Teed

Mõned mu teekonnad

2007 – Tuneesia

Ilumeel ja lapsemeel

Ilmus Õpetajate Lehes 3. aug 2007

Nii nagu igal inimesel on ka igal rahval oma iseloom. Kõikide muude omaduste kõrval võis Tuneesias täheldada suurt ilu- ja lapsemeelt.

tun2Tuneesia uhkus on vaibad
Uhkete mošeede ja kindlusega püha linn Kairouan on kogu maailmas tuntud oma kaubatänavate ja eelkõige vaipade poolest. Ei pääsenud vaibapoest üle ega ümber meiegi, Eesti turistide järjekordne grupp suve alguses.
Linna suurima vaibakaupluse juures sai ka vaibakudumist vaadata. Tuneeslannad istuvad madalal maas ja teevad peenete niitide ja lõngade sõlmimise üksluist tööd, mille tulemusena sünnivad vaibad, mis on üksluisusest vägagi kaugel. Tuli meelde lapsena loetud kurb raamat “Helepunased roosipungad” Afganistani või Tadžikistani lapsvaibakudujatest, kelle väikesed käed sõlmetegemisel hinnas olid, aga kelle töötingimused ja -tasu olid masendavad. Ka tuneeslannade käed teevad tohutu palju sõlmi. Naistel pole kerge, töö hakkab silmadele ja väsitab selga ning pidevast liikumatusest krampi kippuvaid jalgu. Muide, Tuneesias on ka tuntud meesvaibakudujaid.
Näidistesaalis rulliti meie ette lahti tohutul hulgal vaipu. Esimene neist oli suur ja paks n-ö traditsiooniline Tuneesia vaip, milles on 40 000 sõlme ruutmeetri kohta ja mille tegemiseks kulub neli kuud tööd. Et mustriks oli stiliseeritud mošee ehitusplaan, selle peale poleks ise tulnudki! Värvid olid valkjashall, pruun, oranž, must jm.
Teine oli põhiliselt punase- ja tumerohelisekirju kootud beduiinivaip. See olevat vastupidavam kui sõlmitud vaip, ka oli see erksavärvilisem. Beduiinivaip oli odavam, sest sellega on vähem tööd. Mõned väiksemad vaibad olid vahenööre pidi teineteisega (merkum) või üksteisega ühendatud. Esimesi saab panna abieluvoodi juurde nii, et mõlemale abielulisele jätkub, teisi võib asetada näiteks tooliridade ette. Väga nutikas lähenemine.
Seejärel näidati meile suurt lambavillast 20 kg raskust berberi valget vaipa. See oli tõeliselt pehme, paljale jalale hea, aga umbes taolisi olen ka Eesti vaibapoodides näinud. Vahepeal pakuti teed ja kohvi, lootusega, et me vaipu ostame.
Suur vaip kašmiirist, lillemustriga ja 90 000 sõlmega ruutmeetri kohta oli nõudnud 10 kuud tööd. Seejärel vaip 180 000 sõlmega ruutmeetri kohta. Siis väiksemad vaibad, mille kohta arvasime ebaprofessionaalselt, et küllap need on odavamad, aga võta näpust – näiteks sisaldas väike siidvaip 250 000 sõlme, siidi värv veikles erinevates, põhiliselt hõbejas-sinakates toonides ja müüja ütles poeetiliselt, et nagu vaiba värv liigutamisel, nõnda võib muutuda ka selle hind tingimisel.
Vaipu laotati põrandale järjest rohkem, võisime neid katsuda, nautida nende pehmust, vahele hüüda, kui midagi näidatust osta tahame. Kui vaiba kohe kaasa oleksime võtnud, siis saanuksime näiteks pehme lambavillase kätte 120 euroga (mis tingimisel veel väheneb), kui aga Eestisse oleksime lasknud saata, siis lisandunuks muidugi saatekulu. Maksta saab nii sularahas kui kaardiga. Meil hakkas kahju meestest, kes järjest uusi vaipu näha pakkusid, siis näitasid, kui väikesteks neid saab kokku panna ja kui kerge oleks nende kaasavõtmisega toime tulla. Meie grupis leidus vähe vaibaostjaid, üks vanem paar võttis kaks väiksemat lambavillavaipa skorpionimustriga, mis pidavat õnne tooma ja keegi veel ühe väiksema, vist kalli siidvaiba. Giid ütles, et meist eelmine, samuti eestlaste reisigrupp oli ostnud neli vaipa.
Olen aastaid tagasi käinud ka Turkmeenias vaibavabrikus. Turkmeenidel on ütlus: “Vesi on turkmeeni elu, hobune – turkmeeni tiivad, vaip – turkmeeni süda” . Usutavasti on tuneeslastelgi niisuguseid poeetilisi vanasõnu. Veel jäi mulle Turkmeeniast meelde rahvajutt naisest, kes kudus valitsejale imeilusa vaiba. Et ta nii kauneid vaipu enam kellelegi teisele ei teeks, heideti ta vangikongi. Seal lagunes ta kleit. Naine nägi nurgas ämblikuvõrku, värvis selle niidi verega punaseks ja parandas oma kleidi. Selle mälestuseks ongi turkmeeni vaipadel iseloomulik punane värv.
Turkmeeni vaipadel on samuti tohutu hulk sõlmi, näiteks nägime seal pooleliolevat vaipa, mis sisaldas üle 50 värvitooni niite ja millel igal ruutmeetril oli 400 000 sõlme. Ja naiste töötingimused polnud seal tollal, nõukogude ajal sugugi mitte paremad kui Tuneesia vaibategijatel.
Üks oluline erinevus oli turkmeeni ja tuneesia vaipadel veel: turkmeenid kujutasid oma vaipadel vähemalt tollal palju inimesi, tegid kingituseks portreevaipu, tuneeslastel niisugust kommet ei ole – islamiriikides pole inimnäo kujutamine isegi lubatud. Kas sellest nõudest näiteks väga kõrgetele valitsejatele kingitusi tehes mööda vaadatakse, pole teada.
Huvitav, kumb oli Tuneesias enne, kas vaip või kaunid mosaiigid? Tunises Bardo Muuseumis on sadu suuri mosaiike Kartaagost, Sufetulast ja muudest ajaloolistest kohtadest, kus tollases kunstis olid tugevad Rooma mõjud. Mosaiigid jätavad eemalt vaadates mulje suurtest põranda- või seinavaipadest, alles lähemalt näeb, et need on kokku pandud imeväikestest värvilistest killukestest.
Tuneeslaste elamud pole enamasti välispidiselt kuigi ilusad, sageli võib öelda, et need on meie silmale harjumatult inetud. Seest on need aga imepuhtad ja õdusad, kusjuures tuneeslaste ilumeelest annab tunnistust seegi, et nende ajaloolistes kodudes on rohked seinamaalingud, mosaiigid ja muud kirevad kaunistused koos vaipadega nagu kirju sigri-migri, eestlase silmale harjumatu, kuid ootamatult kenasti mõjuv ja rõõmsat meelt tekitav. Väga kallid vaibad on siiski vist vaid rikkamate luksus. Näiteks berberite juures koopakülades katsid põrandaid vägagi meie kaltsuvaipade moodi katted.
Sageli algas ilu juba maja välisuksest ja rõdudelt. Siniseid uksi, mis on Tuneesia firmamärgiks saanud, võib näha peaaegu igas linnakeses, kuid eriti tuntud on Tunise lähedase rannaküla Sidi Bou Saidi uksed. Vist ükski seal käija ei lahku neid pildistamata ja need on endale koha leidnud ka kunstnike rohketel töödel. Kunstnikke elab seal maalilises paigas tõesti palju.

Hiline muuseumikülastus
Tuneesia parimate datlite piirkonna keskus on Tozeur, mille ümber paikneb Tuneesia suuruselt teine oaas, kus üle 200 allika annab vett 200 000 datlipalmile. Tozeuris asub ainulaadne “1001 öö muuseum”. Küllap on nimetus seotud 1001 öö muinasjuttudega. Muuseumikülastus oli ka meie reisiprogrammis, kuid…
Õhtul pärale jõudnud, sõime hotellis õhtusöögi ja siis ootaski meid muuseumis käik. Kell oli 22. See on vist minu elu kõige hilisem muuseumikülastus. Tekkis tunne, et giid tahab meid hoopis ööklubisse viia.
Sõitsime mõnisada meetrit ja olime taas ühe tüüpilise idamaise maja ees, millest välispidi vaadates ei oska aimatagi, kui suur see seest tegelikult on. Laia trepi alguses põlesid madalates vaasides tervitustõrvikud. Sisenesime suurde siseõue, kus on midagi restorani taolist. Nüüd oleksime pidanud sisenema vasakut kätt asuvasse muuseumisse, mis andvat põhjaliku värvika ülevaate tuneeslaste elu-olust. Aga sellesse me ei pääsenud, sest giidile teatati, et muuseum on reserveeritud oodatavale väärikale külalisele, vist mõnele kohalikule bossile. Tema auks olid ka tervitustõrvikud. Meid juhatati samas hoone(kompleksi)s asuvasse teise muuseumi.
Sisenesime pikkade võlvkäikude kaudu tumedasse saali, kust kostis ohkimist ja ähkimist. Keegi ütles, et see on nagu lõbustuspargi õuduste maja. Lähenesime ohkimisele ja jõudsime ööpimeduses suurde koopasse, kus sees justkui tõelised koopaelanikud ja mille juures mingid saurused ja mammutid. Heliefekt andis nähtule palju juurde, edasi läksime mööda koopaelanike mitmesugustest elu- ja tseremoonialavastustest, siis jõudsime juba riietatud inimeste aega, suurejooneliste lahingustseenide juurde.
Siin on stseen, kuidas Kartaagosse jõuab selle asutajanna Elissa laev, teisal on Hannibal lahingus oma sõjaelevantidega – elevandid olnud toona praegustest väiksemad ja neid elanud Tuneesias palju, praeguseks on nad välja surnud või lahkunud. Ühe röövlilaeva mastidel ripuvad kolm poodut, laevatrümmid on täis vange. Muljetavaldavad heliefektid vaheldusid automaatgiidi ingliskeelsete selgitustega.
Nii liikusime koopaajast kaasaega, hiljutiste ja praeguste valitsejateni. Nüüdisaeg on kõige igavam osa muuseumist – valitsejakujud ja loosungid ning lipud võiks ehk kokku võtta sõnaga “isikukultus”.
Aga kõik see kokku oli huvitav ja tundus kuidagi väga naljakas, sest aeg oli muuseumis käiguks ebasobiv; olime üsna väsinud, aga tuju kõigil hea. Väljapanekutes oli nii palju lapsemeelt. Võib kujutleda, missugust vaimustust tekitaks muuseum teismelistes koolilastes, kellele kogu see tehismaailm kord saalides, kord öise taeva all muinasjutuna elav tunduks.

tataouinetun5

Pildiallkirjad:
1. Kairouani suure mošee õu. Mošeesse endasse lastakse ainult islamiusulisi.
2. Tataouine`is.
3. Tuneesia valged kaamelid.

Reisikaaslaste fotod.

Advertisements

Written by L.

26/08/2009 kell 17:36

%d bloggers like this: