Teed

Mõned mu teekonnad

2007 – Tuneesia

Tuneesia päikeses ja varjus

Kodutohtris, sept 2007  ilmunud lühendatult

Tuneesias käib eestlasi järjest rohkem nii puhkamas kui ka reisimas. Siinsed visandid ja meeleolud on pärit Tensi Reiside korraldatud Tuneesia ringsõidult 11.-18. mail 2007. Sousse – Kairouan – Sufetula – Tozeur – Douz – Matmata – Chenini – Ksar Ouled Soltane – El Jem – Tunis – Kartaago – Sidi Bou Said – Sousse.

Argielu
Sousse`i vana mošeed saame vaadata ainult siseõuelt, sest uskmatuid ehk mittemoslemeid sinna ei lasta. Muhameedlastel on päevas viis palvetuskorda. Range nõue on, et palvetades peab olema kaine ja rituaalselt puhas. Reedeti on palvusepäev, mil siia tullakse kokku kogu linnast. Samuti on Tuneesias reedeti keelatud igasugune alkoholimüük ja kõikide poodide viinaosakonnad on kinni.
Sousse´i eramuuseumis saab pildi, kuidas elas 19. saj Sousse´i rikas ametnik oma perega. Päikeselisest valge marmoriga sillutatud siseõuest viivad uksed esimese naise magamistuppa, teise naise magamistuppa, lastetuppa, peremehe tuppa ja külalistetuppa. Huvitavad voodid, kõrged nagu Versailles´is Prantsuse kuningatel, ühe lastevoodi juures on kirjas, et selle juures pildil kujutatud kalad tagavad üle tun310-aastaste laste õnne. Huvitav pesuruum suure marmorvanniga, loputus- ja lõhnavee kannudega. Ilusad elutoad oma väga erinevate mustrite kogumises ja kokkusobimises. Tikitud kuldsed suurad – ringikujulised laused koraanist tumedal põhjal, needki kurja silma vastu. Kaunid vaibad, mosaiigid ja nikerdused. Riiulitel on kalliskividega dekoreeritud lõhnaõlipudelid. Teisel korrusel asub väikene köök puuküttega pliidiga, mida kasutati ainult tee ja kohvi valmistamiseks. Suures köögis on kolm suurt pliiti ning hiigelsuured potid ja savikannud vee ja toiduõli jaoks. Eesruumis on rakkekaev vee ammutamiseks. Teenijate toad on kuskil siinsamas, samuti perekonna palvela.
Muuseumist väljudes on meie ümber järsku palju erinevas vanuses lapsi, palju kisa-kära. Koolitunnid on lõppenud ja kõik tumedapäised elavasilmsed poisid/tüdrukud korraga välja pääsenud ja saadud vabadusest vaimustuses. Tuneesias on üldine koolikohustus 6.-16. eluaastani. Poisid ja tüdrukud käivad koos koolis, on ka eraldi koole, aga üldiselt on vastassugupooled harjunud juba lastena vabalt suhtlema. Suguküpseks saanud tüdrukud kannavad sageli rätikut, nägu ja keha varjatakse siiski vaid lõuna pool või väga usklikes perekondades. Vanemad naised kannavad rätikuid ja mitmesuguseid varjavaid maani kehakatteid rohkesti, mõnikord on need täiesti valged, mõnikord mustad või mustriliste ääristega. Niisugused katvad riided ja kõikvõimalikud rätikud on täiesti põhjendatud, sest neid läheb eriti lõunas vaja mitte ainult naiseilu varjamiseks kurja silma või võõraste meeste eest, vaid ka kaitseks päikese või liivaterade vastu. Mul pole kunagi tekkinud tõrget, kui mosleminaised Euroopas oma rätikuid kannavad – kui nad ennast neis hästi tunnevad, las käia.

Söögid
Tavaliselt küsitakse turistidelt, kas söök oli hea. Jah, juba esimesel hommikul avastasime, et Tuneesia söök on hea. Erilised on datlid – Eestis müügil olevatest Iraani omadest heledamad, pikemad ja palju magusamad. Palju on igal söögikorral kapsast ja tomatit sisaldavaid salateid, hommikuks pakuti rootsi lauas neile lisaks vorsti, juustu, apelsini- ja sidrunimahla, teed, kohvi, saiu ja saiakesi – kõike suures koguses.
Sousse´is oli õhtusöögiks sellele kõigele lisaks väga hea pilaff. Jook tuleb juurde osta. Paljud tellivad vee, hiljem väidavad, et see olnud lihtsalt pudelisse pandud kraanivesi, mida siin ühe dinaari eest müüakse. Äri seegi. Tuneesia kraanivesi kõlbab meie giidi sõnul hästi juua iseäranis neile, kes ka kodus kraanivett joovad. Mineraalvett, fantat ja teisi karastusjooke müüakse igal pool nii poodides kui tänaval, enamasti saab pudeli dinaari või pooleteisega. Hotelli õhtusöögil on ka suur valik magustoite. Kõige paremad olid pärast palavat kõrbepäeva arbuusi mahlakad viilud.
Lõunasööki meil reisiprogrammis polnud, seda ostsime oma raha eest – kolm rooga, hind enamasti 7-8 dinaari. Euroopalike variantide puhul võib saada alustuseks spagetid tomatikastmega, siis küpsetatud kalkuniliha friikartuliga ja lõpetuseks näiteks banaanijogurtit. Kalkuniliha on lambaliha kõrval üks tuneeslaste lemmiktoite.
Ühel õhtul otsustasime maitsta tuntud Mornagi veini, pudel maksis 10 dinaari. Punased veinid olevat Tuneesias paremad kui valged ja Mornag on kuulus viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamise piirkond..
Berberi mägiküla Tamazreti lähedalt teemajast saime selle reisi parimat teed. Tuneesiale iseloomulikult on see kange magus siirup, aga siin on selle sees mandlid. Väga huvitav kooslus. Kohvisõbrad oma kohvi kuskil eriti ei kiitnud.
Reisi lõpupoole avastasime, et bensiinijaamas sai teed ja kohvi mitte ühe dinaari, vaid 225 milliimi, ligi viis korda vähema eest. Nojah, tegemist on kohalikele mõeldud kohaga. Turisti jaoks algavad siin maal hinnad ikka dinaarist, mis sisaldab tuhandet milliimi.
Matmata küla koobasrestoranis saime oma parima lõuna. Alustuseks punast tšillipiprast harissat, mida Tuneesias ongi tavaks kõige enne süüa. Harissa on välimuselt paksu tomatikastme moodi, aga väga tugev ja kibedavõitu, sellele lisatakse veidi oliiviõli ja siis torgatakse selle sisse sai. Turistidele harissat tavaliselt ei pakuta, sest enamik peab seda liiga kangeks, kui aga küsida, siis tuuakse alati. Seejärel tuuakse tohutul hulgal salatit, mille põhilised koostisosad on tomat, kurk, kapsas, oliivid jm. Siis on kuskussi kord – siin on see tõesti maitsev, lisandiks meie ühepajatoidu moodi valmistatud kartulid, porgandid, jälle kapsas jm ning igaühele ka suur tükk lambaliha. Kõike kokku on nii palju, et meist jääb toitu veel lademes järele. Söök maksis 7 dinaari.
Tataouine`i huvitava arhitektuuriga hotellis sai hommikusöögiga nalja. Nimelt on restoranis ühel laual palju mune, kõrval suur keedunõu. Mõtlen, et ju on munad just keedetud ja välja tõstetud. Aga toiduvalik on nii suur, et ma muna ei võta, vaid valin muud head, eelkõige lambaliha, mida tuneeslased väga hästi valmistavad. Jällegi tuleb öelda, et need on hiigelportsud, mida inimesed siin oma taldrikutele tõstavad. Üks meie vanematest daamidest ei jaksa oma kanamuna ära süüa. Soovitan tal selle kaasa võtta, sest meil on ees terve päev bussisõitu ja ta võib selle ju igal ajal ära süüa. Valges kostüümis daam tahab muna omale taskusse panna, mina ütlen, et taskusse vist ei tasu, määrib ehk riided ära (arvates endiselt, et tegu on keedetud munaga). Võtab siis muna kätte ja hiljem, kui juba bussis istume, tuleb mu juurde, et tahtvat minuga riielda. Milles asi? Ta otsustanud muna toas hommikul ikkagi ära süüa, aga see olnud toores. Nojah, tagantjärele mõeldes saab ju aru, et ju oleks iga restoranikülastaja pidanud oma muna ise soovitud ajaks keema panema — ja alusel olid toored munad. Sellega munanaljad veel ei piirdunud, sest mune olid kaasa võtnud paljud meie inimesed, kes siis terve päeva jooksul ühel või teisel kombel nende tooroleku avastasid.
Tunise suures hotellis maitsen baaris Tuneesia thibarine`i, mida mõned allikad datlilikööriks nimetavad. Sellel on kange köharohu üsna pealetükkiv maitse. Tegelikult on thibarine vist küll rohkem igasugustest maarohtudest ja viigimarjadest palsam, mis ehk ka datleid sisaldab. Päris datlilikööri – sarabi – nägime müügil ainult Monastiri lennujaama tax-free kaupluses.

Kaubitsemine
Esimesed kaubitsemiskogemused saime Kairouanis ühe kindluse juures. Mustad noormehed ja poisikesed pakuvad sisenemisel südamekujulise ripatsiga kaelaehet, öeldes, et see on present for you – kingitus. Kui kingituse vastu võtad, kätte või, veel hullem kaela paned, siis käivad nad takjana järel, nõudes algul kaht ja kauplemise tulemusena üht dinaari.
Kairouani vanalinna äritänaval on müüjad pealetükkivad. Kui tingima hakata, võib hind sekundipealt kukkuda. Lõpuks on müüja vägagi rahul. Kaupa on siin tohutult palju, kõige huvitavamad mitmesugused nahkkotid igasuguses suuruses, nahkkingad ja plätud, rätikud ja sallid, metallesemed, ehted – kindlasti on nende hulgas ka ehtsast väärismetallist asju, maalitud lauanõud peente ornamentidega.
Tunise medina kaubatänavad, kitsad soukid on temaatilised, ühel tänaval pudi-padi, teisel ehted, kolmandal nahatooted, neljandal jalatsid ja riided, edasi keraamika ja metallikohrutused…. Siit vist ei puudu miski, mis inimesel vaja on. Üks kauplus on tänavale riputanud hulgaliselt korvikesi, mis oma kujult pulmatordiga sarnanevad ja õhulistest riidematerjalidest tehtud on. Giid Erki selgitab, et need on pulmakorvid – abiellumise eel ostab peigmees nende sisse pruudile kõikvõimalikke ehteid ja lõhnu.
Abiellumine on Tuneesias meestele kohustuslik, kui nad just nõrgamõistuslikud pole. Seaduslik on pidada üht naist. Enne abiellumist peab mees suutma muretseda koha, kus elada ja olema suuteline peret üleval pidama. Muide, ka sõjaväes käimine on meestele kohustuslik ja seda mitte teinud meesterahvast ei lastavat riigist väljagi, kuid paljud mehed siiski ostvat end ajateenistusest vabaks.
Tunise soukides tungeldes peab ettevaatlik olema. Siinsetel varastel on kombeks naiste käekotte katki lõigata. Meie grupis juhtus nii kahel naisel, õnneks ei pudenenud nende kotist varga jaoks midagi meelepärast maha.

Ori
Kairouani vanalinnas viib Erki meid kohta, mida esimesel pilgul kohvikuks peame. Trepist üles teisele korrusele tõustes vaatab vastu suur värvikireva sadulaga kaameli topis. Siis märkame, et see on elus kaamel! Järgnev hakkab igale loomakaitsja hingega inimesele vastu. See kaamel on sõna otseses mõttes ori. Turistidel soovitatakse jääda seisma kitsastesse aknaorvadesse, kust saab toimuvat pildistada. Siis kaetakse kaameli silmad ja ta hakkab käima ringiratast, pumbates vett. Silmad on kaetud arvatavasti seepärast, et fotoaparaatide välgud teda ei pimestaks. Töö on raske, kaamel teeb mõned vaevalised ringid. Siis jäetakse ta seisma ja kõnnitaja küsib turistidelt vaatamise eest tasu – ikka dinaar inimese kohta. Kaamel hõõrub vastu oma rakendust silmade pealt kaltsu ära, sest see on talle ilmselt ebamugav. Seda turistilõksu kutsutakse Bir Baroutaks. Ukse kohal olevatelt fotodelt saab näha, kuidas kaamel on trepist üles ja alla käinud.

tun6Varemed
Kesk-Tuneesias Sbeitlas asuvad hästi säilinud roomaaegse linna Sufetula varemed. Sufetula asutati 1. saj m.a.j ja muutus jõukaks tänu oliivikasvatusele. Varemete ala on tunduvalt suurem, kui arvasin, ja ei jää kuigi palju alla eelmisel aastal Kreekas nähtud varemealadele. Huvitavad on vanaaegne õlipress, termid, termide keeruline põrandaalune küttesüsteem, milletaolist enam ei osata ehitada, tänavasillutis ja kohatised hoonetes säilinud mosaiigid. Päris uuena mõjub ristimisvann, põhjas kalasid kujutav mosaiik. Eriti uhked on aga kolm suurt templit: keskmine Jupiterile, selle kõrval Juno ja Minerva templid. Miks neid kolm on, seda ei teata. Tavaline oli ju, et ehitati tempel ühele jumalale.

Enne reisi lugesin üle Gustave Flauberti “Salambo”. Noorpõlves vaimustas see mind kui kirgliku armastuse draama, nüüd mõjusid Kartaago tunnetemöllu ja julmade lahingute lopsakad kirjeldused kuidagi ehmatavatena. Tunise lähedal Kartaagos näitas Erki meile esimesena kohta, kus olevat ohverdatud esmasündinud poegi. Kartaagolaste jumal oli verejanuline. Künkal, mille serval on palju hauatombe, kasvavad punased moonid ja kollased saialilled. Flaubert kirjeldas poiste ohvriks toomist põhjalikult. Nende hulgas võinuks olla ka valitseja Hamilkari poeg Hannibal, hiljem kuulus väejuht.
Sõidame Antoniuse termide juurde. Giidid hoiatavad, et mingil juhul ei tohi pildistada kõrval asuvat president Ben Ali residentsi, millel lehvib Tuneesia lipp. Selline pildistamine võib lõppeda mitte ainult filmi läbivalgustamisega ja aparaadi ära võtmisega, vaid veel halvemini. Näeme eemalt ka snaipereid, kes presidenti valvavad.
Antoniuse termid, õigemini see, mis nendest säilinud on, asuvad Tunise lahe ääres. Meri on siin imetlusväärsetes värvitoonides. Maketilt paistab, et tegemist on olnud märksa uhkema kompleksiga kui tänapäeva suured spaad. Tervis, puhtus ja mõnu käisid siin käsikäes.

tun1Vesi
Kuigi turism Tuneesiale tulu toob, pole kõrbeelanikud sellega rahul, et turistid oaasides käivad – turistidele kulub liiga palju vett ja vee hulk oaasides väheneb. Vesi on siin aga elutähtis. Kuidas seda dilemmat lahendada, seda veel ei teata. Võib karta, et saja aasta pärast on siinsed lopsakad oaasid kuivamas, kui mitte juba kuivanud, veepuuduse tõttu. Tuneesia parimate datlite piirkonna Jeridi keskuse Tozeuri ümber on Tuneesia suuruselt teine oaas, kus üle 200 allika annab vett 200 000 datlipalmile.
Oaaside hotellid on omapärased, väga puhtad, korraliku suure basseiniga ja nii duši kui vannitoa võimalusega.
Douzi oaas 400 000 palmiga on Tuneesias suurim. Palmid kasvavad siin enamasti ridades, tõenäoliselt on nad kõik istutatud. Kuid nende vanust on meil raske hinnata, sest palmid kasvavad väga vanaks. Ka ei oska me ütelda midagi nende sordi kohta – datlipalme olevat maailmas üle 5000 sordi. Igatahes on need tugevad lopsakad puud. Üks meie reisilistest ütleb: “Küll siin on lopsakas vesi!”.

tozeurPunane sisalik
Tozeuri lähistelt viib bei rong Lezard Rouge (Punane sisalik) meid Seldja kuristikku. Bei kasutanud rongi pealinna Tunise ja oma suvepalee vahet sõitmiseks. Vanaaegsete vagunite lauad ja istmed on kallist poleeritud ja nikerdatud puust. Alates 1995.aastast on Lezard Rouge turistide teenistuses ja sõidud toimuvad ainult hommikupoolikuti ning mitte iga päev. Muul ajal on 1906. a ehitatud raudtee fosforiidikaevanduse käsutuses. Edasi-tagasi rongisõit kestab poolteist tundi. Seisan kogu selle aja vaguniesisel lahtisel sillakesel. Siin on mõnus, tuul puhub ja kõik on hästi näha. Samas seisavad paar prantslast ja vagunisaatjaneiu oma mundris. Või on ta hoopis liikluspolitseinik, raske ütelda. Rongis on temasuguseid (kuid mehi) palju ja mõned neist käivad kogu aeg temaga juttu ajamas. Meestel on relvad. Üks, üllataval kombel heledapäisem lokkis peaga pikem mees “piirab” neiut kogu aeg. Tore on nende suhtlemist jälgida. Araablanna oskab nii ilusti võrgutavalt mehele silma vaadata, et ajab vist selle pea päris segi. Ka on tal ilus naeratus, pärlvalged hambad, mis tõmmukast näost kaunitena mõjuvad.
Maastik on huvitav, kuidagi ebareaalne. Punakad-kollakad kivimoodustised, nõlvad, orud, erksinine taevas, ühes sügavas kuristikus pulbitsev veenire, millelt tahaks küsida, kuidas ta siia sai.

Sahara Viagra
Kui bussiga teetammil üle Tuneesia suurima soolajärve el-Jeridi sõidame, siis on vasakul kallas lähedal, paremal kuskil lõputusse hajuv. Maad ja vett katab valge soolakiht, kohati on see justkui läikiv, ükski lind ei lenda, kõik on elutult sile ja tundub aurumise tõttu taevaga ühte sulavat. Kaugemal kaldal või järvel on mingi suur, kummaline must masin – üks mees küsib, mis seal lendab, sest arvab seda taevas olevat. Võib-olla ongi see meile lubatud miraaž.
Üle järve saanud, teeme peatuse müügimeeste juures. Põhiliselt müüakse siin suurtes hunnikutes soolaliivaroose. Meeles tuleb pidada, et soolaliivaroos tahab aeg-ajalt niisutamist – muidu võib aja möödudes juhtuda, et tema asemel on laua iluks hunnik soola ja hunnik liiva.
Üks mees müüb datleid mitmesugustes karpides. Ise hüüab aeg-ajalt kõva häälega reklaamiks: “Sahara Viagra! Sahara Viagra!”. Vist kogu meie bussitäis ostab talt datleid. Reisi lõpus mõtlen, et tegelikult oli see kõige andekam müügimees, keda sel maal nägime; oma väljamõeldud ja kandva turundustaktikaga.

Matmata
Matmata on kõlalt eestipärane külanimi ja seda annab tõlgendada nii, et siin elatakse maa all, kuid ollakse matmata. Sadu aastaid tagasi rajatud küla on püsinud muutumatuna tänini. Uus, kaasaegsem Matmata asub mõniteist kilomeetrit eemal. Kaitseks kuumuse või talvekülma eest on elamud ehitatud mäenõlvakutele liivakivist koobastesse. Suur osa “Tähtede sõdade” filmide stseene olevat siin filmitud. Võhikusilmale on koopad väljaspoolt peaaegu märkamatud – see oli sõdade korral ka kaitseks vallutajate eest.
Käime ühes berberite perekonna koobaselamus. See on vist mõeldudki turistidele näitamiseks, igatahes on seda kujutatud nii postkaartidel kui ka sellest palju kirjutatud. Siin pidavat elama ema Fatima, kes aga meie sealkäigu ajal kohal pole, sest olevat haige, ja tema kaks tütart. Koopaukse kohal on kujutatud kalad, kaitseks kurja silma vastu. Läbi maa-aluse käigu siseneme siseõuele, kust lähevad koopaavad kööki ja tubadesse. Kõik on puhas ja väga korras. Kalleid vaipu silma ei hakka, küll aga on palju meie kaltsuvaipade taolisi põrandakatteid. Samas on ka panipaigad. Õuel hakkavad silma 1942. aastast pärit saksa sõjaväekatelde kaaned jm, mis tuletab meelde, et siin käisid Teise maailmasõja ajal lahingud. (Nendest on põhjalikumalt juttu tšehhide Hanzelka ja Zikmundi “Aafrika” raamatu esimeses köites.) Üks õdedest valmistab meile köögikoopas teed, teine istub siseõuele laotatud tekkidele ja näitab, kuidas kahe käsikivi vahel kuskussi valmistatakse. Saame maitsta ka sellest kuskussist küpsetatud sooja saia lavašši.
Lähedal koobasrestorani juures on palju kaubitsejaid. Siin pole nad nii pealetükkivad kui suurtes linnades. Eriti hästi läheb lambanahkade müüjal, sest kust mujalt ikka saaks umbes 10-15 dinaari maksva pehme lambanaha. Meie bussi ostetakse vist oma 15 lambanahka. Kui ära sõidame, paneb mees oma nahad kokku, laob kõik mootorrattale ja… on meie järgmises peatuskohas, vaateplatvormi juures, juba enne meie bussi. Kauplemine jätkub senikaua, kuni kõik nahad on otsas.

Maantee
Riigi olulisim on Tunise-Tataouine´i maantee, mis läheb edasi üle piiri kuni Liibüa pealinna Tripolini. Tuneesia suurepärane teedevõrk on peamiselt rajatud prantslaste poolt, enamasti pärast fosforiidilademete avastamist 1881. a. Giidide sõnul on päris hea ühendus iga külakesegagi, erinevalt Eestist, kus paljudesse kohtadesse enam buss ei jõua.
Tee ääres hakkavad silma võrdlemisi räpased putkad, mis on ümbritsetud igas suuruses bensiinikanistritega ja -vaatidega. Tuneesia mehed müüvad Liibüa odavat naftat – sisuliselt on see salakütus, kuid riik laseb müügil toimuda, sest loodetakse, et nii suudavad müüjad ennast ja oma peret elatada ja mingil hetkel ehk leiavad endale ka parema töö.
Teeääred on väga täis igasugust prahti. Seoses turismi eelisarendamisega on küll sageli tehtud ühiskorrastustöid, kuid praht on visa taanduma. Selle mustuse taustal on imeks pandav, et näiteks linnades oma kodumaja või poekese esist tänavat lausa pestakse. Majad on enamasti väljaspoolt väga tagasihoidlikud, sageli isegi koledad, kuid sees valitseb puhtus ja ruumikus.
Selle piirkonna linnades, kust läbi sõidame, tundub olevat laada- või turupäev. See olevat igas linnas teatud kindlal nädalapäeval. Näiteks sõitsime Sousse´ist ära just turupäeval, mil oli näha, kus müüakse kanu- ja kukkesid, kus köögivilja jne.
Tänavakohvikud on igal pool täis mehi. Enamasti joovad nad siirupimaitselist kanget teed ja arutavad maailma asju. Või kõnelevad hoopis jalgpallist, mis on Tuneesias populaarne. Naisi näeb kohvikulaua taga üliharva. Selle istujaterohkuse põhjal võiks arvata, et Tuneesias muudkui laiseldakse. Tegelikult näeme väga palju tööd tegevaid inimesi, olgu päike kui tahes kõrgel või madalal. Piirkonniti soositakse käsitöö tegemist ja paljud endised usukoolid medresseed on muudetud käsitöö- või kutsekoolideks vastavalt sellele, missugune ala kuskil oluline on.
Liibüa on Tuneesiast palju rikkam, kuid näiteks eraravile tullakse sealt sagedamini Tuneesiasse, kus eraarstindus on väga heal järjel. Tullakse isegi Euroopast, tunnevad tuneeslased uhkust. Veel on Liibüa naftarikkuritel tavaks käia puhkamas Tuneesia kaunites suvitus- ja turismilinnades, sest neis võib kohtuda nägusate eurooplannadega. Mõni niisugune kohtumine lõpeb naisevõtuga. Pealegi on elu liberaalses Tuneesias vabam kui usukommete poolest karmimas Liibüas.

tun4Imeline koht
Ksar Ouled Soltane on traditsiooniline berberite kindlustatud viljahoidla, kus hõimud hoidsid oma viljatagavarasid. Sõna ksar tähendabki viljahoidlat. Kogu süsteemi sisse viib kindlustatud värav. Siseõue ümbritsevad kolme- ja neljakorruselised kitsad hoidlad, mis on ehitatud liivakivist koobastesse. Neis hoidlates oli aastaringi madal ühtlane temperatuur. Ülemistel korrustel hoiti teravilja, peamiselt nisu ja otra, maa-alustesse hoidlatesse paigutati oliiviõli vaadid. Hoidla võti oli kõige usaldusväärsema uskliku käes.
Kogu hoidlatesüsteem meenutab üksteise peale ehitatud pääsukesepesi, ainult et mitu korda suurematena. Mõne avause juurde viivad väga järsud trepid, mõne juurest on need hävinud ja jääb selgusetuks, kuidas nii kõrgele on võimalik ronida

Varbad
Tunise kesklinnast umbes 20 minuti sõidu kaugusel endises beide lossis asub Bardo Muuseum. Uhked saalid, puust nikerdatud ja ülekullatud kuppellaed, võlvkaared ja trepistik. Kõikjal on põrandatel ja seintel sadu suuri roomaaegseid omapärase tehnoloogiaga valmistatud mosaiike. Värvid on pehmed, looduslikud, palju pruuni, halli ja rohelist. Kujutatakse mitmesuguseid müütilisi ja elu-olu stseene. Kui neid mosaiike uskuda, siis on Tuneesia alade loodus olnud rikas väga huvitavatest loomadest ja siin on juhtunud kõiksuguseid imesid, kohtutud jumaluste ja hiiglastega, kuuldud sireenide laule. See olevat maailma suurim mosaiikide kogu. Kumb oli enne – mosaiik või vaip, sest idamaistes vaipades on nii palju nende mosaiikide sarnast ja mosaiigid omakorda meenutavad kaugemalt vaadates suuri vaipu?
Veel paeluvad mu tähelepanu ilusad voogava rüüstikuga roomaaegsed kujud. Ja siis teen huvitava avastuse: Kartaago jumalate ja ülikute kujudel on teine varvas pikem kui suur varvas. Ja kohe päris tugevasti pikem. Järgmises saalis jälle. Et mul endal ka niisugused varbad on, hakkab mul väga huvitav.
Hiljem, Kartaago muuseumis, on ühes vitriinis väljas luustik. Seda vaatamata ütlen reisikaaslasele, et kui teine varvas on suurvarbast pikem, siis on tegu originaaliga, muidu on lihtsalt mingi poest ostetud skelett. Teine varvas ongi pikem. Huvitav, üllatav ja naljakas tähelepanek.
Kodus uurin varvaste asja veel. Üks esoteeriaraamat väidab, et inimesed, kellel teine varvas on suurest varbast pikem, on pärit kas Marsilt või tähtedelt. Pikem teine varvas seostuvat mingite südame omadustega, tule energia voogamisega.
Rahvasuu ütleb, et naine, kellel on teine varvas suurest varbast pikem, on mehest üle. Kunstnike plastilise anatoomia õpikus on kirjas, et vanad kreeklased pidasid klassikaliseks just jala niisugust kuju, et teine varvas on kõige pikem.
Teaduslikult kutsutakse sellist varvast Mortoni varbaks – USA ortopeedi Dudley Joy Mortoni järgi, kes selle nähtuse uurimisega tegeles. Praegu esineb pikemat teist varvast vähem kui 10 protsendil maailmas elavatest inimestest. Kuid näiteks ainude (Jaapan) puhul on see 90 protsenti. Huvipakkuv on Mortoni varvas nii antropoloogilisest kui etnilisest vaatevinklist. Skulptorid ja kingameistrid kutsuvad selliste varvastega jalga Kreeka jalaks (vastandades seda nn Egiptuse jalale, mille suur varvas on kõige pikem.) Mortoni varvas on sage Kreeka skulptuuridel ideaalse jala puhul, pikem teine varvas kujunes esteetiliseks standardiks ka Rooma ja renessanssi ajastul. USA tuntud Vabadusesambal olevat naisekujul samuti pikemad teised varbad.
Prantslased on pikema teise varbaga jalga nimetanud ka neandertaallase jalaks, kuid peavad seda märgiks intelligentsusest. Mortoni varbad olnud ka Kleopatral, tänu kellele see nähtus kujunenud ilu etaloniks. Veel on pikema teise varbaga jalga nimetatud kelti jalaks, vastandina saksi jalale. Uurija John Kirkup aga on täheldanud, et pikema teise varbaga jalgu võib palju leida Leonardo da Vinci ja Vesaliuse loomingus.
Müüdid ja kunst on ortopeedide jaoks üldse huvitavad. Nimetagem näiteks Achilleuse kõõlust või ristilöödud Jeesuse vermetes jalgu.

Reisikaaslase fotod, osa ajakirjas ilmunud.

Advertisements

Written by Lin

26/08/2009 kell 17:40

%d bloggers like this: