Teed

Mõned mu teekonnad

2005 – Portugal

Ookeani ääremaal

Ilmunud Kodutohtris, nr 9, september 2005

port2Cabo da Roca –Euroopa mandriosa kõige läänepoolsem punkt – võttis meid 31. mail vastu imeilusa ilmaga. Sellel Atlandi ookeani kõrgel kaldal olevat alati jahe ja tuuline. Ka meie portugallasest bussijuht ütles, et pole kordagi nii kenal päeval siia sattunud. Tähendab meil vedas harukordselt.

Majakas, mõned majad, mälestussammas, millele on kirjutatud Portugali kuulsaima poeedi Camõesi luuleread algavast maast ja lõppevast merest. Ookean on sini-sinine, taevaga kokku sulanud. Eriline kohin kutsub lõputult kaugele.

Olin kujutlenud, et siin on rohumaa, kuhu saab istuda, aga tegelikkuses on üle kogu kaldakalju roninud paksuvarreline kollaste õitega lillevaip. Keegi ütleb, et need olevat kivirikud. Võib-olla.

Soovijad võivad turismiinfopunktist osta 5 või 10 euro eest tunnistuse Euroopa läänetipus viibimise kohta. Enamasti peetakse seda kalliks ja lihtsalt pildistatakse. Põhiliselt ennast ookeani taustal. Palju on jaapani turiste ja muidugi ei saa ka nemad pildistamata. Veel liigub siin ringi Euroopa kõige läänepoolsem koer ja otsib uudistajatega sõbralikku kontakti. Võib-olla tunnetas just siin ookeani nõiduslikku mõju Vasco da Gama enne, kui läks oma suurtele avastusretkedele?

Mõned tunnid hiljem oleme tagasi Lissabonis ja käime Belémi linnaosas Dos Jerónimose kloostris, kus on Vasco da Gama ja Camõesi sarkofaagid. Mõlema kivikujud lebavad selili, käed palveks kokku pandud – kaks meest, kes Portugalile rohket kuulsust toonud. Kloostri lähedal on meresõitjate mälestusmärk ja selle juures uhke kividest maakaart portugallaste avastustega.

Muljete karussellil
Meie teekond Portugali algas Madridist, kus siinkirjutaja jaoks oli väga põnev Almudena katedraalis avatud suur näitus “Inmaculada” – neitsi Maarja kujutamisest Hispaania kunstis. Näitus on avatud ainult tänavu maist oktoobrini ja teiste hulgas on sellel väljas El Greco, Ribera, Zurbaráni, Murillo ja Velázquezi tööd.

Mai lõpu ja juuni alguse Hispaania on üllatavalt roheline. Möödunud aastal käisin seal juulis, kui maa oli kuumaks kõrbenud, seetõttu nautisin nüüd bussiaknast paistvat rohelust ja lopsakaid kollaseõielisi põõsaid teede ääres. Mida lähemale jõudsime Portugalile, seda mitmekesisemaks loodus muutus. Kindlasti on selle üheks põhjuseks Tajo [taho] jõgi, mida portugallased Tejoks [težo] kutsuvad.

port3Lissaboni vanalinnas ronisime ühelt künkalt teisele nagu noored (kuid hingeldama kippuvad) kitsed. Lissaboni vanema osa seitse küngast on tegelikult nagu seitse Toompead. Neist ühe otsas on ka suur São Jorge (Püha Jüri) kindlus. Enamik vanalinna kõnniteesid on tehtud pisikestest ja tundub, et libedatest kiviplaadikestest. Selle mosaiigi ladumine võib olla tohutu töö. Palju väikeseid treppe, ilusaid terrasse, kauneid vaateid. Huvitavad tüübid. Turistirestoranide pealetükkivad kelnerid. Ilusad väikesed trammid: kollased sõidavad mööda tavaliine, punane on turistide jaoks. Korra kasutame ka tõstuktrammi, mille ühe otsa hind on 1.20 eurot. Pole just odav, aga vähendab ronimise vaeva tunduvalt.

Lissaboni ühel suuremal, Praça de Comercio väljakul lehvis teiste Euroopa Liidu riikide lippude hulgas ka Eesti lipp – paraku tagurpidi. Küllap võtavad lissabonlased sinist värvi merena, musta rannaribana ja valget neile nii omase heleda taevana.

Lisaks põhjalikule tutvumisele Lissaboni vanalinnaga käisime ka hiiglasliku Cristo Rei juures ja linnalähedases Queluzi palees, mis on päris kena rokokoo-stiilis kuningaloss. Meiega ühel ajal oli selles muuseumis mitu rühma lapsi, kelle ekskursioonijuhid  kandsid lossiga sobivaid ajastukostüüme. Tumedapäised suurte silmadega lapsed olid nende seletusi kuulates täis ehedat vaimustust.

Meis äratas vaimustust Lissaboni okeanaarium, mis asub 1998. aasta EXPO eel ehitatud uues piirkonnas ja olevat üks suuremaid Euroopas. Hiigelakvaariumi ümber kõndides on aega kõike põhjalikult vaadata. Siin võib lausa põrandale kauaks maha istuda ja tunda ennast nagu merepõhjas kõiksugu imeelukate seas. Eriti sümpaatsetena näivad kaks laisavõitu merisaarmast. Lisaks kõikvõimalike teadmiste saamisele võib siin ka merehaigust kogeda, kui akvaariumile liiga lähedale minna, tajub ootamatult üks meie reisikaaslane.

Lakkamatu tipptund
Lissabonis on kehv liiklus ja palju liiklusummikuid, nagu oleks linnas lakkamatu tipptund. Mõneti põhjustab seda sildade vähesus – üle Tejo viib ainult kaks, kuid väga suurt silda. Parkimiskohti on peaaegu võimatu leida: et parkimisplatsi saada, sõitvat ametnikud tööle kell kuus, pargivad, tukastavad veel autoski, kuni kell 9 tööle lähevad. Inimene harjub ilmselt kõigega – nägime oma silmaga, kuidas juhid liiklusummikus sentimeetrihaaval edasinihkuvas autos otse rooli taga ajalehte loevad.

Meie giid ütles, et kuu lõpul on autosid tänavatel tunduvalt vähem, sest tuhanded pealinlased on ülepea võlgades ja neil ei jätku siis raha bensiini jaoks. Autod on moekad ja enamasti uued.

Portugalis hakkab silma, et ilmselt saadakse palju euroraha teedeehituseks.

Pikkadel lõikudel on väljas on ühekorraga nii torudepanijad kui teekattetegijad, tsemendivalmistajad ja plaadipanijad, rohked masinad kõigele krooniks. See kõige korraga tegemine on väga huvitav vaatepilt, kuid segab liiklust tuntavalt. Tulevikuväljavaated on see-eest meelitavad.

port4Lossid, kloostrid, kirikud…
Cabo da Rocast sõitsime Sintrasse Peña lossi. Hiljem ütlevad paljud, ka siinsete fotode autor, radioloog, SA TÜ Kliinikumi radioloogiateenistuse Kesklinna osakonna juhataja Sulev Ulp, et see on tõeline lapsepõlves loetud muinasjutuloss, nii asukohalt, ehituslikult kui sisustuselt. Nagu Portugalis tavaline, on palee kõrgel mäel, kust avanevad jällegi sõnulseletamatult kaunid vaated. Ja kogu see suur värvikirev hoonekogum on täis rohkeid huvitavaid pisiasju, mida kuninglikud isikud oma elu-olus on kasutanud.

Üks kaunimaid vaatamisväärsusi oli Batalhas asuv Santa Maria da Vitória klooster, mille kabelis on kuningas João I (1357 – 1433) ja kuninganna Filipa de Lancastre sarkofaagid, seinaorvades nende poegade puhkepaigad. Tuleb aga öelda, et üsna lootusetu on nii lühikesel reisil jätta meelde kõike, mida giid kõneleb Portugali (ja Hispaania) rikkalikust ajaloost. Seda ajalugu on lihtsalt ülipalju.  Batalha kloostris on ka tänapäevane tundmatu sõduri haud, mille juures kaks ajateenijat valves. Hauas puhkab tinglikult kaks põrmu, üks langenud Prantsusmaal ja teine Mosambiigis 1921. a. Niipea kui meie grupp on lõpetanud pildistamise ja lahkub, hakkavad valves olnud sõdurid tembutama ja itsitama. Märkavad siis, et me neid ikka veel vaatame, ja tõmbuvad uuesti valveseisangusse. Noorte meeste asi.

Pääsukeste vidin kajab ristikäikude nikerdatud sammaste vahel, segunedes kloostriõuel hekkide vahel mängivate laste kilgetega. Kloostri kõrval väljakul peavad lapsed lastekaitsepäeva: joonistavad, laulavad, tulevad järjest uute rühmadena. See on meeleolukas vaatepilt.

Ümberringi on suveniiripoekesed, hinnad langevad kloostri juurest kaugemates müügikohtades. Portugali raamat maksab kloostri juures 14 eurot ja paarsada meetrit eemal juba 8.50.

port5Bragas käisime kõrgel mäel Bom Jesus do Monte kiriku juures. Vaatamisväärsuseks on siinsed suured trepid, mida mööda ronivat paljud palverändurid põlvili, et läbida esimene astmestik – Kolgata tee ja seejärel astmestikud, mis on pühendatud viiele meelele ja kolmele voorusele (usk, lootus, ligimesearmastus). Trepiservadel on purskkaevud, raidkujud ja kabelid, kus kujutatakse Jeesust Kolgata teel. Meie sõitsime üles bussiga ja läheme treppe mööda alla. Palverändajaid pole näha. Iga veerand tunni järel kostab kellamängu, täistunnil pikemalt, aga see tuleb vist lindilt, sest kirikukellad ei liigu.

Portvein, kassid ja kalalõhn
Erilise mulje jättis Porto – läbi aegade Lissaboni kui pealinna konkurent, üle Douro jõe viivate rohkete sildade linn. Üks neist sildadest on Eiffeli projekteeritud ja praegu restaureerimisel. Seda on nimetatud ka Eiffeli torniks horisontaalis. Taas kohtusime ookeaniga.

Käisime Sandemani portveinikeldris, kus esimestena hakkasid silma M. Schumacheri ja jalgpallur Figo autogrammidega veinivaadid. Vaadid pole siiski nende omad, vaid nad lihtsalt külastasid veinikeldrit 2003. a UNICEF-i  Allstars Game`i ajal.

Kolme värvi veinid: valge, punane, kollakaspruun, kõigil oma valmimissaladused. Meie saame maitsta esimest ja viimast. Suurte tõrte taustal tehakse meist kõigist ühispilti. Hiljem selgub, et see on üsna tume ja maksab 5 eurot. Jääb ära! Küll ostetakse rohkesti kaasa veini. Sandemani portveinide sümbol on Sandemani dom (don). Mehe keep sümboliseerib portveini, kübar aga Sandemani šerrit.

port6Porto vanalinn on keskpäeval täis kalalõhna – seda tuleb igast aknast, sest parasjagu valmistatakse lõunat ja enamasti kalatoite. Näiteks turska, mida küll peaasjalikult Norrast tuuakse, osatakse teha vähemalt 365 erineval moel. Sestap on kitsastel tänavatel hästi palju kasse. On palav päev, kuid tuul tasandab kuumuse. Kära. Kuldsete altaritega kirikud. Värvilised kitsad majad. Omapärased azulejod Porto raudteevaksalis. Linn elab oma rütmis. Meie aga sõidame ära. Jälle mööda ilusat rohelist maad. Näeme Douro jõe kallaste viinamarjaistandusi – maitstud portveini valmistatakse siinsetest viinamarjadest. Läbime mäestikualasid. Jõuame taas Hispaaniasse, Meseta kiltmaa avarustele. Vahepeal möödub buss suurest mulluste metsatulekahjude alast – põõsad mustendavad, aga noort võsa hakkab juba peale kasvama.

Valladolidis elame otse raekoja nurga taga Plaza Mayori juures. Istume tänavakohvikus, on soe õhtu, just sobiv ühe vino blanco joomiseks. Tundub, et meiegi põeme nüüd saudadet, seda Portugali igipõlist haigust – igatsust kauni ja kättesaamatu järele. Ainult et portugallastel seostub see kauge kodumaaga, meil rännukirega.

Meedikud pakivad kohvreid
Eespool olid mõned muljed Tensi-Reiside lennureisist Portugali (28. mai – 3. juuni 2005). Enamiku reisiseltskonnast moodustasid Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiateenistuse paarkümmend töötajat koos pereliikmetega. Nende eestvedajaks oli radioloogiateenistuse ülemõde Heldi Vatman. Tema sõnul on ühised reisid saanud neile juba aastakümneid kestnud traditsiooniks. “Kui ei olnud võimalik pääseda NLiidust välja, siis pakkisime augusti täiskuu ajal sobival reede õhtupoolikul pereliikmed ja telgid kokku ning läksime avastama Eestimaa eri paiku. Alates 1996. aastast oleme käinud põhiliselt Eestist väljaspool. Alustasime Itaalia ringreisiga. Veel oleme käinud Prantsusmaal ja Vahemere rannikul, Kesk-Norras, Inglismaal, Ungaris, Ahvenamaal, Soomes, Leedus, Moskvas ja Peterburis. Reisid on meid üksmeelseks muutnud. Sõita saavad kõik soovijad. Sõidetakse tavaliselt puhkuse ajal. Meie endised töötajad, pensionärid, võtame alati rõõmuga reisidele kaasa.”
Reisimälestustena ripuvad radioloogiateenistuse Maarjamõisa osakonna personalitoas nüüd juba üheksa seinataldrikut. Samas jagatakse muljeid ja vaadatakse pilte vabal hetkel kohvipauside ajal. Lisaks riputatakse fotod internetti radioloogiateenistuse kodulehele kõikidele vaatamiseks.
Heldi Vatman ütleb veel, et reisid ei ole odavad, kuid reisihimulised mõtlevad ette ja püüavad säästa reisiraha kogu aasta vältel. “Püüan leida ka sponsoreid, kuid see raha on pisku ja jagan seda ainult töötajatele, mitte pereliikmetele. Viimased reisid on meile korraldanud Tensi-Reisid, varem oleme kasutanud ka teiste büroode teenuseid. Alati oleme saanud reisiprogrammis teha muutusi ja valida meile sobiva aja. Nii oli ka nüüd. Järgmist sõitu tahaksime teha kuhugi mereranda ja rohkem puhkusereisina.”
Heldi Vatmanile meeldis Porto enam kui Lissabon ja ta oleks tahtnud seal veel päevakese olla. Unustamatu mulje jäi talle Peña lossist. Võrratu oli okeanaarium, põnevad Braga kiriku trepid.

Sulev Ulp ütleb, et teda üllatasid positiivselt Hispaania linnad (nii Madrid kui Valladolid) – väga heas seisukorras ja ülimõnus öine linn, soe, sume ning valgustatud, rohkete ajaveetmiskohtadega. Üllatuseks olid ka sadade kilomeetrite viisi niisutatud põllud (kust see vesi küll võetakse?). Siiski arvab ta, et Portugal on looduse ja maastiku poolest rohkem õnnistatud kui Hispaania. Näha oli rohke euroraha sissevool (kiirteed, mitmetasandilised ristmikud jne). Tema kolm kõige suuremat reisielamust olid okeanaarium Lissabonis, kus meeldis väga nii kontseptsioon kui teostus, Peña loss ja Porto/Caia väga romantiline, tõeliselt ajaloohõnguline linnasüda Douro jõe kallastel koos sildadega.

Reisikaaslaste fotod, osa ajakirjas ilmunud.

Advertisements

Written by Lin

24/08/2009 kell 19:45

%d bloggers like this: