlusevalvur laskis meid kindluseõuele.  Sellel pildil  on Walesi lipu- ja vapiloom draakon. Tingimata punane. Üsna sõbraliku olemisega teine.
Edasi läksime vaatama linnasüdames toimuvat Cardiffi Admirali nädalalõppu. Ajalooliste hoonete kõrval mürtsus muusika, kihutas lõbustuspargi kila-kola, läbustati niisama, haisutati välipeldikutes, tunti end vabalt vaatamata nahavärvile, vanusele ja kõiksugu muudele tunnustele, mis rahvast sedapuhku rohkem liitsid kui lahutasid. Ansambel laulis nii kõmri kui inglise keeles, päris tore oli. Üks Cardiffi ingel on siin.
Cardiffi festivali ja Eisteddfodi pidustused jätkusid kuni 9. augustini.
Ööbisime Cardiffi külje all, järgmisel päeval suundusime Cornwalli poolsaarele.
Da boch chi – Nägemiseni, Wales!

EDIT// Lugu “Siin talvitus ravijumal” Stonehenge´ist, Bathist jm koos piltidega ilmus Kodutohtris sept. 2008, internetis ei ole.
Lugu “Uut ja vana Cornwallist” Eedeni aedadest ja Blenheimi lossist ilmus ÕpL-is, 29. aug 2008.

Minu selle suve suurim õis
Minu sel suvel nähtud rohketest õitest suurim, kahjuks küll veel lahti puhkemata, kasvas Eedeni aias. No mitte just seal, kust Aadam ja Eeva välja aeti, aga igati huvitavas paigas, kus ka mao salakavalust karta ei tulnud.
Eedeni aiad asuvad Suurbritannias Cornwalli poolsaarel. Neljandat korda oli Eden Projecti hooldaja Tim Grigg suutnud kasvatada haiseva laibalille Amorphophallus titanumi peatse õieavamiseni. See Sumatra vihmametsade taim avab õie ainult 48 tunniks ja kütkestab putukaid oma lehaga. Praeguseks tõenäoliselt on ta juba ära õitsenud, sest mina nägin teda augusti alguses. Sellisenagi oli ta aukartust äratavalt suur.
indoneesiaEedeni aiad ehk Eden Project on üks Suurbritannia Millenniumi-projektidest, mis viidi ellu looduse kurja kasutamist meenutavas vanas kaoliinikarjääris St Blazey küla ja St Austelli linna lähedal. Siia rajati mitu kasvuhoonet maailma eri paikade taimestikuga. Üks neist kasvuhoonetest, vihmametsade taimestikuga, on maailma suurim. Rajatised kujutavad endast nn bioome, tehniliselt ja välimuse poolest väga moodsalt, geodeetiliselt ehitatud plastikpoolkerasid. Neid on ilus vaadata, tundub, nagu oleksid kuhugi fantaasiamaailma saabunud.
Vihmametsade bioomis on õhk üliniiske, isegi pildistada on raske, sest paksus niiskuses hajuvad teravad kontuurid ja fotokat tuleb tihti kuivatada. Seepärast on seal tehtud, nii laibalille kui ka teised pildid niiskusudused. Siin näiteks pole mitte päris Indoneesia küla, vaid osake troopikabioomi väljapanekust. Nagu oleks kaugele maale sattunud…

EDIT// Lugu Eedeni aedadest ilmus ÕpL-is, 29. aug 2008

See tekst on minu blogist Kruusatee, kus see ilmus mitme postitusena ja kus on ka veel fotosid.

Advertisements

Written by Lin

27/08/2009 kell 15:01

Posted in 2008, Pilti kah

Tagged with , ,

%d bloggers like this: