Teed

Mõned mu teekonnad

2007 – Lõuna-Portugal

Seal, kus päike lahkub Euroopast

Ilmunud Elukirjas, nr 1, jaanuar 2008

Lõuna-Portugali rannad on lahedad, liivased, palmidest ääristatud, huvitavate kaldakaljudega kaunistatud. Kes veemõnusid armastab, sel tasub sinna puhkama sõita.
Algarve pealinna Albufeira vanalinn on väga armas ja koguni kahe kauni ranna vahetus naabruses. Üks on nn kaljurand, kuhu saab läbi kaljusse raiutud tunneli, ja teine kannab kalameeste nime. Peaväljak on oma nime saanud kaljutunneli loonud inseneri auks. Siin sokutab meile oma töid siluetilõikaja, kes lõpuks, kui keegi tema pakkumisest ei hooli, nendib suisa eesti keeles: “Ei raha!”.
Vanalinna kitsastele elutänavatele turistid ei tule. Neid huvitavad äritänavad, peaväljak ja vaateplatvormid. Aga hooaeg hakkab läbi saama ja nende hulk pole häiriv. Läheme kalarestorani. Kokk on kõhn mees kitsehabemega. Veel kõhnem näeb ta välja pärast seda, kui on meile suitsupilves vehkides söögid valmistanud – ikkagi üle 40 portsjoni korraga. Enamik tellib cataplanat – portugali rahvustoitu, mis endast kalasegu merikarpidega kujutab. Cataplana mariscas on kala vähe, põhiliselt karbid ja, nagu selgub, pole see eriti hea. Siin peetakse noobliks sardiinide söömist, aga mina otsustan võtta tursa, mis eelmisel korral Portugalis käies maitsmata jäi ja mida osatavat valmistada 365 eri moel. Grillitud bacalhau maitseb koos keedukartulite ja tomatitega tõeliselt hästi.

Härjavõitlus kui rahvamäng
Albufeira härjavõistlusel on sedapuhku võitlejaid ehk cavaleirosid kolm, erandkorras tütarlapsed, üks veel päris lapseohtu. Publikut on vähe, kiviiste on külm, tuul tõmbab. Hea, et soojad riided said kaasa võetud.
port1 318Portugali tourada erineb Hispaania corridast. On rohkem nagu vana rahvamäng, talupoegade ajaviide. Kuid siiski mitte talupoeglik, sest cavaleirod on väga peente daamide moodi riides, ratsutavad oma hobustel tantsusammu. See hobuballett ongi kõige suurem vaatamisväärsus – ratsud ei karda härga, teevad oma osa ladusalt ära. Neiud ründavad härga, igaühel kulub selleks erinev aeg. Kui nende teravad värvikad odad juhtumisi maha kukuvad, siis tulevad areenile tumeroosade plagudega lehvitavad noormehed, õrritavad härga ja härg on piisavalt loll, et tähelepanu neile pöörata. Veel on pärast tütarlapse esinemist ja võitu “külapoiste” kord. Nad tulevad kambakesi, kuid paljaste kätega, üks rabab härjal sarvedest ja kukutab ennast ta pähe, teised teevadki härjale “kambaka”, mille lõpus üks noormees on härjasabast kinni ja härg keerutab end saba taga ajades koera kombel ringi. See sabaväänamine teeb härja kutuks: ta vaatab üsna lolli näoga ega oska kuhugile minna ega midagi teha. Siis kõlavad jälle pasunahääled ja areenile tulevad suured karjahärjad. Kui võitlushärg on väiksem ja must, siis karjahärjad on helepruunid – selle härgade “kiirabi” kannul sörgib kutu areenilt minema.
Iga episoodi lõpus käivad cavaleiro, üks lehvitajatest ja sabaväänaja kiiduavalduste saatel areeni ümber ringi, pealtvaatajad loobivad neile oma rõivaesemeid. Enamasti on need poiste ja noormeeste särgid, mida tütarlaps siis tagasi viskab. Kui cavaleirod on mehed, nagu on tavaline, siis lendavat areenile vahel ka õrnema soo aluspesu.
Meescavaleirode puhul on kogu etendus kindlasti tempokam, ka pikem, sest siis võitleb igaüks kahe härjaga. Neiud ilmselt nii palju ei jaksa, neist igaühel on õhtu jooksul vaja võidelda ühe härjaga. Kokku kolm korda toimuv võitlus on sõltuvalt nii härja kui inimeste iseloomust iga kord täiesti erinev. Härgadest hakkab kahju – neil võib väga valus olla. Areenil nad ei sure, kuulu järgi ootab neid ees teekond lihaloomana tapamajja.

Kindlused ja kaugused
Teemapäev “Ajalooline Algarve” tutvustab lääneranniku ilusamaid kohti. Silves on kunagine moslemite keskus. Maurikindlust restaureeritakse Euroopa Liidu rahadega. Lähedal on Algarve üks tähtsam kirik – Sè, nagu siin katedraale kutsutakse, pärit 13. sajandist.
port1 122Caldas de Monchique on kuulus terviseveeallikate ja maasikapuuviljadest valmistatava likööri poolest. Siin kasvavad ka kohalikud puud karaadid, mille viljad on täpse kaaluga ja andnud väärismetalli kaalule oma nime. Magusaviljaline karaat olevat tuntum jaanileivapuuna ehk jaanikaunana ja võitleb kasvutingimuste pärast sissetoodud eukalüptidega. Tagasiteel allikate juurest näeme, kuidas õlleka perenaine rahvuslikus leivaahjus suitsuvorstiga saiu küpsetab. Oleme head ostjad – uudishimu meelitab.
Sagrese suur valgete seintega kindlus, prints Enrique ajal geograafide, ehitajate, meremeeste ja teadlaste keskus seisab üksikuna keset lagedat. Jääb selgusetuks, mis hädaohtu siit tollasest maailma lõpust merelt tulemast kardeti. Võib-olla just siit läksid teele kõige kuulsusrikkamad Portugali meresõitjad ja maadeavastajad. Lõputu ookean vaatab vastu. Tema kohin on midagi erilist. Müüridelt paistab, et veidi eemal rannakaljude vahel asub jälle üks väga ilus rand. Kaks meest kalastavad väga pikkade õngedega. Väike kirik keset kindlust on remondis.
Euroopa mandri kõige edelapoolsem punkt Cabo di São Vicente pakub samuti kaugeid ja kauneid ookeanivaateid. Palju kaupmehi, rohkesti müüakse sooje kampsuneid. Tulevad meelde naised, kes Müürivahe tänaval kaubitsevad muhu kampsunitega. Suurt erinevust ju pole. Kaks punakat koera: kõhn emane, nisad rippumas, ja juba suureks kasvanud, kuid “ema nägu” poeg loodavad turistidelt süüa saada. Need on siis Euroopa kõige edelapoolsemad koerad, läänepoolsema – samamoodi punaka – nägin
ära mõned aastad varem Cabo da Rocas.

Kus kohalikud käivad
Algarve Lagos on oma Nigeeria nimekaimust tunduvalt väiksem ja rahulikum. Kunagi oli see vastupidi – Nigeeria endine pealinn sai oma nime just Portugali Lagose järgi ja Portugali maadeavastajatelt. Linn olevat pärit kartaagolaste aegadest. Portugallastele kuulub see alles 12. sajandist. Ajaloolisi mälestusmärke on vähe, jupike siin, jupike seal. Vabariigi väljak olevat olnud orjaturg. 1755. aasta maavärina ja hiidlaine ajal saanud nii Lagos kui teised siitkandi linnad ja külad väga kannatada. Seetõttu pole muististest suurt midagi järel. Ilus suur sadam. Äritänavad koguvad öist rahvast, meidki püütakse mõnda restorani kutsuda, aga giid on välja pakkunud söögikoha sadamas, kus kohalikud eelistavad käia. Sõnad “kus kohalikud käivad” on siinkandis parim soovitus.
Vaatame ära paar põhilist väljakut, prints Sebastiani väga modernse kuju, mille juures on valgesse rõivastunud miimid fotoklõpsuvalmis. Söögikoht on välimuselt silmapaistmatu, ise poleks küll osanud sinna sattuda. Võtan sardiinid ja olen nendega ülirahul – tõsine kaluritoit, soolakala värske kartuliga.

Mustlasromantikat lootmas
Mustlasturgu Quarteiras kujutlesin tunduvalt eksootilisemana. Jõuame kohale pool tundi enne turu lõppu ja müüjate põhitegevus on asjade kokkupanek. Siinsamas on nende rändkaravanid. Tundub, et mustlaste jaoks on kadunud aeg, mil liiguti hobusevankritega. Siin on kõigil oma auto ja selle taha kinnitatud järelkärud ning elupaigad.
Müüakse kaupa, mida ka poodidest võib saada: mütsid, rätikud, küünlajalad, linikud, lõhnaküünlad, kotid, kingad, T-särgid, india sarid ja seelikud. Müüjateks enamasti vist tõesti mustlased, mõned neist värvika olemisega. Jõmpsikad on kihvtid ja elavaloomulised. Üks väike tüdruk on täiesti blond, aga vapralt mustlaste sabas. Tuleb meelde väike Madelaine, keda kogu maailm otsib ja keda arvati olevat mustlaste röövitud, kui mitte oma vanemate tapetud. See tüdruk siin igatahes Maddy pole ja mustlased on oma keskkonnas igati meeldivad.

port1 176Röstitud pühaku kirik
Almancili Püha Laurentiuse kirik on seest täiesti sinine rohkete azulejoplaatide tõttu, millega on kaetud kõik peale kullarohke altari. Azulejode paigutus mõjub ruumiliselt nagu võlvidena, kus on kujutatud Laurentiuse praadimist tulel – seik, mille tõttu ta ka kokkade kaitsepühakuks on saanud. Suure maavärina ajal tulnud alla ainult kolm-neli azulejoplaati tuhandetest. Siis arvati, et pühak ise kaitseb oma kirikut.
Kiriku juurest jalutame surnuaeda. See on täis kivikabeleid, hauasambaid ja -kive. Väga vähe puid, vaid mõned küpressid. Suured urniseinad klaasakendega. Palju kallite kadunute pilte nii kividel kui ka urniseina boksides. Palju kunstlilli, sest nii palava päikese all ei seisaks lõikelilled üldse ega taha kasvada ka päristaimed. On tunne, et kogu hala ja kurbus püsib surnuaia kohal ühtse halli pilvena, kuigi taevas on selge. Meie surnuaedades aitavad puud seda masenduspilve hajutada ja annavad nagu uue elurütmi, siin koguneb kõik ühte kohta. Giid räägib, et Tallinna külastavad välismaalased küsivad sageli, miks eestlased oma surnud metsa sisse matavad, kas sellepärast, et oleme metsarahvas.

Korgikuninga majapidamine
Sao Bràs de Alporteli küla oli 19. sajandi lõpust alates pikka aega Portugali korgitööstuse keskus. Praegu on siin suurim väärtus nn korgikuninga maja – rahva- ja tarbekunstimuuseum, mille lahtiolekut pikendatakse meie pärast tunni võrra. Parasjagu on prantsuse ja maroko rõivaste näitused, aga meid huvitab rohkem hoone ise. Siis juhatatakse meid üle õue suurde laoruumi, kus näeme filmi sellest, kuidas korki tammedelt võetakse ja töödeldakse, samas on nii töödeldud kui töötlemata korgi näidised, pressitud koored jne. Kõrvalruumis on vanad sõidukid. Küla tänavapildist jäid meelde pahuksil nägudega torisevad vanamehed tänavakohvikus – Portugalil olevat jalgpallis sandisti läinud.

Lustakalt rahvusõhtul
port1 205Alte mägikülas tuleb meile vastu rahvariietes vanamees, eesel kõrval. Meelitab naisi eesli selga istuma, et pildistamise eest raha kasseerida. Rahvusõhtu alguseni on aega, jalutame ja vaatame suurt ja väikest allikat, mis on kiviümbristesse aetud. Suurema allika juurde on rajatud nutikas amfiteater. Allikas ei tohtivat supelda, isegi käsi pole soovitav pesta, sest vett tahetakse puhas hoida. Aga üks vanamees ujutab oma koera ja keegi ei tee sellest väljagi.
Mahukas restoranis degusteerime rahvustoite: caldoverdet, mis on mõnus köögiviljapüree, sardiine ja lõpuks pollo piri-pirit ehk grillkana vürtsika piprakastmega. Kolm meest laulavad kitarri, triangli ja kastanjettide saatel üldtuntud joomalaule ja portugali meloodiaid. Üks pereansambel tantsib, eriti toredad on lapsed. Pillimängijad ja lauljad on üpris eakad, üks neist on väga Tarmo Leinatamme moodi, teine seesama enne eeslit talutanud vanamees.
Meie laudkond laulab ainsana kogu saalis õllepruulijat ja muid laule kaasa – päris head hääled on kokku juhtunud. Laul jätkub bussis. Tore on niimoodi õhtuses Portugalis sõita, laul sobib siia. Läänetaevas loojub päike – läheb Euroopast minema.

port2 142Riigikogu “kohtub” valijatega
Ühe päeva veedame Lissabonis. Naljakas on, et Belemi torni juures kohtume … Eesti riigitegelastega. Saabuvad must auto lipukesega, mida kaugelt hästi ei näe ja saatemasinad. Läheme uudishimutsema ja ennäe, meile vaatavad üllatunult vastu Riigikogu esimees Ene Ergma ja delegatsiooni liikmed. Väike sõbralik keskustelu. Keegi meie bussirahvast teeb hiljem märkuse, et nüüd saab Riigikogu delegatsioon täitsa ausalt kirja panna, et käis Portugalis valijatega kohtumas. Nalja palju.
Seekord sõidan ka Lissaboni kuulsa vana linnaliftiga, mis mu eelmise sealviibimise ajal remondis oli. Sõidan üles, siis ronin keerdtrepist veel kõrgemale ja loodetud vaateplatvormi asemel olen kohvilaudu täis tuubitud platvormil, üks bard laulab inglise keeles, pole ruumi, et vaadata avarat panoraami. See on suitsulõhnaline pettumus.

Algarve idarannikul
Tavirat peetakse Algarve ilusaimaks linnaks. Kitsad tänavad, palju dekoratiivsete korstnatega maju ja sissekäike. 23 palvemaja. Paari neist vaatame, samuti ribakest mauride müüri ja vanimat kirikut. Sild, mis pärinevat Vana-Rooma ajast. Siis sõidame vaatama Cacela Velha kindlust, kalapaate ja soolapanne meres (meresoola settebasseinid, millest osa ka väga vanad). Nende ääres on palju haigruid, toonekurgi jm linde.
Vila Real de Santo Antonio asub piirijõe ääres. Üle jõe paistab Hispaania kohal vikerkaar. See on kaubanduslikult huvitav linn, hispaanlased käivat siin ostureisidel. Parasjagu toimub moelaat, kauplustes on väga palju soodsa hinnaga ranna- ja köögirätikuid, linikuid, tikandeid jms.
Muide, selle ringreisi sisse mahtus ka päev Hispaania kaunislinnas Sevillas, kus pensionäridel peaks pensionitunnistus kaasas olema, sest katedraali saab siis odavamalt, valitsejate lossi Alcazari aga lausa tasuta.
Siinsed meenutused on Germalo Reiside Lõuna-Portugali ringreisilt mullu septembris. Tore teekond oli, pühkis mõtted kodumaistest muredest puhtaks.

Reisikaaslaste fotod.

Advertisements

Written by Lin

26/08/2009 kell 21:52

%d bloggers like this: