Teed

Mõned mu teekonnad

2005 – Itaalia, Portugal: lastest

Paar reisimuljet lastega ja lastest

Ilmunud Õpetajate Lehes, ? septembril 2005

Seekordses reisi-eris on oma artiklitega esindatud tarbijakaitsja, reisikorraldaja ja giid. Kõik nad kirjutavad sellest, kuidas reisi (ka koolireisi) valida ja mida tähele panna, et tagasi tulles oleks sama hea tuju, kui oli reisile minnes. Nii giid kui reisikorraldaja teevad rohkem juttu kaugetest reisidest. Võib-olla tundub see mõnelegi lugejale liigse luksusena, sest paljudes Eesti peredes ei jätku raha isegi hädavajadusteks. Aga samas on järjest rohkem neid, kelle lapsed saavad pikemaid teekondi ette võtta kas oma klassiga või lihtsalt koos vanematega. N-ö suurte inimeste reisidel on enamasti ka lapsi, kelle tublidus on igati märgatav, tarkus samuti – see aga on väga tore.

Teekond kräbeda piigaga
Suviselt kuumalt Itaalia-reisilt jäi mulle meelde koos emaga reisinud tüdruk, umbes teise klassi õpilane, kes tihti omaette prantsuse keeles laulis. Iseäranis meeldis talle lauluke Pariisi tänavapoisist. Ema ütles selle kohta, et tüdruk õpib Prantsuse Lütseumis. Kibekähku jäid lapsele meelde itaaliakeelsed viisakus- ja tervitusväljendid ning ta oli hästi nobe neid kasutama. See aga meeldis hästi meie võõrustajatele ja väike neiu sai igal pool sooja suhtumise osaliseks.
Ta oli üks meie toredamaid reisikaaslasi. Nutuvõru ei ilmunud kordagi suu ümber, küsimusi esitas ta palju, aga oskas näiteks giidi küsimustele vastata kähku ka siis, kui vanainimesed alles sobivat vastust mõtlesid.
Sõitsime näiteks Roomast Veneetsiasse. Padova lähistel sõites tabas meie bussi suurte teradega rahehoog, siis varsti oli väljas vikerkaar. Aga see polnud veel kaugeltki kõik, mis üllataval loodusel meie jaoks varuks oli. Päikeseloojakupunale järgnes tohutu äikesetorm ja -vihm, ümberringi sähvis tumedatest pilvedest välke – imeilus vaatepilt. Muidugi oli hea ainult bussist vaadates, õues küll niisuguse rajuga ei tahtnuks olla. See oleks ka ohtlik olnud. Meie giid Ulve ütles, et niisugust äikesetormi pole tema teada küll ükski eesti grupp Itaalias mitme aasta jooksul näinud. Et meie tähelepanu viia eesootavale Veneetsiale, hakkas giid rääkima sellest mereäärsest linnast ja küsis: “Missugune kuulus helilooja Veneetsias elas?”. Tekkinud vaikuse lõhkus rõõmus tüdrukuhääl: “Antonio Vivaldi!” Jälle oli väike piiga täiskasvanutest kiiremini reageerinud.
Muide, vahva oli ka see, kuidas väike tüdruk kõikvõimalikele Veneetsias nähtud maskidele, mis on seal kõige levinumad meened, eelistas omajoonistatud maski, millega ta mööda bussi ringi käis. Ja värvipliiatsid olid ta reisi parimad kaaslased, sest joonistada talle meeldis.
Samal reisil kaasas olnud 10 – 14-aastastele mehehakatistele meeldisid väga Vesuuvile ronimine ja väljakaevatud Pompei, samuti antiikne Rooma – Forum Romanum, Colosseum, kapitooliumi küngas jpm. Poistele oli juba päris täpselt teada, et tulevikus tahaksid nad veelgi rohkem õppida ajalugu. Ja oli lust näha, kui tähelepanelikult nad kuulasid giidi juttu. Ulve sõnul olevat eestlaste hulgas ülipopulaarsetel klassikalise Itaalia reisidel sageli lapsi kaasas ja siis on märgata, et enamasti on nendega kodus või koolis tehtud head eeltööd – nad oskavad vaadata ja küsida ning on erksad reisisellid.

Lapsi armastatakse kõikjal
On päris selge, et kaugetel maadel hakkavad kohalikud lapsed eriti silma. Näiteks Portugalis on nad nii võluvalt tumedapäised ja -silmsed ning hästi elavaloomulised, et neid on tore jälgida. Lissaboni lähistel asuv Queluzi palee on üsna tüüpiline ja päris kena rokokoostiilis kuningaloss metsikuvõitu aiaga. Sealsetes saalides oli meiega ühel ajal väga palju lapsi. Tegemist oli vist lasteaed-algkooli või lastekodu lastega, sest enamasti olid nad ühtemoodi, kuid väga lapsepäraselt ja maitsekalt riides, mõjudes väikeste nukkudena. Seda nukulikkust rõhutasid veelgi nende ekskursioonijuhid, ajaloolistes kostüümides teenrid, teenijannad, koduõpetajad, lossipreilid ja –härrad, kes lastele eksponaatide kohta seletusi jagasid ja neile lausa näitemängu etendasid.
Meie grupp enam nii väga eksponaate ei vaadanudki, portugali särtsakad lapsed ja nende reaktsioon toimuvale tundus nii palju huvitavam, et vaatasime neid sõna otseses mõttes ammulisui.
port7Üldse võib nii Itaalias, Hispaanias kui ka Portugalis täheldada, et lastega armastatakse muuseumides käia. Nad pole lihtsalt kaasa võetud pereliikmed, vaid neile jagatakse väga põhjalikult selgitusi. Lissaboni okeanaariumis näiteks on võimalik istuda pinkidel või, mis veel parem, põrandal niimoodi, et suur akvaarium su ees ja kohal tekitab tunde, nagu istuksid merepõhjas. Põrandal istuvaid tüdrukuid ja poisse oli hästi palju ja enamasti oli nendega ka mõni vanem kaaslane, kes maailmamerede saladustest rääkis. Oh neid vaimustunud pilke!
Batalhas, kaunis Santa Maria da Vitoria kloostris kajas igal pool pääsukeste vidin, segunedes kloostriõuel hekkide vahel mängivate laste kilgetega. Siingi olid erinevate lasteaiarühmade lapsed eri värvi riietes, mis enamasti väga erksatoonilised. Nad sobisid hästi kloostri ristikäikude ilusate sammaste ja kaartega.
Veel rohkem oli lapsi kloostri juures väljakul. Siin peeti nende pidu, nad joonistasid, laulsid, tantsisid, tulid järjest uute rühmadena. Eriliselt tore kirev pilt, milleta Portugali-muljed oleksid vaesemad.

Reisikaaslase foto, lehes avaldatud.

Advertisements

Written by Lin

24/08/2009 kell 21:25

%d bloggers like this: