Teed

Mõned mu teekonnad

2006 – Gotland

Gotland – hingestatud saar

Ilmus Õpetajate Lehes 17. novembril 2006

raukars2Tänavu suvel sain kingituseks Gotlandi-reisi, mis minu jaoks tipnes Fårö saarega.
Palaval päeval näis, et saarekesel pole kohtagi, kuhu päikese eest varjule minna. Kadakad ja rannamännid surusid end järjest rohkem maa ligi, nagu oleks sinna midagi ära peidetud.
Lainete ja tuulte koosmõjust tekkinud kummaliste kivimoodustiste – raukarite – ümbrus meelitas suplejaid ja laisavõitu herilasi. Turistid kogusid kivikesi. Taamalt paistis kaluriküla, mis küll rohkem puhkajate kui ametikalurite käsutuses on.
Näitlejanna Liv Ullmann on kirjutanud: “Ma ei mäleta, et oleksin varem näinud nii viljatut loodust. Otsekui kiviaja jäänus. Aga suvepäikeses vaimustav ja üpris salapärane.” Liv Ullmanni “Muutumine” ilmus “”Loomingu”Raamatukogus” 1986. aastal. Tema kirjeldus selt saarelt saadud üksindusekogemusest lummas mind rohkem, kui hiljem loetud Ingmar Bergmani ja Käbi Laretei tekstid.
Lakoonilisel kuumaastikul oli näha ainult huvireisijaid, kuigi Fårö saarel elab ligi 600 inimest. Gotlandlased nimetavad seda väikesaart tüdrukute saareks, sest 1977. aastast tänini on seal ainult tüdrukud sündinud, vaid 2001. aastal tuli ilmale üks poisslaps.
Ära sõites jäi tunne, et Fårö varjab oma olemust juhutulijate eest väga kiivalt ja pikem sealviibimine kutsub tõepoolest igas hinges esile muutumise.

Otse keskajast
Gotlandi pealinnas Visbys, väikeses armsas vanalinnas linnamüüride vahel peeti parasjagu keskajapäevi. Roosid, mille poolest linna kitsad tänavad ja kaunid pargid kuulsad on, kippusid päikeseleitsakus kuivama. Rahvas oli keskaja moe järgi riides, vastu tulid pontsakad emandad, vilkad härras- ja teenijalapsed, mungad, timukad, rüütlid, talunikud, viikingid – kõik nagu uhkete piltidega kunstiajalooraamatust välja astunud. Kujutlesime, missugune näeks välja Tallinna vanalinn, kui seal ühel nädalal järsku enamik inimesi samamoodi riides oleks, ja missuguseks magnetiks mujalt tulnutele võiksid meie vanalinnapäevad siis kujuneda. Visbys olid külas paljude maade ajakirjanikud, näiteks tegid hollandlased pildireportaaže, mille peategelasteks olid just ajaloolises rõivastuses perekonnad.
Linn oma rohkete tornide ja kirikuvaremetega on aegade jooksul vähe muutunud. Gotlandi kunstimuuseumis on väljas 1800-ndate aastate lõpus tehtud akvarellid ja nii mõnigi maja on seal selgesti äratuntav, suurest turuplatsist rääkimata. Kõigel sellel vanal on hing sees ja elu käib.
Kui giid ütleb teile, et ei saa aru, miks tänavatel on nii vähe rahvast, sest pidi ju peonädal olema, siis tasub kohalikelt küsida, kus pidu ikkagi toimub. Meie avastasime Visbys viibimise teisel päeval, et keskajafestivali tõmbenumber – suur laat ja esinemised – on ennast peitnud botaanikaaia taha linnaserva merekaldale. Seal oli kõikvõimalikku kaupa ja roogasid. Lusti ja head tuju. Hästi teati, et Saaremaalt on tulnud laev hulga kaubitsejatega ning et ühes kirikus laulab Eesti koor. Oma silmaga nägime laadal Tallinnast Raekoja platsilt tuttavat liniku- ja korvimüüjat ning Olde Hansa söögikoha tänavavankrit koos lõbusate neidudega. Eesti kaup oli kohalikuga võrreldes kvaliteetsem, kuid vähem mänguline.
Mõistagi sai Visbyst kaasa toodud kuulsat Gotlandi sinepit, Kränku teed, suuri leivapätse, silku. Kohapeal püüdsime ära maitsta Gotlandi maineka lambaprae ja safranipannkoogi, mille rootsikeelne nimi “safranpannkaka” meile nalja tegi.

Looduse looming
Kõik teed viivad saare keskel asuvasse Romasse, kus kloostrivaremetes on suur teatrilava suveetenduste jaoks. Just nende varemete juurest tulles aga nägime läinud suvele nii iseloomulikku, suurest kuivusest tingitud kurbmängu. Mingi masina säde oli süüdanud põllu- ja heinamaa mitmest kohast, leegid lahvatasid hirmutava jõuga ja kuigi tulekustutajad ja -takistajad kohe kohale kihutasid, oli suitsupilvi saare kohal veel mitu tundi näha.
Gotlandlane suhtub oma saaresse suure vastutustundega. Aastaks 2025 peaks Gotland olema energeetiliselt isemajandav. See tähendab ökoloogilist kokkuhoidu ja tuuleressursside kasutamist. Muide, tuuleveskite poolest on saar alati rikas olnud. Aga nüüd katavad tuuleturbiinid juba veerandi saare elektrienergiavajadusest. Näsi tuulegeneraatorite park paistab kaugelt silma.
Rauaaegse suurpereelamu Lojsta halli katusealune on pääsukesepesi täis. Põnev on kujutleda, kuidas siin elati. Lähedal piknikuplatsil aga sätib üks rootsi perekond päris tänapäevaseks piknikuks. Ka meie Rannamõisa kaldapanga moodi Högklintil on piknikupidajaid ridamisi. Samuti Gotlandi lõunatipus lõbusa kivimoodustise Hoburgi vanakese ja loojakukaldal meie elamiskoha, Lummelunda külalistemaja juures. Tundub, et gotlandlastele (ja saare külalistele) meeldib just niimoodi jälgida mere sinavat silmapiirijoont ja päikese loojumise imelisi värvidemänge. Ükski rikkur pole oma elamisega trüginud niisugustesse “magusatesse” kohtadesse, ehitatu vastab rangelt saare nõuetele ja merekaldale pääsevad kõik, kes soovivad. Nii istume mõnelgi õhtul meiegi nagu raukarid ja naudime looduse loomingut.
Palju on näha hobuseid ja lambaid – need on omapärased ja nende kasvatamine au sees.

Maa-alused ja maapealsed
Lummelunda koobastes oli meie giidiks kevadel Tallinna Ülikooli rootsi filoloogina lõpetanud Aive Asperk. Tema seletus oli nii asjatundlik, nagu oleks ta geoloog. Eesti keeles rääkimine oli talle kodune vaheldus tavaliste rootsikeelsete tuuride kõrval. Kas ka ta tulevik on Gotlandiga seotud, seda neiu veel ei teadnud, sest saarel on raske tööd leida.
Lummelunda koobaste avastamise lugu kõneleb kolmest uudishimulikust Visby koolipoisist, keda seikluskihk 1950. aastatel maa all edasi ajas. Nüüd käib looduse kunstitööd vaatamas üle saja tuhande inimese aastas. Kõik soovijad saavad näha nelja esimest koopasaali, uurimistööd aga jätkuvad..
Lummelunda koobaste sissekäigu lähistel on tore rahvuslike ehete pood rohkete viikinglike kaelaehete ja sõrmustega, mis kõik proovijale imehästi sobivad ja hirmkallid pole. Tasub vaatamist.
Etelhemi keraamikatöökoda tegutseb 1889. aastast ja on Gotlandil vanim. Selle omanik Torleif Solberg oli meil vastas. Talle on öeldud, et Saaremaalt tulnud laevaga ka keraamikud ja pottsepad, keda ta ootaski, aga need polnud meie. Torleif on ametit õppinud vanaisalt ja Ölandi Capellagårdenis. Tema naine Annbritt samuti. Tavaliselt töötab töökojas kolm inimest, suviti võetakse veel mõned appi. Töötulemused on siinsamas müügiks ja mõnigi kodu täienes kena nõu võrra.
Et Gotlandil on palju ilumeelt, tunnistavad ka Öja kiriku puunikerdised, eelkõige kaunis madonna.
Kettelviki kivimuuseumis ütles käiakivisid müüv südamlik noormees, et talle meeldivad Eesti ja eestlased. Nii tore on, et meie kaasmaalased pole oma marki gotlandlaste hulgas veel täis teinud, vaid on seal alati oodatud.
Ärasõidu varahommikul on mere ääres mõnus ja vaikne. Linnud. Punane paat kaldal kummuli. Vesi lööb vastu kallast. Silmapiiri ümarus on hästi näha. Tahaksin selle rahulikkuse nagu õhtuse loojangugi viia koju kaasa, nii et kauaks jätkuks.
Gotlandilt mandrile jõudes käisime Sigtunas. Tädi Pruuni kohvikus oli tore reisile punkti panna. Tädi Pruun (Tant Brun) on koos tädi Rohelise ja tädi Lillaga ning onu Sinisega rootsi populaarse kunstniku ja kirjaniku Elsa Beskowi (1874 – 1953) lasteraamatute tegelane. Beskowi raamatute lapsed käitusid alati väga korrektselt, vastandina Astrid Lindgreni lustakatele poistele-tüdrukutele. Nii tore oleks, kui ka Tallinnas oleks rohkete võõramaiste nimedega söögikohtade kõrval ka näiteks Sipsiku söögituba või Muhvi kohvik – põnevaid tegelasi meil jätkub.

Pilt Elukirjast. pildil olen mina ka 🙂

Advertisements

Written by L.

25/08/2009 kell 18:20

%d bloggers like this: