Teed

Mõned mu teekonnad

2008 – Wales ja Cornwalli poolsaar

Kui elust saab missioon

Ilmunud Elukirjas, nr 1, jaanuar 2009

Istuta puu, vähemalt üks. Kirjuta raamat, vähemalt üks. Ehita maja. Siis oled eesmärgiga elanud. Nii on ajast aega öeldud ja nende sõnade järgi ka käia proovitud. Istutatud palju puid, kirjutatud mustmiljon raamatut, ehitatud tuhandeid maju. Ikka järelpõlvede jaoks.
Hiljuti levis Eesti blogides moodne meem, mis vist ühest Soome ajakirjast laenatud. Kolmkümmend asja, mida peaks elu jooksul vähemalt korra tegema. Näiteks kallis kaubamajas riideid proovima, massööri juures käima ja muud iseenesest üsna ebaolulist ja küllalt tarbijalikku tegevust. Mida ei peakski tingimata tegema, sest sellest ei muutu midagi.
Tarbimise kõrval kiputakse tihti ära unustama kõlavat sõna “missioon”. Mis see on, milleks ma elan; mis see on, mille tahan tulevikule jätta? Samas on järjest rohkem neid, kes siis, kui endal raha juba natuke üle jääma hakkab, ka teiste peale mõtlevad. Midagi loovad, rajavad, asutavad, osalevad sõprade seltsides või heategevuslikes ettevõtmistes.
Eestis on läbi aegade missioonitundega inimesi palju olnud. Praegune maksupoliitika ja majandusraskused, ettevõtjatele ja maksumaksjatele ebasoodus kliima missioonitunnet ei soosi – kutsub rohkem tagavaru soetama ja sääste koguma. Aga sellistest läbi aegade missioonitundlikest nimetaksin siin kahte. Veidrikuna kuulsust kogunud ja kummaliste kivirajatistega pargi teinud von Glehni, kellest sai Nõmme linna asutaja. Ja Rocca al Mare koolipapat Hannes Tamjärve, kelle loodud koolist juba palju lapsi ellu suundub. Seda nimekirja saab küllap pikendada paljude linnade ja maakondade missioonitundeliste inimeste võrra, keda kuigi laialt paraku ei tunta. Kuigi võiks ja peaks. Näiteks Suurbritannia on selle poolest huvitav maa, et seal osatakse oma missioonitundega inimeste tööd tunnustada ja eksponeerida.

portmeirion3Ühe loodusehoidja missioon
Nii näiteks on Walesis Portmeirion, sir Clough William-Ellise 1925.-1973. aastal rajatud rohkete aedadega küla. Läbi elu kestnud missioon. Sir soovis seda rajades näidata kogu maailmale, kuidas saab inimliku keskkonna luua ilma loodust kahjustamata. Meri, mets, järvekesed, puud, loomad, linnud, matkarajad, eklektikat vana-Rooma ja -Kreeka ainetel, üle 50 mitmesuguses stiilis ehitise, mõnusaid poekesi, söögikohti, hotelle, peo- ja pildistamiskohti pruutpaaridele. Mida kõike veel…
Portmeirioni ja üldse kogu Walesi üpris subtroopilise kliima uhkus on lilled. Nii lopsakaid, kirevaid ja kauneid hortensiaid pole ma näinud kuskil mujal. Briti aiad ja aiakesed, ees- ja tagaõued on üldse huvitavad juba kuningas George´i aegadest. Nagu ka nende heki- ja murupügamise kunst. Aga hortensiaid näikse sealmaalased kõige rohkem armastavat. Portmeirion on soositud pulmapidamisekoht. Tähelepanuväärne oli, et siinsetesse aedadesse pildistama tulnud pruutide pruutneitsid ja muu saatjaskond kandsid üldpilti hästi sobivaid, hortensialiku värvigammaga rõivaid.
Sir Clough William-Ellis oli tõenäoliselt kõigesööja. Ta lõpetas Portmeirioniga tegelemise 1976. aastal, kui oli juba üle 90 aasta vana. Kõik tema loodu on nüüdseks n-ö konserveeritud ja sellisena alles, nagu ta kavandas ja rajas. Kõrvuti kreeka ja rooma jumalatega, Buddha jt-ga on siin paiga leidnud ka Kristus, keda sümboliseerival lambatallel on Walesi jaoks eriline tähendus – nii palju lambaid kui siin pole vist kuskil mujal.
Matkaradu on Portmeirionis palju nii metsa kui mere ääres. Igasuguse pikkusega. Veetsime neil mõne tunni. Neilt võib leida igatsetud rahu, looduse võimsust, kõike seda, mida imelise küla ja aedade rajaja nimetas “selleks inimhinge kummaliseks vajaduseks”. Kaasaarvatud igatsus nostalgia järele.
Portmeirioni majandamisega tegelevad praegu sir´i järeltulijad, tema 9 lapselapse juhitav kompanii. Portmeirionit on võrreldud Itaalia kuulsa rikaste suvituskoha Portofinoga. Aga sir William-Ellis ütles seda luues, et kuigi Vahemere-äärne Portofino talle väga meeldib, tahtis ta siiski luua täiesti omanäolise koha. See õnnestuski.

meri2Ühe teatrisõbra missioon
Teine omanäoline missioonitundest kantud paik on Minacki teater, mis Cornwalli poolsaarel Penzance´is, nelja miili kaugusel Lands´ Endist, seega päris maa lõpu lähedal.Teatri asutas miss Rowena Cade. Õigem on öelda, et ehitas, sest just selle võttis ta oma missiooniks läbi elu. Vahetevahel arvavad turistid praegu, et selle vabaõhuteatri on loonud vanad roomlased…
1893. aasta augustis sündinud Rowena tahtis lapsena näitlejaks saada ja mängis 8-aastaselt rõõmsalt kaasa ema kirjutatud näitemängus, mille aluseks oli “Alice Imedemaal”. Selle lasteetenduse pealtvaatajatest keegi ei osanud arvata, et Rowena jõuab kunagi teatriajalukku.
1920. aastal ostis ta 100 naela eest Minacki, rajas siia kodu endale ja oma emale, hiljem ka õele. Seltsis külaelanikega. 1929. aastal lavastas külarahvas Shakespeare´i “Suveöö unenäo”. Järgmisel aastal etendust korrati ja teatritegemist taheti traditsiooniks muuta. Esimestel etendustel tegi Rowena kostüüme ja dekoratsioone, õmbles kauneid haldjarõivaid. Pärast “Suveöö unenägu” taheti lavastada “Tormi”, aga ei leitud selleks sobivat kohta.Minac1
Rowena pakkus välja oma õue, järsult merekaldale laskuvate kaljudega. “Minack” tähendabki “kaljust kohta”. Etenduse-eelsel talvel tegi ta koos aednikuga palju tööd, et sinna rajada lihtne lava ja istmeread. 1932. aastal toimus Minacki teatris esimene etendus ja see oli väga meeldejääv tänu merele kui erakordselt ainulaadsele dekoratsioonile ja näitemängus osalejale.
Rowena jätkas teatriehitamist koos kahe abilisega. Mehed valmistasid ja panid paika graniitkividest istmed, Rowena lõi töös kogu aeg kaasa ja ei andnud endale armu, sest tahtis oma ideed kiiremini kehastumas näha. Muide, ühe abilise, Billy Rawlingsi mälestuseks on teatris tema nimeline istepink.
Kui külaelanikud algul vaatasid, et mida tühja veider miss rabab, siis tasapisi tulid ka nemad appi. Igal suvel mängiti hulk etendusi, sõja-aastatel jäi paik tühjaks, kuid Rowena käis seda ikka korras hoidmas, rohtu niitmas, istmeid puhastamas. 1944. aastal filmiti seal tol ajal populaaarne film “Armastuse lugu”, 1955. aastal ehitati lava juurde riietusruumid. 1976. aastast tegutseb Minacki teater suvekuudel juunist septembrini täie hooga ja seal on lisaks asjaarmastajate truppidele Suurbritanniast ja USA-st esinenud ka kutselised näitlejad, näiteks meile teleekraanilt “Midsomeri mõrvalugudest” hea tuttav John Nettles. Enamasti mängitakse siin Shakespeare´i lavatükke. Minac2Pealtvaatajaid saab istuda 750. See tähendab et, paika on tulnud panna vähemalt 750 istekohta, lisaks rajada teed ja muu vajalik. Tohutu töö ühe naisolevuse jaoks! Kes pealegi vähemasti fotode järgi otsustades oli nägus ja habras.
Külakogukond on teatrit toetanud heategevuslikult, nüüd tegutseb laiemalt Minacki teatri sõprade selts. Kui etendused on, saab sisse nende piletiga, muul ajal on turistidel ja muidu uudishimulikel võimalik käia teatripaika uudistamas ja tutvuda ühes väiksemas hoones ka Rowena Cade´i panusega selle rajamisel.
Rowena Cade suri 1983. aasta augustis 89-aastasena. Küllap olid ta viimsedki mõtted oma teatrist, sest temast jäid järele eskiisid, kuidas teater katta, et vihm, mida sealkandis tihti sajab, etendusi ei segaks. Need plaanid on siiski seni ellu viimata.

Advertisements

Written by Lin

27/08/2009 kell 15:04

%d bloggers like this: